Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Jaapani mütoloogia, usundid

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Japan-cherryblossoms.jpg
Zhaozhou.png
Agonsu-jaapan.jpg
Jaapani kk.jpg
Amaterasu-01.jpg


1. Mütoloogia ja etnogenees Jaapan i mütoloogia. Kosmogoonilised müüdid. Jumalate sünd ja liigitus. Izanagi ja Izanami. Jaapani saarte teke. Amaterasu ja tema roll Jaapani mütoloogias. Kami mütoloogiline tähendus. Ninigi laskumine Maa peale. Jaapanlaste etnogeneesi teooriad. Jaapanlaste jumaliku päritolu küsimus. Ainud. Malai-polüneesia hõimude tulek. Mongoliidsed protojaapanlased.


Jaapani mütoloogia

Shintō – kami-no michi = jumalate tee Shintōs puudub teistele religioonidele omased looja ja pühakiri.

See on looduslik, animistlik usund.

Teadlased pole üksmeelel, kas shintō oli algselt vaid looduse hingestamine ja kummardamine või oli see seotud ka esivanemate kummardamisega.

On arvatud, et shintōd ei saa pidada religiooniks selle mõiste tavatähenduses, sest: shintō ajaloolised lätted on ebamäärased;


puudub eetiliste normide ja doktriinide fikseeritud süsteem; puuduvad pühakirja kirja pandud dogmaatilised alused.


Shintōd võib pigem vaadelda kui kogumikku indigeenseid (pärismaiseid) uskumusi, rahvusliku vaimsuse rituaale või Jaapani traditsioonilist mõttelaadi ja/või igapäevatavasid.

Oluline osa shintōs on mütoloogial (kr. Mythos – sõna, jutt; logos – mõistus, teadus, sõna)


Mütoloogiat võib mõista:


müütide kogumit;


müütides kajastuvat maailmavaadet;


teadust müütidest.


Müüdid moodustavad ühe osa muistenditest ja jagunevad:


kosmogoonilised (maailma teket kajastavad) müüdid;


theogoonilised (jumalate elu ja tegevust kajastavad) müüdid;


antropogoonilised (kangelas-)müüdid.


Andmeid Jaapani mütoloogia kohta saame me:


Pärimuste kroonikast (Kojiki)


Jaapani annaalidest (Nihongi (ehk pikemalt Nihon Shoki = Muistne Jaapan))


Nihongi ja Kojiki on 8. saj. alguses kirja pandud kroonikad.


Maade ja tavade kirjeldused (Fudoki), mis on koostatud samuti 8. saj. aga provintsides ja sisaldavad seetõttu erinevatele regioonidele iseloomulike jooni.

Neid on säilinud vähe ja peamiselt fragmentidena (ainult 5 on säilinud täielikult)


Kosmogoonilised müüdid


Kosmogoonilised müüdid on Jaapani mütoloogias esindatud väga nõrgalt.

Kojikis puudub maailma tekkelugu üldse. Nihongis on lihtsustatult Hiinast üle võetud taoistlik kujutlus.


Alguses oli nimetu ja vormitu kaos ilma teo ja jõuta. Kaos tihenes iseeneslikult.

Kergemad osed tõusid üles ja moodustasid taeva (ama) nig raskemad osad laskusid alla ja moodustasid maa (kuni), mis oli pikka aega sültjas, meduusilaadses olekus.

Jaapani kosmogoonilised müüdid on konkreetse sisuga ja neil puudub globaalne tähendus, st need on vahetult seotud Jaapani saarte tekkimisega.

Selline konkreetne mõtlemine on üldse jaapani kultuurile ja rahvale iseloomulik.


Jumalate sünd ja liigitus. Izanagi ja Izanami. Jaapani saarte teke



Esialgu oli tähendus ainult taeval ja Kojiki järgi tekkisid esimesed jumalad just taevalaotuses.

Millised nad välja nägid, mis neid iseloomustas ja millega nad tegelesid pole teada, sest säilinud on vaid nende nimed. Esimesed 7 jumalat tulid üksteise järel ja olid kõik poissmehed. Nad tulid varjust ja läksid taas varju.

Neist esimesed viis olid eriti austatud taevased jumalad (kelle nimed olid näiteks Taeva Püha Keskuse Käskija, Kõrge Püha Loomise Jumal, Jumaliku Loomise Jumal jne). 6. ja 7. jumal olid nendega sarnased.

Peagi hakkas end liigutama kamaa ja sinna tekkis midagi kõrkjasarnast.

Pärast seitset üksikut poissmees-jumalat hakkasid jumalad ilmuma paariti.

Neid paare oli samuti seitse ja neist olulisim on viimane, 7. paar – Izanagi ja Izanami (ahvatluse/veetluse jumal ja jumalanna).

Vanemaid jumalaid, kes polnud veel varju lahkunud häiris maa sültjas olek ja nad tegid Izanagile ja Izanamile ülesandeks muuta maa tahkeks. Selleks anti neile hinnaline merevaigu ja pärlitega kaunistatud oda Nuboko.

Izanagi ja Izanami laskusid teavast mööda ujuvsilda alla (mõnede uurijate arvates olli see vikerkaar) ja hakkasid odaga maad segama.

Lõpuks ilmus odalt langevatest maa tilkadest iseendast kalgenduv saar.

Izanagi ja Izanami püstitasid saarele samba ja ehitasid uhke palee, kus nad hakkasid elama.

Sambast sai nende eluaseme alus. Selle ümber tantsisid nad rituaalset tantsu ja astusid rituaalselt seksuaal-vahekorda.

Seejärel algas laste sünnitamine. Esimene laps, kes sündis oli monstrum ja nad hülgasid selle lapse.

Seejärel sündis neil saar, mis neile samuti ei meeldinud ja nad hülgasid selle samuti.

Teadmata, milles viga läksid Izanagi ja Izanami taevasse vanemate jumalate käest nõu pärima.

Need ütlesid, et viga on selles, et seksuaalvahekorra ajal rääkis esimesena naine.

Nad tulid targemaks saanutena maa peale tagasi ning seekord rääkis vahekorra ajal Izanagi esimesena ning sünnitused hakkasid õnnestuma. Sündisid 14 saart – Jaapan.

Siis sünnitasid nad 35 jumalat sh mere, tuule, puude, mägede, kuristike jne jumalad.

Viimasena sündis tulejumal, kelle sünnitusel Izanami suri.

Izanagi leinas naist ja ja tema pisaraist sündis soode jumal.

Izanagi mattis Izanami mäe jalamile Izumo maa piiril, tulejumala ga tappis ta mõõgaga ja tulejumala kehaosadest ja veretilkadest sündisid aina uued jumalad.


Amaterasu ja tema roll Jaapani mütoloogias


Izanami keha küll suri, aga tema jumalik hing jäi alles ja läks allilma (kollaste vete maa).

Izanagi läks teda otsima ning leidiski ta allilmast. Izanagi palus, et Izanami tuleks maa peale tagasi, aga viimane keeldus ja kurjad allilma vaimud rüvetasid Izanagit: istusid ta kõhule ja turjale ning jälgid tõugud ronisid üle tema keha.

Izanagil hakkas jäle ja ta põgenes tagasi maale, kus hakkas end rituaalselt jões puhastama, millega kaasnes ka uus oluline loomisprotsess.

Sündis rida uusi jumalaid, kellest tähtsaimad on:


Amaterasu – vasaku silma pesemisest sündinud äikesijumalanna


Tsukuyomi – parema silma pesemisest tekkinud kuujumal


Susanoo – nina pesemisest tekkinud tormijumal.


Neid kolme peetakse taevaste jumalate lasteks. Izanagi andis Amaterasule valitseda taevariigi, Tsukuyomile ööriigi ja Susanoole veteriigi (st ookean ja saared).

Tsukuyomit tuleb Jaapani mütoloogias edaspidi harva ette, aga Amaterasut ja Susanood on seostatud terve rea müütidega

Susanoo polnud veteriigiga rahul. Ta läks taevasse ja tegi seal palju pahandust: lõhkus riisipõldude tarad, hävitas aiad ja rüvetas Amaterasu elamu. Amaterasu solvus ja peitus taevasesse koopasse ning maailm mattus pimedusse.

Jumalad püüdsid Amaterasut koopast välja meelitada:


organiseerides kukkede kiramiskontserdi


tõid peegli


üks jumalanna tegi striptiisi ning pealtvaatajad naersid.


Amaterasut hakkas huvitama, miks rahvas naerab ja läks koopast välja tuues sellega ka valguse maailma tagasi.

Tänapäeva shintō rituaalides on neil sündmustel väga suur tähtsus, nt. Ise templite kompleksis (Ōsakast idas) peetakse müüdi mälestuseks pühasid kukki, paljudes templites on peeglid, usupühadel tantsitakse rituaalselt.


Susanoo aeti taevast minema.

Tema poeg sai endale Honshū saare edelaosas Izumo (’Pilvede maa’) maa ja temast sai Maa Suur Isand, kes aga kuulus juba maiste jumalate perre. Susanoo püüdis Amaterasut lepitada kinkides talle draakonisabast mõõga.

Amaterasu aga otsustas Susanoo pojalt maa valitsemise ära vütta ja saatis maale oma lapselapse Ninigi, andes kaasa jumalikud regaaliad:


peegli (millega Amaterasut koopast välja meelitati; sümboliseerib Amaterasu hinge) draakonisabamõõga jaspisest valmistatud ripatsid


Ninigit saatsid kolm jumalat ja Amaterasu käskis tal valitseda Jaapanit (Külluslike kõrkjalagendike ja noorte riisivõrsete maa).

Ninigi laskus maale Kyūshū saarel Takatiho mäel.

Susanoo lapselaps, kellele maa oli kuulunud, pidi võimu loovutama Ninigile, kellest sai Jaapani valitseja.

Susanoo lapselapsega on seotud huvitav legand. Võimuvõitluses olevat ta võitnud 80 kurja venda ja ühendanud Jaapani.

Teda aitas selles salapärane jumal Jõmpsikas, kes tuli kaunast lootsikuga mere tagant (seos etnogeneesiga)


Edasised mütoloogilised sündmused arenevad maa peal ja on seotud Jaapani ajalooga.


Teaduslik aspekt


Müütide põhiosa on pärit ürgajast, üksikud komponendid on hilisemad, nt ettekujutus kaosest.

Primitiivsed rahvad (nt Austraalia aborigeenid) kaose mõistet ei tunne.

Arvatakse, et kosmogoonilised müüdid tekkisid III-II at-l e.Kr.. Osade müütide hilisemale päritolule viitavad mõjutused mujalt. Jaapani mütoloogia on siiski unikaalne ja pole laenatud Hiinast.

Hiinlased räägivad pilkasest pimeduset, kus olid vormitud kujundid (u. nagu munarebu), millest sündis inimeste esiisa Pangua, kellest eraldusid taevas ja maa.

Jaapanis toimus asi teisiti. Hiina ja Jaapani mütoloogias on sarnased päikese ja kuu sünd.

Mõningast sarnasust võib leida ka Malai-Polüneesia müütidega, mis on ka loogiliselt seletatav seoses jaapanlaste etnogeneesiga – Malai-Polüneesia rahvastiku sisserändega.

Teatud sarnasusi surma- ja esivanematekultuses on jaapanlastel ka eestlastega (Loorits).

Sarnasuste olamasolu tähendab, et:


müütide päritolu on väga iidne


ürgajal oli rahvaste elus ja mõttelaadis mõndagi ühist


rahvaste migratsioon oli ürgajal üsna laiamõõrmeline


Jaapanlaste etnogenees

Pärimuste järgi on Jaapani rahvas ainsana jumaliku päritoluga.

Igal suguvõsal on oma jumal, kellest ta pärineb.

Jumal on jaapani keeles Kami.

Selle kamiga peav jaapanlane elama harmoonilisr kooselu, mis tagab õnne ja heaolu.

Kamisid on aga kõikjal, st absoluutselt kõikjal.


On kolm karegooriat jumalaid:


taevased maised (kindla maakohaga seotud)


kehastunud (elavad loodusnähtustes ja objektides, mis tähendab, et selles mõttes võib kamit tõlkida ka kui vaimu, hinge) Pärimuste järgi on jaapanlased unikaalne rahvas, kellel pole sugulasi ja on igavesti elanud Jaapani saartel.

Teadlased aga arvavad muud.

On teada, et kunagi oli Jaapan õhendatud mandriga kahest kohast:


sealt, kus praegu on Korea väin ja Rsushima saared Hokkaido ja Karafuto (Sahhalin) saarte kaudu.


Jaapan eraldus mandrist 10-8 000 e.Kr (noorem kiviaeg).

Seda eraldumist seletasid ühed jää sulamisega, teised Florida komeediga, mis tõstis veetaset ca 140 cm.


Maismaad mööda tulid Jaapanisse inimesed Aasiast.

Need olid kütid-korilased, kelle arv ja tähtsus jaapanlaste etnogeneesile olid väikesed.

Kuni 1949. aastani ei teatud nende olemasolust praktiliselt mitte midagi ning asustusajalugu loetu nooremast kiviajast alates.

Hiljem on välja selgitatud, et Jaapani asustus ulatub 200 000 aastat tagasi, viimaste aastate leidude järgi aga umbes 0,5 mln aastat tagasi.

Rahva tekke seisukohalt on olulised hilisemad sisseränded.

Esimesteks peetakse tänapäeval praktiliselt teistega kokku sulanud ainusid, keda 19. sajandi keskel oli veel umbes 30 000, praeguseks on aga puhaste ainude arv kahanenud 18 000ni.

Neid peetakse maailma kõige katvasemaks rahvaks. 1995 avaldas Kask „Horisondis“ arvamust, et ainud on suguluses Tunguusi, Altai ja Uurali rahvastega.

Migratsioon toimus üle Sahhalini ja Hokkaido ca 10-12 000 aastat tagasi ja nad levisid üle kogu Jaapani.

On avaldatud ka arvamusi, et ainud on Indo-Euroopa päritoluga ja tulid Jaapanisse üle India ja Kagu-Aasia, ehk aga hoopis australoidse päritoluga, ehk on „karvased eskimod“.

Lingvistika selgust ei too. Mõnes osas Kirde-Siberi, mõnes Malai-Polüneesia sarnasusi.

Teatakse ainult, et ainud moodustavad Jaapani rahva ühe tüve.

Pole selge isegi sõna „ainu“ tähendus – mees?, inimene?, koer?, inimene-loom?.

Jaapanlased nimetavad neid lihtsalt „barbariteks“. I at.e.Kr elas neist põhiosa Lõuna-Jaapanis, aga uute sisserändajate survel taandusid aina põhja poole.

Sisse tulid Malai-Polüneesia hõimud (Jaapani rahva teine tüvi), kes saabusid I at. alguses e.Kr. ja kellega on seotud rida episoode Jaapani mütoloogias (nt Ninigi tulek) ja selle sarnasused maoori mütoloogiaga.

Mingid antropoloogilised ja ehituskunsti tunnused malaipärased.


Malai-Polüneesia hõimudel on oluline osa riikluse tekkel Jaapanis.

Jaapani rahva kolmas tüvi on nn. protojaapanlased (=mongoliidid), kes rändasid sisse Aasia mandrilt 3.-4. sajandil e.Kr..

Nende arengutase oli kõrge ja nad tõid endaga kaasa koduloomad, niisutuspõllunduse, pronksi, matmiskombed.

Protojaapanlased kujunesid domineerivaks antropoloogiliseks tüveks.

Neid oli ka kõige rohkem.

Tänapäeva jaapanlasi loetakse kuuluvaks mongoliidsesse rassi.

Näotüüp erinev perekonniti.

Tänepäeval erakordselt ühtse etnilise asustusega, teiste rahvaste osakaal Jaapanis on äärmiselt väike ja piirdub linnaaladega.


Fantastika:


Jaapanlaste esivanemad on pärit Iisraelist (kami = hami ning jaapanlaste varasemad kombed sarnased juutidele)


Jaapani ja baski keele sarnasused.

Selle teooria fanaatilised pooldajad on leidnud 60 sarnast sõna.


Eesti ja jaapani keele sarnasused. C.R.Jakobsoni arvates kuuluvad mõlemad Uurali-Altai keelte hulka.

On ka väidetud täielikku keeltesugulust.


Jaapani ajaloo periodiseerimine

Euroopa ajaloolased periodiseerivad ajalugu eurotsentristlikult:


esiaeg Rooma asutamiseni 753 e.Kr vanaaeg Lääne-Rooma languseni 476 või Rooma jagamiseni Ida- ja Lääneriigiks 395


keskaeg kuni:


Ameerika avastamiseni 1492 Konstantinoopoli langemiseni 1453 reformatsiooni alguseni 1517 uusaeg Prantsuse revolutsioonini 1789 või 19. saj. lõpuni uusim aeg kuni tänapäevani

Jaapani mütoloogia ja etnogenees Shintō – kami-no michi on usundi nimi.

Kami on jaapani keeles jumal, no on omastava käände tun­nus, michi on tee.

Kokku tähendab Jumalate tee, mis näitab usundi eripära, sest tal pole loo­jat, pole pühakirja, po­le fikseeritud õpetust.

Shintō on looduslik, animistlik usund.

Pole kindel, kas shintō puhul oli algul tegu loo­duse hingestamisega või oli ka esivanemate kultus.

Arvamus ka, et shintōt ei saa pidada religiooniks, sest:


1. ta ajaloolised allikad on ebamäärased 2. tal puudub eetiliste normise fikseeritud süsteem 3. tal pole kindlaid dogmaatilisi aluseid, mis kirjas pühakirjas.


Arvamus, et shintō on pigem kui kogumik indigeenseid (pärismaiseid) uskumisi, kui rahvusliku vaim­suse ri­tuaale, kui jaapanlaste traditsioonilist mõttelaadi, või kui jaapanlaste igapäevaseid tava­sid.

Valdavalt siis­ki kui jaapanlaste rahvuslik religioon.


Olu­­line osa on mütoloogial, mis tuleneb kreeka keelest: mythos tähendab sõna või juttu, logos on sõna, mõis­tus või teadus.


Mütoloogial on mitu tähendust:


1. müütide kogum 2. müütides kajastuv maailmavaade 3. teadus müütidest


Müüdid moodustavad ühe osa muistenditest, neid jaotatakse kolmeks:


1. kosmogoonilised müüdid, mis räägivad maailma tekkimisest 2. teogoonilised müüdid, mis räägivad jumalate elust ja tegevusest 3. antropogoonilised ehk kangelasmüüdid, mis räägivad muinasrahva kangelastest


Jaapani mütoloogiast saab andmeid põhiliseslt 3 allikast:


1. pärimuste kroonikast – Kojiki [kodžiki]


2. Jaapani annaalidest – Nihongi (pikemalt Nihon shoki), mis tõlkes on “Jaapani algus”.

Nihon on jaapani keeles “Jaapan”. Mõlemad allikad on kirja pandud 8. sajandi algul, on kroonikad.


3. maade ja tavade kirjeldustest – Fudoki, mis on algselt pärit 8. sajandist.

Koostati Jaa­pani pro­vint­sides, säilinud vaid 5, lisaks üksikud lõigud.

Käsitlevad mütoloogiat pro­vint­side seisu­kohalt.


Kosmogoonilised müüdid: Jaapani mütoloogias esindatud nõrgalt.

Kojikis puudub maailma tek­ke­lugu hoo­pis, Nihongis on, kuid lihtsustatud kujul ja üle võetud taoismist.

Algul eksisteeris nime­­tu ja vormitu kaos, sellel polnud ei tegu ega jõudu.

Ajapikku hakkas iseeneselikult tihe­ne­ma, kergemad osakesed ker­ki­sid üles ja moodustasid taeva (ama), raskemad osakesed langesid alla ja tekitasid maa (kuni).

Viimane oli pik­ka aega sültjases, meduusi taolises olekus.

Näib, et Jaa­pani kosmogoonilised müüdid on üsna kon­k­reet­se sisuga ja neil puudub globaalne tähendus (tihenemine mitte maailmas, vaid Jaapani seisukohalt)

. Seo­tud just Jaapani saarte tekkimisega.


Esimeste jumalate teke: esialgu oli tähendus vaid taeval.

Kojiki räägib, et kõrgel taevalaotuses tek­kisid esi­me­sed jumalad.

Pole teada, mis olid nende jumalate ülesanded ja mida nad tegid.

Säili­nud vaid nende kee­rukad nimed. Esimesed 7 jumalat tulid üksteise järel, Nihongi väitel olid kõik poissmehed.

Tulid var­just ja läksid taas varju.

Neist 7-st esimesed 5 olid eriliselt austatud tae­vased jumalad ja nende nimed too­dud vaid Kojikis.

Mõned nimed: Taeva Püha Keskuse Käs­ki­ja, Kõrge Püha Loomise Jumal, Jumalike Loo­mise Jumal jne. Üksmeelt nende jumalate üles­an­ne­test pole.

Sültjas maa hakkas liigutama ja tekkis mi­dagi kõrkjate taolist.

Pärast hakkasid ju­ma­lad ilmuma kahekaupa – mees- ja naisjumal.

Paare oli 7. Olu­lisemaks oli seitsmes paar – Izanagi ja Izanami – Veetluse (või Ahvatluse) Jumal ja Veetluse (või Ah­vat­luse) Jumalanna.

Enne neid ilmu­nud jumalaid hakkas häirima maa meduusjas kuju ja nad tegid Iza­na­gile ja Izanamile üleas­an­deks muuta maa tahkeks. Selleks anti neile hinnaline merevaigu ja vää­ris­kivi­de­ga kaunistatud oda (nuboko).


Nad laskusid taevast alla mööda ujuvsilda (mõned tõlgendavad seda viker­kaa­rena) ja hakkasid odaga segama ookeanis ujuvat massi ning odalt langevatest tilkadest ilmus resultaat – ise­endast kalgenduv saar.

