Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Julius Evola

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Julius evola.jpg


Kolleegid, Eesti Entsüklopeediakirjastusest, kes tunnevad Haljand Udamit vähemalt 1971. aastast, Udamile raamatus Loetud ja Kirjutatud (Tallinn, 1998) järgmise iseloomustuse, mida hindab ja kinnitab ka meie lektüüri kirjastus.


Haljand Udamil (s. 1936) on kolm omadust, mis on temast teinud tähelepanuväärse esseisti. Need on hommiku- kui õhtumaa kultuuri hõlmav eruditsioon, tabav sõnastamisoskus ja isikupärane selge maailmavaade.

Ta on vaimuinimene, kes loeb endastmõistetavalt inglise ja prantsusekeeles, aga ka pärsia, araabia ja hindi keeles. Ta tunneb hästi nii semiootikat kui sufide luulet, nii iidset sumeri kui tänapäevast Euroopa Liidu mütoloogiat, nii esoteerikat kui NKVD-d. Oskus keerulisi mõtteehitisi selgitada, üldistada ja argieluga siduda on tõstnud Haljand Udami eesti elu ja vaimu oluliseks mõtestajaks.

Tuli tuha all

Parun Julius Evola ja traditsiooni mõiste

Kapitalismi pahemalt poolt vastustanud proletaarne sotsialism ja bolðevism oli utoopia, samavõrra oli utoopia kapitalismi paremalt poolt rünnanud liikumine, mis kulmineerus Itaalia faðismi ja Saksa natsionaalsotsialismi kujul. Kuid Euroopas oli üpris palju alalhoidlikke mõtlejaid (praeguseks on nad enamasti unustatud), kes marksismi ja liberalismi vastustavate poliitiliste jõudude esile tõusmist 1920. -1930. aastatel tõlgendasid kui "konservatiivset revolutsiooni", mis pidi taastama Euroopa pärimuslikud eluväärtused.

Kuid niisugune revolutsioon paremalt poolt ei suutnud end maksma panna. On loomulik, et iga aateline liikumine, mis soovib tänapäeva maailmas saada tegelikuks poliitiliseks jõuks, peab tõlkima oma teooria massidele arusaadavasse propagandakeelde. Äratatud massid muutuvad kergesti plahvatusohtlikuks jõuks, mis järgib omaenese tungidest johtuvaid destruktiivseid eesmärke ja mitte äratajate tõstatatud ülevaid aateid.

Massiliikumistes algab võitlus juhipositsiooni pärast ja "viies seisus", mis on tahes-tahtmata massi üks komponente, on selles võitluses - tänu oma radikaalsusele ja "passionaarsusele" - oma võistlejatest enamasti edukam.

Massiliikumine pöördub sel moel paratamatult varem või hiljem oma intellektuaalidest rajajate ja nende aadete vastu. Mitmed uurijad on juhtinud tähelepanu seigale, et parempoolseks peetud liikumistel nagu faðismil ja rahvussotsialismil oli ilmseid pahempoolsusele ja "viiendale seisusele" omaseid tunnuseid. Niiviisi ei olnud juba 20. sajandi I poole Euroopas enam "inimlikku" ega ka "vaimset substantsi" tõeliselt konservatiivseks pöördeks.


Eestlane oma väikekodanliku ja talupoegliku päritolu tõttu ei saagi olla meelestatud kuigivõrd parempoolselt. Oma Evola-huvi alguse ajal küsisin tema kohta Aleksander Kurtnalt, kes oli viibinud Itaalias siis, kui Evola põhilised raamatud olid äsja ilmunud ja temaga seotud poliitilised pahandused toimunud.

Kuid Kurtna polnud temast midagi kuulnud. Küsisin sama niisuguselt targalt mehelt nagu Einar Laigna. Ka tema polnud oma Euroopa-matkadel temast midagi kuulnud. Niivõrd haruldane on parempoolne meelsus tänapäeva Euroopas.

Ent Eesti väikekodanlikus ühiskonnas on olnud siiski piisavalt palju alalhoidlikku meelt, mis teeb ta immuunseks võõrsilt sisseimbuva laostava mentaliteedi suhtes. Kuid see rahvas on nüüd seatud teelahkmele - ta peab valima kõlbelise püsimajäämise ja kiire majandusliku edu vahel; teame aga, et kõige kiiremini edenevad majanduslikult need, kes omakasu nimel on hüljanud moraali ja muud pärimuslikud väärtused.

Aasta 1959. Hommikusöögi taustaks Gribojedov, tööl reipuse tõstmiseks krapi-Rahmaninov, pidulikel juubelitel-matustel N-Liidu hümn. Kordumatu fenomen, määratud kandma suurt ja vaoshoitut. Mis temperamentsemas rahvusgrupis väljenduks vajadusel frustratsioonina. Ent valgepäisemas rassis kulmineerub hoopis uue ja tundmatu otsinguis.

Aasta 2000. Hommikul - kus iganes - mida iganes. Autos - lemmik hittide kogumik. Õhtuväsimust peaks leevendama mõni Händeli koraan või Oldfieldi blues.

Pidulikuks puhuks Vivaldi või Ravel. Veel: vaba-abielu sõlmimiseks Erki-Sven Tüür, kaanetunud merel sõitmiseks Sting, sääskede tapmiseks Rääts, võidu puhul kotisjooksus Soome hümn. Sobivad toimingud sobivate tunnete taustal. Lõputud riiulid tiksuvat igavust, kärisevat lootust, lõhkevat kirge, vurisevat õnne - võtad ja segad kokteile, mis tulevastele põlvedele katalogi viiendas köites triipkoodi-kohaviidana igati kättesaadavad. Ei pea lõputult otsima. Saavad kohe tarbida.

No kas ma siis pole rahul? Sellistest võimalustest ei osanud papp-kasti-lapsepõlves mõeldagi. Vabadus, millest mu naabrid ja nende vanaisad võisid vaid kinniste kardinate taga salaja unistada.

Seal arhiivis laual on ka üks fail, märkega " Ühest. Kuningast.@".

Et kuidas tunda kuningaks saamise tunnet? Jah, muidugi. Läbi Valiku Vabaduse.

Paraku juhatust kuninga riiete kohta seal kindlasti ei leidu


Parun Julius Evola ja traditsiooni mõiste Itaalia mõtleja Julius Evola nimi on Eestis ja tema lähemas ümbruses samahästi kui tundmatu. Samavõrra tundmatu on siin ka Euroopa parempoolne ideoloogia. Kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine, siis ei tuleks piirduda üksnes liberaalsete ja sotsialistlike poliitiliste ja ideoloogiliste voolude (neid kõiki on pärast II maailmasõda ühendanud niinimetatud heaoluühiskonna ja sotsiaalse turumajanduse idee) tundmaõppimisega, vaid huvi tuleks tunda ka neist paremale jäävate voolude vastu.

Kuid paraku ei ole meil pinda selle käsitamiseks, ning ka Euroopas endas enam ei ole, sest parempoolsus, mis põhiolemuses tähendab lähtumist Euroopa tsivilisatsiooni püsiväärtustest — eeskätt on need vaimsed väärtused, mis leiavad selgepiirilise väljenduse mõtlemise ja inimliku kvaliteedi kujul — ei suuda enam kuigivõrd mõjutada seda, mis toimub maailmas, mis on valinud endale saatuseks pelga majandusliku edu ja rikastumise.

Viimast põhiväärtuseks pidavas maailmas ei ole parempoolsetele ehk traditsioonilistele eluvormidele tõepoolest kohta. Euroopa uusparempoolsus, sealhulgas prantsuse la nouvelle droite, mille ideoloogid usinalt Evola teoseid uurivad, on pigem alalhoidlik intellektuaalne ja ühiskonnakriitiline hoiak kui tegelik poliitiline jõud.


Maailmasõdade vahel paistis paljudele Euroopa intellektuaalidele, et niinimetatud konservatiivse revolutsiooni(1) näol oli tekkinud täiesti reaalne alternatiiv maailmas domineerima hakanud, üksnes majanduslikke tegureid ja väärtusi tunnistavale kapitalismile ja sotsialismile, mida parempoolsed käsitasid kui kõikide seniste eluväärtuste eitamist ja allakäiku.

