Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Jaapani hariduse areng . Pille Repnau

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


School japan-10.gif
Apanese school -lg.jpg


Lugemine ja kirjutamine algasid Jaapanis sedamööda, kuidas tungisid Jaapanisse Hiina hieroglüüfid – 6. sa­jandi paiku. Nara ja heiani perioodil õpetati aristokraatiat budistlikus ja konfutsiaanlikus laadis, esi­me­sed õpetajad olid budistlikud preestrid. Taihō koodeks (701) nägi ette esimese ametliku kooli rajamise.


See oli mõeldud valitsusametnike koolitamiseks ja sinna pääsesid vaid nobiliteedi lapsed. Kamakura pe­rioo­dil hõlmas haridus ka talurahvast. Koolivõrgul oli laiem ulatus alates 17. sajandist, kus tekkis arvukalt kesk­võimu ja kohalike poolt rajatud koole, sh erakoole.

Tavaliselt põhines õpetamine neokonfutsiaanlikul õpe­tusel. Suurem ulatus haridusel pärast Meiji reforme. Haridus enne 1600: muistses Jaapanis olid haridusküsimused keisri perekonna otsustada. Prints Shotoku võt­tis vastu mahajaana budismi ja rajas Narasse esimese templi, mis oli ka õpetuse andmise kohaks. 8. sa­jan­dil püstitas keiser Shōmu esimese üleriikliku tähendusega todaji templi, mis kujunes omamoodi üli­koo­liks. Paljudesse provintsidesse rajati väiksemaid templeid, kuhu saadeti mungad hariduse andmiseks.

Ten­dai koolkond pööras haridusele suurt tähelepanu. Saicho tegeles oma pühamus Heie mäel õpilaste õpe­tamisega, peamine õppeaine oli tendai koolkonna põhikiri.


Õppemeetodeid oli 3:

1. mon-e – õppimine kuulmise abil


2. shi-e – õppimine mõtlemise abil


3. shu-e – õppimine meditatsiooni kaudu


Õppekursus kestis 12 aastat ja andis lõpetanule õpetaja kutse. Analoogilist meetodit kasutas ka Kūkai. Mit­med mungad / õpetlased rändasid mööda maad ringi. Riiklikes koolides võeti eeskuju hariduslikus si­sus Hiinast, rõhutati 3 võimet:

· Hiina poeesia
· Jaapani poeesia
· muusika

Need 3 distsipliini pidid andma sisemise harmoonia, hingerahu ja arendama avalikku moraali. Nobiliteet õp­pis riiklikes koolides kalligraafiat ja maalikunsti. Taihō järgi rajati linna Daigakuryō, mida võib vaa­del­da kui Jaapani esimest ülikooli. Oli oma rektor, 8 lektorit ja 430 üliõpilast. Üliõpilaste arv pro­vint­si­koo­li­des oli 20 ja 50 vahel. Need olid riiklikud koolid. Erakoolid tekkisid 8. sajandi lõpul. Neid rajasid jõukad pe­rekonnad ja nad olid mõeldud aristokraatia lastele. Lihtrahva lastele kerkisid üksikud koolid, nt Kūkai poolt rajatud kool Kyōtos. Seal õpetati konfutsiaanlike doktriine, nn buddha tarkust . See erakool suleti 835 pärast Kūkai surma.


Alates kamakura perioodist hakkasid vanad koolid kaduma, esiplaanile kerkis samuraide sõjaline õpetus. 16. sajandil, kui Jaapanisse tungis kristlus, rajasid ristiusu mungad rida üldharidus koole, kus õpetati ris­ti­usu kõrval ka lugemist, kirjutamist, arikmeetikat ja laulusid.

