Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Karma - teo ja tagajärje seadus

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
T-orden.gif
Voin 1.jpg
Nikolai-2.jpg
Rasputin.jpg
Rattal.gif
25.jpg
Doodle frog thumb.jpg
Picn 17.jpg
Kar07 erdenezuu.jpg
15 mai 1991 toompea.jpg
Alfons rebane 1.jpg
Konstantin ptsi 21.10.1933 loodud kabinet.jpg
Vangla-aed.jpg
Rahvarinne.jpg
Ungern.jpg
39.jpg
Dalailama-13 lg.jpg
Mistery cam1 buryatiya konets 19 veka.jpg
Kazaki 1914.jpg
Uralyskiy kazak.jpg
Hitler esimeses maailmasjas vasakul valge ristiga pea kohal.jpg
Patarei vangla.jpg
A-larka.jpg
4444vrumaal.jpg
01.jpg
Arnold-and-friends.jpg
Johannes-lauristin.jpg
Ryytel-mundris.jpg
Nahhui.jpg
Kgb-mrk.gif
Kelam.jpg
Veteran s.jpg
Haire.gif
Tn kingissepp.jpg
Centr.jpg
Johannes vares-barbarus.-b.jpg


On laialt levinud arvamus, et kuriteole peab järgnema karistus ja seda kusutaksegi karmaks. Kuid jälgides elu enda ümber, näeme, et asjad ei juhtu sageli sugugi nii, nagu sooviks meie õiglustunne, vaid hoopis teisiti, vahel isegi vastupidiselt. Mis on see salapärane karma ja kuidas ta toimib? Sellele küsimusele võib saada mitmesuguseid vastused. Osad arvavad, et see on midagi igikurja, kõik me patud, mis meid kusagil varitsevad ning vaid ootavad arveteklaarimise aega.

Teadjamad vastavad – see on põhjuse (teo) ja tagajärje seadus – mida külvad, seda lõikad. Mida see tähendab? Ilmselt on meile kõigile selge, et kui külvad ohakaid, siis ka lõikad ohakaid; kui külvad roose, lõikad roose; kui külvad tuult, siis lõikadki tuult.

Seega – külvates kapsa seemet, ei tasu meil oodata karikakart, nõgese seemet külvates ei tasu meil unistada, kuidas sellest võrsub suur ja võimas tamm. Sedamoodi vaadates tunduvad need asjad olevat üsna selged ja enesestmõistetavad. Sama selge ja enesestmõistetav tundub see olevat ka teiste elu kõrvalt jälgides – no kuidas nad küll ometi ei mõista, milliseid tagajärgi see tuua võib – kindlasti oleme ka nõnda õhanud. Kuid oma elus kipume asjaga kimpu jääma.

Kõik muutub ühtäkki nii segaseks, salapäraseks, tahes-tahtmata tekib mõte kurjuse vandenõust meie vastu, kuna ei saa ju nii olla, et meiesuguse heakesega juhtub sääraseid õnnetusi, pahandusi, äpardusi, haigusi. Milles asi? No kindlasti on süüdi minu kuri KARMAise olen ma ju hea. Enamasti peame oma headuse näitajaks tegu.

Aga kuidas on siis lõikusega lood, kui inimene teeb ühte, mõtleb aga teist? Mida ta siis lõikab? Kas ta lõikab mõtete või tegude tagajärgi? Hävitamine või tapmine ei alga mitte sellest hetkest, kui see sooritatakse füüsiliselt, vaid sellest hetkest, kui see mõte inimesel tekkis. Iga inimese mõttekeha kas loob või tapab teda, kõik sõltub selle sisust.

Seni, kuni me ei mõista karmat, ei suuda me mõista iseennast, meid ümbritsevat maailma ega selles toimivaid seadusi. Teadmisi karmast vajame selleks, et elada tulemuslikku elu. Väga sageli ei mõtle me sellele, mida me külvanud oleme ning ootame hoopis teistsugust tulemust ning oleme pahased, solvunud, kirume saatust, Jumalat ja teisi inimesi selles, et ei suuda saavutada seda, mida tahame.

Sageli unustame ära selle lihtsa tõsiasja, et kui oleme külvanud intriige, siis ei tasu oodata armastuse võrsumist, kui oleme külvanud kadedust või ahnust, siis ei võrsu sellest õndsust ja harmooniat. Me tegutseme mitmesugustel motiividel. Sihitut tööd pole olemas.Ühed igatsevad kuulsust ja töötavad kuulsuse pärast.

Teised ihaldavad raha ja töötavad raha pärast. Mõned taotlevad võimu ja töötavad võimujanust. Mõned soovivad pääseda taevasse ja töötavad selle sihiga. Mõned aga töötavad patukahetsuseks: nad teevad igasuguseid nurjatusi ja siis ehitavad templi või annetavad midagi preestritele, et ära teenida „pääse´, mis avab neile taeva väravad. Inimesed arvavad, et niisugune heategevus puhastab neid ja nad pääsevad pattudest hoolimata taevasse. Inimeste teod on tulvil selliseid motiive.

Muidugi võidakse sellise teguviisiga kaaskondlasi eksitada, kuid see energia, mida nad ligi hakkavad tõmbama, mis hakkab nende karmat vormima, sõltub teo motiividest, inimese mõtetest, mitte aga sellest, kuidas see välja paistab ja kui hea tundub.

Kui te teete heategusid, siis vaadake enda sisse – mis oli selle ajendiks, mida mõtlesite ja te mõistate, mida tegelikult lõikama hakkate. Pole olemas probleemi, mis poleks karmaline – kõik meie elus on karma avaldumine.

Sest iga põhjus avaldub lõpuks tagajärjena. Nii see on alati olnud ja jääb olema. Ei maksa liiga tõsiselt võtta siin-seal levivaid jutte sellest, et varsti karma kaob. Mida see tähendab? Kas kaob põhjus või tagajärg või mõlemad? See on võimatu, sest siis lakkab maailm eksisteerimast. Arvatavasti pole sellist juttu rääkivatel inimestel eriti põhjalikke teadmisi ei maailma olemusest ega ka karmast. . Öeldakse, et pole olemas ühtki moodust karmast pääsemiseks.

Tõepoolest pole, sest me ei saa muuta juba juhtunut, oma minevikku, kuid saame muuta tulevikku. Tuleviku karma on soovi korral muudetav. Kaldume süüdistama oma probleemides teisi inimesi, kuid tegelikult loome oma karmat ikka ise. Tihti me ei soovi või ei oska seda näha, ei soovi vaadata ennast eemalt ning vastutada oma mõtete ja tegude eest, lõppkokkuvõttes oma karma eest.

Palju mugavam on öelda – see kõik on karma süü, kuskil ei tea mitmendas-setmendas elus tehtud patud, vana-vana-vanemate tehtud. Mina olen aga hea inimene, mina ei puutu asjasse. Karma järgi ei kao ühegi teo mõju enne, kui see on vilja kandnud. Mitte mingi loodusjõud ei suuda seda takistada.

Kui teen halba, siis pean selle pärast kannatama. See on paratamatu. Samuti ei suuda miski takistada heategude häid tagajärgi. Igal põhjusel (teol) on tagajärg. Kõik teod, nii head kui halvad, on tihedalt üksteisega seotud. Ei ole selget piiri hea ja halva vahel.

Pole võimalik öelda, et üks tegu on igati hea ja teine üdini halb. See, kes näeb, et heateo tulemused pole ainult head, see mõistab, et halvaski on head. Mida sellest järeldada? Ükskõik, kuidas püüaksime, meie teod ei ole kunagi täiesti puhtad või üdini räpased. Pole ühtki täiesti kasutut tegu ja pole tegu, mis kedagi ei kahjustaks. Isegi meie hingamine ja elamine kahjustab kedagi.

Igast raasukesest, mille suhu paneme, jääb keegi teine ilma. Meie elamine võtab eluvõimaluse teistelt inimestelt, loomadelt või mikroobidelt. Hea ja halb on sama mündi kaks külge – „kull´ ja „kiri´. Kuidas saab siis olla hea ilma halvata? Mida üldse tähendab „täiuslik´? Näha asjade, inimeste jms loomust, tähendabki näha nende karmat – põhjust ja ka tagajärge.

On olemas kahesugust karmat:

1) Eelmiste elude e. hingekarma e. karmaline matriits e. hinge kogemus e. bioinfoenergeetiline matriits – siin pole mõtet hakata vahet tegema, on see kogemus saadud selles või mõnes eelmises elus – kogemus on kogemus. Samuti pole vahet, millistel asjaoludel ja millal kogemus saadi, oluline on, et ta on olemas.

2) Tulevikukarma – see, mida praegu külvame idaneb kiiremini või aeglasemalt ning seega saame neid vilju lõigata kas selles või järgmises elus. on bioinfoenergeetiline matriits. Meie välimus, tervislik seisund, füüsilised iseärasused – kõik see on karma peegelduseks. Karma avaldub ka selles millal ja kuhu sündinud oleme. Karma peegeldub kõiges mis meid

Sageli käsitletakse karmana ka resonantseid mõjureid, mis minu arusaamist mööda siiski ei ole karma, kuid loomulikult mõjutavad karmat tugevasti. Kogu karma süsteem toimib alljärgnevalt:


HINGEKARMA => MEIE => TULEVIKUKARMA


Minevik on see, mille me juba oleme loonud ja mida enam muuta ei saa ning tulevik, mida me loome praegu. Ise oleme tänases päevas, käesolevas hetkes. Karma maailm on mitmedimensiooniline võrk, mille dimensioonideks on aeg, ruum, tasandid ja võimalused.

See on omavahel lõikuvate alternatiivsete reaalsuste maailm, tingitud elumudel. Hingekarma on meie põhiolemuseks. Materjal. Keegi on justkui savi, keegi kivi, keegi metall, keegi puit…. Kõik inimesed on erinevad, kõik materjalid nõuavad erisugust lähenemist. Me ei saa öelda, et kivi on parem kui klaas või puit või savi.

Nad on erinevad. Potentsiaalselt on meis kõigis varjul kunstitöö, igaühes erinev. Kivikauss ja savikauss võivad oma kujult ja suuruseltki olla sarnased, kuid siiski on nad erinevad oma loomuselt, neis on erinev hingus, mis tingib ka erineva otstarbe.

Kõigist neist materjalidest võime valmistada imekaunid anumad. Kuid kui me hakkame lähemalt uurima, siis kõik on erinevad - erinevad materjalid, mustrid, faktuurid, mahutavus, kasutusala …. Nii palju erinevusi! Nii ka meiega. Hingekarma on see materjal, millest me käesolevas elus peame alles hakkama kunstiteost looma. Resonantsed mõjurid on need tööriistad, vahendid, see keskkond, mis aitab meid vormida – teiste inimeste, looduse jms mõju meile. Keegi võib anda meile tõuke arenemiseks. Võib ka halvasti mõjutada.

Kõik see, mis paneb meie keeli ühel või teisel sagedusel vibreerima. Keeli (karmat) nad ei muuda otseselt, kuid mõjutavad meie elu meloodiat, kõik see on väline mõju, kellegi käsi, mis mängib meie pillikeeltel meloodiat.

