Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Müsteeriumide algupära ja tähtsus

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Isis-eye.gif
Mediteerija.jpg
Isis-metsas.jpg
Durga.jpg
Arhat-jp.jpg
Isis-couture.jpg
Kala.jpg
Krishna ardjuna.jpg


Sõna "müsteerium" pärineb kreeka sõnast muo, mis tähendab huulte sulgemist, vaikimist.


Ometigi on olnud võimatu sedastada, millest siis pidi õieti vaikima – seda teavad vaid pühitsetud ise.

Pindaros, kes on läbi teinud Eleusise lõikuskuu-müsteeriumid, ütles:

"Õnnelik on see, kes on need läbi teinud ja laskub õõnsa maakera sisemusse; tema teab, kus on elu lõpp ja jumalik algus."

Nii nagu Patanjali-joogas kulgeb õpilase areng vähehaaval edasi ja ülespoole – loominimese tasandilt alustades, enda vaoshoidmise ja psüühilise arengu kaudu, kuni temast saab tõeline joogi ja tema teadvus ühineb ääretusega –, nii pidi ta ka kõigis Kreeka, Rooma, Egiptuse ja teiste Himaalaja-taguste maade müsteeriumikoolides läbi tegema samasuguse õpetuse.

Porphyrios jutustab meile, et tema õpetaja Plotinos oli olnud ääretult õnnelik, kuna oli saanud elu jooksul kuus korda kogeda teadvuse ühinemist; tema ise oli selleni jõudnud vaid kaks korda.

Ta ütles, et inimlik teadmine kohub ülespoole kolmes järgus, need on arvamus, teadmine ja valgustumine. Müsteeriumidest rääkinud teaduslikud kriitikud on jäänud esimesele astmele, nad loovad dogmasid ainuüksi oletuste alusel.

Teine aste hõlmab kõik psüühiliste jõudude otsijad ja kasutajad: mesmerismi, meediumluse, hüpnoosi, somnambulismi, jooga jmt. nähtuste maailma esindajad. Siia kuuluvad ka need, kes on saanud ühe või mitmeid psüühilisi võimeid, minemata oma vaimses arengus sellest siiski kaugemale.

Kolmandasse rühma kuuluvad valgustunud nägijad, targad ja adeptid kõigil müstilise hierarhia eri astmetel.

Keegi kaasaegsetest kirjanikest ütleb, et müsteeriumide loomise aluseks oli esialgu loodusekummardamine (!), loodusnähtustest ja -jõududest lõi inimese fantaasia oma käsitluse ning visandas nendest seejärel mütoloogilised jumal- ja kangelasolendid – need kütkestasid pigem silmi kui mõistust.


Nende tseremooniate hiilgust ja sügavat aukartust, mis mõjutavad põhjalikult õpilase kogu olemust, on oma töödes kirjeldanud ka vana aja targad Pythagoras, Platon, Iamblichos, Proklos ja Porphyrios.

Iamblichose järgi planeeriti need templi eesõue hiilgavad etteasted "vabastama meid taltsutamatutest kirgedest, rahuldades meie nägemisaistingut, ja samal ajal võitma kõiki halbu mõtteid – nende riituste sügava, aukartliku pühaduse abil.

See on midagi hoopis muud kui adeptikandidaadi põgenemine tihnikuüksindusse ja koobastesse, et ta ei näeks seal midagi, mis võiks temas äratada halbu kirgi."


Suurepäraseimalt on see idee väljendatud jutustuses sellest, kuidas Kõrgeauline Buddha häbistab Gayas püha puu all Mārat, hirmuäratavat kurjusevürsti.

Selles hiilgavas lugulaulus on kujutatud kogu üksteisele järgnevate pühitsuste rida, mida võib leida ka Eleusise, Samothrake, Lemnose, Isise ja Osirise, Mithra, Orpheuse, Dionysose, Skandinaavia, Antlandi teisel kaldal elavate maajade, kuihetide ja peruulaste müsteeriumides.