Tänapäeva politoloogid niisugust parempoolsusekäsitust ei tunnegi; nende meelest on parempoolsus pigem kitsa pahelise eliidi, vähemuse või kliki huvides teostatav autoritaarne riigivõimuvorm, mis on liberalismi ja rahvavõimu (demokraatia) vastand.

Sedasi jääb poliitiliste liikumiste olemus piiritlemata ja parempoolsust on raske eristada pahempoolsusest, eriti nüüd, kus pahempoolsuse põhitunnus — marksistlik-leninlik ideoloogia — on minetanud oma rolli. Iga demokraatlikku liberalismi arvustav või vaidlustav liikumine, seisku see siis regionaalsel, rahvuslikul, usulisel või mõnel muul pinnal, tähendab politoloogide meelest juba äärmusparempoolsust.

Tegelikult on tänapäeval ainsaks reaalseks demokraatiavastaseks jõuks ainult pahempoolsus, mitte küll enam “uue ühiskonna” rajamise utoopia vormis, vaid puhtal kujul — ühiskonna põhjakihtide agressiivsuse ja terrorina. See on, Evola sõnadega, “viienda seisuse” (2) sihiteadlik sõda kõige selle vastu, milles on veel “traditsionalismi” sugemeid.


Kapitalismi pahemalt poolt vastustanud proletaarne sotsialism ja bolševism oli utoopia, samavõrra oli utoopia kapitalismi paremalt poolt rünnanud liikumine,mis kulmineerus Itaalia fašismi ja Saksa natsionaalsotsialismi kujul. Kuid Euroopas oli üpris palju alalhoidlikke mõtlejaid (praeguseks on nad enamasti unustatud), kes marksismi ja liberalismi vastustavate poliitiliste jõudude esile tõusmist 1920. — 1930. aastatel tõlgendasid kui “konservatiivset revolutsiooni”, mis pidi taastama Euroopa pärimuslikud eluväärtused. Kuid niisugune revolutsioon paremalt poolt ei suutnud end maksma panna.

On loomulik, et iga aateline liikumine, mis soovib tänapäeva maailmas saada tegelikuks poliitiliseks jõuks, peab tõlkima oma teooria massidele arusaadavasse propagandakeelde. Äratatud massid muutuvad kergesti plahvatusohtlikuks jõuks, mis järgib omaenese tungidest johtuvaid destruktiivseid eesmärke ja mitte äratajate tõstatatud ülevaid aateid. Massiliikumistes algab võitlus juhipositsiooni pärast ja “viies seisus”, mis on tahes-tahtmata massi üks komponente, on selles võitluses — tänu oma radikaalsusele ja “passionaarsusele” — oma võistlejatest enamasti edukam.

Massiliikumine pöördub sel moel paratamatult varem või hiljem oma intellektuaalidest rajajate ja nende aadete vastu. Mitmed uurijad on juhtinud tähelepanu seigale, et parempoolseks peetud liikumistel nagu fašismil ja rahvussotsialismil oli ilmseid pahempoolsusele ja “viiendale seisusele” omaseid tunnuseid. Niiviisi ei olnud juba 20. sajandi I poole Euroopas enam “inimlikku” ega ka “vaimset substantsi” tõeliselt konservatiivseks pöördeks.


Eestlane oma väikekodanliku ja talupoegliku päritolu tõttu ei saagi olla meelestatud kuigivõrd parempoolselt. Oma Evola-huvi alguse ajal küsisin tema kohta Aleksander Kurtnalt, kes oli viibinud Itaalias siis, kui Evola põhilised raamatud olid äsja ilmunud ja temaga seotud poliitilised pahandused toimunud. Kuid Kurtna polnud temast midagi kuulnud.

Küsisin sama niisuguselt targalt mehelt nagu Einar Laigna. Ka tema polnud oma Euroopa-matkadel temast midagi kuulnud. Niivõrd haruldane on parempoolne meelsus tänapäeva Euroopas. Ent Eesti väikekodanlikus ühiskonnas on olnud siiski piisavalt palju alalhoidlikku meelt, mis teeb ta immuunseks võõrsilt sisseimbuva laostava mentaliteedi suhtes. Kuid see rahvas on nüüd seatud teelahkmele — ta peab valima kõlbelise püsimajäämise ja kiire majandusliku edu vahel; teame aga, et kõige kiiremini edenevad majanduslikult need, kes omakasu nimel on hüljanud moraali ja muud pärimuslikud väärtused.


Üks neid Euroopa vaimuinimesi, kes omal ajal valis konservatiivse utoopia, oli itaallane Giulio Cesare Andrea Evola (19. V 1898—11. VI 1974). Oma teoseid signeeris ta alati ladinapäraselt — Julius Evola. I maailmasõja ajal teenis ta lühikest aega nooremohvitserina kahurväes Austria-vastasel rindel ja oli futuristidele, eeskätt F. Marinettile ja G. Papinile, ning seejärel dadaistidele lähedal seisnud maalija, luuletaja ja avangardistliku kunsti teoreetik (essee “Arte astratta”, 1920; luulekogu “La parole obscure du paysage intérieur”, 1920; hiljem koondati ta luuletused koguks “Raâga Blanda”, 1969).


Aastatel 1920—25 tegi ta läbi piinarikka vaimsete otsingute perioodi ja oli valmis sooritama enesetappugi, kui ta poleks leidnud ühest budistlikust tekstist — see oli “Majjhimanikâyo” — sellest lummusest vabastava kirjakoha: “See, kes peab kustumist kustumiseks, ja olles veendunud, et kustumine on kustumine, mõtleb kustumist, mõtleb kustumisest, mõtleb kustumisele, mõtleb, et mina kustun ja naudib kustumist, ei tunne — ma ütlen seda — kustumist.” (3) Paraku sooritasid enesetapu, suutmata ühitada eksisteerimise absurdsust puhta vaimu loogikaga, kaks Evolale väga olulist inimest.

Esimene neist oli Otto Weininger, teine Carlo Michelstaedter, keda Evola pidas oma õpetajaks. Evola biograafi sõnul “oli ta alati käsitanud avangardistlikku kunsti mitte kui saavutust, vaid kui kogemust, laskumist Mina sügavustesse, retke elemantaarsete jõudude infernaalsesse maailma. Evola saatuseks polnud avangardistlikele positsioonidele jäänult rikastuda ja raugastuda. Tema mässu mõte oli teine kui bohème’il ja progressiusklikel, vabaduse aseainega leppivatel nõrkadel vaimudel.


Dadaistid ja ta sõber Tristan Tzara jäid oma mässukultuses vanaks ja ootasid oma lõppu kommunismi prügihunnikus, Evola, seevastu, tegi oma nihilistlikest harjutustest lähtepunkti positiivsete väärtuste jaatamiseks”. (4) 1920. aastatel kirjutas Evola mitu tuhat lehekülge filosoofilisi tekste ja haris enda pädevaks usundiloo, okultismi ja maagia tundjaks.

Oma autobiograafias “Il cammino di cinabro” (selle raamatu pealkirjaks olev mõiste “kinaveri tee” pärineb hiina taoistlikust alkeemiast, selles interpreteerib autor peaasjalikult oma teoseid) ta kirjutab: ““Kunsti” perioodile järgnes minu elus filosoofia periood, mis kestis 1923. aastast 1927. aastani (ehkki mõned sellel perioodil kirjutatud teosed said ilmuda alles hiljem, veel 1930. aastal).

Sarnaselt kunstile, milles minu jaoks oli tähtis kunstiväline tagaplaan, oli ka filosoofias oluline filosoofiaülene alge… Huvi filosoofia vastu tundsin ma noorusest saadik. Kuid selle huviga käis alati kaasas huvi mõistuseüleste ja transtsendentsi käsitlevate õpetuste vastu” (5). Olulise äratajana on ta nimetanud D. Merežkovski ajaloolisi romaane. Üpris loomulikult jõudis Evola ka idamaiste õpetuste juurde.

Ta esimesi publikatsioone Oriendi filosoofia kohta oli sissejuhatus Lao-zi “Kulgemise väe raamatu” tõlke juurde. “Hiina õpetaja juures köitis mind rahu ja mõtteselgus, mida ei häiri ükski tunne”(6). See raamat näitas kätte tee olemasolu alguse juurde, kus kõik, mis muutub ja eksisteerib, on ületatud, kus on vaid kõigest olevast üldisem “tühjus”.

