Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Konverentsi "Budism ja Põhjala - 2007" avakõne-Marju Broder

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Mari-0.jpg
Saal kuulab-5.jpg
Saal kuulab-0.jpg
Cirendari.jpg
Ratio-jahhontova saalis.jpg
Lapin-saalis.jpg
Saal kuulab-1.jpg


Tere kallid külalised. Esimene üritus ja kogunemine Eesti budismi ajaloo teemadel on teoks saanud. Meil Eestis on olemas juba budismi alane kirjandus, mida aastekümnetega on kogunenud suur hulk,mis tõlgitud entusiastide ja budistide poolt, isegi budistliku arhitektuuri esimesed näited on stuupade näol Eestimaa pinnal olemas.Võib öelda, et Eestis l õhnab budismi järgi.

Siia körvale vöib panna ka budistlikud thankad ja skulptuurid, mis tehti omal ajal Eestimaa Budistliku Vennaskonna poolt,samuti on loodud budistlike kloostrite projekte, näiteks esimene projekteerija oli arhitekt Leo Lapin, kes tegi 80 ndatel tellimustöö Eestimaa Budistliku Vennaskonna jaoks, kes kavatses esimese budistliku kloostri ehitada.

Seega võib vabalt rääkida sellisest nähtusest Eestimaa pinnal nagu budism, mis omab nüüdseks juba soliidset ajalugu ja mulle tundub, et me oleme lausa kohustatud hakkama rääkima Eesti budism ajaloo teemadel.

Konverentsi põhjuseks on vajadus uurida ja teadvustada Eesti budismi ajalugu, Eesti budismiga seostuvaid isikuid ja sellega eesti ajaloos seonduvat.Kuna Eesti ei ole ainus riik siin Läänemere kallastel, kus elavad nyydseks budistid, neid on ka Soomes, Venemaal ja Lätis, siis on loomulik, et naabrid tulevad kokku ja vaatavad üle, mis neil sel teemal öelda on, Seega - teretulemast naabrid.

Võrreldes India ja Tiibetiga, mis asuvad meist lõunas, on meie näol tegu Põhjala rahvastega ja sellest siis ka tänase ürituse nimi -Budism Põhjalas.Kahjuks on Eesti budismi ajalugu siiani jäänud puutumata akdeemilise teaduse poolt ametlikult, kuid tänase ürituse eesmärk olekski just kaasata inimesi selle tühimiku täitmiseks. Eestimaal on Tartu orientalistid tegelenud küll viimastel aastatel usinalt budismi edestamisega rahvale, lisaks on nende panuseks möned budistlikud tekstid, mis tõlgitud eesti keelde, kuid Eesti budismi ja temaga seonduvaid isikuid, nende elulugusid ja ajaloolist tausta pole nad siiani käsitlenud ja nad pole sellest ka huvitatud, seda on nad lausa välja öelnud.

Sotsialismi ajal oli nende hoiak praktiseerivatesse budistidesse negatiivne, võrdluseks võib siia kõrvale võib tuua omal ajal Sankt-Peterburi templi ehituse, kus tibetoloogid ja muud idauurijad askeldasid koos budistidega ja tänu sellele on nood aastad budismi ajaloost Venemaal eriti hästi jäädvustatud järgnevatele põlvedele. Kuna selline Tartu orientalistide suhtumine Eesti budistidesse valitseb juba aastakümneid, siis peavad Eesti budismi ajaloo kokku panema budistid ise, kaasates kõiki neid, kes enda abi ja entusiasmi pakuvad selles vallas. Antud ürituse korraldamisele on juba aktiivselt kaasa aidanud Tallinna Ülikool, esindatuna Martti Kaldaga.Üldse tundub see üritus olevat enam sümpaatne Tallina kõrgkoolidele ja teadusasutistele, kes olid päri osalema ja toetama endapoolse intellektuaalse panusega seda sündmust.

Eesti budistid ja just viimane põlvkond neist on küllalt palju andnud Eestile nii ideoloogilises, kultuurilises mõttes, isegi Eesti iseseisvuse taastamisel on nad kaasa rääkinud.Seega on tõesti aeg kokku panna Eesti budismi ajalugu, näitamaks, et budism kui ideoloogia ja maailmavaade,on toonud kasu nii poliitilises,kultuurilises kui ideoloogilises plaanis. Kahjuks enamusele eestlastest on teadmata kasvõi selline fakt, et Karl Tõnisson on eelköige budismi tooja Eestisse , ning et ta püüdis ka seostada budismi mütoloogiat eesti muinasusundiga.

Eesti Njingma initsiatiiv lähtub kõigest sellest, mis on seoses Eesti budismi mineviku -juurte ja isikutega,soovime laiendada kohalikku ajaloolisse tausta budistlike teemade käsitlemist, uurida budismi ning selle kohalolekut mitte ainult Eestis, vaid pigem tuleb siia haarata kogu Põhjala.

