Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Lugemiskilde Šāntideva “Bodhitšarjāvatārast”

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Shantideva2.jpg
Gauri.jpg
Garwai nagpo-a.jpg


Kolmest tüvest koosnevat liitsõna bodhitšarjāvatāra võib eesti keelde tõlkida kui ‘virgumisteele astumine’ või ka ‘bodhisattvateele astumine’.

Šāntideva “Bodhitšarjāvatārat” on väärtustanud paljud budismi autoriteedid.

Lähtudes tiibeti budismi suurest traditsioonist, on ka praegune dalai-laama soovitanud budismi tõsisemat tundmaõppimist alustada just sellest teosest.

Eesti keel on üks väheseid keeli ja ainuke väikerahva keel (kui tiibeti keelt mitte arvestada), millesse see sanskritikeelse kirjandusklassika suurteos on tõlgitud.

Kakskümmend aastat tagasi ilmunud eestikeelse väljaande trükiarv (22 000) oli praeguste tiraažidega võrreldes tähelepanuväärne.

Toona müüdi see ometi väga kiiresti läbi ja praeguseks on raamat muutunud peaaegu bibliograafiliseks harulduseks.

Bodhitšarjāvatāra” algab patukahetsusega, mis on ka taasiseseisvunud Eestis olnud nii aktuaalne teema:

“Alguseta sansaaras, siin sünnis või teistes, mis pattu mina lojus ka pole teinud või teisi tegema pannud ja mille üle ma sõgedalt rõõmu olen tundnud, ehkki see on mu enda hukatuse sisse viinud, selle kõik tunnistan ma kahetsuspiinas üles!

Mis halba kolmele Aardele või isale või emale või teistele õpetajatele keha, keele või meelega olen tähelepanematusest teinud mina patune, rohketest vigadest rüvetatu – mis ränka pattu ma ka pole teinud, selle kõik tunnistan ma Teile üles, Juhatajad!” (II, 28-31)

Siin ei ole küll tegemist poliitilise patukahetsusega, Eesti taasiseseisvumise algusaastail ja praegugi nii aktuaalse teemaga, mida selles sfääris halba teinud meil siin ikka veel nii edukalt väldivad, vaid üldise eksistentsiaalselt patune olemisega, mis käib kõigi kohta. Kuid miks on vaja pattu kahetseda?


“Kuidas pääsen ma sellest, Juhatajad? Ma kardan väga. Ärgu surm tulgu enne, kui ma olen kõigist pattudest lahti! Kuidas pääsen ma sellest? Päästke mind varsti”

Oodaku surm, kuni ma vabanen kõigist pattudest! Surm, see usalduse murdja, ei vaata, mis tehtud ja mis tegemata. Ta on kui ootamatu välk, mida ei saa usaldada ei haige ega terve”. (II, 32-34)


Nüüd aga enese ja teiste samastamisest:


“Esmalt on vaja kujustada enese ja teiste samastamist. Õnnes ja kannatustes on kõik võrdsed, seepärast tulebki kõiki kaitsta nagu iseennast.

Kuigi keha koosneb paljudest osadest, nagu käed ja jalad, tuleb seda ometi ühtsena. Samuti on osadest koosnev maailm õnnes ja kannatustes jagamatu.

Kuigi mu kannatus ei puuduta teisi, on mul seda kannatust raske taluda, sest ma armastan end. Kuigi ma ei tunne teise kannatusi, on tal seda kannatust raske taluda, sest ta armastab end.


Ma pean teise kannatused kaotama, sest need on kannatused ja sarnased minu kannatustega! Ma pean teisi toetama, sest nad on olendid ja minuga sarnased.

Kui minule ja teisele meeldib õnn võrdselt, mis eripära on siis minus, et ihkan õnne ainult endale? Kui minule ja teistele ei meeldi ohud ja kannatused, mis eripära on siis minus, et hoolin ainult endast ja teistest ei hooli?” (VIII, 90-96)


Ideaal on aga see:


“Kui palju ka pole maailmas õnnetuid, need kõik ihkavad õnne vaid endale. Kui palju ka pole maailmas õnnelikke, need kõik ihkavad õnne vaid teistele. Kuid miks nii palju sõnu? Jälgige vaid ja te näete, milles erinevad omakasupüüdlik juhm ja teistele kasu toov tark!” (VIII, 129-130)


Tee ideaali poole algab oma nõmeduse tunnistamisest:


“Sõgedad, kes ei saa aru, et nende õnn sõltub teiste õnnest, ja jäävad selle tõttu ilma nii paistva kui ka paistmatu õnne võimalusest, tormavad õudsetesse kannatustesse, sest ka kannatused on vastastikuses sõltuvuses.

Missuguseid kannatusi, õnnetusi ja ohutusi ka poleks maailmas, kõik nad on vajalikud vaid selle tõttu, et takeldakse “mina” külge.

Miks ma aga peaksin taklema? Nagu tulest väljumata ei pääseta põlemisest, nõnda ei pääseta kannatustest enne, kui endast lahti ei öelda.

Selleks, et vaigistada oma kannatusi ja teiste kannatusi, kingin ma enese teistele ning suhtun teistesse kui endasse. Mu meel, mõista ometi, et sõltun teistest!

Ära mõtle millestki muust kui sellest, kuidas kõigile olendeile head teha!” (VIII, 133-137)


link