Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kong Fuzi

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Konfutsius.jpg
Tao patriarh 1.jpg
Zhuang zi-drache.jpg
Konfutsius-stairs.jpg
Konfutsius-021.jpg
China-theater.jpg
Konfucius-02.jpg
China-theater 2.jpg
China-confucius.jpg
Konfucius- leading.jpg
Daoism-taoism.jpg
China-fuzimiao.jpg
Konfutsius-0221.jpg
Konfutsius-d8.jpg
Zhuangzi 800 .jpg
Konfutsius 4.jpg
Konfutsius ja lao tse.jpg
Zen-a.jpg
Konfutsius-p-001.jpg
Kong Fuzi / Kong Qiu / (551-479), keda tuntakse ka Kongzi või Kung Tse nime all (õpetaja- Kong/Kung-tark Kong;), on vana Shongi dünastia võsu, sündinud Ida-Zhou ajastul (Chunqiu

Legendid jutustavad, et Kong Fuzi kaotas kolmeaastaselt isa, kuid ei olnud emale koormaks, sest ta oli oma vanuse kohta väga väärikas ja tõsine.

Kaheksaaastaselt astus ta kooli, kus viibis kümme aastat, olles eeskujuks oma seltsimeestele ja rõõmustades õpetajaid oma eeskujuliku käitumise ja mittelapselike tseremoonia-mängudega.

Ta valib ametniku karjääri ja jõuab ruttu edasi.

Juba noore õppejõuna tal oli rohkem kui 3 000 õpilast.

Teine variant - neljakümneaastasena hakkas ta avalikult jutlustama oma õpetust arvukaile õpilastele.

Konfutsius rääkis enda kohta: "15aastaselt pühendasin end õppimisele,

30 aastaselt seisin juba kindlalt jalul,

40 neljakümneselt vabanesin kahtlustest,

50 aastaselt tunnetasin taeva tahet,

60-lt kuulasin teda mõistusega

ja 70-lt võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi".


Aga sealsamas räägib ta, et alles kuuekümneaastasena õppis eristama tõde valest, ja alles seitsmekümneselt võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi.

Ja et kõigist õpilastest ainult Yang Hui vastas Konfutsiuse arvates normidele ja seegi suri varakult.

Ühe linna kuberneri (või vürsti) ametit pidades ilmutab ta erakordseid võimeid ja kutsutakse kohtuministri (teistel andmetel nõuniku) kohale.

Ta oli ~50 aastane. Seda ametit pidades muutub ta nii populaarseks, et rahvas hakkab teda oma lauludes ülistama.

Oma mõistuse, energia ja äraostmatu aususe tõttu muutus Konfutsius väga mõjukaks, kuid tema õpetus ei olnud mitte alati piirkonnavalitsejale meelepärane.

Vabastatud ametist õukonnaintriigide tõttu ning tundes sügavat muret oma ajastu poliitiliste segaduste pärast, alustas Konfutsius koos õpilastega vaest rändurielu.

Ta rändas mööda paljusid osastisriike, püüdes veenda valitsejaid rakendama tema rahu ja ühiskondliku harmoonia saavutamise õpetust.

Pärast kolmeteist tulutut aastat pöördus ta (aastal 483) koju tagasi Lusse, et pühenduda õpetamisele, publitsistikale ja nagu väidab traditsioon - klassikaliste põhiraamatute (eeskätt Shujingi ja Shijingi) redigeerimisele, nende stiili parandamisele ja kommenteerimisele.

Ja ei tegelnud enam poliitikaga.

Ta suri 479. aastal seitsmekümne kahe aasta vanuses.

Alles mitu sajandit pärast tema surma võtsid Hani dünastia valitsejad tema õpetuse oma valitsemispõhimõtetesse.

Konfutse on eeskätt riigimees ja siis alles mõtteteadlane, seepärast ei ole ta midagi sarnast maha jätnud, millele võiks anda filosoofilise süsteemi või teooria nimetust.

Midagi sellesarnast võiks välja kooruda tema õpilaste kirjadest, milledes need ehivad oma õpetaja õpetusi omalt poolt väljamõeldud täiendustega.


Näiteks üks Konfutsiuse õpilasi ja tema õpetuse esimene teoreetik ütles:

"Kui inimese mõtted on siirad, siis on tema süda korras;

kui tema süda on korras, siis on tema isik kasvatatud;

kui inimene on kasvatatud, siis on tema perekond korraldatud;

kui perekond on korraldatud, siis valitsetakse ka vajalikul viisil riiki."

see on hea näide kogu Konfutsiuse kosmo-polito-eetika-psühhogoogikast, sest Konfutsiuse järgi inimese kasvatamisest (või ümberkasvatamisest) algab ja sellest sõltub inimkonna ja riigi heaolu, kord ja harmoonia.

Kui inimene tahab elada taeva ja maaga harmoonias, siis peab ta teadma, mida temalt nõuab loodus, perekond, ühiskond, riik ja inimkond.