Meie naabrid üle lahe Soomes, on omanud budistlikku traditsiooni vaata et ajaliselt enam. Venemaa on olnud budismi salliv ja toetav juba aastasadu, Rootsist pärit Sven Hedin on lahutamatult seotud Tiibetiga, isegi Läti vöib kergelt kaasa öelda sõna budismi ajaloos tänu meie Karl Tõnissonile.

Järelikult siis on loogiline,et budism kui nähtus omab Põhjalas juba enda ajalugu ja traditsiooni,mille uurimine ja edastamine järgnevatele põlvedele on meie otsene kohustus.See, et nõukogude ajal seda ei lubatud teha,on kõigile teada, kuid nüüdseks on meil vabadust kuhjaga, seega on viimane aeg asi teoks teha.

Selline oleks motiiv selle konverentsi "Budism ja Põhjala - 2007" korraldamiseks.

Konkreetselt budismialase uurimistöö vajalikkuse Eesti budismi ajaloo kohta tõstis esmalt üles budist Vello Väärtnõu, kes on olnud budismi praktilise traditsiooni rajaja Eestis nagu Tönisson eelnevalt. Väärtnõu,poolt loodi ka esimene Eestimaa budistlik vennaskond , ehitati stuupad ,mis nõukogude ajal rahvale võimatuna näis, samuti tõlgiti ja paljundatud hulk budismialased raamatuid ja tekste. Praeguseks on ta ka ainuke eestlane,kes õppinud budistlikus kloostris, lisaks veetnud aastaid Himaalajas, Aasias jne. Väärtnõu on ka antud ürituse idee autor ja planeerija.

Eesti budismi ajaloost rääkides peab muidugi alustama esimesest budistist Eestimaal ja Eesti budismi isast Karl Tõnissonist.

Eestis teatakse Tõnissonist vähe ning teda peetakse Gerodniku ja Remsu kirjutatu toel pigem veidrikuks ja arengupeetusega jutlustajaks. Karl Tönissonist on tänu neile kirjameestele loodud pilt, et too oli veidrik ja hullumeelne friik. Õigem oleks teda käsitleda nagu mahasiddhat, see oleks objektiivsem, sest need müstilised budalased käitusid teisiti kui tavakodanikud ja ega siis Tiibetiski suhtutud alati hästi neisse veidrikesse, rääkimata siis juba tolleaegsest Eestimaast ja ajast, milles elas Karl Tõnisson .

Tänu neile kirjutistele on temast loodud küllalt väär kujutelm. Mahasiddhad ei saa kunagi olla hallid igavad enda elus, nad on kõik isiksused olnud läbi aegade, arvan,et samasse kategooriasse on loomulik panna ka paljasjalgne Vend Vahindra.

Eesti rahvatarkus toob täpselt esile idee - ütle, kes on su sõbrad… ....siia juurde peaks mainima, ka seda, et burjaadi rahvusest munk, õpetlane Agvan Dorzijev,kes oli ka13 Dalai Laama õpetajaks, suhtles Eestimaalt pärit oleva budisti ja munga Tõnissoniga aastaid, määras Vend Vahindra koguni Sankt-Peterburi budistliku templi eestseisjaks 1920.

Samuti suhtlesid omavahel ka Dorzijev,Tõnisson ning parun Ungern von Sternberg ja Dzha laama. Kogu see ajaloos tuntud prominentne seltskond olid omavahel suured sõbrad, oleks vist aeg neid juba rehabiliteerida sellest vassimisest, mida nöukogude-aegsed ajaloo uurijad nende isikute aadressil omal ajal loopisid.

Esmase budismi olemus, mis toodi Eestisse, on pärit Burjaatiast ning Burjaatiast tuleks ka alustada, sest see kauge maanurk seal Baikali ääres on lausa keevitatud Eesti viimase 100 aasta ajaloo külge.Karl Tõnisson õppis budismi esmalt Burjaatias,sama teed on käinud ka teised Eesti budistid. Burjaatide kohta võib öelda, et nad on tahtmatult kaasa aidanud budismi ideede levikul Läänemere kallastel.

Siiani on Tõnissoni kui budisti vastu aastaid huvi tundnud Vello Väärtnõu,uurides ja kogudes materjale nii Eestist kui Burjaatiast. Mait Talts on uurinud aastaid Vahindra elu ja tegemisi, kirjutanud artikleid Tõnissoni ja tema õpilase Lustigi kohta, seega oleks tema esimene Eesti budismi ajaloo uurija Eestis.

