Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kolmas rännak Roerichiga . Aado Lintrop . 25, märts 2009

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search



1924. aasta lõpus katkestab Roerich oma Dardžilingis viibimise ja kiirustab Berliini, kus ta nõukogude saatkonnas

tutvustab täievolilisele saadikule N.N. Krestinskile oma tulevase ekspeditsiooni ideed ja palub nõukogudelt diplomaatilist

tuge.

(Andrejev 2003:295. Aleksandr Andreyev Soviet Russia and Tibet. The Debacle of Secret Diplomacy, 1918-1930s,

BRILL 2003.)

Ta räägib, kuidas inglased püüavad oma mõju Tiibetis suurendada ning teevad seal nõukogude vastast

propagandat.

"Krestinski teatas kohtumisest Tšitšerinile, kes juhuslikult on Roerichi ülikooliaegne kursusekaaslane.

Oma sõnumis tõi saadik välja, et kunstnikul on "täitsa nõukogudemeelsed kalduvused, mis tunduvad olevat teataval

määral budistlik-kommunistlikud", et ta on loonud oma 28 idamaa keelt kõneleva poja abil head kontaktid india- ja

tiibetlastega ning et ta viib nende rahvaste hulgas ettevaatlikult läbi ka mõningast agitatsiooni Nõukogude Venemaa kasuks.

" Tšitšerinit erutas see uudis väga ning ta palus Krestinskit, et see "ei kaotaks silmist seda poolbudisti, poolkommunisti".

"Tänini," kirjutas rahvakomissar talle, "pole meil kunagi olnud nii head ühendust nende tähtsate keskustega. Seega ei tohi me ühelgi tingimusel jätta võimalust kasutamata."" (Andrejev 2003: 296.)

Aleksandr Andrejev valgustab Nilolai Roerichi missiooni tagamaid järgmiselt:

"Oma poliitiliste vaadete poolese oli Roerich esialgu väga antibolševistlik.

On teada, et Euroopa päevil luges ta loenguid ja kirjutas artikleid vene valgekaartlikule ajakirjandusele, milles ta ägedasti kritiseeris nõukogude korda.

Ometi andis tema vastumeelsus bolševismi - "inimkonnale valetava häbematu koletise" vastu Ameerikas viibimise ajal ootamatult maad üsna sümpatiseerivale, kui mitte sõbralikule suhtumisele.

Selle muutuse põhjusteks võib suures osas pidada müstiliste ilmutusteste seeriat, mis Roerichi väitel lähtus tema

vaimsetelt õpetajatelt, himaalaja "mahatmatelt", kes olid temaga telepaatiliselt ühenduses tema naise Jelena vahendusel,

kes samuti oli müstik ja selgeltnägija.

Need olid "valgustatud" olendid, väidetavasti mingi india esoteerilise budistliku kogukonna liikmed, kes ütlesid Roerichile,

et Venemaa on määratud täide viima kõrget missiooni sellel planeedil, ning see innustas teda 1920-te algul sõnastama oma ülimat plaani - "Suurt Plaani".

See nägi ette miljonite aasia inimeste ühendamise religioosse liikumise abil, kasutades tuleviku buddha Maitreja nime, suurde budistlikusse konföderatsioni, Ida Pühasse Liitu.

--- See uus riiklik moodustis (mida tavaliselt nimetati lihtsalt "Uueks Maaks") pidi endasse hõlmama osa nõukogude Siberist (Edela-Altai, Tõva, Burjaatia), Välis- ja Sise-Mongoolia, Läähe-Hiina (Sinkiang) ja Tiibeti ( kas tervikuna või ainult kirdeosa).

Selle pealinnaks pidi saama Zvenigorod, "Helisevate Kellade Linn", mis pidi rajatama Beluhha mäe jalamile kaunisse Ülem-Uimoni orgu Altais (see piirkond seostub mõnede vanade vene muistendite müstilise Valgete Vete Maaga Belovodje). (Andrejev 2003: 294.)


Belovodje kohta on Roerich ise „Šambhalas“ kirjutanud:

19. sajandi keskel toodi Altai vanausulistele ebatavaline kuulutus: „Kaugetel maadel, suurte järvede ja kõrgete mägede taga, seal asub püha paik, kus valitseb õiglus.