Kõige selle tõttu peaksime me lugema Egiptuse Hermese-raamatuid, Khemi templivaremete hieroglüüfe, roosiristlaste laialipillatud arhiive, sufide luulet, Põhja-Euroopa nõialugusid, Kesk-Ameerika müürikirju ja analüüsima ning sünteesima eri maade ja rahvaste runosid, legende ning rahvalaule.

Dr Warburtoni seisukoha järgi on mittekristlastest rahvaste kõige targemad ja paremad mehed arvamusel, et müsteeriumid loodi algselt puhasteks ja nende kaudu taotleti väärikate abinõudega kõige õilsamaid eesmärke.

Entsüklopedistid rõhutavad et Eleusise müsteeriumid olid kõige auväärsemad ja et kõik antiikajastu kuulsaimad luuletajad, filosoofid, ajaloolased ja riigimehed andsid neile ühtemoodi kiitva hinnangu.

Kas suudab keegi uskuda, et tegelikkuses olidki need vaid mingi täiuslikkuseni arendatud aeglane jõud, mille eesmärgiks oli äratada harimatu massi imetlust.

On piisavalt põhjust oletada, et müsteeriume oleks võidud elus hoida sugupõlvest teise ja need oleksid puhastes meeltes äratanud samasugust sügavat austust, kui need oleksid olnud see, mida nüüdisaja kriitikud (näit Welcker, Maury, Magnussen, Voss, Lobeck, Preller) ette kujutavad või nagu Tertullianus ja teised kirikuisad püüavad väita: segu kristlaste ja paganate dogmadest ning tseremooniatest.

Nende raamatuid lugedes hämmastab nende teadmatus – seal on palju oletusi.

Parimal juhul näib, nagu vaatleksid nad ainet kaugelt, igasuguste oletustega ähmastatud teleskoobi kaudu, pääsemata isegi üle läve pühade koobaste eesõuedele kiikama.

Hämmastav on lugeda sellist teost kui Thomas More'i "Epikuurlane ehk päev Ateenas" ja näha kõigepealt kirjeldust kandidaadi elamustest, kui ta teeb läbi rea katseid, mille loetleminegi osutab, kui võimatu on vähimgi pettus.

Pärast seda püütakse lugeja aga panna uskuma (ja pannaksegi), et need on korraldatud mingisuguse teatrimasinavärgiga.

Sellist raamatut lugedes tekib soov, et kirjutaja oleks olnud veidi taibukam või kahtlema vähem lugeja terves mõistuses.

Näib nii, et see kandidaat kas pole kunagi selliseid nägemusi kogenud, või on kirjutaja seletuskatse rumal ja lapsik.

See meenutab mõnede eelarvamuslike orientalistide pingutusi pressida aarja ajalugu ja kirjandus piibli ajaarvamisse ja raamidesse ning viia inimkonna sünnipära tagasi Noa kolme pojani, keda pole kunagi olemaski olnud.

Vanad müsteeriumid, nüüdisaegsed pühitsemised ja kõik müstikasse puutuv põhineb sellel, et inimene ei saa kunagi oma keha aistingute vahendusel õppida tundma elu saladusi ja maailmakõiksuse mõistatust.

Nägemine, kuulmine ja teised aistingud toimivad vaid jämeda füüsilise maailma vastuvõtjatena.

Mehaaniliselt välise ümbrusega mugandununa pole neil mingit kõrgemat ülesannet kui registreerida selle antud muljeid madalama minasuse osasse, mis moodustub mateeriast ja hajub varem või hiljem algaineteks.

Mõistus on vaid nende muljete analüüs ja süntees.

Selle ja lõpliku teadmise vahel oleks kui lugematu arv eesriideid. Inimene on hunnik erilisi "printsiipe", mõnede arvates on neid kolm, mõnede arvates neli, mõnede arvates seitse.

