Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Mägimatk Ganden-Samje . Ivi Pihl 11.2004

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Tibet-flag.gif
Tibetan buddhist nuns.jpg
Tibet-location-map.gif
Tibet-prayer-flags.jpg
Tibet-topper.jpg
Sukhavati.jpg


Ehkki esimene kõrgustesse pürgimine ei olnud meil õnnestunud just kõige paremini, ei olnud meie südikus sellega veel murtud. Järgmisena oli meil planeeritud jalgsimatk üle mägede vana palverändurite teekonnana ühest kloostrist teise, mille stardikohaks oli gandeni klooster ja lõpp samye kloostris. Matka kogupikkuseks pidi kujunema umbes 80 kilomeetrit, mis oli plaanis läbida nelja päevaga.


Nam tso äärest lhasasse alla tulles olime otsustanud, et aklimatiseerumise huvides sõidame seekord matka alguskohta päev varem ja ööbime ühe öö stardikohas telkides. Nii ka tegime. Enne veel aga käisime oma kohalike saatjatega lhasa turul, ostsime kaasa matkaks vajaliku toidu, hankisime kohalikust turismibüroost uued telgid ning söögitegemiseks vajalikud nõud ja gaasiballoonid.


Tso järve ääres käimise ja palverändurite teekonna vahepeal olime me külastanud paari nädala jooksul lugematul hulgal lähemal ja kaugemal asuvaid väikseid kloostreid. Selle aja jooksul olime kümneid kordi oma asju kokku-lahti pakkinud ning sadu kordi bussi sisse-välja roninud. Seetõttu oli meil kogu see tohuvabohu, mis kaasneb tavaliselt pikema bussisõidu ja võõrastes kohtades magamisega, juba nii “käpas”, et rännakupäeva hommikul pani meie südamed veidi kõvemini põksuma vaid mõte eelseisvast seiklusest.


Seekord laotati kogu meie varustus bussist maha lhasast umbes 50 km kaugusel asuva gandeni kloostri kõrval. Sealsamas möödus ka meie esimene öö telkides. Õnneks olid need telgid seekord korralikud, nimelt olid nam tso järve äärde kogemata kaasa saanud suvetelgid. Telke üles pannes, tänasime veel kord taevast, et olime otsustanud õigeaegselt järve äärest lahkuda, sest mõte veeta paar nädalat suvises telgis keset kõrgmäestiku talvist tuult ja lumetormi, ajas siiamaani kananaha ihule. Gandeni klooster asus küll merepinnast umbes 4200 m kõrgusel, kuid tervis oli meil kõigil korras.


Õhtul kohtasime kloostrisse sõtkuvat üksikut taanlasest jalgrattamatkajat chrisi. Kutsusime ta endaga sööma ja paari pitsi setomaa puskarit jooma. Chris rääkis, et ta olevat tiibetis ringi liikunud juba pea 2 kuud ja läbinud selle ajaga 1500 km, kaasas vaid väike telk ja magamiskott. Ega ta meiega kaua istunud, mõne tunni pärast ajas ta oma jalgratta jälle püsti, tänas söögi ja sooja andva joogi eest, küsis meie giidilt ööbimisvõimaluste kohta kloostris ja asus lähenevas pimeduses mäest üles sõtkuma.


Enne magamaminekut mõtlesime, mis meid homme ees ootab ja meenutasime internetist loetut tiibeti looduse kohta: tiibeti kiltmaa keskmine kõrgus on 4877 m, kuid see pole lauge tasandik, vaid mägesid leidub kogu piirkonna ulatuses. Põhja poolt on kiltmaa piiratud kunluni mäestikuga, mille taga laiuvad kesk-aasia stepid. Sealt saavad oma alguse kuus kagu-aasia võimsamat jõge ning india mandriosa. Kiltmaa idaservas saavad peaaegu paralleelsetest orgudest alguse neli jõge: saluen ja mekong voolavad lõunasse läbi birma ja tai, samas kui jangtse ja kollane jõgi voolavad põhiliselt ida suunas läbi hiina ida-hiina merre ning kollasesse merre. Tiibeti kiltmaa on viljatu, maastik on karm ning suursugune. Lumised mäeahelikud ääristavad laiu orutasandikke ning selges karges õhus pole vinet ega saastet, mis häiriksid vaadet. Talvel muutub kogu piirkond valgeks, välja arvatud jõed, sest need voolavad külmumiseks liiga kiiresti, samuti mäeküljed, mis on liiga järsud, et lumi saaks neile püsima jääda. Varustatuna selliste teadmistega meid ees ootavast metsikust loodusest, alustasime me oma mägimatka järgmisel hommikul kella kümne ajal, saatjateks meie giid, mõned jakid, kelle selga olid laotud meie suuremad kompsud ja veel paar kohalikku ehedat tiibetlast – need olid kõige ehtsamad šerpad, kes olid veetnud kogu oma elu kõrgel mägedes ning olid suurepäraselt kohanenud sealsete karmide loodustingimustega.