Sellele saarele püstitasid nad samba ja ehitasid uhke palee, kus hak­ka­sid ela­ma.


Sambast sai nende eluaseme alus ja ümber selle tantsides toimus nende abiellumine ja seksuaalne ühi­nemine.

Abiellununa algas laste sünnitamine – esimene laps sündis monst­ru­mi­na ja vanemad hülgasid ta.

Siis sünnitasid saare, kuid see osutus ebaõnnestumiseks.

Siis läksid tae­vasse vanemate jumalatega kon­sulteerima.

Jumalad seletasid, et seksuaalse ühinemise ajal oli Iza­nami rääkinud esimesena, aga seda po­leks tohtinud.

Nad tulid tagasi maale, nüüd rääkis Iza­na­gi esimesena ja sünnitamised õnnestusid

. Nad sün­nitasid 14 saart – tuli Jaapani saarestik.


Kui saa­red olid sünnitatud, hakkasid jumalaid sünnitama, kok­ku 35, seal hulgas merejumal, tuule­jumalad, puude ja mägede jumalad, kuristike ja lagendike jumalad jne.

Vii­masena sündis tule­jumal, mille sünnitamisel Izanami suri. Izanagi oli sügavas leinas, ta pisaratest sün­dis soode ju­mal.

Hiljem mattis ta oma abikaasa mägede jalamile Izumo maa piiril.

Tulejumala tappis Iza­na­gi oma mõõgaga ja tulejumala veretilkadest sündisid uued jumalad. Izanami oli surnud, kuid ta ju­ma­lik hing läks allmaailma.

Izanagi igatses teda ja läks teda otsima Kollaste Vete Maale.


Ta lei­dis naise ning pa­lus teda tagasi maa peale tulla, kuid naine keeldus.

Allilma jumalad rüvetasid Iza­namit, istusid ta kõ­hu­le ja turjale ning ta kehale ronisid tõugud. Izanagil oli jälestustunne, ta põge­nes maale ja hakkas end jões pu­hastama.

Sellega kaasnes uus loomisprotsess –sündis uusi juma­laid.

Neist on 3 tähtsamad: vasaksu sil­ma pesemisel sündis Amaterasu (päikesejumalanna), pare­ma silma pesemisel sündis Zukujomi (kuu­jumal), nina pesemisel tekkis Susanoo [susano-o] (tor­mijumal).

Need 3 on tuntud kui taevaste jumalate lap­sed. Izanagi määras Päikesejumalanna taeva­riigi valitsejaks, Kuujumalale jäi ööriik, Tormijumalale jäi vee­riik.

Kuujumalast on Jaapani müto­loogias vähe juttu, Amaterasu ja Susanoo nimed aga on seotud pal­ju­de müütidega.

Susanoo pol­nud rahul, et sai veeriigi valitsejaks.

Ta tõusis taevasse ja tegi seal palju pa­han­dust – lõhkus riisi­põldude tarad, rüvetas Ameterasu eramut, hävitas aiad.

Amaterasu solvus ja läks peitu tae­va­ses­se koopasse ning kogu maailm mattus pimedusse.

Jumalad olid nüüd hädas ja püüdsid Ama­­te­ra­sut koopast välja meelitada.

Selleks organiseeriti kukkede kiremise kontserte, toodi kohale suur pee­gel ning üks jumalanna alustas tantsu, mis viis striptiisini.

Pealtvaatajad hakkasid selle peale naerma, Ama­terasul tekkis uudishimu, ta tuli koopast välja ja maailm sai taas valgeks.


Tänapäeva shintō rituaalides on nendel mütoloogilistel sündmustel suur tähtsus – Ise templite komp­lek­sis (Ōsaka linnast idas) peetakse müüti mälestuseks pühasid kukkesid, paljudes püha­mu­tes on peeglid, usu­pü­hadel tantsitakse vastavat tantsu (rituaalne).


Susanoo aeti karistuseks taevast minema, ta poeg sai valitsemiseks Izumo maa (pilvede maa) Hunsao (?) saa­re edelaosas ja teda tituleeriti suureks isandaks. Tema kuulus juba maiste jumalate peres­se.

Susanoo püü­dis oma õde Amaterasut lepitada kinkides draakoni sabast valmistatud mõõ­ga, kuid Amaterasu ei unus­tanud solvangut ja otsustas vennapojalt maa ära võtta.

Selleks saatis ta maale oma lapselapse Ninigi. Ama­terasu andis talle kaasa jumalikud regaaliad – peegli, mil­lega oli püütud Amaterasut koopast välja mee­litada (sümboliseeris hinge), draakonisabast mõõ­ga ja jasmisest valmistatud ripatsid.

Ninigit saatsid 3 ju­ma­lat ja Amaterasu käskis pojapojal va­lit­seda Jaapanit (Külluslike Kõrkjalagendike ja Noorte Riisi­võr­se­te Maad). Ninigi laskus maale Kyūshū saarel Takatiho mäel.

Susanoo lapselaps, kellele maa oli kuu­lu­nud, pidi maa loo­vu­tama Ninigile ja tast sai esimene Jaapani valitseja.


Susanoo lapselapsega on seotud üks legend: võitluses võimu pärast olevat ta võitnud 80 kurja venda ja asu­nud Jaapanit ühendama.

Teda olevat abistanud salapärane jumal, kes tuntud Jõmpsi­ka nime all ja kes oli tulnud mere tagant herne- või oakaunast valmistatud lootsikuga.

See seotud jaa­panlaste etnogeneesiga. Eda­sised mütoloogilised sündmused arenevad edasi maal.


Jaapani mütoloogia teaduslik aspekt: teadlased on ühel meelel müütide tekke aja suhtes – põhiosa pärit ürg­ajast, osad komponendid hilisema päritoluga, nt ettekujutus kaosest.

Osad rahvad (nt Austraalia abo­ri­gee­nid) kaose mõistet ei tunne.

Kosmogoonilised müüdid võisid tekkida 2 – tuhat aastat e Kr.

Osade hili­se­male päritolule viitavad mõjutused teiste rahvaste mütoloogiatest. Kuid on siiski üsna originaalne.

Hiin­la­sed räägivad pilkasest pimedusest, milles hõljuvad vormitud kujundid ja nad võrdlevad neid muna­re­bu­ga, millest sündis esimene valitseja, kellest suureks saades eraldus Taevas ja Maa.


Ühine on aga see, et Hii­na valitseja silmadest sündisid samuti Päike ja Kuu.

Sarnasust ka Malai-polüneesia müütidega. Paral­lee­lid loogilised, kui arvestada etnilist päritolu.

Ka Eesti ja Jaapani müütide vahel teatud sarnasusi seoses sur­maga.

Kõik see viitab sellele, et:


1. müütide päritolu on iidne, ulatudes aega, kus praeguste inimeste esivanemad elasid mujal 2. mõttelaadis oli midagi ühist, elutingimused sarnasemad 3. rahvaste liikumine on ürgajas suhteliselt laiamõõtmeline.


Etnogenees: pärimuse järgi on jaapani rahvus ainsana maailmas jumaliku päritoluga.

Jaapanlastel on terve ri­da jumalaid; igal suguvõsal on oma jumal, kellest ta uskumise kohaselt pärineb.

Kami on jaapani keeles ju­mal.

Oma kamiga peab jaapanlane elama harmoonilist kooselu, siis on heaolu ja õnn.


Kamisid on kõik­jal – vees, mäes, peeglis jne. Jaapani mütoloogias on 3 jumalate kategooriat:


1. taevased jumalad 2. maised jumalad, mis on seotud kindla maakohaga 3. nn kehastatud jumalad, kes elavad loodusobjektides ja –nähtudes.


Kamit võib seega ka tõlkida kui vaimu või hinge.

Pärimuse kohaselt on jaapanlased unikaalne rahvas, kel­lel pole sugulusrahvast ning nad elavad vaid Jaapani saartel.

Tänapäeva teadlased seletavad Jaapani rah­va sündi teisiti.

Tänapäeval on teada, et elanikkoknna koidikul oli Jaapan ühendatud mandriga ning saa­ri polnud. Ühendus oli: 1. Korea väina ja Sushima saarte juures 2. Praeguse Hokaido ja Karafuto saarte juures


Jaapani saarte eraldumine toimus nooremal kiviajal (10 000 – 8000 e Kr).

Seda seostatakse erinevalt – jää sula­misega, nn Florida komeediga, mis langes Atlandi ookeani ja tõstis maailmamerd ca 140 cm võrra.

Jaa­panisse tulid inimesed praegusest Aasia mandriosast.

Nad olid korilased-kütid, keda oli vähe ja kelle roll Jaapani rahva kujunemisel väike.

Kuni 1949 ei teatud nende olemasolust praktiliselt midagi ja Jaa­pa­ni asustusaeg loeti alates nooremast kiviajast.

Hilisemad arheoloogilised avastused näitavad, et asustus oli ole­mas kuni 200 000 aastat tagasi.

Vanimad leiud dateeritakse 0,5 miljonit aastat tagasi – st, et sama vana kui Pekingi leiud. Olulised on hilisemad sisserännud alates nooremast kiviajast.


Esimesteks im­migran­ti­deks peetakse ainusid, kes on kokku sulanud hilisemate sisserändajatega.

19. sajandi keskpaigaks oli neid vast 30 000, praegu puhtatõuliseid ainusid vaid umbes 18 000.

Neid peetakse kõige karvasemaks rahvaks maa­ilmas, päritolu suhtes küsimärgid.

1995 avaldas Horisondis Kask arvamuse, et nad on sugulased Altai rah­­vastega, eriti aga Siberis elavate Uurali rahvastega.

Nende migratsioon toimus umbes 10 000 – 12 000 aas­tat tagasi ja nad levisid üle kogu Jaapani saarestiku.


Teine arvamus on, et ainud on India päritoluga ja nad tulid üle India ja Kagu-Aasia.

On hüpotees ka, et ainud on australiidse päritoluga ja ka, et nad on nn kar­vased eskimod.

Selgust pole toonud ka lingvistilised uuringud – teatud sarnasusi teatud liinides Siberi rah­vaste keeltega, aga ka Malai-polüneesia keeltega.

Ainud moodustavad aga tänapäeva Jaapani rahva ühe tüve.

Ainu nimes samuti palju ebaselget (mees, inimene), võib tulla ka jaapani keelsest sõnadest inu (koer) või ainoko (segavereline olend, inimese ja looma vahepealne).

Jaapanlased nimetasid neid alguses bar­bariteks.

Esimesel aastatuhandel e Kr oli ainude põhiline asuala Lõuna-Jaapan, hiljem liikusid surve tõt­tu järjest põhja poole.


Hilisemad sissetungijad olid Malai-polüneesia rahvad, kes moodustavad teise tüve.

Tulid esimes aasta­tu­han­de algul e Kr. Sellega seotud rida episoode Jaapani mütoloogias.

Paljud Jaapani legendid sarnased maoo­ride või Indoneesia saarestiku omadele. Ka teatud antropoloogilised sarnasused näitavad Malai ka­suks, lisaks arhitektuuri sarnasused.

Meri polnud takistuseks – Filipiinide kaudu võidi jõuda Lõuna-Jaa­pa­nisse.

Nad etendasid olulist osa riiklikkuse tekkimisel.



Kolmas tüvi on nn protojaapanlased, kes on mongoliidse rassi esindajad, kes tulid 3 – 4 aastatuhandel e Kr.

Nende areng suhteliselt kõrge, nad tõid Jaapanisse koduloomad, niisutuse, pronksi kasutamise. Jaa­pa­ni matmiskombed viitavad suhetele mongoliidsete rahvastega.


Mongoliidsus kujunes domineerivaks tü­veks, ka nende mass oli suurem.

Seepärast kuuluvad tänapäeva jaapanlased mongoliidsesse Kagu-Aasia ras­si, kuid on teatud eripärasused (lõuna pool on nt kitsamad näojooned). Jaapani saared on ühtse etnilise asus­tusega.


Fantastilised seletused: jaapanlaste esivanemad Iisraelist – Kami on tuletatud Noa poja Hami nimest ja jaa­panlaste varasemates kommetest leiti sarnasusi kommetega Piiblist.

Baski teooria näitab, et on leitud 60 ühtemoodi sõna jaapani ja baski keeles.

Sarnasusi võib leida eesti ja jaapani keele vahel (Jakobson pai­gu­tas uurali-altai seltsi).


Jaapani ajaloo periodiseerimine


Eesti ajaloolased periodiseerivad eurotsentristlikult, see tähendab:


1. eelajalugu kuni Rooma asustamiseni 753 e Kr 2. vanaaeg kuni Lääne-Rooma languseni 476 (mõnikord ka Rooma riigi lagunemine kaheks 395) 3. keskaeg kuni Ameerika avastamiseni 1492, Konstantinoopoli languseni 1453 või refor­mat­siooni alguseni 1517 4. uusaeg kuni Prantsuse revolutsioonini 1789 või 18. sajandi lõpuni 5. uuem aeg kuni tänapäevani


Marksistid kasutasid alusena ühiskondlikke-majanduslikke formatsioone:


1. ürgkogukondlik ajastu 2. orjanduslik ajastu 3. feodalistlik ajastu kuni 1640 4. kapitalistlik ajastu kuni 1917 5. sotsialistlik ajastu


On mõttetu nii järjestada, sest igal maal on oma ajalugu.

Jaapani ajaloole pole mõju avaldanud Rooma lin­na asustamine või selle langus.

Samas Ameerika avastamisel teatud mõju on.

Revolutsioonidel Euroo­pas mõju pole, pigem on tähtsamad Jaapanile sündmused Ameerikas 19. sajandil.


Sisu­liselt lähenedes on erinevused suured: Jaapanis polnud massilist orjade pidamist, Jaapani feodalism oli teistsugune kui Euroopas jne. Jaapani ajaloo perioodide raamid pole sellised nagu Euroopas.

On oma perio­diseering: Muinasaeg – Jaapanis valitseb teatud ebakindlus sellega seoses.

Pikka aega kuni Teise maailmasõja lõ­pu­ni olid Jaapani arheoloogid tõrjutud seisundis.

20. sajandi algul keelati ametlikult muistsete haudade ava­mi­ne, seetõttu saab rääkida vaid vaevalt umbes 3000 arheoloogilisest leiust Teise maailmasõja lõpus.

1940ndate lõpust on saanud arheoloogid vabad käed tänu religiooni mõju lakkamisele.

1948 avastati esi­me­ne paleoliitikumi leid Honshū saare keskosas.

On üle 10 000 uue avastuse ja nende arv kasvab pide­valt.

Tänu arheoloogidele on Jaapani ajalugu pikenenud minevikku umbes 8. aastatuhandelt e Kr kuni 0,5 mil­joni aastani e Kr. Jaapani teadlased on aksepteerinud järgmise periodiseerimise:


· eelkeraamiline ajastu kuni 11. aastatuhandeni e Kr – arheoloogilistes leidudes puudub keraamika.

Ajastut on vähe uuritud, andmeid on napilt ning detailsemat periodiseerimist pole välja töötatud.


· 11. aastatuhat kuni 300 e Kr on nn Jōmon’i periood (Jōmon tähendab nöörornamenti) – nöör­ke­raa­mi­ka ajastu.

Aivar Kriiska juhtis 1993 tähelepanu sellele, et praeguste andmete kohaselt on Jaapanis val­mis­­tatud maailma vanimad savinõud, mille vanus on 12 000 aastat. Jōmoni ajastu vastab neo­lii­ti­ku­mi­le.

Savinõud olid põhiliselt toidu hoidmiseks.

Keraamika oli hall, valmistatud nõrgal tulel, osaliselt de­koreeritud, sissepressitud mustriga ja eri kujuga.

Sellel ajastul kujunes välja Jaapani lingvistiline ja bio­loogiline eripära – kujunes Jaapani rahvas ja keel.

On arvamus, et jaapani keele algkodu on Kjū­shū saar, kus hakkas formeeruma umbes 5500 – 3000 e Kr ja levis aegamööda üle kogu saa­restiku.


· Yayoi periood – nimetus on ühest Tokyō linnaosa nimest, kus leiti esimesed selle perioodi esemed.

Da­teering umbes 300 e Kr – 300 p Kr.

Neil aastatel toimusid Jaapani elus olulised muudatused – Korea poolsaarelt levis Jaapanisse niisutuspõllundus ja metallide valmistamise kunst, mille tõid kaasa im­migrandid, kes olid mongoliidset tüüpi.

Siseränne on seotud arvatavasti Hiina kodusõdadega.

Ke­raa­mika on paremini töödeldud, kasutatud on pottsepa ketra, ilmuvad pronksesemed (relvad, töö­riis­tad).

Kesk-Jaapanis on dotaku kultuur (sõna Hiina päritoluga) – esivanematega seotud pronkskellade kul­tuur.

Mõnedel kelladel oli reljeefselt kujutatud jaapanlaste elu – põllutööd, hirvejaht, kan­ga­ku­du­mi­ne jne.

Yayoi perioodil hakkas mõõtmeid võtma sotsiaalne kihistumine ning osad rikastusid.

See on seotud: 1) üle mere tulnud migratsiooniga 2) võitlusega üksikute võimukeskuste vahel.

Olid tek­ki­nud / tekkimas hõimuriigid, domineerisid mitmed kultuurikeskused, milledest tähtsamad olid Kjūshū saa­rel ja Honshū saare keskosas.

Ühisjooned väärtushinnangutes, tavades, tseremooniates.

Selle baa­sil hakkavad kujunema jaapani kultuuri alged, eelkõige shintō.


· arheoloogid nimetavad seda Kofun’i perioodiks (tähenduseks dolmeen, kurgaan), ajaloolased ni­me­ta­vad seda Yamato perioodiks ja seda juhtiva keskuse järgi.

See periood kestis 4. sajandist 8. sajandi al­gu­­seni, oli üleminek muinasajast arenenud riiklusega ajaks.

Nimetus dolmeenidest, eliidi haua­kün­gas­test, mis olid võtmeaugu kujulised.

Oli primitiivse ja jaapani klassikalise tsivilisatsiooni kujunemise pe­riood.

Jaapani klassikalise tsivilisatsiooni kujunemist seostatakse Hiina kultuuri ja Jaapani pä­ris­mai­­se tsivilisatsiooni segunemisega.

Põhiarengud: 3-4 sajandil kujunema hakanud Yamato hõimuriik ku­ju­nes esimeseks Jaapanit ühendavaks riigiks.

Mitte küll kogu saarestiku osas, sest ainude alad olid eral­di.

Mandrilt tulid uued mõjud: 4. sajandil tuli Hiina kiri (310. või 394. aastal), 5. sajandil tuli uus teh­no­loogia mitmel käsitöö alal, 6. sajandil tulid budism ja konfutsionism, 7. sajandil tulid mitmed Hii­na bürokraatliku süsteemi elemendid.

Yamato riik andis 7. sajandil esimese rahvusvahelise mas­taa­biga riigimehe – prints Shōtoku (574 – 622).

Ta valitses maad regendina keisrinna Suiko ajal.

Ta ei kuulunud valitsevasse dünastiasse, vaid Soga klanni, kust oli pärit ka keisrinna.

Ametlikult oli tal kroon­­printsi tiitel (jaapani keeles taishi). Shōtoku nime sai ta postuumselt.

Ta valitsemisega on seotud.


1. budismi võit valitsevates ringkondades – ehitati palju budistlikke pühamuid Jaapani riigis 2. esimene Jaapani põhiseadus – nn “17 artiklit” 3. toimus ametlike suhete sisseseadmine Sui impeeriumiga Hiinas, mis viis Hiina mõjude kas­vule Jaapanis.


Shōtoku surma järel hakkas Soga klanni mõju kahanema, riigis tugevnesid sisepinged, mis 645 viisid prak­tiliselt riigipöördeni. 646 avaldati nö Suure Muudatuse Edikt, mis tugevdas riigi keskvõimu

Ajaloos on see tuntud Taika pöördena ja sellega kaasnenud reformid on Taika reformid.

Sel ajal algas Jaapani aja­loo dokumenteeritud ajastu.

Legendide kohaselt sai riiklus alguse 7. sajandil e Kr ning ajaloolased ni­me­ta­vad perioodi 7. sajand e Kr – 6. sajand p Kr traditsioonide ajastuks.


Aristokraatlik ajastu oli 8 – 12 sajand ning ta jaguneb kaheks perioodiks:


· 710 – 794 nimetatakse Nara perioodiks pealinn Nara järgi.

Nara oli Jaapani esimene ametlik pealinn, ta rajati selleks otstarbeks.

Nara perioodil on metmene tähtsus: tugevnes märgatavalt keskvõim.

Kui siiani oli keiser eelkõige kirikupea, siis nüüd omandas ta ka ilmaliku võimu.

Kerkisid esile uued favo­rii­did, suure mõju omandas Fujiwara suguvõsa.

Praktiliselt sel perioodil hakkasid Fujiwarad Jaapanit va­litsema kas regentide või kantsleritena.

Maasüsteem lagunes, tekkisid eraomanduslikud mõisad – shōen’id.

Nende kujunemine oli omamoodi vastukaaluks Hiina mõjude kasvule, mis oli seotud bu­dis­mi positsioonide kindlustumisega.

Budismi roll on vaadeldav 3 aspektist:


1. aitas levitada Hiina tsivilisatsiooni Jaapanis 2. tõi Jaapanisse uued religioossed tõekspidamised ja uskumised 3. avaldas mõju Jaapani sotsiaalsetele ja majandussuhetele ja kujunes tugevaks poliitiliseks jõuks


Budism ei surunud aga shintōd välja, vaid kohanes sellele.

Nara perioodil pandi kirja shintō õpetus ja Jaa­pani suures osas legendaarne ajalugu.

Umbes 712 koostati Kojiki, 720 aga Nihongi.

