Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kolm päeva Ulan-Udes

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Golova Lenina

Ulan-Udest ja Burjaatiast teadsin enne sinna sõitu niipalju, et seal paikneb Venemaa suurim budistide kogukond, et seal elab üks pilusilmne rahvus, kellel on oma keel ja ajalugu ja kultuur. Seda olin ka kuskilt lugenud, et Ulan-Udes paikeb maailma suurim Lenini pea ning see on linna üks põhilistest turismiatraktsioonidest. Mäletan, et Burjaatiast kirjutas oma Venemaa-reisikirjas ka National Geographicu tüüp McKenzie Funk, ja sealt jutust jäi ka see koht kuidagi kõlama, nii et mul oli plaanis sinna kindlasti suunduda ükspäev.

Praegu on meil Baikal Environmental Wave´is peale minu veel üks noor eurooplane ametis, nimelt siis Katharina, kes õpib Saksamaal bioloogiat ja teeb siin oma praktikat, mis kestab kokku kolm kuud. Praegu on tal Irkutskis jäänud veel kaks viimast nädalat olla. Ja kuna nüüd saabusin areenile mina, siis võtsime kohe mesti ja planeerisime need tema 2 viimast nädalat tihkelt igasugu visiite ja väljasõite täis. Koos on ikka lõbusam tuuseldada;)

Igatahes ma ütlen, et Ulan-Uded tuleb Siberis kindlapeale väisata. Meil oli igatahes väga lõbus ja huvitav. Põhiliselt muidugi just lõbus, kuidagi eurooplasega koos ajavad siin Siberis samad asjad naerma. Venelaste jaoks on siin ikkagi normaalne, tavapärane elukeskkond.

Img 0441.jpg

Igatahes Irkutskist umbes 8 rongisõidutunni kaugusel Ulan-Udes on kohe tuntavalt teistsugune keskkond. Esiteks muidugi on inimeste outlook teine, siin on ikkagi lõviosas sellised mongoollastega sarnased inimesed liikumas. Lisaks tundusid nad kuidagi vaiksemad, pehmemad, ja veel sõbralikumad inimesed kõik. Natuke aasialikum tundus ka Burjaatia Irkutskiga võrreldes, kui vaadata nende kohvikute sisustust näiteks, või kuidas marsad seestpoolt välja näevad.

Meie-hostel.jpg

Kuna meil Katharinaga läks reisi organiseerimisega väga kiireks, siis tasuta öömaja hospitalityclub´i kaudu ei jõudnud orgunnida, ja panime kinni ühe odava hosteli Ulan-Udes. Üks öö maksis seal eesti rahas umbes 215 krooni. Neil oli seal netisaidil välja hõigatud, et tulevad ise raudteejaama oma turistidele vastu. Saabumisele eelneval päeval tüübid veel helistasid mulle üle (registreerides tuli jätta moblanumber), et saatku ma neile sms, mis vagunisse piletid saame.

Ulan Udesse saabudes ootaski meid vaguni ees üks priske burjaatia välimusega mees, „guests of Baikalhostel” silt käes. Tema autos istus veel üks teine samasugune. Mees rääkis inglise keelt, ja tutvustas end „Michaelina”, pärast muidugi ilmnes, et tegu on Mihhailiga. Noh, väga huvitav. Hostel ise asus keskusest umbes 10 km kaugusel keset ehedat Siberi küla, aga nägi välja väga normaalne. Hostelisse jõudes tutvustas Michael meile kohe hosteli direktorit, dressipükstes Volodjat, ja umbes 10 minuti pärast selgus, et Volodjal on suht ohjeldamatu mölapidamatus. Mees lihtsalt võis ilma ühegi hingetõmbepausita rääkida Venemaa poliitilisest olukorrast, oma lapsepõlvest, Hitlerist, millest iganes. Ja suht raske oli temast lahti saada, ujus lihtsalt su tuppa sisse, hakkas rääkima, ja minema ei läinud. See Volodja oma jutukusega oli ainus miinus muidu hosteli juures, selle väikse raha eest sai veel saunas käia tasuta ja hommikuti süüa. Kogu selle hosteli teenindajaskond oli kamp koomikuid üldse. Näiteks saunamehe nägu oli nii viltu igatpidi, et aru ei saanud, kuhu ta parasjagu vaatabja mitmest tükist tema nina koosneb, ta nägi välja nagu täielik ambaal, aga samas rääkis suht normaalselt inglise keelt.