Ta kujutas perekonda kui riigi mikrokosmilist mudelit. Keiser oli kogu inimkonna isa. Konfucius ja õppimine

Konfuciuse mõtete ehtsuse tunnusel (hallmark) on rõhk haridusel ja õppimisel.

Ta halvustas neid kes usuvad loomulikku arusaamisse ja intuitsiooni ja toonitas, et ainuõige arusaamine asja/nähtuse kohta tuleb pikast ja hoolikast uurimisest (õppimisest).

Õppimine, Konfutsiuse jaoks, tähendab leida hea õpetaja ja immiteerida tema sõnu ja tegusid.

Hea õpetaja on keegi kes on veidi vanem ja juba tuttav minevikus toimunuga.

Kuna ta vahetevahel hoiatas ohjeldamatu peegelduse ja mediteerimise eest, Konfutsiuse seisukoht jääb õppimise ja tagasisidestuse vahe peale. “He who learns but does not think is lost.

(Lunyu 2.15). Tema, kes õpib aga ei mõtle on kadunud.


Tema kes mõtleb aga ei õpi on suures ohus.

Konfutsiust ennast peetakse ühtekokku kolme tuhande õpilase õpetajaks, kuigi ainult 70 neist olevat omandanud selle kunsti mida ta ise ülekõige hindas.

Konfutsius olevat olnud valmis õpetama igaüht, vaatamata sotsiaalsele positsioonile, peaasi, et õpilased oleksid agarad ja väsimatud.


Ta õpetas oma õpilastele moraali, kõnkunsti, valimtsemist ja peeneid kunste.

Õpetustes oli tähtis osa ka nn “kuuel kunstil�?- tava, muusika, vibulaskmine, sõjavankri juhtimine, kalligraafiat ja arvutamist--- kuid moraalsust pidas ta kõige tähtsamaks. Konfutsiuse pedagoogilised meetodid on tabavad.

Ta ei jutlusta aine sügavuti, selle asemel esitab ta küsimusi, tsiteerib lõike klassikute teostest, või kasutab vaimukaid võrdlusi, ja eeldab et õpilased jõuaksid õigete vastusteni.

(Lunyu 7.8). Ma juhendan innukaid ja valgustan kirglikke.

Ma hoian õhus ühte nurka ja kuni õpilane ei jõua minuni ülejäänud kolmega, ei jätka ma õppetundi.

Eetika teooria Konfutsiuse eetika teooria põhineb kolmel tähtsal kontseptsioonil: Li Kui Konfutsius kasvas sisaldas li kolme elu aspekti, pühendumist Jumalatele, sotsiaalsetele ja poliitilistele institutsioonidele ja igapäevast käitumist.

Usuti, et li pärines taevariigist.

Konfutsiuse defineeris li ümber, väites et viimane ei ole taevast maapeale tulnud vaid tuleneb humaansusest.

Li koondas endasse kõik isiku pühendunud teod ja tegemised arendamaks ideaalset ühiskonda.

Konfutsiuse Li tähendas seega igasugust inimtegevust mille (became every action by a person aiming at meeting their surface desires of a person).

Need saavad olla kas head või halvad.

Üldises tähenduses olid tegevused, mis suunatud lühiajalistele naudingutele halvad ja tegevused, mis olid suunatud ettepoole, mõjutamaks elu paremuse suunas, loeti headeks.

Yi Konfutsiusele, yi (義) oli li põhjuseks.

Yi saaks tõlkida kui õiglust (righteousness).


Sooritades tegevusi ajendatuna li, ei loetud sinu enese huvitatust ilmtingimata pahaks, järgides oma igapäeavastes tegevustes yi peaks sinust saama parem, õiglasem inimene.

See tähendab: selle asemel, et ajada taga enda kui üksikisiku huvisid peaks tegema seda mis on õige ja moraalne.

Yi põhineb vastastikkusel.

Näiteks järgides yi põhimõtteid peaks leinama oma isa ja ema 3 aastat peale nende surma.

Kuna nemad hoolitsesid esimesel kolmel eluaastal sinu eest ja vastastikkuse põhimõtet järgides peaksid sina leinama neid kolm aastat.

Ren Nii nagu li `le järgneb yi, samuti järgneb yi`le ren (�?).

Ren ligilähdaseimaks tõlkeks saab pakkuda inimeste vastastikkust ühendust.

Tema moraalisüsteem baseerus empaatial ja teistest arusaamise võimel, mitte aga vaimulike poolt paika pandud reeglitel.

Ren põhimõtte kohast elamisviisi peeti paremaks kui elu yi põhimõtteid järgides.

Elu ren`i järgides kutsutakse Konfutsiuse versiooniks.

Ta juhtis tähelepanu sellele, et neid kes sinust kehvemad tuleb kohelda sarnaselt viisiga kuidas Sa soovid, et sinust kõrgemalseisvad sind kohtleksid.

Voorus Konfutsiusejärgi põhineb harmoonilises ühtsuses koos teiste inimestega.

Konfutsius luges teistest hoolimist kutsumuseks ja missiooniks, mille eest peaks olema valmis surema. (Lunyu 15.9).

