Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kas meie maakera sees on veel teine, Maast suurem kera? Urmas Vahe . 18.03.2006

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Arabastrologer-a.jpg
File21887841 15f4f49c3536431c90.jpg
Earth globe talking-usb.jpg
Earth globe.jpg
Bulldozer.jpg
Earth-globe-6.jpg
Digital-brain.jpg
Dore satan.jpg
Lock martin f-35.jpg
Brass-Band.jpg
Emme suitsuga istub.jpg
Kyborg.jpg
Paar jalutamas-koerad.jpg
L2 bosch kopenhagen.jpg
Santiago de Compostela.jpg
Koll-lendur.jpg
No water.jpg
Maja ratastel.jpg


Väheseid huvitab praeguses ülimateriaalses ja reaalses elus küsimus, kas meie kõrval on veel võimalikud paralleelsed maailmad.

Igaühel on küllalt tegemist sellesinatsegi eluga, liiati siis võimalustega, mis kahtlemata kuuluvad paranähtuste hulka.

Tahame või mitte, paralleelmaailmade võimalusega tuleb meil arvestada. Aga kust neid otsida, seda veel ei teata.

Nad võivad tõesti olla meie ümber, seas, kus iganes. Švejki parafraseerides – ka meie sees.

Ütleb ju paralleelmaailmade definitsioongi, et need on meie aegruumis samal ajal samas «kohas» eksisteerivad maailmad koos võimalike eluvormidega.

Neid maailmu võib olla enam kui kaks ning nende vahel üldreeglina puudub info-, aine- ja energiavahetus.

Hüpoteetilised võimalikud suhtlused nende vahel on ainult läbi nn. läbilöögikohtade. Kvantfüüsikas nimetatakse selliseid kontaktkohti ussiurgeteks.

Võidujooks ülienergia suunas

Uskumatult suur inimhulk tegeleb paralleelmaailmade probleemiga iga päev.

Eelkõige jõuriikide teadlaste koorekiht, kes loodab just paralleelmaailmadest leida vastust inimkonna tuleviku võtmeküsimusele: kellele kuulub tulevikus energia või vähemalt informatsioon selle hankimiseks-tekitami seks?

Eestis valdab sedalaadi kontakte tõenäoliselt kõige paremini ufoloog Igor Volke, kes toetub maailma tunnustatud mõtteautoriteetidele, eelkõige ratastoolis briti visionäärile Stephen Hawkingile.

«Paralleelmaailmade teooria koosneb nagu kahest eri harust, millest üks kompab filosoofia, teine tänapäeva tipp-, eriti teoreetilise ja kvantfüüsika kaugemaid tagamaid,» räägib Volke.

«Nii ongi, et ajal, mil klassikaline, reaalne maailm tõmbleb oma energiaprobleemides ja hävitab arutult loodust, tegelevad argireaalsusest sootuks kõrgemates sfäärides mõtlevad teadlased USAs, Jaapanis, Prantsusmaal, Hiinas ja Šveitsis ülisalajaste uuringutega, mis levitavad enda kohal peaaegu et müstilisi legende ammendamatute energiaallikate leidmisest.

Kui tõesti suudetakse mingigi ökonoomne lahendusvariant avastada, on see revolutsioon, mis muudab seni kehtiva maailmamudeli täielikult.»

Tõsi, kui keegi suudaks praktiliselt mitte millestki – näiteks veest, vesinikust või deuteeriumist – luua ilmselt piiramatu energiaallika, astuks see piirkond kindlasti USA asemel maailma valitsejaks.

Selle nimel võidujooks käibki.

Paralleelse energia maailma taga on kohe teinegi paralleel – informaatika.

Elame ajastul, mil info ongi muutunud energiaks.

Ruulib see, kes oskab megaenergiate kõrval valitseda mikroinformaatikat, nõrgemaid signaale.

Võidujooksu võidab see, kes oskab kõrgemat või ka näiteks prügimägedelt kogutud infot ühtse pakina enda huvides ära kasutada.

Igor Volke mäletab kümmekonna aasta taguseid kokkupuuteid Venemaa, vaieldamatult maailma ühe superriigi militaarteadlastega, kelle nimesid ei tea tänini keegi.

«Neid sõjatööstuskompleksi esindajaid ei huvitanud juba ammu, kes tulnukad on või kust nad tulevad. Neid huvitas, missuguse kütusega nad meieni jõudsid.»

