Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Märg ja nukker troopika mälestusi reisist Lõuna-Indiasse ja Sri Lanka saarele sügis-talv 2005 . Martti Kalda

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Ascetic-00.jpg
Lakshmi2-1.jpg
Padmanabha 15306.jpg
ElephantaCaves.jpg
Askeet-India.jpg
India-gateway.jpg
Banteaysrey-indra-d.jpg
Karnataka.jpg
Devaloka-Visvarupa.jpg
India-children of pedyari.jpg
Hindud mass.jpg
India overloaded train.jpg
Ellora caves 1D.jpg
Ellora.temple3.Kailasa.stone.cave.jpg
Indra pillar.jpg
Ellora-Caves---Kailasa-Temple-1.jpg
Mahavir.jpg
Sri lanka-beach.jpg
Srilanka-225.jpg
Sri-lanka-budda.jpg
Sri-lanka-sigiriya.jpg


Ma armastan Indiat. Ja vihkan ka. Alljärgnev üritab seletada miks.

Positiivset ja negatiivset karmat sai kogutud kümnekesi 02.11.-15.12.2005 reisil Lõuna-Indiasse (03.-22.11. ja 03.-14.12.) ja Sri Lankale (22.11.-03.12.). Reisiseltskond sõitis džiipidega läbi Maharaštra, Orissa, Andhra Pradeši, Tamil Nadu ja Karnataka osariikide Lõuna-Indias ning tegi väiksema tiiru peale ka kaunile Sri Lanka saarele.

GEOGRAAFIATUND TÄNAVAL

Valge inimene on Indias suur vaatamisväärsus. Mida kaugemale keskustest, seda suurem: “Kae, tsirkus jõudis linna!”. Olgu linnatänaval või restoranis, budistlikus kloostris või islami mošees, troopilisel rannal või niiskes vihmametsas, kõikjal tabavad reisijat uudishimulikud ja pealetükkivad pilgud ning imestusest ripakil suud. Haritumad üritavad juttu teha, kuigi Eestist pole loomulikult keegi kuulnud...

Kohalik I (möödaminnes): “Which country, sir?”
Mina (samaga vastates): “Estonia.”
Kohalik I (mõtlikult): “Aa..., Australia!”

Mina (pahaselt): “No, no, no. Estonia!”
Kohalik I (veelgi mõtlikumalt): “Aa.., Stonia...”
Mina (õpetlikult): “E S T O N I A. Northern Europe.”
Kohalik I (selguse saabudes): “Not in Europe?”
Mina (vihaselt): “No, no, no!!! In Europe! Near Finland!”
Kohalik I (segaduses): “Finland...?”
Mina (veelgi vihasemalt): “Yes, near Finland! Near Baltic Sea!”
Kohalik I (rahustavalt, ent endiselt segaduses): “OK, sir! OK!”
Kohalik II (ligi astudes): “Sir! Where are You from?”
Mina (resigneerunult): “From Stombia. In Africa.”

KOOBASTEMPLID

Kiviaja inimesele meeldis koopas. Mõnus kaitse metsloomade vastu, varjualune vihma ja päikese eest käest võtta. Ehitada polnud ka eriti midagi vaja. Indias armastati koopaid ka hilisemal ajal. Eriti meeldis koopas elada budistlikel munkadel-nunnadel. 3. sajandist e.m.a. kuni 12. sajandini m.a.j. veeres üle India koobastemplite rajamise laine. Tuhande viiesaja aasta jooksul raiuti ja uuristati Hindustani poolsaare kaljudesse üle 1200 koopa, et neis elada, surra ja mediteerida. Komme urgu pugeda nakatas ka hindusid ja džainiste, siiski kuulub neile vaid alla 1/10 India koobastemplitest.

Elephanta saare koobastemplid, Maharashtra osariik

Sõit Elephanta saarele on iga Mumbai hiigellinna külastava ränduri nimekirjas. Asjatult. Ei koopad ega saar pole eriti huvitavad. Ainus põhjus sõit ette võtta on tunni pikkune merereis saarele ja teist samapalju tagasi ning ajutine vabanemine suurlinna kisast ja kärast.

Elephanta saar asub Mumbai peamisest vaatamisväärsusest Gateway of India Šiva tempel ehk koobas number 1 nimelisest väravast 8-10 km kaugusel meres. Tänase veidra nime kinkisid saarele portugallased, kes märkasid maale astudes esimese asjana koobaste kompleksi kuulunud kivist elevandikuju. 5.-11. sajandini asus saarel kohaliku tähtsusega linn, sadam ja templikeskus. Saare lääneosa kaljudes on säilinud viis hinduistlikku koobastemplit, neist kuulsaim (7.-8. sajand). Saare idaküljel on alles mõningad muistsele budistlikule kloostrile kuulunud koopad ja varemeis stuupa.

Karla koopad, Maharashtra osariik

Karla ehk Karli koopad paiknevad Mumbai – Pune kiirtee ja raudtee ääres. Kuueteistkümnest Karla koopast tasub sisse astuda vaid peatemplisse (1. sajand e.m.a. – 1. sajand m.a.j.), sedagi sulgedes kõrvad tänapäeval koopa ette ehitatud hindutemplist kostvate helide möllu eest.

Karla koobastemplis hakkate esimest korda taipama kaljude sisse pugemise ilu, võlu ja vaeva. Mäeküljesse on ühest kaljust välja raiutud 38 m pikk, 14 m lai ja 14 m kõrge, tagumisest otsast ümar koobas koos reljeefidega kaetud sammaste, kaarja lae, templi lõpus asuva stuupa, eeskoja ja kujudega. Reljeefid eeskojas ja sammastel kujutavad kõike Buddha eluloost kuni kohaliku floora-faunani.

Adzhanta kaljukoopad, Maharashtra osariik

Adzhanta 29 koobast kuivanud jõekäärus, Aurangabadi linnast 115 km kirdes on tõeline maailmaime. Riskides Adžanta turistide voolu alla uputada, soovitan kanda selle paiga nimekirja “100 kohta, kus enne surma käia” . Adžantas tuleb veeta terve päev, vähem oleks häbiväärne. Mida varem lähete, seda vähem jaapanlastest turiste kohtate. Ent hoiduge Adžanta eest laupäeval või pühapäeval: indialastest külastajate vool kohutab isegi agressiivseid ahvipärdikuid.

3. sajandist e.m.a. kuni 7. sajandini m.a.j. asus Adzhantas budistlik klooster. Seepärast leidub siin nii munkade konge, kloostri igapäevaelus vajalikke ruume, kui ka uhkeid templihooneid. Adžanta peamiseks pärliks on kolmeteistkümnes koopas leiduvad freskod ning kaljuseinu ja templeid kaunistavad reljeefid. Adzhanta seinamaale peetakse India muistse maalikunsti tipuks, reljeefid ja kujud välja tahunud meistrid väärivad samaväärset kiitust.

Ellora kaljutemplid, Maharashtra osariik

Olles kord juba Adžanta pärast Aurangabadi saabunud, ei tasu jätta vaatamata ka Ellora koopaid-templeid. Ellora on Aurangabadist vaid 15 km kaugusel. Koopaid on kokku 34, lõunas budistlikud, põhjas d ˛ainistlikud, keskel hinduistlikud. Ellora kompleks on rajatud 6.-12. sajandil. Kuulumine UNESCO maailmapärandi nimekirja on kohane. Tulge hommikul, õhtusöögiks jõuate Aurangabadi tagasi.

Ellora pärliks on koobas number 16, hinduistlik Šiva Kailasanatha (“Kailasi mäe isand”) tempel . Õieti polegi tegu koopaga, vaid selle edasiarendusega. Kailasanatha tempel (8.-9. sajand) on raiutud välja ühest ainsast kaljust, nii interjöör, kui eksterjöör, nii seinad ja sambad, kui reljeefid ja kujud. Inimjõudu pole kokku hoitud: käsitsi on siit välja viidud 200 000 tonni jagu vulkaanilist kaljuseina, tulemuseks 30 m korda 45 m korda 90 m kuubist välja tahutud kahekorruseline tempel. Templit kaitseb ja varjab igast küljest kaljusein, ehitist ümbritseb õu ja õue ümbritseva kalju seintesse uuristatud koopad. Väljast jätab Šiva tempel parema mulje kui seest. Templi katust ehivad torn ning lõvide-elevantide kujud, õuel seisavad hiiglaslikud sambad ning elusuurused elevandikujud, kõik ikka ühes tükis ja kalju küljes kinni.

Peamise vaatamisväärsuse kõrval ärge unustage heita pilku ka budistlikele ja d˛ainistlikele kloostrihoonetele-palvelatele. Esimestesse kõnnib jala, teistesse tuleks hankida sõiduvahend (kui mägikõnd troopikas pole lemmikharrastuseks). Budistidest on maha jäänud 12 koobast, neist vaid üks on tempel, teised on kloostriruumid: nõukoda, söögisaal, munkade kongid jne. D˛ainistide viis koobast on kõik templid. Ellora budistlik esteetika on lakooniline ja lihtne, d˛ainistlik kunst maneristlik ja ilutsev.

Udayagiri ja Khandagiri koopad, Orissa osariik

Kaksikmägede Udayagiri ja Khandagiri koopad paiknevad Orissa pealinnast Bhubanešvarist 6 km kaugusel ning kuuluvad tavaliselt iga Orissa külalise kavva. Esimesel mäel leidub 18, teisel 15 koobast. Valdav enamus neist 2.-1. sajandil e.m.a. loodud koobastest kuulus džainistlikele kloostritele. Mõnedes koobastes elutsevad erakud tänaseni. Mõlemad mäed on täis kurje ja agressiivseid ahve. Hoolimata džainismi ülimalt vägivallatust õpetusest tasub elajate tarvis kepp kaasa võtta.


ÜLEVAADE MAJUTUSVÕIMALUSTEST

Uni on üks inimese põhivajadusi, “pehme väärtus”, mis reisil eriti tähtis. Majutuskoha leidmine Indias nõuab eraldi ettevõtmist. Loomulikult on võimalusi mitmeid. Leidub kangelasi, kel kombeks troopikas telkida ning madude, ahvide ja sääskedega sõbrustada. Mõistuse olemasolu korral soovitan sellest siiski loobuda, sest odavaid ööbimisvõimalusi leidub Indias peaaegu kõikjal.