Poliitiline teooria Konfutsius`e poliitiline teooria tuleneb tema eetilisest teooriast ja parim valitsemine on see kui valitsetakse läbi inimeste loomuliku moraalsuse ehk enesedistsipliini- nende ren`i, selle asemel, et võtta altkäemaksu ja sundust kasutada. (“Vesteid ja vestlusi).


Ta uskus, et inimesed on oma loomult head ning neist tuleb hoolida. Halvasti käitumise sundus surutavat neile peale aga väljastpoolt.

Kuna ta jälestas ainuvõimsa Keisri ideed, sisaldusid vastavad valitsejate võimu piiravad elemendid, ka tema filosoofias.


Ta rõhutas kõne vastavust tõele.

,,,, kui Kuningas ei tegutse ja räägi Kuningale sobivalt, ei saavat ta kauem Kuningas olla ja ühtlasi kaotaks seega ka Mandate of Heaven.

Naised Konfutsiuse visandatud ühiskond põhines peajoontes hierarhial. Tema jaoks olid naised selle hierarhia aluspõhjaks.

Piltlikult öeldes olid tema filosoofia ja eetiline süsteem suunatud ja mõeldud ainult meestele.

Järgijad Konfutsiuse filosoofilist traditsiooni järgisid tema lapselaps (grandson) Zisi ja Mencius.

Nad rakendasid ja laiendasid tema filosofilist süsteemi.

Tänapäeval peetakse selle all silmas Si-Meng School.

Aga ka konfutsianismi.

Palvus Taiwan`is, on üle 20 Konfutsiusele pühendatud templi, Taipei County`s viis ja Pescadoresēs üks. Hiina olud ja Kong Fuzi

Mõlemat Ida-Zhou perioodi (I -Chunqiu - “Kevaded ja sügised”: 770-475, II -Zhanguo - “Sõdivad riigid: 475-221) iseloomustavad arvukad muutused Hiina poliitilises, majandus- ja kultuurielus.

Esimese aastatuhande lõpuks muutub Hiina poliitiline kaart (võrdluses Chunqiu algusega) järsult: peaaegu kahesajast riigilisest moodustisest jääb alles vähem kui 30.


Võimsamad riigid vallutasid nõrgemad, kuni Hiina jagunes seitsme suurvõimu vahel, mida tunti “Sõdivate riikide” nime all (Zhanguo).

Need “Seitse tugevaimat”: lääne Qin, kirde Yan ja lõuna Chu kuuluvad perifeersete hulka, suurimad keskmaa omadest (Zhongguo) – keskmised Han ja Wei, põhja Zhao ja kirde või ida Qi (Vt. N14, Hiina lk.27).

Ka järgneva Zhanguo kahesajaaastase perioodi jooksul jääb põhiliseks poliitiliseks faktoriks nendevaheline võitlus hegemoonia eest Taeva-alusel.

Põllumajanduses ja käsitöös toimuvad suured muutused seoses rauasulatamiskunsti omandamisega (+ hüdrotehnilised ehitised Huang He, +[Huai he] basseinides ja Yangtse ülemjooksul) => üleminek intensiivsele põlluharimisele (irrigatsioon, kastmisega põllumajandus jmt).

Zhanguo perioodil tekkivad kaubandus-käsitöö linnad poolemiljonilise elanikkonnaga.


Levib müntidega rahasüsteem.


Sel ajal, s.o. Chunqiu lõpul, VI-V sajandil, tekib ka uus olukord ideoloogias.

Sel “100 koolkonna võistluse/vastandumise” ajajärgul kujunevad välja Vana-Hiina filosoofilise mõtte põhisuunad, luuakse autoriseeritud kunstiteosed.


Ühiskonnas kujuneb välja uus sotsiaal-psühholoogiline isiksuse tüüp, mis rebib ennast lahti traditsioonilise maailmavaate ahelaist.


Koos sellega tekib kriitiline filosoofia ja teoreetiline teadus.

Tekib arvukalt hiina filosoofilisi õpetusi, traditsioonilise hiina ideoloogia põhivoolud, ja algab “kõikide koolkondade vastasseis”, mis saavutab õitsengu Zhanguo perioodi keskpaigaks ja lõpeb selle perioodi lõpus.


Hiina ajaloolane ja bibliograaf I. sajandil pKr [Ban Gu] raamatus “Hani dünastia ajalugu”, peatükis “Lühiandmed filosoofide kohta” koondab kõik filosoofilised suunad 10-le, milledest põhilised on 6, mida nimetab Sima Qian “6 koolkonda”:


teenistujate koolkond — konfutsionism (zhujia),

moistide koolkond — motism (mojia, Mo Di),

daosistide koolkond — taoism (daojia),

seadusemeeste koolkond — legism (fajia),

sofistide/nominalistide koolkond — “nominalism” (mingjia)

ja yin-yang õpetuse pooldajad või koolkond (yin-yang-jia).

Igaüks neist suundadest läbis oma tekkimise, arenemise ja kihistumise etapid.


Zhanguo ajastut peetakse traditsiooniliselt Hiina vaimses ajaloos klassikaliseks perioodiks: laialdane ja avatud ideede võitlus, mida ei kitsendanud mingi ametlik ideoloogiline dogma.