Meie esimese matkapäeva distantsiks kujunes ehk 12-15 km. Hommikupoole tõusime kõigepealt mäekülge mööda üles umbes 4500 meetri peale, seal üleval tegime lühikese lõunasöögipausi ja siis laskusime, peale lõunat, alla orgu. Orus läbisime kohaliku külakese ja teiselt poolt algas uus mäest ülesrühkimine. Kui hommikupoolse teekonna kohta võis isegi öelda “kerge”, siis mida lähemale jõudis õhtu, kui algas uus mäkketõusmine, seda rohkem pingutust iga liigutus nõudis. Edasijõudmist raskendas veel ka vesine maapind, mistõttu meie liikumine koosnes sammhaaval astumisest ühe mätta otsast teisele. Laagripaika jõudsime veel päevavalges, kuid matkajate rivi oli veninud väga pikaks – esimesed saabujad viimasest pea tunni võrra eest. Need esimesed olid loomulikult meie saatjad tiibetlased koos jakkidega, kes selleks ajaks, kui meie riburada pidi värisevate jalgadega ennast kohale vedasime, olid juba jõudnud kiirevoolulise mägijõe äärde üles panna valge söögitelgi ning tõsta gaasitulele anumad joogi- ja söögipoolisega.


Viimased 150 meetrit, mida läbisime, pilk eemalt paistvale valgele telgile naelutatud, olid päris rasked. Tagantjärgi meenutades tundub ka endale uskumatu, et selle väikese vahemaa läbimiseks tuli teha 2-3 puhkepeatust, kusjuures mitte mäkketõus ei olnud järsk, vaid õhk oli niivõrd hõre ja keha sedavõrd väsinud. Meie suureks kurvastuseks lõket, mille paistel me oleme alati harjunud looduses olles istuma, teha ei saanud, sest kütteks seal ju midagi peale jakisõnniku ei olnud, kuna ühtegi puud nii kõrgel ei kasva. Õhtusöök sai üsna kiirelt läbi ja siis ei olnudki muud, kui ronisime väsinult telkidesse, kus igaüks puges vaikse nohinaga oma magamiskotti magama. Uni tuli kiiresti ja oli hea. Päevane ringitrampimine oli olnud niivõrd kurnav, et ilmselt magasime juba enne, kui pea patja puudutas ning uni oli niivõrd raske, et unenägusid nendest öödest ei mäleta. Kas me nägime unes omaenda võitlust loodusega või hoopis mägedes ringi uitavaid kabjaliste karju, seda ei tea keegi. Väidetavalt pidid ju kõrgetel tasandikel liikuma tiibeti antiloobid, metseeslid ja paljud teised kabjalised. Suviti aga pidid kõrgete mägiaasade rohust toituma gasellid, metsikud jakid, kaljukitsed ja metsikud lambad. Ühtegi nendest loomadest ei õnnestunud meil kahjuks oma ihusilmaga näha, nagu ka tiibetis elavat ainukest kiskjat, hävimisohus lumeleopardit. Ah soo, üht loomaliiki me siiski nägime – jakke. Aga nemadki ei olnud üldse mitte metsikud, vaid ilusasti vaguraks tööloomaks dresseeritud pudulojused, kes nägid välja nii, nagu oleks keegi naljamees lehmale pikkade narmastega vaiba selga heitnud. Aeg-ajalt heitsid nad oma tiheda pulstis tuka alt meie poole ükskõikse pilgu ning pöörasid siis pea paljutähenduslikult kõrvale.


