Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Jelena Roerichi “Spatiosoofia” . Olga Lavrenova

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search



Olga Lavrenova

Autorist: Lavrenova, Olga Aleksandri t. – geograafiateaduste kandidaat, kultuuri- ja kunstigeograafia sektori

juhataja D.S.Lihhatšovi-nimelises Pärandi-instituudis, Rahvusvahelise N.K.Roerichi nimelise Keskus-Muuseumi

teadusosakonna vanemteadur, geograafilise- ja kunstiruumi filosoofia ning semiootika-alaste publikatsioonide autor,

N.K.Roerichi ühiskondlik-kultuurilise tegevuse uurija.


Ilmaruum ühes oma maailmadega tõmbab mind vastupandamatult enese poole...

J. Roerich. Kiri 7.12.51

... Kõrgmäestiku liustikud koidukiirte pärlroosas valguses.

Üleva mäeaheliku taustal – peen ja habras naisefiguur, tema tee viib üles.

Ta kõnnib kaalutul sammul, kergelt järsku tõusu võites.

Tema järel, hoides naise valge rõiva servast, ukerdab mööda kive mees...

Selle maali, mille nimeks on “Juhtijanna”, pühendas kogu maailmas tuntud kunstnik Nikolai Roerich oma abikaasale, Jelenale.

Nende perekonna vaimlis-filosoofilise loominguga täidetud elus oli Jelena Roerich tõepoolest juhtija ja suunaja.

Juhtija oli ta ka paljude oma kaastöötajate jaoks, kes maakera eri paigus töötasid kultuuri ülesehitustöö põllul.

Seda tõendavad Jelena Roerichi kirjade köited, täis eetilise Olemise sügavat filosoofiat.

Kuid maalis “Juhtijanna” on veel üks metafoor, millele vähesed osutavad tähelepanu – ruumi ületamine ja selle olemuseni jõudmine.

Teekond üles mägisel maastikul on kõigis kultuurides vaadeldav kui sellest maastikust jagu saamine, selle maastiku

vallutamine, selle omaksvõtt. J.Roerichi elu ja looming annavad tunnistust inimese kvalitatiivselt teistsugusest suhtest

maapinna ja Ruumi kui sellisega – mõttejõul Maa külgetõmbe ületamisest ja selle piiridest väljumisest – Kosmose saladuste mõtestamisest ja tundmaõppimisest.


Maa külgetõmbe ületamine

Jelena Roerich, neiupõlves Šapošnikova, kasvanud XIX sajandi lõpu Sankt-Peterburis, võttis omaks oma aja – hiilgava Hõbeajastu otsingud ja lootused.

Ta kuulus ühte Venemaa kuulsaimasse suguvõssa, omandas suurepärase hariduse ja oli andekas pianist.

Ta oleks võinud elada suurilmaelu, kuid takistuseks oli tema vastumeelsus kõrgema seltskonna tinglikkuste suhtes.

“Vaatamata kogu oma harukordsele ilule ja naiselikkusele oli ta vankumatu oma otsustes, julge tegudes ja teadvustas alati selgelt seda eesmärki, mille poole püüdles.

Temas oli see imeteldav vabaduse aste, mis andis talle võimaluse ületada tema teele kerkivaid raskusi ja andis talle Peterburi kõrgema seltskonna ringis sõltumatu, mõnikord aga ka lihtsalt isepäise inimese kuulsuse.”

1 Sidunud oma elu tuntud kunstniku ja teadlase Nikolai Roerichiga, eelistas ta saatust, mis jäi kaugele suurilma vastuvõttudest ja mis avas tema ees vaimse Kosmose avaruse.

XX sajandi kaks esimest suve möödusid abikaasadel ekspeditsioonides mööda Venemaa ajaloolisi linnu.

Nikolai Roerich tõi ekspeditsioonidelt kaasa hulgaliselt ajaloolisi maastikke jäädvustanud maale.

Tema naine tõi 1902 aasta ekspeditsioonilt kaasa oma esimese poja, kes sai nimeks Juri.

Ta sündis ekspeditsioonimaršruudil, kaugel tsiviliseeritud maailmast ja juba selles avaldus ema suur julgus, kellega koos kakskümmend aastat hiljem seisis pojal ees Kesk-Aasia avaruste vallutamine.

See suur rännak algas Indias ja selles oli oma ajaloolis-kultuuriline seaduspära.

Puutudes kokku Ida sakraalse traditsiooniga, said Roerichid osalisteks ka iidseima kultuuri sakraalruumis, “mis on seotud hierofaaniate ja teofaaniatega – jumaliku vägevuse fikseeritud manifestatsioonidega.

”2 Roerichite saatused ja looming osutusid kaasa haaratuks võimsasse paljusajandilise traditsiooni vaimsesse ja geokultuurilisse välja, mille magnetiline keskus on legendidega pärjatud austatud Tarkade maa – Šambala.

Venemaa ja Aasia, eelkõige India kultuuride, vastasmõju, mis muutus eriti märgatavaks Hõbeajastul, valmistas ette pinnase selliseks India kultuuri sügavuti tungimiseks, mille teostas Roerichite abielupaar, hiljem aga nende pojad, Juri ja Svjatoslav.

