Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Lugemiskilde budismist

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Boeddha nog.jpg
Dipankara-the-Buddha-o-Fixed-Light.jpg
Vimalakirti1.jpg
Buddha -pea- aaa.jpg
Guhyasamaja4.jpg
Garden.jpg
Geluugi koolkond.jpg
8vajradhara.jpg


“Mis siis on budism, mida see endast kujutab?

Sellele küsimusele vastamine pole just kerge ülesanne, sest /…/ budism pole üksnes religioon, vaid terve omapärane kultuur, mis tekkis Indias ja levis hiljem paljudes Aasia maades, kus võttis palju erinevaid vorme.

Sõna “budismbudistid ise ei tunne, see on eurooplaste poolt väljamõeldud metatermin.

Kuigi “budismiga” tähistatut on peaaegu võimatu piiritleda, võime me oma ülesannet lihtsustada, püüdes kirjeldada seda, mis on budistliku kultuuri aluseks – Siddhārtha Gautama, Buddha õpetust.”

Buddha (“ Virgunu ”, “ Kirgastunu” ) oli esimesi humanismiidee kuulutajaid maailmas.

Ta ei andnud inimestele käsusõnu ega hirmutanud neid Jumala viha ja kättemaksuga olnud ja olematute pattude eest.


Buddha õpetus oli lihtne ja inimlik: inimesed, kes loodusest on loodud maailma kannatama, võivad just tänu oma inimeseks olemisele seda kannatust vähendada ja ületada.

Selleks tuleb endast kasvatada mõistmist ja kaastunnet kõigi olendite vastu. “Dhammapadas” on lihtsalt ja lühidalt esitatud Buddha õpetuse põhitõed:

“Halbade tegude vältimine, hea tegemine, meele selitamine – see on kirgastunute õpetus”. (XIV, 183)

“Leebus, vägivaldsusetus, Pratimokša järgmine, mõõdukus söömises, eraklus, kõrgete mõtete poole püüdlemine – see on kirgastunute õpetus.” (XIV, 185)

Buddha õpetas, et vaimse täiustumise teel on esmatähtis vaevanägemine iseendaga, halbade harjumuste ületamine ja teatud positiivsete meeleseisundite kasvatamine:

“Saja aasta pikkusest pahelisest ja süvenemata elust on parem üks päev vooruslikkust ja süvenemist.” (VII, 110)

“Saja aasta pikkusest ruumalast ja kõlvatust tarmutust elust on parem üks päev tarmukust ja kindlameelsust.” (VII, 111)

“Saja aasta pikkusest laisast ja lodevast elust on parem üks päev tarmukust ja otsustavust.” (VII, 112)

“Hea, kui talitsetakse keha, hea, kui talitsetakse kõnet, hea, kui talitsetakse meelt; hea, kui talitsetakse kõike. Kõike talitsev bhikšu pääseb kõigist kannatustest.” (XXV, 361)


Vaimselt täiuslikuks ei tee mingite kokkuleppeliste väliste tunnuste omandamine, vaid sisemine suundumus, eeskätt oma meeleolude valitsemine:

“Pea paljaks ajamine ei tee veel lodevat ja valelikku askeediks. Kas saab arhat olla see, keda valitsevad ahnus ja soovid?” (XIX, 264)

“Ei alasti kõndimine ega sassis juuksed, ei keha pori, tolmu või roojaga määrimine, ei paastumine, ei paljal maal magamine ega kükitamine tee puhtaks inimest, kes pole üle saanud kahtlustest.” (X, 141)


Dhammapada ” õpetussõnad esitavad Buddha õpetust hinajaana (“ Väike sõiduk ”) redaktsioonis.

Meie ajaarvamise hakult tekkis hulk koolkondi, kes nimetasid end üldnimega “ mahajaana ” (“Suur sõiduk”).

Mahajaana tekstides antakse Buddha õpetusele avaram, loovam, aga ka sügavam mõtestatus.

Esile tõstetakse erilist inimtüüpi – bodhisattvat (“virgumisolend”) – kes, olles saavutanud vaimse

kõrgeseisundi, loobub vabatahtlikult isiklikust vabanemisest ja pühendab end täielikult teiste olendite aitamisele, võttes vajaduse korral enda peale rängimaid kannatusi, kui see vaid olenditele kasu toob.

