Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kolm kepihoopi . Tõnn Sarv

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Toenn-Sarv.jpg
Bamboo-zen-garden.jpg
Japanes kitchen-004.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg
Nara buddhism - 0001.jpg
Zen garden.jpg
Monkey peksab kepiga.jpg
A-zen.jpg
Zen-olemine.jpg


Tozan läks Ummoni juurde ja too küsis, kust ta tuleb. Tozan vastas: "Sato külast."

"Missuguses templis sa suvel olid?"
Tozan vastas: "Hoji templis, järve lõunakaldal."
"Millal sa sealt lahkusid?" küsis Ummon, imestades, kui kaua võib Tozan veel nii täpseid vastuseid anda.
Tozan vastas: "Kahekümne viiendal augustil."
Ummon kostis: "Peaksin sulle andma kolm kepihoopi, aga täna ma andestan sulle."
Järgmisel päeval kummardas Tozan Ummoni ees ja küsis: "Eile jätsid sa mulle kolm hoopi andmata. Ma ei tea, milles ma sinu arvates eksisin?"
Ummon ütles: "Sa ei kõlba ju millekski, sa lihtsalt longid ühest kohast teise."
Veel enne, kui Ummon jõudis lõpetada, oli Tozan Valgustunud.

Imelik lugu, eks ole?

Ometi on taolisi lugusid tuhandeid. Nad kõik lõpevad enamasti sellega, et keegi sai Valgustuse.

Mis selles siis nii olulist on ja kuidas see yldse korda läheb? Ja miks yldse selliseid lugusid räägitakse ja yles kirjutatakse ja kommenteeritakse? Tervete raamatute kaupa? Juba aastatuhendeid!

Ei tea jah.


Aga valgustumine ehk virgumine on tõepoolest syndmus.

See päev, mil Gautama Siddharta sai Virgunuks ehk Buddhaks, seda päeva tähistatakse kõikjal budistlikes maades ja budistide hulgas yle maailma. Sajad miljonid inimesed teavad, et see on tähtis päev ja tähtis syndmus. Isegi see puu, mille all ta selleni jõudis, on pyha.

Igayks pyydleb Valgustumise, Virgumise, Vabanemise poole, kuid õnnestub see vaid vähestel. Ja kui see juhtub, siis hakatakse sellest rääkima, seda meenutatakse, kirjutatakse yles. Sest, mine tea, võibolla on sellest kellelegi kasu. Võibolla Valgustub veel keegi, kui sellest kuuleb või loeb. Lugu ise võib olla ypriski lihtne. Aga mis selle eriliseks, teeb, ongi see, et keegi sai selles loos Valgustuse.

Tihtipeale ei saa sellest aru, kuidas see õigupoolest juhtus. Ja siis seda lugu kommenteeritakse, seletatakse lahti, lisatakse talle mõistujutte, aforisme, luuletusi. Ja neile kommentaaridele kirjutatakse veel omakorda kommentaare. Ikka selleks, et sellest paremini aru saadaks.


Väga paljud idamaised tekstid ongi lakoonilised, aforistlikud, luulelised ja mitmetimõistavad. Mitte ainult need valgustumise lood. Kui palju on kommentaare kirjutatud juba ainuyksi Veedadele! Analyysitud kuni häälikute kõlani, viimaste pisiasjadeni.

Bhagavadgita on pälvinud sadu kommentaare, mis yletavad tuhandeid kordi selle teksti enda mahu. Tõlgendamine, tõlkimine sinna juurde veel.

Dao De Ching‘i on ainuyksi inglise keelde tõlgitud sadadel erinevatel viisidel. Isegi eesti keeles on sellest juba mitmeid erinevaid tõlkeid.

I Ching koosneb oma põhiosas vaid mõnelauselistest tähendamissõnadest. Alles kommentaarid teevad selle raamatu tegelikult kasutatavaks.

Võib öelda, et mõnikord on kommentaarid isegi olulisemad kui tekst ise.

On tekste, mida tavalugeja ei peagi mõistma. Need on vaid meeldejätmiseks. Mediteerimiseks. Mõtluseks. Ja ka siis ei pruugi nende sisu ja tähenduseni jõuda.