Tulevikukarma on see, mis meist tulevikus saab, meie kasutusala, milliseks kunstiteoseks me oma elu vormime ja kui rahul võime sellega olla, see materjal, see sisemine omadus, mis hakkab vormima meie järgmist elu. Igaühe elu on erinev, üks on kaunis vaas, teine supikauss, kolmas lillepott, neljas kristallpokaal… Polegi oluline see, kuidas neid anumaid kasutada, oluline on see, et kasutusala vastaks nende omadustele, loomusele, et see anumat ei rikuks, ei kriimustaks, ei lõhuks.

Kui me kristallpokaali valame suppi, siis pole see eriti kaunis – kuid loomulikult – ka nii võib, kuigi see pole just kõige harjumuspärasem kasutusala. Kui me ööpotist joome veini – siis saame hakkama, kuid ka see kasutusala pole vastavuses – kui nii juhtub, pole me õnnelikud.

Kui aga hakkame klaasvaasis putru keetma, siis võib vaas puruneda. Nõnda ka meiega. Kõigepealt peaksime kindlaks tegema oma loomuse, siis hakkama elama seda loomust järgides. See ongi oma karma, oma elu eesmärgi järgimine, elamine kooskõlas oma loomusega. Igasugune mõtlemine- tegutsemine on karma.

Seda sõna kasutatakse ka kõneldes teo tagajärgedest. Inimese hinge jätavad oma jälje nii meelepärased, kui ka valusad sündmused. Üheskoos vormivad nad iga inimese loomust, milles koonduvad kõik tema püüdlused ja kalduvused. Miski pole juhuslik. Maailma harmoonia on selle tõestuseks, et ta pole tekkinud juhuslikult. Info, protsess ja sündmus moodustavad koos ühtse energeetilise võrgustiku. A. Einsteinil on hea ütlus: „Jumal ei mängi täringuid´. Teisiti öeldes – siin maailmas pole kohta juhusel, kõik on seaduspärane.

Põhjus on miski varem olnu, mis mitte ainult ei pane liikuma sündmuste ahelat, vaid faktiliselt ka sünnitab uusi sündmusi. Mis on esmapõhjus? Kes teab? Sündmus on alati sellele eelnenud põhjuse tagajärg.

Igal põhjusel on vältimatu tagajärg, mis omakorda muutub põhjuseks järgmisele tagajärjele. Näib, et kõik on elus ette määratud millisest iganes esimesena toimunud sündmusest.

Kõik, mis kunagi on olnud ja mis kunagi saab olema, näib olevat kosmoses esimesena juhtunu otsene või kaudne tagajärg. Kui läheme ajas tagasi mööda põhjuste ja tagajärgede ahelat, siis kindlasti jõuame välja selle esimeseni – Esmapõhjuseni. Kas me vajame seda?

Vaevalt küll, kuna meiega sellesse ellu kaasa tulnud eelmiste elude karma peab kindlasti ka selles elus avalduma. Ei maksa uskuda neid rääkijaid, kes ütlevad teile, et teil on mingi nii või naasugune patt või süükoorem või viga eelmise eluga kaasa tulnud, kuid samas te ise seda ei tunneta, see pole avaldunud.

Kui pole avaldunud, järelikult pole see antud hetkel aktuaalne ning probleemidega on mõtet tegeleda alles siis, kui need avalduvad. Pidagem meeles, et sarnane tõmbab sarnast ja kui see energia on meis olemas, siis ta tõmbab sarnast ligi ning avaldub.

Kui ei avaldu, järelikult pole meie jaoks seda olemas – kas antud hetkel või selles elus, aga võib-olla mitte ka tulevikus. See võib olla meile läbitud etapiks. Eelmiste elude karma ehk hingekarma ehk karmaline matriits on hinge sööbinud kogemused. Iga hinge teekond on unikaalne. Iga elukogemus on positiivne! Ei saa olla negatiivset kogemust. On vaid vaja igast kogemusest saada positiivne õppetund iseendale. Karma sisaldab pagasit, millega me oleme sellesse „elukomandeeringusse´ tulnud. Kõik need kogemused, mida oleme omandanud eelnevate elude jooksul – kõik see on meie rikkuseks.

Karma on ka meie iseloom, meie välimus, meie anded. Karma – see on eelmistes eludes sooritatud mõttelised ja füüsilised tegevused, mis on meie praeguse elu vorminud selliseks nagu ta on ning meie praegused mõtted ning teod kujundavad meie edaspidist elu ning sellele järgevaid elusid.

Meie kehad on ajalised, hinged aga igavesed. Sündides saavad inimesed endale kehad ning surres jätavad need maha. Ainus, mida me endaga kaasa võtame on karma. Karma loob meie ümber infovälja, milles me justkui arvutid säilitame oma infot.

Meie hingekarma määrab kindlaks meie elujõe pikkuse, suuna ja tema „lisajõgede´ iseloomu erinevates lõikudes. Karma määrab kindlaks energiad ja energia kogused, mida me oma elutegevuseks kasutame. Informatsiooniline matriits on kui infosaba, mis saadab igat inimest alates tema sünnihetkest. Peale selle sisaldub selles ka info tema eelmiste elude kohta ning info ka tema suguvõsa kohta.

See tähendab, et kõik, mis inimesega on juhtunud, jääb alatiseks tema infovälja: haigused, tragöödiad, õnn, rõõm – kõik, iga sekund. Ja kõik see võib purustada või purustabki pidevalt organismi või toetab teda pidevalt. Siin pole kompromiss võimalik, siin pole mingit neutraliteeti.

Kes ei ole minuga, need on minu vastu – just see kehtib ka meie kohta. See süsteem on võimeline säilitama ja andma juurdepääsu faktidele ja järelduste reeglitele, mis moodustatakse vastavalt minevikust tuleva isikliku kogemusega – karmaga.

Karmaline matriits ehk hinge kogemus kannab endas evolutsioonilisi saavutusi. Elu ajal lisandub sellele õpitu – omandatu matriits. See võib evolutsiooni käigus muutuda. Karmaline matriits määrab kindlaks:

1) meie ettekujutuse välismaailmast; 2) meie ettekujutuse iseendast, mis sisaldab oma isikliku keha, füsioloogia, kogemuse, intellekti jne kujutist. Me oleme tahtnud olla sellised nagu oleme.

Elu jooksul toimub informatsioonilise matriitsiprogrammi täitumine ja ümberseadistamine. Süsteem on selline, kus toimub „lisandumine´ vastavalt analoogiale, vastavalt mineviku kogemustele käesoleva kogemuse raames. Neid protsesse me nimetame alateadvuseks, teadvuseks, üliteadvuseks.

Erinevate eluliste kogemuste komponentide vaheliste vastastiksuhete vahel tekib „reaalsuse kangas´. Meie veendumuste funktsioon seisneb selles, et luua võtmeseoseid meie maailma kuuluvate põhielementide vahel.

Inimene on kui mosaiik – erineva võnkesagedusega energiad moodustavad mandala – selle inimese pildi. Iga värv selles mandalas tähistab erinevat energiat. See on pidevalt muutuv, pulseeriv, värelev, võbelev mosaiik, mille põhikujundid jäävad samaks, värvid võivad aga muutuda. Selle järgi saab otsustada, milline on antud inimese loomus – milliseid energiaid ta kõiksusse saadab ja milliseid sealt vastu saab. Kes on seda näinud, teavad, et see on huvitav vaatepilt.

Ega me eriti midagi muud selle nägemusega peale hakata ei oska, kui et tore on teada, et sellised asjad on olemas. Kui soovite seda näha, siis võite proovida enne magamajäämist „vaadata´ kinniste silmadega sisemisel „ekraanil´. Kujutis ilmub une ja ärkveloleku piiril, kui suudate seda seisundit liiga elevaks minemata või uinumata säilitada, siis on võimalik oma isiklikku mandalat ehk hinge pilti jälgida päris pikalt.

Meie eluprogramm moodustub kahest osast: meie karmast ning sellest, mida moodustab meis välismaailma karma, struktureerides meie mõistust kujunditega, ettekujutustega, mõistetega jne – resonantsetest mõjuritest.. Meie eluprogramm on binaarne. Enne koostisosade kohtumist ei toimu mitte midagi.

Kuid kui koostisosad kohtuvad, siis moodustub töövõimeline eluprogramm, mis kasvatab füüsilise keha, mis on võimeline vastu võtma ja koguma infot ning sellega vastavuses struktureerima oma intellekti, koos sellega ka välismaailma. See eluprogramm tegutseb seni, kuni teatud tingimuste tõttu puruneb.

Bioloogiline programm hävib, kuid informatsiooniline säilib. Üldjuhul kulgeb sündmuste jada automaatselt, teadliku kaasaaitamiseta. Paljusid meie elu määravaid mõtteid juhivad šabloonsed emotsionaalsed mudelid – programmid, mille üheks koostisosaks on mõtted.

Eelarvamused ja tõekspidamised, nii enda kui teiste omad, on need mudelid meisse programmeerinud. Niisiis ei ole inimvaim sageli kehas peremees, vaid teenib tunnetest koormatud mõtteid, mis võivad saada valitsevaks. Kõige tugevamini hoiavad meid kinni meie mentaalsed stereotüübid, just need tugevamini kõikidest ahelatest aheldavad meid „virtuaalse reaalsuse´ maailma külge. Kuni karmalise küpsuse perioodini elame veel eelmise elu sissetöötatud stereotüüpide järgi. Soovi kujundavad tunded ehk emotsioonid ja tunnete kasutatavust kujundab karma. Mõtted juhivad enamasti tundeid, andes neile „suuna´. Tahet kujundab iseloom ja iseloomu kujundab karma. Karmast oleneb, kuidas avaldub tahe. Tavaliselt peame tahteks mentaalseid ja tundelisi käskluseid.

Karma määrab ära meie tahte piirid. Tahtega on seotud meie intellektuaalsed võimed, mis võimaldavad meil teha õigeid valikuid, võtta õigel momendil kuulda head nõuannet, ületada „lõkse´ ja saatuse ahvatlusi, läbida kõik elukatsumused ning saada neist vajalik õppetund.

Tahe on otseselt seotud meie teadvuse tasandiga ning intellekti arengu tasandiga, mis surma hetkel ei purune. Me sünnime samasuguse intellektiga, millega eelmises elus surime. Intellekti abil võime oma saatust muuta. Kuid on olemas ka sootuks erinev intellekt – arukus.

See võrdub „taibuga´ ja sellel pole mingit pistmist ei mõtlemise ega ka mäluga. Kui tekivad sobivad tingimused, siis sünnimegi teatud riigis ja kohas, teatud vanemate juures, kes on parimal kombel võimelised meid ette valmistama meie programmi realiseerimiseks. Me saame teatud konstitutsiooniga füüsilise keha, teatud nahavärvi ning kuuluvuse teatud rahvuse hulka. Kui inimene võtab endalt elu, siis sünnib ta järgmises elus täpsel samade probleemidega, mis ärgitasid teda enesetappu sooritama.