Seal elab kõrgem teadmine ja kõrgem tarkus kogu tulevase inimkonna päästmiseks.

Selle paiga nimi on Belovodje.““ (Lk. 312.)

Kummalisel kombel seostub seesama Belovodje Altais tšuudidega.

Roerich kirjutab: „Vanamees viib meid kivisele künkale ja ütleb muistsete matmispaikade kividest ringidele osutades pühalikult: „Näe siit läkski Tšud maa alla.

Siis, kui Valge tsaar tuli Altaid vallutama ja kui meie kandis hakkas õitsema valge kask, siis ei tahtnud Tšud Valge tsaari valitsuse alla jääda.

Tšud läks maa alla ja ajas käigud kive täis.

Võite ise näha nende endisi sissekäike. Ainult ega Tšud igaveseks läinud.

Kui õnneaeg tagasi tuleb ja inimesed tulevad Belovodjest ja kogu rahvale suure teaduse toovad, siis tuleb Tšudki jälle kõigi saadud aaretega.““ (Lk. 314.)

Nii on enesematjate tšuudide ala laienenud pea vastu hiina müüri.

Tuletan meelde, et soomeugri aladel seostatakse seda müütilist rahvast sageli paganlike esivanematega, kes ristiusku ei tahtnud vastu võtta, vaid eelistasid ennast maa alla matta.

Samas nimetatakse tšuudideks mõnedes Komi piirkondades ka igasuguseid üleloomulikke olendeid (nt. tare-, sauna-, talli- ja rehehaldjaid jne, vt. Lintrop 2004: 20-21 ).

Nüüd tulen taas kummalise laama juurde. Lehis oldud päevil on Roerich kirja pannud järgmise lõigu:

"Laama üllatab iga päev ja rõõmustab.

Nii palju on ta näinud, nii palju teab ning tunneb nii hästi inimesi.

Äsja alles tõi ta teate, et üht meile väga lähedast nime mainitakse vanades ettekuulutustes.

Laamas pole põrmugi silmakirjalikkust ja aluste kaitseks on ta valmis relva haarama." (Lk. 70.)

Kahjuks jääb ütlemata, kas ettekuulutus seostati Jelena või mõne teise Roerichiga.

Huvitav on tegelikult hoopis see, et rõhutatakse jõu abil veendumuste kaitsmise võimalust.

Tuletame meelde, millise vaimustusega kirjutas Roerich pantšen-laamat põgenemisel saatnud sõjasalgast.

Ilmselt mõlkus nii Nikolail kui Jelenal juba tol ajal meeles mõte võimalikust Tiibeti relva jõul vallutamisest. 1924. aastal (ehk aasta enne Lehi jõudmist) on Jelena Roerich oma päevikusse kirjutanud: "Sissetung Tiibetisse on kasulik.

Sündmuste käik puudutab religiooni...

Kõrbe kohal kõmiseb löök.

Õige tee viib veretu võiduni.

Meie plaan pole kahureist tulistada.

Üks lask Buddha pihta võrdub terve lahinguga..

. Saksamaa võib anda lennukid, kodumaa - ülejäänu.

Ameerika mootorid ja laatsaretid epideemiahaigetele.

Seejärel mobiliseerib Väejuhatus laatsaretid pidades silmas sõjategevust mäekurudel.

Venemaa, sulle saadame kaastöölisi üle maailma.

Püstitame vanad telgid, koome uutmoodi lipud...(5.9.1924 – V. Rosov 2002 = Росов В.А. Николай Рерих: Вестник Звенигорода. Экспедиции Н.К.Рериха по окраинам пустыни Гоби. Книга I: Великий План. — СПб.: Алетейя; М.: Ариаварта-Пресс, 2002. – 272 с. Minu kasutuses on raamatu versioon MSWordi dokumendina, kus lehekülgede numbrid ei lange ilmunud versiooni omadega kokku.)