Meie esimese mägedes veedetud ööbimiskoha kõrgus võis olla umbes 4500 m, kuid järgmisel hommikul algas tõus kurule, kõrgusega 5200 meetrit. Matkaseltskond venis jälle pikalt laiali. Tõus läks aina järsemaks, õhutemperatuur langes ning ülevalpool tõusis ka tuul, nii et olud muutusid järjest vaenulikumaks. Enne kurule jõudmist tegime lõuna, söögiks igaühele üks keedumuna, viil saia, vorstiviil, banaan ja keedetud kartul, joogiks termosest soe tee. Edaspidistel päevadel koosnesid kõik lõunad alati samast toorainest. Tund aega peale lõunat jõudsime kurule, kust edasi algas laskumine. Aga ka see ei olnud lihtne. Teerada läks piki mäekülge mitme kilomeetri pikkuselt poolviltu alla, kuid mööda seda rada laskumine ei olnud mitte mööda siledat muldteed pidi muretult vilistades astumine, vaid hoopis väsitav kivilt kivile kargamine ning üle suuremate kivide ronimine. Justkui väikeseks lohutuseks või füüsiliste vaevuste kompensatsiooniks oli meile aga vaimne nauding, mille saime ümberringi avanevast vaatest. Silmad ja suu pärani (silmad sellepärast, et meeliülendavat ümbrust veel paremini ja veel rohkem näha, suu aga sellepärast, et eluks vajalikku hapnikku veel rohkem ja veel paremini sisse hingata) ahmisime endasse kogu laskumisteekonna vältel avanevat kirjeldamatult kaunist vaadet üles mägedele ja alla orgudele. Vaade oli küll vapustav, kuid tasapisi hakkas hämarduma ning jalgadesse hakkas taas tuttav tudin sisse pugema.


Just siis, kui tundus, et no nüüd enam ei jõua mitte ühtegi sammu astuda, olime jõudnud alla orgu. Seal pidime veel ületama oja ja olimegi taas jõudnud juba püsti pandud valge telgini ja sooja teeveeni. Järgnes lühike õhtune istumine söögitelgis ja siis kobisime jälle kõik magama. Seekordne ööbimiskoht oli umbes 5000 meetri peal, õhtune temperatuur oli olnud 0oc lähedal, hommikul, üles tõustes, aga näitas termomeeter -10oc külma. Pidi tegema ürpis suure tahtepingutuse, et ronida ihusoojast magamiskotist välja külma õhu kätte. Öösel oli ka veidi lund tuisanud ning telki avades pudenes katuselt näkku teravaid külmi jäänõelakesi.


Alanud kolmanda päeva teekonna kohta oli meil ette teada, et peame taas ületama ühe kuru, mille kõrgus on umbes sama, mis eelmisel päeval läbitu, kuid seekord on kuru lumine, kusjuures lume paksus on kohati kuni pool meetrit. Ilm oli külm ja veidi tuuline ning tõus lumisele kurule osutus väga raskeks. Kuigi tõusumeetreid oli vähem, kui eelmisel päeval, toimus liikumine kõrgemal – juba hommikust alates üle 5000 meetri. Ja need mõnisada kõrgusemeetrit enam andsid endast väga tugevalt tunda. Üritasime end lohutada mõttega, et ees ootav kuru oli viimane ja teisel pool peaks tulema ainult laskumine. Ei olnud ju keegi meist professionaalne mägironija, kogu seltskond koosnes tavalistest töötavatest tubase eluviisiga inimestest, võib-olla vaid veidi sportlikemast, kui tavaline “harju keskmine” eestlane. Kuid selliseks matkaks, nagu meie olime ette võtnud, ei ole eestimaa pinnal mitte kusagil võimalik harjutada ning kas seetõttu või hoopis sellest hoolimata oli ka põlvini lumes astumine 5200 meetri kõrgusel meile äraütlemata raske. Vahel sai edasi liikuda vaid sammhaaval ja iga sammu järel tuli mõned sekundid puhata. Ja kohati võttis hinge nii lõplikult kinni, et tekkis tahtmine kasvõi sinnasamasse lume peale veel oma testament kirjutada, siis pehmesse lumme rahulikult pikali visata, silmad sulgeda ning lihtsalt olla, olla, olla... Ühesõnaga, kuradima raske oli. Kõigile. Ainsad, kes asja pigutuseta võtsid, olid jakid ja meie kohalikud tiibetlastest saatjad. Ja kui meile eelmisel päeval tundus, et jalad lihtsalt kukuvad kohe praegu alt ära ning üleüldse oleks kogu keha nagu peksumasinast (et mitte öelda hakklihamasinast) läbi käinud, siis sellel päeval saime aru, et eilne teekond oli olnud tänasega võrreldes vaid kerge jalutuskäik.