Olemine eelneb tunnetusele ja teadmisele ning teda ei ole võimalik hõlmata ega seletada teadmisega, temast on võimalik vaid välja astuda ja jääda talle eelneva “tühjuse” absoluutsesse üksindusse ja absoluutsesse kõrgusse, et olla see, kes toimib toimimata. Pealegi ei ole olemine pelk filosoofiline kategooria, vaid “energia” ja ”vägi”, vabanemise teel käija on nagu sõjamees, kes võitleb ja võidab teda ahistavad vaenulikud “väed”. Joogat käsitas Evola kui “sõjamehe” ehkkšatrija teed.


Niisugusest kujutlusest lähtudes kirjutas Evola kaks olulist filosoofilist tööd: “Saggi sull’idealismo magico” (“Esseed maagilisest idealismist”, 1925) ja “Lo Yoga della potenza” (1926). Neile järgnesid “Teoria dell’individuo assoluto” (“Absoluutse indiviidi teooria”, 1927) ja “Fenomenologia dell’individuo assoluto” (“Absoluutse indiviidi fenomenoloogia”, 1930).

Samal perioodil tegeles Evola intensiivselt maagia probleemidega, osaledes mitme salaühingu (rühm Ur ja rühm Krur) tegevuses. Selle töö tulemusena avaldati suur, kolmest osast koosnev käsitlus maagia kohta: “Introduzione alla Magia quale scienza dell’Io” (“Sissejuhatus maagiasse kui teadusesse Minast”, 1927, 1928 ja 1929). Üheks selliseks oli olnud itaallase Giuliano Kremmerzi initsiatsiooniline ühing, mille liige oli ka tuntud austria kirjanik Gustav Meyrink. Evola tõlkis tema teoseid itaalia keelde.


Et mõista Evola käsitust reaalsusest, tuleb teadvustada, et maa, kus “sõjamees” oma võitlusi peab, on olemist moodustavate “energiate” ehk “vägede” valdkond. India pärimuses on see māyā, tantra-joogas tähistab neid eriomaselt termin šakti. Et võita ja vabaneda, peab sõjamees leidma omaenda “väe”, et selle varal ületada kõik vaenulike ja võõraste “vägede” poolt seatud ja loodud tõkked.

Võitlus “vägedega” algab maisuses, jätkub nähtamatutes psüühiliste “energiate” maailmades ja lõpeb jõudmisega “väe leidmise” ja vabanemise “teisele kaldale”. Seda kõike on hõlbus mõista, kui suudame meelde tuletada muinasjutte, mille kangelane peab sihile jõudmiseks ületama takistusi ja sooritama vägitegusid. Sedalaadi muinasjutte võib pidada muistsete “väe otsimise” lugude jäänusteks.

Keskajal arendasid sama teematrüütliromaanid. Veel eriomasemalt, võõristust, salapära ja kummalisust taotledes, käsitlesid “väe otsimist” alkeemilised traktaadid: Tarkade kivi oli niisuguse vabastava ja võimu andva “väe” sümbol. Seetõttu mõistame, miks Evola võis India jooga ja tantra juurest siirduda nende teaduste õhtumaiste analoogide juurde, milleks olid esimeses järjekorras alkeemia ja maagia. Lisagem veel, et maagia on eriomaselt tegutsemine ja “väe otsimine” nähtamatute psüühiliste energiate maailmas, kust on võimalik välja pääseda ja võita, kuid veel enam ära eksida ja hävida. Ilmaasjate ei ole selle olemisvaldkonna sümboliks olnud muinasajast alates labürint.


Evola avastasin endale eeskätt kui orientalisti, kes oli kirjutanud põhjapaneva käsitluse tantra-joogast ning selle õhtumaistest analoogidest. Viimast teemat käsitleb “La tradizione hermetica” (“Hermeetiline traditsioon”, 1930). Budismi kohta on ta kirjutanud põhjapaneva uurimuse “La Dottrina del risveglio” (“Õpetus ärkamisest”, 1941). Ilmumisaasta näitab, et seda raamatut kirjutas ta juba II maailmasõja ärevatel algusaastatel.

Evola vaatleb budismi kui eriomaselt “sõjamehe” teed — oli ju Gautama kšatrija. Evola biograaf väidab, et “budism sobib kõige paremini kirjeldama Evolale omast religioossust, külma valmidust päästa valla säde kivist, veendumust, et “tee on olemas vaid selle jaoks, kel on tahe seda mööda käia”.


See on aristokraatlik usk, mille rajaja oli aarja ja prints: see on usk valitsejatele, kes ei looda ega karda. See on religioon neile, kes ei otsi askeesi enda karistamiseks selle eest, et ollakse õnnetud ja võimetud elama maailmas, vaid sellele, kes “läheb üksinda, nagu see, kes on hüljanud oma kuningriigi, nagu uhke loom metsas, täis rahu ja kedagi põlgamata.” See, mida Evola esitab oma raamatutes, ei ole “uus religioon”, pigem on see vaid nägemus religioonist, mis on teist moodi kui “ristiusk” üldiselt ja ei tunne isikulise, karistava ja tasuva jumala ideed, mis on omane semiidi päritolu usundeile.


Niisugust käsitust võib nimetada paganlikuks, kui viimase mõistega pidada silmas õpetust olemise erinevatest astmetest, lugeda kõlblust vaid ettevalmistava asteme juurde kuuluvaks nähtuseks ning teada, et hea ja kurja tähendus sõltub mina arengu astmest. Oma esimese poliitilise teose pealkirjaks pani ta “Imperialismo pagano””.(7 )


Selles raamatus sõnastas Evola oma äärmuslikust aristokraatlikust hoiakust lähtudes poliitikakäsituse, mis pidi korrigeerima Itaalia fašismi küündimatusi ja andma ülevaate kaasaja poliitika sihtidest. Sama eesmärgiga oli ta 1930. aastal asutanud ajakirja “La Torre”, kuid sellest sugenes üksnes konflikt Mussolini ja tema võimuaparaadiga.


Kui ajakirjast oli viie kuu jooksul ilmunud 10 numbrit, sulgesid võimud selle päevapealt. Evola oli kirjutanud: “Meie ei ole fašistid ega antifašistid… Neile, kes on igasuguse plebeiliku poliitika ja igasuguse “natsionalistliku” ideoloogia, intriigide ja parteivaimu põhimõttelised vastased, on fašismist vähe. Meie vajame palju radikaalsemat fašismi, julgemat, ehtsalt absoluutset fašismi, mis sünnib puhtast tahtest ja ei andu ühelegi kompromissile…

Meie tahame anda üldsusele võimaluse otsustada, kui palju on fašistlikus Itaalias eluvõimalusi puhtalt riigikesksele ja traditsioonilisele mõtlemisele, mis ei ole orjastatud poliitika poolt ja on ajendatud vaid soovist kaitsta oma ideed.” Kui talle anti mõista, et osa tema väiteid ei ühtu Mussolini ideedaga, siis vastas ta rahulikult: “Seda halvem Mussolinile!” ( 8). Julius Evola mõttemaailma võtmesõnaks sai traditsioon — nii nagu seda mõistet oli käsitanud René Guénon. Viimase teostega tutvumine oli toimunud samuti 1920. aastate lõpus. Ühe ja ilmselt ka ideeliselt kõige olulisema, mis oli ilmunud 1927. aastal — “Nüüdismaailma kriisi”, tõlkis ta itaalia keelde.

Ta oli tõlkinud ka O.Spengleri “Õhtumaa allakäigu” ja mitu muud Euroopa ajaloofilosoofilist teost, sealhulgas J. J. Bachofeni usundiloolise uurimuse “Das Mutterrecht”. Biograaf märgib, et Guénoni teosed andsid viimaks ehtsa ja tõelise keskpunkti ja lähtealuse kogu maagilisele ja esoteerilisele tarkusele, mille Evola oli jõudnud selleks ajaks endasse koguda. “Guénon, keda peetakse üksmeelselt täieliku traditsionalismi suurimaks esindajaks meie sajandil, andis määratluse ka mõistele “traditsioon”.