Millal invasioon pidi teoks saama, sellest räägivad Roerichi kaastöölise Zinaida Fosdiku (Lichtmani) sama aja (1923-24)

päevikud, mis sisaldavad isegi ajalehe "Tomskii Vestnik" (sest Altai kuulus tollal Tomski kubermangu) tulevase (1929.

aasta 18. juuni) numbri kava, kus sõnumite rubriigis on pealkirjad budistlike legaatide kongressist, Kirde-Tiibeti

vallutamisest sõbralike vägede poolt, teade aktsiaseltsi "Beluhha" kaevandustest uue autotee rajamisest, samuti artikli

pealkiri "Ameerika Ühendriikide püüdlustest aidata Altail tõsta piirkonna tootlikkust". (Rosov 2002.)

Huvitav, kas Tiibeti vallutamise kuupäev oli mahatmate poolt täpselt teada antud?

Jelena Roerichi 1923. aasta päevikus seisab: „Vichys tekib Suure Liidu idee... Rahvad hakkavad mäletama 17. juunit”

(Rosov 2002). Kas see on lihtsalt kokkusattumus, et sellesama idee realiseerumisest pidi teada andma 18. juuni ajaleht?

Või on tegemist püüdega mõtte abil tulevikku kujundada?

Esitab ju Nikolai Roerichki „Šambhalas“ muude pärimusel rajanevate ettekuulutuste seas kujuteldava dialoogi taši-laama ja suure dalai-laama (s.o. iseenda) vahel:

„Šambhala lipp käib läbi õnnistatu keskmised maad, rõõmsad on need, kes teda tunnistasid ja värisevad need, kes ta ära põlgasid.

Taši-laama küsib suure dalai-laama käest, mis on määratud viimasele dalai-laamale.


Ärapõlgaja üle mõistetakse kohut ning ta unustatakse, ja sõjavägi läheb Maitreja lipu all ning Lhasa linn jääb troostituks ja tühjaks.


Šambhala vastu tõusnud kukutatakse.


Nagu veri voolab üle uue maailma maade Maitreja lipp pimedusega löödute jaoks ja nagu tulipäike nende jaoks, kes aru said.


Taši-laama leiab suure dalai-laama ja dalai-laama ütleb: „Saadan sulle oma välgunoole parima märgi, mine ja võta vastu Tiibet. Sõrmus kaitseb.““(Lk. 304.)

Kordan üle lõigu eelmise blogi lõpus toodud tsitaadist: „Õmmeldakse missiooni lippu - Maitreja kujutis, selle kohal akdordže.

Kõik teenistujad panid pähe väikesed akdordžega kaunistatud mütsid ja käivad niisuguste maakaitseväelastena mööda Ulan-Batori.

Juri õpetab neile püssi käsitsemist.

Ostame juurde veel kaheksa mauserkarabiini." (Lk. 214.)

Selline pidi siis olema Maitreja lipu all liikuv sõjasalk, kes taši-laama autoriteedi najal dalai-laamade n.ö. vale liini lõpetab.

1922. aastal ilmutasid müütilised himaalaja mahatmad Roerichile (ta naise kaudu) tema eelmised inkarnatsioonid, millest

üks, nagu üllatuslikult selgus, oli 5. dalai-laama - seesama "Suur Viies", kes rajas pantšen-laama institutsiooni Tašilhumpos ja rajas võimsa Potala palee.

(Selle tõiga teoloogiline tagamõte oli tohutu tähtsusega: kuuenda dalai-laama kehastuse kahtlase legitiimsuse tõttu võis Roerich väita, et ta on dalai-laamade tõelise, 17. sajandil katkenud liini jätkaja!)

Mahatmad näitasid Roerichile ka seda, et ta peab juhtima religioosset missiooni Lhasasse selleks, et ühendada lääne ja ida budistid ning puhastada budistlikku õpetust.(Andrejev 2003: 294-295.)


Kuues dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) oli teadupärast naistemees ja luuletaja, kes keeldus mungatõotuse andmisest ning kelle elu lõpes hiina vangipõlves.

Tema „Nukrad armastuslaulud“ on ilmunud Linnart Mälli tõlkes 2006. aastal.

Aktsiaseltsist „Beluhha”. 1920-te aastate keskpaiku arendasid Roerichid oma kaastööliste abil ärilist tegevust.

Näiteks avati Harbiinis mitme Roerichi New Yorgi muuseumiga ühenduses oleva äriühingu (näiteks kirjastus „Alatas” ja logistikafirma „Mirovaja Služba”) osakonnad.

