Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Killuke Varanasi virrvarrist : 4, detsember 2008

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Varanasi 00.jpg
Varanasi bather2.jpg
Varanasi ghats.jpg
Varanasi cow.jpg
Varanas 002.jpg
Varanasi-bath-in-the-ganges.jpg


Hindudel on talv.

Hommikuselt hämara Varanasi raudteejaama ees käib suur sagin - väikesed sitked hindu mehed kannavad suuri kohvreid pea peal; osad lihtsalt kükitavad kössitades, pašmina sallid külma pärast ümber pea seotud nagu nad oleks hambavalus; üks kamp teeb otse raudteejaama ees lõket (arutame Tomiga, et huvitav kaua läheks politsei tulekuni, kui Balti Jaama ees lõke püsti panna);

naistel on saride peal kampsunid ning käe otsas unised lapsed; noored uljad mehed magavad hoolimata talvest lihtsalt palja kivipõranda peal; keegi kaupleb rikšat.


Väike 2-aastane poiss nutab, sest tal hakkab kohe piss püksi tulema, aga kuna ema on hetkel kadunud, siis kisub ta nutu saatel lihtsalt ise endal püksid ja plätud jalast ning suunab joa kogenenult oma varvastest eemale...

Kogu selles hämaruse ja sagina varjus kükitame ka meie oma kottide otsas – ootame hotelli poolt saadetavat tasuta rikšat, mis aga ei taha ega taha tulla...

Kell on 5.30 laupäeva hommikul ning mida muud meil ikka teha on, kui lihtsalt poolteist tundi koos külmetavate hindudega raudteejaamas aega parajaks teha...:)?

Kõik raudteejaama rikšamehed juba naeravad meie üle, sest oleme neid tunni jagu tõrjunud ettekäändega, et meile tullakse järgi, kuid oleme endiselt truult oma kottide otsas.


Kui kogu olukord hakkab juba lootusetuna tunduma, koidab äkki taevas ning raudteejaama ees tõuseb suure virsikukarva kettana päike, mis värvib kogu linna roosaks ja rõõmsaks ning mille saatel ilmub meie ette maailma kõige õnnelikuma olemisega rikšajuht, vehkides sildiga: MONICA, ESTONIA.


Varanasi on üks suur virrvarr esimesel päeval kõnnin lihtsalt päevajagu mööda Gangese äärseid ghatisid ning proovin kõik ära vaadata ja endasse lasta.


Varanasi elu keeb Gangese läänekaldal, umbes 4 kilomeetri pikkuselt jõeveerel, mis on ääristatud vette viivate treppide ehk ghatidega.


Ghatidel toimuv tundub olevat üks suur ja värviline mürarikas virvendav kogum – midagi herilasepesa sarnast aga oluliselt värvilisem.


Värvi annavad naiste kirjud sarid, sadude oranžid hõlstid, värvilised juurviljad, palvete jaoks kasutatavad oranžid peiulilled, kirjuks võõbatud paadid ja templid, lagunevad imeilusad mitmevärvilised majad, reklaamid seintel.

Kõige trooniks annab aga oma kirevuse Jumala loomaaed, sest üksteise vahel sebivad väikesed hindud, suured enesekindlad lehmad, T-särkides kitsed ning nirud koerad ning kõik nad on ghatidele tulnud „oma asja ajama”.


Lugematu arv kordi päevas kõlab paadimeestelt „Eggzzzgjuusmiiii, eggzzzgjuuszzmiii do you want a boat?” (tõlkes: vabandage, kas te paati soovite).


Väikestel tüdrukutel on oma müügihitid - nimelt postkaardid või ujuvküünlad - ning üksteise järel ilmuvad nad minu ette: „Madaaam, postcard? Very cheap!”.

Vanad mehed, kes soovivad otse ghatidel teha massaaži hüüvad Tomile: „Söör, guuud mazzzaaazzz!” või siis lihtsalt kerjused nagu kokkulepitult: „Heeelp miii, help mii!”.


Kui esimestel päevadel asume müüjatega nende tõrjumiseks dialoogi või siis lihtsalt kobiseme midagi eesti keeles, siis kolmandaks päevaks omandame juba vilunud kalapilgu ning lihtsalt ei reageeri mitte kellegi üleskutsele.