Olgu see õige arv milline tahes, need kõik jäävad kahe äärmise vahele: üks neist on ühenduses jämeda, ainelise maailmaga, teine, kõige õilsam, teadvusega.

Seni kuni inimese vastuvõtuvõime on piiratud aistingukogemustega, on tema teadvus võrdlemisi kitsapiiriline; tõeliselt targaks saades tuleb läbi raiuda illusioonide sidemed, rebida maha eksikujutluste eesriie, murda kirgede köidikud, õppida tundma iseennast ja panna see meie teadvuse ja tegutsemise juhtijaks.

Õpilasel on suurim oht langeda hallutsinatsioonide ohvriks siis, kui ta on alistanud oma jämedamad kired ja alustanud psüühilise nägemise, kuulmise ja tunnetuse arendamist.

Ta on kui vastsündinu, kes saab esimesi õppetunde emast väljaspool, püüdes kätte saada hõbedast kuud, haarata tuld ja lampi, kuid arvestab valesti kaugusi ja tuigerdab oma nõrkadel jalgadel.

Ta on sundinud ennast minema astraalmaailma eeskotta, kuigi pole veel valmis aduma ümbrust; ta pole teadlik oma peidetud jõududest ja selgemõistuslikkusest.

Kui ta püüab pääseda füüsilisest kehast ja kogeb mõttematku, on ta nagu linnupoeg, kes katsetab oma tiibu.

"Nägematud maailmade hulgad", elementaalmaailma vaimud, tormavad tema suunas kõikide fantaasiakujudena, mõned on meelitavad, mõned kohutavad; tõugud või hajumata astraalkehad – surnud inimeste omad – hõljuvad mööda või pöörlevad ringiratast kui laibad jõekäärudes.

Siis avanevad tema sisemised kõrvad kuulma selle viirastusliku maailma salapäraseid hääli ja ta võpatab hirmust, kuuldes kohutavaid jutustusi, mõminaid ja ohkeid.

Visioonid, mille nobedad inimmõtted on surunud maakera astraalkihti ja uued nägemused, mille on loonud tema enda koolitamata ettekujutused, ümbritsevad teda, moodustades ebatõelise maailma, mis temale näib siiski tõeline.

Ta on, nagu seda kirjeldab Patanjali, "kohalike jumalate" mõju all.

Madame Blavatsky, kelle kaunisõnalisi ja tabavaid ülestähendusi müsteeriumide teemadel tuleks korduvalt lugeda, laenab järgmise näite Talmudist, nelja Tanaimi jutustusest, kes saabuvad Rõõmude Aeda (st kandideerivad pühitsusele):

"Meie Pühade Meistrite järgi nende nelja nimed, kes saabusid Rõõmude Aeda, on: Ben Asai, Ben Zoma, Achert ja Rabbi Akiba...

Ben Asai vaatas ja – kaotas nägemise.

Ben Zoma vaatas ja – kaotas mõistuse.

Acher jättis maha istikud (st ajas segi terviku ja kukkus läbi).

Aga Akiba, kes oli saabunud rahus, ka lahkus rahus, kuna pühak, olgu õnnistatud tema nimi, oli öelnud: "See vana mees on seda väärt, et võib meid väärikalt teenida.""

Pange tähele sõna "vana".

Seletus on see, et Akiba ei olnud meeletuma kombel asunud osa võtma kirgi õhutavatest "puhastusrituaalidest" enne, kui tema nooruslik veri oli lakanud vemmeldamast.


Heebrealasest adept Maimonides ütleb oma imetlusväärseimas teoses "Hämmeldunu saatja", et "selle õpetamist noortele meestele peeti ebasoodsaks".

Neil on võimatu mõista seda, mis on tingitud nende nooruslikust kuumaverelisusest ja mis segab nende meeli.

Sellest kuumaverelisusest, mis põhjustab kogu korralageduse, tuleb loobuda kõigepealt; nad peavad muutuma vähenõudlikeks ja püsivaiks, südamelt alandlikeks ja temperamendilt hillitsetuiks; alles siis võivad nad pääseda nägema Jumalat.