Tuleb öelda,et väärtuslik on olnud Tiit Pruuli panus eesti algbudismi materjalide leidmisel ja äratoomisel kodumaale. Tänu temale jõudsid meieni Lustigi kirjutatud inglisekeelne Karl Tõnissoni elulugu, fotod, Lustigi päevikud, kõik see materjal, mis peale Tönissoni ja Lustigi surma neist maha jäi Birmasse. Tihti mainitakse hindavalt seda, kuidas tiibetlased käisid Buddha õpetuse järel üle Himaalaja mägede Indias,arvan et 100 aasta pärast osatakse just nii hinnata ka seda Tiit Pruuli päästeoperatsiooni nimelt - Eesti budismi ajaloo materjalide kohale vedamisel Eestisse..

Eestlastel on Tõnissoni näol olemas oma isiklik bodhisattva - miks mitte siis ka seda teemat uurida ja populariseerida, sest see on tükike eesti ajalugu ja budismi. Kogu sotsialistliku perioodi olime sunnitud varjama või tegema näo, et meil Eestimaal ei teata budismist midagi või nagu budismi Eestis ei olegi - Kuid nüüdseks on budism saanud Eestis juba traditsiooniks ja ajalooliseks faktiks, nüüd tuleks see fakt liita üldise Eesti ajaloo külge nagu talle vääriline.

Seda enam, et meie budismi ajalugu sisaldab selliseid omapäraseid isikuid,kes tuntud kogu maailmas. Näiteks Eestis kasvanud ja koolis käinud parun Roman Ungern von Sternberg. Selle mehe nimi on budistlikus Mongoolias ja Burjaatias au sees ja tema kaasmaalaseks olemine Aasia budistide silmis hoopis plussiks tänasele eestlasele

Ungern kui budist on Eestis tundmatu, kuigi juba tsaari-Venemaal kirjutas meedia parunist kui peretraditsioonidega budistist, samuti Ungerni mongoli keele õpingutest, mis näitab temapoolset huvi mongoli kultuuri ja budismi vastu. Siiani on lahti mõtestamata ja rääkimata parun Roman Ungern von Sternbergi võitlus punaste vastu,kus eesmärgiks oli pan-mongolism pyyd rajada budistlik-teokraatlik riik. Kogu tema elu lõpuperiood oli võitlus budismi eest ja budistliku kultuuri säilitamise nimel. Omada enda ajaloos sellist isikut teeb vaid au Eesti budismile.Sellesse ajalooliste isikute nimekirja mahub palju inimesi ,kes võidelnud budismi nimel ja selle eest kommunistidega.

Mainimata ei saa jätta isegi Bidja Dandaroni,kes pärit Burjaatiast ja kelle elu ning töö sai hävitatud kommunistide poolt Bidja Dandaron on koguni Eestit külastanud , mis veel annab tunnistust burjaatide suhetest Eestiga. Karl Tönisson oma tutvusringkonnaga oli äärmiselt huvitav isiksus ja arvan, et ega sellega ei ole Eesti budismi ajalugu veel löppenud, pigem võiks öelda, et selliste säravate isiksustega ta just algab. See oleks vaid lühike kokkuvõte sellest, mis puudutab Eesti budistlikku ajalugu.

Kes seda yritust " Budismja Põhjala - 2007" nagu korraldab?

Vastus lihtne - Eesti Njingma - ja kes on Eesti Njingma?

See on nimetus, mida kasutab vana Taola ehk Eestima Budistlik Vennaskond, nemad on ka korras hoidnud neid ainukesi stuupasid, mis meil on. Lisaks on seal suur hulk rahvast nooremast põlvkonnast, kes aktiivselt kaasa aitasid antud ürituse kordaminekuks - Taola rajaja ja eestseisja Vello Väärtnõu ,samuti endistest aegadest Peep Paasian koos enda sõpradega, noorema põlvkonna taolastest Ristjan Talv ja suur hulk noori Pärnumaa taolasi ,kes kõik kuuluvad

Taola poolt rajatud njingma traditsiooni järgijate hulka ning kes nii raha,teo kui mõttega on aidanud kaasa selleks, et me siin täna koos oleme.

See ongi Eesti Nijngma, mille vanus ulatub nüüdseks juba 24-ndasse aastasse- ja kestvat vanemat traditsiooni meil Eestis siiani ei ole.

Karl Tönisson tõi kaasa Burjaatiast kaasa geluugi koolkonna õpetuse ja Väärtnõu alustas samast koolkonnast, kuigi pole ennast kunagi gelugi traditsiooni järgijaks pidanud, vaid alati nijngma koolkonda kuuluvaks.Tõnissoni poolt toodud traditsioon püsis vaid tema Eestis viibimise ajal.

Kirjanik Gailit oli budist, Valmar Adams olevat mingi aja olnud huvitud budismist, lisaks veel mõningad ühiskonnas tuntud tegelased, kuid suuremat populaarsust ei saavutanud budism enne, kui 80 ndatel ilmusid Eestisse stuupad. Neid käidi uudistamas nii idast kui Läänest ja see tõstis ka rahva huvi budismi kui maailmavaate vastu.