Kohalikud on aga omandanud müügitehnikad, millele isegi Peep Vain alla jääks.


Nii võtab sõnatuks, kui väike tüdruk pakub küünlaid ning sinu eitava vastuse peale küsib ta maailma kõige siiramate silmadega sulle otsa vaadates: „Miks?”.

Teine väike tüdruk uurib hoolikalt, kui palju mul on õdesid ja vendi ning siis koputab mu südametunnistusele, et ma ikka kõigile postkaardid saadaksin.

Vältides silmakontakti ning raputades pead, kostub aga üllatunud lapsehääl: „Kuidas sa tead, et sa mu postkaarte ei taha, kui sa pole neid ju vaadanudki?!”


Eelpool kirjeldatu on herilaspesa tüütu pool, aga peale mõningast vaatlemist ning kohanemist paistavad herilaspesa seest välja vahvad hindud, kellest igaüks ajab mingit oma asja ning tegeleb tähtsate või vähemtähtsate asjatoimetustega.

Palju on nö vabaõhu juuksureid ja habemeajajaid, kes hoolitsevad hindude hea väljanägemise eest ning siin-seal on näha, kuidas hindu mehed ghati ääres peeglist end imetlevad ja vurre siluvad.

Lõputu arv pühamehi istub varjude all ning teevad kõigile palvetajatele punase tikaga täppe otsa ette.

Ghatidelt võib leida uljaid noorsande, kes lunivad endast koos sinuga fotosid või siis lihtsalt ennastunustavalt turistide peade kohal puupalli mängivad või tuulelohesid lennutavad.


Mansarowari ghati juures on palju pruutpaare, kes käivad templis ning panevad hea õnne nimel Gangesesse küünla ujuma.

Meestel on omaette tegevus majaseina põrnitsemine – nimelt lähevad nad aeg-ajalt silmitsi suvalise seinaga ning kusevad suure kaarega seina peale, misjärel oja ilusti kaskaadina mööda treppe tagasi Gangesesse voolab, aga hais see eest püsib vankumatuna nii ööd kui päevad.

Peaaegu iga ghati ääres on oma „lehmakoogimees”, kes hoolikalt väiksesse kausikesse lehmasita kokku korjab, seejärel nendest perfektselt ümmargused koogid patsutab ning need treppidele kuivama paneb.

Leida võib koti- ja pärlimüüjaid, mõne usurühma liikmeks astunud kiilakaid naisi.

Enamus ghatidel on end sisseseadnud mõni sadu, kelle kõik ribid võib üle lugeda ning kelle pealaele seotud juuksepuhmas on iga linnu unistuste pesa.


Kohalike jaoks on väga oluline tegevus Varanasis surnute põletamine.


Nimelt Varanasi on püha linn ning usutakse, et siin suremine või põletamine vabastab hinged ümbersündide ringist ning hinged pääsevad nirvaanasse.

Seepärast toimub siin linnas 24 tundi järjest surnute põletamine, ikka otse Gangese ääres.

Surnu põletatakse kohe tema surmapäeval.

Kõrgematel treppidel põletatakse kõrgema kasti inimesi ning kõige madalama kasti liikmeid põletatakse otse vee ääres.

Mäletan, et Nepaalis kaasnes kogu selle protseduuriga suhteliselt väljakannatamatu hais, aga Varanasis isegi põletusghati ääres olles ei ole tunda mingit ebameeldivat lõhna.


Sain tuttavaks väidetavalt põletamisghati omaniku pojaga ning tema selgitas kogu protseduuri järgmiselt:

kui inimene sureb ära, siis tema lähedased otsivad kõigepealt preestri ehk brahmani, kes teeks surnu kodus teatud usurituaalid.

Seejärel surnu meessoost sugulased korjavad bambuseid ning teevad nendest surnu jaoks kanderaami.

Surnu kaetakse kuldse ja oranži/punasekirjude kangastega ja kuldsete lehvivate ribadega.

Surnu tuuakse Gangese äärde ning kastetakse kõigepealt kanderaamil pühasse Gangesesse.


Seejärel peab iga lähedane meessoost sugulane panema 5 korda püha Gangese vett surnule suhu – et tema hing saaks puhastatud.