Tekkisid ka uued konfutsiaanlikud koolid, eel­­kõige munkade koolitamiseks. Tuntuim neist rajati 1432 ja see eksisteeris ühtejärgi 440 aastat. Õit­se­aeg oli 16. sajandil, kui õpilaste arv ulatus 3000-ni. Samuraide kõrval olid tähtsad ka templikoolid, kus said õppida piiratud määral ka lihtrahva lapsed. Olid elementaarkoolid, kus põhirõhk oli lugemisel ja kir­ju­ta­mi­sel. Edo periood (17-19 sajand) andis Jaapanile umbes 250 aastaks rahu ja mõõduka majandusprogressi, mil­lel oli mõju ka hariduselule. Edo perioodi algul oli kirjaoskus vähemuse privileeg, sest budistlikud ja kon­fut­­siaanlikud õpetlased olid säilinud vaid üksikutes kloostrites, lisaks leidus nobiliteedi hulgas ka ko­du­õpe­tajaid.

Koole kui selliseid aga Edo perioodi alguses polnud. Valitseja tugines rohkem suulistele kor­ral­dus­tele ja selleks polnud kirjaoskust eriti vaja. Edo perioodi jooksul aga toimusid suured muutused. Kohalike või­mu­de poolt organiseeritud koolid andsid samuraide lastele hariduse Hiina klassikute töödest, sest nende tun­d­mist peeti kogu tarkuse raudavara tundmiseks. Neist töödest otsisti vastust filosoofilistele prob­lee­mi­de­le, ajaloole, kirjandusele, eetikale, riigivalitsemisele, arstiteadusele, kosmoloogiale ja sõjataktikale. Edo pe­rioodil oli kooliteadmise aluseks konfutsiaanliku õpetuse 4 raamatut:

1. “Suur õpetus


2. “Analektid” – valik luuletusi ja kirjanduspalasid


3. “Mengzi” – kirjatööd riigiõpetusest


4. nn kesktee doktriin


17. sajandil püüdsid konfutsiaanlikud õpetlased vabaneda buddhismi mõjust. Nad tahtsid tunnustust või­mu­de poolt, hakkasid rõhutama muistsete mõttetarkade ja kuningate teed, erinevust budismist ja Hiina keele tead­misest. Õpetamine, mis seni oli olnud budistlike munkade privileeg, hakkas muutuma konfutsiaanlike õpet­laste tegevuseks.selle suuna üks kõige parem esindaja on Hayashi Razan (1583 – 1657), kes 1607 sai To­ko­gawade nõunikuks.

Neid nõunikke nimetati jusha’deks, mis tähendas “konfutsiaanlane”, kuid nad pi­did 17. sajandi lõpuni kandma budistlikke riideid ja ajama pea paljaks. 17. sajandist alates pidas iga vürst auasjaks, et tal oleks oma kaaskond ja selles mõni konfutsiaanlik õpetlane. Jaapani neo­kon­fut­siaan­lik haridussüsteem oli mõnevõrra erinev sellest süsteemist Hiinas. Jaapani neokonfutsiaanliku õpetust ise­loo­mustab:

1. Jaapanis ei õpetatud, et elu aluseks on abstraktse eksisteerimise ja selle konkreetse vormi kom­binatsioon. Jaapani konfutsianism käsitles konkreetset vormi ainsa reaalsusena. Jaapanis mo­nistlik käsitlus Hiina dualismi asemel


2. kui Hiinas õpetati suhteid vanemate ja laste vahel, siis Jaapanis oli esiplaanil lojaalsuse print­siip, millel baseerusid suhted isanda ja vasalli vahel


3. Jaapanis kujunes välja shintō ja konfutsianismi liit, mis oli kokkuvõtlikult antibudistlik. Bu­dis­mi mõju elus hakkas 17. sajandi keskel langema


4. Jaapani neokonfutsiaanlikud õpetlased pöörasid tähelepanu Jaapani ajaloole ja klassikalistele ins­titutsioonidele, samuti astronoomia ja loodusloo uurimisele


Nende neokonfutsiaanlike koolide kõrval olid paralleelselt ka Hiina filosoofilise suuna legismi õpetused, mis eitasid traditsioonilisi väärtusi ja rõhutasid seaduste ja ametnike rolli ühiskonnas. Legismi õpetajate te­­gevus põhjustas valitsuses rahulolematust ja 18. sajandi lõpus legismi koolid keelustati.