Roerichid tõstsid selle vastasmõju kvalitatiivselt uuele astmele, puutusid kokku Ida iidseima vaimse traditsiooniga, mis lähtus pühadest paikadest, legendaarsete Tarkade asupaikadest.3

Sellest iidsest Allikast ammutasid Nikolai ja Jelena Roerich suurima pieteeditundega ja peene mõistmisega sügavaimad teadmised ja lõid unikaalse filosoofilise teose “Elav Eetika” ehk “Agni Jooga”, mis sai selle tähelepanuväärse perekonna kõigi liikmete loomingu kontseptuaalseks aluseks.

“Elava Eetika”, mille esimesed köited nägid trükivalgust XX sajandi kahekümnendail aastail, ideed kajasid imetlusväärsel moel vastu tolle aja uutele loodusteaduslikele ja filosoofiliste kontseptsioonidele.

Eriti aga vene kosmistide mõttele inimese, Maa ja Kosmose vastasmõjust, ennetades tulevikuteaduse avastusi.

Osalus Ida iidses traditsioonis on aluseks sellisele suhtumisele ilmaruumi, mida võib tähistada “spatiosoofia” – “ilmaruumi tarkuse” – mahuka terminiga, mida Jelena Roerich siiski ise kunagi ei tarvitanud.

1924. aastal alustasid Nikolai Roerich, tema abikaasa ja vanem poeg Juri oma eesmärkidelt grandioosset Kesk-Aasia ekspeditsiooni. Selleks ajaks oli neil läbitud juba pool maailma – Euroopa, USA, Mehhiko.

Kuid need olid täiel määral “tsiviliseeritud” reisid ja ametisõidud.

Nüüd aga seisis neil ees läbida India, Hiina, Tiibeti kõrgmäestikualad, suured Gobi ja Taklimakani kõrbed mööda ränkrasket maršruuti.

Ja lõpuks, külastada Nõukogude Venemaad, mis polnud tol ajal vähem ohtlik kui retk mägiteede järsakuveerel ja veeta kõrbes.

Ekspeditsiooni alguses pakuti Jelena Roerichile palankiini, kui mägipiirkonnas kõige mugavamat edasiliikumise vahendit. “Inimeste peal ei sõida”, teatas ta ja istus ümber hobuse selga, hakates enam kui neljakümneaastasena, rasketes rännakutingimustes omandama ratsakunsti.

Ees olid teekonna paljud tuhanded kilomeetrid ja ta ületas neid hämmastavalt kergelt.

Mitte füüsilises (sest aeg-ajalt kannatas ta ränki valusid ja haige süda andis tunda kõrbete kuumas kliimas), vaid vaimses mõttes.

Kõige raskemates tingimustes innustas ja julgustas just tema väsinud rändajaid teed jätkama.

Ekspeditsioon läbis unikaalseid kultuurilisi ja loodusmaastikke, paljud sellest osavõtjad, mitte üksnes Nikolai ja Juri Roerich, pidasid reisipäevikuid, mis hiljem avaldati.

Roerichite, isa ja poja päevikud, autorite poolt transformeeritult iseseisvaiks dokumentaal-kunstilisteks teosteks, ilmusid raamatuina kohe ekspeditsiooni lõppedes4.

Neis avaneb lugejale mõistatuslik ja saladusi täis Aasia maailm, maršruudi eripärad, täpsed ja mahukad nähtud maastike kirjeldused ja nähtu mõtestamine.

Jelena Roerich kirjutas ekspeditsioonil olles samuti päevikut, kuid see polnud reisipäevik.

Selle päeviku väljavõtted, vormituna raamatuks “Uue Ajastu Kogukond” («Община»), anti hiljem üle rahvakomissar

Tšitšerinile, veel hiljem aga nägi see trükivalgust Mongoolias.

Jelena Roerichi ekspeditsiooni teekonnal koostatud raamat “Uue Ajastu Kogukond”, mis oli mõeldud mitte üksnes laiale

lugesjaskonnale, vaid ka Nõukogude Venemaa liidritele, hõlmas üliavarat vaimlis-eetilist probleemide ringi ja hoiatas

kogukonna vägivaldse ülesehituse tee ohtlikkuse eest, tee eest, mis riigile hiljem hukatuslikuks sai.

See raamat, nagu ka teised Elava Eetika filosoofilise õpetuse raamatud, oli vene naise ja legendaarsete Ida Tarkade, vaimse evolutsiooni kõrgemal astmel asuvate Suurte Õpetajate vaimse koostöö tulemuseks.

Hämmastav, et see naine, keda iseloomustas peen kunstimaitse ja kes oskas hinnata ilu igas rohukõrres, poleks justkui märganudki üksteise järel vahetuvaid, oma grandioossuses vapustavaid Kesk-Aasia maastikke.

Meile on teada vaid see, et Jelena Roerich ei pannud kirja oma muljeid.

