Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Karl Tõnisson

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Tnisson-ametlik.jpg
Tonisson-ordenitega.jpg
Buddaspriesteris.jpg
Vahindra-Istumas.jpg
Tnisson vana.jpg
Vend Vahindra, kodanikunimega Karl Tõnisson, Lätis Kārlis Tennisons; hüüdnimi paljasjalgne Tõnisson (20. august 1873 Umbusi – 5. mai 1962 Myanmar (Birma ), Yangon (Ranguun) ) oli esimene budistlik munk, kes aktiivselt tegutses Eestis.

Karl Tõnisson sündis Põltsamaa lähedal Odratsi talus. Põltsamaa luteri koguduse kirikuraamatusse on ta märgitud Ka(a)relAugust Mihkli poeg Tõnissonina.

Teistel andmetel sündis Tõnisson Lätimaal (Liivimaal ) Paala jõe kaldal.

Samal aastal kui Odratsi talus sündis Karl Tõnisson, kes hiljem täiskasvanuna asus Eestis budismi propageerima, toimus Panaduras ajalooline dispuut, kus hinajaana munk Mohottivatte Gunananda võitis filosoofilises dispuudis kristliku misjonäri David de Silva ja taastas ametlikult hinajaana budistliku traditsiooni Sri Lankal.

Pärast surma Rangoonis kuulutati Karl Tõnisson bodhisattvaks hinajaana kloostris nimelt hinajanistide poolt.

1892 asus Tõnisson õppima Peterburi ülikooli filosoofia teaduskonda. Ülikooli ajal elas E.E. Uhtomski pool, kes oli budist ning Karli isa sõber juba noorusest.

Tõnissoni isa Mihkel (Mihhail) ja Uhtomski tundsid mõlemad huvi etnograafia vastu; Mihhail oli isiklik tuttav Nikolai II ga.

Uhtomskite majas puutus Tõnisson kokku ka õpingute ajal Peterburis öppiva parun Roman Ungern von Sternbergiga, kes käis Uhtomskite pool korduvalt koos noore Tundutoviga; seda mainivad enda mälestustes ka Roman Ungern von Sternbergi kooli- ja sõjakaaslased.

1893 reisis Tõnisson esimest korda Burjaatiasse budismi uurima. Aastal 1897 oli Peterburi linnas juba ametlikult kirjas 75 budalast. 1900 käis Karl Tõnisson Kamtšatkal, Burjaatias, Mongoolias ja Hiinas.

1903 aprillist augustini viibis Tõnisson Kamtšatkal Petropavloskis, 1. septembril sõitis ta Vladivostokki.

1905. aasta suveni tegustes Tõnisson Gobi kõrbe piirkonnas, käis sise-Mongoolias, Karakorumi kõrbes ja Urgaas.

Samal aastal tutvustas Agvan Dorzijev teda XIII Dalai-laamaga. 1906. aasta võttis Tõnisson Mongoolias Erdenedzuu hijdis ehk kloostris, kus ta kohtus Dža-laamaga.

Erdenedzuu hijdis elas üle 3000 munga, enamus neist elas jurtades. Mongoolias oli tollal 750 kloostrit ja 1800 templit.

Urgaas peatus Tõnisson tema pühaduse Djebtsung Damba hutukhta pool. 1907. aasta veebruaris sõitis Tõnisson Tuvast Orenburgi linna, kus ta märtsis luges terve sarja budismialaseid loenguid.

Lustigi mälestuste järgi esitasid kuulajad palju küsimusi ja ilmutasid huvi Siddharta õpetuse vastu.

Orenburgist rändas Tõnisson Samaarasse, kus püüdis samuti Buddha õpetuse vastu huvi äratada, kuid suurema eduta.

Samaaras ja ta elanikes pettunud, suundus Tõnisson Saraatovisse, kus tudengid tundsid huvi budismi ja Tiibeti vastu.

Kuus üliõpilast olevat olnud taimetoitlased ja linnas tegutsenud koguni taimetoitlaste restoran.

Saraatovis kohtas tulevane Baltimaade budausu peapiiskop paljusid väljarändajaid Eestist ja Lätist, kes olid põgenenud VolgaBaltikumis valitseva vaesuse ja rõhumise eest.

Edasi liikus ta Astrahani,Tõnissoni mainis hiljem sõbralikult ka Agvan Doržijev, kes väljendas Potala poolt rahulolu Karli tegevusega Tiibeti vastu äärde mille ümbruses oli arvukalt kalmõkkide budausu kloostreid ja templeid.