Ei enne ega pärast seda ei saanud Hiina ühiskond tundma sellist pingelist intellektuaalset elu, niivõrd laialdast humanitaarsete ideede levikut.

Linnaväljakutel, -tänavatel, valitsejate lossides ja ülikute majades toimuvad ideelised vaidlused.


Kogu Zhanguo’ tuntud Hiina “akadeemia” [Czisä süegun] (“Czi väravate juures” või “Teaduste loss Lääne väravate juures”) Ci riigi pealinnas Linzis: IV sajandi algusest, peaaegu 100 aastad eksisteeris) kogunesid ühekorraga kuni “1000 vaidluskunstis osavat meest”, kes võitlesid ilukõnes.


Juba Chunqiu perioodi (770-475) teise poole mõtteteadlased kinnitavad, et lähedal on maailma lõpp ja juhivad tähelepanu kurjakuulutavaile märkide: päikesevarjutustele, rõvedaile lõbustusile, teised aga põgenevad mägedesse ja metsadesse.


Ja kõik ülistavad vana aega, kui Hiina oli ühendatud ja tugev, igaühe julgeolek oli kindlustatud ja maal oli vaid üks valitseja.

Mõttetargad kujutasid seda minevikku kui ideaali, mille poole peab püüdma anarhiast vaevatud sugupõlv.


Kuulsamaiks nende seast on Kong Fuzi ja Laotse. Kong Fuzi / Kong Qiu / (551-479), keda tuntakse ka Kongzi või Kung Tse nime all (“õpetaja Kong/Kung”- “tark Kong”), on vana Shongi dünastia võsu, sündinud Ida-Zhou ajastul (Chunqiu perioodil) [Czous], nüüdses – Qufus [cüifu], Lu osastisriigis, tänapäeva Shandongi provintsis.


XVI. sajandil muutsid Hiinat külastanud jesuiidid tema nime kuju ladinapäraseks Konfutsiuseks (Confucius).

Legendid jutustavad, et Kong Fuzi kaotas kolmeaastaselt isa, kuid ei olnud emale koormaks, sest ta oli oma vanuse kohta väga väärikas ja tõsine.

Kaheksaaastaselt astus ta kooli, kus viibis kümme aastat, olles eeskujuks oma seltsimeestele ja rõõmustades õpetajaid oma eeskujuliku käitumise ja mittelapselike tseremoonia-mängudega.

Ta valib ametniku karjääri ja jõuab ruttu edasi. Juba noorena õpejõuna tal oli rohkem kui 3 000 õpilast.

Teine variant – neljakümneaastasena hakkas ta avalikult jutlustama oma õpetust arvukaile õpilastele.

Konfutsius rääkis enda kohta: “15-aastaselt pühendasin end õppimisele, 30aastaselt seisin juba kindlalt jalul, 40nselt vabanesin kahtlustest, 50 — tunnetasin taeva tahet, 60 — kuulasin teda mõistusega ja 70 võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi”.

Aga sealsamas räägib ta, et alles kuuekümneaastasena õppis eristama tõde valest, ja alles seitsmekümneselt võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi.

Ja et kõigist õpilastest ainult Yang Hui vastas Konfutsiuse arvates “li” normidele ja seegi suri varakult…

Ühe linna kuberneri (või vürsti) ametit pidades ilmutab ta erakordseid võimeid ja kutsutakse kohtuministri (teistel andmetel nõuniku) kohale.

Ta oli ~50 aastane.

Seda ametit pidades muutub ta nii populaarseks, et rahvas hakkab teda oma lauludes ülistama.

Oma mõistuse, energia ja äraostmatu aususe tõttu muutus Konfutsius väga mõjukaks, kuid tema õpetus ei olnud mitte alati piirkonnavalitsejale meelepärane.

Vabastatud ametist õukonnaintriigide tõttu ning tundes sügavat muret oma ajastu poliitiliste segaduste pärast, alustas Konfutsius koos õpilastega vaest rändurielu.

Ta rändas mööda paljusid osastisriike, püüdes veenda valitsejaid rakendama tema rahu ja ühiskondliku harmoonia saavutamise õpetust.

Pärast kolmeteist tulutut aastat pöördus ta (aastal 483) koju tagasi Lusse, et pühenduda õpetamisele, publitsistikale ja – nagu väidab traditsioon - “klassikaliste” põhiraamatute (eeskätt – Shujingi ja Shijingi) redigeerimisele, nende stiili parandamisele ja kommenteerimisele.

Ja ei tegelnud enam poliitikaga.

Ta suri 479. aastal seitsmekümne kahe aasta vanuses.

Alles mitu sajandit pärast tema surma võtsid Hani dünastia valitsejad tema õpetuse oma valitsemispõhimõtete aluseks.

Konfutsius pidas end pigem ideede vahendajaks kui reformaatoriks, tema põhimõtted on ühtaegu nii uuendusmeelsed kui ka konservatiivsed.


Konfutsius on tegelnud põhjalikult muistse aja küsimustega.

