Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Lähis-Ida ja Aasia maade uurimine

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search

Lähis-Ida alad olid eurooplastele tuntud juba antiikajal. Araabiamaadest kirjutasid palju ja põhjalikult antiikaja autorid. Varase keskaja ristiretked Lähis-Itta ja Pühale maale muutis eurooplaste ja muhameedlaste suhted keeruliseks. Need kaks erinevat usundit lävisid pärast neid sõdu ainult kaubanduslikult. Alles 18. sajandil hakkasid eurooplased Araabia maid põhjalikumalt uurima.

Kõige väljapaistvam Lähis-Ida uurija 18. sajandil oli saks päritolu taani loodusteadlane Carsten Niebuhr (1733–1815). Pärast õpinguid Göttingenis kutsuti ta astronoomina osalema Taani kuninga Frederik V organiseeritud ekspeditsioonis Araabiamaadesse, kuhu kuulus veel mitu teist teadlast. Ekspeditsiooni eesmärk oli uurida Araabia maade kultuuri, geograafiat, loodusolusid, mis olid eurooplastele suuresti teadmata.

Ekspeditsioon, mis kestis 1761–67, rajas Euroopas Araabia maade geograafia uurimise. Ekspeditsioon käis Konstantinoopolis, Kairos, Suezis, Jeemenis (Sana). Sinna oli plaanitud jääda kaheks aastaks, et uurida kohalikku geograafiat ja süveneda Vana Testamendi tõlgendustesse, kuid kuna Niebuhri kaaslased harjumatute kliimaolude ja malaaria tõttu surid, siis otsustas ta üksi edasi reisida.

Niebuhr suundus üksi Araabia poolsaare idakaldale Pärsia lahe äärde uurides seda piirkonda. Lisaks väisas ta Mesopotaamiat (Basra, Bagdad ), käis Pühal Maal ja Küprosel. Tagasi Taani jõudis ta üle Konstantinoopoli 1767. aastal. Niebuhr avaldas oma kaaslaste zooloogilised ja botaanilised materjalid ning publitseeris ise 3-köitelise “Reisebeschreibung nach Arabien und andern umliegenden Ländern” (1774–78), mis oli varustatud paljude jooniste ja piltidega. Lisaks määras ta enamuse läbitud alade geograafilised koordinaadid. Lisaks avastas ta eurooplastele palju vanu sumerite kiilkirja näiteid jms. Enne Niebuhri sisaldus kõige põhjalikum Araabia maade kirjeldus Ptolemaiose kosmograafias (ca 1650 a. vana selleks ajaks)

Aasia uurimine

Lõuna-Aasia maade (India, praegused Kagu-Aasia riigid, Indoneesia ) kohta teati infot juba antiikajal (India) Keskajal tundsid eurooplased.Lõuna-Aasiat eelkõige seoses vürtsidega, mida nad said araablaste vahendusel. Alates 16. sajandist õppisid portugallased ning hispaanlased Lõuna-Aasia maid kiiresti tundma, rajades seal tugipunkte. 17. sajandil aktiviseerusid Lõuna-Aasia piirkonnas ka hollandlased. Esimene hollandlaste ekspeditsioon Indiasse toimus 1595. a ja selle järgselt asutati Ida-India kompanii, 1602.

Sarnaselt portugallastega jõudsid hollandlased 17. sajandi vältel Indiasse, Molukkidele, aga isegi Taiwanile, Jaapanisse ja Sahhalinile. Aastail 1595–1800 tegid hollandlased üle 4700 retke Lõuna-Aasiasse 1600. a. rajas Henry VIII F. Drake soovitusel Briti Ida-India kompanii, mille eesmärgiks oli edendada kaubandust Indiaga, kuid samal ajal ka avastada uusi maid ja saari Briti impeeriumile. Brittide tugipunktideks Indias kujunesid 18. sajandil rajatud Bombay, Madras ja Calcutta 17. sajandi esimestel kümnenditel rajasid ka prantslased oma kompaniid Indiaga kauplemiseks, mis ühendati 1664. a. Ida-India kompaniiks. Esimene prantslaste tugipunkt Indias rajati 1668.

