Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Kontrafaktuaalne ehk faktivastane ajalookäsitlus . Vello Helk . 28 Mar 2008

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search



Ajalugu on jutustus sellest sündmuste ahelast, mis viib minevikust olevikku. Teema on ammendamatu, sest osalt avastatakse kogu aeg uusi allikaid ja osalt avanevad vanade asemel ja kõrval uued tõlgendusvõimalused. Lisaks pikeneb ajalugu iga päev. Tänased värsked uudised muutuvad homme ajaloolisteks sündmusteks. Selle taustal on väga otsustav teha vahet oluliste ja mitteoluliste faktide vahel. Kaua on juhtnööriks olnud kõrvale jätta need osad, millel pole olnud erilist tähendust oleviku olukorra suhtes. Viimastel aastatel on aga ilmunud mitmed ajalookäsitlused, mis lähtuvad küsimusest „Mis oleks juhtunud, kui ei oleks läinud nõnda, nagu see läks?“ Seda võiks nimetada ajalookirjutuse Pandora laekaks, mis sisaldab avamisel kõike, ülimatest vaba fantaasia viljadest kaotatud võimaluste paljastamiseni. Mõnede arvates on see koguni kasulik, aga seda ei saa siiski lugeda teaduseks. Mineviku „mäletsemine“ võib ka mõjuda depressiivselt.

Kontrafaktuaalne ehk faktivastane ajalookäsitlus on emotsionaalne mäng paljude valikuvõimalustega. Inimese loomus on ju selline, et kaldub kergelt unistama, juurdlema, koguni targutama, kaotades maaühenduse. Kuigi kontrafaktuaalsuse kasutamine ahvatleb ka ajaloolasi, võib see viia eksiteele, kust on raske tagasi pöörduda.

On sugulust ulmeromaanidega tuleviku teemal. Siiski selle vahega, et mõned tuleviku ennustused võivad minna täide, mineviku oletused aga mitte kunagi. Isegi mitte ajamasina abil, millele lisandub hädaoht, et selle kaudu saaks elimineerida oma eksistentsi. Ajas tagasi minnes võib ju juhuslikult kustutada oma vanavanemate eluküünla. On ka põhjust küsida: kui on võimalikud ajarännud, miks ei saabu juba külalised tulevikust?

Opereeritakse ka teiste dimensioonide ja paralleelsete maailmadega. Et oleks võimalik reisida ühte maailma, kus kõik on nagu meie omas, aga midagi siiski muutunud. Nii oleks meie ajalugu kulgenud teisiti, kui Hitler oleks langenud I maailmasõjas. Paralleelses maailmas on võimalik mõista peategelaste käitumisvõimalusi, aga mitte ehtsas võõras maailmas, sest meil pole sõnavara võõraste olendite mõtete edastamiseks. Ajarännud, mille eelduseks on kiirus, mis ületab valguse oma, on ainult võimalikud ulmeromaanides, kus nende abil saab viia peategelast, kellel on samad kogemused nagu lugejal, teise aega või maailma. Sama teevad aga ka mõned ajaloolased, lähtudes praegustest kogemustest.

Ka tagantjärele tarkus või rumalus haakub selle ajalookäsitlusega. Siia kuuluvad militaarstrateegid, kes sõdivad läbi veel kord vanad sõjad ja näitavad, milliseid vigu tegid tollased väejuhid. Vigade põhjuseks on aga tihti, et juhtidel polnud samu teadmisi oma vastastest nagu nende tänastel kriitikutel.

On huvitav mängida oletustega, nii oma isiklikku kui ka Eesti saatust vaadeldes. Eks ole meil olnud unistusi, mis pole täitunud. Neid võib üle kanda Eesti ajaloole. Näiteks, mis oleks juhtunud, kui Lembitu oleks võitnud madisepäeva lahingu? Või 1343. aasta ülestõus oleks õnnestunud? Viimati on kõige rohkem spekuleeritud selle üle, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 1939. aastal osutanud vastupanu. Ajaloo-uurimisel tuleb lähtuda faktidest ning analüüsida põhjusi ja tulemusi. Ka konstateerida eksimusi, aga kui läheme kaugemale, oleme kõikuval pinnal, huvitavaid võimalusi on liiga palju. Võrdluste kaudu jõuab natuke edasi, aga peab sellega arvestama, et need ei kata täielikult. On erinevusi ja lahkuminekuid, millel võib olla otsustav tähtsus. Ajaloolased pole kohtunikud, oleks tähtsam mitte hukka mõista, vaid püüda mõista ja lahti seletada.

Võib ju pidada veaks, et Eesti alistus 1939. aastal ilma vastupanuta, aga kas on kindel, et sel juhul meid üldse eksisteeriks? Kindel on ainult, et hoolimata tookordsest vastupanuta alistumisest oleme elus ja võime seda isikliku arvamusena kritiseerida, kuigi see oleks arvatavasti ohustanud meie eksistentsi tugevamalt kui need kannatused, mida tuli vahepeal läbi teha eesti rahval. Selle taustal pole mõtet mängida kontrafaktuaalsete võimalustega, kuigi see pakub mõnele rahuldust. Teemaks on peamiselt kaotused, süüdlasteks kaotajad. Võitjad ei tunne ju vajadust oma võidu alaväärtustamiseks, kuigi ka nad on teinud vigu.

Pole lihtne leida seletusi ajaloo keerdkäikudele. Neid lihtsustada püüdes ja süüdlasi otsides näeb üks grupp kõige taga vandenõusid, süüdistab eriti vabamüürlasi ja sioniste maailma valitsemise plaanides. See lihtsustatud maailmavaade koos tõsiselt võetavate oletustega pakub paljudele soovipäraseid lahendusi. Õõnestab ka vastupanutahet: kõik on nagunii otsustatud! Marksism rääkis ka globaalsest kapitalistide vandenõust edumeelse proletariaadi ja teiste rõhutud klasside vastu.


Link