Kes need on, kes neid tekste kommenteerivad?


Eks ikka need, kes on neist omal kombel aru saanud, kellele tekst on midagi ytelnud, midagi tähendanud. Kellele see tekst on avanenud. Ja kes tahavad seda äratundmist ka teistega jagada.

Budism ehk Buddha õpetus ehk Dharma järgimine sai teatavasti alguse Indiast. Sealt levis see sajandite jooksul ymbruskondadesse, teisenedes ja arenedes. Nii jõudis see ka Hiinasse ja sealtkaudu Jaapanisse, Koreasse ja mujalegi. Igal pool omandas see oma näo, tekkisid uued ja sootuks erinevad koolkonnad, traditsioonid, praktikad. Kusjuures, yldsegi mitte vastuollu minnes juba varasemate õpetuste ja traditsioonidega, vaid nendega koos olles neid isegi täiendades. Ometi säilitades omanäolisuse, õpetajatelt õpilastele edasi antud järjepidevuse, traditsioonid, mis kyll kaugeltki enam ei pruukinud kooskõlas olla mõne teise samast lähtunud traditsiooni või õpetusega, aga ometi elav olles ja edasi kantud.

Tegelikult on ysna raske ytelda midagi nn budismi kohta "yldse". Niivõrd palju on neid erinevaid koolkondi, traditsioone, õpetusi, kombeid, tehnikaid ja palju muudki. Võiks lausa ytelda, et lause, mis algab sõnadega: "Budism on..." , selline lause on juba põhimõtteliselt vale, sest midagi sellist, mis oleks "budismile" yldiselt omane, lihtsalt polegi olemas.

Seal pole kunagi olnud keskset juhtimist, kõigile kohustuslikke pyhakirju, kaanoneid, liturgiaid, pyhakuid, rituale, palveid, tehnikaid. See on vabalt levinud ja vabalt kulgenud õpetajatelt õpilastele, enamasti suusõnaliselt.

Hiinas ja Jaapanis omandas see traditsioon omad värvid ja tähendused, kombed ja meetodid, yheskoos eksisteerides, arenedes ja koos elades teiste traditsiooniliste usunditega.


Jaapani zen-budismi yheks tuntumaks edastajaks oli D.T. Suzuki, kelle raamatud said ylimenukaiks 60. aastate lääne vaimumaailmas, kus valitses ääretult suur huvi igasuguste esoteeriliste ja eriti just idamaadest tulnud õpetuste järele. See oli lausa moehaigus 60-ndatel ja ka hiljem. Zeni traditsiooni leviku eest on Suzukil suurimad teened. Aga ka probleemid.

Nagu hiljem kirjutas Alan Watts: "Suzuki ei teadnud, millisesse viljatusse pinnasesse ta oma õrna asalea taime istutas." Ja yhes teises kohas mainib Watts: "Seal, kus mõtted vaibuvad, jääb idamaades järele Dao, lääne inimesele aga jäi järele tyhjus..."

Igatahes, see zeni-hullus levis ja omandas läänemaailmas ypriski veidraid vorme.

Oli nagu jäänud mulje, et budism, eriti zen-budism, on midagi vaimustavalt lihtsat ja kergesti kättesaadavat. Pruugib vaid lugeda neid vaimukaid lyhilugusid, kuidas miski õpetaja on midagi oma õpilasele ytelnud või midagi teinud, seejärel neid järele teha, ja ongi käes... Mis iganes.

Yhes taolises zeni loos näiteks oli õpetaja vastuseks õpilase kysimusele tapnud kassi. Uskuge või mitte, kuid selle loo põhjal hakkasid need isehakanud zen-budistid läänemaailmas massiliselt kasse tapma, uskudes, et see ongi see õige zen.

Tegelikult, kui neid zeni lugusid lugeda, ei pruugi aru saada, et enne neid lugusid võib olla olnud aastakymneid õpinguid, tööd, praktikat, mõistmist, sisse-elamist. Koos murdepunktide, ymbermõtlemiste, uuesti arusaamistega.