Sugulased peavad ostma 360 kg puid (sandlipuu on kõige kallim ja väärtuslikum), millest siis põletaja-mehed teevad suure lõkke ning seejärel pannakse surnu tuleriidale, mis puhastab tema hinge järgmise elu jaoks või siis aitab hinge nirvaanasse.

Üks surnu põleb umbes 4 tundi, misjärel tema tuhk visatakse pühasse Gangesesse.

Lapsi, rasedaid, sadusid (ehk pühasid mehi) ning tuulerõugetega, leepraga või maohammustusega inimesi ei põletata – need inimesed lihtsalt uputatakse Gangese kõige sügavamasse kohta.

Põhjus on selles, et hindud usuvad, et tule teel võivad need kanduda sugulastele.


Naisi ei lasta põletamise juurde, sest veel mõnda aega tagasi oli Indias naistel moraalne kohustus hüpata oma mehele tulle järele (Sati rituaal).

Tänaseks on see lausa seadusega keelatud, kuid maakohtades pidavat endiselt aeg-ajalt ette tulema.

Meessoost sugulased üldiselt ajavad end peale matuseid kiilakaks, jättes vaid väikese juuksetuti kuklale.

Matusetseremoonia sugulastele ja kogu külale, ehk üldjuhul mitmele tuhandele inimesele, peetakse üldjuhul 13 päeva pärast põletamist.

Kohalike jaoks teine oluline uskumus on, et Gangese vees pesemine vabastab kõigist pattudest.

Seetõttu on pea et iga ghati juures näha hordide kaupa mehi ning vähem naisi, kes viivad Gangeses läbi usurituaale või siis lihtsalt pesevad ennast ja oma lapsi.


Sealsamas treppidel võetakse riidest lahti (naised ujuvad koos riietega) ja pannakse riidesse.

Kogu protsessi jälgides avastan siinse kandi India meeste huvitava aluspesu – tegu on väikese kolmnurkse riidelapiga, mille kolme külge on kinnitatud paelad – kui kõik nööriotsad hoolikalt ümber keha vedada ja sõlme panna, siis jäävad need jalga nagu stringid või sumomaadlejate püksid.


Tundub, et kogu linna pesu pestakse ka Gangeses.

Nimelt eraldi on sisse seatud: „pesupesemisfirmade” ghat, kus on sadade meetrite kaupa pesumehi/naisi ning kuivama pandud pesu.

Kümned mehed ja naised on jalgupidi Gangeses, nad on ehitanud sinna väikesed pesupesemise lavatsid, mille vastu nad seebist pesu peksavad.

Kui see on veel kõik arusaadav, siis täieliku üllatusena tuleb kuivatamisprotsess – nimelt laotatakse kogu pesu otse treppidele, see tähendab prügi peale, liiva sisse, lehmakookide vahele.


Nii on Gangese kallas ja räpased trepid täis kirjusid sarisid, kunagi valget värvi olnud hotelli voodipesu, välismaalaste teksasid ja kirjusid särke ning kohalike meeste string-aluspesu.

Mõnel peenemal „pesufirmal” on ka nöörid ghati äärde laiali tõmmatud, kuid sellest pole abi, sest pesu kukub aeg-ajalt maha pori sisse või see laotatakse hiljem lihtsalt samuti maha.



Ghatide äärest aga Varanasi vanalinna tänavatele sisenedes, oled sisuliselt lõksu püütud, sest kogu vanalinn on 1-2 meetriste tänavate ja kõrgete majade labürint.

Tänavad on kitsad ja hämarad, looklevad sinka-vonka ning on suhteliselt eristamatud – väikesed poed läbisegi lehmade ja sitahunnikutega, mehed-naised majade treppidel istumas, tänava äärtes kõnnivad rahulikult rotid ja kuhjuvad prügihunnikud.

Liiklus on õnneks vanalinnas ära keelatud, sest ega seal ringi hulkuvatest lehmadest ükski sõiduvahend mööda ei pääseks.

Tänavate labürint osutub meile aga selliseks väljakutseks, et oma teise päeva õhtuks ei ole me julenud sinna seiklema minna, vaid hoidume pigem jõe äärde, kuid kolmandal päeval seiklema minnes eksleme üksjagu ning avastame end lõpuks hoopis mujalt, kui olime arvanud end minevat.

Varanasis vaatamist ning ka üllatusi igatahes jagub.


link