Vastus ootab kosmoses

Maailmas on kaks täiesti erinevat teadust: tsiviil- ja militaarteadus.

Sõjaväe sfäärides ringlev teadus on tavainimesele nähtamatu-tunnetamatu ja tsiviilteadusest vähemalt 15–20 aastat ees.

Militaarteaduse kõrgemad sfäärid moodustavad rakendusteaduste ja fundamentaalteaduste sulami, milletaolistega näiteks Eestil pole otseselt mingit pistmist.

Siia kuuluvad aja, mateeria, infoväljade, teadvuse juhtimise, psüühika ja tehnika sidususe, teadvuse kodeerimise, küborgide ja androidide loomise, ülitehnika, mittetapvate relvade tehnoloogia, holograafilise ja virtuaaltehnoloogia jne. uuringud.

«Kosmoselaeva võib Eesti teadus kaasa panna paremal juhul tuubitoitu või mõne muu vähemtähtsa vidina.

Aga mis laeva pardal tegelikult on ja mida üldse uurima minnakse, teavad maailmas vähesed.

Nagu on vaid mõnede superriikide privileeg ka fundamentaalsed teadmised, kuhu investeeritakse meeletuid summasid.»

Viimane tohutu kvalitatiivne hüpe uute energiate vallandamisel toimus teatavasti II maailmasõja aegu, kui suudeti avastada algul juhitamatu, hiljem täiesti juhitav tuumaenergia.

Protsess, mis purustas kõik tolle ajani kehtinud füüsikaseadused ja millel polnud seletustki.

Selle kohta ütles Albert Einstein: tegu pole mitte püssirohu edasiarendamisega, vaid teaduse hüppega täiesti uuele astmele.

Inimkond oli ühtäkki astunud suurte kvantenergiate ajastusse.

Teine vägev signaal anti samuti viimase sõja ajal Saksamaal, kui said tuntuks reaktiivraketid seeriast Vau. Üldtuntud olid V-1, -2 ja -3, ent maailma sündisid ka V-6 kuni -8. Selle teadusgrupi juhiks oli avalikkusele täiesti tundmatu Victor Schauberger, kelle koolkonna väljatöötatud ning Škoda tehastes valmis ehitatud rakettrelvad töötasid juba elektromagnetiliste väljade energial.

Kogu informatsioon jõudis pärast sõda ameeriklaste kätte.

USA kuulus kanderakett Saturn 5, mis inimese Kuule viis, polnud midagi muud kui täiendatud ja ümber nimetatud Vau.

Mutrid, poldid ja suur mõistatus

Inimese jõudmine Kuule oli samm, mille astumisel sai darvinistlikust ja klerikaalsest inimesest kosmiline, täiesti uue dimensiooniga olend.

Kosmilise vennaskonna liikmetele – kui sellised ikka olemas on?! – oleks see kindel ohumärk.

Tulemas on ju uus pretendent, kusjuures üsna agressiivne ja jõhker.

«Kui üldteada atraktiivse mudeli järgi võrrelda maakera jalgpalliga, siis on Kuu tennisepalli suurune ja asub meist 7,2 meetri kaugusel ning Päikest võiks võrrelda 14kordse majaga.

Ameeriklane on jõudnud tennisepalli kaugusele, Maa orbiidil tiirelnud venelane jalgpallist vaid 2,5 cm kõrgusele.

Sellest piisas hüüatuseks, et Jumalat pole olemas ning meie oleme maailmaruumis üksi,» illustreerib Igor Volke inimkonna kosmilisi vägitegusid. Jumalast me ei oska mõelda.

Maailmaruumi suunas oleme hoolimatult seljaga või siis egotsentriliste huvidega lähimaid planeete kaevandada, kasutada jne.


«Kaugest minevikust on teada tundmatute objektide vaatlusi – altarimaalidel, maalidel, käsikirjades, neid on tohutu arv.

Ent jahmuma paneb alates läinud sajandi 40. aastatest toimunud tohutu tundmatute objektide arvu suurenemine.

Mina olen neid alati eristanud inimeste tehtuteks, nn. nuts and bolts (mutrid ja poldid) teooriale vastavateks, ja mõistatuslikeks materiaalseteks – võib-olla ka mittemaisteks –objektideks teisemõõtmelisest paralleelmaailmast.