Karavani teel vahetuvate maastike teemalise verbaliseeritud refleksiooni puudumine on seda huvitavam, et aeg-ajalt sõltus maršruut just Jelena Roerichi otsusest.

Just tema kandis endas seda tsentripetaalvektorit, mis on iseloomulik Aasia sakraalruumile, mis on alati ja kõigis tingimustes suunatud nende ääretute, kujutlusvõimet vapustavate avaruste vaimse keskuse poole.

“Pühaduse ilmumine loob ontoloogiliselt maailma.

Ühetaolises ja lõpmatus ruumis, kus igasugune orientiir on võimatu, kus ei saa orienteeruda, ilmutab hierofaania absoluutse “lähtepunkti”, teatud “Keskuse”5.

Jelena Roerich oli selles suures ekspeditsioonis lüliks, mis ühendas geograafilist ja vaimset ruumi.

Ta määras kindlaks maršruudi sakraalsed punktid, mis kinnistati seejärel maastikul rituaalsete ehitistega.

Nii oli näiteks budistliku stuupa (ehitati tema abikaasa joonistuse järgi) rajamisega Šara-golis, kus “oli ööbinud Suur Valitseja”.

Ekspeditsiooni maršruudil paneb Jelena Roerich oma päevikus kirja vestlusi Õpetajaga: “Rännakute kvaliteedist.

On vaja omandada, kuidas peab rändama!

Mitte üksnes on vaja lahti rebida kodust, vaid on vaja ületada kodu mõiste ise. Täpsemalt öeldes – on vaja avardada kodu.

Seal, kus oleme meie – seal on ka kodu.

Evolutsioon kukutab kodu-vangla ilmingu.

Teadvuse vabastamise protsessi edu annab võimaluse liikuvaks muutuda.

Ja mitte kangelastegu, mitte puudustkannatamine, mitte ülistamine, vaid teadvuse kvaliteet rebib lahti kaua elukohaks olnud paigast.

<...> Kutsume neid, kes võivad anda mõttele avarust.

Tahan näha teid minemas mööda maa palet ajal, mil paljude ületatud piiride tõttu rahvused ei ole enam olulised. Kuis võime lennata, kui oleme kinnitatud väikese naela külge!

On vaja mõelda, kuivõrd vajalikud on inimkonnale rännakud!”

6 Ja veel: “Paracelsus armastas rääkida: ”Per aspera ad astra”.

Seejärel muutus see tähendusrikas ütlus kilpide ja vappide deviisiks, kaotades oma mõtte.

Tõesti, mõistes selle mõtet, on raske end siduda üksnes Maaga.

Kui suits korstnasse, sööstab teada saanud vaim ilmutatud maailmaruumi.

Millist mõõtu on tema jaoks maised rõivad?

Millist liikuvust võib ta ilmutada Maa pinnal?

Milliseid mõtteid võib jagada maises sfääris?”7 “...Ruum muutub elavaks, astrokeemia ja kiired täidavad ettekujutuse Universumi ülevast suurusest.

Noored südamed tunnevad end mitte sipelgatena maakoorel, vaid kandvaina vaimu ja vastutust planeedi eest.”8

Inimese kosmilisuse teadvustamisest kirjutasid ka vene filosoofid-kosmistid, kelle tööd said kosmilise ruumi ning selle ja inimese vastasmõju mõtestamise lähtepunktiks kaasaegses teaduses.

Nii on A.A.Tšiževski filosoofias Maa kui pärl põimitud keerukasse Universumi kangasse.

Kui tirida ühest kosmilise kanga lõimeniidist, hakkab pärl vibreerima edasiantavate impulsside taktis.

Samasse kangasse, mille niitidel on võime edastada erisuguse iseloomuga impulsse, on, samamoodi kui Maa, põimitud teisedki taevakehad.

Ruumi struktuur, jäigalt kiirte, voolude, väljade poolt organiseeritud, loob pildi Universumi terviklikkusest.

“Mitte Maa, vaid kosmose avarused muutuvad meie kodumaaks ja me hakkame tundma kogu nende tõelises suuruses kaugete taevakehade ümberpaiknemist ja nende saadikute – kiirguste liikumise tähendusrikkust kogu maise olemise jaoks.”9

Vastavalt Ida vaimsele traditsioonile, millele tugines oma mõtisklustes J.Roerich, kaob Ilmaruumi, millel on lõpmatu hulk

ilmutatud vorme ja tunnetamatu ilmutamatus, lõpmatuse teadvustamises inimteadvusele algselt omane omaenese isikul keskendumine.

“Võib ära anda oma “mina” see, kes teadvustas ilmaruumi.”10 “Spatiosoofia” ja “spatiofiilia”

Jelena Roerich mõtiskles palju ruumi probleemi kui sellise ning inimese ja saladusliku ning kutsuva Universumi vastastikuse mõju üle.

Neid mõtisklusi läbib armastustunne lõpmatu kosmilise ruumi vastu, tunne, mis innustas paljusid inimkonna mõtlejaid – Platonist, kes õpetas “sfääride muusikast” Tsiolkovski ja Tšiževskini, kes arutlesid kaasaegse teaduse diskursi raames.