Tema peamine huviala oli vanad pärimused ja riitused.

Ta ei ole koostanud oma teoseid, on aga püüdnud vanu allikaid õigesti edasi anda.

Temale omistatud “Vestlused ja kõnelused” / “Vesteid ja vestlusi” – “Lunyu” ilmusid mõnikümmend aastat pärast tema surma ja need on hea allikas tema elu ja tegevusega tutvumiseks.


Ta otsis eeskujusid möödunud aegadest, et luua ühiskondlikku harmooniat ja rahvasõbralikku valitsust.

Ta leidis muistsetest tekstidest eetika ja moraali põhimõtteid, mis rõhutasid inimesi ühendavate suhete keerukust ja pidasid ülimaks vooruseks üldisele hüvangule suunatud üksikisiku kohusetunnet.


Konfutsius võttis eeskuju vääriva käitumise ja täiusliku riigivalitsemise musternäidisteks Xia, Shangi ja Zhou dünastia ning veel kaugema mineviku jumalikud ja pooljumalikud tegelased.


Need inimestele tehnika, kunstide ja voorusliku valitsemise õpetamise eest Hiina traditsioonis ülima austuse pälvinud kultuurikangelased on läinud Hiina varasemat ajalugu käsitlevasse pärimustesse.

Kõige kuulsamad müütilised kangelased olid “3 valitsejad, 3 õilsat”, keda peeti tsivilisatsiooni esiisadeks ja hiinlaste kodumaa rajajateks (Fu Xi, Shen Nong ja Huangdi).

Nende järeletulijateks oli “5 keisrit” (Wu Di: Huang Di, “Kollane keiser”, Zhuan Xu/Su [Čžuan-süi], Du Gu [Di Ku], Yao ja Shun).

Peamine teema – pojalikkus, vooruslikkus kui valitsemisõiguse alus.

Teine muistsest ajast pärit teema tulenes vajadusest hoida kontrolli all üleujutusi, mis pidavalt rahva heaolu ähvardasid.

Konfutsiuse jaoks oli eeskujulik valitseja see, kes tegi pingutusi selle kõige sagedamini esineva loodusõnnetuse ärahoidmiseks.

Sellise valitseja ideaalina on esile tõstetud Shuni järglastYud, kes oli sedavõrd pühendatud kaitsetammide ehitamise korraldamisele, et ei saanud kümne aasta jooksul kordagi koju.

Veelgi hilisematest valitsejatest imetles Konfutsius eriti Zhou dünastia rajajaid, kuningaid Weni (Wen Wang) ja Wud (Wu Wang), ning kõige enam Wu venda Zhou vürsti, Zhou Guni [Čžou Gun].

Hilisemas traditsioonis seati Zhou vürst sageli vooruse võrdkujuks, kes palus esivanematel võtta tema elu oma venna elu asemel, kui kuningas haigestus.

Räägitakse, et tema palvete ja ettekuulutuste üleskirjutused pandi metall-laekasse luku taha. Wu Wang suri, kuid legend räägib, et trooni haaramise asemel teenis Zhou vürst Wu noore poja [Čen Wangi] nõunikuna.

Sel ajal süüdistati teda reetmise sepitsemises, kuid ülestähendused metall-laekas tõendasid tema ustavust kuningale.

Zhou vürst lõi ka rituaalid ja rituaalse muusika, mida Konfutsius pidas Zhou dünastia rajajate vooruslikkuse ja harituse kõige täiuslikumaks väljenduseks.

Konfutsiuse arvates oli tema ajal korra kokkuvarisemise põhjuseks nende rituaalide ja muusika hülgamine ning üleüldine isekas käitumine.

Zhou vürsti ennastohverdav pühendumine kohusetäitmisele ja austus rituaalide vastu tegid temast kõrgelthinnatud eeskuju, kelle kuulsus püsis kogu Hiina ajaloo vältel.


Konfutse on eeskätt riigimees ja siis alles mõtteteadlane, seepärast ei ole ta midagi sarnast maha jätnud, millele võiks anda filosoofilise süsteemi või teooria nimetust.

Midagi sellesarnast võiks välja kooruda tema õpilaste kirjadest, milledes need ehivad oma õpetaja õpetusi omalt poolt väljamõeldud täiendustega.

Näiteks üks Konfutsiuse õpilasi ja tema õpetuse esimene teoreetik ütles: “Kui inimese mõtted on siirad, siis on tema süda korras; kui tema süda on korras, siis on tema isik kasvatatud; kui inimene on kasvatatud, siis on tema perekond korraldatud; kui perekond on korraldatud, siis valitsetakse ka vajalikul viisil riiki”.


Ja see on hea näide kogu Konfutsiuse kosmo-polito-eetika-psühhogoogikast, sest Konfutsiuse järgi inimese kasvatamisest (või ümberkasvatamisest) algab ja sellest sõltub inimkonna ja riigi heaolu, kord ja harmoonia.

Kui inimene tahab elada “taeva ja maaga harmoonias”, siis peab ta teadma, mida temalt nõuab loodus, perekond, ühiskond, riik ja inimkond.