Neist esimene tekitab küsimärke.

Ent näiteks 1985. aastal hoiatas N. Liit kõiki sõbralikke riike, et kui märkate taevas tumerohelisi ja ovaalseid või ümmargusi moodustusi, millele te ei oska anda seletust, siis on need meie tehtud.

Samasse klassi võib liigitada ameeriklaste nn. stealth-tüüpi, radarite poolt mitteavastatavad relvakandjad: pommitajad, hävitajad, peal- ja allveelaevad, mis külvasid ufode maailma tuntavat segadust. Ka venelastel oli niisuguseid lennumasinaid.

Neid kasutati peamiselt kosmosejaamade transpordivahenditena või mõne muu ülisalajase ja eriotstarbelise missiooni täitmiseks.»


Esmalt luure, alles siis järeldused

Siit võtab Volke endale julguse öelda, et ufod ehk tundmatud lendavad objektid pole mitte hallutsinatsioon või deliirium, vaid nad on ka argiinimese jaoks kindlasti olemas.

Tavapäraselt inimese enda loodud tipptehnoloogia, mille lahtiseletamiseks jääb tavalisest ajust napiks.

Inimestel on nähtuste kohta, mida mõistus seletada ei suuda, väga kiire otsus.

Paranormaalseid nähtusi seletatakse meeltesegaduse, meelemürkide, kõige sagedamini alkoholiga. Kirikuisandatel on imelihtne: kõik on saatanast.

Tasub aga manitsejailt küsida, kas mõni neist on saatanat või jumalat ihusilmaga näinud või sõrmeotsaga puutunud…

«Mina manitsen mitte kiirustama kategooriliste väidetega.

Targem on teha pikaajalist luuret ja alles seejärel asuda järelduste tegemisele,» pakub Volke.

Seda räägib ta just nähtuse kohta, mida võib pidada energeetiliseks portaaliks.

Koridoriks, mille kaudu kontakt muu maailmaga on eriti võimalik. Või ussiurgeteks, mille ühes otsas oleme meie ja teises otsas nemad.

Need on vööndid, kus paranormaalseid nähtusi on täheldatud muu maailmaga võrreldes mitu korda rohkem.

«Eestiski on selline koridor ehk portaal teistest selgelt eristuv.

Triip algab Raplamaal ja jõuab Peipsi järve põhjaossa.

Ka Saaremaa kohal töötanud Vene hävituslendurid on rääkinud uskumatuid lugusid, kui väga kõrgel on nad kohanud üsna konkreetsete piiridega mitme kilomeetri suurusi taldrikutaolisi kehasid, mis ühel hetkel hakkavad enda poole kiskuma jõuga, mis on ületamas lennumasina oma.

Tiri juhtkangi nii tugevasti, kui tahad, lennuk on tundmatu jõu võimuses.

Needki lood ei võinud sündida ei hullumeelsusest ega deliiriumist.»


Nii praeguse kui endise armee kasutada on infot juhtumitest, mis ei kuulu kodurahu ja teistelgi põhjustel tsiviilkäibesse.

Rakendusvõimelised riigid aga tegelevad süstemaatiliselt anomaalse info kogumisega ühemõtteliselt rakenduslikel eesmärkidel – saavutada üleolek, eelisseis, infoelitaarsus.

Ühesõnaga: maatriksi kontroll.

On kujutletav, et sellist ussiurgete süsteemi võib lihtsustatud kujul võrrelda interneti või elektrisüsteemiga.

Piisab pistiku torkamisest õigesse stepslisse ja me saame vajaliku ühenduse.

Kohvimasina puhul hea energia, ent sõrmitsi kontakt võib anda valusa laksu.

Tajutavad ja seletamatud ufod


Kõige intrigeerivam osa ufodest vastab mutrite ja poltide teooriale.

Need on lennumasinad, mille vastu saab füüsiliselt koputada, tulistada, kombata ja nad ei ole inimeste tehtud.

Nähtusi on tabatud maandumas ja startimas, sealt on mingeid olendeid väljunud, inimesi on võetud lennumasinate pardale ja nendega suheldud.

Seejuures mitte ainult kodanikega tänavalt.