India on suur siseturismimaa: iga tuhande indialasest reisija kohta tuleb üks välisturist. Nimetatud tõsiasja silmas pidades pole suur hulk India hotelle vaevunud endale euroopalikku tärnimärgistust hankima. Loomulikult leidub India suurlinnades ka kolme- ja nelja-, vahel koguni viietärnihotelle. Tegelikkuses on linnades aga kolme- ja neljatärni hotellide väärilisi ööbimiskohti teisigi, pelgalt märgistus puudub. Erinevused peituvad eelkõige hinnas, kvaliteedierinevused on minimaalsed. Keskmine suurlinlik ja euroopalik tärnideta India hotellituba (enamasti 2, harva 3 kohta) maksab 700-1000 ruupiat (185-265 EEK), vastav kolmetärniga tuba 1900-2500 ruupiat (500-660 EEK). Säärases toas leidub enamasti puldiga teler ja du shsh iga vannituba, olemas on toateenindus.

Ööbimiskohti on teisigi, kvaliteet ja hinnad kõiguvad vastavalt nõudlusele ja pakkumisele seinast seina. On paiku, kus räpane nari maksab kohtade puudusel hingehinda, ning kohti, kus super deluxe sviit ei maksa külastajate puudusel punast krossigi. Harilik, keskmine India öömaja sisaldab pisut räpaseid, kliima tõttu sooja veeta, ent teleri ja vannitoas elutsevate sisalikega varustatud kahe-kolmekohalisi tube. Hinnad kõiguvad 100-700 ruupia (26-185 EEK) vahel. Tihti mõjutavad hinda ka näiliselt tähtsusetud asjaolud, nagu näiteks klassifikatsioon: hotell (inglise k. hotel ), öömaja (inglise k. lodge ) või külalistemaja (inglise k. guest-house ). Troopikas pole vähetähtis ka see, kas toas leidub konditsioneer või mitte (inglise k. vastavalt a/c (air-conditioner) või non-a/c ), loomulikult on õhujahutajaga tuba kallim. Samas piisab mõnusaks äraolemiseks ka laes ringlevast ventilaatorist, mida rändurid hellitlevalt “helikopteriks” või “tiivikuks” kutsuvad. Troopikavööndis on rangelt soovitav omada toas konditsioneeri puudumisel ka sääsevõrku. Kui sääsevõrku pole, varitseb teid halvimal juhul malaariaoht, veriste sääskedega on tuba hommikul täidetud aga kindlasti.

Kaks kõige naljakamat vahejuhtumit minu India reisidelt on mällu sööbinud just majutust otsides. Kord Himaalajas, Dardžiilingu linnakeses marssisime sõbraga üht öömaja vaatama (sest oma silm on kuningas), endil näpus ahvide peletamiseks hangitud lühikesed kepid. Tube näidates hakkas ehmunud hotellipoiss aga korraga seletama: “No hiting, sir! No hiting!” . Üritasime teda rahustada, sest inimeste peksmine polnud meil mõtteski. Teenindaja jätkas aga oma joru iga kord uut toaust avades. Lõpuks saime pihta, millest jutt käis: tubades puudus küte (inglise k. heating ). Viimaselt, Lõuna-India reisilt meenub aga Puri linnakese hotellipidaja, kelle üheks põhiväljendiks oli: “I am no geyser” (Indias nimetatakse “geisriks” boilerit, veesoojendit).


HINDUTEMPLID

Hindustani poolsaar on tihedalt kaetud erinevas vanuses hindutemplitega. Vanimad säilinud kivitemplid pärinevad 5.-6. sajandist m.a.j., noorimate värv pole veel kuivanud. Hinduistliku kultuuri, kirjanduse ja tsivilisatsiooni võidukäik Indias algas varakeskaegse Gupta dünastia (3.-6. sajand) ajal, samast lähtub ka templiehitusbuum. Tekkisid suured linnad, kirja pandi eeposed ja legendid, muinasjutud ja värssdraamad, edusammud matemaatikas ja astroloogias ületasid kogu ülejäänud maailma taset. Paari sajandi jooksul võrsus loendamatul arvul suuri kangelasi, teadlasi, kirjanikke ja pühamehi-filosoofe. Gupta kuningad Põhja-Indias ja nende sõltlasriigid Kesk- ja Lõuna-Indias lõid lahku budistlikust tavast koopasse varju pugeda ning ehitasid hindude usulis-poliitilise võidukäigu laineharjal õõtsudes esimesed kivitemplid. Algusaegade minimõõdus mängupühamutest jõudsid Višnut või Shivat kummardanud India vürstid põhjas 11.-13. sajandil ja lõunas 12.-16. sajandil üksteist üle trumbates taevani ulatuvate templilinnade rajamiseni.

Hindutempli ehituse kanoonilised reeglid fikseerusid 6.-8. sajandil, järgnevalt eristusid regionaalsed Põhja- ja Lõuna-, Ida ja Lääne-India arhitektuuristiilid. Esimeste pühamute eeskujuks olid koobastemplid, süm boolikas ja religioossel tasandil üritasid ehitajad võtta aluseks hinduistliku maailmapildi. Tempel oli ilmasamba või Meru mäe ja seda ümbritseva mütoloogilise ilma vähendatud mudel. Templi kõige pühamas osas elutses keskne jumalus, selle kohal kõrgus mäena taeva poole templi torn, mille eri korrused, ehisvööndid ja kihid kujutasid vähemate jumalatega asustatud paleed. Sisemise pühamu ees seisis sammaskoda, jumala vastuvõtusaal. Suure templi ees seisis väiksem koda, pühendatud peajumala “sõiduvahendile”: Višnul inimlind Garudale, Shival nektarilehm Nandile. Templeid ümbritsesid lisakabelid ja kõrvaltemplid, kompleksi kaitses sammaskäiguga palistatud õue ümbritsev müür. Templiõuele pääses läbi hiigeltorniga värava, mis tihti võrsus kesksest templist tublisti kõrgemaks.

Oriya templiarhitektuur

Ida-India rannikualadel, Kalinga ehk Orissa territooriumil sündis 7.-8. sajandil omalaadne templiarhitektuuristiil. 11.-14. sajandil õitsengu tippu jõudnud laadi iseloomustab templi torniga pühamu ja selle ees paikneva püramiidja katusega sammaskoja lahusus. Oriya templiarhitektuuri kõnekaimad näited asuvad Bengaalia lahe kaldal, siin on Bhubanešvari ja Mukhalingami templilinnad, India idaosade suurim palverännukeskus Džagannatha Vishnu tempel Puris ning otse mäslevate lainetega rannale rajatud Konarki Päikesetempel. Enamik pühamutest on valminud regionaalsete Somavamši (9.-11. sajand) või Ganga dünastia (11.-15. sajand) toetusel. Kõik nimetatud kohad on hõlpsasti ligipääsetavad rändurite meelispaigaks kujunenud Puri rannikulinnakesest.

Bhubanešvari templilinn, Orissa osariik

50 kilomeetrit rannikust eemal konutav pisike Bhubanešvari (“maailma isanda”) linn on Orissa osariigi pealinn, mis pühendatud kõige saba ja karvadega (ning 500 templiga) jumal Shivale. Enamik tänaseni püstiseisvaid templeid pärineb 7.-15. sajandist. Linnale nime andnud Tribhuvanešvari (“kolme ilma isanda”) Lingaradža (“munnikuninga”) Shiva tempel ühes mitmete teiste tähtsamate pühamutega on uskmatutele suletud. Ent meeleheiteks pole põhjust, väiksemad ja tühisemad, tihti varemeis templikesed on sageli põnevamad ning pakuvad enam avastamisrõõmu.

Puri Džagannatha Vishnu tempel, Orissa osariik

Otse Bengaalia lahe kaldal asuv Puri linnake nõretab hinduistlikust pühadusest ja pulbitseb selle pühaduse kuma poole ööliblikatena lendlevatest askeetidest, kerjustest ja hipidest. Pühamast-püham tempel, Ida-India Višnu kultuse kese ehitati 12.-14. sajandil. Tegu on Orissa kõrgeima pühamuga (65 m). Uskmatute eest kaitsevad templikompleksi ala koguni kaks müüri. Iga valgenahalist peetakse siin automaatselt uskmatuks ning säärastele on sissepääs keelatud, keelust üleastujat ootavad sõim, puu- ja juurviljarahe ning halvimal juhul peks. Ainus võimalus templitorni silmanurgastki näha avaneb kõrvalasuvate hoonete katustelt. Pelk jalutuskäik templimüüri ümbritsevas kerjuste, usklike hindude ja kaubitsejate massis kulutab närve paari nädala jagu.

Konarki Päikesetempel, Orissa osariik

Konarki Päikesetempel (13. sajand) on oriya templiarhitektuuri tipp nii teadlaste kui asjaarmastajate meelest. Muiste otse rannal asunud templi rajas legendi kohaselt leeprahaige kuningas, kes haigusest vabanedes tervendavale päikesele (jumal Shiva kehastus) pühamu püsti pani. Tempel on kui hiiglaslik vanker, hoone baasi ehivad 24 hiiglaslikku ratast ning “veavad” 7 hobusekuju. Ehitis on lõpetamata, poolik on tantsuplatvorm templi ees, hoone katus ja reljeefid välisseintel. Varisemise vältimiseks kindlustati pühamu juba 13. sajandil metallkarkassiga ning 19. sajandil täideti veel liiva ja kividega. Seetõttu on sissepääs templisse võimatu. Konarki Päikesetempli välisseinu ehivad eluterved erootilised reljeefid, mis meenutavad meile 13.-17. sajandil siin toimunud templitantsijataride ja –prostituutide ning jumalale ja seksuaalsusele pühendunud meeste orgiaid. Konarki külastusele on hõlbus kulutada terve päev, lähedalasuv inimtühi rand ülitugeva ja ohtliku lainetusega (Palun mitte ära uppuda!) on sobiv koht lõõgastumiseks enne ja pärast templi külastust.