Ta kujutas perekonda kui riigi mikrokosmilist mudelit. Keiser oli kogu inimkonna isa ja koguni ringkonnakohtunikku nimetati “Isa ja Ema ametnikuks”. Riigi heaolu sõltus perekonna-kohustuste kombekohastest täitmisest.

Perekond, kuhu kuulusid ka esivanemad, oli igavesti kestev kollektiiv, elav organism, mille vaim kujundas selle üksikliikmete vaimu. Konfutsius nõudis põlisest ajast kujunenud tavandite täitmist.

“Lapsed peavad olema tulvil usulist andumust oma vanemate vastu, peavad neid austama ja armastama”. Sõprade suhtes soovitati “olla enese vastu vali ja teiste vastu armuline”.

Ja siit järeldatakse edasi: “Kui te armastate oma vanemaid, siis sellega te kindlustate ka rahvas armastust; kui te austate vanemaid sugulasi, siis sellega te õpetate rahvale sõnakuulmist; kindlustanud eneses armastustunde, hakkab lihtinimene hindama oma vanemaid; õppinud austama endist vanemaid, saavad nad austusega suhtuma valitsejate käskudesse”.

“Aga kui lihtinimesed teenivad pojalikus harduses oma vanemaid, kui nad kuulavad valitsejate käske, siis muutub riigi valitsemine täiesti avalikuks”. “

Ja ükski, kes teenib kuningat, olgu ta suursugune või mitte, rikas või vaene, ei tohi üheski olukorras tekitada segadusi”.

Konfutsius võrdleb riigikorda hiiglaperekonnaga, kus sugukonna vanima liikme prerogatiivid on kantud üle keisrile. Hea valitseja peab püüdma rahvast rikastada ja teda õpetama.

Võib öelda ka nii: Konfutsius on esmajoones kõlbluse õpetaja.

Tema arvates tuli riigile ja ühiskonnalale (huvitav, et kõikide peamiste sinoloogia konverentside – vähemalt NSVL-s – “logoks” oli “Ühiskond ja riik Hiinas”; 1 – 1971, ja võibolla siiani...) vajalikud mineviku poolt pärandatud väärtused ära tunda ja fikseerida.

Seepärast hindas ta õiget vormi, rituaali, komme, normi (li) ja nägi oma ülesannet nende väärtuste säilitamises. Sellest tulenev eetika on staatiline.

Kõik suhted peavad jääma sellisteks, nagu nad kunagi on seatud.

Ühe inimese sõltuvust teisest, näiteks poja sõltuvust isast, alama sõltuvust vürstist ei tohi revolutsiooni või evolutsiooni teel kõrvaldada.

See seisukoht ei ole paljas kinnihoidmine sellest, mis on ajalooliselt välja kujunenud, vaid tugineb kujutlusele dao’st.

Kuna kosmilise algpõhjusel dao (õige tee, käitumise ülim printsiip, vooruse ja vastavuse, “nõutavuse”, selle-mis-peab-tuleb-on vaja jne sümbol) on kindlad seadused, on analoogsete seaduste järgi elamine kohustuslik ka maa peal.

Vastasel korral võib karta õnnetust.

Kuigi niisugune käsitus on utilitaristlik, leidub “Lunyu’s” ka teine ütlus, mis näeb sihti maise tegevuse harmoonias dao’ga: “Õilsa siht on dao, mitte elatis”.

Siit nähtub, et Konfutsiuse eetikal on vähemalt metafüüsiline kallak. Sama kehtib ka tema vagaduse kohta.

Ta alistus taeva tahtele, vaatamata sellele, kas see tõi talle rõõmu või kannatust.

Ometi on inimene oma tegudega vastutav taeva ees.

Nii siis on riigi arenemine Konfutsiuse lõppemärk, ja oleks vale lugeda teda uue usu loojaks. Usust ning teistest metafüüsilistest küsimustest on Konfutsius püüdnud vaikides mööda pääseda.

“Sa ei mõista elu ja tahad teada, mis on surm!” – vastab ta oma õpilasele.

Religioon ja sellega tegelemine on Konfutsiuse-taolisele konservatiivile endastmõistetav.

Tema enese usu sügavus ja see, mida ta jumala ja vaimude tõesust küsimärgi alla pannes silmas pidas, on juba iseasi. Kuid kõrvalehoidumine usulistest küsimustest ei tähenda veel, et Konfutsius, see tõsine põhja-hiinlane, oleks ateist.

Ei, nagu kõik tema suguvennad usub temagi vaimudesse ja kõrgemasse võimu, loeb end isegi selle võimu poolt valitud tööriistaks.

Ta ei räägi neist asjust, talle näib olevat see iseendast arusaadav.

Niisiis Konfutse õpetused on järgmised: seltskonna (st. Hiina riigi) heakäekäigu aluseks on iga üksiku inimese (eriti valitseja) isiklik täius.

Riigi reformeerimist tuleb seepärast alustada üksiku isiku ümbermoodustamisega, resp. parandamisega.