Oma lugu on füüsiliselt tajutava tundmatu objektiga Jimmy Carteril, Henry Fordil, Rockefeller juunioril ja paljudel teistel otsustajatel.

Oma lood on kindlasti rääkida kosmonaut Ilja Popovitšil, kui Nõukogude lennuväe eliitüksused jälgisid ja jälitasid vaid mõnesaja meetri kaugusel tundide viisi objekte, millest mõni oli mitmesaja meetri suurune.

Uskumatuid andmeid oli ka Leningradi Eriside Instituudi tippteadlastel, kes käisid Eestis uurimas kuulsat Merivälja objekti.

Neil oli kaasas tummaks võttev info – teati täpselt, et mingil eelajaloolisel etapil on siia kukkunud tundmatu lennuobjekt.

Ufo ise mehi ei huvitanud.

Sama marki lennumasinaid oli neil juba mitu tükki.

Teati sedagi, et sellist tüüpi riistal peaks olema juhikabiinis kaks ufonauti või nende jäänused.

Seegi polnud põnev.

Otsima tuldi ju ufo üht kindlat juhtimismoodulit.

Üks müstilisemaid lugusid on Igor Volke teada toimunud siinsamas, Läänemere kohal: «N. Liidu luure täheldas, et mingi kummaline objekt lendab alatasa Hanko–Haapsalu õhukoridoris.

Ämari lennuvälja komandör, mu hea tuttav, ei saanud kusagilt adekvaatset vastust. Kindel oli vaid, et tegu polnud vaenulike naaberriikide ega NATO objektidega.

Kui 1975. aastal püüdsid Haapsalust lendu tõusnud hävitajad probleemi lahendada, tulistati neist üks mingi punase kiirega merre ja ülejäänud loobusid.»


Volke eristab veel üht gruppi tundmatuid objekte. «Nii USA kui Venemaa kõrgemates teadusringkondades ringleb väga palju informatsiooni kontaktidest nn. katkeva energiaga anomaaliatega. Väga kvalifitseeritud teadurid on fikseerinud meeleliselt ja füüsiliselt konkreetselt tajutavaid objekte.

Neil on oma kuju, võib selgelt näha illuminaatoreid ja reelinguid, isegi illuminaatorite taga toimuvat tegevust.

Ühtäkki lendab kõik miljoniks osaks ja haihtub vaateväljast – et mõni aeg hiljem taas koguneda ning jätkata katkenud protsessi.

Juhtumid on nii visuaalselt kui ka radarvaadel-davad ja jääb mulje, nagu lahkuks objekt samaaegselt erinevate ruumivektorite suunas.

Kindlasti liigub teadlaste mõte sinnakanti, et tegu on ajarändude või siis sõjaväe ülitipptehnoloogiliste laser- või holograafprojektsioonidega.

Tsiviilteaduse, rääkimata amatööride tase ei küüni veel selliste nähtuste selgitamiseni.»


Miks NAD siin käivad?

«Arvata, et kaugemad maailmad käivad aastatuhandeid meiega tutvumas, oleks pisut primitiivne,» arvab Igor Volke.

«Keegi, kes on ületanud aja ja ruumi barjäärid, ei saa olla nii rumal, et tutvusteks ja jälgimiseks kulutaks tuhandeid aastaid.»

1981. aastal algas maailma juhtriikides oluline etapp maaväliste süsteemide mõistuse uurimisel.

Programm CETI (Contact with Extra Terrestial Intelligent) oli astunud uude, nn. SETI (Search of Extra Terrestrial Intelligent) etappi, mida metoodiliselt oivaliselt täiendas Tallinna purjespordikeskuses peetud sümpoosion.

Tegemist oli väga esindusliku foorumiga, millest võttis osa 250 maailma tippuurijat ja filosoofi.


Konverentsil jõuti järeldusele, et kõigepealt peab inimkond suutma vaadelda ja kirjeldada iseennast.

Alles seejärel oleme suutelised mõistma, millist maavälise elu vormi, avaldust või mõistust me peaksime otsima.

Selgus, et teisi maailmasid võib meie puhul huvitada inimeste lihakehalisus – kas oleme nende jaoks võimalik proteiiniressurss?

Või oleme valgu- ja süsinikušovinistlike olenditena füüsikaliselt ja keemiliselt teistmoodi organiseeritud eluvormidele hoopis ohtlikud?