Ida-Aasia uurimine

Esimesed teated Jaapanist jõudsid Euroopasse Marco Polo kaudu.Portugallased, kes esimesena jõudsid Kagu-Aasiasse ning Kaug-Itta jõudsid Jaapanisse 1543. a. 1549. a. järgnes sellele jesuiitide missioon Francis Xavier (1506–52) juhtimisel ning Jaapan muutus eurooplaste jaoks müstilisest maast reaalseks. Samas muutus nende misjonäritöö Jaapanile ohtlikuks (rahutused) ning sundis selle valitsejaid riiki sulgema. Oma Jaapanis veedetud aja jooksul kogusid jesuiidid hulgaliselt materjali saareriigi kohta, mis avaldati Euroopas kirjadena 1598. a. ja need ilmusid ka Hakluyti ning Ramusio väljaannetes.


17. sajandi esimestel kümnenditel jõudsid Jaapanisse ka hollandlased, kes said Jaapaniga kauplemise eelisõiguse kuni 19. sajandi keskpaigani. Britid jäid veidi hiljaks ning jäid kaubanduse eelisõigusest ilma. Peamiselt hollandlased publitseerisidki kuni 19. sajandini Jaapani kohta raamatuid. 19. sajandil oli üks kuulsamaid Jaapani looduse uurijaid Philipp Franz von Siebold (1796–1866), kes elas pikki aastaid Jaapanis ja kirjutas “Nippon: Archiv zur Beschreibung von Japan” (1832), “Fauna Japonica” (1833–50) ja “Flora Japonica” (1835–44)

Lõuna-Aasia uurimine

Esimesteks L-Aasia alade uurijateks olid jesuiitidest portugallased. Eriti aktiivsed olid nad Hiinas. 1603–07 reisis B. Di Gomes Indiast läbi Kabuli Kašgaariasse ja sealt piki Tjan-Šani mäestikku Alashani kõrbe lääneserva, kus ta suri. Need jt. jesuiitide andmed Hiina ja Aasia sisealade kohta kandis kaardile 18. sajandi üks kuulsamaid kartograafe Jean Baptiste Bourguignon d'Anville (1697-1782),. Ta pidas õigeks kanda kaardile vaid astronoomilisi vaatlustulemusi ja mitte fiktiivseid andmeid. Selle tõttu on tema kaartidel palju valgeid laike Tiibet ja teised Sise-Aasia alad jäid pikaks ajaks eurooplastele tundmatuks.

Üle Himaalaja jõudsid eurooplased alles 17. sajandi algul. Lhasasse jõudsid esimesed eurooplased 1661. Kõige olulisem eurooplaste reis Sise-Aasiasse 18. sajandil oli I. Desideriuse retk aastail 1716– 21 marsruudil Induse ja Brahmaputra org üle Himaalaja Lhasasse. Seal elas ta neli aastat, hoolikalt talletades kirjasõnas kõik sündmused selle aja kohta. Inglise kartograaf,geograaf ja uurimisreisija James Rennell (1742–1830). Osales Alexander Dalrymple ümbermaailmareisil 1762, ja maabus Filipiinidel.Astus Ida-India kompanii teenistusse. Töötas Bengali ülem-maamõõtjana 1764–77. Tagasi Inglismaale tuli 1777. Oli Kuningliku Seltsi liige ja sai Coupley medali 1791. oma kartograafilise töö eest Agulha hoovusest. Juhendas Aafrika uurimise edendamise assotsiatsiooni.


Rennellit peetakse “India ja ka Briti geograafia isaks”. Ta kaardistas põhjalikult Gangese orgu ning Himaalaja lõunapoolseid nõlvasid. Koostas Bengali, Bihari, Orissa ja Moguli impeeriumi kaardi. Need kartograafilised kaardid avaldas Rennel “A Bengal Atlas” (1781) ja “Memoir of a Map of Hindoostan” (1783). Hiljem Inglismaal pühendus Rennell antiikkaja geograafia uurimisele avaldades monumentaalse uurimuse “The Geographical System of Herodotos” (1800). Oma teenete eest Briti impeeriumi arendamisel teadlasena maeti ta Westminster Abbeysse.


18. sajandil asuti Indias pärast Renneli mõõdistamisi süstemaatiliselt trigonomeetriliselt mõõtma Indiat (The Great Trigonometrical Survey of India). Need mõõdistamised ulatusid kuni Himaalajani ja 19. sajandil ka Kašmiirini. 1783–84. a. saatis esimene India kuberner Warren Hastings Samuel Turneri uurima kaubandusvõimalusi Ida-India kompanii ning Tiibeti vahel. Turner ületas Himaalaja, reisis Bhutanis ja oli ka Lhasas, kuid Tiibet sulges selle ekspeditsiooni järgselt oma riigi eurooplastele. Kirjutas “An Account of an Embassy to the Court of the Teshoo Lama in Tibet; containing a narrative of a journey through Bootan, and part of Tibet…” (London, 1800).