Selle põhjused:

· vajadus likvideerida rivaliteet hariduse valdkonnas


· reformida Razani koolkonna ideede alusel šogunaati, piirata ametnike omavoli


Praktiliselt kadus legismi õpetus areenilt. Edo perioodi põhiliseks kooli tüübiks oli daimyo-kool, mida nimetati ka domieeni kooliks. Hariduse oman­damine oli mitme astmeline: kõrgeimas astmes õppisid edukaimad (tavaliselt üle 20-aastased), kel­lest paljud olid kooli kostil ja töötasid abiõpetajatena, suurema osa ajast tegid tööd omaette ja vanade teks­tidega. Ülejäänud aja pühendasid nooremate õpetamisele. Aluseks olid klassikalised tekstid, suur tä­he­lepanu tekstide seletamisele. Nooremas astmes oli mõtlemise arendamisele tähelepanu väiksem.

Õpi­la­sed tulid kooli 8-9 aastaselt, olid kodus juba õppinud lugema ja kirjutama, kuid üldjuhul oli see õpetus puu­dulik. Esimestel aastatel oli põhiülesanne õppida lugema 4 konfutsianismi raamatu hieroglüüfe Jaa­pa­ni variandis. Teksti korrati sadu kordi. Tollane didaktiline teooria arvas, et pähetuupimise järel tuleb aru­saa­mine iseenesest.

Iga õpilane tuupis omaette, enne kojuminekut kontrolliti, mõnikord ka eksamid. Edo pe­rioodi lõpus olid isegi eeskirjad selle kohta, kui palju teadmisi pidi olema kooli lõpetamisel. Peale dai­myo-koolide oli paljudes vürstkondades sõjakunsti koolid ja üksikutes meditsiini koolid. Olid ka mõ­nin­gad erakoolid, mis nii rahvusliku, klassikalise hariduse andmiseks, kui ka lääneliku hariduse andmiseks (tek­kisid 18-19 sajandil), kuid need vaid üksikutes vürstkondades. Kõik ülalnimetatud koolitüübid olid mõel­dud samuraidele, kuid olid ka lihtrahva elementaarkoolid, kus õpiti lugemist, kirjutamist ja arvu­ta­mist.

Nende koolide võrk arenes aeglaselt, aga järjekindlalt ning nad olid oluliseks aluseks Jaapanile, et muu­tuda industriaalmaaks. Edo perioodi haridussüsteem aitas murendada traditsioonilist seisuste süs­tee­mi, aitas luua rahvuslikku intelligentsi ning kuna ta oli suunatud lojaalsuse kasvatamisele, siis viis ta keh­ti­nud korra kukutamisele.

Jaapani keskklassid ei kartnud anda haridust alamkihtidele, sest nende arvates aitas haridus tugevdada rahvuslikku solidaarsust. 18. sajandi teisel poolel alanud põhjalikud muutused hariduselus likvideerisid Edo perioodi hari­dus­süs­tee­­mi täielikult. Siiani on säilinud Edo aegsetest koolihoonetest Haiashi kool Tokyos, mis 1921 kuulutati rah­vuslikuks mälestusmärgiks ja mille ees seisab maailma suurim konfutsiaanlik kuju, mille kinkis Tai­wan Jaapanile 1975.

Meiji periood 1868 – 1912: see periood jagatakse 2 alaperioodiks: 1. modernse hariduse rajamise periood 2. konsolideerumise periood Nende vahekriipsuks on 1885. Tänapäeva Jaapani hariduse aluseks sai haridusministeeriumi asutamine 1871 ja järgmisel aastal välja antud haridusdekreet, mis rajas esimese modernse koolisüsteemi Jaapanis. See töötati välja grupi prominentsete Jaapani haritlaste poolt. Selle dekreedi eesmärke seletas rahvale doktriini lisa:

1.haridus on elus edasi jõudmise põhiline alus


2. kooli ülesandeks on toota sõltumatuid, moraalseid ja patriootilisi inimesi


3. kool peab olema kättesaadav kõigile, ilma soolise diskrimineerimiseta


4. kõik jaapanlased peavad õppima praktilisi teadmisi, mis peavad aitama üles ehitada mo­der­n­set riiki


Dekreedi alusel jagati Jaapan kooli piirkondadeks, ülikooli alasid oli 8. Haridusministeeriumi ülesandeks oli õppeprogrammi ja õpikute väljatöötamine lääneriikide eeskujul. Õppekulud olid pere kanda, mistõttu koo­­lisüsteemi rakendamine pidurdus ja vaid 1/3 lastest sai koolis õppida. See sundis 1879 valitsust uue dek­­reedi välja andma, mis kaotas kooli piirkonnad, detsentraliseeris koolisüsteemi ja andis selle kohalike oma­valitsuste otsustada. Teatud jooned Jaapani hariduses:

1. haridussüsteemis on suur roll rahvuslusel


2. nii töö saamisel kui sotsiaalses elus on oluline akadeemiline teenistus


3. välismõjude pidev eksisteerimine


4. haridussüsteemis eksisteerivad ja võitlevad mõttekoolkonnad


Mitte kõik koolid ei suutnud anda ühesuguse tasemega haridust. Seetõttu, eriti alates 19. sajandi lõpust, toi­mus tung just teatud koolidesse, mille lõpetanuil olid parimad võimalused töö saamiseks. Tekkisid nn eliit­koolid. Valitsus investeeris suuri summasid, et saata õpetlasi end täiendama USA-sse või Euroopasse ning palgati ka välismaa teadlasi tööle Jaapanisse. Jaapani harisussüsteemile avaldasid suurt mõju USA õpe­tamismeetodid, Prantsuse unifitseeritud koolikorraldus ja Saksa teadus. Jaapanis nimetati seda hari­dust, mida saadi, wakon yōsai, mis tähendas “Jaapani vaim, lääne teadmised” ehk “lääne haridus”.

Ha­ri­dus­elus oli oma osa demokraatlikel liikumistel, aga ka konservatiivsel suunal. Selle hariduse väljenduseks oli Tokyo ülikooli rajamine 1877 ja Teaduste Akadeemia loomine 1879. Kuni Teise maailmasõja lõpuni do­mineeris nn rahvuslik hariduspoliitika, mille konfutsianism etendas üsna suurt osa. 19. sajandi lõpul il­mus rida haridusdekreete, mis rõhutasid juba seni teada olnut, kuid lisandusid ja kutsekoolid ja koolid nei­dudele. Laienes erakoolide hulk. 1907 kehtestati 6-klassiline koolikohustus.

1912 – 1945: mitmed sündmused (nt Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon) ei jäänud mõju aval­da­ma­ta ka Jaapani hariduspoliitikas. Haridust püüti muuta üldisemaks ja kergesti kättesaadavaks. Esimese maa­ilmasõja lõpul käis 6-klassilist koolikohustust täitmas 99% vastava eaga lapsi. Ilmusid esimesed ette­pa­nekud 8-klassilise koolikohustuse kehtestamiseks, kuid seda enne Teist maailmsõda ei juhtunud. Seni oli tunnustatud ametlikult vaid keiserlikke kõrgkoole, pärast Esimest maailmasõda aga ka kolledžeid ja era­kõrgkoole. Loodi ka nn ettevalmistavaid koole, mis olid vaheastmeks enne ülikooli.

Hariduselus tulid uued mõttevoolud, nt liberalism, anarhism.

Uued pedagoogilised suunad, rajati õpetajate ametiühinguid, kas­vas üliõpilasliikumine ja selle mõju. Jaapani valitsus püüdis võidelda pahempoolsete dendentside vas­tu ja säilitada Jaapani rahvuslik ideoloogia.