Just enne 1925-1928 aasta ekspeditsiooni tekkis mõte asutada põllumajanduslik ühing „Alatõr” ja aktsiaselt „Beluhha”, viimane mitmesuguste maavarade kaevandamiseks.

Roerichid arvasid, et „Ida Liit algab Siberis eraühingu näol” (Jelena Roerichi päevik 1924-1925, Rosov 2002).

Just tulevast ameerika kapitali abil rajatavat ühingut silmas pidades käis Roerich 1924. aasta lõpus Pariisis külas nõukogude täievolilisel saadikul L. B. Krassinil, kes parajasti oli ka Kontsessioonikomitee juht.

Hiljem pidas „Beluhha” juhtkolmik – Horsch, Lichtman ja Grant – Kontsessioonikomiteega läbirääkimisi õiguse üle kaevandada Beluhha mäel ja 100 versta raadiuses selle ümber sütt, naftat, marmorit, graniiti, grafiiti, lupja, soola, turvast ja eriti hõbedat (Rosov 2002).

Vladimir Rosov toob oma raamatus ära mitu „Beluhhat“ ja tulevast kaevandusprojekti puudutavat dokumenti.

Esitan siin neist viimase, millest selgub ka üks võimalikke põhjusi, miks utoopia ei realiseerunud.

Ei kuulu avalikustamisele
NSVL Rahvakomissaride Nõukogule
Moskva, 18. juuni 1929

Vastavalt NSVL Rahvakomissaride Nõukogu 28. juuni 1927. aasta määrusele (protokoll nr. 219, p. 27) andis Kontsessioonide Peakomitee 6. juulil 1927. aastal kirja New Yorgis loodud ameerika korporatsioonile „Beluhha“ selle

kohta, et neile antakse 1928. aasta suveperioodiks, s.o. kuni 1. novembrini 1928, õigus korraldada ekspeditsioon esialgsete otsingute sooritamiseks ja maavarade leidmiseks Beluhha mäe piirkonnas Altais.

Pärast ekspeditsiooni on korporatsioonil õigus sõlmida leping detailsete uuringute läbiviimiseks antud piirkonnas ühe

aasta jooksul, alates 1. novembrist 1928, järgneva eelisõigusega sõlmida kontsessioonileping nende poolt avastatud

maavarade ekspluateerimiseks.


Kirjaga 6. maist 1928. aastast andis korporatsioon teada, et 1928. aasta suvel nende poolt ekspeditsiooni ei korraldata ning palus pikendada optsiooni kuni 1930. aastani.


Peakontsessioonikomitee 11. juuni 1928. aasta määruse alusel teatati korporatsioonile, et Glavkontsesskom peab

võimalikuks anda ajapikendust 1. novembrini 1930 tingimusel, kui korporatsioon tasub 5000 dollari suuruse pandi, mis

tagastatakse talle pärast ekspeditsiooni Beluhha rajooni saabumist.

Nimetatud tingimus on esile kutsutud asjaolust, et korporatsioon ei esitanud oma kirjas piisavalt põhjendusi selleks, et võiks arvata, nagu ei oleks 1928. aasta hooaega nende poolt kasutada saanud.

Pealegi leidis Glavkontsesskom, et taotleja pole antud piirkonnast ja selle tulevasest kasutamisest piisavalt huvitatud.


Selle peale vastas korporatsioon Glavkontsesskomile, et GKK ettepanek on korporatsiooni juhatuse otsusel edasi lükatud lähimasse tulevikku, kuna nad on endale võtnud suuri kohustusi pilvelõhkuja ehitamise ja paljude muude tööde näol.


Kontsessioonide Peakomitee pleenum, arutanud 30. mail 1929. aastal peetud istungil (protokoll nr. 49 p. 9) antud asja, otsustas: “Tunnistada korporatsiooni Beluhha õigused esialgseks maavarade otsinguks Beluhha mäe piirkonnas Altais – kaotatuks seoses lepingus sätestatud aja möödumisega, millest teatada korporatsioon „Beluhhale“ ning teavitada NSVL RKNi“


Kõigest eespool esitatust annab Kontsessioonide Peakomitee teada NSVL Rahvakomisaaride Nõukogule. Allkirjad: GKK esimees L. Kamenev, esimehe asetäitja M. Reichel, sekr. juhat. ajut. aset. Firsov

Vähemalt selle dokumendi kohaselt kadusid väljavaated unelmate Zvenigorodi rajamiseks seoses rahaliste raskustega, millesse AS „Beluhha“ oli sattunud seoses Roerichi muuseumi (pilvelõhkuja) ehitamisega New Yorki.