1808. a. saadeti briti kapten William Webb (1784–1865) otsima Himaalajasse Gangese jõe lätteid, mis tal ka õnnestus ning lisaks mõõtis ta sel ekspeditsioonil Nepaalis esmakordselt ühe Himaalaja tip (Dhaulagiri) kõrguse, mis osutus kõrgemaks kui 8000 m. Enne oletati, et maailma kõrgeimad mäed on Andid D William Moorcroft (1767–1825), briti veterinaar ja hobuste uurija reisis 1812. a. paremate tõugude otsimiseks Himaalajasse, jõudes esimese eurooplasena Induse ja Sutlej jõgede läteteni Tiibeti mägismaal.

1820. a. suundus ta Buhhaarasse, kuna pidas sealseid hobusetõuge parimateks. Uuris selle retke käigus Ladaki ning Karakorumi ahelikke Kašmiiris. Kuna Hiina võimud ei lubanud tal reisida läbi Ida-Turkestani, siis läks Buhaarasse läbi Afganistani, uurides enne Punjabi. Kirjutas “Travels in the Himalayan Provinces; of Hindustan and the Punjab, in Ladakh and Kashmir, in Peshawar, Kabul, Kunduz and Bokhara, from 1819 to 1825.” (2 Vols.) London, 1841.

1840. a-tel algas ka Himaalaja idapoolsemate ahelike uurimine ja tippude mõõtmine (sh. Everesti mõõtmine). Ühel sellisel ekspeditsioonil, mis käis Sikkimis ja salaja ka Tiibetis, osales botaanik Joseph Dalton Hooker (1817–1911), kes kirjutas sellest piirkonnast põhjaliku uurimuse “Himalayan Journals-Notes of a Naturalist in Bengal, the Sikkim,and Nepal.” (1855, 2 vols).

Sise-Aasia uurimine

1850. aastatel algab Aasia mandri uurimises uus periood. Raudteede ehitamine kergendab sisealade uurimist, lisaks kannustas Euroopa võime uutele uurimistele militaarsed, poliitilised ja majanduslikud tegurid. Aasia sisealade uurimisel võistlesid britid peaasjalikult venelastega, kes samuti püüdsid allutada oma võimule Sise- Aasia alasid. 19. sajandi keskpaigas hakkab eurooplastele avanema ka Aasia südamaa ja Kaug-Ida. Briti-Prantsuse-Hiina sõda (1858–60) sundis viimast avama oma riiki kaubanduseks eurooplastega. Juba 1854. a. olid jaapanlased sunnitud USA ning hiljem briti survel avama oma sadamaid eurooplastele. 19. sajandi keskpaiku tõusis eurooplaste huvi Tiibeti vastu, kus varem olid viibinud vaid vähesed.Tiibet oli aga oma looduslike piiridega hästi kaitstud uurimise eest. Kuna Tiibet valmistas eurooplastele raskusi oma alade uurimiseks, saatsid britid seda ala uurima India õpetlasi pundiite, kes siis kogusid brittide jaoks huvitavat materjali. Kuulsaim neist oli Nain Singh, kes 1865–66 käis Lhasas ja kaardistas selle piirkonna ning 1874– 75 reisis läbi Lõuna-Tiibeti Ladakist piki Transhimaalajat Lhasani 19. sajandi teise poole algul uurisid A. v. Humboldti soovitusel ja Preisi kuninga ning Ida-India kompanii rahalisel toetusel India ja Tiibeti piirialasid vennad Robert, Adolf ja Hermann Schlagintweit (1833–85; 1829–57; 1826–82).

Lõuna-Aasia uurimine

Juba varases nooruses alpinismiga tegelenud vennad pidid uurima kas Himaalajas oli jääaeg ning kartograafiliselt kaardistama läbitud piirkonnad. Vennad tegid aastail 1854–57 ekspeditsiooni Himaalajasse, ületasid selle mäestiku, avastasid Kunluni mäestiku ja Tarimi jõe ning nõo (Takla-Makani kõrb). Lisaks tegid kindlaks, et Karakorum on veelahe põhja- ja lõunasuunaliste jõgede vahel.Uurisid seejuures Himaalaja liustikke, geoloogiat, botaanikat

Lõuna-Aasia uurimine

Results of a scientific mission to India and High Asia (4 kd. 1861–66)