Kas kujutate ette seda hingeseisundit, milles inimene on enesetappu sooritades? Sellises seisundis sünnib ta ka uues elus. Kuna eelmise elu lõpp määrab ära selle elu alguse, siis satub ta sellisesse olukorda, kus tal pole võimalik oma elu võtta, ta võib sattuda „nõiaringi´, millest väljuda saab vaid probleeme lahendades.

Seni, kuni ta seda ei suuda, peab ta õppima elama koos probleemidega. Ta võib sündida näiteks väga raske puudega, mis ei võimalda liikumist ning ta on määratud terve elu oma probleemi üle mõtlema, et juba sellest järgmises elus oleks võimalik need probleemid lahendada.

Meie eluteel, ühtedel või teistel eluetappidel tekivad nn „pudelikaelad´, sellised momendid, kus meil puudub valikuvabadus, need on saatuslikud ja on tingitud meie elu eesmärgist, meie kohustustest, sellest, miks me üldse siia sündinud oleme. Sellisteks „pudelikaelteks´ on meie sündimine, abiellumine, laste sigitamine, vanemate ja sugulaste surm, samuti geograafiliste, sotsiaalsete ja usuliste ühisväljade muutus, samuti on „pudelikaelteks´ ka kõige tavalisemad lahenduste´ otsimised probleemidele jms.

Meie elus võivad tekkida katsumuste perioodid. Kõik see on hädavajalik, et tõugata meid oma ande ja vaimse evolutsiooni avamisele. See pole karistus, nagu arvavad mõned inimesed, see on osa meie teadvust äratavast programmist. Meie praegune elu määrab ära järgmise elu.

Järgmises elus me „tekitame´ olukorra, milles kõige paremini saame ületada selle elu vajakajäämisi, puudusi jms – hinge karma aitab meid teatud suguvõsa, riigi vms karma mõju alla. Karma probleemid on meile kõige raskemad, kuna nendest jagusaamine nõuab kõige suuremat pingutust – oma mõtlemise muutmist. Inimene ise teenib endale kas tasu või karistuse – oma tuleviku karma. Harilikult ruttame tulevikku. Ruttame päevi, nädalaid, unustades, et elu on eelkõige hetk ja mineviku kogemus. Just seetõttu teemegi vigu.

Minevik on tuleviku vundamendiks, just sealt võime leida soovitusi tuleviku tarvis. Kuid see ei tähenda sugugi, et peame sorima eelmistes eludes, sorima minevikus üldse. Sellel pole mõtet – mitte keegi ei suuda minevikku muuta, seega selles urgitsemine on täiesti viljatu tegevus.

Pole mõtet tegeleda minevikus juhtunud „heade´ ega ka „halbade´ asjadega, me raiskame sellele oma elujõudu, mida vajame tänaseks päevaks ja ka oma tuleviku loomiseks. Meie hing on üle elanud juba palju elusid ja seetõttu ei suuda me põhjuste juuri leida tänapäevas.

Kui ka mõistaksime seda, kust saab ahnus alguse, ei muuda see midagi. Meil on vaja teada kuidas sellest vabaneda. Oluline on probleemi olemasolu teadvustamine ja kui tahame sellest vabaneda, peame tahtma ja oskama seda teha. Pole vaja oma vigu karta ja isegi ahastada, et me pikka aega nende vangis oleme olnud. Vigu pole võimalik parandada seetõttu, et need on tehtud minevikus.

Jah, nende hind võib olla suur ja sellest võib olla tingitud tervise kaotus ning muud hädad ning õnnetused. Samas – mitte kellelgi pole paugupealt õnnestunud arukaks saada. Kõigil meil on õigus eksida seetõttu, et oleme inimesed. See, kuidas oma vigadesse suhtume, avaldab mõju juba meie edasisele saatusele ja ka tervisele.

Maailmas pole ükski asi iseenesest kas hea või halb, kõik oleneb vaatenurgast. Asjad pole mustad ja valged, tõde asub neist väljaspool. Kuna me ei näe oma probleeme eemalt, igast küljest, vaid ainult enesest lähtuvalt, ongi meil raske neid mõista. Sageli kulutame palju aega tegevusetusele, vahel kulutame aga terve elu mittevajalikele tühiasjadele.

Mõnedel inimestel on kohe raske elada, sest nad on lausa sunnitud oma aega surnuks lööma. Vahel nad, väsinud isegi iseendast, vaevlevad tegevusetusest ning muutuvad seetõttu agressiivseteks ja tigedateks. Neil on iseendaga ebamugav, igav, nad ei oska endaga midagi peale hakata. Ning püüdes luua kasvõi mingisugustki aktiivse elu näilisust, veedavad seda lõbustustes.

Kuid see ei päästa… Iseenda eest pääsu pole. Võimalik, et nad on oma karmaga leppinud ega tahagi seda muuta. See on nende õigus. Millist elu võiks siis rumalaks nimetada? Kogu aeg oleme selles elus rutanud ja võib-olla kiirustame praegugi, realiseerimaks ja rahuldamaks oma soove.

Kedagi oma eakaaslastest oleme edestanud, keegi on edestanud meid. Oleme rõõmsad, et oleme edestanud paljusid. Peatugem ja mõelgem! Mille üle rõõmustame? Oleme ju mööda rutanud ka iseendast… Kui asume mõne asja kallale, siis juba kiirustame seda lõpetama, sest ees ootab teine, kolmas ja … kümnes.

Näidake mulle mõnda inimest, kes hindaks aega, teaks päeva hinda, mõistaks, et sureb iga tunniga. Meie õnnetus seisneb selles, et näeme surma enda ees, kuid suurem osa võib juba olla seljataga. Palju aastaid on möödunud… Kui palju on ees? Iseennast armastada, iseennast armastama hakata on meil väga raske, sest meid on õpetatud armastama kõiki teisi, ainult mitte iseennast.

Kellegi nimel, mingi kõrgema eesmärgi nimel, laste nimel, sageli töö, karjääri, igasuguse tühja-tähja nimel pidime ohverdama iseennast, arvates, et see ongi kõrgeim hüve meie elus. Me kõik peame täitma oma kohust. Ent sageli märkame, et see omapärane kohusetunne teeb meile halba.

Kohusetunne mõjub meile nagu haigus. See sunnib meid tegema mitmesuguseid töid, võtab meie üle võimust ja mürgitab meie elu. Mõte kohustusest on nagu kõrvetav keskpäevapäike, mis põletab läbi inimkonna hinge. Vaadake neid kohusetunde orje. Kohustused ei anna neile aega isegi palvetamiseks.

Kohustus lasub pidevalt nende turjal. Kohustus rõhub neid, kui nad lähevad tööle ja kui nad tulevad koju, mõeldes juba järgmise päeva töödest. Kohustus rusub neid. See on orja elu. Kohustus langeb kohustuse peale, kuni inimene variseb oma töö juures kokku nagu rakmeis tööhobune. Tavaliselt mõistetakse kohustust just niimoodi. Inimesed lähevad laia maailma võitlema raha või muude asjade eest.

Kui neilt küsida – „Miks?´, siis nad vastavad: „See on kohustus.´ Tegelikult on see meeletu saamahimu, mida püütakse varjata lilleõitega. Sageli on ravitseja juurde tulnud inimene ootel, justkui haiglas. Selline inimene ootab, et ravitseja hakkab tema eest tema haigusega, tema probleemidega võitlema, hakkab tema eest tegelema tema enese muutmisega jne. See näitab täielikku hoolimatust enese suhtes – ta viibib vaataja seisundis mitte ainult ravitseja juures.

Sageli sammub selline inimene ka mööda elu justkui vaataja. Teised tegutsevad tema eest, võtavad vastu otsuseid, tema aga ujub mööda elujõge, andes kõigile nõu, jagades soovitusi, samas süüdistades teisi oma hädades ja õnnetustes, ka haigustes. Ning ravitseja on sunnitud esimesest seansist alates mitte võitlema tema haigusega, vaid inimese endaga, tema hangunud loogikaga, käitumis-, mõtteviisi, suhtumisega iseendasse ja teda ümbritsevasse maailma.

Kui me siiralt, sügavalt ja kiiresti suudame teadvustada ja näha iseendas, oma elus neid negatiivseid faktoreid, mida meie probleemid on tekitanud, on võimalik end aidata, on võimalik end muuta, muuta eluviisi ja isegi mõtteviisi. Kuid kindlasti on kategooriliselt keelatud inimesele peale suruda mingit üleüldist tervistavat käitumis- ja mõtlemisviisi, kuna iga inimene on unikaalne ja kordumatu, sealhulgas ka oma käitumises ja mõtlemises.


George Bernard Shaw on öelnud:„On olemas vaid üksainus kuldne reegel, mis ütleb, et ühtki reeglit pole olemas´. Tuleb leida enda tervislike mõtete ja soovide maailm. Seda teha on väga raske, kuid ilma selleta on mõeldamatu tervise taastamine ja ka igasugustest muudest probleemidest täielik ülesaamine. Inimese enda mõttemaailma ülesleidmine on raske ülesanne just seetõttu, et reeglina paljud inimesed jutuajamistes, suhtlemises, arutlustes, käitumises alluvad mitte iseenda mõttemaailmale, vaid kordavad kellegi teise oma, kusjuures ise seda märkamata.

Kellegi teise väljendid, kellegi teise sõnad, käitumisstiil, kellegi matkimine jne. Kui vaadata inimesi, siis on näha kuidas üks grupp (neid gruppe on tuhandeid, miljoneid) jäljendab ühtesid, teine – teisi, kolmas – kolmandaid … Inimesega rääkides on kohe tunda, milliseid lehti ta loeb, milliseid saateid telerist vaatab, kuivõrd iseseisev ta oma mõtlemises on.

Tänapäeval on vähe, väga vähe inimesi, kes tõepoolest ütlevad välja ise oma mõtteid. Sageli võime näha, kuidas inimene kodus suudab häälestuda kõige parematele ja heasoovlikematele vibratsioonidele, armastusele maailma ja Jumala vastu, hingerahule. Kuid tasub tal vaid tänavale astuda ja selle maailmaga kokku põrgata, muutub ta kohe skandaalitsejaks ja mühakaks. Kokkupõrkes Maailmaga tuleb ilmsiks meie tõeline nägu.

Täpselt samamoodi, kui ekstreemne olukord näitab kõigile inimese sisu. Vaid inimestega tihedalt suheldes on meil võimalus jälgida tema tõelist hingelist seisundit, seda tundma õppida. Raske on endale ette kujutada olukorda, kus teadja, kes jutlustab hingelise prioriteeti kehalise üle, läheb mistahes seltskonda ja hakkab seal valjuhäälselt valimatute sõnadega sõimlema.

Samas võime iga päev näha, kuidas üks ja seesama inimene suheldes nendega, kellest ta sõltub, avaldab ennast lambukesena ning suheldes temast sõltuvatega, näitab kohe oma hundilikku poolt. Seejuures võib inimene iseenda üle veel uhkegi olla, kuidas ta „mõistab inimpsühholoogiat´, kui suurepärane teiste hingedega manipuleerija ta on.