Konfutsiuse õpetuse tuumaks on sügav inimlikkuse (ren) [žen’] tunnetamine, mis tähendab toimimist, arvestades inimsuhete tundlikkust. Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte.

Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, s.t. olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole.

See fundamentaalne suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel.

Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel.

Konfutsius rõhutas ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus, õiglustunne ja otsekohesus.


Konfutsius uskus, et täiusliku käitumise omandamiseks peab inimene õppima ja teostama li’d – rituaale ja kombeid, mis olid tema arvates ren’i kristalliseerunud avaldusvormid ja mis omakorda tulenesid

muistsetest väärtustest.

Ta uskus, et li on nii võimas, et selle järgimine kogu südamest põhjustab isiksuse muutumise, mis vallandab omakorda ahelreaktsiooni ja mõjutab lõpuks kogu universumit.


Muistsel ajal elasid kuningad ja targad, kes oma täiuse tõttu väärt olnud, et neid pühadeks peeti.

Praegu sääraseid inimesi enam ei ole. Kuid ka praegu on võimalik läheneda täiusele: iga isik võib saada ideaalseks inimeseks selle sõna täies mõttes, sest inimese loomus on hea. Ideaalse inimese peamiseks omaduseks on õigus ja kindlus kõigis tema töödes.


Pühadele on see omadus külge sündinud, teised võivad seda omandada lakkamatu püüdmisega ning laialdaselt kõike seda uurides, mis hea on.

Kui see on saavutatud, tekivad inimeses kolm tähtsamat voorust: teadmine, kohusetunne ja julgus.

Järgmise arenemisastme omadusteks on tööarmastus, kohusetäitmine, iseloomu kindlus ja tundeline südametunnistus.

Veel peab inimene saavutama nende täiendused – õiglustunde ja head kombed, ning ideaalne inimene on valmis.

Seda ideaalset inimest nimetas Konfutsiuse “küntseks” [czün’ czõ], valitseja pojaks (eurooplase arusaamisele oleks vastav mõiste gentleman). Ren’i komponendid: pojalikkus ehk vanemate (peamiselt – isa) –austamine xiao, vanema venna austamine – [di], li, i, de, yue...

Püüd saada ideaalseks inimeseks ei ole Konfutsiusele eesmärk ise, vaid ainult abinõu, sest ainult ideaalne inimene võib täita inimese ja kodaniku viit tähtsamat ülesannet: näidata lugupidamist vanemate, valitsejate ja riigivõimu vastu ning täita kohustusi sõprade ja eluseltsilise vastu.


Kui kõik püüaksid saada ideaalseteks inimesteks ja valitsejad esimestena näitaksid head eeskuju, siis oleks pandud alus üldise rahu harmooniale ja riigi arenemisele.

Konfutsius ei ole tõeliselt mitte uue tõe kuulutaja, vaid hiina eetiliste vaadete ja moraali väljendaja, ideaalide koguja.

Tema aforismid ei ole tihti midagi muud kui vanad tsitaadid pühadest raamatutest ja nende mõtete formuleerimine, mis juba ammu oli kogu rahva ühisomandus.

Näiteks: “Voorus ei ole kunagi üksinda, sest talle ilmuvad varsti naabrid; ustavus ja ausameelsus on kõigist kõrgemad; olla vigadega ja mitte püüda neist lahti saada – see on kõige pahem; näha, mis on hea, ja head mitte teha – on väikemeelsus; mida sa endale ei soovi, ära tee seda ka teistele” jne.


“Klassikaline” hiina kirjandus. Konfutsianistlik kaanon.


Vana-Hiina traditsiooni järgi, vanimad (Shang Yini ja Lääne Zhou perioodi) raamatud on “Yijing” ehk “Zhou Yi”, “Muutuste raamat”(?/VIII-VII), “Shujing” ehk [“Snan Shu”- “Ajalooliste pärimuste/legendide raamat/kogu”],“ Kirjade/Ürikute /Ajaloo raamat” ( XIV -VIII/XII -VI) ja “Shijing” ehk “Laulude raamat” (XI-VII/VI).

Ja veel: “Bambusannaalid” [Čžu šu czinän’] ja “Säilinud Zhou kroonikad” [I čžou šu]. Viimane – väga kahtlane allikas (kas tõesti nii vana...).

Loomulikult, et tõelised hiina kirjanduse (siis mitte kirjanduse, vaid ~sõnakunsti) vanimad mälestised on mütoloogilised pärimused ja rahvalaulud.

Aga vanimaist mütoloogilistest tekstidest on säilinud ainult katkeid, ja näiteks, “Shujing”, mis üritab luua ülehiinalist mütoloogiat, sisaldab XIV-XI sajandist pärinevat ja ainult II.s.eKr kirja pandud ainestikku.

Hiina kirjanduse vanim osa on koondatud 13 osast koosnevasse konfutsianismi kaanonisse.

Need on nn. lõimeraamatud (jing, koeraamatuteks nimetati hilisemaid kommentaare), mille teadmine oli kohustuslik igale haritud inimesele, sage tsiteerimine muutis nad üldlevinud mõttelauseteks ja kõnekäändudeks.