Oma mahuka esseistliku ja publitsistliku toodanguga kujundas Guénon tervikliku ja ehtsa mõttesüsteemi, mille põhipunktid üldjoontes on piiritletavad järgmisel kujul: esimeseks on initsiatsiooniline käsitus ühtsest, erinevatele tsivilisatsioonidele eelnenud ürgtraditsioonist, mis tsivilisatsioonide arenedes ajastust ajastusse muutub üha nähtamatumaks ja loovutab oma koha teisestele traditsioonidele; teiseks on õpetus initsiatsioonilise tähendusega kogemusest, sümbolitest, riitustest ja kõigest, mis seostub “kõikide ehtsate traditsioonide transtsendentset ühtsust” väljendava sakraalsusega, ja mis on käsitavad kui ürgtraditsiooni variandidja üksikjuhtumid; kolmandaks on esoteerilistel arusaamadel põhinev käsitus nüüdismaailma arengu lõppjärgust kui pimedast ajastust; neljandaks on kujutlus, et Lääs peab tuginema Idas veel toimivatele metafüüsilistele printsiipidele, et velmata oma enda traditsioon, ehk teisisõnu, tarkuseõpetuslik maailmakäsitus, mis läks kaduma keskaja lõpu ja uusaja tulekuga.


Guénoni äärmuslikus käsituses kulgeb inimkonna ajalugu tagurpidi: kuldajastust, kui ürgtraditsioon valitses maailma loomulikul viisil, läbi üksteisele järgnevate ajatsüklite (mis tähendasid üha suuremat kaugenemist olemise loomulikust seisundist ehk traditsioonist) kõige mandunuma ja traditsiooni-vastase olekuni, milleks on nüüdisaeg ja mida hindu pärimus iseloomustab kui Kali-yuga (see vastab antiigi müütidele “raudajastust”). Guénon kõneleb ühtlasi antitraditsioonilisest (või “vastupidisest initsiatsioonist lähtuvast”) tegevusest, mis näib pelgalt juhusliku ja iseeneseslikuna, kuid mida siiski suunab nähtamatute jõudude (sealhulgas ka teatud inimeste) sihikindel taotlus.

Läbi ajastute on need jõud toiminud nähtamatult ja salaja, et juhtida maailm “kvantiteedi võimu” alla ja luua tsivilisatsioon, millel pole enam “lähteprintsiipe”. Pime ajastu tähendab ajalooperioodi, milles on tähtsustatud elu ja tegevus ning kaotatud metafüüsiline teadmine ning kus valdab “nüüdisaegne” mõtlemine, mis vastandab orientaalse mõtlemise sünteesile ja terviknägemusele analüüsi ja hajumise üksikseikadesse.

Lääs võib tõusta ja äratada omaenese traditsiooni alged vaid siis, kui tema élite intellectuelle rajab elava sideme Idaga, mis on suutnud säilitada tervikliku intellektuaalse ja metafüüsilise traditsiooni ja püsistanud “mitte-tegutsemise” ja “vabanemise” põhimõtted.” (9) Guénon oli leidnud, et Lääs on juba parandamatult kaotanud oma pärimusliku lähtealuse, traditsioonist tulenevad eluvormid on säilinud veel vaid Oriendis — 1930. aastal lahkus ta Euroopast ega naasnud sinna enam iial.

Evola meelest oli traditsiooniliste väärtuste säilimine võimalik pigem Läänes. Tal oli võimalik näha, et II maailmasõja järel kiirenes Ida allakäik märgatavalt. Pärimuslikud eluvormid ja õpetavad institutsioonid minetasid ka Oriendis oma ehtsuse. Sai üha tõenäolisemaks, et traditsiooni taassünd algab pigem jõulisemasLäänes.


Traditsiooni tähendust ja sellest tulenevaid käsitusi elu ja ühiskonna kohta vaatleb Evola oma õpetuslikult kõige olulisemas raamatus “Rivolta contro il mondo moderno” (“Ülestõus nüüdismaailma vastu”, 1934). See on üldistav sissejuhatus ajaloofilosoofiasse ja ühendab R. Guénoni väikese raamatu kvaliteedid O. Spengleri “Õhtumaa allakäigu” hõlmavusega. Raamatu esimeses osas uuritakse traditsiooni, nagu see oli muistses Egiptuses, Iraanis, arhailises Hellases, Roomas, Hiinas ja Jaapanis, teises osas püütakse piiritleda neile kõigile omast ühendavat lähtealust. “Traditsiooni maailma eraldab tänapäeva maailmast asjaolu, et esimene lähtub pühadest ja igavestest väärtustest, kuna teine põhineb kasusaamisel ja ajahetke huvidel.


Traditsioonilise tsivilisatsiooni käsituses saab elu oma valguse Olemise kõrgeimast valdkonnast ning ainult tänu sellele on muutumiste heitlikus järgnevuses mõte. Ta on teatavate ajast väljaspool — müüdi ja rituaali maailmas — olevate tegude kordamine ajas. Need, kes nii teevad, pälvivad osaduse igaveste olemustega.


Rituaal, ohver ja seadus on traditsioonilise elukorra kolm alussammast.


Initsiatsioon tähendab teist sündimist, ta on rituaal, mis juhib nähtavast maailmast nähtamatusse; kontemplatsioon ja sõjamehelik askees on kaks suurt eneseteostuse teed: need viivad igaveseks eemale “emade teest”, allmaailmast — ürgkaosest ja pimedusest — ja viivad germaani Asgardi “isade teele”, inkade “päikesemajja” ja heroilisse surematusse. Traditsiooniline ühiskond saab oma alused ülalt ja on avatud ülespoole: tema tipuks on heroiline ja usuline aristokraatia, kelle ülesanne pole pelgalt poliitiline, vaid ka preesterlik — selles mõttes, et preester (pontifex) rajab silla (pons) meie ja ülemaise maailma vahele.


Traditsiooniline kord on omamoodi olemise saar muutumises. Ta kaitseb end viimase vastu vaid tänu kontaktile inimesest kõrgemal olevate jõududega. Sellest johtub ka käsitus inimese maailmast ja kui korrast, Kosmosest, Midgardist, ja inimeste ning jumalate ühisest võitlusest kaose vastu ning ühtlasi hirm selle ees, mis on vormitu, deemonlik ja valla pääsenud: Sellest tuleneb samal viisil traditsioonilise sümbolismi kujutlus mäest ja poolusest kui korra lähtealusest: Veedade Rudra mägi,kus asub maise riigi valitseja troon, Iraani Tšinvati mägi, kuhu viib taevast ja maad ühendav sild, ”Mahabharata” Meru mägi ning muinaspõhja müütide taevamägi Himinbjorg…” (10) 1930. aastate Saksamaal pälvisid tema raamatud, rohked esinemised ja artiklid tähelepanu eeskätt alalhoidlikes “Preisi vaimuga” seotud ringkondades, kes olid võimelised hindama tema eruditsiooni ja euroopa aristokraatliku pärimuse tundmist.

Äsja kirjeldatud teos sai saksa keeles pealkirja “Erhebung wider die moderne Welt” ja selle ilmumise puhul avaldas ülistava retsensiooni luuletaja Gottfried Benn: “See raamat, mille idee koos oma põhjendusega nihutab peaaegu kõikide Euroopa probleemide silmapiiri lausa tundmatusse ja aimamatusse kaugusse, kes seda loeb, hakkab Euroopat teist moodi nägema… Kes seda on lugenud, on teiseks muutunud.”. Teise tunnustava retsensiooni avaldas Rumeenias noor usundiloolane Mircea Eliade. (11)


Indoeuroopa traditsiooni ürgsete põhjamaiste vormide otsimine oli ka Saksa natsionaalsotsialismi lähtealuseid ja seda tähtsustati eriti SS-ile alluvas ametkonnas “Ahnenerbe”. SS-i juhid uskusid, et et on võimalik asendada kristlus mingi ürgsema usuga. 1920.—1930. aastatel oli niisugune taotlus üleeuroopalik. Ka meie kohaliku “Taara usu” algatajad said omal ajal äratust Saksamaalt, kuid paraku pole soomeugri aines olnud sel määral produktuiivne, et kirja panna teost nagu seda on germaani “taarausu” piibel — Hermann Wirthi “Der Aufgang der Menschheit” (Jena, 1928). Tartu ülikooli raamatukogus on see hiigelteos olemas ja arvatavasti viimane eestlane, kes seda luges —kui pliiatsis ääremärkuste järgi otsustada — oli Uku Masing.