Sise-Aasia uurimine

Inglaste ja prantslaste rivaliteet Hiina kaubanduse pärast sundis mõlemat riiki tegema suuri jõupingutusi Lõuna-Hiina hõlvamisel. Kui britid koloniseerisid Birma ja Taimaa, siis prantslased Indo-Hiina (Vietnam, Laos ja Kambodža). Brittide edasitung Sise-Aasiasse viis 1860. aastatel nad konflikti venelaste huvidega Kesk-Aasias, mis viis kokku kolme Afgaani-Briti sõjani. Need konfliktid ja piiride otsimised viisid venelased ja britid Pamiiri ja Hindukuši lähemale uurimisele

Sise-Aasia uurimine

Britid jõudsid Ida-Turkestani varem kui venelased. 1865. a. ületas William Johnson (srn. 1878) Karakorumi ning tema kaaslased jõudsid Kašgari ja Jankardi Ida-Turkestanis Tarimi nõo lääneosas. Eelnev ekspeditsioon valmistas ette Douglas Forsyth’i ekspeditsiooni Ida-Turkestani ja Uiguuriasse, et sõlmida seal kaubandusleping. Esimene ekspeditsioon (1870) eesmärgile Vene mõju tõttu ei viinud, küll aga teine (1873). Selle retke käigus mõõdistati ka Pamiiri kirdeahelikke

Sise-Aasia uurimine

Pjotr Semjonov, 1827–1914 (alates 1906 Tjan-Šanski), geograaf, statistik, botaanik ja etnograaf. Alates 1873. a. Vene geograafiseltsi viitsepresident, paljude ekspeditsioonide organiseerija, esimese vene rahvaloenduse organiseerija (1897). Koostas “Географическо-статистического словаря Российской империи” (1863–65) ning 1899–1914 19-köitelise koguteose Venemaast

Sise-Aasia uurimine

1856–57 sooritas Semjonov Humboldti näpunäidetel ja Vene geograafiaseltsi rahalisel toetusel ekspeditsiooni Tjan-Šani, uurides enne seda Džungaaria Alataud ja Ili jõe orgu. Uuris põhjalikult Tjan-Šani mäestikusüsteemi ja selle geoloogilist ehitust, tõestades vastupidiselt oletustele, et see pole vulkaanilise päritoluga. Määras vertikaalsete vööndite kõrgused Tjan-Šanis ning suure jäätumiskeskuse Han-Tengri piirkonnas ja koosta esimese mäestiku orograafilise skeemi, avastades selle piirkonna teadusele ning Vene impeeriumile. Uuris esimesena põhjalikult maailma suurimat mäestikujärve Issõk Kuli, avastades, et järv on väljavooluta

Sise-Aasia uurimine

D Ferdinand von Richthofen (1833–1905). Osales Preisi kaubandusmissioonis Hiinasse, Jaapanisse ja Kagu-Aasiasse 1860–62. 1863–68 uuris Kalifornia stratigraafiat. 1868–72 reisis Ida-Hiinas ja Jaapanis, uurides peamiselt sealseid lössipiirkondi. Alates 1886. a. Berliini ülikooli geograafiaprofessor

Sise-Aasia uurimine

Oma ekspeditsioonide käigus uuris Richthofen põhjalikult Ida-Hiina geoloogilist ehitust ja maastike, seostades nende geneesi, mis oli väga oluline geomorfoloogia arengu jaoks. Kirjutas 5-köitelise "China. Ergebnisse eigener Reisen und darauf gegründeter Studien" (1877-1912) ja koostas esimese põhjaliku Hiina atlase "Atlas von China" (1883, 1912)

Sise-Aasia uurimine

1870. a-tel algasid venelaste retked Sise-Aasiasse

Tähtsaim Vene Sise-Aasia uurija oli polkovnik Nikolai Prževalski (1839– 1888). Pärines aadliperekonnast. Asus juba varakult teenima Vene ratsaväes,1863–66 luges Poola Sõjaväeakadeemias geograafialoenguid. 1867. saadeti Ida-Siberi sõjaväeringkonda, kus uuris edukalt Ussuuri piirkonda Kaug-Idas. Määrati Vene geograafiaseltsi poolt ekspeditsiooni etteotsa, mille eesmärgiks oli ekspeditsioon Mongoolia ja Hiina sisealadele.