ütleb teile, et ta on tugev, sest tema hing on tugev. Tegelikult on ta hale, surub enda jaoks mõistmatu maailma ees oma käekesed rusikasse, kaitseb ennast meeleheitlikult kõigi eest, kuna ei usalda ega armasta kedagi. Ta ei ole veel asunud hingelise kasvamise teele. Kui usud Jumalat, siis usu, et kõik, mis sul on, kuulub tegelikult Temale. Inimestel on sageli kummaline komme pidada oma nõrkusi vooruseks. Mõte, et keegi on meist sõltuv ja me võime teistele head teha, on tegelikult nõrkus.

Just niisugusest kujutelmast sünnib kiindumus ja kiindumusest saavad alguse vaevad. Peame aru saama, et keegi selles maailmas ei ole meist sõltuv. Ükski kerjus pole sõltuv meie armulikkusest, ükski inimene meie sõprusest ega elusolend meie abist. Kõik leiavad abi looduselt ja loodus ei vaja selleks meie abi. Ka miljonite inimeste kadumine ei tähenda loodusele midagi. Looduse kulg jätkub ka meieta.

Võimalus aidata teisi ja selle kaudu ennast harida, on meile nagu õnnis kingitus. Elu õpetab meile seda ja kuniks selle hästi ära õpime, siis pole me enam kunagi õnnetud. Mitte keegi ei saa meile teha mitte midagi halba. Ehk just sellel aastal on mõni su sõpradest surnud.

Kas maailm on peatunud tema tagasipöördumist ootama? Ei, maailm jätkab oma kulgu. Me võime vabalt loobuda mõttest, et peame midagi tegema maailma heaks. Maailm ei vaja meie abi. Lausa lollus on mõelda, et keegi on ilma sündinud selleks, et aidata maailma.

See on ülbe mõte. See on voorusesse rüütatud isekus. Maailm ei sõltu meist. Kui anname inimesele midagi, ootamata vastutasu või tänu, siis tema tänamatus ei tee meile vähimatki meelehärmi, kuna teame, et meil polegi õigust ei vastuteenele ega tänule ja me ei oota midagi. Me anname talle, mida ta pälvib. Tema karma on selle temale välja teeninud ja meie karma teeb meist isetu vahendaja. Miks peaksime olema uhked selle üle, et teeme ulatamise liigutuse. Oleme vaid „sõnumitooja´, kes annab kätte kingituse, mille teine on oma karmaga ära teeninud. Meil pole põhjust selle üle uhke olla. Andmine on lihtsalt vahendamine. Ainult isekus teeb vahet hea ja halva vahel.

Paraku soovime heategude eest vastuteeneid. Anname raha heategevuseks ja laseme oma nime lehes ära trükkida. Niisugused soovid toovad paratamatult kannatusi. Elu – see on pidev karmaga seotud probleemide lahendamine. Neid lahendades kasvame vaimselt ning liigume edasi. Tuleb mõista, et varem või hiljem meie mõtted materialiseeruvad, kehastuvad. Milline on meie mõtlemine, selline on ka meie käekäik.

Enamus elusündmustest on meie valikute tagajärg. Meie tehtud valikud mõjutavad meie saatust. Mõtlemisprotsessil on suur ja sügav mõju meie tervisele ja seisundile. Kuid mõte on tühine, kui puudub sellele järgnev energia ehk tunded-emotsioonid. Negatiivsetel ja positiivsetel mõtetel on negatiivsed ja positiivsed tagajärjed.

Paljud autorid on arvamusel, et inimese elu sisaldab 2-5% tegudest, mis on inspireeritud teadvusest ning 95-98% alateadvusest. Tuleb endale aru anda, et muuta saame vaid seda, mida oleme teadvustanud.

Ühe terviku võime tinglikult jaotada kaheks reaalsuseks. On füüsiline maailm, milles on minevik, olevik ja tulevik, kui rääkida aja liikumisest ja milles on mateeria kõigi tema koostiselementidega jne.

Teine aga peenilm, milles on infoväljad, mis realiseerivad Kõrgema Teadvuse – Absoluudi ideid. Oleme kahepaiksed olendid – eksisteerime samaaegselt kahes maailmas. Arvatakse, et kõik see, mis meie ümber toimub on selle sama infovälja „trikid´.

Sellel väljal on omadus – ta materialiseerib meie mõtteid: kui need on sünged ja kurjad, siis meie elu muutub košmaariks, kui need on aga helged ja heatahtlikud, siis – paradiisiks. Oli eespool juttu ka sellest, et iga kõiksuse objekti jõud sõltub tema välja kvaliteedist, kvaliteet sõltub aga informatiivsest alusest.

Kuna mitteaineline mõte juhib ainelist aju ja keha, siis järeldub siit positiivsete mõtete olulisus meie elu kujundamisel õnnelikuks. Ükskõik millise koolkonna või õpetusega või tehnikaga vms. on tegu, kõik nad väidavad ühte ja sedasama.

Äkki võtaks neid kuulda? Arvame, et õnn on tulevikus ja otsime aina seda, mida meil ei ole. Olevikku nähakse tulevikku viiva tunnelina. Kui soov on täitunud, tekib pidevalt uusi soove homseks. Kui kõik need ei täitu, siis pettume. Kas õnn on tulevikus või ainult kujutleme seda? Kas peame midagi saavutama, et olla õnnelikud? Meie tähelepanu on pidevalt suunatud sellele, mida veel ei ole.

Keskendume asjadele, mida tahame tulevikus, ning see muudab meid tundetuks praeguse hetke suhtes. Kui õnn sõltub tingimustest, siis on see illusioon, sest õnnelikkus on meeleseisund. Õnnelikkus on praegu. See ei saa seada mingeid tingimusi. Inimene ei saa õnnelikuks, ta on seda. Võib taotleda häid tundeid, mitte õnne. Õnn on. Meie loomulik olek, korrastatuse seisund kosmilises korrastatuses ongi õnnelikkuse seisund. Korratuse loojaks on enesekeskne mõistus. Õnn avaldub eneseteadvuse leidmisel ja identifitseerimisel enesega.

Illusioonide allikaks on see, et homne päev toob meile meie südamesoovide täitumise. Kunagi oleme käitunud vääralt ning oleme nördinud, mõistmata, et meie eilne tegu vastas sellele, millised me ise siis olime. Milline ma olen – sedasi käitungi, sellise tee valingi.

Mulle ei meeldi mu mineviku tegu, kuid praegu olen teistsugune, olen selle kogemuse endas läbitöötanud ning ei tee enam sama viga. See on minu positiivne kogemus. Millist elu endale homseks soovin – selliseks muudan ennast täna, et olla homsega vastavuses.

Tänasel päeval võime luua oma homseid võimalusi, saame luua iseennast. Olla hetkega vastavuses – selles on varjul suur tõde. Just nimelt selles ongi õnnelikuks olemise saladus. Maailm on protsess, elu on protsess. Kogu maailm on muutumises, kõik muutub, mitte miski ei seisa paigal. Ka see, mis tundub meile esmapilgul elutu ja liikumatu, siiski ajaga muutub.

Muutuvad nii planeedid, tähed, universum tervikuna, kõik muutub, saati siis inimene. Muutumises seisnebki elu põhiomadus. Muutumine, arenemine. Kui me tahame ajaga kaasas käia, siis oleme sunnitud muutuma. Sageli on nõnda, et asjadele eemalt vaadates, just neid valdkondi, mis meid nagu eriti ei puudutaks, näeme küll, et kõik muutub, kõik liigub. Samas kui asi puudutab meid ennast, siis oleme millegipärast kindlad, et:

olen väljakujunenud isiksus ja mina küll muutuma ei hakka;

mul on omad harjumused ja pole mingit põhjust neid muuta;

mina oma põhimõtteid muutma ei hakka;

olen elu aeg nii teinud ja kavatsen samamoodi jätkata jne, jne.

Kas inimene polegi maailmakõiksuse osa? Kas me ei peagi muutuma? Loomulikult võime teha nii nagu oleme otsustanud. Kas see on mõistlik? Muutuv elu hakkab meie ümber tekitama muutusi, hakkame neid enda peal tundma ebamugavusena, ebameeldivustena, müksudena, sest me ei vasta enam muutuvale elule

Kõik liigub edasi, areneb. See sarnaneb tormi käes seismisele. Kuigi me ei soovi edasi liikuda, kistakse meid ikkagi kaasa. Kui me ikka veel ei taha midagi ette võtta, siis elu lihtsalt rullib meist üle – nagu laviin. Seiske mäejalamile ja öelge – mina siit ei liigu, olen nii seisnud ja seisan edasi.

võite öelda mida iganes, kui tuleb laviin, siis ta pühib teid teelt. Muutumine, arenemine on meile kõigile eluliselt vajalik, see on eelduseks õnnelikule elule. Ehkki mitte alati ei viitsi me muutustega tegelema hakata. Kuid muutused tekivad niikuinii – kas meie tahtmise järgi või tahte vastaselt. Mõistlikum on neid ise tekitada. Siinkohal ei tähenda muutumine seda, et täna tõusin voodist vasaku jalaga, homme paremaga… Kui meil läheb mõni kodumasin rikki, tekib küsimus: kas parandada või ära visata? Nii ka meiega. Kui meie sisemistes programmides tekib väike ebakõla, või ka suurem, kuid parandatav ebakõla, siis on parandamine mõistlik. Oleme eksinud, kuid mitte päris lootusetud.

Karma hakkab saatma meile märke, vopse, märguandeid. Kui me neid ei mõista, siis tuleb järgmine seeria, aga tugevam. Need on elu edasiliikumise ilmingud. Selle ilmingud, et me ei vasta enam elule – midagi tuleb ette võtta. Igasugune, nö väljastpoolt tekitatud muutus on märk sellest, et aeg on edasi liikuda. Kõik muutused on head, kuna nad aitavad meil minna maailmaga vastavusse. Ei maksa sellele vastu punnida.

Kindlasti meenub teile mitmeid selliseid seiku, kui arvasite ja tundsitegi, et nüüd on kõik halvasti. Kuid praegu samadele sündmustele tagasi vaadates märkate, et need on millegipärast olnud vajalikud ja vahel ka nii vajalikud, et tänate saatust sellise suurepärase võimaluse eest.

Te ei kujuta elu ettegi ilma nende muutusteta, kuigi nad teie elu nii räigelt muutsid – tore, et muutsid. Järele mõeldes leiate palju sellist oma elus. Igapäevaselt me tavaliselt ei juurdle selliste küsimuste üle, kuid nüüd pange oma elu muutnud sündmused paberile ja mõtisklege nende üle.

Kindlasti avastate midagi huvitavat. Need välised sündmused võivad olla vägagi erinevad. Töökoha kaotus, mis sundis otsima teistsuguseid väljundeid. Haigus, mis aitas elu üle järele mõelda ja näitas kätte tõelised väärtused. Abikaasa lahkumine, milleta poleks me leidnud endale uut ja hoopis sobivamat kaaslast ning õppinud elu tundma ja nautima

Kooli poolelijätmine, mis aitas hiljem leida seda õiget eriala – eelnevalt õpitu olekski olnud vale. Kodust ilmajäämine, mille tõttu hakkasime otsima tõeliselt hingelähedast eluviisi ja lõpuks leidsimegi. Rahaline krahh, mis sundis otsima uusi raha teenimise allikaid, tänu millele me praegu nii edukad oleme.

