Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Ma põgenen Buddha juurde

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Nepal01.jpg
Nepa-12.jpg
Nepal himalayan peaks.jpg
Buddhist monks are captivated.jpg
Nepal Village-Tourism.jpg
Nepal2.jpg
Pashupatinath.jpg
Kailash-sunrise-med.jpg
Akshobja ngu.jpg
Lung20ta.jpg
India-tibet-protest.jpg


Mõni päev enne kursuste algust jõudsin pärast mitmepäevast vintsutavat bussisõitu Nepali pealinna Kathmandusse.


Nagu tavaliselt, ootas bussijaamas salk noormehi, kes püüdsid saabuvaid turiste oma hotelli meelitada.

Ma ei lasknud end peibutada.

Ent kui ma viimaks üksi läbi pimeda linna kõndisin, oli mul ikkagi hea meel kahe saatja üle, kes rääkisid, et nende hotellis elab juba kolm hollandlast.


See tegi otsustamise minu jaoks kergemaks.

Oma suurimaks üllatuseks avastasin, et hotellis elasid kaks minu sõpra kodulinnast.

Nad olid koos kahe kaaslasega reisinud läbi India.


Olime kindlad, et meie kohtumine polnud päris juhuslik ning evis sügavamat tähendust.

Rääkisin neile oma reisisihist, algajate budismikursuse külastamisest, ning seepeale soovisid nad homme koos minuga tulla kloostrit uudistama.


Järgmisel päeval pedaalisime üüritud jalgratastel läbi sügiseselt kireva maastiku linnast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuva Bodhnatha stuupa poole.

Stuupa on budistlik kultushoone, millel puudub sissepääs.

Neil on kindlakskujunenud kolmetine struktuur sümboliseerimaks kirgastunud Buddha loomust.

Neljakandilisel vundamendil paikneb kuppel.

Kupli peal omakorda asub neljakandiline torn, mille tipus küünitab taeva poole teravik.

Väike Bodhnatha asula on üks populaarsemaid palverännakupaiku.

Külakese majad paiknevad stuupa ümber.

Seal on väikesi restorane ja lihtsaid söögimaju, kus saab teed juua, samuti suveniiripoode ja kõrtse, kus pakutakse chang’i, kohalikku paksu õlut.

Meile avanes kirev ja uudne vaatepilt.


Ümber monumendi tiirles päripäeva palverändurite, munkade ja turistide summ, kostsid häälekad palved.

Mõned palverändurid istusid mediteerimisasendis, keerutasid palveveskeid ja ümisesid mantraid.



Stuupa läheduses märkasin mitmeid inimesi, kes ikka ja jälle heitsid laua peale pikali.

Budistid uskusid, et sellest pühapaigast kiirgab erilist väge ja pikaliheitmine või mantrate kordamine aitavad paremast karmast osa saada.

Uudishimust sõitsime paar ringi ümber monumendi.

Viimaks tõusime väikesele künkale, kus asus Kopani klooster, kus pidid algama kursused.


Kloostrihoone oli lihtne.

Seal oli pisike maja räpase köögiga, söögiruumiga, tempel, kloostri laamade eluruumid, mõned lihtsad magalad umbes kolmekümnele noorele tiibeti mungale ja külalistele.

Ainsaks pesemisvõimaluseks oli keset kloostri territooriumi paiknev veekraan.

Seitse kivist käimlat levitasid enneolematult vastikut lõhna ja nagu ma hiljem teada sain, kannatasid inimesed pidevalt mitmesuguste kõhuhädade käes.

Nende räpaste asutuste külastamine nõudis meilt suurt eneseületamist.



Meid kütkestasid fantastiline vaade päikeselisesse orgu ja rahulik atmosfäär.

Pärast seda, kui olime vestelnud noore inglannaga, kes meie avaldused vastu võttis, otsustasid kaks minu sõpra samuti kursustele jääda.

Kursustel osalejad pidid kinni pidama kloostri reeglitest : mitte lahkuda kloostri territooriumilt, mitte omada kontakte välismaailmaga ja mitte suitsetada.

Keelatud oli kasutada uimasteid või erguteid ning iseenesestmõistetavalt olid õppetunnid kohustuslikud.

Kursustel osales umbes 150 inimest, peamiselt õhtumaalt.

Kõik osalejad kinnitasid allkirjaga, et nad alluvad kuu aja vältel kloostri reeglitele.

Arvestades minu vabaduseiha, oli see hulljulge samm.

Aga igatsus pääseda välja sellest kannatuserikkast maailmast oli tugevam kui ükski teine soov.

Ma kirjutasin alla.

Äratus oli 5.30. Magasime kolmekaupa imepisikestes toakestes kõval puupõrandal.

Kell kuus kogunesime spetsiaalselt kursuste ajaks püstitatud meditatsioonitelki.

Meditatsiooni juhtis umbes kolmekümneaastane ameeriklane, laama Zopa õpilane.

Ta oli täidlane, kandis tumedat habet, kampsunit ja teksapükse.


Kaitseks külma vastu mässisime ennast villastesse tekkidesse ning väänasime oma kanged jalad meditatsiooniasendisse.

Meie õpetaja arvas, et halb karma põhjustab jalavalu ja hingelist rahutust. Selle põhjuseks oli lõbujanuline eelmine elu.

Pärast aastast treeningut suutis ta ise ilma vaevata tund aega järjest püsida liikumatult meditatsiooniasendis.


Hambad risti püüdsime püsida tardunud poosis.