Kohalik pealaama võttis rändaja sõbralikult vastu. asjade ajamisel.

1809 andis Tõnisson Riias välja oma esimese venekeelse raamatu "Öpetus1912Tartus tema värsikogumik. 1914Tõnisson sõjaväkke; ta teenis Neljandas Kaukaasia polgus ning osales lahingutes Ida-Preisimaal.

1915 osales Tõnisson budausu vaimulikuna sõjaväes Przemysli kindluse piiramisel ja vallutamisel.

Lahingus osalemise eest autasustati teda Georgi Ristiga. 1915 märtsis Karl Tõnisson lahkus armeest ja suundus Burjaatiasse, sealt Urgaasse Mongoolias Bogdoo lähetusega Tiibetisse.

1920 määras Dorzijev oma käskkirjaga Tiibetist tagasi saabunud Vend Vahindra Peterburi datsani eestseisjaks ja sõitis Bakuusse, kus toimuval Ida rahvaste kongressil otsustati taotleda autonoomiat kalmõkkidele, burjaatidele ja mongolitele.

Peterburi templi ajalooga tegelenud A. Kozlovi muuseumi direktor A. Andrejev mainib Karl Tõnissoni oma uurimuses, rääkides juhtumist, kus too saabub aastal 1920 Burjaatiast revolutsioonilisse Petrogradi ja leiab eest bolševike poolt rüüstatud templi ja kohtub ka akadeemik Štšerbatskoiga, kes vaatas tol ajal templi hoonete ja varanduse järgi. sellest, kuidas inimene saab surematuks".

Trükkijaks oli G.Budbergi trükikoda. ilmus kutsuti ning edasi

1922 keeldus Eesti esindus Karl Tõnissonile väljastamast viisat Eestisse Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama budismi ehk buda usku, mida peeti luterliku taustaga riigis kohatuks.

Küll aga nõustus Tõnissonile sissesõiduluba ja kodakondsust andma Läti saatkond - Karl Tõnissonist sai Kārlis Tennisons.

1923 lahkus Tennisons Petrogradist,. tulekuks. Põhjenduseks toodi, et

Eesti ei vaja budiste.

1926 osales Tennisons Tartus spordiselts "Kalevi" korraldatud maratonil ja saavutas kolmanda koha. 1927 külastas ta viimast korda Leningradi ja kohtus viimast korda Agvan Dorzijeviga.

Samal aastal kohtus TennisonsLäti presidendi Gustavs Zemgalsiga. 1928 ilmus Vend Vahindra1930 andis ta Tartus välja raamatu "Mina ja minu jüngrid usume nõnda" (Tartu Eduard Bergmanni trükikoda).

1930. aasta suvel pidas Tennisons budismialaseid loenguid Narvas, kus kohtas ka esimest korda hilisemat teist Eesti budismi suurkuju Friedrich Voldemar Lustigit, kellest sama aasta novembris sai juba budalane ja munk.

Tõnisson annab isiklikult välja raamatu "Tulevane ilmariik Pan-Baltoonia" kus on otsesed tema arusaamad Baltoonia tuleviku osas pan-mongolismi välja toodud..

1931. aastal rändasid Tennissons ja Lustig, kerjakott õlal, läbi EuroopaAasiasse, lootusega jõuda välja Tiibetisse.

1935-1936 viibisid nad poolteist aastat Hiinas. 1941. aastal kritiseerisid Tennisons ja Lusting Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümber nimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist.

1949. aastal saatis Tai valitsus tülikaks muutunud EestistBirma piirile. 1956. aastal käisid nad Nepali kuningriigis Kathmandus IV ülemaailmsel budistlikul konverentsil,Burjaatia laamadega, kes olid esimest korda väljaspool Burjaatiat pärast Venemaa oktoobri revolutsiooni, mis hävitas kõik kloostrid ja enamiku laamadest.

Tennisons suri 9. mail 1962 ja kuulutati bodhisatvaks hinajaana traditsiooni järgi. teele kohalikus ajakirjanduses avalikult pärit mungad maalt välja, toimetades nad kus puutusid kokku ja suhtlesid ka

Vend Vahindra oli üks esimesi budismi propageerijaid Ida-Euroopas ning üldse üks esimesi läänlasi, kes valis budistliku munga eluviisi.

Eestis elas ta 1927–1930 ja lahkus siit siis lõplikult, sõites laevaga Ranguuni.


XIII dalai-laama nimetas ta Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu BudistlikuksPeapiiskopiks. Vend Vahindra suri 1962. aastal Birmas pühakuna.