Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Müstika kristluses ja budismis

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Freud.jpg
Nun Tibet.jpg
Nuns Rangoon Burma.jpg
Santiago de Compostela.jpg
Silmad kinni.jpg
Le Violon dIngres.jpg


Sõltub vist kõigepealt sellest, mida üldse müstika all mõista.

Kui piisavalt laialt võtta, siis on müstika elemente olemas ju kõigis religioonides, samuti inimese emotsionaalse külje rakendamist.

India-tiibeti traditsioonis paigutub müstika alla eelkõige tantra (palun seda mitte segi ajada Osho jm New Age jamaga!).

Väga huvitav on siinjuures leida paralleele kristluse kui müsteeriumiusundiga.

Näiteks initsiatsioon, kui ühelt poolt teatava vaimse kogemuse ülekanne ning teiselt poolt impulss selle kogemuse teostamiseks ja süvendamiseks endas.

Seejuures on tantras initsiatsioonil erinevad järgud -- kristluses on praegu initsiatsiooniks vaid ristimine (veega), kuid esimeste sajandite esoteeriline kristlus (gnostikud) tundsid ka ristimist teiste elementidega.

Initsiatsioon on vaid nendele, kes on küpsed seda vastu võtma, välistele kõiki neid teadmisi edasi ei anta -- ka gnostitsismis oli see nõnda, ning seda voolu kristluses, mis 4. saj võidule pääses, vaatlesid nad kui trepist eraldunud esimest astet.

Teise paralleelina võiks välja tuua samastumise jumalusega, tantras on palju selliseid kaitse- või mõtlusjumalusi, kristluses on selleks muidugi Jeesus, nii et Paulus kasutab väljendit "Kristus minus", gnostikute eesmärgiks oli saada lõpuks ise kristuseks.

Kusjuures budismi juures on selge, et tegu on eelkõige psühholoogiliste võtete arsenaliga, neid jumalusi peetakse eksisteerivaiks vaid teatud psühholoogilises või vaimses "dimensioonis".

Miks mitte sama taibata ka kristluse juures?

Tasub vaid eelarvamustevabalt lugeda Pauluse ja teiste apostlite kirju (mis kirjutati enne evangeeliume), et märgata, kuidas nad midagi ei tea Jeesuse elu ajaloolistest detailidest (peale paari seiga, mis ette kuulutatud Vana Testamendi prohvetite poolt), vaid käsitlevad Jeesuse olemasolu, ristisurma ja ülestõusmist toimununa kusagil "vaimses reaalsuses" või ebamäärases müütilises "minevikus".

Kolmandana liitub siia juurde mütoloogia teadlik kujundamine ja rakendamine -- müüdi abil on sümbolite keeles võimalik edasi anda muidu raskesti edastatavat informatsiooni ning ühtlasi mõjutada teadvust.

Just sel põhjusel on budistlik "panteon" sedavõrd kirju ja hõlmamatu.

Tasub märkida, et kirikuisa Ireneaus heidab ka gnostikutele ette, et iga neist, kes teatud tasemele jõudis, pidi ise kokku panema oma mütoloogia.

Eriti keskendusid gnostikud pattulangemise müüdile, millele pakuti väga palju erinevaid variante ja tõlgendusi.

Mille poolest tantra erineb kristlusest on just see jumaluse suremise-ülestõusmise moment, mida tantra minuteada ei tunne.

Psühholoogiliselt ja sümboolselt on selle tagamaaks mõistagi kuidas inimese "vana", puudulik, "mina" sureb koos sureva jumalusega, ning tõuseb seejärel "uuena", puhatana taas ellu.

Niisugune sureva-ülestõusva jumaluse või jumala poja kuju koos vastavate rituaalide ja muuga oli omane just Vahemeremaade müsteeriumiusunditele.

Kuigivõrd süstemaatilist õpetust otseselt müsteeriumite juurde reeglina vist ei käinudki (välja arvatud orfism ja hiljem gnostitsism), kõik jäi rohkem "tunde asjaks", "praktikaks".

Teoreetilise poole andsid pütagoreism ja platonism ning hiljem uusplatonism.

Kristlust võib kõige selle taustal vaadelda kui juudi versiooni müsteeriumisundeist.