Tamili templiarhitektuur

Lõuna-India idaranniku lõunapoolsed alad kuuluvad draviidide kõige arvukamale rahvale, tamilitele. Tamil Nadu osariik kubiseb templikeskustest: Cidambara, Gangaikondacolapuram, Kancipuram, Kanniyakumari, Kumbakonam, Mamallapuram, Madurai, Ramešvaram, Shrirangam, Thandžavur ja Tiruvannamalai. Enamik pühakodasid pärinevad tamilite kahe valitsejaperekonna, Pallava (6.-9. sajand) või Cola (9.-13. sajand) dünastia aegadest. Oma osa templiloomes on olnud ka pikaealisel Pandya perel (6.-14. sajand) Madurai alal ning hilisemal Vidžayanagari hinduimpeeriumil 14.-16. sajandil. Lõuna-India regionaalset eripära võib märgata hea maitse ja lääguse piiril balanseerivate kujude ja reljeefide rohkuses.

Rannikutempel, Mamallapuram, Tamil Nadu osariik

Chennaist 60 km lõunas otse rannas paikneva Mamallapurami ehk Mahabalipurami (“suure maadleja linn”) Rannikutemplit peetakse Lõuna-India vanimaks säilinud kivist ehitiseks, hoone rajati 8. sajandi algul. UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Shiva tempel otse rannal on graniitblokkidest sünge ja üksildane pühamu. Tegu on kaduva kunstiga, mida lakkamatult murendavad soolane vesi, meretuuled ning viimati ka merepõhjas toimunud maavärinale järgnenud hiidlaine 2004. aastal.

Ardžuna kahetsus”, Mamallapuram, Tamil Nadu osariik

“Inimvõimetel pole piire!” kuulutavad Mamallapurami arvukad graniiti raiutud reljeefid ning kaljurünkadest välja tahutud koopad ja templid. “Ardžuna kahetsuseks” nimetatud 6 meetrit kõrge ja 24 meetrit pikk reljeefidega kaljusein on kuulsaim Mamallapurami ja India reljeef. Hoolimata nimest pole muistse veehoidla seinale uuristatud hiidkujutisel Mahabharata eeposega mingit pistmist, reljeef kujutab hoopistükkis jumaliku jõe Gangese laskumist maa peale.

Ratha templid, Mamallapuram, Tamil Nadu osariik

Ratha (“vanker”) templid on Mamallapurami graniitehitiste seas ühed kuulsamad. Kokku viis templit ühes elevantide, lehmade ja lõvide kujutistega on kõik välja raiutud ühest graniitrahnust 7. sajandi lõpul. Mahabharata eepose peategelastele, viiele Pandu pojale omistatud pühamute eksterjöör on valmis, ent interjöör kohati puudub – tegu on pelgalt väliselt kaunite kividega liivasel rannal.

Kailasanatha Shiva tempel, Kancipuram, Tamil Nadu osariik

Pallava dünastia pealinn ja Cola dünastia ning Vidžayanagari riigi templi- ja hariduskeskus Kancipuram (“vöö linn”) asetseb Chennaist 50 km edelas. Linn on templeist tulvil, ent taas on “uskmatuile” avatud üksnes vanemad ning arhitektuurimälestisteks liigitatud pühamud. Õnneks on olulisim Shiva tempel just säärane paik. Vaikne, rahulik ja eraldatud, stiilipuhas Pallava dünastia (6.-9. sajand) kunsti näide tamilite esimese riigi kõrgajastust 8. sajandil.


LÕUNA AARIALASTE TEMPLID

Lõuna-India lääne- ja põhjapoolseid osi valitsenud indo-eurooplastest aarialaste valitsejasuguvõsadest on jäänud järele peaaegu samasugusel hulgal templite varemeid, kui draviidi vürstidest. Maharaštra ja Karnataka osariikide aladel valitsesid keskajal Calukya (6.-8. ja 10.-12. sajand) ning Raštrakuta dünastiad (8.-10. sajand). Enamik tolleaegseid pühamuid asetseb kolmes muistses linnas: Badami, Pattadakal ja Aihole. Paigad asuvad Malaprabha jõe lõunakaldal, Karnataka osariigi põhjapoolses osas, Bidžapuri ja Hampi vahel, Goast umbkaudu 200 km idas. Pidevate sõdade tõttu tamilitega Lõuna-India ida- ja lõunaosades toetasid ka nimetatud aaria kuningad sõjaka jumal Shiva kultust.

Aihole templikompleks, Karnataka osariik

Aihole templikompleksis leidub üle 150 templi, enamus neist varemeis kivikuhjatistena, kuulsaim on ühest otsast ümar Durga tempel . Siingi nagu Mamallapuramis on üleminek koobastemplitest kivitempliteks selgesti tajutav. Graniidi asemel on materjalina valdavalt kasutusel liivakivi.


KÕRGKESKAEG LÕUNA-INDIAS

Kõrgkeskajal jagasid Lõuna-India omavahel ära Pandya (1190-1327 Tamil Nadu aladel, pealinn Madurai), Kakatiya (1183-1323 Andhra Pradeši aladel, pealinn Warangal), Yadava (1187-1318 Maharaštra aladel, pealinn Devagiri = Daulatabad) ja Hoysala (1098-1310 Karnataka aladel, pealinnad Belur ja Dvarasamudra = Halebid) dünastiad. Kõigi nelja riigi saatuseks oli häving Delhi sultanaadi moslemite rünnakulainete läbi 14. sajandi alguses. Enamik pealinnu ja templikomplekse hävitati, hilisem hindude Vidžayanagari impeeriumi või islamiriikide ülesehitustöö muutis paiku tundmatuseni.

Warangali varemed, Andhra Pradeši osariik

Kakatiya dünastia pealinnast Warangalist ehk Oragallust (“üks kivi”) Andhra Pradeši alal, Hyderabadist 150 km kirdes on säilinud üksnes kivitemplite osi. Archeological Survey of India on kõik leiud kenasti ühele hektarile kokku tassinud ja piletiraha kogumiseks aiaga eraldanud. Warangali templite ligiduses kõrgub ka muistne kindlusemägi (8.-14. sajand), lähistel on alles moslemivallutajate rajatud Sultanpuri halduri residents (14. sajand), Hanamkonda asulas võib imetleda Tuhande Samba Kojaks nimetatud Shiva templit (12. sajand). Sõit Hyderabadist Warangalisse on pikk ja väsitav, erihuvi puudumisel tasub selleks kuluv päev teisiti täita.

Hampi varemetelinn, Karnataka osariik

Hampi varemetelinn Karnataka osariigi keskel, Tungabhadra jõe orus oli muiste India viimase suure hinduistliku Vidžayanagari (1336-1646) impeeriumi pealinn. Graniidikaljudest täidetud jõeäärsel väljal asuvad keskaegsete Vidžayanagara Vidyanagara (“tarkuse linn”), Kamalapura (“lootosekindlus”) ja teiste eeslinnade varemed. Pealinnas endas on eristatavad kuninga ja aadlike paleede ja kindluste kompleks ning jõekäärus paiknevad templid. 155 ruutkilomeetri suuruse ala (sellest pealinn 25 ruutkilomeetrit) uurimisele kulub päevi, tänane Hampi külake pakub rändurile küllaldaselt võimalusi end hästi tunda. UNESCO nimekirjas Hampi on kõiki oma tiitleid ja kiidusõnu väärt. On veider ja samas positiivne, et turistid pole Hampit veel avastanud. Tähtsuse, suuruse ja ilu poolest on muistne Vidžayanagar Hiina müüri, TadžMahali, Angkor Wati, Topkapi palee, Stonehenge'i ja Notre Dame'i kiriku vääriline ilmaime. Hampi avab end külastajale tasa ja targu, lõõskavas päikeses tuleb linna ühest osast teise vantsida või sõita, sest muistne miljonilinn ei hoidnud ruumi kokku. Leidub templeid, hiiglaslikke jumalakujusid, veehoidlaid, tiike, veejuhtmeid ja basseine, säilinud on muistse Tungabhadra silla alustalad, kohtuhooned ja tantsuplatvormid, elevantide tallid ja sõdurite barakid, vastuvõtusaalid ja kindlusetornid. Varemete ümber laiuvad kaljud ja kivine pinnas, ent templite vahel on koha leidnud ka tänased banaaniistandused. Loojangupäike muudab Hampi varemed oranžikas-roosaks, kohalikust graniidist sammastel helklevad viimased kiired... (“võidu linn”),


ÕPETUSSÕNAD AUTORENTIJALE

Indias ringiliikumiseks on mitmeid võimalusi. Kui aega lõputult käes ja raha vähe – sõitke bussiga. Kui aknast välja vaadata ei taha ja loksuda ei karda – sõitke rongiga. Väiksema (alla 10 inimest) grupiga jääb nii pikkadel kui lühematel sõitudel parimaks võimaluseks üürida sõiduk koos juhiga. Valik on laialdane.

Suurim ja kõige mahukam (kuni 12 inimest) on Tempo Trax džiip, mis tuletab hägusalt meelde Land Roveri muistseid mudeleid. Tempo Trax meenutab autot, ent te tunnete end seal kui traktoris, jõudu on, mugavusi mitte. Järgnevad Tata Sumo ja Toyota Qualis , mille sisse saab vähese vaevaga mahutada 8-10 inimest (kotid katusel). Mõlemad on suhteliselt mugavad ja samas võimsa mootoriga masinad. Neile kahele jääb pisut alla India armeele disainitud Mahendra džiip: istmed on kõvad, katus tihti presendist, ruumi vähe. Ideaalne 6-8 inimese vedamiseks, eriti mägitingimustes. Kõik eespoolnimetatud kõlbavad pikemate vahemaade läbimiseks.