Kõneldes Evola poliitilisest taotlustest tuleb rõhutada, et ta ei olnud ühegi poliitilise partei liige ja oma individualistliku ning äärmustesse kalduva temperamendi tõttu jäi alati väljaspoole oma aja liikumisi isegi siis, kui tal oli soov osaleda. Ilmekas näide sellest on tema käekäik natsi-Saksamaal. Inglise uurija N. Goodrick-Clarke on oma raamatus “The Occult Roots of Nazism” (12) kirjeldanud seda nii: “Kui SS-il tekkis vajadus anda hinnang J. Evola ideoloogilistele vaadetele, pöörduti H. Himmleri erastaabi liikme (“Himmleri Rasputini ehk eramaagi”) Weisthori (see oli Brigadenführer Wiliguti SS-nimi) poole.

Parun Julius Evola jutlustas õpetust eliidist ja nüüdisajavastasusest, mis põhines demokraatiale kui naisprintsiibi ilmingule vastanduvatel päikesemüütidel ja meesprintsiibiga määratletud aaria-põhja pärimusel. Need ideed väljendusid tema raamatutes rassismist, graalimüstikast ja arhailistest pärimustest.

Et Evola taotlused ei olnud täies ulatuses kooskõlas Itaalia fašistliku partei peajoonega, hakkas ta otsima tunnustust välismaal. Saksa keeles ilmusid tema “Heidnischer Imperialismus” (1933) ja “Erhebung wider die moderne Welt” (1935). 1938. aastal hakkas SS uurima tema vaateid ja Weisthoril paluti kommenteerida loengut, mille Evola oli pidanud Berliinis 1937. aasta detsembris. Kolm järgmist loengut toimusid 1938. aasta juunis.

Himmler usaldas nende aine taas Weisthori hoolde ning palus lisaks hinnata Evola raamatut paganlikust imperialismist germaani pärimuse vaatekohast. Weisthor vastas, et Evola lähtub küll germaani alusprintsiibist, kuid on üpris võhik germaani esiaja institutsioonide ja nende tähenduse alal. Ta lisas ühtlasi, et see küündimatus iseloomustab Itaalia fašismi ja natsi-Saksamaa ideoloogia põhierinevust üldiselt ja teeb küsitavaks nende liitlaseks-olemise püsivuse. Wiliguti ettekannet arvestati ja SS tegi vastava korralduse, mille kohaselt Evola tegevust Kolmandas riigis ei tohtinudergutada.”


On säilinud asjaomane, Himmleri staabis koostatud dokument, mille kohaselt “Evola teooriate ja kavade varju jääv lõppeesmärk on kõige ilmsemalt vana aristokraatia ülestõus aadelluse ideele vaenuliku nüüdismaailma vastu… Sellest järeldub, et rahvussotsialism ei saavuta midagi, kui ta toetab parun Evolat. Tema kavad Saksa-Rooma impeeriumi osas on utoopilised ja tekitavad pigem ideoloogilist segadust. Kuna fašism pole teda eriti toetanud, vaid ainult talunud, siis pole ka meil taktikalist vajadust teda abistada.” (13)

Ka Evolal endal ei olnud illusioone rahvussotsialismi osas: “Rahvussotsialism on ühemõtteliselt hüljanud muistse aristokraatliku pärimuse riigist.Ta on pelgalt poolkollektivistlik natsionalism, mis oma tsentralismiga tasandab kõik lamedaks.”(14) Oluline on lisada, et Evola ei käsitle oma teostes kunagi natsidele armast austria-saksa ariosoofiat, vaid ikkagi ainult ehtsaid pärimusi.


1930. aastate lõpus tekkis Mussolinil vajadus piiritleda oma seisukoht antisemitismi ja rassismi suhtes, mida Itaalias seni ebaoluliseks oli peetud, ning ühtlasi distantseeruda rahvussotsialistlikust rassiõpetusest. Asjatundjaks kutsuti Evola, kes kirjutas sellekohase raamatu “Sintesi di una dottrina della razza” (“Ülevaade rassiõpetusest”, 1941). Seda ja paari teist selleainelist raamatukest tutvustati Itaalia ajakirjanduses laialdaselt, mistõttu avalikkuse meeles hakkas tema nimi seostuma eranditult rassismiga. Kuid Evola seisukoht erines põhimõtteliselt natsistlikust rassismist.

Natsi-Saksa ametlikku ajaloofilosoofi A. Rosenbergi tundis ta isiklikult, aga tema ajalookäsitust pidas ta kõlbmatuks: see oli pinnapealne ja umbkaudne ning oli allutatud peaaegu eranditult Saksamaa poliitilistele sihtidele. “Lisaks sellele puudus Rosenbergil täielikult arusaamine sakraalsusest ja transtsendentsist, millest johtus muuhulgas algeline katoliiklusevastasus… mis kasutas muuhulgas igandlikke illuminaatidelt ja ateistidelt pärinevaid argumente…Mis puutus Saksa riigi rassismi, siis moodustas see segu pangermanistliku põhjaga natsionalistlikust ideoloogiast ja bioloogia alusel seisvast stsientismist.

Trotski ei eksinud palju, kui ta nimetas rassismi zooloogiliseks materialismiks.” (15). Evola põhjendas antisemitismi maailmavaatelise ja kultuurilise konfliktiga. “Juudiküsimust olin ma käsitlenud hoopis erinevalt kui vulgaarne antisemitism. Üpris raske on mitte märgata juutluse rolli nüüdisaja ühiskonnas ja kultuuris ning seda eriti kahes liinis: rahvusvahelise kapitalismi ja õõnestusliku ja revolutsioonilise käärimise kujul. Ma püüdsin aga näidata, et niisugust tegevust suunavad vaid sekulariseerunud juudi ringkonnad, mis on irdunud oma muistsest traditsioonist, mille teatud osised on minetanud oma algupära ja omandanud materialistliku tähenduse...

Ehtsale heebrea traditsioonile ei ole mul midagi ette heita, oma raamatuis, mis vaatlevad esoterismi, olen ma sageli tsiteerinud kabalat ja vanu juudi tarkuseõpetuslikke tekste ja ka juudi autoreid (lisaks on mulle väga tähtis olnud Michelstaedter, kes oli juut, nagu ka Weininger, kelle peateose ma itaalia keelde tõlkisin)… Samal ajal tõlkisin ma prantsuse vikonti Léon de Poncinsi ja poola krahvi Emmanuel Malynski raamatu “Nähtamatu sõda” — on huvitav nentida, et selles raamatus ei käsitletud juutlust ja massoonlust mitte fašistlikust või natslikust, vaid katoliikliku aristokraatia seisukohast; ühteaegu vaadeldi selle teoses nähtamatuks jäänud põhjuste jada, mis Pühast Liidust ja Metternichist alates kunibolševismini oli suunanud Euroopa allakäiku” (16 ).


Traditsiooni üheks vormiks on religioon, kuid vähemalt Euroopas on religioon olnud ahtam kui metafüüsilise tunnetuse tee, mida täielikul kujul võib leida üksnes Indias ja Kaug-Idas. Evola käsituses on Lääne traditsioon avaram kui katoliku kiriku õpetus ja selle kiriku raamidesse mitte mahtuva osa peamine hoidja on olnud sõjameheteed järginud aristokraatia. Meenutagem, et paavsti esimust taotlenud gvelfide ja aristokraatliku keisririigi pooldajate gibelliinide vastuolu läbib kogu Euroopa keskaja ja ulatub kaugele uusaega.

See võitlus kandus ka Eestisse ja võitluses võimu pärast sellel maal jäi peale gibelliinide Saksa ordu, kelle suhted kirikuga olid pidevalt teravad. J. Evola on seda teemat vaadelnud sügavuti raamatus “Il mistero del Graal e la tradizione ghibellina dell’Impero” (“Graali müsteerium ja gibelliinliku keisririigi traditsioon”, 1937), teda ennast on nimetatud “viimaseks gibelliiniks”. Ta oli kiriku võimaluste suhtes skeptiline, sest tänapäeva katoliku kirik on üleni pahempoolsete sotsiaalsete ideede lummuses.


