Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Lhasa . Ivi Pihl . 15.10.2004 kuni 15.11.2004

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Potala-lhasa-0.jpg
Lung20ta.jpg
Seven-years-in-tibet-pead-k.jpg
Kailash and manasarovar.jpg
Samje eest.jpg
Potala-lhasa-0.jpg
Tibet - potasi-monastery.jpg
Taglung Gompa.jpg
Tibet protests 20056t.jpg


Poole nädalaga oli meil Hiina vaatamisväärsustega tutvutud ning käes oli päev, mille pärast me ju tegelikult olime teisele poole maakera tulnud. Põksuvate südametega istusime me Chengdu’s lennukisse, et lennata Tiibeti pealinna – Lhasasse.

Kuna sel ajal veel rongiga Tiibetisse ei saanud, siis ei õnnestunud meil vaadelda kauge maa karmi loodust rongiaknast, kuid ka lennukist nähtud kiiskavvalgete tippudega sakilised mäemassiivid ja tohutud tühjad väljad avaldasid oma imposantsusega meile sügavat muljet. Korraks puges hingesoppi isegi väike kahtlus, et kui need mäekolakad juba lennukist nii suured paistavad, siis kuidas ometi me nendest jalgsi veel üle ronime? Kohapeal kuulsime, et raudtee peaks valmis saama ülejargmisel suvel ning nägime ka ise juba raudteetammide ja sildade ehitatamist.

Saabumine Lhasasse, mille kõrgus on 3600 m üle merepinna, algas aklimatiseerumisega. Kes on nii kõrgel käinud, jagavad ilmselt meie arvamust, et jõudes sellistesse tingimustesse saad sa aru, kui nõrguke on tegelikult meie maine kest. Siis järgmisena aga, kui kõik vaevused on päeva-paariga kadunud, oled siiralt üllatunud, kuivõrd kohanemisvõimeline on siiski meie füsioloogiline keha ning mõistad, miks inimene ennast juba ammusest ajast looduse krooniks peab. Enamus meie reisiseltskonnast ei olnud varem kõgmäestikus viibinud ning seepärast oli meid lhasasse jõudes tabanud tunne “et lisaks hiinamaa tolmule, oli meie küljest maha pudenenud ka normaalne füüsiline tervis ”, meie jaoks täiesti ootamatu ning üldsegi mitte meeldiv kogemus. Sümtomiteks olid iiveldus, peavalu, külmavärinad – kellel rohkem, kellel vähem, aga veidi kannatasid kõik. Kui me hiljem vahetasime omavahel “vastiku enesetundega vajalike tegevuste tegemise top 10-t”, siis selgus, et enamikule osutus raskeimaks tegevuseks trepist ülesminek. Ja selleks, et pikka lauset öelda, pidi vahepeal hinge tagasi tõmbama. On ju üldteada fakt, et ennast halvasti tundva inimese ainukeseks instinktiivseks sooviks on heita pikali ning lesida liikumatult, kuni enesetunne paraneb. Ning selles osas ei olnud ka meie mingid erandid. Aga kuna lennujaam asus lhasast 40 km eemal, siis pidime enne päästva voodini jõudmist kõigepealt Lhasa hotelli jõudma.

Lhasa hotelli “himalaya” jõudsime kella kahe paiku päeval, lohistasime end seal suure raskusega vooditeni ning magasime kõik, kui notid, järgmise hommikuni. Õnneks oli enamusel teise päeva hommikul enesetunne juba parem. Kogu reisiseltskonnal möödusid kõrgushaiguse esmased nähud 24 tunniga ja teise päeva õhtuks tundsime kõik ennast taas hästi. Ka järgmine päev möödus Lhasas ja selle lähistel. Kolmandal tiibeti-päeval oli meil plaanis tõusta Nam Tso järve äärde, mis asub umbes 4700 m kõrgusel üle merepinna. Arvasime (õigesti, nagu hiljem selgus), et seal võib jälle raskemaks minna, kuna hapnikku oli seal õhus umbes 50% sellest, mis merepinnal. Nüüd sai küll veidi ette rutatud ja seepärast võtkem siinkohal paar päeva tagasi ning mingem sealt siis tasapisi edasi. Niisiis, saabumisjärgne päev möödus Lhasa ja tema ümbrusega tutvumise egiidi all – külastasime potala paleed (dalai-laama talveresidents), jokhangi templit ja barkhori turgu, samuti sera utse ja drepungi kloostreid. Meie kohapealseks saatjaks tiibetis oli eesti reisibüroo kaudu hangitud giid, kes oli varemgi eestlasi saatnud. Seetõttu oskas ta meile ka kohe kohapealset lhasa õlut pakkuda, kuna teadis eestlaste armastust selle joogi vastu.