Lühemal distantsil või linnasõidul võib aga kasutada teisigi nelja- ja kolmerattalisi sõidukeid. Tihti pikemaks sõiduks pakutud Tata või Toyota minibuss mahutab 9 (vahel ka 11) inimest. Rappumine on kõva, süda on paha, mootoril pole jõudu ollagi. Maha tuleks kanda ka Gypsy nimeline väikedžiip, mis mahutab kuni 6 sõitjat, et tapab tagumiku esimese kümne minuti jooksul. Sisikond sureb järgmise poole tunniga. Lühemaks (kuni 200 km) sõiduks paremal linnadevahelisel teel võib üürida ka Ambassadori , veneaegset Volgat Ambassadore . Pisemasse mahub hädavaevu 3 reisijat, suuremasse napilt ka 6 sõitjat. Lubatud on vastavalt 2 ja 5 inimest. Igas India suurlinnas on aga asendamatuks sõidukiks kolmerattaline rikša. Veel paarkümmend aastat tagasi levinud jalgsirikšad (vedaja jookseb, klient istub) on tänapäeval Indias keelatud. Ka jalgrattaga veetavaid rikšasid leidub vaid mõnes üksikus paigas. Tulevik kuulub motorikšadele. Rikša töötab kahetaktilise rolleri mootoril, vastavalt paksusele mahub tagaistmele 2-3 inimest ning häda korral juhi kõrvale ette veel üks. Motorikša vooruseks ja samas needuseks on väiksus: sõiduk mahub suuremate autode vahelt läbi, ent õnnetusse sattudes ei paku rikša mingit kaitset. meenutava takso. Sõiduki katus on kollane, muud osad mustad. Vahel on see auto aga hoopistükkis valge. Leidub nii väiksemaid kui suuremaid, nii gaasi, diisli kui bensiiniga kulgevaid

Auto saab ja tuleb Indias rentida koos juhiga. Võimalik, et leiate vahel otsekontakti mõne autoomanikuga, ent enamasti tuleb kasutada vahendaja (reisibüroo, hotelliomaniku vms.) abi. Sõiduki rentimisel tuleb aga jälgida tähelepanelikult mitut momenti, sest viltu võib minna sada asja.

Mina (reisibüroosse astudes): “I would like to hire a car.”
Omanik (haistes raha lõhna): “What kind of a car? How many persons?”

Kirjeldan oma eelistusi, näidates üles, et tean üht-koma-teist India masinatest. Omanik pööritab silmi ja pakub välja “sõbra” või “onu” auto.

Mina (umbusklikult): “I want to see the car before I deside.”
Omanik (osutades pildile seinal): “This car. Like this.”
Mina (enesele kindlaks jäädes): “No, I want to see the car!”

Omanik pööritab taaskord silmi, mõeldes “Küll sahib on nõudlik,” ning asub esimest korda meie vestluse jooksul tegutsema, helistades mitmele “sõbrale” ja “onule” (loe: otsib vaba autot ja selle omanikku). See faas võtab aega, varuge kannatust, lugege ajalehte või käige söömas.

Omanik (enesega rahul): “I have a car!”
Mina (järjekindlalt): “I want to see the car!”

Büroo omanik haarab taas telefoni, seekord selleks, et auto kohale kamandada. Protsess võtab tublisti aega, alates 15 minutist kuni kahe tunnini. Lõpuks saabub masin (kui veab). Järgneb ülevaatus: proovin istmeid, lasen käivitada mootori, uurin kas džiibil on katusel pagasi tarvis raam, tutvun juhiga jne.

Mina (kindlalt): “OK. I will take the car.”

Omanik (kauplemist alustades): “OK. Where do you want to go?”

Nimetan koha, lisan detaile, millega annan mõista, et tean vahemaa pikkust, tee kvaliteeti ja muud olulist. Omanik kuulab kurvalt: “Sahib on tark, raske on temaga head kaupa teha” .

Omanik (kauplemist jätkates): “OK. 7000 rupees.”
Mina (kauplemist alustades): “No, no, no. It is not that far, only 350 kilometers. 3000 rupees.”

Algab lõputuna tunduv kauplemine hinna üle. Kaubeldes pidage loomulikult meeles, et kompromissiks peavad valmis olema mõlemad pooled. Liiga madalat hinnapakkumist peetakse aga solvanguks: alustage madalalt, ent mitte liiga madalalt. Kui jõuate ausa miinimumpiirini pidage sellest hammaste ja küüntega kinni, enamasti nõustub kaupleja pärast pikka venitamist teie hinnaga.

Siinkohal lisatagu, et džiibi üürimisel on kaks võimalust: maksta kilomeetri järgi või leppida kokku fikseeritud hind. Kilomeetri hind kõigub sõltuvalt osariigist ja kohast 6-10 ruupia vahel (keskmiselt 7-8 ruupiat), fikseeritud hind on tavaliselt pisut kallim, sest arvestab võimalike lisasõitudega. Sõites punktist A punkti B ning punktis B auto teenustest loobudes, tuleb alati maksta kinni ka tagasisõit punkti A. Lisaks sellele tuleb tasuda juhi tasu (hindi-inglise segakeeles driver batar ), mis on harilikult 150 ruupiat päevas. Sellegi puhul arvestage ka tagasisõiduajaga.

Omanik (väsides): “OK. 5500 rupees.”
Mina (järelejätmatult): “No. 5200.”
Omanik (lunides): “Please, little more, sir. No profit.”
Mina (vankumatult): “5200 rupees. Take it or leave it.”

Olgu lisatud, et 4500 ruupiat ühe päevase ja 350 km pikkuse sõidu eest on soodne hind (6 ruupiat km + juhi tasu), ent ka 5200 ruupiaga (7 ruupiat km + juhi tasu) olete omadega mäel.

Omanik (resigneerunult): “OK, sir. It is a deal.”
Mina (rõõmsalt): “OK. It's a deal. Lets shake hands.”

Muide, käepigistus pole niisama tühinežest. Kastisüsteemi reeglites endiselt tihedalt kinni hindudele osutab see “valge isanda” ja tema võrdsusele. Käepigistus kinnitab lepingu, siit alates kehtib aumeeste reegel “a deal is a deal” .

Omanik (rõõmsamalt): “OK. I want a advance. 2500 rupees.”

Mina (jätkates kauplemist): “1000 rupees, no more.”
Omanik (kurvalt): “Little more, sir. 2000 rupees.”

Ettemaks on tavaline nähtus, ent hoiduge maksmast üle poole summast. Parem oleks saada hakkama ühe neljandikuga. Ettemaks annab teile õiguse nõuda ja omanikule kindluse saada. Nõnda kaitsete end ebameeldivuste eest: auto läheb rikki, autojuht üritab pettust vms. Sõidu lõpul tasutav lõpparve (inglise k. balance ) tasutakse juhile, jootraha maksmine pole kohustuslik, kuigi enamus juhte loodab seda saada. Tõsiste ebameeldivuste korral võite lõpparve tasumisest ka keelduda, kuigi tavaliselt toob see kaasa sekeldused India politseiga ning päädib altkäemaksuga võimuesindajale.

Mina (tõsiselt): “I want a receipt.”
Omanik (rahustavalt): “Yes, of cause, sir.”

Saadud ettemaksu kviitungile tasub lasta kirjutada kõik olulised detailid: reisifirma nimi ja koordinaadid, kokkulepitud kilomeetrihind ning punkti A ja B nimed, väljavalitud auto number ja juhi nimi. Kogemustest õppides lasime lisada ka lause “Nothing extra” . Viimane kaitseb teid juhul, kui juht nõuab teel lisatasu teetolli maksmiseks, õlivahetuseks, konditsioneeri käivitamiseks, altkäemaksuks politseile vms. Sel puhul kiskuge kviitung taskust välja ja öelge kaaslastega kooris: “Nothing extra! A deal is a deal!”


MOSLEMILINNAD

Kesk- ja Lõuna-India on täis keskajal ja uusajal rajatud moslemilinnu. Kõigis neis on midagi sarnast ja samas ka erinevat. Delhi sultanaadi (1206-1526) loonud moslemite edasitung lõunasse algas juba 13. sajandi teisel poolel, Kesk- ja Lõuna-India mitmete alade vallutusega saadi hakkama 14. sajandi alguses. Sellest ajast pärinevad ka vanimad moslemite rajatud kindluslinnadest (näiteks Daulatabad).

Keskaja ja uusaja piirimail Delhi sultanaadist lahku löönud Bahmaniidide sultanaat (1347-1527) ning nimetatud riigi lagunedes sündinud mitmed moslemite väikeriigid täitsid kindlustega tihedalt kõik Lõuna-India põhjapoolsed alad. Mälestusena Bahmaniididest seisavad Gulbarga (14.-15. sajand) ja Bidari (15.-16. sajand) linnad, nende järglaste kätetööst annavad tunnistust Golconda (Qutb Shahhide dünastia 16.-17. sajandil), Bidžapur (Adil Shahhide dünastia 15.-17. sajandil), Ahmadnagar (Nizam Shahhide dünastia 15.-17. sajandil) ja Bidar (Barid Shahhide dünastia 15.-17. sajandil).

17. sajandil toimunud pidevate sõjaretkede tulemusena alistas Suurmogulite impeerium (1526-1858) peaaegu kogu Lõuna-India. Keiser Aurangzebi (võimul 1658-1707) tuletab meelde Aurangabadi linn, kõigi vallutuste peakorter. Suurmogulite Lõuna-India halduritest välja kasvanud Nizam Shahhide dünastia pealinn Hyderabad on tänaseni üks India suuremaid linnu. Moslemite viimast vastupanu India alistanud inglastele jääb sügaval Lõuna-Indias aga meenutama Seringapattami kindlus, mis sündis ja suri 18. sajandil isa (Hayder Ali) ja poja (Tipu Sultan) pingutuste viljana.

Daulatabadi varemed, Maharaštra osariik

Algselt Devagiri (“jumalate mägi”) nime kandnud Daulatabad (“õnne linn”) seisab Aurangabadist kümnekonna kilomeetri kaugusel künkal. Algselt hinduvürstidele kuulunud kindluse asemele ehitatud moslemilinna “loojaks” oli 14. sajandi esimesel poolel Delhi sultan Muhhammad ibn Tughlaq. Sultani hullumeelseks unistuseks oli tuua kogu sultanaadi pealinn Delhist Daulatabadi ning 1327. aastal andis valitseja absurdse käsu: kogu Delhi elanikkond peab Daultabadi ümber kolima, käsu eirajad hukati või veeti vägisi kaasa. Ometi kukkus “eksperiment” läbi...