Traditsioonilise ühiskonna täiuslikuma vormi leidis ta antiiksest Roomast, mis rajanes indoeuroopa “päikeselisel” maailmakäsitusel. Kristluse kaudu imbus sellesse maailma semiitide hämarat deemonlikku alget, kuid kristluse sublimeerumine katoliikluseks ja germaanlaste sissetungiga kaasa tulnud põhjamaisuse pinnal tekkis viimane suur traditsiooniline tsivilisatsioon — Euroopa keskaeg. “Prantsuse revolutsioon ja 19. sajandi liberaalsed pöörded tähistasid demose hämara substantsi esiletõusu ning valmistasid ette kodanlikku materialismi, milles küll helkis veel teatav individualistlik püüdlemine au poole, ja neljanda seisuse tumeda kollektivismi võitu.

See on kvantiteedi, masside ja meeletu tootmiskire võim, mis paarikümne aastaga nivelleeris kõik, sealhulgas ka teistel mandritel säilinud traditsiooniliste ühiskondade fossiilsed jäänused. Kõik käsitused kvaliteedist ja eluvormide mitmekesisuse jäljed hääbuvad hulga ja masside demonismis. Euroopa kui vana maailm, mis püsib veel rahvuslike ja alalhoidlike struktuuride najal, lakkab olemast vene-ameerika tangide haardes. On omamoodi saatuse nemesis, et need kaks gigantset vesivõsu on sugenenud Euroopa enda kirest kvantiteedi järele…”. (17)


Traditsioonilise tsivilisatsiooni kadumine on paraku objektiivne protsess, mille tingib aja tsükliline kulgemine. Antiigist on teada käsitus kuld-, hõbe-, pronksja raudajastust, Indias on üksikasjaliselt arendatud õpetust neljast ajajärgust ja neljast kastist. Ajatsükkel algab kultuuriga, milles valdavad sakraalsed ja igavikulised mõistuslikud väärtused ning neist tulenevad eluvormid. Aja jooksul niisugused väärtused ähmastuvad ja inimeste elu hakkavad üha rohkem mõjutama meelelisest kogemusest lähtunud arusaamad, vahetu tõhusus, tulukus ja kasu (18).


1944. aastal oli Evola lahkunud Mussolini valitsuse kannul läbi rinde Roomast ja sõja lõpp tabas teda Viinis, kus ta uuris vabamüürlaste ja okultislike salaühingute arhiive, mida saksa võimud olid sinna kokku vedanud. Järgides oma harjumust “esitada saatusele vaikiv küsimus”, ei läinud ta kunagi pommivarjendisse.1945. aasta aprillis sai ta ühe pommirünnaku ajal vigastada, mille tulemusel jäid ta jalad halvatuks. Ülejäänud elu pidi ta veetma ratastoolis. Rooma naasis ta alles 1948. aastal. 1951. aastal vangistati ta kui parempoolseid noorsoorühmi suunanud ässitaja.


Kuna ta polnud kunagi olnud ühegi partei ja rühmituse liige ning invaliidina ei saanud ta osaleda üheski aktsioonis, jäi tema vastu tõstatatud süüdistus põhjendamata. Oma kaitsekõnes nentis ta vaid, et on auväärne olla süüpingis koos Platoni, Aristotelese ja Dantega, kelle seisukohti on ta oma teostes vaid korranud.


Pärast sõda tuli Evola taas nüüdisaja teemade juurde tagasi. Ta analüüsis fašismi ideoloogiat, püüdes eraldada selles esinenud ja veel aktuaalsed parempoolsuse sugemed kõlbmatuks osutunud taotlustest (19). Oma parimas poliitilises raamatus “Gli uomini e le rovine” (“Inimesed ja varemed”, 1953) sõnastas ta veel kord doktriini, mis nõudis kohest ja armutut tegutsemist demokraatliku ja marksistliku õõnestustöö vastu. Selle käsituse lähtealustest oli ta kõnelenud juba varemgi.


Traditsioonilises käsituses ei ole riik mitte “ühiskondlik leping”, ta pole ühiskonna ega rahva tahte väljendus või pealisehitus. Pigem kehastab ta seadust, mis on üleinimlikku päritolu. “Riik on meesteliit (Männerbund), rühm mehi, kes on võimelised kandma relvi. Sellesse rühma pääseb läbi initsiatsioonirituaalide, mis annavad mehisusele uue kvaliteedi. See on suletud maailm väärtustega, mis on kõrgemal kollektiivi huvidest…

Poliitika valdkonda piiritlevad hierarhilised, heroilised ja idealistlikud antihedonistlikud ja osalt ka anti-eudaimonistlikud väärtused, mis asuvad väljaspool loomulikku ja vegetatiivset eksistentsitasandit.Tõelised poliitilised sihid on suuremas osas täiesti autonoomsed ega tulene muudest sihtidest, nad on seotud ideaalide ja huvidega, millel pole ühisosa rahuliku elu, pelga majanduse ja ainelise heaoluga… Tõeline vastuolu ei ole mitte kapitalismi ja marksismi vahel, vaid majandust iseenesesliku väärtusena tunnustava süsteemi ja teda kõrgematele ja täiuslikumatele väärtustele allutatud tegurina käsitava süsteemi vahel.” (20)


1950. aastate arengud Euroopas ajendasid Evolat mõneti oma karmust leevendama — ta “keskendus otsima teeradu, mida mööda indiviid võis end ohustamata läbida nüüdismaailma kivistunud metsa” (21). Konservatiivse revolutsiooni ideed olid jõukohased vaid vähestele, kes leidmata kohta poliitikas eemalduvad demose deemonlikust maailmast.

Niisuguse hoiaku kujundiks sai idamaine võrdpilt “tiigril ratsutajast”. “Cavalcare la tigre” (“Tiigril ratsutaja”, 1961) on Evola viimane ja biograafide meelest ka olulisim filosoofiline raamat. Selle põhiidee on, et traditsiooniline meelsus võib püsida nähtamatult, sest traditsioonil ei ole spetsiifilist välist vormi — oluline on vaim ja mitte kirjatäht.

“Uurime nüüd, kuidas rakendada välise maailma ja ümbruse suhtes tiigril ratsutamise printsiipi. See võib tähendada seda, et siis, kui tsivilisatsiooni tsükkel oma lõpule läheneb, on raske jõuda sihile mingi otsese vastupanu varal ja maailmas toimivatele jõududele vastu tegutsedes. Vool on liiga tugev ja sellesse võib uppuda.


Oluline on mitte lasta end lummata ajastu jõudude kõikvõimsusest ja nende näilikust võidust. Kuna neil jõududel pole mingit sidet kõrgema printsiibiga, siis on nende mõju väikese ulatusega. Ei tohi lasta end hüpnotiseerida olevikust ega sellest, mis meie ümber, vaid tuleb silmas pidada olusid, mis võivad tekkida tulevikus.


Käitumise põhimõtteks võib saada vaba voli andmine oma ajastu jõududele ja protsessidele, jäädes ise kindlaks ja olles valmis sekkuma, kui “tiiger, kes ei saa rünnata seda, kes istub ta turjal, on väsinud jooksmast”. Kristlik “kurjale mitte vastu panemise” printsiip mõneti ootamatus tõlgenduses võib omada samasugust tähendust. Loobutakse vahetust tegutsemisest ja taandutakse sisemisele kaitsejoonele” (22) “Ründavad massid, vormituks paisuvad linnad, kulla ja seksi demonism, tühised ja samavõrra palavikulised müüdid, gigantsust ihalev maitse koos kõige kaduvuse eelaimusega on märgid, mis iseloomustavad ajastut, kus inimene ei ela ise oma elu, vaid on osa kollektiivsest ja instinktiivsest protsessist, mida ta enam ei kontrolli. Nüüdismaailm on nagu lahti pääsenud tiiger, kuid, nagu hoiatab idamaine õpetuslause, “see, kes ratsutab tiigril, ei pääse temalt maha”.

