Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Lääne budistide raskused ja ohud

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Digital-brain.jpg
Meditation-pea alla.jpg


Paar sõna ohust, mis läänemaalasest budismiga tegelejat võib varitseda.

Üldiselt on teada, et pikemaajaline ja intensiivne mediteerimine kutsub inimeses sageli esile ebaharilikke seisundeid, mida Läänes tavaliselt peetakse haiglasteks.

Näiteks kuuluvad siia ebatavalised tajukogemused, nägemis- või kuulmishallutsinatsioonid, intensiivsed ja sageli häirivad emotsionaalsed seisundid jne.

Kogenud õpetajad oskavad taoliste seisunditega toime tulla, sest neid tuleb ette suhteliselt sageli - näiteks on üks Läänes elav theravaada õpetaja öelnud, et kolmekuulise ritriidi kestel esineb selliseid ebaharilikke seisundeid umbes pooltel osalejatest.

Traditsiooniliselt on budistlikud õpetajad selliste kogemuste ilmnemisel juhendanud oma õpilasi neisse kogemustesse erapooletult suhtuma, mitte end nendega identifitseerima.

Vajadusel vähendatakse ka harjutamise koormust ja antakse kergemaid harjutusi.


Kuid Läänes, nagu juba öeldud, hakkavad paljud inimesed budismiga tõsisemalt tegelema seepärast, et isiklike psühholoogilisi probleeme lahendada, ning seetõttu satub budismi juurde sageli inimesi, kes on juba niigi psühholoogiliselt ebastabiilsed.

See aga suurendab märgatavalt ohtu, et ebaharilikud kogemused kasvavad üle tõsiseks psühhoosiks, millega õpetaja ise enam toime ei suuda tulla, eriti kui tegu on kogenematu õpetajaga.

Kusjuures eriti suur on oht nende õpilaste puhul, kellel on juba varem esinenud tõsiseid psüühikahäireid.

Ühes 70ndate aastate uurimuses uurisid teadlased näiteks meditatsiooni (TM-i) mõju psüühikahäiretega patsientidele ja leidsid, et 2x20 minutit meditatsiooni päevas mõjus hästi, üle selle kippus aga psüühikahäireid võimendama.

Kui aga juhtub nii, et õpetaja ei oska enam õpilast aidata, satub viimane suure tõenäosusega psühhiaatrite kätte, kellel puuduvad üldjuhul täielikult teadmised meditatsiooniga seotud teadvusemuutuste eripäradest.

USAs on küll teatud hulk psühhiaatreid ja psühholooge, kes on saanud spetsiaalse ettevalmistuse niisuguste patsientide aitamiseks, samuti on kindlasti Läänemaailmas mujalgi üksikuid budismi või teisi ida praktikaid tundvaid psühhiaatreid, kuid kokkuvõttes on neid siiski imevähe.


Kui küsida, millised märgid näitavad meditatsiooni käigus kogetava ebahariliku seisundi võimalikku psühhoosiks üle kasvamist, siis mitmed pikemat aega Läänes õpetanud õpetajad on väitnud, et nendeks on näiteks tavalisest ebameeldivamad, hirmutavamad või veidramad kogemused, hulluksmineku hirm ning agressiivne käitumine.



Seoses psüühikahäirete tekkimise või võimendumise ohuga meditatsiooni käigus on pikemat aega Läänes tegutsenud õpetajad õppinud mediteerijaid vähem tagant sundima kui paarkümmend aastat tagasi, samuti valitakse hoolikamalt, keda pikematele ritriitidele lubada ning küsitakse õpilaseks soovijatelt informatsiooni nende varasemate psüühikahäirete ja psüühiliste probleemide kohta.