Nara perioodil koos­tati ka mitmed provintside kirjeldused – Fudoki. 770 saab Jaapanis alguse trükikunst.


· 794 – 1185 oli Heiani periood. Riigi pealinnaks oli Fudijama klanni residents Heian, mis on praegu Kyōto.

Sel perioodil näitas keisri ilmalik võim nõrgenemise dendentsi – riigiajamised koondusid Fu­di­jama klanni kätte.

See oli toimunud Soga klanni kukutamise käigus.

Keiser Shōmu oli andnud reale kõr­valharudele dünastiate nimed.


Fudijamad valitsesid regentidena ja nende ajal, 1815 (?), koostati aris­tokraatlike perekondade register, mis jaotas aristokraatia 3 kategooriasse:


1. need, kes põlvnesid kamidest 2. need, kes põlvnesid keiserlikust perekonnast 3. naturaliseeritud hiinlaste ja korealaste järeltulijad


Edusamme tegi jaapani rahvuslik kultuur (ametlikuks kultuuriks oli hiina kultuur), kirjutati esimene jaa­pani romaan, esimene jaapani luule antoloomia ja esseede kogumik.

Nende kirjutamisel ei orien­tee­ritud hiina kirjamärkidele, vaid kirjutati rahvuslikus silpkirjas – kana’s, mis kujunes välja 8. sa­jan­dil ja vastas rohkem jaapani keele vajadustele.


12. sajandil läks Jaapan üle feodaalajastule.

Mõned seostavad feodaalajastut eramõisate algusega 9. sajandil, osa arvab, et tekkis 14. sajandil, kui Jaapanis valitses nn põhja ja lõuna dünastiate periood, mõned veavad alguse isegi 16. sajandisse. Iseloomulikud jooned:


1. Jaapani feodalism kui riigi poliitiline struktuur kujunes välja väga aeglaselt reformide käigus 2. Jaapanis ei kujunenud välja pärisorjuslikku süsteemi – paljud vabatalupojad säilisid 3. keisri institutsioon minetas ilmaliku positsiooni, jäi vaid shintō vaimulikuks juhiks.

Poliitiline võim läks vägede ülemjuhataja kätte. Tiitel sei-i Tai shōgun (barbareid alistav kindral) päri­neb 8. sajandi lõpust, esialgu oli väepealik, kelle üleasandeks oli kindlustada rahu Jaapani põh­­ja­­­piiril (ainude vastu)


4. riigis toimus üldine militariseerimine, üles tõusis samurai seisus (väikeaadel) 5. Jaapanis arenes välja linnade võrk, mis hakkas koondama kaubandust ja majanduslikku võimu


Feodaalajastut jaotatakse 3 perioodiks:


· Kamakura ehk minamoto šogunaat (bakufu).

Kamakura on pealinna järgi, minamoto on valitseva su­gu­võsa järgi.

Kamakura asus Tokyost edelas, Minamotod saavutasid võidu teravas võitluses. 12. sa­jan­di lõpus puhkes kodusõda, mis viis 6 aasta pärast Minamotode võiduni.


Minamoto šogunaat 1185 – 1333 oli ülemineku periood, bakufu kogus jõudu, valitses teatud võimu tasakaal Kyōto ja Kama­ku­ra vahel. Šogunaadi positsioon tugevnes, sellele aitasid kaasa keisrikoja võimetus kontrollida pro­vint­se, keskendumine rohkem kirjandusele jne.

Keisrivõimu nõrgenemisega loovutasid positsioonid ka õu­konna aristokraatia ja asemele tuli sõjaväeline aristokraatia – samurai, kelle elu-olu oli rohkem seo­tud provintsidega.

Laialt levis zen-budism (džen ) mis jõudis Hiinast Jaapanisse 12. sajandil.

Tekkisid uued budistlikud sektid, mis olid Jaapani algupäraga, nt Jodo ja Nichireni sektid. · Muromachi ehk hashikaga šogunaat. Muromachi tähistab linna, hashikaga suguvõsa.


Periood kestis 1333 – 1576. Šogunaadi algul oli siseolukord stabiilne, kuid 13. sajandi lõpul kasvasid pinged, osad su­gu­võsad hakkasid võitlema.

Keisri suguvõsa jagunes nn nooremaks ja vanemaks haruks.

Tulid esile Has­hikagad, kes astusid keisri kaitseks välja ja kukutasid Minamotod võimult ja said šoguni tiitli.

Has­hikaga šogunaadi aega iseloomustavad võimukad vürstid (daimyō), nende tülid ja võitlused, mis 16. sajandil viisid suure kodusõjani.

Arenes aga jaapani kultuur, millele vene ajaloolased annavad 3 põhjust:


1. sõjaväelise ja tsiviilse aristokraatia kokkusulamine 2. Hiina mõjude sissetung 3. Zen-budismi kloostrite suur tähelepanu kultuurile


Toimus ka majanduse arenemine – kaubandus, käsitöö, laienes raharinglus.

Lõpuperioodil ilmusid esi­­mesed eurooplased.


· Azuchi – momoyama periood. Kumbki nimedest pärineb lossi nimedest, kust üks või teine olid. Kes­tis 1576 – 1600.

See periood andis 2 suurkuju: Nobunaga Oda ja Hideyoshi Toyotomi.

Nad on seo­tud Jaa­pani ühendamisega. Mõlemad valitsesid Jaapanit, kuid ei võtnud šoguni tiitlit ega taastanud keisri või­mu.

Lõppes feodaalne ajastu ja algas nüüdisaegse Jaapani kujunemine kesajalt uusajale.


Nüüdisaja Jaapani nö ettevalmistav periood on edo (Tokyo vana nimi) ehk Tokugawa (valitseva dünastia) pe­riood, mis kestis 1600 – 1867. Pealinnaks oli Edo.


Tokugawad koondasid endale võimutäiuse, ehkki te­ge­­likult valitsesid keisri sellidena.

Tokogawad sulgesid riigi välismaalastele, va väike arv Hiina ja Hol­lan­di laevu, mis võisid külastada ühte sadamat.

Jaapanisse tungisid siiski Euroopa mõjud – teadusesse, kuns­ti jne.


Need andsid tõuke rahvusteaduste arengule – hakati uurima kultuuri, ajalugu, traditsioone.

Hii­na mõjud vähenesid.

Rahvusliku enesetunnetuse kasv viis šogunaadi positsiooni nõrgenemiseni ning nõu­ti keisri ilmaliku võimu taastamist. 1863 algas kodusõda, mille võitsid keisrit toetavad jõud.


1868 algas Jaapani ajaloo uus ajastu – Meiji ishin, mis tähendab valgustatud valitsemise restauratsioon.

Siit saab tänapäevane Jaapan alguse. Šogunaat kaotas võimu, amet kaotati, viidi läbi rida reforme, Jaapan lü­li­tus globaalsesse poliitika ja majandussüsteemi. Ajastu kestis 1868 – 1912.

Võimul keiser Mutsuhito, kes koondas endale kõik võimuniidid ja kehtestas 1899 konstitutsiooni.

Loodi ka parlament, kuid selle vo­litused olid piiratud.

Mutsuhito ajal peetud sõjad Hiina (1904 – 1905) ja Venemaaga tegid Jaapanist Kaug-Ida suurvõimu.


20. sajandil on järgnenud 3 perioodi:


1. 1912 – 1926 on keiser Yoshihito, perioodi nimeks Taishō (tõlkes esimese suurusjärgu ajastu) 2. 1926 – 1989 on keiser Hirohito, perioodi nimeks Shōwa (hiilgava raua ajastu) 3. alates 1989 on keiser Akihito, perioodi nimeks Heisei (universaalse rahu saavutamise ajastu)


Jaapani ajalooline geograafia


Jaapan eraldus mandrist lõplikult umbes 10 000 e Kr, saared siis vähe asustatud. Jaapani ja Inglise demo­graa­fid on uurinud Jaapanit ja leidnud, et:

Aasta Elanike arv 6000 e Kr 22 000 4000 e Kr 106 000 2500 e Kr 260 000 1000 e Kr 800 000 0 2 000 000 1000 10 000 000 1500 15 000 000 1600 18 000 000 1700 26 000 000 1800 26 000 000 1900 44 000 000 1950 83 000 000 1999 126 000 000


Elanike arvu kasvu tempo kiireneb, ehkki immigratsiooni on takistatud.

Suuri ohvreid on olnud ikal­dus­tes, sõdades, maavärinates, märgatav on olnud ka emigratsioon 20. sajandil.

Feminiinne ürgalge Izanami on olnud seni eeskujuks, kuid nüüd on prognoosid, et 2050. aastaks on oodata Jaapani elanikkonna vä­he­ne­­mist kuni 25 miljonit.

Meestele on eeskujuks Izanagi, kes probleemi lahendamiseks haaras mõõga.


Saarte tekkimise ajal nimetust “Jaapan” ei tuntud, arvatakse, et ühist nimetust saarestikul polnud.

Teise aas­ta­tuhande algul ei teatud Jaapani olemasolust Euroopas.

Varasemal perioodil nimetasid jaapanlased oma maad “8 Saare Maaks” või “Suurte Saarte Maaks” – Ōyashima Kuni. Mõiste hõlmab 3 suurt ja 5 väi­kest saart.

Need 3 suuremat olid: Honshū (varem Hondo – “peamine maa”), Kjushū (“mägine provints”) ja Shikoku (“neli maad” või “neli rahvast”).

Neljas Jaapani peasaar oli tollal veel asustamata, see oli Ho­kai­do saar (“põhjamere provints”), mille nimi tuli sellisel kujul käibele 1869. Varem oli ta tuntud üksiku saa­rena või barbarite kodumaana.

Jaapanlastele on ezo barbarite nimi. Euroopas ja Eestis tunti saart Ieso ni­me all veel 19. sajandil.

Välissuhtlemises kasutasid jaapanlased nime “Päikesetõusumaa” (Hi-no moto-no Kuni).

Maa kerakujulisusest ei teatud ning arvati, et maa on lame.

Jaapanlased nägid päikest tõusmas ooke­anist ja sealt tuleb ka nimi.

Varasemaid andmeid Jaapani ajaloo kohta saab Hiina allikaist – 3. sajan­dist Wei kuningriigi ajalugu ehk 3 kuninga dünastia kroonika ja 7. sajandist Sui dünastia kroonika.

Wei kroo­nikast tunneme jaapanlasi nime all “Wa” ehk “Wo” ehk “Wo-ren”, mis tõlkes tähendab kää­bus­rah­vast.

Saksa etnoloogid on arvamusel, et Wo nime all on mõeldud ainusid, mitte jaapanlasi.

Wei kuning­riik oli “kääbuste maa” (wo-no), mis hõlmas 3-4 sajandil umbes 100 hõimuriiki ja vähemalt osa neist olid Hii­na tributaadid (maksid Hiinale tribuuti).

Üks neist oli Nu, mis 57. aastal saatis oma saatkonna tri­buu­di­ga Hiinasse.

Selliseid saatkondi käis Hiinas ka 2. ja eriti 3. sajandil. Wo nimetus oli käibel kuni 6. sajan­di­ni, mil ta ametlikult hüljati. 266 ja 413 aasta vahel pole Hiina allikates mingeid märke tribuudi saamise koh­ta ja paistab, et siis oli Jaapan Hiinast sõltumatu.

Jaapanis toimusid alates 2. sajandist tsent­ri­pen­taal­sed protsessid ehk keskuse ümber koonduvad ja ühendavad protsessid.

Himiko ühendas pikkade sõdade tu­­lemusena umbes 30 sajast tollasest hõimuriigist.

Residentsiks sai Yamatai, mille nimi laienes ka ühen­da­tud riigile.

Linna asukoha suhtes puudub üksmeel, on 2 hüpoteesi:


1. Honshū saarel, hiljem sai nimeks Yamato - hüpotees põhineb nime sarnasusel


2. Kjūshū saare põhjaosas, kust tungis hiljem Honshū saarele ja vallutas sealsed hõimuriigid.


Viimase kasuks räägivad Hiina kirjeldused maast, mis sobivad rohkem Kjūshūle.

Seda toetavad ka mit­med japonoloogid: Ray Schauer, Kikagawa jne.

Sellele annab toetust ka Jaapani mütoloogia (Ninigi las­kus just Kjūshū saarele).



266 – 366 tsentripentaalsed protsessid tugevnesid – hõimuriikide seas alustas tõusu Yamato, millest kuju­nes ajapikku Tennō klanni juhtimisel muistne Jaapani riik.

Yamato tõlgitakse “mägise alana”. Tõus on seo­tud 4. sajandil elanud prints Yamato Takero’ga.

Legendi kohaselt olevat ta 16-aastasena pühitsetud mõõ­gaga kangelastegusid sooritanud, võideldes ainude ja lõunast tulnutega.


4. sajandi lõpul, 5. algul soo­ri­­tasid Yamato valitsejad sõjaretki Koreasse, sealne Kaya riik ühendati Yamato valdustega ning Korea riik Basektše (?) muudeti Yamato tributaadiks.

7. sajandil tundis Yamato end nii tugevana, et hakkas Hii­na­ga rääkima kui võrdne võrdsega. 645 paiku tuli Hiinas käibele uus Jaapani nimi “Riben” [žiben] (tõlkes “päi­kese alus” – koht, kus päike tõuseb).

Seega võtsid hiinlased Jaapani nimetuse sisuliselt üle.

Ribeni ni­me­tus omandas jaapani keelepruugis kuju “Nihon”, mis ametlikult oli esimest korda kasutusel 670. Jaa­pa­ni ametliku nimetusena on Nihon käibel tänapäevani.

Euroopas kasutatakse nime Nip(p)on, mis tuli ka­su­tu­­sele nii Jaapani kohta tervikuna kui ka mõnikord Honshū saare kohta.


Kasutusel on olnud ka nimi “Nichi” (päikese kodumaa) ja “Tenka” (kogu taevaalune).

Tenkat tänapäeval enam ei kasutata, kuid Nichit küll, aga siiski vaid sõnaühendites.


Hiinlaste Ribenist on tuletatud ka eestlaste “Jaapan”, kuid tee sinna pikk.

Esimese eurooplasena jõudis Jaa­pani lähistele Veneetsia kaupmees Marco Polo 13. sajandi viimasel kolmandikul, kui ta tegi reisi üle ko­gu Aasia Hiinasse, mis siis oli mongolite võimu all.

Jaapanisse ta ei jõudnud, kuid ta kuulis palju sel­lest maast.

Ta jutustas palju seiklustest ja neist sai sajandi lõpus reisikiri, milles ka juttu Jaapanist, mis seal kirjutatud mitmel kujul (ei teata, kelle vea tõttu).

Levinum vorm Zipangu, mõnikord ka Chipangu või Si­pangu. Marco Polo võttis hiinlaste Jaapani nime Riben, moonutas selle kuulu järgi suupärasemaks ja li­sas silbi ngu, mis tähendab maad.

Zipangu läks ka Jaapani nimetusena Euroopas valmistatud esimestele kaartidele.


16. sajandil tuli Euroopas käibele tänapäevasem nimetus, mille aluseks sai Riben, aga Kaug-Ida malais­las­test kaupmehed võtsid selle oma keelde kui Jepun.

Sellest vormist tuletasid portugaallased Japão, his­paan­lased Japon [hapon], prantslastel sama kirja kuju, inglastel Japan, sama Hollandis ja Saksamaal, Ve­ne­maal Japonia.

Eestis kasutati nime 1816 Pärnumaa koolmeistrite poolt Japanamaa’na. 1840 kasutati Tar­tumaal nime Japaniamaa (vene mõjul).

Eesti keele trükisõnas fikseeris Jaapani nime esimest korda Berand Kildemann oma 1849 ilmunud geograafia õpikus, kus Jaapan on saksa kirjapildiga Japan [[[jaapan]]].

Sel­­lisena püsis kuni 20. sajandini.

Vahepeal tahtsid Jakobsonid võtta kasutusele sõna “Džapan”, kuid eks­­periment kukkus läbi.


Jaapani saari ei maini mitte kõik õpikud, kuid 1859 ilmunud esimeses eesti keel­­ses atlases on olemas 4 peasaare nimed: Nipon, Kiusiu, Jeso, Sikok.

Nipon püsis Jaapani suurima saa­re nimena kaua, alles Bornhöe juhtis 1895 tähelepanu, et seda kasutatakse ekslikult.

Ta võttis kasutusele Hon­dō ning korrigeeris teiste kirjapilti.


Jaapani linnad: kuni 7. sajandini linnad Jaapanis puudusid.

Siis nad tekkisid ja meenutasid suuri külasid, mis kujunesid kohaliku valitseja lossi ümber.

Kohalikud teenisid lossi huve ja olid seotud põllu­ma­jan­du­se­ga.

Jaapani rannikul Korea ja Hiina immigrantide poolt asustatud asulad olid rohkem linna moodi.

Üheks vanemaks on Naniwa, mis asustati 320 paiku (tõlkes “kiired lained”).

Üheks esimeseks ori­gi­naal­seks Jaapani linnaks oli Nara (“tamm”), mis rajati 628 ja oli 8. sajandil Jaapani pealinn.

Jaapani järgmine pea­linn oli Heijan (“rahu”), mis asus praeguse Kjōto kohal.

Sinna koliti sisse 8. sajandi lõpul pärast seda, kui Jaapan oli olnud 13 aastat ilma pealinnata. Selle tegi residendiks keiser Kammu.

Peagi koondusid bu­dist­likud sektid Heijani ümber ja 9. sajandi alguses tekkisid siin esimesed suured jaapani budismi sektid na­gu nt Tendai, Shingon.

Heijan oli küllaltki suur linn – 9. sajandi algul umbes 0,5 miljonit elanikku.

Na­ra ja Heijani kõrval oli Jaapanis suht vähe linnu.

14. sajandiks oli linnade arv kasvanud 40-le, 16. sajandil Jaa­pani ühendamise perioodil linnade arv suurenes ja lähenes 300-le. Suure tõuke linnade arengule andsid kau­bandus, finantssuhete areng, mis olid seotud Jaapani ühendamise protsessiga.

Suur osa linnu koondus 2 regiooni:


1. sisemere äärde


2. praeguse Tokyo ümbrusesse


Jaapani ajaloolased on jaotanud linnad 5 kategooriasse:


1. lossilinnad 2. templilinnad 3. posti- ehk maanteelinnad 4. sadamalinnad 5. turulinnad


17. sajandil oli Jaapanis mitu linna, mille elanike arv oli üle 300 000 – Osāka, Edo (praegune Tokyo), Kyoto.

Tollal ei hinnatud nende linnade tähtsust suuruse, vaid sissetulekute järgi (palju riisi linnad kogu­sid).

Tōkyō (“ida pealinn”) kandis kuni 1869 Edo (“väljapääs lahele”) nime.

See paik oli asutatud juba ki­vi­ajal, aga feodaali loss tekkis alles 12. sajandil ja lõplikult valmis 15. sajandil.

1603. aastast oli Edo To­ku­gawa šogunaadi pealinn, kust šogunid valitsesid Jaapanit üle 250 aasta.

Kasvas üle suurlinnaks ja oli möö­dunud sajandi lõpul peaaegu 10 miljoni elanikuga.


Jaapanlastel oli ka lääne pealinn Kyoto, mis ehitati 8. sajandil.

Kyoto kaotas samal sajandil oma poliitilise täht­suse, kuid keisrite residentsi ja usu keskusena püsis kuni 1868.

Mõnedes kirjades on Kyoto nimi Miyato, mis tähendab keisri residentsi või palee linna.

Kyoto on jäänud keisrite kroonimise linnaks tänini.

Ela­nikke on seal 1,5 miljonit. Eesti keelses trükisõnas tuli kasutusele Kyo’na.

Jakobson nimetas seda Mija­koks, kuid see vorm läbi ei läinud.


Nagasaki – kui Jaapan oli välismaalastele suletud, siis oli Nagasaki ainuke välismaale avatud sadam.

Ni­mi tuleb kohalikelt mõisnikelt, kellele üks šogunidest annetas selle valitsemiseks.

Oli tollal hea sa­da­ma­koht külakestega.

Laienes tänu kaubandusele ja oli 16. sajandil linn, mille kaudu avanes jaapanlastel nn lõu­nakaubandus.

Nagasaki oli esimene linn, kuhu jõudis Eestist pärit mees – A. J. von Husenstern 19. sajandi algul.


Osāka (suur küngas) tekkis 16. sajandil.

Oli tollal valitsenud Hideyoshi Toyotomi pealinnaks, asus sood­sal kohal mere ääres, kasvas kiiresti, praegu 3 miljonit inimest.

Paik oli asustatud juba kiviajal.

Ta asemel oli 4. sajandist alates Jaapani pealinn Naniwa. Heijani pealinnaks saamisel oli Osāka väljapääsuks merele ja peamiseks sadamaks.


Yokohama (külgmine liivarand) asub Tokyo lahe läänekaldal. 16. sajandil mainitud väikese külakesena, tõus 19. sajandi teisel poolel, kui sai linnaõigused. Elanike arv 3,5 miljonit.


Jaapani halduslik jaotus: jaapanlased elasid ürgajal sugukondadena, siis tulid hõimud, hõimkonnad, hõi­mu­riigid, mis jagunesid territoriaalselt provintsideks / maadeks (kunideks), mis tavaliselt vastasid ühele su­gukonna asualale (sugukond – uji).

Marksistliku versiooni järgi olid kõigepealt klassid ja siis riigid, kuid see pole õige, sest hõimuühiskonnas olid riigile iseloomuliku tunnused – suveräänsus teistest või­mu­dest, rahvas, territoorium jne.

Jaapani halduslik jaotus tollal oli mööda hõimuriikide piire, mis muutusid sõ­dadega. Igal hõimul kindel kuni, millel oma juht, kellele osutati jumalikku austust.