“Vimalakīrti-suutras” (eesti keeles on avaldatud vaid väike katkend) kirjeldatakse bodhisattvaid nõnda:

“Kartmatud bodhisattvad võivad ühe hetkega ilmuda ükskõik missugusel kujul, nad võivad kõneleda ükskõik missuguse häälega.” (1)

“Milliseid erinevaid vaateid maailmas iganes oleks, nad lähevad kõikjale, et erinevate vaadetega inimesi täiusele aidata.” (6)

“Sõjaaegadel on nende mõtteis heasoovlikkus ja nad veenavad vägivallatuses sadu ja sadu miljoneid olendeid.” (10)

“Suure võitluse keskel jäävad nad erapooletuks: vägevad bodhisattvad tunnevad rõõmu leppimisest ja kooskõlast.” (11)

“Nad anduvad meelenaudingutele ja süvenevad meditatsiooni, nad hävitavad kurjad jõud ega satu nende mõju alla.” (14)

“Teadlikult hakkavad nad hetäärideks, et kütkestada mehi, keda nad kire püünisesse tõmmanult viivad kirgastuse tunnetusele.” (16)

“Et olenditele kasu tuua, hakkavad nad ikka ja jälle külavanemateks, karavanijuhtideks, kodupreestriteks, ülemnõunikuteks, ja ministriteks.” (17)

Kõrge vaimse taseme saavutanud bodhisattvate teadvuse seisundit kirjeldatakse “ Pradžnjāpāramitā ” (“ Ületava mõistmise ”) suutrates.

Harjumatu stiili ja paradoksaalse loogika tõttu võib budistide “Ületav mõistmine” meile esmapilgul tunduda üsna petlik ja arusaamatu.

Süvenedes aga võime mõista kirjutatu mõtet: meile ei taheta midagi tõestada ega meid midagi uskuma panna, püütakse vaid näidata meie meelt kammitsevate sõnade, mõistete, eelarvamuste ning trafaretsete tavaarusaamade suhtelisust, tühjust ning avatust.

Üks näide ühest “Ületava mõistmise” tekstist –“Teemantsuutrast”:


“Nõnda ütles Bhagavat: “Bodhisattvattvateele astuja peab mõtlema: “Kui palju ka ei oleks olendite maailmas olendeid, keda võib tähistada sõnaga “olend”, kas siis munast sündinuid, või üsast sündinuid, või niiskusest sündinuid, või imelisel teel sündinuid, kas kuju omavaid või kujutuid, kas aistivaid või mitteaistivaid, või ei aistivaid ega ka mitteaistivaid, ühe sõnaga, ükskõik milliseid olendeid poleks võimalik ka ette kujutada, - kõiki neid pean ma viima nirvaana sfääri, kus pole enam jälgegi olemasolemisest.

Aga kui niimoodi on loendamatud hulgad olendeid nirvaanasse viinud, siis ometi pole nirvaanasse viidud ühtegi olendit.””” (3)


Mahajaana traditsioonis on aga loodud ka hoopis teistlaadi tekste, mis kujundlike vahenditega suunavad inimese teadvust vaimse virgumise suunas.

Üks selliseid on “Sukhavatīvjūha-sūtra” (“ Õnneliku maa suutra ) kus mütopoeetilise visioonina kirjeldatakse buddha Amitābha maad kaugel läänes.

Budistliku mütoloogia järgi satuvad sinna vaimse täiuse saavutanud olendid.


“Seal Sukhavatī maailmasüsteemis, Šāriputra, ei ole olenditel ei kehapiinu ega vaimupiinu, põhjusi õnneks on aga loendamatult.

Seepärast nimetataksegi seda maailmasüsteemi Sukhavatīks. /…/


Sellel buddhaväljal, Šāriputra, kõlab pidevalt taevalik muusika ning maa on kullavärvi ja ülimalt ilus. Seal buddhaväljal sajab kolm korda öösel ja kolm korda päeval taevalikke lilleõisi. Need olendid, kes on seal sündinud, lähevad enne hommikusööki teistesse maailmasüsteemidesse, et avaldada austust sajale tuhandele miljonile buddhale.

Puistanud iga tathāgata üle saja tuhande miljoni lillega, tulevad nad lõunaks tagasi oma maailmasüsteemi. Niisugused suurepärased omadused on sel buddhaväljal, Šāriputra.”