See tähendab metafüüsilist õpetust, mida nimetati Maaseh Mercabhah... Rabi Jochanan ütles Rabi Eleazerile: "Tule, mina õpetan sulle Maaseh Mercabhah'i." Vastuseks oli: "Ma ei ole veel vana."

Ehk teiste sõnadega: "Ma märkan endas veel nooruse kuuma verd ja äkilisust."

Siit võib märgata, et peale ülalmärgitud omaduste oli vajalik ka teatud vanus.

Ja kes olekski võinud neil metafüüsilistel teemadel rääkida tavaliste inimeste, naiste ja laste juuresolekul?

Patanjali ütleb meile: "Sellist joogit [kes pole arenenud], ründavad kohalikud jumalad ja püüavad teda eemale viia tema saavutatud religioossusest, tuues tema ette meelelisi ajendeid või saates tema meelde mõtteid isiklikust suurusest, kuid neist ajenditest peab ta lahti ütlema ilma huvi tundmata, sest kui neil jumalatel õnnestub temas äratada himu, heidetakse ta tagasi tulevaste hingerändude kõikide koleduste keskele.

Järgmine euroopa filosoof, kes pühendab ennast müsteeriumide uurimisele, teeks õigesti, kui tutvuks joogafilosoofiaga enne, kui andub eespoolmainituga sarnastele viljatutele hüpoteesidele."

Kuid kas on mingit hüvitust nendele, kellel pühitsemine ebaõnnestub, kuna nad on valesti arvestanud oma jõudu teostada ideaalset psüühilist arengut?

Kindlasti on, aga täiuslikkuse saavutamine siirdub järgmise uuestisünni aega.

Jumalik Krišna vastas Arjunale, kes oli esitanud just sellise küsimuse: "Ära ole nii meeletu sellest, et sa ei ole Brahma rajal; sa oled langenud hea ja kurja vahele ja oled kui lagunenud pilv."

Krišna ütleb: "Mees, kelle usk on katkenud surmaga, ja kes on lugematud aastad nautinud oma hüvede tasusid, sünnib üsna pea mõnda pühasse ja austusväärsesse peresse ja võimalik, et ka õpetatud joogi majja.

Kui ta nõnda uuesti sünnib, saab ta oma loomusesse samal määral püüdlikkust kui eelmises kehastuseski ja ta alustab uuesti oma tööd vagaduse täiendamiseks."

Seega oleme täheldanud, et muistsed müsteeriumid olid vaid kool, kus anti vaimset õpetust ja püriti tõelises tarkuses täiuslikkuse poole.

Esimeseks nõudeks oli südame puhastamine kõigist tundelistest kirgedest ja vääradest eelarvamustest.

Meistri käsi juhtis õpilase läbi erinevate etappide ohtude, millest ta nagu laps ei saanud üksi läbi minna, vaid ta pidi õppima kõrgematel tasanditel juhtima ja kaitsma iseennast nii, nagu teeb täiskasvanud inimene tavaelus.

Tähtsaimaks eesmärgiks oli iseenda laiendamine ääretu olemasolu ja võimaluste poole.

Lõpuks tõdegem, et kuigi pühitsemise vormid ja tseremooniad on olnud erinevad, on nende lõplik tähendus ikkagi sama.

"Kui sellised mehed nagu Pythagoras, Platon ja Iamblichos, kes olid tuntud oma range moraaliga, võtsid osa müsteeriumidest ja rääkisid neist suure aukartusega, pole tõepoolest meie aja kriitikute asi neid nii äkiliselt hukka mõista ainuüksi nende väliste ilmnemisvormide alusel.

Dr Warburtoni järgi olid targimad ja parimad paganliku maailma esindajad ühisel arvamusel selles, et oma olemuselt olid müsteeriumid puhtad ja püüdlesid kõige väärikamate vahenditega õilsate eesmärkide poole."