Daulatabad kindlus asub 50 m kõrgusel graniitmäel, seda ümbritseb varemetes linn ning 5 km linnamüüri. Nii nagu kõik Lõuna-India moslemilinnad oli ka Daulatabad vägevalt kindlustatud, põhjuseks pidevad sõjad ja piiramised-kaitsmised. Daulatabadi peamiseks huviväärsuseks ongi isegi varemetena imposantsed vallid ja müürid, “all-linna” ehib 60 meetri kõrgune Kuutorniks ristitud minarett.

Golconda kindlus, Andhra Pradeši osariik

Tänapäeval on graniidist Golconda (“karjuse mägi”) kindlus kuhi varemeid Andhra Pradeši osariigi pealinna, Hyderabadi külje all. Muiste asus siin hindude Kakatiya dünastia (13.-14. sajand) kindlus ja moslemitest Qutb Shahhide dünastia (16.-17. sajand) keskus. Linna hiilguse ja hävingu põhjustajaks oli läheduses paiknenud teemandikaevandus, kuulsa Koh-i Nori teemandi leiupaik. Marco Polo rändas läbi alade 13. sajandi lõpul, islamivõitlejad alistasid piirkonna 14. sajandi alguses. Golconda lühiajaline õitseng saabus 16. sajandil Qutb Shahhide dünastia pealinnana. Kindlusest kilomeeter eemal lebavad mausoleumide kuplite all Golconda rajajad, ehitajad ja asukad – siia on maetudšahhid, nende kaasad, pojad, sugulased, ministrid ja armukesed.

Bidžapur, Karnataka osariik

Bidžapur paikneb peaaegu Karnataka ja Maharaštra piiril, umbkaudu võrdsel kaugusel Mumbaist, Bangalorest, Hyderabadist ja Goast. Moslemilinn on oma nime saanud seal asunud hindude asula Vidžayapura (“võidu linn”) järgi. Kuigi kindlus kuulus moslemitele juba 13. sajandil, ehitas tõelise Bidžapuri üles Adil Shahhide dünastia (15.-17. sajand). Kunagi miljon inimest mahutanud linnas on säilinud hulk muistsest linnamüürist, 50 mošeed, 20 mausoleumi ja 20 palee varemed.

Bidžapuri kuulsaimaks sümboliks on maailma suurima kupliga (diameeter 44 m) ehitis, Adil Shahh Muhhammad II (võimul 1626-1656) mausoleum Gol Gumbaz . Hauamonument on kaheksa-üheksakorruselise maja kõrgune, kupliga hoone igas nurgas paikneb kaheksanurkne ja seitsmekorruseline minarett. Mitmekümne hektari suurust kompleksi ehivad lisaks mausoleumile tiik, muistne relvade ja pillide ladu ning mošee. Gol Gumbazi vanemaks vennaks on Bidžapuri vanalinna teises otsas seisev Adil Shahh Ibrahim II (võimul 1580-1626) väiksem hauakompleks Ibrahim Rauza aastast 1627.

Aurangabad, Maharaštra osariik

Aurangabad (“Aurangzebi linn”) on Indiale tüüpiline väikelinn: pisut alla miljoni elaniku, liiklussõlm ning ümbruses mõningad vaatamisväärsused (Ellora ja Adžanta koopad, Daulatabad). Algsest hindude külakesest vormis 17. sajandi algul kindluslinna kohaliku moslemidünastia peaminister, Kesk-India keskuseks muutis paiga linna tänase nime autor, tulevane mogulikeiser Aurangzeb 1653.

Aurangabadi kuulsaimaks sümboliks on “vaese mehe TadžMahaliks” ristitud Bibi-ka Maqabara , 1676-1678 TadžMahali koopiana ehitatud mausoleum. Hauamonumendi rajas TadžMahali ehitaja Shahh Džahani pojapoeg Azam Shahh oma emale, keiser Auragzebi kaasale Rabia ad-Dauranile. Ühtlasi osutab TadžMahali ja Bibi-ka Maqabara võrdlus Suurmogulite impeeriumi allakäigule, pelgalt nelikümmend aastat pärast valgest marmorist ja punasest liivakivist India sümboli rajamist tuleb leppida ülekrohvitud ja tellistest hauamonumendiga. Mogulite riiki varitsenud hävingule osutab ka arhitektuuriline kopeerimine ja Bibi-ka Maqabara kompleksis tajutav manerism.


JUHISEID FOTOGRAFEERIMISEKS

Indias tunnen end alati filmistaarina. Sagedasti astub mõni kohalik ligi ja esitab argliku palve sind pildistada. Peamiselt tabab säärane “õnn” teid vaatamisväärsuste juures, ent vahel ka tänaval. Kord kisti mind koguni džiibist välja. Suur ilus habemega heteroseksuaalne valge mees läheb hästi peale. Vähemalt Idas. Väike või suur, noor või vana, ilus või jumetu valge naine läheb peale igal sajal juhul sajast. Pilti tehakse perega ja kõigi liikmetega eraldi. Mida vaatama tuldi, ununeb, sest kohtumine eurooplasega varjutab kõik. Arvestus läheb sassi: mitut kodualbumit ma juba ehin?

Vastupidise fotografeerimisega pole aga sugugi mitte nii lihtne. Paljud moslemid ei taha, et neid pildistataks: Allah ei lubanud ju elusolendeid kujutada. Naiste pildistamine võib lõppeda nende abikaasade sõimuga. Loomad ei püsi paigal. Huvitavad pühamehed ja armsad lapsukesed on selgeks saanud kombe pildistamise eest raha sisse nõuda. Lõpuks, tüdinud pidevalt tähelepanu keskmes olemast, pööran olukorra pahempidi. Järgmiselt hindunoorukilt, kes meie seltskonna naistest pilti teeb, nõuan raha: “Each foto is ten rupees!” Ehmatanud mehike maksabki ning säärasest käitumismallist saab edaspidi meie põhiline relv soovimatu huvi vastu.


BUDISM JA DžAINISM

Budism ja džainism sündisid mõlemad Indias 6.-5. sajandil e.m.a. reaktsioonina valitsevale, ohvrikesksele vedade usundile. Budismi loojaks oli Siddhartha Gautama Buddha (“kirgastunu”) ehk Bhagavat (“auväärne”), džainistliku kogukonna alusepanijaks peetakse Vardhamana Nataputra Mahavirat (“suur kangelane”) ehk Džinat (“võitja”).

Budismi ajalugu ning roll ja mõju on Indias ja Aasias olnud hindamatu väärtusega. Juba 3.-2. sajandil e.m.a. tungis budism sünnimaalt välja, jõudes järgnevate sajandite jooksul Kagu-Aasiasse, Sri Lankale, Kesk-Aasiasse, Hiina, Himaalaja regiooni, Jaapanisse, Koreasse ja Mongooliasse. Džainism oli ja on jäänud India usundiks, levides väljapoole kodumaad alles 19.-20. sajandil. Budismi ja džainismi tohutu mõju Indias murenes 5.-6. sajandil m.a.j., mil võidukäiku alustas hinduism. Moslemite sissetung Põhja-Indiasse 11.-13. sajandil andis budismile surmava hoobi. Džainismil on õnnestunud Lääne- ja Lõuna-Indias tänaseni vastu pidada. Budism saabus Indiasse tagasi ümbritsevatest regioonidest 19.-20. sajandil. Tänapäeval pooldab umbes 1 protsent (u. 8 miljonit) India vabariigi elanikest budismi ning umbkaudu 0,5 protsenti (u. 4 miljonit) džainismi.

Budismiga seotud pühapaiku on Indias sadu. Usklikele on kõige olulisemad Buddha enesega seotud kohad: sünnipaik (Lumbini, Nepaal), kirgastumise koht (Bodhagaya, Bihari osariik), esimese jutluse paik (Sarnath, Uttar Pradeši osariik) ning surmaase (Kušinagara, Uttar Pradeši osariik). Turistidele on tuttavamad Nalanda hiigelkloostri varemed Bihari osariigis ning Sanci hiigelstuupakompleks Madhya Pradeši osariigis. Lõuna-Indias on budistlike paikade seas esikohal loomulikult Adžanta ja Ellora koobastes asuvad kloostri- ja templihooned Maharaštra osariigis. Vähem tuntud on Andhra Pradeši osariigis asetsevad Amravati stuupa ja Nagardžunakonda klooster.

Džainismiga seotud palverännu- ja pühapaiku on Indias kümneid, arvukuselt jäävad need kindlasti budistlikele kohtadele alla. Leidub džainistlikke koopaid (Udayagiri ja Khandagiri, Ellora, Radžgir, Sittannavasal) ja templikomplekse. Viimaste seas on kuulsaimad Abu mägi Radžasthani osariigi edelanurgas ning Shravana Belgola kahele mäele rajatud templid Karnataka osariigis.

Amravati stuupa ase, Andhra Pradeši osariik

Tänane Amravati on pisike ja tähtsusetu paigake Andhra Pradeši osariigis, Gunturi linnakese lähistel. 3. sajandist e.m.a. kuni 14. sajandini m.a.j. eksisteeris siin aga Lõuna-India üks suuremaid budistlikke keskusi. Kloostrikompleksi peamine vaatamisväärsus oli hiigelstuupa, mis andis kõikide mõõtude poolest silmad ette Sanci omadele. Amravati õnnetuseks pole kloostrist ega stuupast suurt midagi alles.

Nagardžunakonda, Andhra Pradeši osariik, India

Nagardžunakonda (“Nagardžuna mägi”) budistlik kloostrikompleks on kuulsaks saanud eelkõige tänu 1950-aastatel rajatud üüratule Nagardžuna Sagar veehoidlale. Tehisjärve alla jäämise eest koondati kõik piirkonna budismiga seotud leiud ühele mäele, millest veehoidla valmides sai saar. Nagardžunakonda klooster tegutses 2. sajandist e.m.a. kuni 3. või 4. sajandini m.a.j., legendi järgi elas ja tegutses 1.-2. sajandil m.a.j. siin kuulus budistlik filosoof Nagardžuna.