Maa ühendamisel 5 – 7 sajandil Yamato võimu alla hakkas kujunema keerulisem halduslik struktuur, millest annavad tun­nis­tust Fudokid.

Senised hõimuriigid kujunesid provintsideks, kuid säilitasid kunide nime.

Kunisid oli 3 kate­gooriat:


1. siseprovintsid, mis moodustasid riigi tuumiku ja mida valitsesid keisri suguvõsa liikmed 2. välisprovintsid, mida valitsesid mõjukatest suguvõsadest kubernerid 3. eriprovintsid, mille eesotsas olid kindralkubernerid ja mida võisid vaenlaste sissetungid ohustada kõige enam


Provintsid koosnesid maakondadest (gun) eesotsas maavanematega.

Need omakorda jagunesid suur­kü­la­deks, mis ühendasid rida Jaapani külasid. Iga küla koosnes 50 majapidamisest ehk õuest. Selline hal­dus­süs­teem kestis 15. sajandini.

Siis tõusis provintsiülemate roll, nad haarasid endale suuremad terri­too­riu­mid, koondasid tsiviil- ja militaarvõimu ning neid hakati kutsuma daimyō’deks. 1868 oli Jaapanis 273 sel­list vürstkonda, kus oli daimyō eesotsas.

Haldusreformiga kaotati osa vürstkondi (need, mis olid keisri vas­tased) ning kogu Jaapani haldus allutati keskvõimule.

Vürstkondade asemele tulid prefektuurid ja 3 nn pea­linna – kubermangu piirkonda. Selline süsteem on püsinud tänapäevani.


Ajaarvamine Jaapanis


Teatud ajaarvamine oli Jaapanis olemas juba ürgajal, kuid süstemaatilise ajaarvamiseni jõuti seoses riikluse tekkega.

Jaapanis on olnud ja on tänaseni 3 ajaarvamise süsteemi:


1. rahvuslik kalender 2. Hiinast laenatud kalender 3. euroopalik Gregoriuse kalender


Kõige varasem on rahvuslik kalender, mille Jaapani pärane nimetus on nin-pō (“inimkeisrite kalender”).

Jaa­­panit valitsesid mütoloogia kohaselt kõigepealt taevased jumalad, siis maised jumalad ja siis jumaliku pä­rit­oluga inimkeisrid, kes pääsesid valitsema 660 e Kr (Gregoriuse kalendri järgi) või 34. tsükli 48. aas­tal Hiina kalendri järgi.

Seda põhilist arvestust täiendab nengo (aastate number), mis on valitsemisaastate ar­ves­tus, mis lisandus 7. sajandil.

See baseerub taval tähistada keisri valitsemist teatud juhtlausega, mida va­litakse hoolikalt.

Koostamiseks kasutatakse kirjamärke, millel on maagiline tähendus. Juhtlause peab en­das kontsentreerima keisri valitsemise programmi.


Keisrinna Shotoku (764 – 770) valitsemise aja esi­me­se poole deviisiks olid hieroglüüfid “taevas, rahu, jumalus ja kaitse” (764 – 766).

Teise poole deviis oli “ju­malus, kaitse, imetlusväärne, pilv” (767 – 770).

On ainus kord, kus deviisi komponendiks on jumaluse mõis­te.

Jumalus pidi kaitsma taevast rahu ning hõljuma maa ja taeva vahel imetlusväärse pilvena.

Arva­tak­se, et jumaluse mõiste toodi sisse selleks, et budism vajas jumaluse kaitset.

Esimesena sai juhtlause 36. kei­ser Kōtoku (645 – 654). Esimesel valitsemise poolel oli juhtlause “thaika” (“suur pööre”).

Selle pe­rioo­di reformidel oli pöördeline tähendus.

Ajaarvamise nengo alusel teeb raskeks see, et deviisi muudeti ühe keisri ajal mitu korda.

Nt keiser Horrikawa (1087 – 1107) tähistas 7 juhtlauset. Keiser Go-daigo (1318 – 1339) omas 9 deviisi. Enamusel oli 2 – 3 deviisi.

Kokku on tänapäevani 90 keisril olnud 248 juht­­lauset, seega on aastast 645 olnud 249 erineva nimega perioodi.

1868 keelustati juhtlausete muutmine – nüüd on igal keisril 1 deviis. Mutsuhito (1867 – 1912) oma oli “Meji” (“valgustatud valitsemine”), Yos­hi­hito (1912 – 1926) oma oli “Taishō” (“esimene suurusjärk, suur õiglus”), Hirohito (1926 – 1989) oma oli “Shōwa” (“hiilgav rahu, rahu algus, hiilgav Jaapan”), Akihito (alates 1989) oma on “Heisei” (“uni­ver­saal­se rahu saavutamine”). Perioodi nimetati nii, et nt mingi dokument on sõlmitud Shōwa mingil aastal.


Hiina kalender tuli Korea kaudu Jaapanis kasutusele Kr sünni paiku.

Oli sodiaagi kalender – kuu, päikese, Ju­pi­teri kalender, sest neil 3 taevakehal on selles süsteemis määrav osa.

Oluline on tiirlemisperiood üm­ber maa või päikese.

Muistsed jaapanlased ei teadnud päikesekesksest süsteemist, kuid nad oskasid ar­vu­ta­da taevakehade liikumist.


Baasiks oli Jupiteri 12-aastane tiirlemisperiood ümber päikese. See korrutati 5-ga (looduselemendid) ja saadi 60-aastane suur tsükkel. Igal 12-aastasel sodiaagitsüklil oli oma patroon (neid kokku 5) – ki (puu), hi (tuli), tsuchi (maa), ka (metall), mizu (vesi). Igal aastal oma nimi (neid kok­ku 12) – hiir, veis (lehm), tiiger, jänes, draakon, madu, hobune, lammas, ahv, kana (kukk), koer, siga.


Aas­­ta­nimetuse moodustamine on keeruline: et seda saada, tuleb võtta looduselemendi nimi, siis omastava kään­de sufiks no, lisada kas täht e (vanem vend) või to (noorem vend) ja siis vastava looma nimi.

Seega on nt hiire aasta ka-no-e-ne ja sea aasta ka-no-to-i. Jaapani aasta jaguneb 12 kuuks ning päevade arv kuus on kordamööda 29 ja 30.

Selle aluseks on kuu tiirlemisperiood ümber maa (29,5 päeva). Kalendri korri­gee­rimiseks on mõnikord järjestikku 2 30-päevast kuud.

Igal kuul on oma rahvapärane nimetus:


1. sõpruse kuu 7. kirja kuu 2. rõivaste vahetamise kuu 8. lehestiku kuu, kuu ilmumise kuu 3. rohu võrsumise kuu 9. grüsanteemide kuu 4. võsa kuu 10. ilma jumalateta kuu, äikeseta kuu, sake keetmise kuu 5. varajaste külvide kuu 11. halla kuu 6. ilma veeta kuu 12. tegemiste lõpetamise kuu


Ilma jumalateta kuu nimetus tuleb sellest, et mütoloogia järgi kogunevad sel kuul kõik jumalad Izumo temp­lisse Honshu läänerannikul.

Kuude numeratsiooni juures tuleb meeles pidada, et uus aasta algab 20. jaa­nuari ja 18. veebruari vahel sõltuvalt sellest, kunas on kuu loomine, kui päike on veevalaja tähtkujus.

Kuu­de kõrval kasutatakse ka aasta jaotamist 24 poolkuuks ehk sessooniks; igal on oma nimi.

Nad on koos 6 kaupa ning jagunevad aastaaegadeks. 4. veebruaril algab kevad, 6. mail suvi, 8. augustil sügis, 8. no­vemb­ril talv.


Sessoonide nimed on nt tõukude ärkamise aeg (kevade kolmas sessoon), viljapeade küpse­mi­se aeg (suve kolmas sessoon), külma kaste tuleku aeg (sügise viies sessoon), suurte külmade aeg (talve kuues sessoon).

Jaapani sodiaagi kalendris oma tähendus ka värvidel, igale looduselemendile vastab 1 või 2 värvi. Ki – roheline ja sinine, hi – punane, tsuchi – kollane, ka – valge, mizu – must. Igale 12-aastasele tsük­lile vastab 1 looduselement, seega pole 60 aasta jooksul lihtsalt nt 5 ahvi aastat, vaid on erineva värvi ahvi aastad.

Selleks, et värvi välja arvutada, tuleb vaadata spetsiaalset tabelit.

Kui värv ära jätta, saab sün­ni­aastat lihtsalt arvutada: sünniaasta miinus 3, jagada 12-ga ning jääk ongi otsitav aasta.


Gregoriuse kalender aktsepteeriti 1873 Meiji reformide ajal, aga vanad kalendrid jäid samuti püsima.

Jaa­pa­ni parlamendi otsuse kohaselt tuleb valitsuse dekreetidele ja ametlikele dokumentidele märkida daatum nengo ja nin-pō järgi.

1935 kirjutasid keiser Hirohito ja välisminister Hirota alla patendile, millega Jaa­pa­ni aukonsuliks Eestis määrati Voldemar Buch.

Dateeriti selliselt: Shōwa 10. aasta 9. kuu 6. päeval, mis vas­tab aastale 2595 keiser Shimno troonile asumisest.


Gregoriuse kalendri rakendamisega tuli kasutusele 7-päe­vane nädal. Esmaspäev – kuupäev, teisipäev – tulepäev, kolmapäev – veepäev, neljapäev – puupäev, ree­de – metallipäev, laupäev – maapäev, pühapäev – päikesepäev.

Enne oli Jaapanis 6-päevane nädal ala­tes 16. sajandist.


Esimene päev oli õnnelik päev, teine päev – õnnelik päev ainult hommikul ja õhtul (sel­lel päeval ei tohtinud kedagi matta), kolmas päev – õnnelik päev ainult keskpäevani, neljas päev – õnnetu päev, viies päev – õnnelik päevi (sellel päeval peeti pulmi), kuues päev – õnnelik päev ainult pärast kesk­päe­va.

On säilitatud traditsioonilisus ning on palju maagilisust, keerukust ja omanäolisust.



Jaapani keisri institutsioon ja Jaapani valitsemine: Jaapan on olnud vormilt monarhia, ühe isiku valit­se­mi­ne.

Jaapanis on riigipeaks keiser, kes pole aga alati olnud ka võimul.

Keisrite dünastia on vanim maa­il­mas. Praegu valitsev Tennō dünastia sai troonile 660 e Kr ning seda peetakse Jaapani riigi alguseks.

Prae­gu valitseb 125. keiser – Akihito. Legendi kohaselt laskus valitseja 667 e Kr Takatiho mäelt ja alustas oma nn idaretke.

Ta tungis Honshū saarele, võitis vaenlased ning asus 11. veebruaril 660 e Kr troonile.

Tast sai Tennō dünastia rajaja ning talle anti postuumselt Jimmy nimi – jumalik sõjamees.

Lisati Tennō, mis tuli hõimu nimest. 1940 tähistati valitseva dünastia 2600. aastapäeva.

Tänapäeva ajaloolased eitavad le­gendi tõepärasust, nad arvavad, et dünastia nimestu pandi kirja alles 8. sajandil ning paljud andmed eba­tõe­sed - esimesed 15 keisrit peetakse legendaarseteks.

Tennō dünastia rajaja seega 15. keiser Ojin. Enne se­da valitsesid teised dünastiad.

Kuuenda keisri valitsemisaeg olevat olnud üle 100 aasta, 12. keisri eluiga üle 140 aasta pikk.

8. sajandil kirjapandu baseerub suulisel rahvapärimusel – palju ebatäpsusi ja liialdusi. Sa­mas rajanevad nad ajaloolistele faktidele ning küsimus seega rohkem legendide tõlgendamises.

Mõned aja­loolased on püstitanud hüpoteesi, et iidsel ajal mõisteti Jaapanis aastat teisiti kui praegu – aastat mõis­te­ti külvist lõikuseni ja lõikusest külvini, seega aasta pikkus poole väiksem praegusest.

Sellega oleksid iid­sete keisrite valitsemisajad normaalsed ning dünastia ja riigi alguseks oleks 130 e Kr.

Mõned aja­loo­la­sed on täpsustanud veelgi ja seostavad Jimmy Tennō valitsemise aega aastaga 62 või 61 e Kr. Üldist akt­sep­­teerimist pole see leidnud ja enamuses arvamus, et Ojini algus 5. sajandil on õige.

Jaapani varajastel keis­ritel oli 3 privileegi võrreldes teiste hõimupealikega:


1. ta oli teiste vaimne juht kui Amaterasu järeltulija 2. ta kätte koondusid välissuhted ja vägede juhtimine (Tennō hõim tuntud sõjalise tugevuse poo­lest) – sellega kehtestas võimu ja liitis teised enda külge.

Teiste hõimude juhid olid tuge­va vaimuga ja ei allunud 3. kompetentsi kuulus hõimupealike vaheliste dispuutide lahendamine ja võimult kõr­val­da­mi­ne.


Seega ilmalik ja vaimulik võim ning tal arvati olevat oskus suhelda taevaste jumalatega.

Hõimusisestes kü­si­mustes ei ulatunud keisri võim kaugemale oma hõimuterritooriumist.


Keisri tiitlid: kuni 7. sajandini tituleeriti keisreid kahte moodi:


1. ō dai (“suur kuningas”) 2. wo dai (“suur kääbus”). Tänapäeval see tiitel on mugavdatud kō thei (“imperaator”)


Mõned autorid peavad varasemaks tiitliks sumera mikito’t (“püha sõna valitseja”).

Hiina hieroglüüfidega ha­kati seda 7. sajandil kirjutama tennō, mis tuleneb vanast hiina tiitlist dianhuan.

Tennōt tõlgitakse ta­va­li­selt “taevane kuningas”, aga ka nt “ülim maiesteet”.

Tiitel viitab keisri jumalikule päritolule. Keisrit tun­tak­se ka mikado nime all.

Kui noored jumalused Izanami ja Izanagi hakkasid looma Jaapanit, siis tulid ni­mes kasutusele “mikoto”, mis tähendab jumalikku sõna, hiilgavat väravat või kõige austusväärsemat.

Kõ­ne­pruugis kasutatakse keisrist rääkides sageli residentsi nime (nt Dairy – keisri palee, Kinry – liht­su­re­li­ku­le keelatud interjöör, Mijako – keisri linn).


Kasutatakse ka nimesid: Tenshi “taevapoeg”, ō-ō (“suur kei­ser”), min-ō (“inimeste keiser”).

Kui keiser ise endast räägib, siis kasutab ta chin (“meie”), kui midagi pit­seerib, siis on seal peal maro (“ümar”).


Keiser polnud ainuke tituleeritud isik Jaapanis.

Valitsussüsteem kujunes välja üleminekul nn tradit­sioo­ni­li­selt ajastult aristokraatlikule ajastule umbes 7-8 sajandil.

Tekkis bürokraatlik astmestik, 603 kehtestati esi­mene auastmete tabel, milles oli 12 astet.

Põhjalikum seaduste kogu võeti vastu 702 (Taihōryō), kus esi­mene seadus fikseerib 31 ametiastet alates ministrist kuni kirjutajani.

Esikohal on vanem riigi minister (tä­napäeva peaminister), siis tulevad vasak ja parem minister, siis 7 riiginõunikku, siis strateegiliselt täht­sa­te saarte asevalitsejad ja 8 ministrit (keskvalitsusasjade, tseremooniate, tsiviilhalduse, sõja, rahandus, koh­tu, keisrikoja ja rahvaasjade).

Kõrgemad ametid vaid tituleeritud isikutel, eelkõige tuli õue­aris­tok­raa­tia (kuge), kuhu kuulusid keisri nooremate poegade järeltulijad, kes moodustasid õukonna (kogō).

Nende seas tähtsaim koht õukonna isand, kellel ka sõjaväe juhtimine.

Ametlikuks tiitliks oli kugo – sama. 8. sa­jan­dil tuli kasutusele shōgun – väepealik, armee juhataja.

See oli algselt väejuhile, kelle ülesanne oli või­del­da barbarite, peamiselt ainude, vastu. 813 sai esimese tiitli Kwatamaru.

Esialgu tiitlil tähtsust polnud, kuid pikapeale muutus aga tõeliseks õukonna ülemaks ja keisri järel teise tähtsusega poliitiliseks fi­guu­riks.

12. sajandil surus shōgun keisri kõrvale, jättis talle vaid kirikupea ameti ja võttis endale ilmaliku va­lit­­semise. 1185 – 1868 olid šogunaadi aastad. Šogunaadi teine nimi on bakufu.

Keiser ei valitsenud Jaa­pa­nit ligi 650 aastat, kui keisrite käes olid keskvõimu jumalikud regaalid, mis pärimuse kohaselt olid antud Ama­terasu poolt pojapoeg Ninigile – peegel, mõõk (võidu sümbol), jaspisripatsitega pärlikee (süm­bo­li­see­rib jumalikku hinge).


Peeglit hoitakse Ize templis, mõõka hoitakse Azuma templis ja kee on keisri val­du­ses.

1868 taastati keisri kaksikvõim, kuid riigi valitsemise taastamine endisel kujul ei õnnestunud.

Esile tõu­sid väikeaadlikud samuraid.

Tuli konstitutsioon, parlament, poliitilised parteid jne.

Tiitlitest lahti ei saa­dud, kuid nüüd on nad eluaegsed, mitte päritavad: vürst, markii, krahv, vikont, parun (alates kõr­ge­mast).

Pärast Teist maailmasõda pani keiser maha ilmaliku oriooli, kuid rahvas usub ikka veel keisri päri­ne­mist päikesejumalannast.


Jaapani ajaloo vanimad allikad


Jaapani ajaloo vanima perioodi allikateks on arheoloogilised leiud, mida igal aastal tuleb palju juurde.

Kir­ja­likest allikatest on varaseimad teated Hiina kroonikast “Wei kuningriigi ajalugu”, mis koostati 3. sajandil.

Selle kroonika järgi asus keset ookeani kääbusrahva maa, mille ulatus üle 5000 lii (ligikaudu 3000 km).


Saarel palju hõimuriike, domineeris Yamatai.

Kroonika kirjeldab Wo rahva kombeid ja tavasid ning kujutas jaapanlaste valitsejannat šamaanliku ennustajana.

Hiina kuningakoda nimetas teda oma sõb­raks ja annetas kuldse pitsati.

Aga rõhutati, et Wo riigid olid Hiina tributaadid.


Vanimaks allikaks on Hiina ja Jaapani valitsejate diplomaatiline kirjavahetus.

Uurimusi tehtud arhiivides – rida diplomaatilise sisuga kirju, mis pärinevad 238 – 608.

Tollal olid jaapanlased omandanud Hiina hiero­glüüf­kirja.

Sellest kirjavahetusest lähtub, et:


1. Hiina keisrid käsitlesid Wo riigikesi juba Wei riigi perioodil (265 – 315) kui hiina vasalle.

Sel­lest järeldub, et riiklus oli Jaapanis arenenud, olid arenenud hõimuriigid oma või­mu­struk­tuu­ridega.

Arenenud olid suhted ka Hiina ja Koreaga. Kontaktide loomine arvatavasti e Kr, kui tuli kasutusele ka hiina sodiaagikalender


2. 7. sajandil tundsid Jaapani valitsejad end piisavalt tugevalt, et nõuda enda võrdsustamist Hii­na keisriga.


Tuli kasutusele tiitel tennō. 607 pärineb kiri, mis on adresseeritud:

Tõusva Päi­ke­se Maa taevapoeg saadab kirja Loojuva Maa taevapojale. Jaapanit valitses 33. valitseja (keis­rin­na Suiko), kirja oli regendina kirjutanud prints Shōtoku.


Kiri (pöördumine) vihastas Hiina keis­rit, ta nimetas sõnastust absurdseks.

Vastukirjas barbarite valitsejannale adresseeris ta sel­le kui Wo suveräänile.

Sellist pöördumist kasutati Hiinas printside poole pöördudes, Jaapani va­litsejale oli see alandav.

Ta nägi, et Hiina ei tahtnud tunnistada Jaapanit võrdseks riigiks.

Tol­lased Hiina keisrid pidasid end kogu taevaaluse valitsejateks ja kõik teised olid vaid vas­tan­did.


Diplomaatilise kirjavahetuse kõrval on teda 6-7 sajandil mitu budistlikku teksti, mille väärtus ajaloo alli­ka­na väike ja neist võib teada saada budismi leviku ja tuleku kohta Jaapanis.


6-7 sajandil koostati Jaapani ajaloo esimesed kroonikad – “keisrikoja kroonikad”, “muistsed sõnad” ja “rii­gi algusest”.

Säilinud nad pole, neist teame vaid hilisemate kroonikate kaudu, millele nad olid aluseks.

7. sajandi esimesel poolel koostati Jaapanis esimesed seadused, mille tähtsus Jaapani ajaloo uurijatele suur.

Seal polnud kroonikalisi andmeid, aga andsid pildi maa sotsiaalsest arengust, ideoloogiast ja mõ­ju­tus­test.


Esimene kehtestati 603 – see oli astendite tabel (auastmete tabel), mille koosatmises võib näha kon­vensiaanlike mõjusid.

Põhiastmeid on 6, mis jagunesid kõrgemaks ja madalamaks astmeks – kokku 12.

Neid astmeid nimetatakse inimomaduste järgi ja igale vastas riietuse värv:


1. aste – heategevus, purpurpunane 2. aste – inimlikkus, roheline 3. aste – tseremoonia, punane 4. aste – usk (religioon), kollane 5. aste – tõde, valge 6. aste – tarkus, must


Jaapani ametnikele omistati astmeid esimest korda 604 prints Shōtoku poolt.

Ühtlasi kehtestas see prints ka Hiina tseremoniaani, millest peamine see, et valitseja ees tuli lamada, valitseja ette tulles ja minnes tuli roo­mata, näoga tuli alati olla valitseja poole jne.