Maršutkas

Ulan Ude kesklinn on suht pisike, kuigi linn on ka umbes selline Tallinna-suurune, 500 tuhande elanikuga. Kogu kesklinn koondub sellesama Lenini pea juurde. Nii et põhimõtteliselt inimesed, kes oskavad vene keeles küsida: „Gde nahoditsa golova Lenina?”, need on Ulan Udes päästetud. Kõik marsad ja bussid ja peatänavad lähevad Lenini juurest. Ja lahe, et need kohalikud seletavad asju a´la nii: „Lähete Lenini vasaku kõrva äärde, keerate selja Lenini poole, ja hakkate minema…”

Img 0431.jpg

Muidu olid kolm päeva Ulan-Udes meil huumoriga täidetud jällegi, lihtsalt nii naljakas koht on. Näiteks ükspäev kui mu reisikaaslane tõmbas marsaukse kinni, kukkus marsal lihtsalt ukseklaas eest ära;) Ja meid istutati kõiki teise marshutkasse ümber. Selliseid asju juhtus absoluutselt igal sammul. Viimasel päeval, kui meil jäi paar tundi rongini aega, mõtlesime, et saadaks paar postkaarti koju. Ja juba ühe postkaardi leidmine Ulan-Udes on selline eksootikast tiine seiklus, et soovitan igaljuhul kõigil proovida.

Kultuuriprogrammist siis niipalju, et kõige lahedam oli, et sattusime täiesti kogemata teatris Dostojevski „Valgeid öid” vaatama. Otsisime parasjagu mingit kirikut ja üks väga modernse väljanägemisega teater jäi tee peale ette. Tegu oli Ulan-Ude Molodjozhnõi teatriga, ja see nägi nii seest kui väljast väga sheff välja. Umbes 15 mintsa otsisime, kas selles majas on inimest, kes teaks rääkida teatri programmi kohta. Teatril olid uksed avatud, aga mitte ühtki hingelist ei paistnud kuskil. Pärast leidsime välisukse kõrvalt uksekella, ja selle helistamise peale ilmus teatri direktor välja, hallipäine boheem, piip suus. Nagu Siberis vist juba tavaline, jäi meile jällegi mulje, nagu meid oleks ammu juba selles majas oodatud. Selgus, et teater alustab hooaega alles oktoobris, aga sellest hoolimata kutsus direktor meid järgmisel õhtul Dostojevski eel-eel esietendusele, mis oli mõeldud näitekunsti üliõpilastele ja lavastaja sõpradele. Järgmisel õhtul olime kohal nagu viis kopkat, ja jäime väga rahule. Tõesti, ma pole Eestis ka nii ammu midagi nii head näinud. Kuigi see oli Dostojevski traditsioonilises võtmes, oli etendus visuaalselt juba väga ilus pluss veel head näitlejad. Sellist vene keelt ma muidugi väga ei mõista, aga väga nauditav oli ikkagi. Loen „Valged ööd” kindlasti ükspäev läbi.

Etnograafiamuuseum

Veel käisime Ulan Ude etnograafiamuuseumis, mis oli selline väga suur vabaõhumuuseum mitmetest Siberi vähemusrahvustest kõigi nende majade, ehete, rõivaste, loomadega. Jah, seal oli ka väike loomaaed, kus tutvustati Siberi fauna esindajaid siis. Ma pole üldiselt eriline muuseumite fänn, aga seal kannatas täitsa paar tundi olla.

Etnograafiamuuseum
Muuseumitädi ja tema eksponaat
Img 0520.jpg

Ja siis veel muidugi tegime mitu Ulan Udes kohutuslikku visiiti- budistide templitesse. Neid kutsutakse seal datshaniteks ja need on ka väga-väga ilusad seal. Kõige suurem templite kompleks kannab nime Evelginski datshan, ja see asub kesklinnast umbes 30 km kaugusel, marshutkaga käib seal edasi-tagasi ära 40 krooniga. Evelginskis elavad templite ümbruses ka kohalikud budisti mungad, neid näeb seal pikkades punastes kostüümides puit lõhkumas, maad kaevamas, koristamas… Ja lisaks võib vabalt astuda sisse templites toimuvatele tseremooniatele. Me sattusime ka ühele palvete lugemise õppetunnile (arvan, et tegu oli millegi sellisega), kus umbes 20 meest koos harjutasid. Evelnginski datshanis vist asub ka mingi budismiülikool, või vähemalt nii me ühe maja seina pealt välja lugesime.

Evelginski dathani juures

Veel tshekkasime paari kirikut ja kohalikke turge. Turult sain endale uue sõbranna, kartulimüüja Svetlana, kes andis mulle oma moblanumbri, kutsus külla ja lubas iga kell mulle Ulan-Uded tutvustada kui vaja. Eks ma lähen ka juhul kui kellegi kaasa leian.

Img 0504.jpg
Img 0498.jpg

link