Shravana Belgola, Karnataka osariik

Shravana Belgola kaks mäge Vindhyagiri ja Chandragiri kõrguvad Bangalorest 145 kilomeetri kaugusel läänes. Shravana Belgola kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on kahtlemata Vindhyagiri mäel seisev hiiglaslik müütilise džainistliku pühaku Gomatešvara alasti kuju (umbes 18 meetrit), mis iga 12 aasta tagant valatakse helikopterilt üle piima, kalliskivide, sulavõi, kulla ja hõbeda ning punase värviga. Mõlemal kaljukünkal on arvukalt templeid, enamus 10.-12. sajandist, ent mõned ka 17.-19. sajandist. Mägede vahel konutab pisike hiiglasliku tiigiga linnake.


TROOPILISED METROPOLID

Lõuna-India tänapäevast palet kujundavad osariikide pealinnad, troopilised metropolid. Leidub hiiglasi (Mumbai, Hyderabad, Chennai, Bangalore) ja kääbuseid (Bhubanešvar, Trivandrum, Panadži). Suur linn, olgu Indias või mujal, on minu jaoks alati õõvastav ja õnnestav, erutav ja rahustav ühtlasi. Kolkaküla Tallinna poisina leian neist palju mida ma vihkan ja palju, mida armastan.

Mumbai, Maharaštra osariik

Maharaštra osariigi pealinn Mumbai (endine Bombay) on India suurim linn. Mumbai rahvaarv oli 2004. aastal 11,9 miljonit (kesklinnas) või 16,4 miljonit (koos eeslinnadega). India idaalade keskus Kolkata (endine Kalkutta) (vastavalt 4,6 ja 13,2 miljonit) ning India pealinn Delhi (vastavalt 9,8 ja 12,8 miljonit) jäävad Mumbaile suuruselt alla.

Mumbai (“jumalanna Mumba linn”) ehk Bombay (portugali k. Bom Bahia – “hea sadam”) asetseb India keskosa läänerannikul Araabia mere ääres ning koosneb mitmest sildadega ühendatud saarest ja poolsaarest. Pidevalt kasvav metropol on India majanduse keskus, siin on tuumajaam, see on keemia-, auto-, elektroonika- ja filmitööstuse keskus, panganduse, kindlustuse, börsi- ja meediafirmade peakorter ning India rikkaim linn. Linna sümboliks on kujunenud Gateway of India värav-võidukaar (1927) ja Tadž Mahali hotell (1903).

Hyderabad, Andhra Pradeši osariik

Andhra Pradeši osariigi pealinn Hyderabad (teise nimega Hayderabad) on India kuuendaks suurim linn. Hyderabadis elas 2004. aastal 3,5 miljonit (kesklinnas) ehk 5,5 miljonit inimest (koos eeslinnade elanikega).

Shiiitidest moslemite pühaku Haydari järgi nime saanud linn Lõuna-India keskel rajati moslemitest vürstide poolt 16.-18. sajandil. 1724.-1948. aastani oli Hyderabad samanimelise moslemite Nizam Shahhide dünastia pealinn. Linna kõige tuntumaks monumendiks on Charminar (1591-1594) – linnavärav, võidukaar, kellatorn, veehoidla, mošee ja neli minaretti kõik ühes. Charminari kõrval paikneb ka inglastega koostöös rajatud Unani haigla peahoone (1920-aastad). Moslemite vanalinn Hyderabad on kokku kasvanud inglaste Secunderabadi ja moodsa elektroonikakeskuse Cyberabadiga.

Chennai, Tamil Nadu osariik

Tamil Nadu osariigi pealinn Chennai (endine Madras) on suuruselt India vabariigi neljas linn, selles metropolis elas 2004. aastal 4,2 miljonit (kesklinn) või 6,4 miljonit (koos eeslinnadega) asukat. Chennai paikneb Tamil Nadu osariigi põhjatipus, Andhra Pradeši piiri lähistel, idarannikul.

Endise Madrase ja tänase Chennai aluseks olnud Püha Jüri kindluse (Fort St. George) rajasid Briti Ida-India Kompanii kaubitsejad 1640. aastal. Siin on tänaseni Chennai ja Tamil Nadu süda: kõrvu endisaegsete hoonete ja kirikutega asuvad tähekujulises kindluses osariigi valitsusasutused. Kindlust ümbritsev suurlinn on aga Indiale omaselt segu vanast ja uuest, kaunist ja koledast, rikkast ja vaesest. 2004. ja 2005. aastal on Chennaid kiusanud lakkamatud üleujutused ning sellega kaasnevad hädad: majade ja sildade varing, mudavoolud ja maalihked.

Bangalore, Karnataka osariik

Karnataka osariigi pealinn Bangalore on peagi Mumbai (endine Bombay), Chennai (endine Madras) ja Kolkata (endine Calcutta) eeskujul kavas ümber nimetada Bengaluruks. Linnas elas 2004. aasta loenduse ajal 4,3 miljonit (kesklinnas) või 5,7 miljonit (koos eeslinnadega) inimest. Bangalore paikneb Karnataka osariigi kagunurgas, mitte kaugel Tamil Nadu piirist.

Bangalore või Bengaluru (“bengaallaste linn”) nime on interpreteeritud mitmeti, üks võimalik nimekuju Benda Kaluru tähendab kannada keeles hoopiski “keedetud oad”. Inglased ehitasid vanale kindlusekohale linna 19. sajandi algul, et valitseda 1799. aastal briti ülemvõimule allutatud Mysore riigi alasid. 1830.-1947. aastani oli Bangalore Mysore riigi pealinn. Karnataka osariigi pealinnaks sai linn 1956. aastal. India tunneb Bangaloret aedade, infotehnoloogia ja panganduse linnana. Inglaste rajatud Bangalore sümboolseks südameks on Cubboni park ja sealsed valitsushooned 19.-20. sajandist.


LOOSUNGID

Reisimine omapäi õpetab nii mõndagi. Aegade jooksul on tekkinud mitmeid sisukaid ütlusi, loosungeid, manifestlauseid, õpetussõnu. Kohati lausa vastuolulisi.

Esimesest kultuurišokist toibudes: Kohane või sure!
Rõõmust kordasaadetu üle: Inimene on kõikvõimas, inimvõimetel pole piire!
Reisitarkuse kogunedes: Alati kui võimalik söö, alati kui võimalik maga, alati kui võimalik s..u!
Teise kultuurišoki saabudes: Maailm on suur ja mina olen väike...
Iseenda piire tunnetades: Ma olen see, kes ma olen, ja see on kõik, mis ma olen...
Enese rumalust ja väsimust tajudes: Alandus on parim õpetaja.
Rahustades reisikaaslasi: Vähem õelust, rohkem hellust!
Lepitades tüli: Sõprus on enam väärt kui raha!
Väsinult tõeni jõudes: Kõva valuuta ja pehmed väärtused on ainus tõelisus.

Võta siis kinni...

SRI LANKA SAAR

Naljatades võiks öelda, et Lõuna-India parim osa asub Sri Lanka saarel. Tsiteerin ka sõpra: “Sri Lanka on algajatele, India edasijõudnutele” . Mõlemas väites on osake tõtt. Sri Lanka on omapärane, see pole üksnes “saar India lõunatipus” või “India tsivilisatsiooni koloonia”, vaid omanäoline kultuur, mis sündinud mitmete mõjutajate ja sisemiste arengute tõmbetuules.

Mitu nime

Heal lapsel on mitu nime, Lõuna-Indiast pelgalt 80 km kaugusel asuvat, Eestist poole suuremat saart on läbi ajaloo nimetatud õige mitme nimega. Sanskriti keeles on saare nimeks Sri Lanka (“särav saar”), Sinhaladipa (“lõvirahva (ehk singalite) maa”), Dharmadipa (“õpetuse (s.t. budismi) maa”) ning Tamraparni Taprobane , ladinakeelne Simoundou ja araabiakeelne Serendip . Sinhala Tsilaoks (portugali k. Cilao ) ning inglise keeles Tseiloniks (inglise k. Ceylon ). 1972. aastal nimetati põhiseadust muutes Tseilon ümber Sri Lankaks. Briti dominioonist sai Sri Lanka Sotsialistlik Demokraatlik Vabariik. (“vasekarva leheke”). Neist nimedest on tuletatud kreekakeelne nimetus (“lõvimaa”) moondus portugali keeles

Märg ja nukker troopika

Sri Lanka on läbinisti troopiline saar. Lanka keskosas paikneb igavesti märg tsoon, vihmamets. Pisut kuivem on kuivas tsoonis ehk rannikualadel, eriti saare edelanurgas. Veest puudust pole, saarel on üle saja jõe ning riigi kogu elektrivajadus kaetakse hüdroelektrijaamade energia abil. Kasvatatakse riisi, kookospalme, kautšukipuid, kaneeli, teed ja kohvi. Sri Lanka pinnases on peidus mitmed vääriskivimaardlad, kirde- ja looderanniku vetest püütakse looduslikke pärleid. Troopilisel saarel tunnevad end hästi elevandid, ahvid, arvukad kahepaiksed, linnu- ja liblikaliigid. Enne 2004. aasta lõpul saart tabanud hiidlainet ning selle põhjustatud purustusi oli Sri Lanka maailmas tuntud turismisihtpunkt. Viimasest annavad tunnistust arvukad rannad ja puhkekuurordid.

Müütiline ajalugu

Sinhala saar esineb juba India Ramayana eeposes: Lankal valitsev kümnepäine deemonkuningas Ravana röövib lugulaulu peategelase Rama naise Sita ning kannab saarele oma lossi. Ahvidest, karudest ja elevantidest vägede ning ahvjumal Hanumani abiga tapab Rama deemoni ja vabastab Sita vangistusest. Singalite müütiliseks esiisaks on Põhja-Indiast saarele seilanud lõvi ja printsessi poeg Vidžaya. Võtnud kaasaks kohaliku metsanümfi, sigitab Vidžaya saare algasukad veddad, hõimlastest metsarahva. Singalid ehk lõvirahvas on Vidžaya ja Madurai tamili printsessi järeltulijad.