See, et zeni praktikas justkui polekski vaja midagi õppida, et piisab vaid yhest shokist või ehmatusest selleks, et Valgustuseni jõuda, on muidugi ylim lihtsustus, kui mitte öelda, lausa vale.


Aga jah, zen praktiseerib sellist "shokiterapiat", tõepoolest. On leitud, et see viib Valgustuseni otseteed. Enamasti on budismis ja ka paljudes teistes praktikates kasutusel pikema-ajalised tehnikad. Aga zen, jah, kasutab oma.

Tyypiline on näiteks õpilase kimbatusse viimine lahendamatute mõistatuste või välkkiirete kysimuste-vastustega. Spontanseid vastuseid ja lahendusi hinnatakse palju kõrgemalt kui loogilisi arutelusid ja lahendusi. Äkilised, ootamatud võtted, kepihoobid, absurdsed reageeringud on selles praktikas väga tavalised.

See kõik sobis muidugi huvitaval kombel kokku 60-ndatel aastatel Läänes levinud hipiliikumisega, psyhhoanalyysi, eksistentsialismi jm suundumustega. Oma "sisemise mina" avamine, enesepaljastamine, lõpuniminev avameelsus, eksistentsi valu, alateadvuslike tungide väljapaiskamine jne jne näisid olevat zen-budismis juba ammu kasutusel.

Ja mingid jäljed või vastukajad tollest ajast on tuntavad veel siiamaanigi.

Aga tuleme nyyd lõpuks ka selle loo juurde.

See on tyypiline koan Hiina kogumikust „Väravata värav“, mis on koostatud 13. sajandi algupoolel. Lugu ise pärineb veel mitu sajandit varasemast ajast.


Oleme siin kasutanud jaapanipäraseid latiniseeritud nimekujusid, kuna need on läänemaailmas rohkem kasutusel.

Austusväärne õpetaja Ummon elas ja õpetas 9. – 10. sajandil. Tozan, kes siinses loos on algaja õpilane, saab hiljem Ummoni koolkonna juhiks ja oma õpetaja järglaseks.

Ummoni koane on palju ja nad on ysnagi tuntud.

Nagu näiteks see:

Munk kysib Ummoni käest, kas on kohta, kus teadmisest pole kasu. Ummon vastab: „Teadmised ja tunded sellest ei hooli!“

Aga olgu. Lugu, millest meie räägime, algas nii.

Tozan läks Ummoni juurde...


Ta läks nii, nagu ikka minnakse, kui soovitakse saada õpetust. Me ei tea, kui kaua ta oli varem õppinud, aga igatahes mitte vähe. Sest ilma midagi õppimata ei ole synnis uue õpetaja juurde minna.

Võib arvata, et Tozanil oli piisavalt aukartust. Ja valmisolekut. Ja usaldust.

Kui õpilane läheb õpetaja juurde, siis usaldab ta seda õpetajat täielikult. Tingimusteta usaldus õpetaja vastu on yks kõige tähtsamaid eeldusi, et yldse kuhugi jõuda. Tegelikult annab õpilane oma õpetaja hoolde kogu oma elu. Põhimõtteliselt võiks õpetaja isegi oma õpilase tappa, kui vaja. Kepihoobid, millest ka selles loos juttu, on selles praktikas väga tavalised. Aga praegu lepime sellega, et õpetajal on absoluutne võim. Ja just nimelt selle võimu alla õpilased tulevadki. Sest ainult niimoodi nad jõuavad edasi.

Mahabharatas on lugu, kus noormees läheb vana võitluskunstide õpetaja juurde, paludes teda oma õpilaseks võtta. õpetaja keeldub. Noormees läheb metsa, ehitab savist õpetaja kuju, põletab selle ees lõhnakyynlaid ja hakkab selle ees harjutama. Kui õpetaja sellest kuuleb, läheb ta vaatama. Noormees laskub päris õpetajat näes tema ette ja lubab talle anda kõik, mis too ainult soovib, et vaid tema õpilaseks saada. "Anna mulle oma pöial," ytleb õpetaja. Sõnagi lausumata võtab noormees mõõga, raiub oma pöidla maha ja ulatab õpetajale.