Nagu arvab kaasaegne antropoloogia ja humanitaarne geograafia – armastus, kiindumus, mida tuntakse teatud koha, maastiku, maapinna piirkonna vastu, “topofiilia”, on üheks peamiseks tundeks, mis määrab inimese käitumist ruumis.

Armastus Ilmaruumi vastu ja selle üksiku ilmnemisvormi – meie Universumi vastu, omas alati suurt tähendust suurte ideede ajaloos, kuid pole veel nime saanud.

Teaduse kuivas keeles võiks seda õrna tunnet tähistada sõnaga “spatiosoofia”...

Ilmaruum köitis Jelena Roerichit oma olemise lahendamatu saladusega, võluva lõpmatusega, millele võis läheneda üksnes

maise külgetõmbe ületanud teadvus. ““Ilmaruum” kosmilises mõttes, on muidugi, parem kirjutada suure algustähega.


Just Ilmaruum annab kõige paremini edasi Lõpmatuse mõistet ja on kõige tõelisem Lõpmatus”11. Ruum-noomen,

väljaöeldamatu ja hoomamatu Ilmaruum oma diferentseerimiseni – Suure Pauguni, kui kõnelda kaasaegsete kosmiliste

hüpoteeside terminoloogiat kasutades – oma mõtisklusi sellest pani Jelena Roerich kirja väga ettevaatlikult, üksnes vihjetena.

Jelena Roerichi spatiosoofia baseerus Ida iidsetel filosoofilistel õpetustel, eelkõige õpetusel Agnist, algenergiast, mis on lahutamatu algsest, diferenseerumata Ilmaruumist, kus ta ilmneb kui vaimu ja mateeria ühtsus, ühtne vaim-mateeria substants.

Ilmaruum on täidetud peamise kosmilise mateeriaga ehk vaim-mateeria kosmilise substantsiga ehk Puruša-Prakriti substantsiga.”12 “On vaja mõista, et Ilmaruum kujutab enesest tuleookeani.”

13 Kuid ka Kosmose diferentseeritud ruumis on algenergia selle eksistentsi ja dünaamika aluseks.

Agni - tähendab Tuli.

Kogu ilmaruum on selle tulega täidetud.

Nagu öeldud on, Kosmos on tulelaev, mis kihutab Lõpmatuses.

Tuli, algenergia kujul, annab kõigele elu (järelikult, teadvuse) ja selle tuleenergia kõrgeimaks ilminguks on kõrge psüühiline energia”.14

Jelena Roerichi mõtisklustes ilmaruumi olemise probleemist oli mõndagi ühist tema aja teaduslik-filosoofiliste kontseptsioonidega.

Eriti kontseptsiooniga ruumi ja mateeria, aeg-ruumi ühtsusest.

“Nii nagu ruumi ei saa kujutleda piiratuna, nii on ka mateeria levimine lõpmatu.

Kus on ruum, seal on ka mateeria.

Ja ruum ise on aine (minu esiletõstmine – O.L). Üks on teiseta mõeldamatu”15, “mateeria väljendub aja, ruumi, jõu ja tunde ühenduses...

Need 4 mateeria omadust on üksteisest lahutamatud, s.t. eraldi ei eksisteeri”16, kirjutas filosoof-kosmist K.E.Tsiolkovski.

Hoopis teistsugusest vaatepunktist uuris sedasama ruumi olemise problemaatikat V.I.Vernadski.

Õpetlane, kes andis maailmale noosfääri kontseptsiooni, mõtiskles peamiselt meie planeedi muutumise probleemidest niinimetatud “psühhosoilisel” ajastul.

Kosmos on tema jaoks pigem suur Ookean, mis kannab oma kujuteldamatute lainete harjal tillukest liivatera – Maad, mille inimkond ei teadvustanud pikka aega oma kuuluvust kosmilisse ruumi.

“Kopernik, Kepler, Galilei ja Newton rebisid mõne aastakümnega puruks sajandite vältel kujunenud sideme inimese ja Universumi vahel... Teaduslik ettekujutus Newtoni seadustega hõlmatud Universumist ei jätnud selles kohta ühelegi elu ilminguist.

Mitte üksnes inimene, vaid ka kõik elav, vaid ka kogu meie planeet läks kaduma kosmose lõpmatuses”.17

Vernadski ruumist mõtisklemise keskpunktiks oli noosfäär, seda vaadeldi kui kvalitatiivselt uut etappi maise ja kosmilise ruumi organiseerimisel.

Maa, omandades uut kvaliteeti, on kui ruumiühik, mis muutub funktsionaalselt vastastikku sõltuvaks lähi- ja kaugkosmoses, mitte mehaaniliselt – Newtoni seaduste kohaselt, vaid teisel, teadlikul tasandil.

“Biosfääri muutumine noosfääriks on justkui mateeria evolutsiooni loogiliseks lahenduseks: areneva maailma kõik osad osutuvad vastastikku seotuks ja inimene sobib seaduspäraselt sellesse maailma.

