Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kobudo

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Ryukyu Kobujutsu (KO=vana, BU=sõdur, JUTSU=tehnika) on pärit Okinawa Ryukyu saartelt ning sellel on pikk ajalugu. Rykukyu saarte võitluskunstid koosnesid Toshu-jutsust (palja käe tee) ning Emono-jutsust (relvade tee). Esimest kutsutakse karateks ning teist Ryukyu Kobujutsuks. Kui otse tõlkida, siis Jaapanikeelne sõna "kobudo" katab kõik iidsed võitluskunstid, relvadega ning ilma, mis on pärit Okinawalt või Jaapanist. Tänapäevases tähenduses mõeldakse enamasti Ryukyu saarte relvatraditsioone. Sõna "Kobudo" muutis "Kobujutsuks" Motokatsu Inoue, kellest tuleb juttu allpool.,

1477, Teise Sho Dünastia ajal, keelati imperaator Shoshini käsul Okinawal ja Ryukyu saartel mõõgad ning teised relvad. Kõik relvad korjati saartelt kokku ning paigutati tema kuninglikku kindlusesse Shurisse Okinawal. Selle tulemusel alustasid Okinawalased karate harjutamist. Kuigi kobudo relvad ei ole tegelikult karate osa, on nende areng jätnud karate arengusse sügava jälje.

1600 vallutasid ning okupeerisid Okinawa jaapanlased. Vallutava armeena jätkasid nad relva kandmise keeldu püüdes nii rahvast kontrolli all hoida. Sellega kaasnes ka jaapanlaste käitumine, tehes okinawalastest teise klassi kodanikud ning mitte nii head kui jaapanlased. Seetõttu võisid ainult jaapani samuraid omada ja kanda relvi.

Okinawa karate arenes edasi oma Hiina juurtest. Nii nagu hiina mungad olid relvadeks teinud pealtnäha süütud tööriistad ja olmeesemed, tegid seda ka okinawalased. Need loovad farmerid ning kalurid otsisid väljapääsu, tehes relvadeks oma igapäevased tööriistad. Nad arendasid välja keerulisi relvade vorme nagu paadi aer (Eku), kalavõrgu ujuk (Chesen Kun Bo), veskikivi vändad (Tonfa), sirbid (Kama), sadula jalused (Tekko) ning kaigas (Bo).

Aastate jooksul asendasid moodne tehnika ning rakendused enamuse Kobujutsu vahenditest, kuid need jäid siiski Kobujutsu oluliseks osaks. Enamus tänapäeva relvakatadest on koopiad 200-400 aastat tagasi suurte meistrite poolt harjutatutest. Koos Kobujutsu õitsenguga ilmusid mitmed suurmeistrid 18.-20. sajandil. Kuid aja möödudes põhjustasid õpetajate vähesus ning inimeste huvi puudumine Ryukyu Kobujutsu langemise, mis ühel hetkel oli täiesti väljasuremise ohus.