Sise-Aasia uurimine

Esimene Prževalski ekspeditsioon (1870–73). Uuris Baikali järve piirkonda ja suundus sealt Mongooliasse Ulan Batorisse. Edasi läks tema reis läbi Gobi kõrbe kagusse Kalgani Hiina müüri ääres (160 km Pekingist). Sealt võttis Prževalski suuna Lhasale, kuid jõudis enne talve tulekut vaid Kuku-nori (Qinghai) järveni Hiina keskosas. Kokku kestis ekspeditsioon 3 aastat, mille käigus uuriti läbi ligi 12000 km karavaniteid ja koguti neil aladel elavaid taimi ja loomi. Ekspeditsioon tegi ta ilmakuulsaks ja oma tulemused avaldas ta raamatus: “Монголия и страна тангутов“ (1875–76)

Sise-Aasia uurimine

Prževalski uuris oma teisel ekspeditsioonil (1876–77) Takla-Makani kõrbe. Ekspeditsioon algas Ida-Turkestanist ja kulges mööda Tjan-Šani kagunõlvu läbi Takla-Makani Lob-nori järveni, kuhu suubub Tarimi (Jarkandi) jõgi. Järgmiseks eesmärgiks oli Prževalskil jõuda Lhasasse, kuid tema avastatud Altõn-Tagi ahelik Takla-Makanist kagus (kuulub Kun Luni mäestikusüsteemi) tegi eesmärgi saavutamise võimatuks. Kogu ekspeditsiooni pikkus oli 4000 km. Tulemused ilmusid Vene geograafiaseltsi väljaannetes

Sise-Aasia uurimine

Prževalski kolmas ekspeditsioon (1879–80) seadis jälle eesmärgiks Lhasasse jõudmise. Ekspeditsioon algas rohkem ida poolt Zaizani järve juurest Ida-Kasahstanis ja suundus läbi Džungaaria ja Gobi kõrbe lõunasse. Prževalski ületas küll Altõn-tagi ja jõudis Tiibeti mägismaale ja Huange läteteni, kuid Lhasani ta siiski ei jõudnud, sest enne Lhasat ründasid teda tiibeti vahipostid. Kokku läbis ta sel ekspeditsioonil rohkem kui 7600 km

Sise-Aasia uurimine

Prževalski neljas ekspeditsioon (1883–85) algas Kjahtast Selenga jõel Vene-Hiina piiril ja suundus Mongooliasse Ulan Batorisse. Ta läbis Gobi kõrbe idast läände, uuris Lop Nori järve Takla-Makani kõrbes ja Issõk Kuli. Prževalski viies ekspeditsioon pidi algama 1888. aastal, kuid päev enne selle algust ta suri Karakolis Issõk-Kuli järve ääres tüüfusesse.

Sise-Aasia uurimine

Prževalski ekspeditsioonide tähtsus Sise-Aasia uurimisel oli väga suur, sest tema uurimusi jälgis pühendunult kogu maailm. Lisaks sellele, et läbi uuritud alad läksid suuresti Vene kontrolli alla, uuris Prževalski kõiki läbitud alasid põhjalikult, tuues nendelt kaas palju geoloogilist, herbaar- ja zooloogilist materjali (ligi 16000 taime- ja 1700 zooloogilist preparaati). Ta avastas prževalski hobuse ning kodustamata kaameli liigi. Prževalski kogutu põhjal kirjeldati 218 uut liiki. Kokku läbis Prževalski 33000 km ja tegi kindlaks, et suured Sise-Aasia mäestikud on suunatud läänest itta ja nad ei moodusta ühtset mägedesüsteemi, nagu oletas Humboldt. Ta tõestas, et Gobi kõrb on vaid osaliselt liiva, enamasti aga hoopis kivikõrb. Esimese eurooplasena kirjeldas ta põhjalikult väljavooluta Tarimi nõgu ja selles asuvat Lop Nori järve. Ta uuris esimesena Kunluni mäestikku ning avastas selles Altõn Tagi aheliku. Lisaks uuris ta esimesena suurte Hiina jõgede Huanghe ja Jangtse lätteid

Sise-Aasia uurimine

Teised kuulsamad venelastest Sise-Aasia uurijad olid Ivan Mušketov (1850–1902), Nikolai Severtsov (1827–85) ja Mihhail Pevtsov (1843–1902) Geoloog Mušketov uuris 1874–80 kogu Pamiiri mäestikusüsteemi ja tegi kindlaks nende ühtse kuuluvuse. Eriti põhjalikult uuris ta Fergana orgu. Severtsov uuris juba 1850. aastate lõpust alates Kesk-Aasiat, eriti Lääne-Turkestani ja Araali mere piirkonda. 1877–78 uuris ta aga Pamiiri ja selle jäätumist.