”18 Inimene on Vernadski mõtte kohaselt tegus geoloogiline jõud, eriliseks ümbritsevale keskonnale mõjuvaks teguriks muutub tema mõte.

Just ideede, mõtete mõjul muutuvad materiaalsed protsessid, muudab oma palet maakoor ja jms.

Mõte muutub geograafilise ruumi muutmise faktoriks.

V.I.Vernadski osutas palju tähelepanu Einsteini ja Minkovski filosoofilistele kontseptsioonidele ühtsest aeg-ruumilisest kontiinumist, kus aeg on ruumi neljas mõõde.

Jelena Roerich ei kirjutanud ühtsest aegruumist.

Kuid sellegipoolest, tema maailmakorralduse kontseptsioon võib olla tõlgendatud üksnes aegruumi kontiinumi õpetuse abil.

Üheks Jelena Roerichi poolt kasutatud põhjapanevaist postulaatidest on vana-india filosoofia postulaat ilmutatud, diferentseeritud Ruumi maailmade paljususest.

See ruumi organiseerimise kontseptsioon omab kokkupuuteid kaasaegse hüpoteesiga paljumõõtmeliste ruumide olemasolust, mis on seda vähem inimteadvusele kättesaadavad, mida kõrgem on nende mõõtsus.

Kuid seesama idamaade filosoofia õpetab, et teadvus, mis sisaldab oma potentsiaalis ilmutatud, diferentseeritud Ruumi kõigi võimalike maailmade ja mõõtsuste omadusi, suudab ületada nende maailmade vahelisi piire.

Jelena Roerich kirjutas korduvalt, et eriti kõrge teadvuse jaoks aega ei eksisteeri.

Seda postulaati saab väga hästi seletada Minkovski aegruumi kontiinumi vaatepunktist19 lähtudes, kus ruumiobjektid on ajas “väljavenitatud”, materiaalsete objektide mineviku- ja tulevikuseisund on eraldatud teadvuse piiriga.

Seega, kui teadvus avardab oma piire, muutub talle kättesaadavaks aegruumi kontiinumi suurem lõikepind, minevik ja tulevik üheaegselt.

Tulevik on ettemääratud minevikus tekitatud põhjustega (Minkovski järgi – on määratud aegruumis liikumise vektoriga), kuid, sellegipoolest, on plastiline ja tal on potensiaalsuse omadus.

“Ei saa lahutaada igavikulist ajalisest. Igavik on alus, millel kootakse kogu ilmutatud ja kaduva maailma fantasmagooriat.

Sellest mööduvast ja samal ajal lakkamatust liikumisest moodustubki meie teadvuses igaviku mõiste. Seepärast

eksisteerib ettemääratus nii igavikulise kui ka kaduva jaoks.

Kuid igaviku jaoks see ettemääratus just väljendubki tema igaveses liikumises, siis kui mööduva jaoks on see tema

igavesti vahelduvais faasides, mis lakkamatult kutsutakse esile või sünnitatakse uute põhjuste ja tagajärgede poolt ja nii ad infinitum.

Teisisõnu, ettemääratus on aluseks pandud põhjuse tagajärg”.20

Jelena Roerich mõtiskles ruumi mõistmise ja ületamise probleemide üle, seades sellise omandamise tingimuseks teadvuse omaduste kriteeriumid.

Üks inimteadvuse tähtsamaid omadusi on kartus tundmatu ees, poolehoid hästituntu vastu, armastus selle vastu, mis on täis väljapoole praeguse hetke reaalsust viivat tähendust.

Kuid on veel üks selle aksioomi aspekt, millest omal ajal kirjutas filosoof-kosmist Nikolai Fedorov:

“... Kuivõrd ruum on kättesaamatu meie liikumisele, aeg aga pole meie tegu, samavõrd on nad mõlemad projektid”21.

See tähendab, poolehoid ja armastus nõuavad kontakti objektiga, selle mõistmist, ületamist, võimalust liikuda mitte üksnes aktuaalses ja reaalses kolmemõõtmelises ruumis, vaid ka mõtestamises väljenduvat liikumist.

Lähtudes sellest aksioomist, võib spatiofiiliat vaadelda kui aegruumi võitmise protsessi, millest kirjutas Jelena Roerich: “...

Teadvuse avardumisel omandavad nii aeg kui ka ruum hoopis uue tähenduse ja mõõtmed, maised mõõdud osutuvad

kõlbmatuks seal, kus on toimunud Maailmade ühinemine”22.

Kuid Jelena Roerichi arutluse kohaselt, võib inimese kartlikku suhtumist ilmingusse, mis teda miljoneid kordi mastaapide

ja kestvuse poolest ületab, vaadelda kui sügavama vastasmõju tagajärge, mille juured on kahe, tundub, et võrreldamatu

ilmingu ühtsuses. Inimene on, Jelena Roerichi mõtte kohaselt, Kosmose sarnane.