Kõik, mida õpetaja ytleb, on pyha. Ja kõigele tuleb vastuvaidlemata kuuletuda, tundugu see nii veider või imelik kuitahes.

Meenub yks teine lugu, kus samuti mindi õpetaja juurde võitluskunsti õppima. Taheti väga kiiresti õppida, kuid õpetaja lubas tulemusi alles 30 aasta pärast. Kas kiiremini ei saa, kysiti. Saab ka 10 aastaga, lubas õpetaja. Aga kas veel kiiremini siiski ei saa, taheti teada. Nojah, saab ka kolme aastaga. Läks nädal, läksid kuud, läks terve aasta juba, kuid midagi ei õpetatud. Aga õpilane täitis sõnakuulelikult kõik kohustused. Koristas, tegi syya, hoolitses majapidamise eest jne. Ta ei kysinud midagi. Ta ei nurisenud millegi yle. Ta usaldas oma õpetajat. Aga ykskord, kui ta parajasti syya valmistas, sai ta hirmsa kaikahoobi seljatagant. See oli tema õpetaja, kes talle virutas. Seejärel ei juhtunud taas midagi, kaua aega. Ning teine kord, juba mitmeid kuid hiljem, sai ta jälle ootamatult kohutava hoobi. Seepeale hakkas õpilane valvel olema. Ta oli õppinud, et hoop võib tulla millal iganes, kust iganes, kellelt iganes. Ja seejärel hakkas ta väga kiiresti arenema ning temast sai oma õpetajale vääriline meister selles võitluskunstis.

Yks zeni praktikaid ongi see ootamatus, yllatus. Sa ei või iialgi teada, mis juhtub järgmiseks. Ja võib juhtuda, et aastate jooksul ei juhtugi midagi. Aga sa pead olema selleks valmis. Ja seejuures olema oma õpetaja suhtes täielikult usaldav.

...ja too küsis, kust ta tuleb. Tozan vastas: "Sato külast."

Häda sulle, kui sa ei tea, kust sa tuled. Isegi kõige lihtsamale kysimusele ei oska sa vastata!


Kas sa tõesti ei saanud aru, et otsekohe, oma õpetaja juurde jõudes, algabki õpetus?! Kohe, esimesest pilgust, esimesest sõnast, esimesest liigutusest?

Veelgi enam: juba siis, kui sa tulema hakkasid, oli juba õpetus alanud. Sest sa teadsid, kuhu sa minema hakkad, eks ole. Ja sa olid valmis õpetuse omandamiseks.

"Missuguses templis sa suvel olid?" Tozan vastas: "Hoji templis, järve lõunakaldal."

Tozan on kinni oma mõtetes. Tal on pikk reis seljataga. Ta pole tegelikult veel kohale jõudnud, tema mõtted on minevikus. Ta ei saa aru, mis temaga toimub. Talle tundub, et tema käest kysitakse lihtsaid, igapäevaseid asju.

Ometi on kysimused vägagi tähendusrikkad. Kust sa tuled? Kus sa olid?

"Millal sa sealt lahkusid?" kysis Ummon, imestades, kui kaua võib Tozan veel nii täpseid vastuseid anda.


Õpetaja imestab. Ta näeb, et õpilane on tegelikult valmis, aga miski hoiab teda tagasi.

Tozan vastas: "Kahekümne viiendal augustil."

Mis on aeg, mis on ruum? Ei, selle yle nad ei arutle. Sel pole tähtsust. Ruum ja aeg kuuluvad näilikku maailma. Sellel pole midagi tegemist õpetusega. Kogu näilisus peab kaduma, selleks et tõelisus saaks ilmuda.

Aga õpilane ei ole sellest aru saanud.

Ummon kostis: "Peaksin sulle andma kolm kepihoopi, aga täna ma andestan sulle."

Need olid hirmsad hoobid, ehkki nad jäid andmata. Aga Tozani tabasid nad valusalt.