Kõigest sellest ongi tulevikus plaanis kõneleda ja kui võimalust ja jõudu jätkub siis ka kirjatööna välja anda.Mis eeldab, et kogu tegevus on enam laiemale baasile rajatud, kus vajalik juba tervete institutsioonide osalemine, ja mis kodumaist ajalugu vaid rikastab ning viitab eesti rahvuse mitmekülgsele vitaalsusele ja oskusele absorbeerida endasse uusi kultuurinähtusi.

Vastutulelik koostöö Tallinna ülikooli poolt annab lausa eelduse selleks, et budismi ajaloo alane koostöö võiks enam hoogu juurde saada.

Kui siia ühis-rindesse lisandub veel kõrgkoole,firmasid, isikuid kes soovivad kaasa aidata meie kultuuri-ajaloo uute lehekülgede kirjutamisele, siis on kõik teretulnud. Mõte on anda üritusele pikem kestvus, mis nõuab ka suuremat hulka rahvast, kuid löpptulemusena oleks meil ka Eesti budismi ajalugu olemas, mis

võrrelduna Taranatha kirjutatuga on ajas kindlasti hiljaks jäänud.Kuid sellest hoolimata näitab see meie väikerahva pisi-samme suure maailma-kultuuri ideoloogilistes valdkondades.

Kuna ajalugu on aine, mille puhul räägivad kaasa ka teised rahvad ja geograafilised piirkonnad, esmalt muidugi naabrid, siis esmane külaliste valik lähtub just sellest Ajapikku on plaanis kutsuda ka osalema rahvast mailt,kus eesti budalased on viibinud.Siin peaks mainima koheselt Mongoolia - Gandeni kloostrist Ganden oli ise huvitataud üritusel osalemast, kuid viimasel hetkel langes sealse munga saabumine ära.

Järgmine aasta on nad kindlasti kohal, sest teemad Ungern von Sternberg, Dorzijev ja Dza-laama on neile väga lähedased. Samuti on olnud juttu sel teemal kalmõkkidega ,kes on huvitatud osalemisest järgmisel aastal, kuna seekord ei piisanud nii lühikesest ettevalmistusajast.

Kuid see- eest on meil külalisi Venemaalt ,kes olid koheselt nõus osalema, vastavalt vene külalislahkusele ja traditsioonile, millele pandi alus juba Peterburi templi ehitusel, seda enam,et Venemaa idauurimise traditsioon kuulub maailmas vanimate hulka, siis on neist kindlasti abi, kõrvutades kahte riiki ja rahvust budismi aspektist nagu Venemaa ja Eesti. Meie üritusele saatis enda ettekande tuntud idauurija Vladimir Montlevits,kes ise ei saanud kohale tulla.Ürituse teoks saamisele aitas otseses mõttes kaasa Kozlovi muuseumi direktor Andrejev, kellega puutusin kokku Peterburis koraldatavatel Dorzijevi päevadel.

Samas on ka siin burjaatide käsi mängus nagu ikka - Cirendari Sambuyeva ning burjaatide kultuuriselts Aa-ja Ganga Peterburis,on aidanud kaasa paljude küsimuste vahendamisel Eesti ja Venemaa vahel, jõudes enda arengus välja koguni Mongooliasse, nii et burjaate võib julgelt nimetada Eesti budistide ideoloogilisteks mõjutajateks ja abilisteks. Ja muidugi ei vöi mainimata jätta neid inimesi - Anti Kidron, Leo Lapin, Priit Kelder, Tiit Pruuli, kes olid koheselt nõus endapoolse osalemisega, Kahjuks Tartu Ülikool mängib siiani vaikimise-mängu, et budiste ja ja nende ajalugu Eestis ei ole. Pöördusin Tiibeti kultuuriseltsi poole ettepanekuga anda Tartu rahvale teada Tallinnas toimuvast üritusest - isegi sellest Maret Kark keeldus. Budistlikult võttes pole vast mõtekas nii teravalt maailma suhtuda,pigem ajalooline leebus ja tibetoloogiline mõistvus tuleks enam asjale kasuks.

Suur tänu ka Tallinna ülikooli tõlkidele -magistrantidele, kes täna siin abiks,samuti korraldustöö abilisele Estrile koos oma tutavatega

Olles enam- vähem enda jutuga ülelibisenud neist mõistetest,nimedest ja geograafilistest punktidest, mis antud üritusega seoses, tahaksin veel kord tervitada kõiki kohalesaabunuid ja osalejaid, kes pidasid vajalikuks enda isikliku kohalviibimisega austada meie esimemst sellelaadset Eesti budismi ajaloo teemalist üritust.