Antud juhul Ruumi, kui inimese ja tema teadvuse evolutsiooni prototüübi, kategooria semantika võimaldab kasutusele

võtta iidse õpetuse Makrokosmosest, Kosmosest ja mikrokosmosest – inimesest. Jelena Roerich kirjutas sellest, et

Universum ja inimene on ühte seotud, mitte üksnes oma olemuse poolest, mis sisaldab oma aluses algenergiat Agnit, vaid ka oma olemise täiustumisele suunatud vektoriga.

“Makrokosmos on pidevas lahtirullumise ehk tekkimise protsessis, nii ka inimene-mikrokosmos avab ja kogub väsimatult uusi võimalusi, just tänu temas olevale täiuslikule, igavesele Jumalikule Potentsiaalile”23.

Jelena Roerich arendab õpetust Makrokosmosest ja mikrokosmosest, võttes abiks kontseptsiooni Ruumi ja inimese olemise dünaamikat iseloomustavatest vibratsioonidest ja rütmidest.

“Kogu Loodus, aatomist ja selle krooni – inimeseni, kujutab endast lõpmatut vibratsioonide kombinatsiooni, mis lähtuvad

erinevatest fookustest, keskustest või kehadest, nimetage neid, kuidas tahate, mis täidavad kogu piiritut Ruumi ja mis

püüdlevad täiustumisele lõpmatu olemise tahtel.

Sel moel, inimene, olles Makrokosmose mikrokosmos, on kõige erinevamate vibratsioonide (rütmide) konglomeraat”24.

Õpetus rütmidest ja vibratsioonidest, mis on Jelena Roerichi spatiosoofia lahutamatu osa, sisaldas endas, üksikilminguna, sfääride muusika mõistet, mida õpetas suur Platon.

Enamgi veel, see ilmaruumi täitev “muusika” oli kättesaadav universumi rütmidega osaluses olnud kreeka filosoofist aastatuhandeid hiljem elanud naise vaimsele kuulmisele.

Sellel osalusel tugineski armastus Ruumi tunnetamatu lõpmatuse vastu, spatiosoofia. Jelena Roerich kirjutas oma

korrespondentidele pühadest üleelamistest: “Kaks ööd järjest, vastu 24. ja 25. jaanuari, kuulsin ma uuesti sfääride

muusikat.

Kuid kui sügav kurbus kõlas seekord selles ülevas ja pidulikus rütmis!

See rütm tuli, pidulikkuse kasvades ja jõudnud pinge piirini, pärast sünkoopi, väljendamatus kurbuses, justkui nuttes, kostev rütm hakkas langema sünkoopidena oma aeglustuses.

<...> Tundus, ilmaruum ise nuttis lohutamatult millegi tagasipöördumatu pärast”25.

Vastavalt Jelena Roerichi kontseptsioonile, on Ruum kõrgele inimteadvusele mitte üksnes mõistetav, vaid ka resoneerub mõningal määral mõtete kvaliteega.

Jelena Roerich kirjutas sellest, et inimmõte on võimeline mõjutama selle struktuuri ja Kosmose ruumi dünaamikat, mitte üksnes maalähedast, inimese mõjutustele kättesaadavat ruumi – noosfääri, nagu seda mõistis V.I.Vernadski.

“Madalam tahe, värvitud isekuse soovidest, sünnitab purustamise õudusi, sest disharmooniliste jõudude kokkupõrked tekitavad Kosmoses plahvatusi ja annavad ligipääsu kaosele”26.

Kuid justnimelt noosfääri ruum, kui võtta aluseks V.I.Vernadski termin, allub inimmõtte mõjul kõige enam muutustele.

Ruumi küllastamist mõtete ja ideedega vaatleb Jelena Roerich kui ruumi järk-järgulise tsementeerimise protsessi, tänu millele toimub nende hilisem realiseerumine sotsiaalses reaalsuses.

“Kui me loeme suvalist Mõistuse Progressi ja Kultuuri liikumise ajaloolist ülevaadet, leiame sealt uute ideede tekkimise ja

kinnistumise kirjelduse; ja kuidas esimesed nende kandjad on tavaliselt edutud, kuid kui masside teadvus on juba

korduvate avaldustega vastuvõtmiseks ettevalmistatud (ruum on tsementeeritud) siis ilmub võimas fookus, mis kogub kokku õhus olevad ideed ja viib need ellu”27.

Kooskõlas sellega, osutatakse Jelena Roerichi filosoofilises pärandis suurt tähendust mõtte kvaliteedile, selle ülesehitavale, positiivsele suunatusele.


Ruumi “naiselikkus” ja naise roll sotsio-kultuuriruumis

Universumi sünni saladus ajendas paljusid muinasaja ja kaasaja filosoofe mõtestama selle sünni algpõhjusi, aga järelikult, ka loova mees- ja naisalge vahekorda Kosmogoonias.

Jelena Roerichi spatiosoofiale vastavalt tunnetamatu algne Ruum, millel pole nime – “TOO” – diferentseerumisprotsessi

alguses, noumenonist fenomeniks muutumise teekonnal, kujutab endast naisalge manifestatisooni.