Variante ja erinevaid lahendusi on sama palju kui on erinevaid inimesi. Kindlasti keegi küsib: aga mulle lähedase inimese surm, seda ju ometi ei saa pidada õnneks? Muidugi mitte, kuid ei maksa unustada, et kellegi surm on seotud eelkõige tema karmaga, mitte meie omaga. See võib olla meile valus, meie saatused võivad olla väga tihedalt põimunud, kuid siiski on see teise inimese saatus, mida teie väärata ei saa. Ärge unustage, et teie olete elus.


Paratamatult sureme kõik varem või hiljem, kuid seni kuni elame, peame oma eluga edasi minema. Olgem siis muutuste üle rõõmsad ning võtkem neid vastu avatult – mida uut ja huvitavalt seekord karmal mulle pakkuda on? Kui teie loomusele ei sobi hüpata vette tundmatus kohas, siis püüdke pidevalt ise muutuda, avastada maailma, olla avatud ja uudishimulikud – siis pole saatusel vajadust teid üllatada!

Karma määrab, mida oleme ära teeninud ja mida võime omaks võtta. Me vastutame ise selle eest, millised oleme. Võime muuta end sellisteks nagu soovime. Kuna meie praegune olemus on meie varasemate tegude tagajärg, siis on päris kindel, et meie praegused teod võivad muuta meid sellisteks, nagu soovime saada.

Just sellepärast peame teadma, kuidas tegutseda. Te võite küsida: „Mis kasu on sellest teadmisest, kuidas tegutseda? Mingil viisil tegutseb siin maailmas igaüks.´

Aga mõelge oma võimete tühipaljale raiskamisele. Tegutseda tuleb mõistuse ja teadmisega. Kes oskab tegutseda õigesti, saavutab parimad tulemused. Pidagem meeles, et igasugune tegu on inimeses peituvate võimete ilmutamine, hinge äratamine. Igas inimeses on vägi, on ka teadmine. Erinevad teod toovad meie võimed nähtavale. Sageli imestame: nii hea inimene, kuid tal on nii palju ebameeldivusi ja haigusi. „Hea inimene´ aga produtseerib pidevalt purustavaid vibratsioone. Ta mõtleb:

kui halb valitsus;

kui palju kurja on ümberringi;

kõik inimesed on üksteise vastu pahatahtlikud;

mul pole elus vedanud;

ma ei saa kunagi seda, mida tahan;

mitte midagi head pole loota;

olen nii palju kannatanud halbade inimeste tõttu;

mitte ühtegi mõistvat hinge pole minu kõrval, mul on alati halb.

Saabki halb olema – kui sellistes vibratsioonides elada, ei saagi hea olla. Nüüd te küsite – mida siis teha, kui see kõik on tõsi? Kui teile see tõde meeldib, siis võitegi selles elamist jätkata. Kuna sarnane tõmbab sarnast, siis vastavalt sellele olete te ise selle vibratsiooni valinud ning sattunud nõiaringi, millest välja ei suuda murda. Kuid teadvustage endale, et on olemas ka teine tõde:

valitsus mulle küll ei meeldi, kuid ega ka mina pole spetsialist…;

tore, et mulle on kingitud see kogemus, mis sundis mind muutuma, nüüd näen, et selles oli ka väga palju ilusat ja head;

olen hellitanud ebareaalseid unistusi ja kõike, millest unistanud olen, pole ma ka saanud, kuid mul on ka väga palju täitunud soove;

elu on ilus ja ta on just selline, milliseks ma teda loon;

teised inimesed on toonud mulle palju rõõmu;

minu ümber on olnud palju toredaid inimesi;

Millistele vibratsioonidele rohkem vastate? Kui esimesele variandile, siis olete õnnetu inimene, purustaja. Kui teisele, siis teie loov jõud toob teile veel kindlasti palju rõõmu. Me tõmbame enda juurde seda, mis on meis endis. Kui me midagi kardame, siis on tõenäoline, et just see meiega juhtub – seda just sisuliselt, mitte niivõrd vormiliselt. Selleks, et tõmmata enda juurde headust, peame ise olema head

Selleks, et tõmmata enda juurde armastust, peame ise armastama… Mida rohkem annad, seda rohkem saad. Kui tahad olla armastatud – armasta ise – hakkad seda ligi tõmbama ja nii on kõigega, mida saada soovime. Absoluutne, tingimusteta armastus on justkui Jumala armastus, ta ei ole suunatud ühelegi konkreetsele esemele ega inimesele. Ta kiirgab igale poole laiali, sest on kõige olemasoleva aluseks.

Ta on varjatult kõikjal. Isetu armastus – see pole emotsioon, vaid seisund. Tavamõistes armastus on aga emotsioon. Isetu armastus ei kao, ei teki, ta lihtsalt on. Kui oled selle seisundini jõudnud, siis oled selles. Seda pole võimalik tekitada, selleni tuleb kasvada. Inimesele, kes on haaratud soovist krahmata suurem tükk kui naabril, jõuda ametiredelil teistest kõrgemale, olla rikkam, võimsam, ligitõmbavam kui teised, on väga raske mõista absoluutset ja isetut armastust. Kuidas siis nii, mind peaks ju rohkem armastama!

Kui ma olen tugevam, siis on mul ju õigus selles elus ka rohkem saada. Nõrgal ei saa ju sellist õigust olla! Selline on kahjuks meie animalistlik loogika. Kas me peame oma reaktsioone jälgima? Kas peame neid kontrollima? Vastus saab olla vaid ühene: kui me oleme Inimesed, siis peame end mõistma, teadvustama oma seisundit ja seda kontrollima.

Vaid nii saavad karmalised, „juhuslikud´ kohtumised tuua meile positiivseid impulsse, töötada meie kasuks, mitte meie vastu, nii saame end tundma õppida. Kui teadvustame oma seisundi põhjust, siis oleme sellega juba poolenisti hakkama saanud

Kui suudame hakkama saada negatiivsete emotsioonidega ja nende poolt põhjustatud ahelreaktsiooniga, siis vähendame oma hingejõudu, tugevdame energiat ning töötame läbi tükikese oma karmat. Meie negatiivsed iseloomujooned on need hoovad, mille kaudu suunatakse meid „õigele´ teele. Väga varsti hakkame märkama, kui palju tugevamaks oleme muutunud võrreldes nendega, kes ei suuda juhtida oma emotsioone.

Meie praegused mõtted ja meeleolud on homse elu põhjuseks. Kuid peaks meeles pidama seda, et teadmine põhjuse olemasolust põhjust ei kõrvalda, küll aga kõrvaldab selle teadvustamine. Pole olemas sellist karmat, millest oleks võimalik vabaneda „mahavõtmise´ teel. „Maha võtta´ saame vaid ise läbi teadvustamise, läbi enese muutmise, eelkõige läbi oma mõtlemise muutmise.

Kõik ülejäänud meetodid võivad vaid olukorda leevendada, anda ajutisi lahendusi, kuid peagi olukord taastub. Just mõte on see, mis vastavat energiat meie juurde tõmbab. Tõmbab seda tugevamini, mida tugevama emotsiooniga ta ergastatud on. Emotsioonid annavad mõttele jõudu, sellel põhineb ka maagia.

Mõte on passiivne, emotsioon aga aktiivne. Mõtteid tuleb aktiveerida emotsioonidega. Emotsioon on väga tugev katalüsaator. Miks on mõte olulisem kui tegu? Tegu on tehtud, on materialiseerunud – sealt pole enam kuhugi edasi minna – see hakkab vaibuma, kaduma, kaob minevikku. Mõte on aga see, mis veel ei ole materialiseerunud, ta materialiseerub tulevikus – see on meie tulevik, seega tekkiv karma. Mõte, idee on see karkass, mis „hoiab´ tegu üleval, see laeng, see põhjus, tegu on vaid tagajärg.

Alati toimub liikumine mõttelt teole, mitte vastupidi, ükskõik kui lühike ajavahemik nende vahele jääb – vahel on see vaid hetk – ikkagi käib mõte eespool. Mõtlemata tegutsemine on instinkt – me ei teadvusta oma tegevust, oleme teatud mõttemalli kinni jäänud ja ei taju teda enam.

Karma seeme on just mõte – teod on viljad. Me ei pea muutma hakkama mitte tagajärge, vaid põhjust, õigemini selle põhjuse allikat – oma mõtlemist. Miks sarnane tõmbab sarnast? Kogu olemasolev koosneb erinevatest energiaväljadest ja need pole mitte kihiti nagu tordis, vaid viirgude ja kogumitena. Kõike läbib Jumal – algteadvus. Kui mõtleme teatud mõtteid, tekitame teatud vibratsioone ja sellega loome kanali, loome teatud energiaga „olendi´, mis hakkab magnetina sarnast ligi tõmbama, hakkab resoneerima teiste taoliste vibratsioonidega.

Mida tugevam on meie mõte, seda tugevam on tõmme, jõud ja seda tugevamalt see realiseerub. See teatud energiakogum meie ümber tiheneb ja muutub võimsamaks ning hakkab meie ellu vastavaid olukordi tõmbama ning lõpuks materialiseerub füüsilisel tasandil. Kuidas leida oma Mina? Tuleb rohkem ja sagedamini mõelda helgele ja heale!

Keegi võib aidata inimesel arendada endas puuduvaid energiaid või vabaneda sellistest energeetilistest seisunditest, mis segavad armastuse ja õnne saavutamist. Siiski jääb põhiline töö karma ületamisel meie endi teha.

Karma ületamise õppetunnid on lihtsad:

1. Meid solvatakse. Me vihkame, reedame, tapame, saame rahulduse, seejärel sügav pettumus ja tühjus.

2. Meid solvatakse. Me vihkame, reedame. Tappa ei suuda, ei taha, tunneme kummalist iiveldust. Meenus mineviku tühjusetunne. Halb on olla.

3. Meid solvatakse. Me vihkame, kuid enam kätte ei maksa, tunneme oma solvaja vastu kummalist haletsust, justkui mingi madalama olendi vastu. Siiski viha käristab hinge. 4. Meid solvatakse. Mõistame, et solvaja on justkui väike laps ja elab meie peal välja oma probleeme, oma valu – ta ei oska teisiti – andestame, sest vihastamine tundub rumal, kuna see ei puuduta meid. 5.

Meid ei solva mitte keegi, kellelegi ei tule seda mõttessegi, sest meis ei ole taolist energiat, neid vibratsioone, mis sedasorti vibratsiooni, inimesi, olukordi meie juurde tõmbaks. See õppetund on õpitud. Meid ülistatakse, meist vaimustutakse, oleme kõigist parem.

Mida aga teeme meie, milline on meie reaktsioon? Märkamatult on alanud uus õppetund. Kui kaua see kestab, sõltub meist, kui kiiresti selle suudame omandada.