Kuigipalju teadsime me tiibetist ka enne tulekut ning puuduvad lüngad teadmistes täitis giid. Kui kedagi huvitab tiibeti pikk ja keerukas ajalugu, siis üritan siinkohal teha lühikese sissejuhatuse. Tiibeti paremini tuntud ajalugu on 1500 aastat vana. Maa arenes juba 600.aastal eri hõimude poolt valitsetud konföderatsioonist keskse juhtimisega budistlikuks kuningriigiks. Tiibeti kuningas trisrongdetsen kutsus tiibetisse ka india munk padmasambhava, kes levitas esoteerilist vajrajana-budismi ja asutas 765.aastal samye kloostriülikooli. 779.aastal muutus vana usund ametlikult teisejärguliseks ja budismist ning selle vajrajana suunast sai peausund (kuigi sellesse oli sulandunud ka mitmeid varasema usundi aspekte). 9.sajandil tiibeti kuningriik lagunes ja tiibet jagunes väikesteks feodaalseteks vürstkondadeks. Sel ajal algas ka kloostrisüsteemi elavnemine ja õpetuse levimine ning kloostrid tõusid kultuurielu võtmepositsioonile. 1027.aastal sai tiibetis alguse hiinlaste ja hindude eeskujule põhinev kalacakra- ajarvamine. 14.sajandi alguses pani usundiline puhastaja ja uuendaja tsonghapa (1357-1419) aluse gelukpade ehk “kollaste mütside” koolkonnale. Lhasa ümbrusesse ehitati gandeni, drepungi ja sera kloostriülikoolid ja shingatse lähedale tashilhunpo kloostriülikool, millest sai hiljem panchen-laamade keskus. “kollamütsid” hakkasid levitama budismi ka mongolite ja mantsude keskel. 1578.aastal andis mongolite pealik altan khan “kollamütside” juhile dalai-laama aunime. Mongolite abiga said “kollamütside” esindajad tiibetis ka võimule ning 1642.a kuulutas mongolite khaan dalai-laama (1617-1682) kogu tiibeti valitsejaks.

Kuna meie giid oli tiibetlane, siis oskas ta muuhulgas tähelepanu juhtida ka sellele, et on mitmed kohad, kus meid, kui välismaalasi, hoolega jälgitakse; et on kohad, kus kuulatakse pealt meie ja giidi vestlusi ning varsti oskasime juba ka ise märgata, et üks ja seesama inimene kohtub meie grupiga justkui täiesti juhuslikult potala palee igas ruumis, peatub sealsamas, kus meiegi jne. Need meist, kes olid koduse töö korralikult ära teinud, oskasid aimata miks see nii oli. Ajaloo-allikatest oli ju meile teada, et peale sotsialistliku revolutsiooni läbiviimist hiinas, kuulutas mao tse tung (mao zedong), et ka tiibet tuleks “vabastada imperialistide käest” ning 1950.aastal hõivas 40 000 meheline hiina rahva-vabastusarmee tiibeti. 1951.aasta maikuus sõlmiti pekingis hiina-tiibeti kokkulepe ja sügisel viidi läbi lääne-tiibeti “rahumeelne vabastamine”. Ka tänapäeval püütakse hiina ülemvoimu näidata igal pool, kus võimalik – lennujaamast lhasasse sõites (ca 40 km) oli enamus teest ääristatud sõjaväeosadega, otse potala palee vastu oli ehitatud suurele väljakule hiiglaslik monument tiibeti "vabastamise" aastapäevaks, potala palee koridorides kohtas aga võrdsel hulgal munkasid ning sõjaväevormis valvureid. Kusjuures, giidi sõnade kohaselt, pidid nendest esimestest ka paljud olema seejuures vaid väliselt mungariietes, tegelikkuses aga üks suur hiinlase kõrv ja silm, mis püüab kõike kuulda ja näha.

Hiinlaste kontrollisüsteemist saime veel mitmes kohas aimu – laama suvepalee külastusel andis giid jälle kaasa soovituse olla poliitiliselt korrektne. Ja jälle märkasime seal meie gruppi igal pool saatvat inimest. Ning igal õhtul, umbes kella 10 ajal, saime me igaüks oma hotellituppa telefonikõne, mis katkestati kohe peale toru võtmist. Ilmselt oli see kontroll, kas välisturist on ikka õhtuks hotelli tagasi tulnud. Järjekordselt telefonitoru võttes meenus, mida olime tiibeti ajaloo kohta veel kuulnud: hiinlaste sisseränne ida-tiibetisse, usuvabaduse kadumine ning 1956.aastal alustatud sotsialiseerimine põhjustasid kokkupõrkeid kohalike tiibetlaste ja hiinlaste vahel, mille tagajärjel sündis ka kohalik partisaniliikumine. 1959.aastal puhkes rahulolematusest ülestõus, mille tõttu dalai-laama õukond indiasse põgenes. Järgmisel aastal põgenes 60 000 tiibetlast oma juhi eeskujul nepaali, bhutani, sikkimisse ja indiasse, kus dalai-laama organiseeris pagulasvalitsuse. Rahvaülestõusu tagajärjel aeti laiali tiibeti kohalik valitsus ja tiibeti valitsejaks sai hiina sõjavägi. Algas sotsialismi juurutamine.