Aasia uurimine

Grigori Potanin (1835–1920), vene loodusteadlane ja revolutsionäär. Juhtis aastail 1876–77 ja 1879–80 ekspeditsioone Loode-Mongooliasse ja Tuvasse. Nende ekspeditsioonide käigus kogus koos abikaasaga palju etnograafilist, botaanilist ning zooloogilist materjali, lisaks tõestas, et Tjan-Šani ning Altai mäestikud ei ole omavahelises ühenduses.


Sise-Aasia uurimine Lisaks uuris Mongoolia suurimat järvedesüsteemi (Hirgis-nur, Hara-nur ja Hara-us-nur) ning Jenissei jõe lätteid. "Очерки Северо-Западной Монголии. Результаты путешествия, исполненного в 1876-1877 годах" (1881) 1884–86 ja 1892–93 uuris Põhja-Hiinat ja Kirde-Tiibetit.

Sise-Aasia uurimine

Sõjaväelasest kartograaf Pevtsov juhtis kokku 3 suurt venelaste ekspeditsiooni (1876–90) Dšungaariasse, Mongooliasse, Kašgaariasse, Gobi kõrbe ja Kunluni. Kaardistas neid piirkondi ja avaldas neist kaarte. Töötas välja meetodi, kuidas on võimalik kahe tähe kõrguse kaudu astronoomiliselt määrata ka geograafilist laiust.

Juhtis Prževalski ärajäänud ekspeditsiooni (1889–90), mille eesmärgiks oli uurida mäeahelikku, mis piirasid Tiibeti mägismaad põhja poolt. Retke käigus uuriti põhjalikult Kunluni mäestikku ja selle ahelikke, avastades seal mitmeid uusi ja mägismaa Kunluni ja Altõn tagi vahelisel alal. Lisaks kaardistati ala ja Bogdanovitš koostas üldise Kunluni geoloogilise kaardi. Avaldas “Труды Тибетской экспедиции“ (1892–97). Oma uurimuste eest sai Konstantini medali ja valiti Londoni geograafiaseltsi liikmeks

Sise-Aasia uurimine

D Grigori Grum-Gržimailo (1860–1936), Vene etnograaf ja entomoloog. Uuris aastail 1885–87 Pamiiri ning 1889–90 Prževalski surmajärgselt alasid Tjan-Šanist ida poole. Avastas sellel ekspeditsiooni Tjan-Šani ahelike vahele jääva 200 km pikkuse ja 70 km laiuse Turfani nõo (154 m.a.m.). Ekspeditsioon läbis ca 7300 km ja tõi endaga kaasa ulatusliku entomoloogilise materjali (35000 liiki) ja paljude sealsete rahvaste kirjeldused ning geograafiliste koordinaatide määramise. Avaldas “Описания путешествия в Западный Китай”.1903. a. uuris Gržimailo Džungaariat, Mongoolia Alataud ning Tannu Tuva piirkonda Mogoolia-Vene piiril.

Sise-Aasia uurimine

Pjotr Kozlov (1863–1935), osales Prževalski viimasel ekspeditsioonil ja 1893–95 Vsevolod Roborovski (1856–1910) ekspeditsioonis, mis läbis ca 17000 km ja kaardistas Turfani nõgu, Kunluni loodeahelikke ning Tiibeti mägismaad. Juhtis viimast ekspeditsiooni lõpufaasis, mille käigus kaardistati seni tundmata alasid Takla-Makani kõrbes. 1899–1901. a. uuris Hiina ja Tiibeti sisealasid, avastades mitu ahelikku, mis eraldasid Mekongi, Huange jt.jõgede lätteid.

Sise-Aasia uurimine

1907–08 tegi Kozlov retke Kjahtast läbi Gobi kõrbe Sogo-Nuri järve äärde Mongoolia Alataust edelas ja avastas selle lähedal Alašani kõrbes Hara-Hoto khanaadi varemed, mida kaua oli juba otsitud. Tegid ka kindlaks, et see piirkond on äravooluta ala nagu Tarimi nõgu. Uuris Kuku Nori järve. Kohtus Tiibeti mägismaal Dalai laamaga, kes kutsus Kozlovi Lhasasse. Avaldas Монголия и Амдо и мертвый город Хара-Хото (1923). 1923. a. oli NL ekspeditsiooni eesotsas välja kaevamas vanu kurgaane