Arvestades müsteeriumisundite üldise populaarsuse plahvatuslikku kasvu meie ajaarvamise esimestel sajandeil võiks ehk isegi oletada, et kui kristlus poleks lõpuks teisi kõrvale tõrjunud, oleks euroopa religioonipilt ikkagi suhteliselt sarnane.

Jeesuse müsteeriumi asemel näiteks Dionysuse müsteerium koos uusplatonistliku filosoofia- teoloogiaga. Juudi mütoloogia asemel oleks keskne kreeka oma, Vana Testamendi asemel tsiteeriksime pigem Homerost, Hesiodost ja teisi poeete.

Kuid Dionysuse kõrval eksisteeriksid ka teised müsteeriumid - Mithra, Osiris, Attis jne, lisaks mõned keldi ja germaani mütoloogia baasile ehitatud.

Kristlus erines teistest müsteeriumiusundeist muidugi sellega, et pidas iseennast ainuõigeks ja välistas kõik ülejäänud -- joon, mis ilmselt judaismist päritud.

Teiste puhul niisgust välistavat suhtumist ei olnud, pika aja peale oldi aru saanud, et Zeus on põhimõtteliselt sama, mis Jupiter jne. jne.

Mis nüüd aga veel kord tiibeti budismi juurde tagasi tulla, siis nii nagu saab seda lugeda kristlusest müstlisemaks, saab seda ka lugeda kristlusest ratsionaalsemaks.

Suure osa tiibeti budistlikust haridusest võtab enda alla india budistlike filosoofide teoste ja nende tiibeti kommentaaride selgeks tegemine, saavutatud mõistmist kinnistatakse debattides.

Vahest võiks siin elavaid paralleele tõmmata ka keskaegse kristliku skolastikaga.

vt "lamaism".


tiibeti budismis on ju kehastumine vägagi keskne, ja kui hakkaisn teda nimetama 'müstilisemaks', siis pidasin silmas justnagu suuremat sissetungimist vms. materiaalsesse.

Kehastumist selles mõttes, et Dalai laama on Avalokiteshvara kehastus, Sakya Trizin Manjushrii kehastus jne ning üldse tulkude süsteem, kus see või teine isik öeldakse olevat mõne varasema isiku taassünd (kokku on tulkusid tiibeti traditsioonis nii tuhende ringis vist) võib küll võtta märgina 'müstilisusest', ent kui ma rääkisin "samastumisest jumalusega" tantra õpetustes, siis pidasin silmas midagi muud.

Äärmiselt lihtsutatult - kõigepealt kujustada (kujutada selgelt ette "vaimusilmas") jumalust, kes on puhas (vaba igasugustest meeleplekkidest) kirgastunud jne.

Ning seejärel kujustada, et ise ollakse see jumalus.

Ühesõnaga kujustatakse tulemust, kuhu vaimne tee välja viib, ning selle kaudu saavutataksegi tulemus.


Kui aga 'müstika' all mõelda seda, kuidas "materiaalsust" ei näha enam nii "tahkena", vaid rohkem "illusoorsena", siis sinnapoole tüüritakse budismis juba range filosoofilise analüüsi kaudu, enam-vähem sõltumatult mingitest psühholoogilistest "tehnikatest".

mina ei ütleks, et gnostikute juures pattulangemine nii esmatähtis oli.

Ütleme siis laiemalt, langemise ja maailma loomise müüt, mille eesmärgiks oli püüda lahti mõtestada inimolemise olukord.

Oluline roll siin oli vaimul nimega Sophia, kelle täiuseotsingute ja eksituse tõttu ebatäiuslik maailm sündiski. Aadamal ja Eeval polnud tihti selles kõiges mingit suuremat süüd ning madu, kes neile hea ja kurja tundmise puust õuna pakub, oli hoopis positiivne tegelane.

Variatsioone detailides oli seejuures tundub et palju.

judaismi ei saa vast pidada päris puhtaks müsteeriumiusundiks

Judaismi tervikuna ei saa tõesti müsteeriumiusundiks pidada, kuid (küllap hellenismi mõjul) tekkisid selle sees müsteeriumiusundi joontega liikumised, millest kristlus oli üks.

Nii nagu teistegi tolleaegsete rahvaste "paganlikus" usundis -- olid ametlikud-avalikud teenistused ja ohvritoomised templites jm, millest müsteeriumid seisid suhteliselt eraldi.


link