Parem on jääda tiigri turjale ja oodata, kuni end ammendanud loom kokku variseb… Kuna on veel aega, on mõistlik astuda kõrvale ja hoida eemale sellest, mis on määratud varisema ning seisma sellel, mis olemuse poolest ei saa hävida. Seal, kus kõik variseb, seisab kõige kindlamine see, kes millestki tuge ei otsi…” (23).

Õhtumaine “sõjamees” hakkab siinkohal tähendama sama, mis budistlik arhat. Analoogse käsituse inimesest avastas Evola saksa kirjaniku Ernst Jüngeri romaanist “Tööline” ja vermis sellest ajendatuna mõiste uomo differenziato ja käsituse suhtumisest nüüdismaailma, määratledes seda kui apolitía’t (24).


Seda, mille poolest erineb tänapäeva inimese teadmine traditsioonilisest teadmisest, võib veidi selgitada alpinismi-kujund. Evola oli omal ajal kirglik mägimatkaja, retked Alpide tippudele olid tema jaoks sümboolse tähendusega. Retk mägedesse oli tema sõnul “praktiline metafüüsika”. Tema selleainelised esseed ja artiklid on koondatud väikeseks raamatuks, mille pealkiri on “Meditatsioonid mäetippudel” (Ameerika väljaandes “Meditations on the peaks. Mountain Climbing as Metapher for the Spiritual Quest”, 1998). On täiesti eri kogemus vaadelda mägesid eemalt alt orust või sooritada tegelik retk kõrgmäestikku.

Mõtlejana ja ka poliitikuna ilmutas Evola eriomasel viisil itaaliapärast kalduvust teatraalsuseks: suurejoonelisteks žestideks ja äärmuseni teravdatud ning peaaegu arusaamatuseni keeruliseks retoorikaks, mis plebeilikku leiget publikut ärritas või mida see paraku tõsiselt ei ole osanud võtta. Ebapraktiliseks teatraalseks žestiks pidas ta hiljem lahkumist Roomast oma senjööri Mussolini kannul. Surma eel palus ta end veeretada Corso Vittorio Emanuelel asunud korteri akna alla, et omada silme ees kahe maailma vahel ühendust pidanud jumalale Mercuriusele ehk Janus Bifronsile pühendatud Janiculumi mäge, oma tuhastatud põrmu palus ta puistata Monte Rosa mäetipule Alpides.


1990. aastatel on hakatud esile tõstma Evola teostes sisalduvat Euroopa ühtsuse ideoloogiat. Selleks, et Euroopa oleks ühtne, nagu ta kunagi kord oli, on vaja õpetust, mis asendaks rahvusriikluse ideoloogia ja seaks eurooplaste silme ette käsituse mõneti kõrgemast ühtsuse vormist (artiklid “Das Doppelantlitz des Nationalismus” (1932), “Träger des Europa-Mythos” (1952) ja raamatut “Inimesed ja varemed” lõpetav peatükk “Euroopa ühtsuse vorm ja eeltingimused”) (25).


Ideaaliks oli talle traditsiooniline impeerium, mis tugineb, nagu eespool nimetasime, meesteliiduna kujunenud eliidile. Niisuguseks Männerbund’iks olid keskaja rüütliordud, mis algupäralt ulatusid palju kaugemale aaria rahvaste minevikku kui kristlik kirik: “Keskaja iseloomulikeim tunnus on feodaalsüsteem.

See võrsub kõige vahetumal viisil muinaspõhja-aaria pärimusest ja rajaneb kahel printsiibil — vabal isiksusel ja sõjamehelikul ustavusel; miski ei olnud talle võõram kui semiitlik-kristlik“sotsialismi” ja armuosaduse paatos. Juba muinaspõhja — ja samuti muinasrooma pärimuses oli üliku jaoks kõrgeim väärtus vabadus. Distants, isiksus ja individuaalsus olid kõikide eluavalduste paratamatud osised. Ajalikult-poliitiliselt oli riik, nagu muinasrooma aristokraatiaski, samane pealikute nõukoguga…

Nõukogust kõrgemal troonis riik kui poliitikaülene ja kuninga kujul kehastunud idee, muinaspõhja pärimuse järgi oli kuningas “jumalikku” päritolu, ilmudes kui Odini- Wotani enda kehastus. Üksnes ühisest eesmärgist — vajadusest vallutada või kaitsta— sugenes teistsugune suhe: jäik hierarhia, uudne ustavuseprintsiip ja sõjaline distsipliin” (artikkel “Die Unterwelt des christlichen Mittelalters” (1933), samuti “Der sakrale Charakter des Königtums” (1933), “Über die alt-arische Auffassung des Sieges und des “heiligen Kampfes”” (1939), “Gralsmysterium und Kaisergedanke” (1939), “Reich und Imperium als Elemente der neuen europäischen Ordnung” (1942), samuti raamat “Il mistero del Graal” (26). 1930. aastail võidi veel arvata, et SS on niisugune Männerbund, kuid ajalugu tegi paraku selles osas oma korrektiivid.

Mõneti teistmoodi teoreetilisel taustal on riik forma ja rahvas materia Aristotelese filosoofiast tuntud tähenduses; see on kõige üldisemal kujul ka Evola politoloogia lähtemudel: pahempoolsus, demokraatia ja liberalism on rahvakesksed ja tähtsustavad materia, mis on objektiivse ja orgaanilise korra, ning ühtsuse vastandprintsiip, parempoolsuse lähtealuseks on forma, mis avaldab end korra, seaduse ja võimuna ning on kokkuvõttes ülemaise vaimse korra avaldumine ja toimimine maisuses, teisisõnu traditsioon (27).


Sugeneb veel üks küsimus— mida saab inimene, olles silmitsi mitte ainult Õhtumaa, vaid kogu maailma allakäiguga, teha? Arvata võib, et eksivad need, kes Evola “Inimeste ja varemete” pinnapealselt mõistetud vaimus ühitavad “koheselt ja armutult” tegutsema hakata. Igasugune objektiivse ülemaise aluseta pseudotraditsiooniline aktiivsus vallandab ja võimendab veelgi rohkem kaose ehk teisisõnu, materialistliku tsivilisatsiooni purustavat väge. Omal ajal andis Evola järele hetkemuljele ja eksis. Kogenumalt leidis ta, et tuleb loobuda “vahetusttegutsemisest” ja “taanduda sisemisele kaitsejoonele” (“vahetu tegutsemine” —action directe — on üpris hästi tuntud mõiste pahemäärmuslaste poliitilisestpraktikast).


Samamoodi võib eksida ka üks tema innukamaid järgijaid ja arvustajaid pahempoolsuse seisukohast, praeguse Venemaa natsionaalbolševistliku opositsiooni ideolooge Aleksandr Dugin, kes on algatanud Moskva traditsioonilise impeeriumi taastamise. Venes on pärimuslikult — võrreldes Läänega — maise korra kiht õhuke ja seetõttu vallanduvad seal kaose väed palju hõlpsamalt; samas on tänu kaose lähedus ja maise korra nõrkusele ülemaisusesse pürgijatel kergem ületada maisuse vastupanu.

Õigeusk, mille tuumaks on munklus ja maailma käsitamine jumalavastase jõuna ning ühtlasi usk Antikristuse peatsesse tulekusse, ei ole maisuse ja transtsendentsi vahele loonud kuigivõrd püsivat korra ja seaduse kihti. Seepärast on Venemaa lunastuse valdkond, ta on püha ja lähemal taevale kui Lääs, kuid paraku samavõrra rohkem avatud kaose jõudude purustavale toimele. Sel põhjusel vaatleb Venemaa Läänt, kus “vaimsus on tehtud maiseks” kui eksitust, pattu ja isegi kui hukatuse valdkonda (28). Ainuke Antikristuse tuleku takistaja vene käsituses on taeva jõudu maisuses kehastav püha impeerium ehk deržava (see sõna on kreeka mõiste katechon vaste ja pärineb Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele 2:7:


Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab kaduma see, kes teda seni takistab). Vene ja Lääne, euraasluse ja atlantismi praegust vastasseisu ei saa paraku tõlgendada, nagu Dugin seda teeb, kui traditsiooni ja nüüdisaja vastasseisu.