Prints Shōtoku oli suur Hiina austaja, ta õige nimi oli Umayado-no Doyoto-nimi-no Mikoto.

Shōtoku-taishy (printsi) nime andsid talle budistid postuumselt ja see tähendab midagi loodusprintsi taolist.

Shōtoku oli aktiivne budismi toetaja ja levitaja ning valitseva dü­nas­tia võimu kindlustaja.

Tema ajal kuulutati budism Jaapani riigiusundiks.


Shōtoku regendina oli tähtsaimaks seadusaktiks “kroonprints Shōtoku 17-artikliline põhiseadus”, mida ta­va­liselt nimetatakse lühendatult “Shōtoku konstitutsiooniks”.

See avaldati aastal 604 ehk Shuikō va­lit­se­mi­se 12. aastal.

Originaali pole säilinud, kuid aastal 720 ilmunud Jaapani annaalid on selle konstitutsiooni teks­ti täielikult ära toonud.

Vene japonoloog Ivanov ütleb, et see on kogum poliitilisi, filosoofilisi ja re­li­gioos­seid ideid, mis on avaldatud keisrinna eeskirjana kõikidele riigiametnikele juhendumiseks.


Shōtoku kons­titutsioon kajastab 7. sajandi Jaapani valitsemisprobleeme:


1. artikkel kurdab riigis maad võtnud sõnakuulmatuse üle ja nõuab üksmeelt 2. artikkel kohustab kõiki innukalt austama 3 aaret – buddha’t (“ürgunud”), dharma’t (“seadus”) ja sangha’t (“buddha munkade vennaskond”)


3. artikkel käsib täita keisrinna dekreete 4. artkkel nõuab, et ametnikud peaksid tegevuses kinni rituaalist, mis tagaks riigi normaalse juhtimise


5. artikkel käsib ametlikel ametnikel vabaneda liigsöömisest ja ahnusest ning arutada neile saabunud kaebusi õigeaegselt 6. artikkel kohustab silmas pidama reeglit – kurja tuleb karistada, head aga ergutada


7. artikkel kurdab, et maailmas on vähe tarku inimesi. Neid, kes on, tuleb edutada ja kindlad ülesanded fikseerida. 8. artikkel kutsub ametnikke tulema varem tööle ja lahkuma hiljem


9. artikkel tuletab meelde, et usaldus on õigluse alus 10. artikkel juhib tähelepanu, et tuleb vabaneda vihastumisest, et ei või vihastuda teiste peale, sest nad on lihtsalt erinevad


11. artikkel nõuab teenete ja süütegude õiglast hindamist 12. artikkel nõuab, et provintside valitsejad ei koormaks lihtrahvast liigsete maksudega


13. artikkel nõuab ülesannete täitmisel kohusetundlikkust 14. artikkel taunib kadedust


15. artikkel nõuab, et tuleb eelistada riiklikku isikule 16. artikkel manitseb rahvast hoolikalt töötama, sest muidu ei jätku toitu ja riietust


17. artikkel kohustab tähtsaid otsuseid otsustama kollegiaalselt, mitte omapäi


Riigielu analüüsides tuleb arvestada 3 põhimõtet:


1. keskvõimu tugevdamise taotlus 2. sotsiaalsete konfliktide vähenemise püüe 3. budismi leviku taotlemine


Kõik need küsimused konstitutsioonis on aktuaalsed ka tänapäeval.


Teine oluline seadus on Taika manifest või Suure Pöörde manifest, mis avaldati 646.

Nime sai selle pe­rioodi järgi, mis tollal valitseva keisri valitsemisaega tähistas.

Autoriks peetakse keisrit ennast, kuid ka ar­va­mus, et autoriteks 3 õukondlast, kellel oluline osa Soga suguvõsa kukutamises ja järgnenud reformides.

Tai­ka manifesti täielik tekst on säilinud Jaapani annaalides ning ta koosneb sissejuhatusest ja 4 artiklist.

Pea­miseks sisuks on agraarreform.

Seni olid agraarsuhted Ushi hõimkonna reguleerida, kuid keskvõimu hu­vi­des tuli see süsteem likvideerida.

Kogu haldussüsteem ehitati üles 50 majandist koosnevatele kü­la­de­le.

Suguvõsade suurmaaomandid riigistati teatud kompensatsiooni eest, pärilik maavaldus likvideeriti, or­ja­de ja sõltlaste institutsioonid kaotati (rohkem küll formaalselt).

Seati sisse talupoegade jaosmaa süs­teem, toiduainete andamite kohustus ja kindel maksusüsteem.

Taika manifest kõiki küsimusi ei la­hen­da­nud, kuid tähistab üleminekut aristokraatlikule ajastule. 670 koostati kroonika “Riigi algusest”, mis säilinud pole.

Siin nimetatakse Jaapanit esimest korda Nihoniks.


8. sajandist on säilinud mitu Jaapani allikat.

Üks neist on Kojiki pärimuste kroonika, mille koostasid 8. sajandi alguses keisrinna korraldusel üks vana kirjaoskamatu pärimustetundja ja õukonna historiograaf, kes jutustused üles kirjutas ja hiljem omapoolse eessõna lisas ning kogu kupatuse 712 keisrinnale esitas.

Kojiki tugines pärimustel, kuid selle kõrval kasutas historiograaf ka varasemaid kroonikaid.


Kojiki koosnes 3 köitest:


1. osa käsitles mütoloogiat, taevaseid ja maiseid jumalaid 2. osa kirjeldas Jaapani legendaarseid valitsejaid alates Jimmy Tennō’ga ja lõpetades 15. keisri Oji’ga. 3. osa oli pühendatud Jaapani valitsejatele 4-7 sajandil


Kojiki ümber palju poleemikat alates 18. sajandist, kui Jaapani ajaloolane Motokori (1730 – 1801) Kojiki ana­lüüsimise kallal 35 aastat töötas. Tulemuseks teos “Kojiki kommentaarid”.

Kojikit analüüsides jõudis Mo­tokori järelduseni, et Jaapan on läbi teinud ajaloos oma tee ja Hiina mõjudega on tugevalt liialdatud.

Te­ma arvates oli kõik Kojikis kirja pandu absoluutne tõde, ta ei kahelnud jaapanlaste jumalikus päritolus ja Jaapani keisrite dünastia põlvnemises päikesejumalannast.


Tema arvates väär hiinlaste tõlgendus nn tae­va mandaadile, mis hiinlaste arvates õigustas teiste maade vallutamist.

Ta arvas, et Kojiki järgi oli ju­ma­late mandaat vaid ühel dünastial ja see määratud Jaapanit valitsema.

Motokori ei kahelnud, et Kojiki on kirjutatud jaapani keeles, ehkki hiina kirjamärkidega.

On ka teisi arvamusi, nt inglane Sanson arvab, et te­­gemist nn kwasi hiina keelega, mõned peavad aga Kojiki keelt jaapani ja hiina keele sünteesiks.


Kind­laks võib pidada Kojiki ideoloogilist suunitlust ja ta motiive:


1. näidata jaapanlaste sünnipärast üleolekut teistest maailma rahvastest 2. põhjendada keisridünastia autoriteeti ja kõigutamatust, Tennō dünastia valitsemist


3. eitada Hiina mõjusid Jaapani arengule, näidata, et Hiina on aksepteerinud mõningaid kultuuri ele­mente vaid heast tahtest 4. näidata, et Shintō on vaid tõeline ainus usund, mis baseerub ajaloolises tões. Budism vaid väärt sedavõrd kui palju on kohandatav shintōle.


Kojiki tegi oma töö, järgmistel sajanditel oli budism Jaapanis surutud seisus, tugevnesid shintō posit­sioo­nid.

Kojikis on palju legendaarset, kuid kajastab ilmselt Jaapani arengu üldist protsessi.

Üsna tõepärased on peatükid, mis käsitlevad 5-7 sajandi sündmusi.


720 ilmus Nihongi kroonika (Nihon Shoki), mis oli Kojikist tunduvalt mahukam – 30 köidet. Ta koos­ta­jaks on õukonna kroonik Yasumaro Ono.

Nihongi kronoloogilised piirid on esimese jumala tekkimisest ku­ni aastani 697. Nihongi esimesed osad analoogilised Kojikile, erinevused veidi mütoloogias.

An­naa­li­des­se oli sisse võetud mitu olulist dokumenti, mida Kojikis polnud, nt Shōtoku konstitutsioon ja Taiki ma­ni­fest.

Uus ja originaalne oli Nihongi viimane osa, mis käsitles Jaapani ajalugu 628 – 697.

See on täh­tis periood – Taika pööre ja sellele järgnenud reformid.

Nihongi on kirjutatud hiina keeles, peamiseks mo­­tiiviks on dünastia jumaliku päritolu rõhutamise vajadus.

Taheti näidata, et jaapanlaste ajalugu pole hal­vem kui see, mis hiinlased on kirjutanud oma annaalides.

Nihongis on paljusid Jaapani valitsejaid ise­loo­mustatud suhtumise seisukohalt budismi ja shintōsse.

Mõned keisrid ei uskunud üldse buddha sea­du­ses­se, mõned küll uskusid, kuid uskusid ka shintōt.

Kolmandad olid täielikult budismi rüpes ja ei tednud shin­tōst midagi. Nihongi oli esimeseks lüliks kroonikate sarjas, milles kuni 9. sajandi lõpuni ilmus veel 5 kroo­nikat. Need aga kordasid suures osas Nihongi materjale.


Kroonikate kõrval on olulisema ajaloo väärtusega provintside etnoloogilis-geograafilis kirjeldused, mida ha­kati koostama 730. aasta keisri dekreedi alusel kõikides provintsides.

Hiljem anti nimi Fudoki (tavade ja maade kirjeldus). Fudokis oli ka legende, mis olid seotud antud provintsiga, lisaks ajaloolisi andmeid.

Fu­dokist on tervikuna säilinud vaid üks – Izumo provintsi kirjeldus, kuid katkenditena veel lõike 47 Fu­do­kist.

Fudoki algas tavaliselt provintsi üldise kirjeldusega, siis tuli detailsem kirjeldus maakondade kau­pa.

Tehti ka sissejuhatavaid ülevaateid, kus juttu muistsetest sündmustest, nime tekkest jne.


Fudokide kõrval on 8. sajandil oluliseks ajaloo allikaks 702 koostatud seaduste kogu Taihōryō, mis ba­see­rus 7. sajandil kirja pandud tsiviil- ja kriminaalkoodeksitel, mida kokku umbes 30.

Pärast esialgse teks­ti avaldamist töötati edasi kuni 712 ilmus ta täiendatud kujul ja uue nimega.

Need seadused jäid püsi­ma Meiji perioodi reformideni 19. sajandi 70ndatel.

Taihōryō originaali säilinud pole, kuid on säilinud ri­da kommentaare, kus on koodeksi tekst tsiviilõiguslikus osas peaaegu täielikult ära toodud.

Kri­mi­naal­sea­dus­te osa on läinud kaduma, va üksikud katkendid.


Taihōryō tähtsus:


1. ta fikseeris riigi valitsemise süsteemi Taika järgsel perioodil, mil Jaapan läks üle tugeva keis­ri­võimuga Yamato riigile 2. fikseeris tollal eksisteerinud sotsiaalsed grupid, nende kohustuse ja omavahelised suhted 3. oli kirjutatud hiina keeles, see andis tunnistust hiina mõjudest – põhjalikult räägitud Hiina eksa­mite süsteemist 4. fikseeris keskvõimu ja provintside vahelised vahekorrad ja haldussüsteemi 5. määras kindlaks shintō ja budismi koha riigi valitsemises.


Shinō asjade nõukogu oli riigi kõrgeim ametkond, kõik budistlikud institutsioonid pidid alluma rangele jä­rel­valvele.

Hilisemas ajaloos allikate arv tunduvalt suurem.

Seisused Jaapani ajaloos


Ühiskond on jagatud seisusteks sõltuvalt tagalast ja funktsioonidest. Tavaliselt on seisus seotud mitme tunnusega:


1. liikmeskonna suletus 2. õiguste ja kohustuste pärilikkus 3. sisemine organiseeritus ja autonoomia


Euroopas oli tüüpiline feodaalne ühiskond – linnakodanikud, talupojad jne.

Jaapani ühiskonnal on oma ise­ärasused. Seisused tulid hõimuriikide perioodil (Uji hõimkond), seal tekkis sotsiaalne kihistumine.

Oli vaba ühiskond, mille liikmed jagunesid 5 seisuseks:


1. kōbetsu – keisri perekond, mis pärit päikesejumalannast 2. omi – keisri suguvõsa nooremad harud 3. shimbetsu – jumalikku päritolu perekonnad, mis jagunevad taevaste ja maiste jumalate järel­tulijateks 4. kunitsuko – maaisandad 5. tomonotsuko – keisri teenrid


Teiseks oli mittevaba ühiskond, mille liikmed jagunesid kaheks:


1. tomobe – sõltlased, peamiselt põllumajanduses 2. yatsako – orjad, mida oli Jaapani elanikest umbes 5%, neid rakendati vaid kodustes maja­pidamistes


Kolmas kiht olid immigrandid, peamiselt Hiinast ja Koreast.

Aja jooksul kaotasid sellise seisuse, muutusid sõltlasteks, orjadeks või keisri teenriteks.


Aristokraatlikul perioodil seisuslik kord tugevnes ja muutus koos ajaga. 7-8 sajandil järgmiste seisuste süsteem:


?õilis ehk hea rahvas – isiklikult vabad, kuhu kuulusid järgmised seisused:


1. keiserliku suguvõsa liikmed (neil vaid õigus olla kõrgem riigiametnik) 2. ametnike seisus 3. preestrite seisus – shintō ja buddha vaimulikud erinevad. Kuna keiser oli ametlikult shintō ki­ri­ku pea, siis shintō preestrid olid eelistatumad.

Tendents oli budismi leviku piiramine, seega ka Taihōryō sisaldas 2 olulist seadust selle kohta:

a) seadus maistest ja taevastest jumalatest, mis andis shintō kirikule volitused riigi vaimse elu juhtimisel

b) seadus munkadest ja nun­na­dest, mis spetsiaalselt ette nähtud budismile – nägi ette karistusi, kui nad oma tegevuskorrast kin­ni ei pea


4. lihtrahva seisus, peamiselt talupojad 5. keisrilossi ametnikud 6. poolvabade käsitööliste seisus, kes sõltusid kõrgematest ametnikest ja keisri pere liikmetest ?alatu rahvas, kuhu kuulusid orjad (nuhi) ja paariad (eta).


Jaapanis polnud välja arenenud orjanduslikku korda, kuid orje oli, Taihōryō koodeks jaotas neid:


· orjad, kelle ülesandeks oli haudade valvamine · riigiorjad · koduorjad · eraorjad


Seadused orjade suhtes olid väga ranged – ori võis abielluda vaid oma kategooria inimesega, orja laps võeti reeglina orjaks, erand vaid siis, kui laps sündis abielu väliselt ja ema oli vaba.

Olid teatud juhtumid, kui ori võis vabaks saada:


1. kui ori sai 76 aastaseks. Kui oli aga mõnest mässust osa võtnud, pidi ootama 80 aastani. 2. kui ori oli sattunud barbarite kätte ja nad ise vabatahtlikult peremehe juurde tagasi tulid 3. kui tegemist oli võõramaise orjaga, kes põgenes Jaapanisse või sattus sinna mõnel muul teel


Paariad arvatakse olevat kujunenud 7-8 sajandil hiinlastest, kes olid seotud tapmistega (nt lihunikud, na­ha­nülgijad jne).

Nad elasid omaette asulates, neil oli oma asulavanem, kes nende elu organiseeris.

Paa­riate sei­sus kaotati alles 1871, ta oli viimane seisus, mis kaotati. Paariaid oli 300 000 – 1 miljon.

Orjade ins­­ti­tut­sioon hääbus feodalismi perioodil.


Feodalismi ajal tegi Jaapan läbi märgatavaid muutusi.

Kujunesid:


1. nobiliteet e aristokraatia – keiserliku suguvõsa esindajad, vürsti suguvõsad, provintsi ülikud 2. teenistusaadel e samuraid, mis oli sõjameeste seisus.

Nad võrsusid välja varasemast sõ­ja­mees­te grupeeringust ja nad moodustasid vürstide nobiliteedi sõjalise kaaskonna.

Sotsiaalne pä­ritolu võis olla erinev – osa tulid jõukamatest taluperekondadest, teised koduteenijate hul­gast, kellel teeneid isanda ees, osad kõrgemate provintsi ametnike hulgast.

Samuraid olid tihti il­ma hariduseta, kuid oli ka kõrgelt haritud mehi (filosoofe jt).

Kui samurai isand suri, siis tõm­bus samurai eraellu (kui ei leidnud uut isandat, keda teenida).

Eraelus elasid erakutena, mõ­tisklesid ja panid kirja elu põhimõtteid. 12. sajandil kujunes samuraide moraalikoodeks (bushi-dō, “sõjamehe tee”).

Samuraid koondusid salkadeks või suuremateks gruppideks ja feo­dalismi ajastu algul kerkis esile 2 rivaalitsevat rühmitust: Taira ja Miramoto


3. talupoegade seisus, mis seotud maa ja põllu harimisega.

Nende elu rangelt reglementeeritud sea­dustega.

Aluseks oli “5 õuet”, mis sisseviidud 652 ja kinnistatud Taihōryō koodeksis.

5 õue talupojad olid omavahel seotud ühisküsimustega – maksud, korrarikkumised, töö.

Kui kee­gi 5 õue liikmetest põgenes, siis pidid kõik liikmed teda otsima.

Kui 3 aasta jooksul teda ei leitud, läks ta maa riigile.

Tihti sai selle omale aga ka kohalik suurmaavaldaja – alates 8. sa­jan­dist tekkisid syōen’id ehk suurmõisad.

5 õue liikmetel ühine sotsiaalkohustus – igale in­va­­liidile ja üle 80-aastasele raugale tuli määrata hooldaja, üle 90-aastasele 2 hooldajat, üle 100-­aastasele 5 hooldajat, mis enamasti olid laste ja lastelaste hulgast


4. linnakodanikud. Kuni 8. sajandini oli vähe linnu, neist vanimad Korea immigrantide mõjul.

Hi­­li­semates Jaapani pealinnades oli planeerimine teostatud Hiina eeskujul.

Sageli lin­na­ko­da­ni­kud seotud maaga, ajaloolased arvamusel, et 7-8 sajandil oli see seisus ebapüsiv (kodanikke lah­kus maale rändkaubandusega tegelema ja sealt võis ka inimesi linna tulla)


Selline 4 seisusega jaotus andis teed uuele seisuslikule jaotusele Tokogawade perioodil 17-19 sajandil, kui Jaapanis oli:


1. samuraid – õuearistokraatia (kuge), nt vürstid (daimyō). Ühiselt tituleeriti neid nimega shi, mis tähendas õilsaid inimesi.

Tulnud arvatavasti hiina keelest, kus tähistas sotsiaalse hierarhia tipus olevaid inimesi


2. nō – talupojad. Selles grupis vähe muutust 3. kō – käsitöölised. Linnakodanike seas on alanud diferentseerumine, käsitöölaste arv on suure­ne­nud, nad olid vabad ja olid juba ammu koondunud käsitöö tsunftidesse (14. sajand).

Tsunf­­tid olid vabatahtlikud, mõeldud oma käsitöö kaitsmiseks konkurentide ees.

Erinevused Euroo­paga:


· sõltumatus polnud nii suur – sõltusid keisri õukonnast, mõisnikust jms.

Ajapikku sõl­tu­vus vähenes. Esimesed tsunftid tekkisid kunsti inimeste hulgas.


· tsunftid tekkisid ka kaupmeeste hulgas (Euroopas gildid), ka voorimeeste, muusikute jt seas · suur osa tsunfte asus väljaspool linnu · Jaapani tsunftid olid väiksemad kui Euroopa omad.

Ajapikku tsunfti tähtsus kasvas, tek­­kisid kvartalid ühele alale


4. shō – kaupmehed. Oma seisuse kujunemine tähendas kaubanduse kasvu, turumajanduse ku­ju­ne­mist, ka poliitilise mõju kasvu. Kujunesid kaupmeeste suguvõsad, kellest sattusid sõl­tu­vus­se mõjukad Jaapani inimesed.


Need 4 seisust kehtisid kuni Meiji reformide perioodini.


Siis hakati tasapisi rääkima vajadustest ja 1872 il­­musid dekreedid, mis kaotasid senised 4 seisust, asemele tulid 3 seisust:


1. kanzoku – tituleeritud nobiliteet, aristokraatia (õuearistokraatia ja vürstid) 2. shizoku – aadelkond, samuraid 3. helmin – lihtrahvas


Kaotati kõik seisuslikud privileegid, mis Jaapanile oli suure tähtsusega:


a) said võimalikuks abielud eri seisuste vahel b) seisusel polnud tähtsust töö valikul c) liikumisvabadus kõikidele seisustele, kõik võisid tegeleda kaubanduse ja põllumajandusega d) lihtrahvas sai endale perekonnanimed


Näiliselt vähendas see reform samuraide seisuslikku tähtsust – varem kuulusid aristokraatia seisusse, nüüd moodustasid omaette seisuse.

Tegelikult asi nii polnud.

Selle reformiga isoleeriti tituleeritud kõrg­aadel väikeseks omaette seisuseks, mille poliitiline mõju hakkas kiiresti langema.

Vürstid olid kolinud pea­linna ja muutunud riigi pensionärideks.

1889 konstitutsioon kindlustas tituleeritud aristokraatiale ko­had Ülemkojas, kus neil siiski teatud piiratud mõju.

Riigi juhtivaks jõuks kujunesid samuraid – neile ena­mas­ti ministritoolid, neil juhtkohad armees ja laevastikus.