Budism ja ajalugu

Sri Lanka ajalookäsitluses on budism ja singalite ajalugu lahutamatult seotud, üks ei saa läbi teiseta. 250. a. e.m.a. Indias, Gangese jõe orus toimunud kolmanda budistliku mungakogu järel lähetas suur budistlik valitseja Ašoka misjonäre üle kogu tuntud ilma levitama Buddha sõnumit. Bengaaliast piki merd Lankale budismi juurutama suundusid kaks kuningas Ašokale kõige kallimat: esmalt tema mungast poeg Mahindra (singali k. Mihindu ) ja hiljem ka nunnast tütar Sanghamitra (singali k. Sangamitta ). Mõlemad singali budismi alusepanijad võeti saarel kuningas Devanampiya Tissa poolt lahkelt vastu, Mahindra asutas mungakoguduse, Sanghamitra nunnakoguduse. Ühes misjonäridega saabusid ka ajaloolise Buddha sääreluu ja almusekauss ning bodhipuu võrsest aretatud viigipuu, mis uskumuse kohaselt tänaseni saarel kasvab.

Mihintale mägi

Mihintale ehk Caityagiri (“templimägi”) Anuradhapurast pelgalt 15 km eemal meenutab meile budismi saabumist Sri Lanka saarele. Mihintale ehk Mahindra mäel (u. 300 m) asutas munk Mihindu legendi järgi 3. sajandil e.m.a. saare esimese mungakloostri. Graniidikaljus on säilinud 68 koobast, siia on püsti pandud vähemaid ja suuremaid stuupasid ja buddhakujusid ning siin leidis viimse puhkepaiga ka Mahindra ise. Hiina rändur-munga Fa Xiani andmetel elas 3. sajandil m.a.j. Mihintales 2000 munka. Tõus piki treppi mäele on raske ning munki sealt nüüdsel ajal eest ei leia.

Anuradhapura kuningriik

Singalite esimene ja kõige kauem kestnud riik loodi 3.-2. sajandil e.m.a. keskusega Anuradhapuras, linnas, mis kannab Vidžaya müütilise ministri Anuradha nime. Anuradhapura kuningriik püsis peaaegu 1500 aastat (3. sajand e.m.a. – 11. sajand m.a.j.) ning jättis saarele maha üle 3000 varemeis linna ja asula, arvukalt niisutuskanaleid ja veehoidlaid ning müütilise ajaloo. Anuradhapura riik sündis taplustes saarele tunginud tamilitega ning lagunes Lõuna-Indiast saabunud Cola dünastia vägede käe läbi. Anuradhapura elas riisikasvatusest ning sõltus seega niisutussüsteemidest, tiikidest, veehoidlatest ja kanalitest. Kuigi tegu oli läbinisti budistliku riigiga, kehtis singalite seas endiselt kastisüsteem ning käibisid mitmed hinduistlikud kombed. Anuradhapura kuningriigi tippsündmusteks pole aga lahingud ega kangelasteks kuningad, ajalugu keskendub religioonile. Asutati Mahavihara (3. sajand e.m.a.), Abhayagiri (2. sajand e.m.a.) ja Džetavana (3. sajand m.a.j.) kloostrid . 4. sajandil saabus saarele suurimatest suurim reliikvia, Buddha silmahammas, ning 1. sajandil e.m.a. pandi siinsamas kirja paalikeelne budistlik kaanon Tipitaka . 5. sajandil kirjutas Buddhaghoša selle tekstidele kommentaarid, samuti valmisid kaks budistliku ajalookroonikat.

Anuradhapura varemed

Anuradhapura varemed laotuvad üle 24 ruutkilomeetri suuruse ala. Singalite esimene pealinn asetseb tänasest pealinnast Colombost 250 km kirdes, saare märja keskosa põhjaservas. Lõputuid varemeid katavad sammal ja rohi, põhilisteks ehitusmaterjalideks on tellised ja graniit. Anuradhapura kõige püham reliikvia on kirgastunud Buddhale varju pakkunud puu võrsest sündinud bodhipuu. Anuradhapura kloostrid on pelgalt kivivared, ent nende juurde kuulunud stuupad (singali k. dagoba , cetiya , thupa ) on endiselt püsti. Siin kõrguvad Ruwanavelisaya (91 m), Džetavana (70 m), Thuparamaya (19 m) ja paljud teised stuupad. Alles on templeid, kujusid, kuningapalee ja mitmed suplustiigid.

Sigiriya mägi

Sigiriya ehk Sinhagiri (“lõvimägi”) vulkaaniline kalju (u. 180-185 m) Anuradhapurast 50 km kagus ja Polonnaruwast 20 km idas annab rändurile tunnistust Anuradhapura kuningriigis 5. sajandi lõpul toimunud võimuvõitlusest. 455.-517. a. m.a.j. valitses Lanka singalite üle Moriya klann, dünastia esimeseks vürstiks oli üks saare võimsamaid valitsejaid Dhatusena, hiiglaslike veehoidlate ja niisutussüsteemide looja, Anuradhapura kloostrite ja stuupade ehitaja ning võimas sõjamees, kes tõrjus Lõuna-India tamilite rünnaku singalite riiki. Dhatusenal oli kaks poega, riukalik Kassapa ja õilis Moggallana. 477. a. mõrvas Kassapa oma isa ning peletas Moggallana riigist minema, haarates kuningavõimu enda kätte. Kartes venna kättemaksu ja Moggallanat abistavate tamilite uut rünnakut, viis Kassapa pealinna Anuradhapurast kõrgele Sigiriyasse. Ligipääsmatu kalju laiale tipule ehitati kindlus, kuningapalee ja veehoidla, kaljukoobastes leidsid varju mungad ja nunnad. Lõvimäe jalamile sündis aga 40 hektari suurune laia kaitsekraaviga ümbritsetud pealinn. Hirmuvärinais Kassapa valitses Sigiriyas 20 aastat, ning lõpuks sai õudusunenägu teoks: väravas seisis Moggallana ühes mässajate ja tamilitest vägedega. Piiramine kestis kaks aastat, kuid kalju jäi vallutamatuks, sest tipule viis ja viib endiselt vaid üks ülijärsk trepp. Lõpuks sai Kassapast võitu aga tema hirm, sissepiiratud kuningas sooritas enesetapu ning kindluse kaitsjad alistusid.


KAOOTILINE KESKAEG

10. sajandi lõpul ja 11. sajandi algul purustasid tamilite rünnakud Lõuna-Indiast Anuradhapura kuningriigi, pealinn rüüstati, viimane kuningas veeti vangina Indiasse. Singalite vastupanu tamilitele aga jätkus ning 11. sajandi lõpuks oli budistlik riik taastatud. Uueks pealinnaks sai endine tamilite kindlus Polonnaruwas, mis nimetati Vidžayaradžapuraks (“võiduka kuninga linn”). Polonnaruwa kuningriik oli Anuradhapuraga võrreldes lühemaealine (1070-1284), ent sugugi mitte ilma kangelasteta. Kuningas Prakramabahu I Suur (võimul 1153-1186) ühendas kogu saare alad, lõi sõjakäikudes mandrile tamilite Cola dünastiat, seilas Birmasse ja alistas Pegu kuninga oma vasalliks, ehitas Polonnaruwa üles, rajades hulga templeid, kloostreid, niisutuskanaleid ja veehoidlaid. Tamilite rünnakud 13. sajandi alguses lagundasid singalite riigi taas.

Polonnaruwa kuningriik osutus ühtlasi viimaseks kogu saart ühendavaks riigiks enne 19. sajandit, mil kogu saart hakkasid kontrollima inglased. Polonnaruwa kuningad jätkasid valitsemist saare lääne- ja edelaosades Kotte riigis (1284-1597), nende vasallid iseseisvusid Sitawaka (1521-1595) ja Kandy (1474-1815) aladel, tamilid lõid põhja- ja idaaladel Jaffna riigi (1215-1619).

Polonnaruwa varemed

Polonnaruwa varemetelinn paikneb Colombost 130 km kirdes ja Anuradhapurast 100 km kagus. Kandy linn on Polonnaruwast linnulennult 100 km edelas. Kõik varemed asuvad hiiglasliku Prakramabahu veehoidla kaldal, troopilise vihmametsa serval. Siin leidub varemeid 10.-13. sajandini. Linna keskmeks on nn. “püha nelinurk” , templeid (11.-12. sajand) täis kuhjatud hektarine maa-ala. Samas on ka kuningapalee ja troonisaali varemed (11. sajand). Metsa serval paikneb kuulsaim Polonnaruwa viiest kloostrist, Gal ehk Põhjaklooster . Gala klooster (12. sajand) on tuntud eelkõige nelja hiiglasliku graniitkaljurünkast välja raiutud Buddha kuju tõttu. Ümbritsevad kloostrihooned on varemeis. Lisaks budistlikele stuupadele, templitele ja kloostritele on Polonnaruwas ka riigi tamilitest alamate lepitamiseks mitmeid Shiva pühamuid (13. sajand).

Dambulla koopad

Dambulla koobastemplid paiknevad Anuradhapura, Polonnaruwa ja Kandy teede ristmikul, 150-180 meetri kõrgusel mäel. Kaljusse on 1.-20. sajandini raiutud 70 koobast, tänaseni asub siin Suvarnagiri (“kuldmäe”) klooster . Kloostri elujõu tõestusena kõrgub mäel värskelt valminud kuldne Buddha kuju. Hoolimata arvukatest koobastest on külastust väärt vaid viis templina kasutusel olevat ruumi ehk nn. koopad 1-5. Templiruumide vanus on määramatu, ent koobastes asuvad freskod pärinevad kõik 18.-20. sajandist. Neist templitest suurim on teine ehk Maharadža koobas , mis sisaldab lisaks kaunitele lae- ja seinamaalingutele ka 56 kuju ja mitu stuupat. Dambulla kaljutipult avaneb kaunis vaade ümbritsevale maastikule, 20 km eemal kõrgub Sigiriya kalju.