1930ndatel hakkasid Jaapani hariduselus rohkem do­mi­nee­ri­ma ultranatsionalistlikud ja militaristlikud dendentsid. Elemaantaarkoolide lõpetanuitele tehti 1939 ko­hus­tuslikuks täiendav kutse- ja militaarharidus. Rida muutusi sõja aastatel, kus hariduselu kohandati vas­ta­valt sõjale (nt viidi koolidesse sisse sõjaline õpetus), propageeriti ka astumist sõja-, mere- ja len­nu­koo­li­des­se, ilmusid teatavat sorti õpikud.

Jaapani hariduselu pärast Teist maailmasõda

Pärast kaotust Teises maailmasõjas jäi Jaapani USA okupatsiooni alla. Kuni San Francisco lepingu jõus­tu­miseni 1952 valitsesid Jaapanit USA okupatsiooni võimud, kes määrasid ka hariduspoliitika. 1946 ja 1950 külastas Jaapanit USA haridusmissioon, mis oli spetsiaalselt loodud, et Jaapani haridussüsteemi re­for­mida. Reform vormistati hariduse fundamentaalseadusega 1947, mis kujunes Jaapani hariduse filo­soo­fi­liseks aluseks. See seadus asendas 1890 keiser Musohito poolt antud diskripti. Fundamentaalseadus töö­ta­ti välja haridusnõukogu poolt ning see koosnes reambulast ja 11 artiklist. Reambula sätestas, et hariduse ül­diseks eesmärgiks peab olema tõe ja rahu edendamine, mitte inimeste kasvatamine riigi lojaalseteks ala­ma­teks.

Seaduse artiklid olid pühendatud hariduse eesmärkidele ja tõekspidamistele, nt kõigil on võrdne või­malus haridust saada, et haridus on kohustuslik, et on ühisõpetamine poistele ja tüdrukutele jne. Fik­see­riti ka usu ja poliitika osa hariduses, räägiti ka koolide haldussüsteemist. 1947 ilmus ka kooliseadus, mis kehtestas Jaapanis uue koolisüsteemi.

Seni oli Jaapanis olnud nn 2-rööpmeline koolisüsteem (eliidile ja lihtrahvale), asemele tuli aga nn 1-rööpmeline süsteem (kõikide jaoks ühine kool). Selle osad olid: 6-aas­tane elementaarkool, 3-aastane keskkool, 3-aastane keskkõrgkool (üleminekukool) ja 4-aastane üli­kool. Alg- ja keskharidus (9 aastat) oli kohustuslik kõikidele. See oli üldine süsteem, kuid nüüd on li­san­du­nud veel rida erakoole, mis süsteemi ei mahu, nt 5-aastased tehnilised kolledžid pärast keskkooli.

Koo­le on ka eriti andekatele ja erinevaid segakoole, mis aitavad spetsialiseeruda erialadele. Elementaar- ja kesk­koolide hooldamine on munitsipaali hooleks, ülikoolid on prefektuuride hoole all. Erakoole hakati sub­sideerima spetsiaalsetest riiklikest fondidest. Erakoolide võrk on laienenud eriti lasteaedade ja üli­koo­li­de tasemel, kus erasid on rohkem kui riiklikke. Jõudsalt on arenenud nende institutsioonide võrk, mis mõel­dud hariduse kaasa aitamisele – raamatukogud, noortemajad, mitmed spordiasutused jne.


1971 tegi Hariduse Kesknõukogu ettepaneku uueks haridusreformiks, sest senine haridussüsteem oli kül­las­tunud. 1980ndate andmetel astus 94% noortest pärast keskkooli lõpetamist keskkõrgkooli ja 40% pä­rast keskkõrgkooli lõpetamist ülikooli. Tehnoloogia kiire areng nõudis täiendavat koolitust – hakati täien­da­ma programmi ja andma suurt tähelepanu kõrgharidusele. 1984 alustas tegevust Meedia Kolledž, mis pak­kus täiendavat haridust raadio ja TV vahendusel.