Või oleme sünteesitud nn. geenitehnoloogilised, alles avastamise algfaasis viibivad maatriksolendid?

Volke pakub näite: «50. aastate arvuti ja praegune mikroprotsessor erinevad kubatuuris teineteisest miljoneid kordi.

Kui suudaksime tehisintellekti mõõtmeid veel sama arv kordi vähendada, saaksime umbes inimraku suuruse kunstmõistuse kandja, protsessori, mis tõstaks inimkonna rakendus- ja tarbimisväärtust tunduvalt.

Oleme ju teel tegemas ise vallutuslikku elusolendit, kes algul on programmeeritud, seejärel ise programmeeruv.»


Juba Tallinnas jõuti järeldusele, et Maa-väline mõistus võib omada meile täiesti mõistetamatuid eesmärke ja taotlusi.

Volke: «Aga üsna kindlalt võib oletada, et eelkõige püütakse saada pehmet kontrolli inimeste teadvuse üle.

Seda ei tasu segamini ajada tänaste tuntud maiste mõjutusvahenditega, nagu kõikvõimalikud keemilised ja elektromagnetilised mõjurid.

Kui inimese aju kombata võimsa või spetsiifilise väljaga või kiirgusega, võib ta näha mis tahes, aga soovi korral ka etteantud visioone.

Praegu praktiseerivad kõik maailma superriigid oma salajaste programmidega vähemalt inimeste aju kontrolli. Aga ka teadvuse mõjutamist.

Väljadega manipuleerides on väga suurtesse piirkondadesse võimalik genereerida head või halba tuju, erinevaid visioone, oodatavaid aistinguid, mida iganes.

Osa teadlasi usub, et midagi sellesarnast toimetavad kogu inimkonnaga ka maavälised tegelased.»

Füüsika vangub, aeg materialiseerumas


Braanide ehk paralleeluniversumite teooria üks autoreid Stephen Hawking eeldab praktikale toetudes, et Maa-pealsed tsementeeritud loodusseadused jäävad tegelikule elule varem või hiljem jalgu.

Enam ei näi kehtivat Einsteini relatiivsusteooria ega energia jäävuse seadus.

XX sajandi alguseni suudeti kogu looduse masinavärki seletada klassikalise füüsika parameetrites, mis eeldas, et aine on pidev keskkond.

Ent siis hakkas ilmnema vihjeid, et aine polegi ühtäkki pidev, vaid hoopis teraline ja koosneb aatomitest.

Edasi jõuti elektronide, prootonite, neutronite ja kvarkideni ning sealt pikkusteni, mis on ka kvarkidest veel miljard korda lühemad.

Näib, nagu õnnestuks maailm lammutada olematuks. «Ent sel jadal on lõpp – nagu vene matrjoškasid avadeski jõuame lõpuks kõige pisemani, mille sees ei ole enam midagi,» mõtiskleb Hawking.


Füüsikas nimetatakse pisimat nukku Plancki pikkuseks. Et sellist mõõdet kombata, peaks meil olema kiirendi, mis on suurem kui päikesesüsteem.

Argiinimene on praegu veel võimeline maailma ette kujutama kolmemõõtmelisena, millele lisandub aeg, mida me ei oska selles süsteemis õieti kuhugi toppida.

Braani põimuv mudel näeb meid ümbritsevat isegi kümnemõõtmelisena, kus aeg läbib kõiki mõõteid spiraalina.

Järelikult peaks olema võimalik, et üheaegselt minevikust ja tulevikust startivad rongid satuvad olevikus väga lähestikku.

Igor Volke: «Tean, et USA teadlased on ülimalt süvenenud just aja uurimisele.

On jõutud järeldusele, et ajast on saanud substants, ta on peaaegu materialiseerunud.

Järelikult peaks teda olema võimalik kujutada spiraalis, mitte ainult kulgevas joones.

Amid koolitavad juba inimest ajalendudeks – vastukaaluks ruumiastronautidele.»

Teooriad on nii keerulised, et ilma mitut raamatukogu läbi lugemata ei ole neid võimalik mõista.

Või nagu ütleb Igor Volke: «Keegi pole veel suutnud tõestada, et paralleelmaailmad on olemas.

Samuti nagu pole keegi suutnud tõestada sedagi, et neid olemas ei ole.»


Link