Kujunes omaette traditsioon, millega keis­ri­või­mu taastamist abistanud samuraid said paremad kohad.

Satsuma samuraid said juhtkohad laevastikus, Zho­shu samuraid said juhtkohad armees.

Samuraid said endale praktiliselt politsei, seega kõik relvajõud al­lu­sid neile.

Teise maailmasõja järel kaotati Jaapanis ametlikult kõik seisused. 1947 konstitutsioon fik­see­­ris kõikidele kodanikele õigused seaduste ees.

Parlamendi Ülemkoda hakati teiste põhimõtete järgi moo­dustama, seisustega polnud midagi enam pistmist.

Polnud enam ka samuraide õigusi, kuid edasi on pü­si­nud samuraide vaim. Bushi-dō. Bushi tähendab sõjameest, rüütlit, dō tähendab teatud ala või provintsi.

Kokku tõlgitakse teda “sõ­ja­meeste tee”.

Bushi-dō on moraalireeglite kogum, samuraide aukoodeks, mille sätteid pole kuskil amet­likus dokumendis kirja pandud.

Mõned bushi-dō’d kehtestati 1615 ametlikult Tokugawa šoguni poolt, need olid formaalsed, mitte sisulised ettekirjutised:


1. samurai pidi hästi tundma sõjandust 2. olid ette nähtud samuraide tegevusalad – bürokraatia, sõjandus. Oli keelatud tegeleda kau­ban­du­­se ja käsitööga 3. kohustus koheselt informeerida valitsust rahutustest, vandenõudest, mässuplaanidest


Tokugawad olid huvitatud kuulekast sõjameeste seisusest, seega tähelepanu sellele, et samurai oleks nõus oh­­ver­dama oma elu valitsuse eest.

On ütlus “bushi-dō – see on suremisviis”, mis pärit raamatust “Ha­ga­ku­re”, mis tõlkes “Lehtede varjus”.

Autoriks peetakse Kyūshū saarel elanud samuraid Yamamoto’t. ar­va­ta­­vasti valmis aastaks 1716.

Yamamoto küll täiendas bushi-dō põhimõtteid, kuid nende tegelik algus 12. sa­jandil.

Seega nad ajapikku vaid täiustusid.

Bushi-dō juuri tuleb otsida konfutsionistlikus eetikas, bu­dist­li­kust ükskõiksusest surma vastu ja austusest esivanemate vastu.

Viimane on tähtsaim. Samuraide au­koo­deks nõuab:


1. samurai peab kuulama temas peituva jumala kami häält, mis nõuab:


a) Jaapani armastamist ja kaitsmist, sest Jaapan on jumalate maa ja antud jaapanlastele ju­ma­la poolt elamiseks lõpututeks aegadeks


b) keisri tennō austamist, sest sealt lähtuvad seadused ja kord, mis vaja õnnelikuks eluks c) esivanemate ja vanemate austamist, sest nendele võlgneb jaapanlane elu


2. samurai peab pidevalt oma keha eest hoolt kandma, õppima, treenima ja riskima. Maast ma­da­last pidid nad taluma vihma ja külma, tegema pikki retki, laskma märki, olema magamata pik­ki öid


3. samurai peab saavutama täieliku enesevalitsuse – ta peab valitsema kirgi, mitte andma voli vi­hale, nukrust varjama naeratusega. Pidev naeratamine varjab tundeid ja võib viia sil­ma­kir­ja­likkusele


4. enesesalgamine – samuraile on kiituseks, kui tal puudub oma enese mina.

Samurai ei tohi olla egoist ja oma tegude eest ei tohi loota kasu, ei maist ega taevast.

Tegusi peab ajendama sise­mi­ne südametunnistus.

Sõjateel pidi samurai andma 3 tõotust:


a) igavesti unustada naine ja lapsed b) unustada isiklik elu c) unustada kodu 5. surmapõlgus, mis avaldugu mitte vaid lahinguväljal, vaid ka enesetapuga.


Enesetappu on Jaapanis mitmeti nimetatud:


· Euroopas on tuntud harakiri (kiri – lõpp, hara – kõht, hing) · jaapanlased eelistavad seppuku (“surm õlgmatil”) · kappuku (sama, mis seppuku)


Enesetapp võib olla kohustuslik (samurai seisusest kurjategija) või vabatahtlik.

Algas sellest, et kõht lõi­ga­ti lõhki pistoda või kõvera mõõgaga. Mõnikord tõmmati soolikad välja.

Siis lõikas enesetapja sõber kõ­ri läbi või pea otsast.

Harakiri põhjus võib olla soov kaitsta oma elu, näidata üles kurbust isanda surma kor­ral vms. 15-16 sajandil võttis ülima kurbuse näitamine nii massilise ulatuse, et hakkas kahjustama sa­mu­rai võitlusvõimet ja ka arvukust.

1663 keelustas valitsenud šogun harakiri, sest see kahjustab sõjalist jõu­du.

Harakirit pole õnnestunud välja juurida, veel Teise maailmasõja ajal tegid paljud seda.

1970 teos­tas üks Jaapani filmimees Mishima seppuku.

Juhtumid siiski erandlikud. Samuraide vaim püsib ja jaa­pan­la­sed on selle üle väga uhked.


Jaapani usundid läbi aegade


Religioosses mõttes on Jaapan unikaalne.

Pole teist maad maailmas, kus oleks selline usundide sümbioos ja läbipõimumine.

Sellel fenomenil on pikk ja keeruline ajalugu, peamine osa shintōl ja budismil, see­juu­res budism oma mahhajama variandis, mis käsitleb buddhat jumalana.

Eri aegadel on mõju avaldanud ka tei­sed usundid: taoism, kristlus (katoliiklik variant) ja konfutsistlik filosoofia.

Praegu on kõik koos, lisaks pal­ju uususundeid.

Enamus jaapanlasi on nii shintoistid kui budistid. Piltlikult: jaapanlane sünnib shin­to­is­tina ja sureb budistina.


Jaapani originaalne usund on shintō, mis on looduslik animistlikus mõttes.

Teadlased pole üksmeelel, kas alg­selt oli shintō looduse kummardamine või ka esivanemate kultus, mis võis ka hiljem lisanduda.

Mõned on avaldanud kahtlust, kas shintō on üldse usund, sest:


1. ta ajaloolised lätted on ebamäärased 2. tal puudub eetiliste normide ja doktriinide fikseeritud süsteem 3. tal pole ametlikult tunnustatud pühakirja.


Arvatakse, et shintōt tuleb käsitleda kui kogumikku välismaiseid uskumusi, traditsioonilist mõttelaadi ja iga­päevaseid tavasid.

On tunnustatud usund, teoreetilises plaanis subjektilt kogukondlik, jumalate ar­vu­ku­selt polütistlik ning jumala ja inimese suhete kohalt theoantropiidne.

Shintōt nimetatakse puhtaks või va­ra­­jaseks shintōks kuni budismi sissetungini.

Jaapanlased pidasid end siis kosmose integreeritud elus­olen­di­te kogukonna osaks, on 3 dimensiooni:


1. kõrge taeva tasandik, kus resideerivad mees- ja naissoost kamid 2. alumine maailm, kus elavad roojased ja pahatahtlikud vaimud 3. kekmine riik, kus elavad inimesed ja teised hingestatud olendid


Universumi domineerivaks jõuks on kamid, kes on kõikjal, igal neist üks või mitu vaimu.


Shintō kohaselt on 4 tüüpi vaimusid (tama’sid):


1. need, kellel valitsemisvõim 2. need, kes põhjustavad ühendust, harmooniat, meenutusi 3. need, kes põhjustavad müstilisi muundusi 4. need, kes jagavad õnnistust


Varajase shintō perioodil polnud kindlaks määratud avalikku teenistust, kiriklikku organisatsiooni, mida on püütud luua 10. ja 19. sajandil, kuid mis lõppesid ebaõnnestunult.

Kami on keeruline mõiste, need ja­ga­takse 4 kategooriasse: 1. nn rahvakamid – looduses esinevad vaimud, milledest tuntuimad on põldude ja mägede ka­mid.

Siia kuuluvad ka esivanemate hinged. Neil puudub nimi ja visuaalne väljend, on ma­da­lai­mal tasemel hierarhias


2. nn välismaised kamid, kellel on oma nimi, nt daikoku (budistlik rikkuse jumal) või ebisu (rik­ku­se ja kaubanduse jumal). Neid võidakse kujutada visuaalselt skulptuuris või maalil.

Hie­rar­hias asuvad teisel astmel


3. ajaloolised kamid, mis on eriti väljapaistvad loodusvaimud või esivanemate hinged. Müto­-loo­­gilistes allikates ei mainita, ehkki nimi on.

Puudub visuaalse kujutamise traditsioon. Ha­ti­man on sõjaväelaste ja budismi kaitse oraakel. Hierarhias on kolmandal astmel


4. nn mütoloogilised kamid, mis on ametlikus mütoloogias nimetatud jumalused ja nende järel­tu­lijad – keiserliku perekonna esivanemad. On hierarhia esimene (kõrgeim) aste.


Visuaalselt ei kujutata, siia kuulub nt Amaterasu Esimese astme kamide austamiseks on kodus altarid, teise astme kamide auks ehitatakse väikeseid palve­ma­ju või skulptuure, kolmanda astme omadel on oma pühamud, mis sageli filiaalidega üle kogu maa, nel­jan­da astme omadel on oma pühamajad, kuid nende populaarsus suht väike võrreldes kolmanda astme ka­mi­dega.


Mõnikord on teine kvalifikatsioon: regionaalsed, kommunaalsed, ülemaalised, rahvalikud.

Regionaalseid, kom­munaalseid ja rahvalikke austati kas mõne püha puu juures, riisipõllul või kodus.

Mõnikord ühendati mõ­ne kami nimi perekonna nimega, nt Kyōtokami (Kyōto kaitsejumalus).

Regionaalsega paralleelselt ek­sis­teeris kommunaalne kami, igal Ujil oma kami. 3-4 sajandil hakati püstitama neile templeid.

Peale kait­se­­jumalate austati maastiku või loodusega seotud jumalusi, nt mis seoses tuule, mäega vms. Shintō jumalus on säilinud tänani, ta koondnimi on müriaad, kus arvatakse olevat umbes 8 miljonit kamit.

Rii­gi­võimu suurenedes tuli esile Amaterasu, samal ajal tulid Jaapanisse uued õpetused – 5. sajandil kon­fut­­sionism, 6. sajandil mahajana budism ja taoism, mille levik tagasihoidlik.

Konfutsionismil on suur roll shin­toistliku eetika kujunemisel – mütoloogia kujunemine Pan-Jaapani mütoloogiaks.

Kamid kujunesid üld­­tunnustatud jumalateks, shintō templid said riiklikke annetusi, mis püsis 13. sajandini.

Siis taastati see Meiji reformide ajastul ja püsis kuni Teise maailmasõja lõpuni.

Konfutsionism aitas Jaapanis kinnistada keis­rikultust.

Ta tulek Jaapanisse ei pakkunud shintōle erilisi probleeme, kuid konfutsionismi kaudu hak­kas Jaapanis levima Hiina tsivilisatsioon – Jaapani kontaktid Hiinaga meie ajaarvamise algul, Korea kau­du Hiina mõjud Jaapanisse.

Emigrandid jäid sageli Jaapanisse elama, said oma ühiskondliku positsiooni – neid nimetati kodakondsuse saanuteks. 5. sajandi lõpul nimetas keiser Ōjin konfutsiaanlikud õpetlased Ko­reast oma laste õpetajateks.


Budismi saamumisega lugu keeruline. Jaapani religiooni ajaloo uurija Masaharu Anesaki andmeil saabus Jaa­­panisse üks nimekas budist Shiba Tachito aastal 522. Pole teada, milliste ringkondadega ta Jaapanis suht­les.

Ametlikult on budismi leviku algus Jaapanis siis, kui Koreas asuva riigi Backche delegatsioon saa­bus Jaapanisse kas 538 või 552.

Saatkond külastas Yamato õukonda ja tõi kingituseks kaasa buddha ku­jusid ja hiina-keelseid budistlikke tekste.

Budism on kunstlikult loodud religioon, üsna agressiivne, eri­ti siis, kui ta positsioonid Indias kaotas ja leidis uue levikuala Ida-Aasias.

Jaapanis tegid budistid kingitusi mõ­jukatele Jaapani suguvõsadele, ülistasid budismi voorusi ja kasutasid ära Jaapani valitsejate keerulist olu­korda – teatud välisvalduste kaotus Koreas, Kjūshū saare vürstide vähene kuulekus keisrile jne.

6. sa­jan­di teisel poolel tõusis esile Soga klann, kes omandas suure mõju keisrikojas, eriti keisrinna Suiko (592 – 628) ajal.


Budismi katsed Jaapanis põhjustasid erinevaid tundeid, oli 2 nö parteid:


1. pro-budistlik, mille eesotsas Soga suguvõsa 2. anti-budistlik, mille eesotsas Nagatomi


Nende parteide vahel äge võitlus, mis oli ka võitlus võimu pärast.

Soga klannil oli suur mõju keisrikojas (abi­­elusidemete kaudu), nad nägid budismi vastuvõtmises võimalust oma võimu kindlustada.

Pro-budistid võit­sid. 587 ehitati esimene budistlik tempel – Tõe Sünni Tempel.

Mõni aasta hiljem kuulutas prints Shō­to­ku budismi Yamato riigiusuks.

Ta konstitutsioon aastast 604 käskis innukalt austada buddhat, ta seadust ja buddha munkade vennaskonda.

Ta ei püüdnud varasemaid uskumusi välja juurida, vaid luua multi­reli­gioos­set süsteemi.

Faktiliselt selline süsteem Jaapanis välja kujunes, ehkki ta üksikud komponendid olid eri aegadel domineerivad.

Budismi soodustamine tähendas buddha vaimulike ja pühamute kasvu – Shō­to­ku surma järel 622 loetleti juba 46 budismi pühakoda, maal 816 buddha munka ja ligi 600 (?) nun­na.

Bu­dist­liku pühamud olid esialgu seotud vaid klanniga, nad, nagu ka shintō pühamud, polnud üleriiklikud.

Budd­ha kujudelt oodati eri võimu ja budistlikke tekste retsenseeriti seepärast, et neil arvati olevat maa­gi­li­ne võim, mis õnnistab pere liikmeid hea tervisega, toob õnne, annab retsenseerijale pika eluaja, annab ma­­jandusliku õitsengu jne.


Shōtoku ajal saavutas budism valitseva seisundi, kuid ei suutnud välja tõrjuda shin­tōt

. Budism oli sunnitud kohandama rituaale Jaapanis shintō traditsioonidele. Isegi buddha templi ehi­tamisel tuli arvestada kohalike kamide poolehoiu võitmise vajadust.

Küsimus muutus eriti aktuaalseks, kui Taiko pööre kukutas Soga suguvõsa, mis oli buddha munkadele ohuks, hakati otsima koosolemise või­malust shintōga:


1. budistlike kaanonitele üritada arendada huve, mis shintōga ei kattunud (?)


2. budistlikele terminitele otsiti shintō ekvivalente, nt sanskritis olev jumal samastati kamiga


3. shintō jumalaid hakati vaatlema kui buddha ümberkehastusi, nt päikesejumalanna Amaterasut seos­tati India päikesejumalanna Vishnuaga


4. budistlikke pühamuid üritati ühendada shintoistlike templitega (mainitakse 1 juhtum 7. sajan­di lõpus)


Shintōl tuli omakorda arvestada budismi positsioonidega, oli 4 vastust budismi levikule:


1. pandi kirja ta põhilised seisukohad Kojikis ja võeti kasutusele shintō mõiste


2. aksepteeriti buddhat, keda hakati vaatlema kamina


3. 6 ja 9. sajandi vahel kujunes 2-aspektiline shintō, kus olid ühise katuse alla viidud nii shintō kui budismi poolt aksepteeritud seisukohad


4. tekkisid uued budismi voolud, mis spetsiifilised ja Jaapani pärased, nt zen-budism, sotsio­polii­tiline Nichireni sekt, nn Puhta Maa Jōdo sekt.


Sünkretismi ilmingutega kujunes shintō ja budismi vahel funktsionaalne tööjaotus.

Shintō tegevuse sfää­riks olid sugulussuhted: inimese suhe loodusega, esivanemate austus, kultuur.

Jaapanlaste arvates on kul­tuur ja loodus samatähenduslikud, nad peegelduvad teineteises.

Loodus on kamide olemisviis, elu allikas, ta on iseenesest hea, ei vaja täiustumist, kuid kultuur peab loodust mõtestama ja kujutama.

Budismi te­ge­vu­se sfääriks jäid inimeste omavahelised suhted, eelkõige valitseja ja lihtrahva vahel.

Budism toetas tsent­raliseeritud valitsemissüsteemi, ta seadis riikliku esiplaanile sugukondliku ees ning tsentristliku esi­plaa­nile perifaalse ees. Sellest hoolimata püsivad aristokraatlikul ja feodaalsel ajastul teatud pinged shin­tō ja budismi vahel.


8. sajandil ehitati grandioosne Tōdaiji budistlik tempel (“Suur Ido Tempel”), mis kujunes riiklikuks püha­ko­haks, levisid riiklikud templid. Igas väiksemas kohas pidi olema tempel, mis riigi poolt finantseeritud.

Shin­tō preestrid pidasid tähtsaimaks Amaterasule pühendatud Ise templit. 10-11 sajandil saavutasid shin­tois­tid Ise templikompleksi tähtsuse tõusu.

Ise templis läbi viidud preestrite õnnistamise tseremoonia kuu­lu­tati riikliku tähtsusega sündmuseks.


Nara perioodile 8. sajandi lõpul järgnes Heiani periood, kus keisri residents oli Heianis (Kyōto).

See pol­nud vaid poliitiline muutus, vaid uus faas Jaapani kultuuris ja religioonis.

Paljud kultuuri- ja religiooni ele­­mendid tulid Hiinast, kuid ei jäänud Hiina originaalkujudena, vaid japaniseerusid.

Heiani perioodil sai prees­­terkond riigis mõjusa positsiooni, olid aristokraatiaga võrdsel tasemel ka siis, kui polnud kõrget su­gu­­kondlikku põlvnemist.

On arvamus, et paljud läksid templi teenistusse, et rikkust ja privileege saada.

Preest­rid ei elanud templi juures, vaid omandasid eemal maatüki ning muutusid maaomanikeks.

Heiani ühis­kond aksepteeris ilma diskrimineerimata shintō, budismi ja konfutsianismi, mille vahel teatud “töö­jao­tus”.

Konfutsianism tegeles haridusega, shintō arendas esivanemate kultust, budism tegeles valitsemise prob­leemidega.

Budism oli kõige mõjukam religioon sel perioodil ning arenedes tekkis vajadus muuta bu­dism rohkem Jaapani-pärasemaks.


Jaapanis tekkis nn esoteeriline (salajane) budism, mille arendasid välja 2 koolkonda 8-9 sajandil – tendai ja shingon.

Tendai sekti rajajaks sai Saicho (766 – 822), kes oli pärit Hiina immigrantide perekonnast, sai kas­vatuse klassikalise budismi vaimus, oli 19-aastasena mungaks Tōdaiji templis.

Sõitis Hiinasse, kus tut­vus sealsete õpetlaste doktriinide ja meditatsiooni saladustega.

Jaapanis rajas aluse tendai koolkonnale, mis inkorporeeris endasse:


1. moraali eeskirjad 2. mungaliku kasvatuse 3. esoteerilise kultuse 4. zen-budistliku praktika, mis peamiselt baseerus Lootuse suutral


Tendai koolkond tunnustas ilmaliku maailma mõtet ja arvas, et budalikkus on kättesaadav igale elusolen­di­le.

Saicho võitles seni õukonnas olnud doktriinide vastu ja püüdis ühendada shintō ja budismi doktriine.

Sel­le sekti keskuseks sai Iei tempel Kyōto lähedal.


Shingoni koolkonna rajas Kūkai (773 – 833), kes esialgu oli riigiteenistuja, aga hakkas peagi usuprob­lee­mi­dega tegelema.

8. sajandil kirjutas “Traktaat 3 õpetusest”, kus püüdis leida harmooniat konfutsianismi, tao­ismi ja budismi vahel.

Käis Hiinas, tutvus suutratega (eriti Suure Päikese suutraga).

Rajas shingoni kool­konna, mis suurel määral kujunes müstilis-rituaalseks usuvooluks.

Saicho surma järel oli Kūkai Jaa­pa­ni kõige prominentsem usutegelane ning sellega seoses oli shingoni õpetus justkui rahvuslik õpetus.

Pea­gi tekkisid siselõhed, preestrid hakkasid korrupeeruma, sekti populaarsus langes.


Budismi koolkonna esoteeriline suund ei jätnud mõjutamata shintōt.


Shintōs sel perioodil 2 suundumust:


1. nostalgia – igatseti taga vana kuldset aega 2. lepituslikkus – püüti kohaneda uute ideede ja praktikaga


Nostalgia pooldajad koostasid kroonikaid, neil õnnestus riigis suurendada shintō templite tähtsust.

Shin­tōs toimus ka sisulisi muudatusi – shintō rituaale hakati tõlgendama konfutsiaanlikus laadis, paljud shintō preest­­rid kasutasid Hiina terminoloogiat ja taoistlikke ideid.

Kami looduslikku olemust hakati käsitlema bu­distlikuna, paljud budismi vaated leidsid koha shintōs.

Mõningaid jumalusi hakati Heiani perioodil eriti aus­tama, eriti neid, mis sobisid nii budismi kui shintōga, nt Amida (igavese valguse buddha), mis aitas sur­nute hingi päästa põrgu kannatustest.

Hakati otsima Jaapanis paradiisi, eriti leiti mägedes kohti, kus ra­ja­ti kloostreid ja tehti palverännakuid.