See oli samm edasi nö eluaegse enesetäiendamise suu­nas. Viimastel aastakümnenditel on suurenenud jaapanlaste õppimine välismaal, eriti USA kõrg­koo­li­des. Tokyos avas oma esinduse ÜRO ülikool. Kasvav tähelepanu on ka Jaapani oma ülikoolide süsteemi aren­damisele. Jaapani perekonnas on ahridus kõrges hinnas. Jaapanis teostatud sotsiaalsed uuringud on näi­danud, et:



1. praktiliselt kõik vanemad tahavad, et lapsed saaksid vähemalt 12-aastase hariduse


2. üle poolte soovisid, et pojad lõpetaksid ka ülikooli, 1/3 soovis, et ka tütred lõpetaksid ülikooli


3. ülikooli haridus on soodustanud ka paremate töökohtade saamist


Viimastel aastakümnetel on teatav ülikooli hariduse rolli vähenemine töökohtade saamisel. Tahetakse väga ülikoolidesse – 1000 elaniku kohta on üliõpilaste arv Jaapanis USA järel teisel kohal. Suur osa on eraülikoolidel – riiklikes ülikoolides on õppinud 22%, eraülikoolides 74% õpilastest, üle­jää­nud on munitsipaalülikoolides.

Waseda ülikool on rajatud 1882 Tokyos (tuntuim eraülikool). Seal õpib 40 000 üliõpilast, õppejõude on 2500. Teaduskonnad: tehnilised- ja loodusteadused, poliitika- ja ma­jan­dus­­teadused, juriidiline, sotsioloogiline, pedagoogoline, humanitaarteadused (ajalugu, keeled jne). Kõige ar­vukaima üliõpilaskonnaga on Nihoni ülikool Tokyos (asutatud 1903), kus on 85 000 üliõpilast ja umbes 6000 õppejõudu. Teaduskondi rohkem ja süsteem teine: humanitaar- ja loodusteadused, füüsika ja teh­ni­ka, tööstustehnoloogia, tehnilised teadused, põllumajandus- ja veterinaarteadused, stomotoloogia, me­dit­siin, kaubandus, majandus, juriidiline, rahvusvahelised suhted, humanitaarteadused, kunst.

Riiklikest üli­koo­lidest on tuntuim 1877 tajatud Tokyo ülikool ja 1897 rajatud Kyoto ülikool. Seal on õppijate arv väik­sem, kuid õppejõude on propotsionaalselt rohkem (Tokyos 19 000 õpilast ja 4000 õppejõudu). Erinevusi tea­duskonniti eriti pole, va see, et Tokyos on üldhariduslik teaduskond. Riiklikke ja munitsipaalülikoole sub­sideeritakse kohalikest ja riiklikest eelarvetest, eraülikoolid elavad õppemaksudest ja annetustest. Jaapani ülikoolil on riigi võimu suhtes autonoomia.

Nende sisemine struktuur baseerub autonoomial. Iga tea­duskond ja kateeder on omaette autonoomiline üksus. Jaapani ülikoolide struktuur on kahesugune:

1. nn autonoomsete fakulteetide föderatsioon,kus õppijad saavad lõpptulemusena magistrikraadi


2. autonoomsete kateedrite süsteem, mille lõpetanuid võivad saada doktorikraadi


Need kateedrid ei sõltu ülikoolist ei finantsiliselt ega kateedri-poliitiliselt. 1973 alustati Jaapanis ülikooli reformiga. Liberaalne Demokraatlik partei viis parlamendis läbi sea­duse, mis rajas uut tüüpi ülikooli. Kuna esimene taoline ülikool rajati Tsukuba linnas, siis nimetatakse neid üli­koo­le sageli tsukuba ülikoolideks.

Seal pole teaduskondi ega kateedreid, vaid on üles ehitatud uuri­mis­kes­kus­tele ja õppegruppidele. Esimeses tsukuba ülikoolis oli: fundamentaalteadused (hu­ma­ni­taar­-, loo­dus- ja sot­siaalteadused), teadused loodusest ja kultuurist (võrdlev kultuuri teadus, ant­ro­­po­loogia, bioloogia, põl­lu­­majandus, metsandus), halduslikud ja tehnilised teadused, meditsiin, kehaline kas­­vatus, kunst ja töös­tus­esteetika. Esimeses tsukuba ülikoolis oli umbes 9000 üliõpilast ja 300 õppe­jõu­du.