Tiibet oli välismaalaste eest suletud kuni 1975.aastani. Ilmselt tänu aasakümnetepikkusele suletusele välismaailma ees, oli lhasas ringi kolades kohe ka tunda, et valgenahaline turist oli tiibetis veel küllalt haruldane – tänaval vaadati järgi, lapsed jooksid juurde ja katsusid, andsid käe, naeratasid.... Mitmed neist muidugi ulatasid käe vaid selleks, et almust paluda, kuid siiski oli rohkem neid, kes tegid seda lihtsalt uudishimust, mitte rahaküsimiseks. Ka mõned mungad vaatasid uudishimulikult järele. Näiteks drepungi kloostri külastusel kohtasime palju almust paluvaid lapsi, sealjuures annetasid neile ka kohapealsed palverändurid. Olime kuulnud, et tiibeti kombe kohaselt tuleb almust küsivatele lastele anda raha kõigile võrdselt. Samuti oli meile soovitatud turult osta ainult tiibetlaste käest ning ignoreerida hiinlasi, kusjuures tiibetlased pidi ära tundma ärapõlenud põsesarnade järgi.

Kuna järgneva kahe nädala jooksul liikusime me ringi maapiirkondade kloostrites, siis saime giidilt veel õpetusi, et almust tuleks anda kindlasti just käest kätte, mitte aga panna kloostris asuvatesse kastidesse. Seda sellepärast, et nendesse kastidesse kogunenud almustest läheb pool hiina riigile ja vaid pool jääb kloostrile. Kloostrielu nägime üsna lähedalt. Ringkäik hõlmas kloostris nii palvetamisruume, magamisruume kui ka hiigelsuurt kööki, kus tehti süüa kohapeal elavale umbes 7700 mungale. Üldse viibis kõikides lhasa kloostrites (välja arvatud potalas) väga palju munkasid. Seepärast oli kloostris ringiliikumine paljudes kohtades pigem tihedas rahvamassis külg ees trügimine. Väikestes maapiirkonna kloostrites hakkasime meie, kui valgenahalised turistid, eriti silma, kuid suhtumine oli väga sõbralik, kõikjal naeratati. Lubati liikuda kõikjal – kuhu palverändur võis minna, sinna võis minna ka iga turist.

Ehkki oli käes oktoobri lõpp, ei saanud ilma kohta muud, kui "super" öelda. Päike paistis hommikust õhtuni ning selges helesinises taevas ei olnud näha mitte ühtegi pilveribalat. Varjus näitas termomeeter 18-20oc sooja, päikese käes aga lausa 25oc. Põhjamaade inimestena, kes püüavad igal võimalikul juhul oma kahvatut nahapinda päikesele eksponeerida, olime meiegi paljapäi ja kreemitamata, tulemata selle peale, et vähe sellest, et olime ekvaatorile tunduvalt ligemal, kui kodulaiuskraadil, olime lisaks päikesele lähemal rohkem kui kolm kilomeetrit! Nii pidasime vastu vaid esimese päeva hommikupoole. Juba lõuna ajal hankisime turult laia äärega kaabud, kaitseks päikese eest katsime näod nr.25 faktor kaitsekreemiga ja panime kõik ette tumedad päikeseprillid, kuna muidu päike suisa kõrvetas. Üks huvitavamaid kohti, mida me lhasas külastasime, oli turg. See oli suur. Piki tänavate ääri kulgesid pikalt väikesed poeksesed erineva kaubaga ja nende ees olid veel kauplemislettide read. Pakuti palju kohalikku riidekaupa, kuna sealt ostsid endale riideid ka ümberkaudsete külade ja asulate elanikud. Riideid sai osta nii valmisriietena kui ka kangana. Sealsamas poodide vahel istusid kohe ka rätsepad, õmblusmasin tänavale tõstetud, valmis kangast riideid õmblema. Lisaks ilusad puuviljaletid, pähklikärud jne.