Tõestamaks taas kord väidet, et inimese tahtejõud on tugevam kui tema keha ning et ta on suuteline ka nõrga keha punktist a punkti b toimetama, jõudsime ka meie kõikide raskuste kiuste lõpuks siiski kuruni. Ja teisel pool kuru algas laskumine. Alguses rühkisime me allapoole mööda järve äärt, aga mida allapoole me jõudsime, seda kitsamaks ja käänulisemaks hakkas järv muutuma, kuni äkki tekkis palja silmaga nähtav vee kiire voolamine meie liikumisega samas suunas. Niimoodi sujuvalt oligi järv üle läinud mägijõeks, mille kallast mööda me nüüd alla laskusime. Tõusul oli meid lohutanud teadmine, et teisel pool kuru on laskumine, kuid alla laskudes selgus, et ka see oli küllalt raske, kuna pidime liikuma mööda kive ning aeg-ajalt pidime ületama raudkülma veega mägijõge, sest alla viiv teerada läks kord ühelt poolt, kord teiselt poolt jõge. Ööbimiskohaks sai taas väike lagendik sellesama jõe ääres, kus jällegi olid meist ette rutanud saatjad juba telgi üles pannud. Kuna sealsamas läheduses elas jõe ääres ka üks nomaadipere, olid ka nende lapsed meie saatjateks teekonnal kuni meie telgini. Väsinult jalgu järgi lohistades vaatasime kustunud pilguga, kuidas väikesed lapsejalad meie kõrval kergejalgselt kivilt-kivile hüppasid. Ärevalt sagisid nad meie ümber ka siis, kui me oma seljakotid telgi juurde maha viskasime ning õndsalt ohates end horisontaalasendisse heitsime. Kui meie pulss hakkas juba ühtlasemas rütmis lööma ja meie hingeldamine ei kostunud enam surmaeelse viimase korinana, kutsusime nomaadipere lapsed endaga õhtust sööma. Rõõmu tegid neile nii õunad kui ka mõned kaasas olnud mänguasjad ja pliiatsid. Ka see, kui nendest pilti tehti ja seda pilti digiekraanil kohe näha sai, tõmbas nende tõmmud näod naerule. Istudes võõra maa metsiku looduse rüpes, mida iseloomustasid põhiliselt pruunikad-hallikad toonid, oli raske endale ette kujutada, et lühikest tiibeti kevadet ja suve iseloomustab pakatav rohelus, tulvil värvilisi lilleõisi, sest loodus kasutab lühikest päikese- ja soojuserikast perioodi enne talve tulekut paljunemiseks, nagu väidavad teatmeteosed. Veel on tiibeti kohta öeldud, et ka tiibeti elanikud peavad kevade- ja suveaega ära kasutama, kuna talvel on seal tegutsemiseks vähe võimalusi. Kitsed, jakid ja teised loomakarjad viiakse karjamaadele kosuma ja poegi üles kasvatama, sest põhilised turgudel käigud tuleb teha enne, kui lumi jälle kurud kinni katab.