Kas muutume upsakaks või mõistame kohe kuulsuse hinda? See on muidugi lihtsustatud skeem, reaalses elus on kõik palju keerulisem, see protsess võib meie praeguses elus olla väga oluliseks, määravaks.

Kindlasti olete märganud, et teatud samalaadsed olukorrad erineval moel üha korduvad, kõik nad on justkui kantud mingist ideest, mingist mustrist. Neid mustreid võib olla palju – nii palju kui on eluvaldkondi. Võib juhtuda, et läbime teatud õppetunde mitte ühe, vaid mitme elu vältel.

Mõttetu on süüdistada Jumalat meie ebaõnnestumistes või kiita teda meie õnnestumiste eest – Jumal ei puutu asjasse. Me teeme oma tegusid ise. Meid juhib karma, juhivad kosmilised seadused.

Kuid siiski pole meie tulevik midagi absoluutselt kindlaksmääratut, seda on võimalik muuta, kuid see muutmine on raske, sest peab tulema meie eneste seest.

Vaid muutes oma mõtlemist saame muuta oma saatust, luua õnnelikku tuleviku karmat. Abiks on palved, elu ümbermõtestamine, mõtlemise muutmine. Ükskõik kui geniaalsed me sünnist saati oleme, areneme me siiski vaid läbi suhtlemise teiste inimestega. Ainult nemad võivad anda meile tõuke mõtisklusteks.

Ja raamatud – nende taga on ju samuti inimesed. Iseasi, et ühele piisab mõistmiseks vaid väikesest vihjest, teisele on vaja paljukordseid saatuselööke. Egregor ehk ühisväli ehk sarnasusväli ehk karmaväli - see on ideega või tegevusvaldkonnaga ühendatud konkreetse inimese või inimgrupi teatud tegevuse juhtimise programm. Religioossete kogukondade juhtimise programmid on eriti võimsad, kuna neis on palju inimesi.

Peale selle on olemas veel perekonna, teaduse, ühiskondliku korra, sõja, raha, natsionalismi jne ühisväljad. Kujutage endale ette ükskõik millist arvutimängu, mingit tagaajamis-laskmis mängu. Selle arvutimängu tegutseva objekti seisukohalt (kui tal oleks mõistus ja tal oleks oma seisukoht) on teda mängiv inimene – see on kaitseingel, aga selle virtuaalse maailma loonud programmist – looja või jumal. Kõige tähtsam seisneb selles, et need kolm võivad olla ühes ja samas isikus. Igal inimesel tekib elu jooksul oma nägemus välismaailmast.

Ühel on see üks, teisel – teine, kolmandal jällegi kolmas. Kõik nad on erinevad, kuna igaüks tajub välismaailma omamoodi, kõik need on ligikaudsed, kuna on piiratud inimese isikliku kogemusega. Inimese kogemuste kogusumma, mis on fikseeritud inimkonna kultuuris, teaduses, tehnoloogias, tööstuses – teadlik ja alateadlik igas inimpeas – kõik see kogusummas moodustab meie maailmapildi, mis on kättesaadav inimmõistusele vastavalt tema bioloogilistele, intellektuaalsetele, tehnoloogilistele ja ühiskondlikele võimalustele.

Iga inimese õpetamise protsess sisaldab „õpetaja´ (resonantse mõjuri) alateadliku fooni edastamist „õpilase´ alateadvusesse, sageli toimub see nii, et kumbki seda ei taju.

Võrdleme inimmeelt järvega ja meeles mõlkuvaid mõtteid selle lainetega. Iga meie tegu, iga liigutus, iga mõte jätab jälje mällu. Kuigi nende jälgede virvendus pole pinnal nähtav ja neid ei teadvustata, püsivad need meis piisavalt tugevana. Need jäljed määravadki, missugused me mingil hetkel oleme.

nad kõik kokku määravad inimese iseloomu. Kui häid jälgi on rohkem, siis kujuneb „hea´ iseloom. Halbade jälgede ülekaalust sünnib „halb´ iseloom. Kui inimene kuuleb pidevalt pahelist juttu, mõtleb tühistele asjadele ja tegutseb taunitavalt, siis on ta täis halbu jälgi, mis omakorda mõjutavad tema mõtteid ja tegusid, kuigi ta ise pole sellest üldse teadlik. Need halvad kompleksid, mis koosnevad mõtetest, tunnetest, väljendusest ja infost on kui resonantsed mõjurid, kui karmasidemed, mis mõjuvad pidevalt, põhjustades alati halba.

Niisuguse pagasiga inimene muutub paratamatult halvaks, sest kõik jäljed üheskoos õhutavad paha tegema. Jälgede kogum ahvatleb sõgedusele. Inimene muutub mälujälgede käsku täitvaks masinaks. Seevastu inimene, kes mõtleb headest tegudest ja teeb head, talletab head mälujäljed.

Need omakorda kannustavad teda uutele heategudele samamoodi nagu halvad halbadele tegudele. Nii, nagu meie tegu peegeldub meile tagasi, nõnda mõjutavad meie teod ka teisi inimesi ja nende teod omakorda meid.

Olete ehk märganud, et inimesed, kes teevad halbu tegusid, muutuvad aina kurjemaks ja kurjemaks, aga kui nad hakkavad head tegema, siis muutuvad nad üha paremaks. Selline võimendumine on seletatav tegude vastastikuse mõjuga.

Tehes midagi olen vastaval võnkesagedusel. Ma mõjutan kõiki, kes on samamoodi häälestatud. Nii nagu pillikeele võnkumine paneb võnkuma teised samas ruumis olevad ja samamoodi häälestatud pillid, mille tulemusel võimendub selles ruumis kõlanud pilliheli, nõnda võib mõte mõjutada kõiki mõtteid, mis on samamoodi häälestatud.

Mõtete mõju mõistusele oleneb erinevatest seikadest, aga mõistus on mõjudele alati avatud. Kui teen midagi halba, siis maailma kõik samalaadses seisundis olevad mõistused on vastuvõtlikud minu mõistuse võngetele.

Kui teen heateo, siis on võnkesagedus teistsugune ja mu mõistus mõjutab teisi samamoodi häälestatud mõistusi. Mõju tugevus on sõltuvuses liikumapaneva võnkumise võimsusest. Saades võõrast energiat me kas võtame seda vastu ja elame koos temaga, või siis tõukame eemale ja püüame sellest jagu saada. Agressioon sünnitab agressiooni.

On olemas vanasõna: kuidas metsa hõikad, nii mets vastu kajab. Mille poolest me ikkagi erineme loomadest? Sellega, et oleme võimelised muutma negatiivset energiat positiivseks, mitte vastama kurjusele kurjaga ja sellega katkestama kurje tegusid. Resonantse mõjuri toimel tulevad meie teele kaaslased, kes ütlevad meile ette õiget teed, või vastupidi, valet suunda.

Mõned neist soovitavad võtta kätte aerud selleks, et paati paremini juhtida, hoiatades veeneelude ja karide ning tõkete eest, võib-olla isegi kingivad kompassi ning õpetavad kuidas käituda loodusõnnetuste korral. Teised lükkavad ohtude ja enneaegse huku poole. Meid ümbritsev keskkond aitab meid alati, st kõik on abiks – kuhu me sünnime, millisteks sünnime jne.

Me peame mõistma, et see on abiks just nimelt arengul. Kui vaatleme seda lähtuvalt mõnest teisest seisukohast – näiteks materiaalsest, siis ei pruugi olukord meile sugugi meeldida.

Võib-olla polegi probleem materialismis, vaid vähestes teadmistes, mis ei kata praktiliselt paljusid „reaalseid´ protsesse – nad on meile tundmatud. Kuid kõigel on vaid üks siht – aidata meil areneda ja käia oma ettemääratud teed, sest nagu on juba ka korduvalt juttu olnud – juhuseid ei ole.

Me ei pruugi seoseid näha, kuid mitte miski siin korrastatud ilmas pole juhuslik. Meie ellu ilmuvad ka saatjad, kes sobivad meie eluprogrammi teostamisega. Paljud hinged rändavad koos, mängides ühtesid või teisi rolle erinevates kehastustes. Nad aitavad üksteisel saavutada seatud eesmärke või annavad tagasi nn „karmavõlgu´.

Mõned hinged tunnevad üksteise vastu suurt armastust, seetõttu elavad pärast sündi külg-külje kõrval sõpradena, vendadena või armastatutena. Teisteks olulisteks faktoriteks on informatsioonilised protsessid, mis mõjuvad inimesele ja ühiskonnale. Just need kujundavad inimest kui individuaalsust ja sotsiaalset isiksust.

Ühiskonnas, kus on ülekaalus negatiivsed informatsioonilised protsessid ning kus toimub elanikkonna intensiivne negatiivsete emotsioonidega toitmine, on rumal oodata täisväärtusliku inimese tekkimist.

Olles eemaldunud loodusest, elab inimene agressiivses, sisuliselt animalistlikus keskkonnas, mille ta on ise oma negatiivse tegevusega loonud, kus pidevalt toimub võitlus eksistentsi pärast. Selles keskkonnas on tugevaimad mutageensed mõjurid.

on kõikjal: vees, õhus, mis on täidetud inimtegevuse mürgiste jääkidega, pinnases, mis on mürgitatud tööstuslike jääkidega ja mürkidega. Kõrgenenud radioaktiivne foon, tugevad, kunstlikult tekitatud elektromagnetväljad, kõikvõimalik sõjaline ja olmekaupade tööstus, mis kõik saastavad meid ümbritsevat keskkonda, tehnogeensed avariid ja katastroofid lisavad saastust üha ulatuslikumatele aladele. Peale selle on mutageenseks keskkonnaks ka inforuum, milles on vaimne osa väga väike ning kuhu pidevalt koguneb negatiivset infot – infosaasta.

Kõigi nende faktorite kompleksne mõju muudab inimest kui liiki. Intensiivselt tugevneb ja avaldub agressioon, haigused, tarbimismentaliteet, inimese võimetus olla harmoonias iseenda ja ümbritseva loodusega. Võimalik, et selle tagajärjel inimene kui liik meie planeedilt ei kao, kuid agressiivses keskkonnas jäävad elama, paljunevad ja arenevad just agressiivsemad isendid

Kuid need on juba hoopis teise liigi esindajad. Inimene kui liik on ohustatud, agressiivne elukeskkond muudab ta agressiivseks, haigeks mutantkoopiaks ja see protsess toimub juba ammu. Igasugune levitatav info kannab endas kas moonutusi, kahjustusi või rahu ja harmooniat.

Tänapäeval massiteabevahendite poolt levitatav info on suures osas tervet inimkonda ähvardav infovälja saast. Luuakse kunstlik, moonutatud infoenergeetiline väli, mis muudab maailma, muudab inimest ennast ja kogu inimkonda. Juba täna on nende moonutuste mõju nähtav.

Vägivald ekraanil on jõudnud tänavatele. Raev, viha, veri, seksiväärastused ja väärastunud armastus on saanud inimkonna igapäevasteks saatjateks. Kes on tänapäeva inimkonna kangelased ja tähed? Tugevate musklitega seksuaalselt rahuldamata kinokangelased, kes tapavad paremalt ja vasakult neid ümbritsevaid inimesi. Tänapäeval on moonutatud inimese enda sisu.