Ent tuleme nüüd tagasi 1924 - 1928 pika ekspeditsiooni juurde. 1926. aasta aprillis jõudis Roerichi ekspeditsioon Urumtši.

Pikemat aega seal viibides suhtlesid ekspeditsiooni liikmed tihedalt nõukogude konsulaadi töötajatega.

Päevikus kirjutab Roerich nördinult sellest, kuidas hiina võimud ei luba venelastel konsulaadi õuele püstitada Lenini kuju.

Konsul A. E. Bõstrov kirjeldab oma ametipäevikus vestlusi Roerichiga: "Täna külastas mind Roerich koos naise ja pojaga.

Ta jutustas palju huvitavat oma reisi kohta.

Selle järgi, mida ta rääkis, uurivad nad budismi ja on ühenduses mahatmatega ning saavad neilt väga sageli juhiseid selle kohta, mida tuleb teha.

Muuseas ütlesid nad, et neil on mahatmatelt kirjad seltsimees Stalinile ja Tšiitšerinile.

Oletatavasti on mahatmate eesmärgiks budismi ja kommunismi ühendamine ning suure Ida Vabariikide Liidu loomine.

India ja Tiibeti budistide seas on levinud ettekuulutus ja usk sellesse, et nende vabanemine välismaise rõhumise alt tuleb just Venemaa punastelt (Põhja Punane Šambhala).

Roerichid toovad mõned sedalaadi ettekuulutused Moskvasse. Nad toovad ka mõned india ja tiibeti maalid, mis on selle mõjul teostatud.

Sellest, mida Roerich räägib, võib järeldada, et nende reis läbi India, Tiibeti ja Lääne-Hiina oli mahatmate missiooni teostamine, mille lõplikuks täideviimiseks kohustati neid minema NSV Liitu, seejärel aga Mongooliasse, kus nad peavad

astuma ühendusse taši-laamaga (dalai-laama abilisega vaimsetes asjades), kes põgenes Tiibetist Hiinasse ning tooma ta Mongooliasse ja sealt asuma teele vaimuliku protsessiooniga, et vabastada Tiibet Briti ikkest."" (Andrejev 2003: 297.)


6. juunil oli Roerich koos saatjate ladakhi laama Ramzani ja Tiibeti laama Lobzangiga juba Moskvas, kus kohtus selliste

juhtivate bolševikega nagu Lunatšarski, Tšitšerin, Kamenev, Krupskaja. Tšitšerinile andis Roerich kaks venekeelset

mahatmate läkitust, millest üks oligi adresseeritud Tšitšerinile, teine aga Moskva kommunistidele (Samas: 297).

Lisame mahatmate läkituse Tšitšerinile:

„Ainult kommunismi sügav mõistmine annab rahvastele täieliku heaolu

. Meile on teada, et mõned talupoegade kihid ei suuda kommunismi ideed omaks võtta.

On tarvis uut asjaolu, mis viib nad tõelise Kogukonna sängi. Selliseks üleilmseks asjaoluks saab kommunismi omaksvõtmine budistliku teadlikkuse poolt.

Kui Nõukogude Liit tunnistab budismi kommunismi õpetuseks, võivad meie Kogukonnad anda tegusat abi ning sajad miljonid üle maailma laiali puistatud budistid annavad hädavajalikku ootamatuse väge.

Volitame meie poolt läkitatud Akdordžet edastama meie ettepaneku üksikasju – võime kinnitada, et viivitamatult on tarvis abinõusid maailmakommunismi kui vältimatu evolutsiooniastme kehtestamiseks.


Saadame mulda meie venna Mahatma Lenini hauale.


Võtke vastu meie nõu ja tervitus.“ (Rosov 2002.)


Link