Avukana Buddha

Anuradhapura – Dambulla teelt 30 km enne Dambullat pisut kõrvale keerates leiab hõlpsasti üles Sri Lanka saare suurima budistliku skulptuuri, ligi 13 meetri kõrguse kaljust välja raiutud Avukana Buddha kuju . Legendi järgi võistlesid kord skulptor ja tema õpilane, luues kumbki oma kuju. Õpetaja võidutööd jäi meenutama Avukana Buddha, õpilase poolik skulptuur on džunglisse mattunud. Muiste oli Avukanas ka klooster, täna on sellest järel üksnes varemed.


KANDY KUNINGRIIK

Kandy kuningriik oli viimane singalite iseseisev riik enne Sri Lanka iseseisvumist 1948. aastal. Kandy saavutas autonoomia Kotte riigist 15. sajandi lõpul. Kandy riigi tugevus baseerus 16.-18. sajandil vastupanus saare rannikualasid valitsenud portugallastele, hollandlastele ja inglastele. Samas sõltus Kandy suuresti eurooplastest ja vastupidi, sest enamus kaneelikasvatuspiirkondi paiknesid Kandy riigi mägistel maadel, ja ainsateks kaneeli kokkuostjateks olid eurooplased. Kandy riik toetas ja toetus suuresti budismile.

Buddha Hamba tempel, Kandy

Kandy riigi pealinnaks oli 1474-1815 samanimeline linn 500 m kõrgusel mägedes, Colombost 115 km idapool. Tänapäeval on Kandy Sri Lanka teiseks suurim linn pealinna järel. Linnas asub singalitest budistide pühamast püham reliikvia, Buddha hammas. Mägedele laiali laotunud Kandy kesklinna ehib tehisjärv ja sealsamas seisab ka valge kindlusetaoline loss – Püha Hamba tempel . Kuigi Buddha hammas saabus saarele juba 4. sajandil, toodi pühadus Kandysse alles 16. sajandi lõpul. Aegade jooksul üritasid singalite reliikviat hävitada tamilid 13. sajandil, portugallased 16. sajandil ning viimati tamili tiigrite terrorirühmitus 1998. aastal. Templisse pääsemiseks tuleb läbida lennuvälja turvakontrolli vääriline protseduur.


KOLONIAALAJASTU

Sri Lanka on Aasia üks pikima koloniaalajalooga riike. Üle 150 aasta (1505-1658) tegutsesid saarel portugallased, 160 aastat (1636-1796) oli kohal Hollandi Ida-India Kompanii ning peaaegu sama kaua (1796-1948) kehtis Briti krooni ülemvõim. Lanka valitsemisega kontrollisid erinevad Euroopa riigid kogu maailma kaneelimonopoli, sest Sri Lanka oli ainus loodusliku kaneelipuu kasvukoht maailmas, ning alles 19. sajandil õpiti kaneeli kasvatama ka mujal.

Portugali võim kaotas Kotte, Sitawaka ja Jaffna riigid, ent vastuseisust sündis uus singalite Kandy kuningriik. Portugallased asutasid tulevase saare pealinna Colombo, andes sellele nime kuulsa meresõitja Kristoph Kolumbuse järgi. Rannik palistati kindlustega: Jaffna, Mannar, Puttalam, Chilaw, Negombo, Kalutara, Galle, Matara, Hambantota ja Batticaloa. Katoliiklikud ordud asutasid koole ja pöörasid hulga saareelanikke ristiusku, samas hävitati templeid ja kloostreid, kiusati taga hindusid ja moslemeid.

Hollandi Ida-India Kompanii vallutas saare Portugalilt 17. sajandi keskel, sõjad sisemaal paikneva Kandy riigiga jätkusid. Ehitati kirikuid ja kindlusi, levitati kirjaoskust ja tõlgiti usulist kirjandust. Kompanii õhutusel hakati saarel kasvatama ka puuvilla, kohvi, indigot, kookospalme, pipart ja kardemoni. Tehti esimesed katsed taastada niisutussüsteeme.

Lanka hollandlastelt vallutanud inglastel õnnestus 19. sajandi algul hävitada Kandy riik ja murda lõplikult singalite vastupanu eurooplaste ülemvõimule. Budistlik kloostrisüsteem käis riikliku toetuse puudusel alla, kogu saar täitus kaneeli-, kohvi-, kookose-, kardemoni-, kautšuki- ja teeistandustega. Singalitest enamuse vaoshoidmiseks toetati tamilite vähemust, Lõuna-Indiast lubati võõrtööjõuna saarele tamileid veel juurdegi. Samas tähendas briti periood lääneliku humanismi, liberalismi ja demokraatia võidukäiku saarel. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul elas taassünni läbi ka budism. 1931. aastal sai Sri Lankast esimene Aasia riik, kus naised said valimisõiguse, enne iseseisvumist 1948. aastal inglaste kaasabil loodud põhiseadus kindlustas saare vähemustele enamusega võrdsed õigused.

Galle

Galle on Lanka üks suuremaid linnu Colombo ja Kandy järel, kuni 19. sajandi lõpuni oli see saare suurim sadam. Galle kindluse ehitasid portugallased 1589. aastal, hollandlased vallutasid selle 1640. aastal, ja ehitasid 1663. aastal ümber. Kindluse territooriumile mahub kogu Galle vanalinn, unine ja lagunenud, täis ehitisi, mis meenutavad hiilgavat koloniaalajastut, mil kaneel, kardemon ja kohv olid kullaga samas hinnas. Hiiglaslikud merelained peksavad ja murduvad otse vastu kindlusemüüre, 2004. aasta tsunami purustas küll Galle uusasundusi, ent muistses kindluses jäid kõik hiidlainest puutumata.

Gangarama tempel, Colombo

Gangarama tempel asub Colombo kesklinnas, nn. Orjasaarel. Orjasaare (õieti poolsaare) rajasid portugallased 16. sajandil, ümbritsedes osa linnast kanaliga. Siia suletud alale paigutati ööseks portugallastest isandate neegerorjad, et vältida nende põgenemist. Hollandi ülemvõimu aegadel elasid siin Kompanii malaidest ja jaavalastest teenrid ja palgasõdurid. Gangarama tempel rajati rikaste singalite eestvõttel 19.-20. sajandi vahetusel.

Keladeniya klooster, Colombo

Keladeniya klooster ehk Kelaniya Raja Mahavihara Colombo külje all on ilmselt suurim tänapäevane budistlik asutus saarel. 19. sajandil rajatud kloostrihoonetest õhkub katset siduda euroopalik eksterjöör idamaise kloostri interjööri ja atmosfääriga. Tulemus on võigas. Üksnes budismi glorifitseerivad seinamaalingud templis päästavad hetkeks sellest moodsa-iidse sümbioosina sündinud õõvastusest. Tegevkloostris võiks loota juurdepääsu munkade-nunnade igapäevastele tegemistele, ent Sri Lanka kaitseb oma kogudusi kiivalt. Kloostri juurde kuuluvatest poekestest võite suveniirina kaasa osta kõike tõsiusklikule ning mungale ja nunnale vajalikku, alates raamatutest kuni mungakuubede, -kottide ja päevavarjudeni.


RAHUTU ISESEISVUS

Sri Lanka iseseisvus briti ülemvõimu alt 1948. aastal Tseiloni nimelise Ühendatud Kuningriigi dominioonina, kelle üle valvas kindralkuberner. 1972. aastal muudeti põhiseadust, Tseilonist sai Sri Lanka, dominioonist vabariik, kindralkuberneri asendas president. Ühtlasi sai parlamentaarsest liberaaldemokraatiast presidentaalne vabariik, kus esikohal budism ja singalite õigused. Kahest peamisest singalite parteist on Ühendatud Rahvapartei seisnud alati demokraatia, sõna- ja usuvabaduse, liberalismi ning singalite ja vähemuste kompromissi eest, samas kui Sri Lanka Vabaduspartei on edendanud singali natsionalismi, budismi domineerimist hariduses ja ideoloogias ning kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks vägivaldseid ja populistlikke meetodeid. 1972. aasta põhiseaduse muutus oli üks Vabaduspartei ja pikaajalise naispeaministri Sirimavo Bandaranaike (ametis 1960-1965, 1970-1977, 1994-2000) suurtest võitudest.

Vastusena 1972. aasta muutustele sündis Tamilite Ühendatud Vabadusrinne, tamilite vähemus (17 %) hakkas singalite enamuselt (83 %) nõudma autonoomiat ja lõpuks iseseisvat Eelami riiki. Sri Lanka tamileid toetasid ja toetavad tänaseni moraalselt ja ka rahaliselt India Tamil Nadu osariigi tamilid (65 miljonit). Mitmed tamilite terrorirühmitused liitusid Tamili Eelami Vabastamise Tiigrite väeks ning saarel algas kodusõda. Pommide ja relvastatud kallaletungide abil on tamilid tapnud provintside kubernere, politseijuhte, kõrgeid sõjaväelasi, ministreid ja isegi Sri Lanka presidendi, rünnatud on valitsusasutusi ja isegi Colombos asuvat parlamendihoonet. 1987. aastal sekkusid Sri Lanka palvel konflikti India väed, 1992. tapsid “tamili tiigrid” vastuseks India endise peaministri Radživ Gandhi ja 1993. aastal Sri Lanka presidendi Ranasinghe Premadasa. 2001. aastal oli Vabaduspartei naispresident Chandrika Kumaratunga (ametis 1994-2005), Bandaranaike tütar, sunnitud natsionalistliku poliitika vigu tunnistades sõlmima tamilitega vaherahu. ÜRO vahendusel toimuvad läbirääkimised saare tuleviku ja tamilite autonoomia üle, saare põhja- ja kirdealad on sisuliselt “tamili tiigrite” kontrolli all ning valitsuse käsi sinna ei ulatu.