Kuid selline moonutus toob endaga kaasa muutused inimkonna evolutsioonis ning tõukab seda degradatsioonile. Meie planeedi väli on viimse piirini saastunud, kuid täna on seda veel võimalik peatada.

võib-olla juba hilja. Paraku on „häid´ telesaateid vähe ja iga õhtu, mida me teleri ees istume, hävitab osa meie helgetest tunnetest, muudab meid järjest haigemaks. Ning eelkõige avaldub meie haigus selles, et me harjume iga päev ekraanil nägema sadu surmasid.

Me tunnetame sarnaselt ekraanikangelaste surma ja reaalsete inimeste surma. Inimkond muteerub. Et seda protsessi pidurdada, peaks vähemalt vähendama inforuumi saastamist negatiivsete tegude, sõnade ja mõtetega. Mõtted Jumalast, Üliteadvusest on kõige võimsamaks vahendiks inimese elukeskkonna inforuumi puhastamisel.

teame küllaltki palju toidu, vee, õhu mõjust inimese organismile, kuid ei hinda piisavalt „peenenergiaid´. Intellekt on inimese elus üheks olulisemaks mõjuriks. See võib reaalselt meie saatust mõjutada, ainult et kas selline mõju saab olema hea või mitte – see on küsimus.

Milleks siis intellekt üldse on antud materiaalse maailma olenditele? See meenutab skalpelli, millega võib avada paise, kuid võib ka tappa. Mida tugevam intellekt, seda suuremad võimalused inimesel selles maailmas on.

Igal meist on olemas tahe ja võime seda maailmas kasutada. Intellekt on antud kõigile materiaalses kõiksuses elavatele olenditele, paraku – erineval määral. Mis puutub inimesse, siis tema intellektuaalse arengu tasand sõltub teadvuse tasandist, vaimse evolutsiooni astmest.

Saades tänu erinevatele kehastumistele ning saatuse katsumustele teatud teadmisi meie kõiksuse ülesehitusest ja tema seadustest ning arendades isiklikku tahet, võime oma intellekti täiustada ning seeläbi paremini juhtida oma tundeid ja mõistust. Arukuse abil, mis on justkui paadi juhtimise ja navigatsiooni süsteem, oleme suutelised mõjutama tuleviku karmat.

Me võime kasutada kompassi ja kaarti, võtta kätte aerud ja muuta kurssi, randuda või isegi vastuvoolu ujuda, aga samuti võime paati kuival maal tassides edasi liikuda, et lühendada teed seal, kus jõgi teeb looduses suure kaare.

võimaldab meil efektiivsemalt läbida saatuse katsumusi. Kui meie käsutuses on „aerud´ ja „päästevest´, on meil lihtsam läbida isegi tormiseid lõike. Inimene kasvab ühiskonnas. Ühiskond koosneb konkreetsetest inimestest. Teised inimesed on meile eeskujuks oma käitumisega, mõtteviisiga, oma ideedega ja oma isiksusega. Nüüd aga küsige iseendalt – mida teie teistes inimestes stimuleerite?

Milline jälg jääb teist ligimesse peale teiega kohtumist? Kas agressioon või heatahtlikkus, rõõmus ellusuhtumine või pessimism? Sellest, mida teie tekitate, võib otsustada, milliseid jõudusid teenite, ka seda, millised energiad teid elus saadavad ja milliseks kujuneb teie tulevik. Kuna inimesele on antud mõttejõud, siis mõtleva olendina ei saa ta mitte kunagi olla neutraalne.

Iga oma mõttega, iga teoga, iga sõnaga tugevdab ta Kõiksuse ühtesid või teisi energiaid. Iga inimene saab viljastamise hetkel sõltuvalt tema algsest karmalisest programmist teatud anatoomilise ja eeterkeha tüübi. Igas kehastuses, vastaval eelnenud soovidele, pakutakse meile võimalusi ja naudinguid.

Samuti saame kohustused, mille tagajärjel saame ühiskonnas teatud koha ning õpime tooma kasu, töötama üldise kasu nimel. Selles protsessis läbime teatud õppetunde ning katsumusi, kogume elukogemust. Iga inimene saab teatud kehaehituse vastavalt tema karmale, kohustustele, elu eesmärgile.

Elu protsessis me paraku ühel või teisel moel purustame esialgse harmoonia ja see tekitab rohkearvulisi haigusi ja muid probleeme. Paratamatult aitavad sellele kaasa ka teised. Inimene saab sündides kaasa ka teatud vaimsete omaduste kombinatsiooni.

See kombinatsioon sõltub hingekarmast, seega, eelmiste elude jooksul saadud kogemustest. Me sünnime nende omadustega ning erinevalt füüsilistest näitajatest, mida meil on sageli võimatu muuta, saame kõrgemate vaimsete näitajate arendamisega luua aluse meie hingerahule, rahuldustpakkuvale elule, seega elu toetavatele süsteemidele.

Sõltuvusse erinevatest omadustest satume oma valiku tagajärjel. On olemas 2 põhilist valikut, millest sõltub kogu meie mõistuse seisund: 1. ümbrus, keskkond milles elame, meie suhtlusringkond, kultuur;


2. toit – see, mida sööme-joome, kuid ka hinge- ja vaimutoit – see, mida vaatame, kuulame, loeme. Pikapeale hakkab ebasoodne ümbrus ka meid mõjutama. Kui me suhtleme põhiliselt teadmatute inimestega, siis võime ka ise põhja sattuda. Kui meie suhtlusringkonnas on põhiliselt vooruslikud inimesed, siis hakkame ka meie muutuma vooruslikumaks. Suhtlusringkonna valimisel on tervise seisukohast oluline tähtsus.

Ümbrus mõjutab väga tugevasti meie mõistuse seisundit. Kui me teadlikult ei mõtle positiivselt, siis võib ümbrus hakata meid mõjutama suvalises suunas. Öeldakse, et oleme see, mida sööme. Ehitame kõik oma keha rakud üles just toidust. Peaksime märksa enam hakkama tähelepanu pöörama nii sellele, mida sööme. Samuti ka toidu kvaliteedile. Oma maailmavaate ehitame vaimu- ja hingetoidust.

olla väga tähelepanelik igatlaadi toidu suhtes, selle suhtes, mida enda sisse laseme – sellest sõltub meie tervis ja ka meie tulevik. Alati otsime suhtlemist neis ringkondades, kus meil on mugav olla, kus tunneme end mõistetuna.

Ikka otsime sõpru, kes oleksid nõus meid ära kuulama. Kui süveneme oma suhtlusringkonda, mõtleme sellele, miks ja kellega suhelda tahame, annab see meie kohta palju infot.

Sellega tõmbame reaalselt endi ellu seda, mis kõige rohkem vastab meile enestele. Mäletate – mida maailmaruumi saadad, seda ka vastu saad – peegeldus – ehk karma seadus.

Kui muutume meie, muutub ka meie suhtlusringkond, meie ellu tulevad teised inimesed, kes paremini vastavad meie vibratsioonidele. See asjaolu põhjustab palju muret abikaasadele juhul, kui üks pool otsustab hakata tegelema enesearendamisega.

Paraku on siin olemas vaid üks õnneliku kooselu variant – ka teine pool peab hakkama iseenda arendamisega tegelema, muidu lähevad varem või hiljem nende teed lahku. Muidugi võib ilmutada tahet ja otsustada jätkuva kooselu kasuks, kuid nii ei ole kumbki õnnelik.

Pole saladus, et teised inimesed mõjutavad väga tugevasti meie mõtteid ja ka meeleolusid. Iga inimese jaoks on iga kohtumine karmaline. Teiste sõnadega – iga kohtumist oleme me ise esile kutsunud, tekitanud oma mõtetega, oma käitumisega. Sellised inimesed on:

1) lapsed; 2) armsamad;

3) abikaasad; 4) vanemad, õed, vennad; 5) sugulased; 6) sõbrad; 7) töökaaslased; 8) tuttavad; 9) juhuslikud möödakäijad.


Juhuslikud möödakäijad. Loomulikult on sellised kategooriad küllaltki tinglikud. Teame, et juhuslikest möödakäijatest võivad saada meie sõbrad, abikaasad, armastatud, töökaaslased, tuttavad ja isegi lapsendatud lapsed. Kuid praegu ei pööra me tähelepanu sellistele juhtumustele. Räägime ainult ühekordsetest kohtumistest, kuigi mõistagi võib neil meie elule olla väga suur mõju.

Esimesele ettejuhtuvale inimesele ei anna me ära oma viimast raha, tema järel ei lähe me maailma otsa, unustades selle, kuhu olime ise minemas. Kui nii teeme, siis tavaliselt lõpeb see meile halvasti.

Kartke koju kutsutud juhuslikke inimesi, sest te ei tea, millist energiat nad teile jätavad. Kodu – see on meie pühamu. Sellest, kuivõrd harmooniline on meie kodu, sõltub 90% meie tervisest. Loomulikult sõltub kodu harmoonilisus meie endi harmoonilisusest.

Võõrast energiat peame koju laskma väga ettevaatlikult. Peale seda, kui kodus käivad remondimehed või muud asjamehed, on soovitav koristada, süüdata küünlad, puhastada ruumi suitsuga.

Sellega neutraliseerime meie kodu jaoks võõrast energiat. Tuttavad. Need on inimesed kellega kohtume elus kas sageli või mitte eriti sageli, kellega kohtumised võivad olla väga meeldivad ja vahel ka mitte eriti meeldivad.

Sõpradeks neid pidada ei saa, kuna me ei tunne nendega lähedust. Kuid üldiselt tunneme neid küllaltki hästi selleks, et mõista, kes nad meile on. Need on kaaslased, naabrid, alaline juuksur, meie laste õpetajad jne. See inimeste kategooria on meie elus kõige erinevam ja laialdasem.

Energeetiline suhe tuttavatega võib olla kõige erinevam. Me võime tuttavaid tunnetada kui väga lähedasi inimesi, armastada neid rohkem kui sugulasi, olla nendega hingeliselt lähedased, samas võime kellessegi neist suhtuda isegi vaenulikult.

Sõltuvalt sellest loomegi nendega suhteid. Kuid see kategooria on karmasidemete seisukohast meile küllaltki kauge. Töökaaslased. Töösuhteid tuleks üles ehitada vaid töiselt. Ka sõprus ja sugulussidemed peavad kehtima vaid väljaspool tööaega.

Äriasjades peaksime neisse suhtuma kui võõrastesse, kõik sõbralikud ja sugulussidemed ei puutu asjasse. Ka kaastöötajad on karma seisukohast meile üldjuhul küllaltki kauged. Sõbrad. Kui teeme sõbrale teene ja mõtleme sellest, kui palju ta meile võlgneb – siis pole ta meile sõber.