“Justnimelt esimene diferentseerumine igavese Looduse, sootu ja lõpmatu, perioodilistes manifestatsioonides, on Aditi “TOLLES” ehk potentsiaalne ruum abstraktse Ruumi sees.

Oma järgmises manifestatioonis ilmub see jumaliku süütu Ema Looduse näol kõikemahutava, absoluutse Lõpmatuse sees.

Nii nimetatakse Ilmaruumi Emaks kuni selle kosmilise tegevuseni ja Isa-Emaks ärkamise esimesel staadiumil”28.

Jelena Roerich tõlkis vene keelde “Saladoktriini” – teise suure naise, kes sama lähedalt puutus kokku Ida tarkusega - J.Blavatskaja, teose.

Algruumi probleemaatikale, mis on antud iidsetes Kosmogooniates ja hilisemates filosoofilistes õpetustes, pühendatud

kirjades pöördub Jelena Roerich mõnikord “Saladoktriini” väljavõtete poole.

Nii toob ta ühes oma kirjas ära järgmise katkendi, mis samuti jutustab algse Ruumi naiselikkusest kosmogoonia koidikul:

“Sünnitav-Ema ehk Ruum on igavene alati-olev Põhjus, Tunnetamatu Jumalus, kelle “Nähtamatud Katted” on kogu

Mateeria ja Universumi müstiline Juur.

Ruum on see ühtne, see igavene, mida on meil kõige kergem kujutleda vankumatuna tema abstraktsuses ja väljaspool mõjutusi ja sõltuvust objektiivse Universumi olemasolust või puudumisest temas.

See on väljaspool mõõtmeid kõigis tähendustes ja ise-olev.

Vaim on esimene diferentseerumine “TOLLEST”, nii Vaimu kui ka Mateeria Põhjuseta Põhjusest...”29.

Siinsamas mõtiskleb Jelena Roerich nende kõrgete kosmogooniliste kontseptsioonide tähendusest rakendatuna inimkonna sotsiaalse ajaloo reaalsuse suhtes: “Tõin Teile põgusad vihjed, millist tähendust ja kohta omas Naisalge iidsetes Kosmogooniates.

Üksnes keskaja sügav võhiklus <...> võis eemaldada Naisalge kogu Olemise ülesehitusest.

Tõesti, oma olemuses on Mees- ja Naisalge ühtsed ja üks ei saa eksisteerida teiseta. Ühe alandamine alandab teistki”30.

Jelena Roerich mõtiskles naise tähenduse üle kaasaegses maailmas Naisalge kosmogoonilise hüpostaasi ja naise vaimse olemuse kontekstis.

Jelena Roerichi mõtte kohaselt on looming, sealhulgas kosmiline, mõeldamatu kahe alge – mees- ja naisalge, harmoonia ja vastastikuse täiendamiseta. Kuid naine on inimühiskonnas alandatud, mis viibki globaalsete

sotsiaalsete kriisideni. Naine peab teadvustama oma potentsiaali ja saama väärikaks osavõtjaks meie Maa peal toimuva kosmogoonilise protsessi globaalsest lõigust.

Taastamata Algete tasakaalu planeedi sotsio-kultuurilises ruumis, on võimatu väljuda keerukaist vaimsetest ja

sotsiaalsetest kriisidest, mis raputasid inimkonda juba eelmise, XX sajandi alguses.

“Jaa, naise kätes on praegu inimkonna ja planeedi päästmine.

Naine peab teadvustama oma tähenduse, oma suure

maailma Ema missiooni ja täies vastustuses saama mitte üksnes mehe kaastöötajaks, vaid tema innustajaks ja tõeliseks emaks. <...>

Naine, kes teab oma tähendust, kes püüdleb ilu, teadmise poole, tõstab kõrgele riigi elujärje ja seal ei saa olema kohta

kõigil eemaletõukavail kuritegudel, mis viivad tervete rahvaste degeneratsiooni ja hävimiseni”31.

Jelena Roerich osutas suurt tähenlepanu inimese enesetäiustamise probleemile – selle liikumise vektoriga on ühendatud

Makrokosmos ja mikrokosmos. Jelena Roerich rõhutas eriliselt naise enesetäiustamise hädavajalikkust, sest välised

sotsiaalsed tingimused ei soodusta tema potentsiaali vabastamist.

See püüdlus on naise loomuses, nii nagu esiema-Ruumi loomuses on edasise evolutsiooni ja diferentseerumise potentsiaalsus.

Sel kombel leidis Jelena Roerichi spatiosoofia oma vastukaja tema naisliikumise filosoofias.

Ja oma seose teadvustamine Universumiga peab äratama naise mitte üksnes enesetäiustamisele, vaid ka ümbritseva sotsiaalse maailma muutmisele Ilu seadustele vastavalt.

Jelena Roerich unistas selle püüdlusega ühendatud naiste vaimsetest kogukondadest, millest osavõtjad töötavad hariduse-, teaduse-, kunsti- ja kultuuripõllul.

Faktiliselt võisid need kogukonnad, mille kultuur-valgustuslikule tegevusele peab Jelena Roerichi mõtte kohaselt olema omane ruumiline mobiilsus, saada sotsio-kultuurilise ruumi ümberkujundavaks jõuks.