Konfutsionalistliku kaanoni tuumaks on “Viisraamat” ja ehk “Wujing” ” (“Yijing”, “Shujing”, “Shijing”, “Lizi” ja “Chunqiu”) ja “Nelikraamat” ehk “Sishu” (“Lunyu”, “Zhongyong”, “Daxue” ja “Mengzi).


Viisraamat koosneb tekstidest, mida Konfutsius kasutas oma õpilaste õpetamiseks (Hiina sõna, mida siin raamatu tähenduses kasutatakse, tähendab sõna-sõnalt kanga lõimelõnga, millele on kootud kogu ülejäänud kangas, nagu sanskriti sõna “sutra”).

“Liji” tähendab “Kommete raamat”, ja “Chunqiu” – “Kevaded-sügised”.

Kuues raamat, millele Konfutsius viitab on “Yuejing” (“Muusika raamat”), mis läks Hani dünastia ajal kaduma.

Traditsiooniliselt peetakse Konfutsiust nende teoste koostajaks või väljaandjaks, kuid tänapäeval arvatakse, et neid koostati ja muudeti mitme sajandi jooksul kuni Hani dünastia ajani välja.

Tekstides leidub kirjutisi ennustamise ja metafüüsika kohta, ajaloolisi ülestähendusi ja avalikke teadaandeid, näpunäiteid etiketi ja rituaali kohta ning lihtsalt lugusid sündmustest Konfutsiuse koduriigis Lus, Ida-Zhou ajajärgul.

Konfutsionalistlikust vaatevinklist oli kõige olulisem moraaliõpetus, mida tuli koguda terahaaval neid tekste targalt ja hoolikalt lugedes.

Konfutsius käsitles nende mitmekesist sisu õppetundidena üldises mõttes selleks, et õppida kõlbelist valitsema.

“Muutuste raamatus”(Yijing) kirjeldakse universumi metafüüsilist ülesehitust ning inimese ja kosmose vahelist seost;

“Kirjade raamat” (Shujing) sisaldab muistse kuldaja valitsemise õppetunde ja eeskujusid;

“Laulude raamatust” (Shijing) leiame juhiseid, mille järgi mõista inimeste kujusid;

“Kommete raamat (Liji/Lizi) oli õige käitumise või rituaalide teooria õpperaamat;

ja “Kevaded-sügised” (Chunqiu),

Lu riigi kroonika,

sisaldasid Konfutsiuse enese teravamõttelisi hinnanguid valitsemise kohta.

“Nelikraamat” (“Sishu”), mille koostas (mitte kirjutas!) Zhu Xi (XII pKr), on Konfutsiuse õpetuste kokkuvõtlik esitus.

Need on “Vesteid ja vestlusi” või lihtsalt “Vestlused”(“Lunyu”),

Konfutsiuse ütluste kogumik, mille koostati tema järeletulijad, “Mengzi” (“Mencius”), õpetlase nimega pealkirjastatud koguteos (Mengzi õpetuskõnede kogu)

ning “Suur õpetus/teadus”(“Daxue”)

ja “Keskmine tavaline / Õpetus keskmisest” (“Zhongyong”);


kaks viimast on algselt olnud “Kommete raamatu” peatükid.

Suur õpetus” annab teada, et esimene samm ühiskonnas korra loomisel on üksikisiku harimine, tehes panuse kõlbeliselt haritud valitseja konfutsianistlikule ideaalile.

“Keskmise tavalise” peateema on kosmose ja inimliku moraali vastastikuse mõju käsitlus, idee, et inimesed ja loodus moodustavad siiruse ja püüdlikkuse kaudu ühtsuse.

Pärast konfutsianistlike raamatute hävitamist Cini ajal pühendati Hani ajal palju jõudu kaanoni taastamisele, kasutades selleks nii peidus olnud kui ka mälu järgi taastatud tekste.

Asutati keiserlik akadeemia, kus loodi osakonnad “Viisraamatu” uurimiseks.

Konfutsianistliku kaanoni sisu muutus aja jooksul.

Konfutsius olevat õpetanud oma õpilastele laulude, kirjade, muusika ja kommete raamatuid, jättes “Kevaded-Sügised” ja “Muutuste raamatu” parimate õpilaste jaoks.

Hani ajal lisati “Vested ja vestlused” ning “Pojalikkuse raamat”. IX-X.s.rKr oli läbi töötanud ja standardiseeritud kolmteist raamatut.

Need olid “Viisraamat”, “Nelikraamat”, “Zhou kombed” (Zhou li) ning “Kombed ja viisakus” ehk “Kohusetunne ja rituaal”(Yili), “Kevadetele ja sügistele” lisatud kolm kommentaari,“Xiaojing” ehk “Pojatruudus” ning arhailisi mõisteid seletav sõnastik “Erya”(III-II eKr) perioodil) Czous, nüüdses Qufus [cüifu], Lu osastisriigis, tänapäeva Shandongi provintsis.

XVI. sajandil muutsid Hiinat külastanud jesuiidid tema nime kuju ladinapäraseks Konfutsiuseks (Confucius). .