Oli võrdlemisi tugev budismi ja shintō segunemine ja kooselu.



Feodaalse Jaapani kamakura perioodil (1185 – 1333) ilmnesid shintō ja budismi kooselus uued jooned. Shin­tō koos juhi keisriga Kyōtos oli surutud seisundis, budism elas üle oma õitseaega.

Kamakura pe­rioo­dil kandus võimukeskus Kyōtost üle Tokyo lähedale Kamakurasse (kandumine krüsanteemi juurest mõõ­ga juurde).

Budism ei olnud sama, mis 6. sajandil oli Jaapanisse sisse tunginud, see polnud enam puhtalt Hii­na budism, mis õitses 12-14 sajandil, vaid nüüd oli ta kujunenud Jaapani kultuuri foonil, välja aren­da­tud jaapanlaste endi poolt.

Budismi ideed olid kohandatud Jaapani tegelikkusele, rakendatud Jaapani va­ja­dus­te teenistusse.

Budism oli tõusnud uuele kõrgemale tasemele, kuhu Hiina budism kunagi ei jõudnud.

Olu­lised sellised inimesed nagu Hōnen (1133 – 1212), kes rajas Jōdo sekti, Dōgen (1200 – 1253) arendas zenbudismi õpetust, Nichiren (1222 – 1282) lõi omanimelise sekti, mille tähtsus püsib tänini.


Juba tollal võib Jaapani budistlikus mõtlemises eristada 2 dendentsi:


1. rõhutas sotsiaalse elu tähtsust ja nõudis iniviidi huvide allutamist ühiskonna omadele 2. vastupidine – inimene võib end avastada ja teostada, kui põgeneb sotsiaalsest elust


Esimest dendentsi propageeris Nichireni sekt.

Nichiren on Jaapani religiooni ajaloolaste arvates üks Jaa­pa­ni religiooni ajaloo kõige karismaatilisemaid isiksusi.

Ta sündis kaluri perekonnas praeguse Tokyo lä­he­dal, oli väga sündmusterohke elu.

Nooruses juurdles kahe probleemi üle:


· kuidas ta saab tunnetada lunastust? · Kuidas sai võimalikuks Kamakura võit keisri vägede üle, kui keisri vägede eest palvetasid Shin­goni ja Tendai preestrid?


Aastatel 1242 – 1253 elas Hiei mäel tendai õpetlaste keskel.

Siin jõudis veendumuseni, et mõlema prob­lee­mi vastus peitub Lootuse suutras.

Tendai (“suure looduse”) koolkonna aluseks sai Saicho õpetus, kust ten­dai shintō sünkretistliku õpetuse kaudu võrsus Nichireni enda õpetus ja koolkond.

Nichiren alustas oma õpetusega 1253, kutsudes rahvast üles pöörduma tagasi Lootuse suutra õpetuse juurde.


Seal oli tema ar­vates buddha õpetuse tõeline tuum, kõik teised budismi kirjatükid jättis kõrvale.ta suhtus vaenulikult teis­tesse budismi vooludesse ja sektidesse.

1260 esitas võimudele essee selle kohta, kuidas rajada rah­vu­se­le õiglus ja julgeolek. Ta hoiatas võimusid riigi sisehädade ja välise agressiooni eest.

Selle eest kan­na­tas ta palju – võimud ja Nichireni ideoloogilised vastased tegid atendaate, oli korduvalt vangis ja asu­mi­se­le saadetud.

Nichireni hoiatused läksid täppi, sest 1268 nõudsid mongolid Jaapanilt tribuuti, 1274 ja 1281 kor­raldasid nad invasiooni Jaapanisse.

Nichiren oli neid sündmusi ette näinud, kuid sellest hoolimata oli ta võimude põlu all kuni oma surmani.

Nichireni õpetus oli sisuliselt katse reformida tendai õpetust Jaa­pa­ni rahva huvides.

Palju toetajaid oli samuraide hulgas.


Pärast ta surma levist ta õpetus Kyōtosse 13. sa­jan­di lõpus ja veelgi laiemalt 14. sajandil, kuid kutsus esile ka sõjalisi kokkupõrkeid.

1536 sai sekt tõsise kao­tuse – võimude poolt hävitati 21 sekti pühamut, surma sai 58 000 Nichireni järgijat.

Sekt jäi siiski püsi­ma.


Nichireni tänapäevastest järglastest on tuntuim Shōka Gakkai (“väärtuste rajamise ühend”), mis tekkis 1930 ja võitis jaapanlaste poolehoiu.

Ta lubas liikmetele rikkust, tervist, hüveolu.

Ehitati üles oma tem­­pel, kus on maailma tekkimist sümboliseeriv maal, mille Nichiren ise olevat teinud ning sellel olevat imet te­gev jõud. Nichireni sekti liikmed jagunevad 7 astmesse, kõrgemale astmele saamiseks tuleb sooritada ek­samid.

Pärast Teist maailmasõda on Shōka Gakkai arendanud tormilist tegevust. 1964 rajasid sekti liik­med Puhta Poliitika Partei (Komeito), mis astub välja rahvamasside heaolu eest.

See sai peagi esinduse Par­lamendis, kus kujunes keskparteiks.

Ta põhiseisukohad on:


1. riik ja ühiskond peavad baseeruma religioonil 2. ainsaks õigeks religiooniks on Nichireni budism 3. selle religiooni alusel tuleb rajada budistlik demokraatia, kus religioon ja poliitika on ühen­datud 4. tuleb võidelda Jaapani budistliku tsivilisatsiooni eest, mis on a) vastukaaluks Euroopa ja Ameerika tsivilisatsioonidele b) vastukaaluks pahempoolsele rahvusvahelisele ekstremismile 5. riiki peavad juhtima sügavalt usklikud ja kõrge moraaliga mehed, sellest sõltub rahva heaolu


Tänapäeval on ka üks teine sekt, mis baseerub Nichireni budismile – Õiglaste ja Sõbralike Suhete Kehtes­ta­mise Ühing, mis tekkis 1938. Ta usulised rõhuasetused pole seotud poliitikaga, tegeleb sotsiaalsete ja elu­oluliste probleemidega.


Teise dendentsi tähtsaimaks esindajaks on zen-budism, millel üle Jaapani umbes 21 000 templit ja liik­meid umbes 9 miljonit. Ta rõhutab vajadust vabaneda sotsiaalsetest köidikutest.

Zen-budismi juured ula­tu­vad Indiasse, kuid tekkis 6. sajandil Hiinas. Jaapanisse jõudis 12-13 sajandil, esialgu oli ta mõju suh­te­li­selt piiratud.

Pikapeale kujunes 3 zen-budistlikku sekti: 1. rinzai sekt, mille tõi Jaapanisse Hiinast 1191 Eisai (1141 – 1215).

Ta rajas 2 templit – üke Kyō­tosse ja ühe Kamakurasse, kuid need funktsioneerisid kui neo-konfutsianistlikud koolid.

Eisai­le omandatakse ka tee tseremoonia Jaapanis, ta on kirjutanud essee “Joo teed ja pikenda elu”.

Eisail ja ta järeltulijatel suur tähelepanu maa kultuurilisele arengule, kuid mitte liht­ini­me­sele.


Rinzai sekti järgijatel olid 13-14 sajandil rasked ajad, sest neid jälitati ametivõimude poolt. Nad said siiski sõjaväe juhtide soosingu ja kamakura perioodil riigiusundi aupaiste.


Has­hikaga perioodil 14-16 sajandil ehitati igasse provintsi1 zen-budistlik tempel, mis arendas suh­teid Hiinaga.

Rinzai preestrid olid kõrgelt haritud, nende käes suured maavaldused, raa­ma­tu- ja kunstikogud.

Nad oli võimelised ka teiste kultuuri taset arendama. Arenesid kunst, kir­jandus, teejoomise kultus, no teater.

Zen-budism mõjutas kogu Jaapani kultuuri 2. sōtō sekt, mille tõi Hiinast 1227 munk Dōgen (1200 – 1253).


Dōgeni koolkond rõhutas tra­dit­sioo­ni säilitamise vajadust, õpetaja autoriteeti ja meditatsiooni rolli õndsuse saavutamisel.

Dō­geni peetakse kamakura perioodil üheks suuremaks intellektuaaliks.

Ta ei taotlenud isik­lik­ku au, kuid oli suures lugupidamises.

Ta arvates oli budistlik vaimuvalgus saavutatav kõi­gi­le, ka naistele.

Ta guhtus kriitiliselt Hiina zen-budistlikesse kirjutistesse, mis ignoreerisid budd­ha suutraid, tema arvates võis buddha tõelisi kavatsusi leida vaid ta suutrates.

Tal oli lahk­­arvamusi Nichireni õpetusega, sest Dōgeni õpetus rõhutas kõigi buddha kirjutiste auto­ri­tee­ti ja kõigutamatut usku buddhasse


3. fuke sekt tekkis 1255, kuid ei omandanud sellist mõju nagu 2 eelmist


Oli olemas ka ōbaku sekt 17. sajandi keskel, kuid suurt mõju sellel polnud.


Zen-budismil on suur tähtsus kogu ta eksisteerimise vältel.

Töötati välja oma kasvatusteadus, millel on palju ühist samuraide aukoodeksiga.

Zen-budistlik kasvatus rõhutas:


1. rangust, julmust 6. mehisust, julgust, kartmatust 2. kepi distsipliini 7. ustavust, eriti oma senjöörile 3. enesekontrolli saavutamist 8. väärikat käitumist 4. sihikindluse arendamist 9. au kõrget hindamist 5. valmisolekut kõigeks, ka surmaks 10. fanaatilist lojaalsust zen-budismi ideedele


Kogu zen-budistlik kasvatus mõjutas eelkõige samuraisid, kuid tal oli mõju kogu Jaapani arengule.


Täna­päe­val on hakatud zen-budismi levitama ka Euroopas. Zuzuki (1870 – 1966) on õpetlane, kes esimesena hak­kas lääne tsivilisatsioone tutvustama zen-budismiga.

Deshimaru (1914 – 1982) oli hakanud mungaks 1965, ta reisis Euroopas ja Põhja-Aafrikas, rajas üle 60 zen-budistliku meditatsiooni keskuse.


Budismi sektide edu pole suutnud kõrvale tõrjuda shintō koolkondi ja sekte.

Feodaalsel ajal valitses shin­tō pooldajate hulgas teatud ebakindlus, polnud kindel, mis on õige.

Üks osa shintoiste pürgis shintō puh­tu­se poole, teine osa taotles shintō allutamist budismile, kolmas osa püüdis leida võimalust nende ise­seis­vaks arenguks, neljas osa otsis shintōs ja budsimis ühiseid jooni.

Mõned filosoofid tahtsid budistlikku filo­­soofiat harmoniseerida.


Tokugawa šogunaadi ajal 17. sajandil sai alguse shintō taassünd.

See leidis oma väljenduse Jaapani rah­vus­­liku koolkonna kujunemises ja tegemistes.


Nende esindajad nõudsid shintō puhastamist budismi ja kon­­futsianismi mõjutustest, nad:


1. ütlesid, et tugineda tuleb vaid esivanemate tarkusele ja kogemusele 2. rõhutasid müütilise loomejõu tähtsust 3. arvasid, et ei tule otsida lahendusi võõrastest usunditest, kõik tuleb jätta kami hooleks


Meji ajal 19. sajandil saavutas shintō riigiusundi positsiooni.

Konstitutsioon deklareerib küll usuvabadust, kuid eelistas shintōt. Kuni Meji ajastuni oli 2 tüüpi shintōt: templi shintō ja rahva shintō.


Nüüd lisandus veel kolmas tüüp: sekti shintō.



Ajapikku on tekkinud shintō sekte 13, neil järgmised liigid:


1. shintō taassünni sektid 2. shintō konfutsianistlikud sektid 3. shintō puhastamise sektid 4. mägede austamise sektid 5. usu tervendamise sektid


Mõned shintō sektidest on oma rahumeelsed seisukohad minetanud ja muutunud terroristlikeks, nt Ülima Tõe Sekt.

Shintō riiklik positsioon püsis kuni Teise maailmasõja lõpuni, siis kaotati riiklikud toetused shin­tō kirikule ja keisrikultust käsitleti kui eraettevõtlust.

Shintō tänapäeva probleemid on kuidas koha­ne­da tänapäeva nõuetega ja kuidas toime tulla finantsküsimustega. Kirishitan on jaapani keeles kristlus.

Ristiusu esimeseks levitajateks olid Lääne-Jaapanis jesuiidid, kes 1459 sinna jõudsid. kUna vürstid olid huvitatud tulirelvadest ja kauplemisest Euroopaga, siis jesuiitide töö edenes hästi.

Esimeseks tuntuimaks nimeks oli Xavier, kes oli Jaapanis paar aastat, mille jooksul ristis um­bes 8000 jaapanlast.

Kristlaste arv jätkas kiiret kasvamist. Jesuiidi misjonäride edu põhjuseks oli koha­ne­mine kohalike oludega.

Nad leidsid reale Jaapani usuterminitele vastsed kristlikus terminoloogias, nt Ju­mala kohta kasutati mõistet Dainichi, mida üldiselt kasutati Jaapanis buddha tähistamiseks.

Joda tä­his­tas taevast, paradiisi.

Kristlus jõudis Jaapanisse keerulisel ajal – kodusõjad, poliitilise ühendamise prot­sess.

Kuigi Jaapani ühendajad suhtusid kristlusesse soosivalt, ei läinud nad ise ristiusku.

Kristlastel lubati te­gutseda ja nad said rajada oma kirikuid.


Nogawa järeltulijad enam nii leplikud polnud ja 16. sajandi lõ­pul anti välja dekreet kristlaste pagendamise kohta maalt; eurooplastel keelati sekkuda budistide ja shin­tois­tide usuellu.

Kristlaste tegelik tagakiusamine algas 17. sajandil, kui võimule tuli Tokugawade dü­nas­tia.

Kuni aastani 1613 said kristlased, kellele nüüd oli veel lisandunud dominikaanlased ja frant­sis­kaan­la­sed, teha misjonitööd, kuid 1614 ristiusk keelustati, sest valitsejad leidsid, et see on rahva heaolule kah­ju­lik ja vastuolus teiste usunditega.

Kirikud hävitati, misjonärid saadeti maalt välja, ristitud jaapanlased pi­did kas ristiusu hülgama või maalt lahkuma.


Kohati kehtestati isegi surmanuhtlus. 1637 korraldasid jaa­pan­lased Kjūshū saarel ülestõusu, mis suruti vägede poolt maha.

Väike grupp kristlasi suutis oma kiriku ja kogukonna pärast aastat 1639 säilitada, kui Jaapan eurooplastele täielikult suleti.

Need veel säilinud krist­lased avastati alles 19. sajandil.


Probleemiks on nn uususundid, mille puhul on mõnikord tegemist vana sektiga uuel kujul. Jaapanis neid um­bes 200 ja nad jaotatakse 4 kategooriasse:


1. religioosse sobimuse sektid, millest tuntuim on 1930 tekkinud nn kasvumaja, mis on segu shin­tōst (keisri jumalik päritolu), protsetantismist (ligimese armastus) ja budismist (pattude eita­mine).


On üsna mõjukas – üle 1,5 miljoni toetaja


2. nn neo-shintō sektid, millel ligi 2,5 miljonit järgijat. Tegelevad põhiliselt haridus- ja misjoni­tööga 3. metabudistlikud sektid, millel selgelt budistlik kallak. Seal hulgas on mõnikord Väärtuste Ra­ja­mise Ühing 4. neo-konfutsiaanlikud sektid, nt Taeva Tee.

Nad rõhutavad palvetamist, vagadust, ligimese ar­mas­­tust, maailma rahvaste olemuslikku ühtsust, vanemate austamist.


Neis leiavad väljendust nii sümbioos kui sünkretism.

Põhilised usundid on siiski shintō ja budism.


Igas Jaa­pani kodus on 2 altarit:


· kamidana (“kami riiul”) · butsudan, mis on buddha altar


Abiellumine toimub tavaliselt shintō traditsioonide järgi, sõrmuste vahetamise traditsiooni tõi ristiusk.

Ma­tu­sed on budistliku kombe kohaselt. Kuni Teise maailmasõja lõpuni matsid surnuid (isegi shintō preest­reid) buddha preestrid.

Nüüd on kombed lõdvemad. Eesti kirjandusse jõudsid shintō ja budismi mõisted 1849 Berend Gildenmanni õpikus.


Jaapani hariduse areng Lugemine ja kirjutamine algasid Jaapanis sedamööda, kuidas tungisid Jaapanisse Hiina hieroglüüfid – 6. sa­jandi paiku.

Nara ja heiani perioodil õpetati aristokraatiat budistlikus ja konfutsiaanlikus laadis, esi­me­sed õpetajad olid budistlikud preestrid. Taihō koodeks (701) nägi ette esimese ametliku kooli rajamise.


See oli mõeldud valitsusametnike koolitamiseks ja sinna pääsesid vaid nobiliteedi lapsed.

Kamakura pe­rioo­dil hõlmas haridus ka talurahvast.

Koolivõrgul oli laiem ulatus alates 17. sajandist, kus tekkis arvukalt kesk­võimu ja kohalike poolt rajatud koole, sh erakoole.

Tavaliselt põhines õpetamine neokonfutsiaanlikul õpe­tusel. Suurem ulatus haridusel pärast Meiji reforme.


Haridus enne 1600: muistses Jaapanis olid haridusküsimused keisri perekonna otsustada.


Prints Shotoku võt­tis vastu mahajana budismi ja rajas Narasse esimese templi, mis oli ka õpetuse andmise kohaks. 8. sa­jan­dil püstitas keiser Shōmu esimese üleriikliku tähendusega todaji templi, mis kujunes omamoodi üli­koo­liks.

Paljudesse provintsidesse rajati väiksemaid templeid, kuhu saadeti mungad hariduse andmiseks.

Ten­dai koolkond pööras haridusele suurt tähelepanu.

Saicho tegeles oma pühamus Heie mäel õpilaste õpe­tamisega, peamine õppeaine oli tendai sekti põhikiri.


Õppemeetodeid oli 3:


1. mon-e – õppimine kuulmise abil 2. shi-e – õppimine mõtlemise abil 3. shu-e – õppimine meditatsiooni kaudu


Õppekursus kestis 12 aastat ja andis lõpetanule õpetaja kutse. Analoogilist meetodit kasutas ka Kūkai.

Mit­med mungad / õpetlased rändasid mööda maad ringi.

Riiklikes koolides võeti eeskuju hariduslikus si­sus Hiinast, rõhutati 3 võimet:


· Hiina poeesia · Jaapani poeesia · muusika


Need 3 distsipliini pidid andma sisemise harmoonia, hingerahu ja arendama avalikku moraali. Nobiliteet õp­pis riiklikes koolides kalligraafiat ja maalikunsti.

Taihō järgi rajati linna Daigakuryō, mida võib vaa­del­da kui Jaapani esimest ülikooli.

Oli oma rektor, 8 lektorit ja 430 üliõpilast. Üliõpilaste arv pro­vint­si­koo­li­des oli 20 ja 50 vahel.

Need olid riiklikud koolid. Erakoolid tekkisid 8. sajandi lõpul.

Neid rajasid jõukad pe­rekonnad ja nad olid mõeldud aristokraatia lastele.

Lihtrahva lastele kerkisid üksikud koolid, nt Kūkai poolt rajatud kool Kyōtos.

Seal õpetati konfutsiaanlike doktriine, nn buddha tarkust (õpetus kuidas kurjast või­tu saada).

See erakool suleti 835 pärast Kūkai surma.


Alates kamakura perioodist hakkasid vanad koolid kaduma, esiplaanile kerkis samuraide sõjaline õpetus. 16. sajandil, kui Jaapanisse tungis kristlus, rajasid ristiusu mungad rida üldharidus koole, kus õpetati ris­ti­usu kõrval ka lugemist, kirjutamist, arikmeetikat ja laulusid.

Tekkisid ka uued konfutsiaanlikud koolid, eel­­kõige munkade koolitamiseks.

Tuntuim neist rajati 1432 ja see eksisteeris ühtejärgi 440 aastat.

Õit­se­aeg oli 16. sajandil, kui õpilaste arv ulatus 3000-ni.

Samuraide kõrval olid tähtsad ka templikoolid, kus said õppida piiratud määral ka lihtrahva lapsed.

Olid elementaarkoolid, kus põhirõhk oli lugemisel ja kir­ju­ta­mi­sel.


Edo periood (17-19 sajand) andis Jaapanile umbes 250 aastaks rahu ja mõõduka majandusprogressi, mil­lel oli mõju ka hariduselule.

Edo perioodi algul oli kirjaoskus vähemuse privileeg, sest budistlikud ja kon­fut­­siaanlikud õpetlased olid säilinud vaid üksikutes kloostrites, lisaks leidus nobiliteedi hulgas ka ko­du­õpe­tajaid.

Koole kui selliseid aga Edo perioodi alguses polnud.

Valitseja tugines rohkem suulistele kor­ral­dus­tele ja selleks polnud kirjaoskust eriti vaja.

Edo perioodi jooksul aga suured muutused.

Kohalike või­mu­de poolt organiseeritud koolid andsid samuraide lastele hariduse Hiina klassikute töödest, sest nende tun­d­mist peeti kogu tarkuse aidavara tundmiseks.

Neist töödest otsisti vastust filosoofilistele prob­lee­mi­de­le, ajaloole, kirjandusele, eetikale, riigivalitsemisele, arstiteadusele, kosmoloogiale ja sõjataktikale.


Edo pe­rioodil oli kooliteadmise aluseks konfutsiaanliku õpetuse 4 raamatut:


1. “Suur õpetus” 2. “Analektid” – valik luuletusi ja kirjanduspalasid 3. “Mengzi” – kirjatööd riigiõpetusest 4. nn kesktee doktriin


17. sajandil püüdsid konfutsiaanlikud õpetlased vabaneda budismi mõjust.