Jah, Ummon oleks talle võinud sõnalausumata virutada. Aga ta ei teinud seda. Ta andestas Tozanile, pannes ta niiviisi veelgi rohkem kannatama.

Milles siis Tozan syydi oli? - See on hea kysimus. Ja selle yle jäi ka Tozan ise mõtlema.

Aga, etteruttavalt: ta oli teises maailmas kui Ummon. Ta tuli ja oli jäänud sinna maailma, kus tullakse ja minnakse, ollakse ja liigutakse. Ta ei olnud aru saanud, et tema õpetaja maailm on midagi muud.

Ummon soovis temaga yhel lainel olla. Ta alustas temaga vestlust. Ta kysis, kust ta tuleb.

Mistahes muu vastus oleks olnud parem kui see, mille Tozan andis. Isegi vaikimine oleks paremini sobinud, kui Tozanil ka midagi muud poleks pähe tulnud. Isegi vastus: "Ma ei tea" või "Kaugelt" oleksid olnud palju paremad.

"Ma ei tea" oleks viidanud sellele, et ta ei tea, kust ta tuleb, sest see oli arusaamatus, vale, ebaõige koht ja et nyyd ta teab, et ta on jõudnud õigesse kohta.

Vastusega: "Ma tulen kaugelt" oleks ta näidanud, et tema maailmas on toimunud suur muutus.

Aga Tozani vastused olid liiga selged, liiga täpsed, liiga maised selleks, et oma õpetajaga samal tasandil olla.

Sellepärast oli ta ka kepihoobid ära teeninud.

Aga kuna Tozan oli olnud nii järjekindel oma täpsete vastuste andmisel, nii kinni oma mõtetes, siis loobus Ummon kepihoopide andmisest ja andestas talle. Sest see oli lihtsalt niivõrd yllatav, et keegi võib tema juurde tulla ja nii rumal olla.

Lausa nii rumal, et see näib juba geniaalsena.

Suurim tarkus võib näida suurima rumalusena. Viimased võivad saada esimesteks. Kunagi ära otsusta esimese mulje puhul.

Andestame talle. Anname talle aega.

Ootame huviga, mis edasi saab.

Järgmisel päeval...

Jah. Tozanil oli seljataga pikk teekond. Ta oli väsinud.

Kuid ta ei saanud uinuda.

Miks ometi, mõtles ta, taheti mulle anda kepihoope? Alles ma tulin, pole veel midagi teinud, ja juba ähvardatakse. Miks ometi, mõtles ta.

Ma ei saanud ju midagi valesti teha. Ummon on kyll kuulus õpetaja ja tema juurde on raske pääseda. Ometi ta kõnetas mind ja soovis teada minu kohta rohkem. Ma ei varjanud midagi. Ma rääkisin temaga aupaklikult. Ma vastasin kõigile ta kysimustele. Ma ei eksinud ju millegi vastu.

Kas nii hakkabki olema? Praegu ta vaid ähvardas. Aga homme? Ja kui kaua see veel võib kesta?

Ja, mis mõttes, et "andestab"? Kas ta tõesti lihtsalt ei viitsinud mind peksma hakata? Ja seepärast ytles, et annab andeks?

Või ehk siiski leidis, et ma olen väärt temalt õpetusi saama?

Hea kyll, mõtles Tozan edasi, ta tahtis mind karistada. Aga mille eest? Muidugi, õpetaja võib alati õpilast karistada, aga ta ju võiks sel puhul selgitada, mille vastu on õpilane eksinud. Mille vastu mina siis eksisin?

Või tahtis ta hoopis mu tähelepanu juhtida kuhugi mujale? Ka see on võimalik. Ta ju peaks teadma, mida ta teeb? Aga, sel juhul, miks ta siis mind ei löönud? Kui ta pidas seda õigeks ja õiglaseks, siis oleks ta ju võinud seda teha. Võibolla oleks see aidanud palju paremini, kui ta tõesti tahtis mind õpetada. Ma magaks praegu rahulikult, teades, et nii ongi ja nii hakkabki olema. Aga ta ei teinud seda. Ta "andestas". Miks ometi?