Ülikoolide juures on ter­ve rida teaduslikke uurimiskeskusi, mis on suht väikese teadurite arvuga (2 – 4). Uurimisgruppide süs­teem on köitnud ka teisi ülikoole, neid on hakatud looma ka seal, ehkki seal on säi­linud fakulteedi- ja ka­tee­d­risüsteem. Kokku on Jaapanis umbes 400 ülikooli 2 miljoni üliõpilasega ja 125 000 õppejõuga.

Jaa­pan­lastel on loomulik tung hariduse poole, oluline ka Jaapani valitsuse suur tä­he­le­panu haridusele. Ha­ri­dus on majanduslikult väärtustatud, haridussüsteem on ilmalikustatud. Jaapan on tä­napäeval üks kõige kõr­­gemalt haritud maa maailmas, väga tähtis kohta aasias. Probleemiks vaid lu­ge­mu­se piiratus, kõne­os­ku­se puudulikkus, distsipliin koolides nõrk, levivad (ultra)pahempoolsed ideo­loo­giad, religioossete sek­ti­de mõju, konkurents modernsete ja konservatiivsete mõtete vahel nii õpilaste kui õpe­tajate hulgas. Jaapani kultuurilugu Sõna kultuur tuleb ladina keelsest sõnast “cultura”, mis tähendab harimist, arendamist. Selle all mõis­te­tak­se ajalooliselt loodud vaimsete asjade kogumit. Kitsamalt tähendab vaimset elu.

Tsivilisatsioon tuleb la­dina keelsest sõnast “civilis”, mis tähendab üldkasulik, kodanikusse puutuv. Nähakse materiaalse ja vaim­se kultuuri ühtsust ja selle teatud taset ajaloo perioodil. Kultuur rõhutab rohkem ajaloolist protsessi ja selle resultaati, tsivilisatsioon aga kultuuri taset võrreldes teiste resultaatidega. Tsivilisatsioon on võõr­keel­te valdamine, kultuur aga emakeele sügav tundmine. Kultuuri puhul räägime ühe rahva saavutustest, tsi­vilisatsiooni mõistame laiemalt.

Jaapani kultuuri ajalugu hakati tänapäevases plaanis uurima pärast aastat 1868. Hiina konfutsianistlik va­riant lükati kõrvale, seda asendasid rahvuslikud tendentsid, oma mõju ka lääne saavutustel. 1880ndatel il­mu­sid esimesed Jaapani tsivilisatsiooni ajalugu käsitlevad uurimused, nendes avaldus tendents tõsta esile Jaa­pani kultuuri eripära, mida seoti Jaapani rahvusliku vereühtsusega ja Jaapani rahvustundega. Suurt tä­he­­lepanu äratas 1932 ilmunud Nishida raamat “Sissejuhatus Jaapani kultuuriajalukku”, mis käsitles kogu Jaa­pani kultuuriajaloo historiograafiat. Autor oli vaimustatud Voltaire’i töödest.

Pärast Teist maailmasõda on ilmunud palju töid Jaapani kultuuriajaloost. Jaapani kultuuri arengujooned kuni 17. sajandini: Eelkeraamilises ajastus (paleoliitikum) elatusid Jaapani ela­nikud jahipidamisest ja kasutasid tööriistadena kiltkive. Nad elasid koobastes või varjualustes. Oma­va­he­lisi kontakte oli vähe, sest asustus oli hõre.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni ei käsitlenud Jaapani õpikud and­meid muinasaja kohta. Eelajalugu käsitleti shintō traditsiooni järgi kui jumaluste ajastust. Andmeid sel­le perioodi kohta vähe, seega õpikutes sellest vähe juttu.

Koostanud ja kirja pannud Pille Repnau