“Niisiis, idee Naiste Missioonist oli minu unistuseks lapseeast, see elas mul Altai Õdede Kogukonna nime all ja ma nägi

neid õdesid valguse ja rõõmu toojaina meie Kodumaa rasketesse tingimustesse.

Kõik elu valdkonnad leidsid kajastuse selles Kogukonnas.

Seepärast pühendasid ühed Õed end meditsiinile, teised pidid teadma agrokultuuri aluseid, kolmandad olid õpetajad üldse või erinevate teadmise valdkondade ja ühiskondliku korralduse andekad lektorid massidele arusaadavas väljenduses, ja

muidugi, tegelemine kunstidega ja nende õpetamine oleksid väljapaistval kohal Kogukonnas, nii nagu ka värvuse ja heli

ning nende mõjutuste tundmaõppimine, Elava Eetika aluste lisamine aga kaunistaks ja krooniks kogu seda Altai Õdede hüvettoovat tegevust”32 – kirjutas eelmise sajandi väljapaistev naine.

Sajandi, mis ei lahendanudki oma sotsiaalseid probleeme, võimalik, et just seetõttu, et selle aja suurte inimeste parimaid mõtteid ja püüdlusi, sealhulgas ka Jelena Roerichi omi, ei võetud kuulda.

Käesoleval sajandil, mis juba seisab inimese kosmilisuse mõtestamise künnisel, tasub mõelda ka teiste Jelena Roerichi tõstatatud filosoofiliste küsimuste üle ja tema pakutud vastuste üle neile küsimusetele.


Kirjandus

1. Шапошникова Л.В. Героическое творчество Е.И.Рерих. В.кн.: Беседы с Учителем. Избранные письма Е.И.Рерих. – Рига, 2001. С.273.
2. Глушкова И.П. Индийское паломничество. Метафора движения и движение метафоры. – М., 2000. С.15.
3. Шапошникова Л.В. Книга-предупреждение // Учение Живой Этики. Община. – М.,1997.
4. Рерих Н.К. Алтай – Гималаи. Roerich J. Thru the Inmost Asia.
5. Элиаде М. Священное и мирское. – М., 1994. С. 22-23.
6. Община, 93.
7. Община, 35.
8. Община, 110.
9. Чижевский А.А. Колыбель жизни и пульсы Вселенной // Русский космизм. – М.,1993. С.319.
10. Община, 176.
11. Рерих Е.И. Письма в Америку. Т.3. – М., 1996. Письмо от 8.07.54. С.436.
12. Письма Елены Рерих. Т.1. – Минск, 1992. Письмо от 16.01.35.
13. Письма Елены Рерих. Т.2. – Минск, 1992. Письмо от 29.01.38. С.358.
14. Письма Елены Рерих. – Новосибирск, 1993. Письмо от 14.06.39. С.434.
15. Циолковский К.Э. Любовь к самому себе или истинное себялюбие. – М., 1992. С.13.
16. Циолковский К.Э. Очерки о Вселенной. – М., 1992. С.170.
17. Вернадский В.И. Биогеохимические очерки. – М.,1940. С.176.
18. Степин В.С., Кузнецова Л.Ф. Современная научная картина мира,русский космизм, диалог культур «Восток-Запад» // Философия русского космизма. – М.,1996. С.16.
19. Минковский Г. Пространство и время. Доклад, читанный на 80-м съезде немецких естествоиспытателей и врачей в Кельне, 21 сентября 1908 г. – СПб, 1911.
20. Письма Елены Рерих. Т.2. – Минск, 1992. Письмо от 17.10.35. С.46.
21. Федоров Н.Ф. Горизонтальное положение и вертикальное - смерть и жизнь // Сочинения. – М.,1994. С.15.
22. Рерих Е.И. Письма. Т.4. – М., 2002. Письмо от 17.04.36. С.155.
23. Письма Елены Рерих. Т.2. – Минск, 1992. Письмо от 19.06.37. С.227.
24. Письма Елены Рерих. – Новосибирск, 1993. Письмо от 8.12.36. С.173.
25. Рерих Е.И. Письма в Америку. Т.2. – М., 1996. Письмо от 29.01.38. С.168 – 169.
26. Письма Елены Рерих. Т.2. – Минск, 1992. Письмо от 8.06.36. С.172.
27. Рерих Е.И. Письма. Т.3. – М., 2001. Письмо от 15.10.35. С.584 – 585.
28. Рерих Е.И. Письма. Т.3. – М., 2001. Письмо от 18.06.35. С.338 – 339.
29. Рерих Е.И. Письма. Т.3. – М., 2001. Письмо от 18.06.35. С.339.
30. Там же. С.340.
31. Рерих Е.И. Письма. Т.1. – М., 1999. Письмо от 3.03.30. С.89 – 90.
32. Рерих Е.И. Письма. Т.2. – М., 2000. Письмо от 8.09.34. С. 347.

Vene keelest tõlkinud
Milvi Aasaru


Link