Aa, mõtles Tozan, mida ta õieti kysis? Et kust ma tulen, eks ole. Võibolla ta tahtis teada, mis mul sealt kaasa on tulnud. Või et, kellega ma seal kokku olen puutunud. Jajah, mõtles ta edasi, võibolla on tal seal mingeid vaenlasi, ja sellepärast tahtis ta ka mind karistada.

Aga siis oleks ta seda ju eraldi kysinud, eks ole. Sato kyla on suur.

Aga jah, ta ju kysiski, millises templis ma olin. Võibolla ei meeldi talle Hoji korraldus või õpetus? Tõesti võimalik. Ja ta tahtis selle minust välja peksta? Aga millegipärast mõtles ymber ja andis andeks?

Ahjah, ta ju kysis, et millal ma tulema hakkasin. Kas ta arvas, et ma tulin liiga kaua? Või liiga kiiresti? Tundus, et see vihastas teda lõplikult, onju.

Tozan vähkres kyljelt kyljele ega suutnud kuidagi uinuda.

Me võiksime siin pikalt kirjeldada Tozani mõtteid tol unetul ööl. Me kõik võime ise olla kunagi olnud taolises olukorras. Meie mõtted tiirutavad ringiratast, väljapääsu leidmata. Me oleme pinges, ärevuses, stressis. Me ei suuda rahuneda.

Aga miks?

Puu laseb lahti oma lehe. Võilill laseb lendu oma seemne. Sisalik tõmbab lahti oma saba.

Lihtsalt ja kergelt.

Aga meie elame minevikus. Ei suuda lahti lasta. Ei suuda ära kahetseda, eks ole.

Isegi need kolm kepihoopi polnud seda väärt, et nende yle pikemalt mõtlema jääda. Või siiski?

Ummon teadis, mida ta teeb.

Kõik tema kysimused olid suunatud minevikku: "Kust sa tuled? Kus sa olid? Millal sa tulema hakkasid?"

Mis tähtsust on sel kõigel, õigupoolest? - Tulin, kust tulin, olin, kus olin, aga nyyd olen siin ja lähen edasi, eks ole. Minevik on seljataga.

Mao silmad on tema eesotsas. Ta liigub. Oma saba tõmbab ta ära. Sabal silmi ei ole.

Ummon oleks samahästi võinud ju kysida: "Kuhu sa viimati s-ttusid?"

Mis tähtsust on minevikul! Kõik see, mida sul enam vaja pole, see lastakse lahti, jäetakse maha ja minnakse edasi.

Aga Tozan seda ei mõistnud.

...kummardas Tozan Ummoni ees...

Me ei tea, kas Tozanil oli kerge Ummoni jutule taas pääseda. Me ei tea, kui palju oli seal teisi õpilasi. Pärast hommikusi rituaale kogunesid nad kõik ju oma õpetaja juurde.

Kuid mitte kellelgi pole õigust õpetajat kõnetada ilma et selleks luba antaks. Kindlasti oli ka teistel oma muresid, kysimusi ja soove. Me ei tea, kuidas Tozan sai õiguse yldse midagi enam kysida.

Aga talle anti see õigus.

Ta kummardus tänulikult õpetaja ees.

...ja küsis: "Eile jätsid sa mulle kolm hoopi andmata. Ma ei tea, milles ma sinu arvates eksisin?"

Jah. See rumal õpilane on jälle siin.

Ta on väsinud, magamata, pinges.

Aga ta tahab midagi. Ta peab seda saama.

Ummon ütles: "Sa ei kõlba ju millekski, sa lihtsalt longid ühest kohast teise."

Mis kasu on liikumisest, kui sinu sees midagi ei liigu? Mis mõtet on yhest kohast teise lonkimisel, kui sa ise jääd ikka paigale? Kui sinuga midagi ei toimu, miks sa siis yldse elad ja liigud?

Veel enne, kui Ummon jõudis lõpetada, oli Tozan Valgustunud.

Kuidas see toimus?

Ei tea.

Aga me kõik oleme need kepihoobid ära teeninud. Igayks omal kombel.



link