Tiibetlane ei olnud turul pealetükkiv kaupleja, ta küll näitas sulle oma kaupa ja kutsus ostma, kuid ei muutunud kunagi tüütuks. Välja arvatud ehk mõned erandid, kes müüsid käest väikseid keesid, helmeid jms. Kõikide kaupade hinnad olid väga odavad, näiteks saime enne mainitud peakatted umbes 22 eek eest. Turul pakuti ka oinasarvedena keerutatud kullast kõrvarõngaid, mida tasub kindlasti osta, sest neid saab ainult tiibetist. Lisaks kauba laiale valikule üllatas meid turu puhtus – tihti on idamaade turud räpased ja mustust on kõikjal. Kohapealne lhasa puuviljaturg oli aga puhas ning puuviljaletid olid kaunimad ja puhtamad, kui tallinna kaubakeskuste puuviljaosakonnas. Sama lugu oli ka inimeste riietusega – see oli küll vaene, kuid selles vaesuses oli väärikust ja puhtust.

Tavalise pealinnas elava tiibetlase kodune elu kulges elamute sisehoovis. Elamud ise olid 2-3 kordsed, mis asetsesid nii, et nende keskele moodustus neljast küljest hoonetega ümbritsetud sisehoov, mille suurus võis

Vahete-vahel tuli aga hoovi üks mees, kelle ülesandeks tundus olevat tule süütamine. Igatahes oli ta kuidagi pidulikult riides ning teda võeti alati auga vastu. Seejarel juhatati ta tühja kausi juurde, mis oli pandud hoovi keskel asuva paku peale. Sinna kaussi pani see posija moodi olekuga mees kamaluga miskit rohtu, mis meenutas kuivatatud sammalt, ja süütas selle päikesekiirtest. Selle peale täitus hoov heleda suitsuga, mida jätkus ehk 15 minutiks. Siinkohal veel mõningaid meenutusi tiibeti pealinnast. Lhasas viibimise teise päeva õhtul jalutasime linna peal. Ühest aknast paistist toas mängiv televiisor. Seetõttu oli selle akna taha kogunenud hulgaliselt lapsi, kes teineteist nügides püüdsid läbi akna televiisorit jälgida, mis kohapealses kodus oli kahtlemata suur haruldus. Ihuhädade rahuldamiseks olid tiibetis wc-d ilmselt vaid turistide jaoks, kohapealsetele elanikele piisas vaiksemates kõrvaltänavates asuvatest seinaäärsetest rennidest, kuhu julgelt oma vajadusi rahuldati. Ka meie hotelli restorani wc-s oli kolm kabiini, nendest kahes oli vaid auk põrandas, kolmandas kabiinis oli ka wc-pott olemas. See viimatinimetatu oli ilmselt mõeldud turistidele, sest kohalik elanik seda kasutada ei oskaks.

Lhasas proovisime ka kurikuulsat kohalike lemmikjooki – jakivõiteed, millele varem kuuldu kohaselt oli enamasti antud vaid kohutavaid hinnanguid, nagu näiteks: kuumast jakivõiteest on hullem ainult üks asi, nimelt külm jakivõitee. Tegelikkuses ei olnud maitstud vedelikul viga midagi, see meenutas mingit puljongilaadset, veidi rasvast vedelat suppi – veidi soolakas, aga muidu täiesti joodav. Kohalikud kandsid seda suurte termostega kaasas ja jõid liitrite kaupa. Ka kohalike tiibetlaste söögikombed olid lihtsad – üle kausi ääre lükati näppudega toit endale suhu. Ning seda tehti tihti otse tänaval. Kuid kohalikus restoranis ei söödud pulkadega, nagu hiinas, vaid anti nuga ja kahvel.

Kes kunagi plaanib tiibetisse minna ning on vähegi huvitatud fotograafiast, nendele peaksid pildistamise kõige huvitavamateks objektideks olema kohalikud tiibeltased, eriti lapsed ja vanurid. Nende näoilmed ja näojooned on kõigil nii erilised. Pildistatavate endi reageering pildistamisele oli erinev – mõni tegi kurja näo, mõni üksik tuli raha küsima, mõni aga tuli ise aparaati patsutama ja palus pilti teha, kuna tahtis seda ka ise vaadata. Enamuse suhtumine oli aga neutraalne. Meie mõnepäevase tiibetis viibimise aja jooksul oli meie kaameratesse kohalike portreesid kogunenud ehk juba 200 ringis ja paistis, et lõppu ei tulegi – iga järgmine olukord ja inimene oli eelmistest nii erinev, et käed haarasid lausa tahtmatult fotoka järgi ning sa lihtsalt pidid kaamerasilma uue huvitava persooni poole pöörama.

Link