Vastasseis on vaimset laadi ja seda ei saa üle kanda poliitikasse.


Ainus, mida keset üha kiirenevat, muutumist võimalik teha, on püsida paigal ja hoida seda, milles veel traditsiooni ja igavikku sümboliseeriva püsivuse sugemeid, ning mitte anda järele kaose kiusatusele.”Tiigril ratsutaja” on lähemal R. Guénoni kontemplatiivsele arusaamale eksisteerimisest: “Tänapäeva tsivilisatsioonil, nagu kõikidel teistel asjadel, on piisav põhjus olla selline nagu ta on. Kui ta on tõesti tsükli lõpuosa, siis saab öelda, et ta on niisugune, nagu ta peab olema, ta jõuab kätte oma ajal ja omas kohas, ent sellegipoolest tuleb tema üle otsustada evangeeliumi sõna — mida paraku halvasti on mõistetud — põhjal: “sest pahandused peavad tulema, aga häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb” (Matteus 18:7; Luukas 17:1)(29).


Jäägem enese hindamisel objektiivseks ja teadvustagem, et “sõjamehe” tee pole meie, neljanda seisuse, india pärimuse järgi šuudrade esindajate jaoks. Meie oleme osa “demose deemonlikust maailmast” ega ole suutelised sellest kõrgemale tõusma, et elada ülevamat elu. Meie jaoks on see maailm parim, kuna traditsioonilises maailmas eksisteerimiseks pole meil vaimseid ega kehalisi eeldusi. Materialismis on samuti eluvõimalusi, meil on kunst, teadus ja tehnika, mis elu näiliselt turvaliseks ja magusaks teeb ning laseb meil end tunda võimsana ja targana.Kuid olemise vaimne ja sakraalne mõõde on meile kättesaamatu, me pole võimelised mõistma muistsete kultuuride keelt ega tõlgendama nende ülevaidsümboleid.


Lisaks eespool nimetatud raamatutele on oma aja küsimustele erksalt vastanud Evola kirjutanud väga suure hulga esseesid ja artikleid. Veidi aega enne surma pani ta kokku 40 esseest koosneva valimiku “Ricognizioni” (“Vaatlused”, 1974), millest nende ridade kirjutaja tõlkis eesti keelde viis esseed (30), lisades neile ülevaate Evola elust ja tegevusest (31).

Praegune essee on tookord kirjutatud artikli täiendatud teisend.

Tookordne artikkel kirjutati oludes, kus autoril oli ainet käsitlevat kirjandust kasutada üpris napilt. Sellegipoolest oli kirjutis piisavalt ülevaatlik ja vajas parandamist vaid mõnevähemolulise väite ja fakti osas. 1995. aasta lõpus oli mul tänu Väinö Tannerin Säätiö stipendiumile võimalus veeta poolteist kuud Roomas, kus ma mõistagi püüdsin täiendada oma teadmisi ka kõneks olevas valdkonnas. Hiljem on selleainelise teabe hankimisel olnud palju kasu internetist, kust on õnnestunud välja noppida arvestataval hulgal Evola väiksemaid tekste ja teavet tema kohta, sealhulgas tema teoste täielik bibliograafia. Nüüd on kättesaadavad peaaegu kõik tema suuremad teosed ja olulisemad artiklid ning ka rida uurimusi tema kohta. 1990. aastatel on tema teoseid hakatud ulatuslikumalt tõlkima, seda on eriti edukalt tehtud USA-s ja Venemaal — maades, mida Evola ise tõsiselt ei võtnud.


Taasavastatud on ka Evola kui maalikunstnik: 1998. aasta lõpus toimus Milanos ülevaatenäitus “Julius Evola e l’arte delle avanguardie, tra Futurismo, Dada e Alchimia”. Ta oli maalinud enamasti värvikaid abstraktseid kompositsioone, mis kandsid sama moodi üldistavaid nimesid: “Il paesaggio interiore ore 17”, “Ilpaesaggio interiore ore 10.30” jne.

Märkused

(1) Konservatiivse revolutsiooni mõistet olen vaadeldud muuhulgas oma artiklis:
Aleksandr Dugini postmodernistlik bolševism. Looming nr. 6, 1999, lk. 908—910.
(2) Julius Evola. Viienda seisuse võimuletõus. Vikerkaar nr. 4, 1994, lk. 37—44.
(3) Adriano Romualdi. Julius Evola, l’homme et l’oeuvre. Pariis, 1985, lk. 57.
Raamatu itaalia algupärand ilmus 1968.
(4) Samas, lk. 24
(5) Julius Evola. Le Chemin du Cinabre. Editions Arché, Milano, 1982, lk. 23.
(6) Samas, lk. 25
(7) Romualdi, lk. 57—58
(8) Le Chemin du Cinabre, lk. 95
(9) Marco Fraquelli. Il filosofo proibito. Tradizione e reazione nell’opera di Julius
Evola. Milano, 1994, lk. 54—55.
(10) Romualdi, lk. 66—68.
(11) Mircea Eliade suhted Julius Evola ja teiste traditsionalistidega pakuvad tänaseni
ainet arutlusteks: H. T. Hansen. Mircea Eliade, Julius Evola und die Integrale
Tradition. Raamatus Julius Evola. Über das Initiatische. H. Frietsch Verlag,
Sinzheim, 1998, lk. 9—49.
(12) N. Goodrick-Clarke. The Occult Roots of Nazism. New York University Press,
New York, 1992, lk. 190.
(13) H. T. Hansen. A Short Introduction to Julius Evola. Raamatus J. Evola. Revolt
against the Modern World. Inner Traditions International, Rochester, Vermont, 1995,
lk. xviii).
(14) Samas, lk. xvii.
(15) Le Chemin… lk. 145—146
(16) Le Chemin… lk. 157. Vaata samuti peatükk “ Okultne sõda — okultse sõja
relvad” raamatus J. Evola. Les hommes au milieu des ruins. Pariis, 1984, lk. 181—
203; Sergio Romano. I falsi protocolli. Milano, 1995, lk. 102—114 ning Emmanuel
Malynski. La Guerra Occulta. Arktos, Carmagnola, 1988.
(17) Romualdi, lk. 73—74
(18) vaata R.Guénon. Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta. “Eesti AO
Sõnumitooja” nr. 9, september 1990.
(19) J. Evola. Il fascismo. Saggio di una analisi critica dal punto di vista della Destra.
Roma, 1964. Samuti M. Fraquelli, lk. 275: “puhastada fašistlik kogemus
traditsioonivastastest elementidest ja ”rämpsust””.
(20) Romualdi, lk 111.
(21) Romualdi. lk. 123.
(22) Julius Evola. Cavalcare la tigre. Edizioni Mediterranee, Rooma, 1995, lk. 25.
(23) Romualdi, lk. 124.
(24) Cavalcare la tigre, lk. 217 ja lk. 152.
(25) M. Fraquelli, lk. 227—241.
(26) Lääne-Euroopa “keskaja tsivilisatsiooni kujundas kolm alget: muinaspõhja
paganlus, kristlus ja Rooma pärimus”. Julius Evola. The Mystery of the Grail.
Initiation and Magic in the Quest for the Spirit. Inner Traditions, Rochester,
Vermont, 1997, lk. 120—121.
(27) Le Chemin du cinabre, lk. 166—167.
(28) A. Дугин. Апология национализма. День 24.—30. september, 1993; tema
kohta üldisemalt vt. viide (1)
(29) R. Guénon. Nüüdismaailma kriis. Prantsuse keelest tõlkinud H. Udam.
Kodutrükk, Tallinn, 1999, lk. 11.
(30) Eesti keeles on ilmunud J. Evola artiklid: “Sümbolite ümberpööramine”,
“Tarantli hammustus”, “Viienda seisuse võimuletõus”, “Näod ja pudi”, “Keiser
Julianus”, “Pahema käe tee” (kõik “Vikerkaar” nr. 4, 1994) ja “René Guénon ja
“täielik traditsionalism”” raamatus René Guénon. “Ida metafüüsika”, Kodutrükk,
Tallinn, 1997.
(31) “Vikerkaar” nr. 4, 1994, lk.52-57.

link

Julius Evola.PDF Link