Võib-olla oleme semud, võib-olla äripartnerid, võib-olla lihtsalt head tuttavad, kes on harjunud üksteist sõbraks kutsuma, kuid endi jaoks peame mõistma, millisesse kategooriasse meie suhted tegelikult kuuluvad. Muidu juhtub kunagi tahes-tahtmata arusaamatus ning üksteist mõistmata, läheme lahku, kumbki oma tõde kaasa viies.

Kui inimene on mulle sõber, siis see pole lihtsalt niisama, see on millegipärast nii… Võimalik, et ma lihtsalt armastan seda inimest, ta meeldib mulle, armastan teda sellisena nagu ta on ning mulle meeldib talle rõõmu valmistada.

Võib-olla on see inimene mulle kunagi teinud suure teene; päästnud minu elu, raskel hetkel aidanud, andnud peavarju. Ka sellised asjad ei juhtu juhuslikult. On olemas ütlus: parem saada sõprade poolt petetud, kui terve elu neid teenimatult usaldada. Kui sõbrad on meid petnud, siis järelikult oleme neid ekslikult oma sõbraks pidanud.

Süüdi oleme vaid meie. Sugulased. Igaüks meist kannab kahekordset karmat. Üks – on meie isiklik, teine – suguvõsa karma, milles me sündinud oleme. Suguvõsa, millesse sündinud oleme, võib mõjutada meid erinevalt. Ühtedele on see antud kui kaitsja. Suguvõsa kaitseb ohtude eest, aitab eluteel, suunab ja raskel hetkel annab jõudu.

Järelikult on inimene mingil moel selle toetuse ära teeninud. Sellised juured tuleb igal juhul säilitada, anda edasi järglaste kaudu. Teistele on suguvõsa antud kui katsumus. Probleemide ületamisel suguvõsa tugevneb, karastub, kogub jõudu hing ning sellega puhastab ka juuri.

Ületades endas negatiivsust, puhastab inimene sellega ka suguvõsa karmavälja tervikuna. Näiteks võivad olla alkohoolikute suguvõsad, ka suguvõsad, kes on tuntud oma julmusega jne.

on olemas inimesi, kes väga vähe sõltuvad oma suguvõsa karmast. Nähtavasti seetõttu, et neil on siin elus ette nähtud oma karma tõttu täita oluline isiklik ülesanne. Sellised inimesed kas lahkuvad varakult kodunt, sõidavad kaugele, omandavad varakult iseseisvuse, omades isegi lähedaste sugulastega väga nõrka sidet.

Neil endil on keeruline elutee ning tavaliselt ootavad neid ees suured ja keerulised teod. Suguvõsa karma võib meid mõjutada füüsiliselt – läbi geenide, läbi välimuse, läbi pärilike haiguste, pärilike annete jms.

Samuti võib ta mõjutada meid läbi antud suguvõsas levitatavate ja tunnustatud mõttemallide. Me loome ju ise oma elu ja kui võtame omaks suguvõsa mõttemallid, käitumise, siis jätkame suguvõsas tavaks olnud liini. Kui suguvõsas on palju õnneliku saatusega inimesi, on kõik korras. Kui aga mitte, siis võiks midagi ette võtta. Ja jällegi – ainult läbi iseenda.

Peame teadvustama probleeme ning hakkama iseseisvalt mõtlema, mitte järgima vanu mõttemalle. Vaid nii on võimalik suguvõsa raskest karmast pääseda. Nagu te isegi juba mõistate, seda pole „maha võtta´ võimalik, kuna polegi midagi maha võtta.

Tuleb hakata iseennast muutma – ei muud. Millised on inimese mõtted ja nendega kaasnevad tunded, emotsioonid ja väljendus, selline on ka inforuum, milles ta elab, selline on tema organismi seisund, tema eluviis, selline on see „pärandus´ mida ta geneetiliselt oma järglastele edasi annab.

Vanemad, vennad, õed. Suhted, mis meil kujunevad oma kõige lähemate sugulastega, näitavad kõige selgemini meie suhteid suguvõsa karmaga. Kui peres on mitu last, siis igaühel neist võivad olla erinevaid suhteid oma perega ning järelikult erinev suhe suguvõsa karmaga.

Nii kord juba lood on, et üks lastest võib olla täielik isa karma jätkaja, teine - ema oma, kolmas aga jääb sellest puutumata. On võimalikud ka palju keerulisemad karmaliinide põimingud õdede ja vendade vahel. Variante on nii palju, kui palju on maailmas peresid.

Kui vaatate neid isiksusi nimetuse all „vanemad´ ning oma sisemuses tunnete, et ei suuda nendega koos olla, siis võib-olla on vaja minna ära, minna ära vanemate juurest, keda te näha ei taha. See on väga tõsine otsus ja seda võib teha vaid siis, kui mõistate hästi elu karmalisi seoseid.

Kuid on kuidas on, ärge kandke hinges solvanguid, sest ise olete need kunagi ära teeninud. Hüvastijätuks soovige neile vaid tervist ja õnne.

Mis aga puutub teatud perekonda sündimist, siis ka see pole juhuslik. Vanemad, kes omavad teatud kalduvusi, andeid või kutsumust võivad ka lapsel aidata neid andeid arendada ja tema elu saab selles liinis olema lihtsam, ta võib rohkem saavutada, kuna on „emapiimaga´ endasse imenud teatud omadusi. Positiivne stsenaarium kehtib loomulikult vaid juhul, kui laps ise on huvitatud vastavast alast.

Kui aga vanemad sunnivad last tema tahte vastaselt oma liini jätkama, siis võivad sündmused areneda mitmeti. Nõrgema vastupanuga laps annab järele ja on selle tagajärjel terve elu õnnetu. Mõni isepäisem võib vastu hakata ja lõpuks isegi vanematest lahti öelda.

Vanemad peavad alati meeles pidama, et lapsed käivad oma eluteed, lähtuvad iseenda ettemääratusest, mitte ei rahulda vanemate ambitsioone. Iga inimene on vaba. Kõik, mida tehakse inimese arengu vastaselt, on tehtud tema kahjuks. Abikaasad.

Need on inimesed, kellega tuleb koos oma saatust ehitada. Ebaedu kooselus on sageli palju raskem, kui raske lapsepõlv. Seda võidakse tunnetada kui nooruse plaanide hävingut. Mitte kõik ei leia endas jõudu uuestialustamiseks, sageli enam mitte esimeses nooruses olles.

Ühised lapsed seovad vanemaid edasi ka lahutuse korral. Oleme inimese valinud omale abikaasaks ja nüüd ta ei rahulda meid enam üldse. Oleme ise valinud, järelikult kunagi mingite omaduste poolest ta sobis meile.

Nüüd tuleks mõelda, miks saatus meid kokku viis. Mida peame sellest kohtumisest õppima? Muidugi, kui meie pole enam selle abikaasaga vastavuses, siis tuleb otsida lahendusi.

Kahe inimese karma muutub ühiseks karmaks. Tunnetate teineteist ka vahemaa tagant, suudate oma „teise poole´ soove aimata, sest mõneti on teie energia nüüd ühine. Harmoonilise abielupaari energia on nii suur, et nad on praktiliselt haavamatud.

Võõrad, ebaharmoonilised energiad võivad mõjutada vaid ajutiselt, kahe inimese energia purustab kõik mittevajalikud, negatiivsed energiad. Abielu on teise inimese teenimise kogemus. Inimesed, olles koos ära söönud puuda soola, võivad olla väga õnnelikud, ning lõpuks harmooniliselt kokku kasvanud, võttes abikaasat sellisena nagu ta on, armastades kogu südamest tema voorusi ja puudusi.

Kui inimesed saavutavad harmoonia, on see alati mõlema suure sisemise töö tulemus. Armsamad. Hea, kui abikaasa ja armastatu on ühes isikus. Keerulisem on lugu siis, kui need on erinevad inimesed. Suhted armastatutega kujunevad samamoodi kui abikaasadegagi. Lapsed.

Vanemad stimuleerivad lapse arengut, tema mõistust, tundeid. Emotsioonid on vanemate poolt allutatud kontrollile, heakskiidule ja hukkamõistule. Tavaliselt kujunevad lapsel vanemate kaudu välja „hea´ ja „kurja´ mõisted. Erinevad võivad olla kasvatamisviisid. Niipalju kui inimesi, on ka variante.

Kuid lõpptulemusena peaks iga laps saavutama iseseisvuse ja vabaduse mõtetes, armastuse maailma vastu ning soovi seda tundma õppida. Millise mooduse vanemad suhetes lastega valivad – see on maitse, iseloomu, hariduse küsimus. Vanemad toidavad last energeetiliselt, seetõttu sageli emad ja isad tunnevad laste suhtes ärritust.

Lapsed kui väikesed vampiirid „tõmbavad´ energiat ja infot ümbritsevast ruumist ja ümbritsevatest inimestest enda poole. Siiski ei saa seda vapirismiks kutsuda, kuna see on loomulik protsess. Kasvades muutuvad lapsed üha iseseisvamateks. 12-aastane laps on juba võimeline ise otsuseid vastu võtma ning tal on tekkinud ka energeetiline kaitse.

Kuni selle vanuseni püüab ta olla täiskasvanud inimese energeetilise kaitse all. Võrdväärne energiavahetus 7-aastase lapsega on minimaalne, võrdväärne ei saa see tavaliselt olla ka veel 16-aastasega.

Energiaga võib last „toita´ mitmeti. Võib teda armastusega üle ujutada nii, et tal hakkab sellest halb, ta harjub saama kõike pingutamata ja vanemad ei täida peamist ülesannet – valmistada last ette iseseisvaks eluks. Samuti on võimalik teda toita negatiivsete energiaimpulssidega. Seda võib kahjuks näha väga sageli.

Karjume, sunnime, riidleme, maandame lapse peal oma halba tuju – need on tänapäeva vanemate armastatumateks meetoditeks. Lapse kasvatamise ja õpetamise süsteem peaks alati põhinema resonantse mõjuri arvestamisel, mis sisuliselt on võtmeks tema psüühika ja sisemise programmi mõjutamisele. Selline karmaline jagamine on vägagi tinglik.

Kõik meie elus on suuremal või vähemal määral läbipõimunud. Meie mõjutame ümbritsevat maailma ja maailm mõjutab meid. Kus lõpeb üks ja algab teine? Üks ja seesama inimene võib ühes olukorras olla meile töökaaslane, teises aga – sõber, kolmandas – armastatud inimene, sugulane.

Asi pole mitte selles, et riputada mõnele konkreetsele inimesele külge silt „juhututtav´ või „kõige armsam kõikide armastatute seas´. Oluline on meeles pidada, mis antud hetkel selle inimesega suheldes lubatud on ja mis mitte. Sellega hoiame ära probleemid. Kui käitume kodus abikaasaga kui töökaaslasega ja töökaaslasega kui abikaasaga – nõnda tekitame palju mittemõistmist ja pahameelt.


Kõige tugevamad seosed tekivad inimeste vahel juhul, kui rollid on dünaamilises vahetuses: anda-võtta. Kui mõlemad osavõtvad pooled püüavad mängida ühte ja sedasama rolli, s.t. mõlemad tahavad kas anda või võtta, siis tekib sideme katkemine ja vastastikune tõukumine.

link