Nad tahtsid tunnustust või­mu­de poolt, hakkasid rõhutama muistsete mõttetarkade ja kuningate teed, erinevust budismist ja Hiina leele tead­misest.

Õpetamine, mis seni oli olnud budistlike preestrite privileeg, hakkas muutuma konfutsiaanlike õpet­laste tegevuseks.

selle suuna üks kõige parem esindaja on Hayashi Razan (1583 – 1657), kes 1607 sai To­ko­gawade nõunikuks.

Neid nõunikke nimetati jusha’deks, mis tähendas “konfutsiaanlane”, kuid nad pi­did 17. sajandi lõpuni kandma budistlikke riideid ja ajama pea paljaks.

17. sajandist alates pidas iga vürst auasjaks, et tal oleks oma kaaskond ja selles mõni konfutsiaanlik õpetlane.

Jaapani neo­kon­fut­siaan­lik haridussüsteem oli mõnevõrra erinev sellest süsteemist Hiinas.


Jaapani neokonfutsiaanliku õpetust ise­loo­mustab:


1. Jaapanis ei õpetatud, et elu aluseks on abstraktse eksisteerimise ja selle konkreetse vormi kom­binatsioon.

Jaapani konfutsianism käsitles konkreetset vormi ainsa reaalsusena. Jaapanis mo­nistlik käsitlus Hiina dualismi asemel


2. kui Hiinas õpetati suhteid vanemate ja laste vahel, siis Jaapanis oli esiplaanil lojaalsuse print­siip, millel baseerusid suhted isanda ja vasalli vahel


3. Jaapanis kujunes välja shintō ja konfutsianismi liit, mis oli kokkuvõtlikult antibudistlik.

Bu­dis­mi mõju elus hakkas 17. sajandi keskel langema


4. Jaapani neokonfutsiaanlikud õpetlased pöörasid tähelepanu Jaapani ajaloole ja klassikalistele ins­titutsioonidele, samuti astronoomia ja loodusloo uurimisele


Nende neokonfutsiaanlike koolide kõrval olid paralleelselt ka Hiina filosoofilise suuna legismi õpetused, mis eitasid traditsioonilisi väärtusi ja rõhutasid seaduste ja ametnike rolli ühiskonnas.

Legismi õpetajate te­­gevus põhjustas valitsuses rahulolematust ja 18. sajandi lõpus legismi koolid keelustati.

Selle põhjused:


· vajadus likvideerida rivaliteet hariduse valdkonnas · reformida Razani koolkonna ideede alusel šogunaati, piirata ametnike omavoli


Praktiliselt kadus legismi õpetus areenilt.


Edo perioodi põhiliseks kooli tüübiks oli daimyo-kool, mida nimetati ka domieeni kooliks.

Hariduse oman­damine oli mitme astmeline: kõrgeimas astmes õppisid edukaimad (tavaliselt üle 20-aastased), kel­lest paljud olid kooli kostil ja töötasid abiõpetajatena, suurema osa ajast tegid tööd omaette ja vanade teks­tidega.

Ülejäänud aja pühendasid nooremate õpetamisele.

Aluseks olid klassikalised tekstid, suur tä­he­lepanu tekstide seletamisele.

Nooremas astmes oli mõtlemise arendamisele tähelepanu väiksem.

Õpi­la­sed tulid kooli 8-9 aastaselt, olid kodus juba õppinud lugema ja kirjutama, kuid üldjuhul oli see õpetus puu­dulik.

Esimestel aastatel oli põhiülesanne õppida lugema 4 konfutsianismi raamatu hieroglüüfe Jaa­pa­ni variandis.

Teksti korrati sadu kordi. Tollane didaktiline teooria arvas, et pähetuupimise järel tuleb aru­saa­mine iseenesest.

Iga õpilane tuupis omaette, enne kojuminekut kontrolliti, mõnikord ka eksamid.

Edo pe­rioodi lõpus olid isegi esskirjad selle kohta, kui palju teadmisi pidi olema kooli lõpetamisel.

Peale dai­myo-koolide oli paljudes vürstkondades sõjakunsti koolid ja üksikutes meditsiini koolid.


Olid ka mõ­nin­gad erakoolid, mis nii rahvusliku, klassikalise hariduse andmiseks, kui ka lääneliku hariduse andmiseks (tek­kisid 18-19 sajandil), kuid need vaid üksikutes vürstkondades.

Kõik ülalnimetatud koolitüübid olid mõel­dud samuraidele, kuid olid ka lihtrahva elementaarkoolid, kus õpiti lugemist, kirjutamist ja arvu­ta­mist.

Nende koolide võrk arenes aeglaselt, aga järjekindlalt ning nad olid oluliseks aluseks Jaapanile, et muu­tuda industriaalmaaks.

Edo perioodi haridussüsteem aitas murendada traditsioonilist seisuste süs­tee­mi, aitas luua rahvuslikku intelligentsi ning kuna ta oli suunatud lojaalsuse kasvatamisele, siis viis ta keh­ti­nud korra kukutamisele.

Jaapani keskklassid ei kartnud anda haridust alamkihtidele, sest nende arvates aitas haridus tugevdada rahvuslikku solidaarsust. 18. sajandi teisel poolel alanud põhjalikud muutused hariduselus likvideerisid Edo perioodi hari­dus­süs­tee­­mi täielikult.

Siiani on säilinud Edo aegsetest koolihoonetest Haiashi kool Tokyos, mis 1921 kuulutati rah­vuslikuks mälestusmärgiks ja mille ees seisab maailma suurim konfutsiaanlik kuju, mille kinkis Tai­wan Jaapanile 1975.


Meiji periood 1868 – 1912: see periood jagatakse 2 alaperioodiks:


1. modernse hariduse rajamise periood 2. konsolideerumise periood


Nende vahekriipsuks on 1885.

Tänapäeva Jaapani hariduse aluseks sai haridusministeeriumi asutamine 1871 ja järgmisel aastal välja antud haridusdekreet, mis rajas esimese modernse koolisüsteemi Jaapanis.

See töötati välja grupi prominentsete Jaapani haritlaste poolt.

Selle dekreedi eesmärke seletas rahvale doktriini lisa:


1. haridus on elus edasi jõudmise põhiline alus 2. kooli ülesandeks on toota sõltumatuid, moraalseid ja patriootilisi inimesi 3. kool peab olema kättesaadav kõigile, ilma soolise diskrimineerimiseta 4. kõik jaapanlased peavad õppima praktilisi teadmisi, mis peavad aitama üles ehitada mo­der­n­set riiki


Dekreedi alusel jagati Jaapan kooli piirkondadeks, ülikooli alasid oli 8. Haridusministeeriumi ülesandeks oli õppeprogrammi ja õpikute väljatöötamine lääneriikide eeskujul.

Õppekulud olid pere kanda, mistõttu koo­­lisüsteemi rakendamine pidurdus ja vaid 1/3 lastest sai koolis õppida.

See sundis 1879 valitsust uue dek­­reedi välja andma, mis kaotas kooli piirkonnad, detsentraliseeris koolisüsteemi ja andis selle kohalike oma­valitsuste otsustada.

Teatud jooned Jaapani hariduses:


1. haridussüsteemis on suur roll rahvuslusel 2. nii töö saamisel kui sotsiaalses elus on oluline akadeemiline teenistus 3. välismõjude pidev eksisteerimine 4. haridussüsteemis eksisteerivad ja võitlevad mõttekoolkonnad


Mitte kõik koolid ei suutnud anda ühesuguse tasemega haridust.

Seetõttu, eriti alates 19. sajandi lõpust, toi­mus tung just teatud koolidesse, mille lõpetanuil olid parimad võimalused töö saamiseks.

Tekkisid nn eliit­koolid. Valitsus investeeris suuri summasid, et saata õpetlasi end täiendama USA-sse või Euroopasse ning palgati ka välismaa teadlasi tööle Jaapanisse.


Jaapani harisussüsteemile avaldasid suurt mõju USA õpe­tamismeetodid, Prantsuse unifitseeritud koolikorraldus ja Saksa teadus.

Jaapanis nimetati seda hari­dust, mida saadi, wakon yōsai, mis tähendas “Jaapani vaim, lääne teadmised” ehk “lääne haridus”.

Ha­ri­dus­elus oli oma osa demokraatlikel liikumistel, aga ka konservatiivsel suunal.


Selle hariduse väljenduseks oli Tokyo ülikooli rajamine 1877 ja Teaduste Akadeemia loomine 1879.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni do­mineeris nn rahvuslik hariduspoliitika, mille konfutsianism etendas üsna suurt osa.

19. sajandi lõpul il­mus rida haridusdekreete, mis rõhutasid juba seni teada olnut, kuid lisandusid ja kutsekoolid ja koolid nei­dudele.

Laienes erakoolide hulk. 1907 kehtestati 6-klassiline koolikohustus.


1912 – 1945: mitmed sündmused (nt Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon) ei jäänud mõju aval­da­ma­ta ka Jaapani hariduspoliitikas. Haridust püüti muuta üldisemaks ja kergesti kättesaadavaks.

Esimese maa­ilmasõja lõpul käis 6-klassilist koolikohustust täitmas 99% vastava eaga lapsi. Ilmusid esimesed ette­pa­nekud 8-klassilise koolikohustuse kehtestamiseks, kuid seda enne Teist maailmsõda ei juhtunud.

Seni oli tunnustatud ametlikult vaid keiserlikke kõrgkoole, pärast Esimest maailmasõda aga ka kolledžeid ja era­kõrgkoole.

Loodi ka nn ettevalmistavaid koole, mis olid vaheastmeks enne ülikooli.

Hariduselus tulid uued mõttevoolud, nt liberalism, anarhism.

Uued pedagoogilised suunad, rajati õpetajate ametiühinguid, kas­vas üliõpilasliikumine ja selle mõju.

Jaapani valitsus püüdis võidelda pahempoolsete dendentside vas­tu ja säilitada Jaapani rahvuslik ideoloogia.

1930ndatel hakkasid Jaapani hariduselus rohkem do­mi­nee­ri­ma ultranatsionalistlikud ja militaristlikud dendentsid.

Elemaantaarkoolide lõpetanuitele tehti 1939 ko­hus­tuslikuks täiendav kutse- ja militaarharidus.

Rida muutusi sõja aastatel, kus hariduselu kohandati vas­ta­valt sõjale (nt viidi koolidesse sisse sõjaline õpetus), propageeriti ka astumist sõja-, mere- ja len­nu­koo­li­des­se, ilmusid teatavat sorti õpikud.


Jaapani hariduselu pärast Teist maailmasõda


Pärast kaotust Teises maailmasõjas jäi Jaapani USA okupatsiooni alla.

Kuni San Francisco lepingu jõus­tu­miseni 1952 valitsesid Jaapanit USA okupatsiooni võimud, kes määrasid ka hariduspoliitika. 1946 ja 1950 külastas Jaapanit USA haridusmissioon, mis oli spetsiaalselt loodud, et Jaapani haridussüsteemi re­for­mida.

Reform vormistati hariduse fundamentaalseadusega 1947, mis kujunes Jaapani hariduse filo­soo­fi­liseks aluseks.

See seadus asendas 1890 keiser Musohito poolt antud diskripti.

Fundamentaalseadus töö­ta­ti välja haridusnõukogu poolt ning see koosnes reambulast ja 11 artiklist.

Reambula sätestas, et hariduse ül­diseks eesmärgiks peab olema tõe ja rahu edendamine, mitte inimeste kasvatamine riigi lojaalseteks ala­ma­teks.

Seaduse artiklid olid pühendatud hariduse eesmärkidele ja tõekspidamistele, nt kõigil on võrdne või­malus haridust saada, et haridus on kohustuslik, et on ühisõpetamine poistele ja tüdrukutele jne.

Fik­see­riti ka usu ja poliitika osa hariduses, räägiti ka koolide haldussüsteemist. 1947 ilmus ka kooliseadus, mis kehtestas Jaapanis uue koolisüsteemi.


Seni oli Jaapanis olnud nn 2-rööpmeline koolisüsteem (eliidile ja lihtrahvale), asemele tuli aga nn 1-rööpmeline süsteem (kõikide jaoks ühine kool).

Selle osad olid: 6-aas­tane elementaarkool, 3-aastane keskkool, 3-aastane keskkõrgkool (üleminekukool) ja 4-aastane üli­kool.

Alg- ja keskharidus (9 aastat) oli kohustuslik kõikidele.

See oli üldine süsteem, kuid nüüd on li­san­du­nud veel rida erakoole, mis süsteemi ei mahu, nt 5-aastased tehnilised kolledžid pärast keskkooli.

Koo­le on ka eriti andekatele ja erinevaid segakoole, mis aitavad spetsialiseeruda erialadele.

Elementaar- ja kesk­koolide hooldamine on munitsipaali hooleks, ülikoolid on prefektuuride hoole all.


Erakoole hakati sub­sideerima spetsiaalsetest riiklikest fondidest.

Erakoolide võrk on laienenud eriti lasteaedade ja üli­koo­li­de tasemel, kus erasid on rohkem kui riiklikke.

Jõudsalt on arenenud nende institutsioonide võrk, mis mõel­dud hariduse kaasa aitamisele – raamatukogud, noortemajad, mitmed spordiasutused jne.


1971 tegi Hariduse Kesknõukogu ettepaneku uueks haridusreformiks, sest senine haridussüsteem oli kül­las­tunud. 1980ndate andmetel astus 94% noortest pärast keskkooli lõpetamist keskkõrgkooli ja 40% pä­rast keskkõrgkooli lõpetamist ülikooli.

Tehnoloogia kiire areng nõudis täiendavat koolitust – hakati täien­da­ma programmi ja andma suurt tähelepanu kõrgharidusele.

1984 alustas tegevust Meedia Kolledž, mis pak­kus täiendavat haridust raadio ja TV vahendusel.


See oli samm edasi nö eluaegse enesetäiendamise suu­nas. Viimastel aastakümnenditel on suurenenud jaapanlaste õppimine välismaal, eriti USA kõrg­koo­li­des. Tokyos avas oma esinduse ÜRO ülikool.

Kasvav tähelepanu on ka Jaapani oma ülikoolide süsteemi aren­damisele. Jaapani perekonnas on ahridus kõrges hinnas.

Jaapanis teostatud sotsiaalsed uuringud on näi­danud, et:


1. praktiliselt kõik vanemad tahavad, et lapsed saaksid vähemalt 12-aastase hariduse 2. üle poolte soovisid, et pojad lõpetaksid ka ülikooli, 1/3 soovis, et ka tütred lõpetaksid ülikooli 3. ülikooli haridus on soodustanud ka paremate töökohtade saamist


Viimastel aastakümnetel on teatav ülikooli hariduse rolli vähenemine töökohtade saamisel.

Tahetakse väga ülikoolidesse – 1000 elaniku kohta on üliõpilaste arv Jaapanis USA järel teisel kohal.


Suur osa on eraülikoolidel – riiklikes ülikoolides on õppinud 22%, eraülikoolides 74% õpilastest, üle­jää­nud on munitsipaalülikoolides.


Waseda ülikool on rajatud 1882 Tokyos (tuntuim eraülikool). Seal õpib 40 000 üliõpilast, õppejõude on 2500.

Teaduskonnad: tehnilised- ja loodusteadused, poliitika- ja ma­jan­dus­­teadused, juriidiline, sotsioloogiline, pedagoogoline, humanitaarteadused (ajalugu, keeled jne).

Kõige ar­vukaima üliõpilaskonnaga on Nihoni ülikool Tokyos (asutatud 1903), kus on 85 000 üliõpilast ja umbes 6000 õppejõudu.

Teaduskondi rohkem ja süsteem teine: humanitaar- ja loodusteadused, füüsika ja teh­ni­ka, tööstustehnoloogia, tehnilised teadused, põllumajandus- ja veterinaarteadused, stomotoloogia, me­dit­siin, kaubandus, majandus, juriidiline, rahvusvahelised suhted, humanitaarteadused, kunst.


Riiklikest üli­koo­lidest on tuntuim 1877 tajatud Tokyo ülikool ja 1897 rajatud Kyoto ülikool.

Seal on õppijate arv väik­sem, kuid õppejõude on propotsionaalselt rohkem (Tokyos 19 000 õpilast ja 4000 õppejõudu).

Erinevusi tea­duskonniti eriti pole, va see, et Tokyos on üldhariduslik teaduskond.


Riiklikke ja munitsipaalülikoole sub­sideeritakse kohalikest ja riiklikest eelarvetest, eraülikoolid elavad õppemaksudest ja annetustest. Jaapani ülikoolil on riigi võimu suhtes autonoomia.

Nende sisemine struktuur baseerub autonoomial. Iga tea­duskond ja kateeder on omaette autonoomiline üksus.

Jaapani ülikoolide struktuur on kahesugune:


1. nn autonoomsete fakulteetide föderatsioon,kus õppijad saavad lõpptulemusena magistrikraadi 2. autonoomsete kateedrite süsteem, mille lõpetanuid võivad saada doktorikraadi Need kateedrid ei sõltu ülikoolist ei finantsiliselt ega kateedri-poliitiliselt.


1973 alustati Jaapanis ülikooli reformiga.

Liberaalne Demokraatlik partei viis parlamendis läbi sea­duse, mis rajas uut tüüpi ülikooli.

Kuna esimene taoline ülikool rajati Tsukuba linnas, siis nimetatakse neid üli­koo­le sageli tsukuba ülikoolideks.

Seal pole teaduskondi ega kateedreid, vaid on üles ehitatud uuri­mis­kes­kus­tele ja õppegruppidele.

Esimeses tsukuba ülikoolis oli: fundamentaalteadused (hu­ma­ni­taar­-, loo­dus- ja sot­siaalteadused), teadused loodusest ja kultuurist (võrdlev kultuuri teadus, ant­ro­­po­loogia, bioloogia, põl­lu­­majandus, metsandus), halduslikud ja tehnilised teadused, meditsiin, kehaline kas­­vatus, kunst ja töös­tus­esteetika.


Esimeses tsukuba ülikoolis oli umbes 9000 üliõpilast ja 300 õppe­jõu­du.


Ülikoolide juures on ter­ve rida teaduslikke uurimiskeskusi, mis on suht väikese teadurite arvuga (2 – 4).

Uurimisgruppide süs­teem on köitnud ka teisi ülikoole, neid on hakatud looma ka seal, ehkki seal on säi­linud fakulteedi- ja ka­tee­d­risüsteem.

Kokku on Jaapanis umbes 400 ülikooli 2 miljoni üliõpilasega ja 125 000 õppejõuga.

Jaa­pan­lastel on loomulik tung hariduse poole, oluline ka Jaapani valitsuse suur tä­he­le­panu haridusele. Ha­ri­dus on majanduslikult väärtustatud, haridussüsteem on ilmalikustatud.

Jaapan on tä­napäeval üks kõige kõr­­gemalt haritud maa maailmas, väga tähtis kohta aasias.

Probleemiks vaid lu­ge­mu­se piiratus, kõne­os­ku­se puudulikkus, distsipliin koolides nõrk, levivad (ultra)pahempoolsed ideo­loo­giad, religioossete sek­ti­de mõju, konkurents modernsete ja konservatiivsete mõtete vahel nii õpilaste kui õpe­tajate hulgas.


Jaapani kultuurilugu


Sõna kultuur tuleb ladina keelsest sõnast “cultura”, mis tähendab harimist, arendamist.

Selle all mõis­te­tak­se ajalooliselt loodud vaimsete asjade kogumit. Kitsamalt tähendab vaimset elu.

Tsivilisatsioon tuleb la­dina keelsest sõnast “civilis”, mis tähendab üldkasulik, kodanikusse puutuv. Nähakse materiaalse ja vaim­se kultuuri ühtsust ja selle teatud taset ajaloo perioodil.

Kultuur rõhutab rohkem ajaloolist protsessi ja selle resultaati, tsivilisatsioon aga kultuuri taset võrreldes teiste resultaatidega.

Tsivilisatsioon on võõr­keel­te valdamine, kultuur aga emakeele sügav tundmine.

Kultuuri puhul räägime ühe rahva saavutustest, tsi­vilisatsiooni mõistame laiemalt.


Jaapani kultuuri ajalugu hakati tänapäevases plaanis uurima pärast aastat 1868.

Hiina konfutsianistlik va­riant lükati kõrvale, seda asendasid rahvuslikud tendentsid, oma mõju ka lääne saavutustel. 1880ndatel il­mu­sid esimesed Jaapani tsivilisatsiooni ajalugu käsitlevad uurimused, nendes avaldus tendents tõsta esile Jaa­pani kultuuri eripära, mida seoti Jaapani rahvusliku vereühtsusega ja Jaapani rahvustundega.

Suurt tä­he­­lepanu äratas 1932 ilmunud Nishida raamat “Sissejuhatus Jaapani kultuuriajalukku”, mis käsitles kogu Jaa­pani kultuuriajaloo historiograafiat.

Autor oli vaimustatud Voltaire’i töödest. Pärast Teist maailmasõda on ilmunud palju töid Jaapani kultuuriajaloost.


Jaapani kultuuri arengujooned kuni 17. sajandini: Eelkeraamilises ajastus (paleoliitikum) elatusid Jaapani ela­nikud jahipidamisest ja kasutasid tööriistadena kiltkive. Nad elasid koobastes või varjualustes.

Oma­va­he­lisi kontakte oli vähe, sest asustus oli hõre.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni ei käsitlenud Jaapani õpikud and­meid muinasaja kohta.

Eelajalugu käsitleti shintō traditsiooni järgi kui jumaluste ajastust. Andmeid sel­le perioodi kohta vähe, seega õpikutes sellest vähe juttu.