Suutrades esitatud Buddha õpetust on paljud mõtlejad juba väga vanal ajal uurinud, seletanud ja edasi arendanud.

Kuulsamaid budistlikke õpetlasi oli II sajandil elanud Nāgārdžuna.

Väikesest valimikku tema mõttesalmidest, mis on koondatud teosesse “Pradžnjādanda” (“Tarkusemalk”), on võimalik ka eesti keeles lugeda.

Esitame siinkohal vaid mõned.

“Suure arvu heategude hinnaga oled omandanud oma kehalaeva. Kuni see pole purunenud, ületa kannatuste ookean.”

“Kuulake kõik seda õpetust, ja kui olete kuulnud, siis pidage meeles: mida te ei soovi iseendale, seda ärge tehke teistele!”

“Rõõmu järel tuleb kannatus, kannatuse järel rõõm. Inimeste rõõmud ja kannatused on nagu tiirlev ratas.”

“Kui sa ka kogu elu tapaksid, ei vähene sellest vaenlaste arv. Kui sa aga oled tapnud oma viha, siis oled tapnud tõelise vaenlase.”

Mõni sajand hiljem elanud suur mahajaana õpetala Šāntideva on oma teoses “Bodhitšarjāvatāra” kirjeldanud bodhisattva vaimse arengu teed astmete kaupa. See tee algab patukahetsusest.

“Alguseta sansaaras, siin sünnis või teises, mis pattu mina lojus ka pole teinud või teisi tegema pannud ja mille üle ma sõgedalt rõõmu olen tundnud, ehkki see on mu enda hukatuse sisse viinud, selle kõik tunnistan ma kahetsusepiinas üles!” (II, 28-29)

Patukahetsusele järgneb rõõm ja heameel kõigist maailma olendeist:

“Ma tunnen rõõmu heast, mida olendid teevad selleks, et puhata halbade sündide piinadest. Saagu kannatajad õnnelikuks.” (III, 1)

“Ma tunnen rõõmu, kui olendid vabanevad sansaara kannatustest, ja ma tunnen rõõmu, et Päästjad on juba Virgunud või Virgumas.” (III, 2)

Kõige tähtsam on aga oma meele jälgimine ja ohjeldamine:

“Kõiketeadja ütles: “Kestev askees ja mantrate lausumine on kasutu, kui meel on loid ja kaldub teisale.”” (V, 16)

“Kes pole kujustanud oma saladuslikku meelt, seda seadmuste isandat, see hulgub mõttetult ringi, otsides õnne ja kannatustest vabanemist.” (V, 17)

“Seepärast pean oma meelt hästi valdama ja tema järele valvama. Kui ma ei anna tõotust valvata meele järele, mis mõte on siis kõigil teistel tõotustel?” (V, 18)

Lõpuks saavutab bodhisattvateel olija meeleseisundi, kus on ületatud kõik egoistlikud püüdlused, kus ainsaks eesmärgiks on teistele head teha:

“Selleks, et vaigistada oma kannatusi ja teiste kannatusi, kingin ma enese teistele ning suhtun teistesse kui endasse.” (VIII, 136)

“Mu meel, mõista ometi, et sõltun teistest! Ära mõtle millestki muust kui sellest, kuidas kõigile olenditele head teha.” (VIII, 137)

Nende õilsate sõnadega võimegi seekordse lugemiskildude mosaiigi lõpetada.


(Ilmunud EAO Sõnumitoojas nr. 3-4, veebruar 1989; siin avaldatud mõningate täienduste ja parandustega)

• Mäll, L. Saladusteta Saladuslik Tiibet. Raamatus: J. Parnov. Pronksnaeratus. Tln., 1975, lk. 6. (Vt. ka: Mäll, L. Nulli ja lõpmatuse kohal. Tartu, 1998, lk. 133-134.)
• Vimalakīrti-suutra. "Tartu Riiklik Ülikool". XXVIII ak. Nr. 37. (22. okt. 1976).
Teemantsuutra. Raamatus: J. Parnov. Pronksnaeratus. Tln., 1975, lk. 244-245.
• Õnneliku maa suutra. Raamatus: J. Parnov. Pronksnaeratus. Tln., 1975, lk. 263, 264.
Pradžnjādanda. "Noorus". Nr. 6/1977, lk. 30.

link