Paljud tiibetlased on endiselt nomaadid, kes elavad nahast telkides ning liiguvad suvel kogu perega ühest kohast teise. Ja tõepoolest, nägime ju meiegi mõningaid mägedes elavaid nomaadiperesid. Giidilt aga kuulsime, et tiibeti elanike tegelikku arvu ei osatagi täpselt öelda, sest mitte keegi ei tea, kui palju ringiliikuvaid perekondasid elab ligipääsmatutes mägedes, rääkimata siis veel nende perede laste arvust, mis arusaadavatel põhjustel võib aastast-aastasse drastiliselt suureneda või väheneda. Seepärast oli meil, kes me üritame eestlaste arvu piinliku täpsusega määrata, imelik kuulda, et tiibetlaste rahvaarvuks arvatakse olevat 5-8 miljonit te kujutage vaid ette, mõni miljon siia või sinna! veel kuulsime giidilt huvitavaid fakte kohalike külade kogukondlikust korraldusest. Nimelt olla kohapeal kombeks see, et kui üks täiskasvanud vendadest naise majja toob, saab see majjatoodu sellega kõigi selle pere poegadele naiseks. Ja milline hoovil ringi jooksev põngerjas millise venna poeg on, ei ole kunagi päris täpselt teada.


Kui nüüd aga naasta meie füüsilisi ja vaimseid võimeid proovile paneva jalgsimatka juurde (kusjuures täiesti arusaamatuks jäi, mismoodi paljasjalgsed, ilma varustuseta mungad sedasama teekonda palverännakuna läbi käisid), siis järgmisel päeval, kokkuvõttes juba neljandal, jätkus meie laskumine allapoole. Tolle päeva teekonna pikkuseks kujunes umbes 40 km. Alguses laskusime ikka kividel mööda jõe äärt, kuni lõpuks jõudsime ühe külani, kust algas piki oru põhja teerada alla samye kloostrini. Selles külas, umbes 25 km enne matka lõppu, pidime oma toredate saatjate ning nende visade loomadega hüvasti jätma, sest seal vahetati meie pampe tublilt tassinud jakid ühe väiketraktori vastu. Kogu meiega kaasas olnud varustus (igasugune kila-kola, alates vahetussokkidest ja lusikatest-kahvlitest kuni telkide ja magamiskottideni), mida senini olid jakid oma seljas tassinud, laaditi nüüd traktori kasti. Sellise vahetuse põhjus oli giidi sõnul see, et me olime sisenenud teise haldusüksusesse ja kui me oleksime tahtnud samade jakkidega edasi minna, siis oleksime pidanud selle omavalitsuse turismiametile mingit maksu maksma. Justkui hüvituseks selle eest, et teise piirkonna jakkidega edasi liikudes ei oleks me kasutanud nende piirkonna ettevõtjale kuuluvat traktorit. Sealsamas väikeses mägikülas pöörasidki meile abiks olnud jakid ja nende ajajad otsa ümber ja läksid sama teed pidi tagasi, saanud palgaks kogu selle teekonna eest umbes 600 eek.


Meil aga oli valida, kas sõita alla traktori kastis või jätkata jalgsi 3-4 tunnist allaliikumist. Kuna ühed eelistasid esimest, teised aga viimast varianti, siis jagunes meie reisiseltskond kahte gruppi. Need, kes jätkasid reisi traktori kastis, nimetasid selle hiljem ümber “oksemasinaks”, kuna traktorikastil puudus märgatav vedrustus ja tee oli väga-väga auklik. Need aga, kes jätkasid jalgsi, pidasid teekonna lõpus asuvat samye kloostrit lõpuks miraažiks, kuna see pidevalt kaugenes ja kaugenes ning viimane pikk sirge selleni tundus peaaegu lõpmatuna. Mida rohkem allapoole me jõudsime, seda soojemaks ilm läks ning tuul ja matkajate jalad keerutasid liivaselt teelt kõvasti tolmu üles. All orus oli õhutemperatuur juba 15-20oc sooja, meie riietus oli aga nagu polaaruurijatel. Kloostrise jõudes ei juhtnud esmalt muud, kui iga viimanegi mees vajus kurnatult voodisse pikali. Ja jalgsitulnuid päästis vaid varem traktoriga saabunud kaaslase poolt kättetoodud külm õlu... Just sellistel hetkedel saad aru, et tõeliseks naudinguks ei olegi vaja teab mis suuri ja kalleid asju, vaid ka kõige väiksem ja muidu nii iseenesestmõistetav asi võib viia sind täielikku nirvaanasse. Õhtusook kloostri söögikohas ja ööbimine kloostri öömajas, olid küll tagasihoidlikud, kuid kannatasid võrdluse telgisolemisega sajakordselt välja.


Link