Veelgi suuremaks probleemiks oli pidevalt pähe tikkuvate mõtete eemalepeletamine.

Niipea kui kõlas söögikell, ruttasid kõik tulistjalu kööki, et pääseda toidujärjekorra algusesse ja haarata suur taldrikutäis lihtsat tiibeti sööki. Rääkisime sageli kodus söödud maitsvatest roogadest.

Majas elasid erinevad parasiidid, näiteks lutikad, kes meelsasti meid oma toidulauaks valisid.


Olime võrreldes tiibetlastega ikka veel päris puhtad.

Vahel lippas mõni neist meditatsiooni ajal üle minu selja.

Kuna elusolendeid tappa ei tohtinud, jooksin peale meditatsiooni õue ja kloppisin soovimatu külalise oma särgi seest välja.

Kui pisike ja suurte prillidega laama Zopa telki astus, tõusime kõik püsti ja kummardasime tema ees, käed rinnal.

Ta kummardus sügavasti vastu ja heitis kolm korda täies pikkuses põrandale, enne kui ta brokaadiga kaunistatud troonile istus.

Üllataval kombel heitsid ka mitmed õhtumaised kursuslased põrandale pikali. Pikemalt mõtlemata järgisin nende eeskuju.

See tähendas, et me ei kummardu inimesele, vaid igas inimeses leiduvale Buddha-loomusele.

Nii võis igaühe ees kummarduda.

Ennekõike kummardatakse laama ees, sest temas on Buddha-loomus enam ärganud.

Väikese laama inglise keel oli vaevaline.

Tal oli raske hingata ning ta pidi pidevalt köhima.

Ameeriklane arvas, et köha põhjuseks on uute kursuslaste ebapuhas karma, sest meie rikutus määrib ka laama puhast karmat.

Alustasime õpinguid ühe Buddha õpetuskirjaga, Heta-Suutraga, ja lugesime seda inglise keeles.

Tundus harjumatu ja isegi revolutsiooniline, et meile pakutakse sellist teksti inglise keeles.

Enamik tiibetlasi lausus suutraid kas tiibeti keeles või sanskritikõlalises keeles, millest nad midagi aru ei saanud.

Nad uskusid, et hea karma saavutamiseks piisab kõlast.


Raamatus räägiti valgustunu ja tema õpilase Sariputra vestlusest, milles Buddha kirjeldab kõikehõlmavat tarkust.

Laama inglise keel oli vilets ja nii kõlasid tema selgitused kuidagi abitult.

Algul mõtlesin, et Hollandis ei kuulaks keegi tund aega sellist mõttetust.


Suuremate kogemustega budistid hindasid tema etteasteid kõrgelt.

Peagi hakkasin ka mina tema sõnu sügavmõtteliseks pidama.

Mind ajasid naerma laama katsed öelda välja tema jaoks hääldamatuid sõnu.

Viimaks ajasid mind kõik tema jutud naerma.

Laama jutustas oma lapsepõlvest ja mind ajas naerma tema tänamatus oma vanemate vastu.

Tundus, et vahel räägib ta seda, mis talle pähe tuleb ja seejuures vaatas ta ringi nagu poisijõmpsikas.

Ameeriklane selgitas, et laama räägib just seda, mida me konkreetsel hetkel vajame.

Mõistsime, et budistlik õpetus ja ratsionaalne mõtlemine ei käi kokku. Vastupidi, me pidime oma teadvuse vabastama ja tegema ruumi intuitiivsetele kogemustele.

Pajatuste eesmärgiks oli teadvuse vastupanu murda ning võimaldada meil ühel päeval nirvaanasse pääseda. Mõtlesin, et ehk avastan ühel päeval endas nirvaana.

Tundus, et varsti suutsin ma kogeda tühjust.

Pealelõunal jagunesime väiksematesse gruppidesse ja vestlesime erinevatel teemadel.

Algajad võisid siis kogenumatele kursuslastele küsimusi esitada.

Kui jutt kandus nirvaanale, jäid vastused alati häguseks.


See oligi eesmärk, sest nirvaanat ei saa kirjeldada, seda saab ainult kogeda. Inimene võib seda ka ootamatult kogeda.

See võis juhtuda ilmselt siis, kui inimene suudab kõigest läbi vaadata ja reaalsus kaotab oma mõõtmed.



Püüdsin omandada sellist pilku ning korraga, kui ma maastikku imetlesin, kogesin midagi seniolematut.

Kord, kui ma istusin templis ja mediteerisin, tundusid minu keha piirid hajuvat ja mulle kangastus palju suurem vaimuilm.

Need olid minu sammud valgustumisele, ma pidasin neid väikesi samme erakordseteks...


Hakkasin üha paremini mõistma laama Zopa huumorit ja peent mõtlemist.

Salapärased tiibeti laulud äratasid minus uudishimu.

Vahel ei tohtinud me päevade kaupa üksteisega vestelda, et igapäevased asjad ei juhiks meid valgustumise rajalt kõrvale.

Kuu lõpus toimusid mitmed pidulikud tseremooniad.

Ühe eesmärgiks oli rõhutada budistliku tee isiklikku siduvust.

Kõik, kes tunnistasid ennast budistiks, hüüdsid: “Ma põgenen Buddha juurde!” (Buddha: valgustunud teadvus, mis on materialiseerunud religioossetes kirjutistes); “Ma põgenen Dharma juurde!” (Dharma : budismi vabastav õpetus) ja “Ma põgenen Sangha juurde!” (Sangha : budistlik kogudus).


Minu mäletamist mööda osalesid tseremoonial kõik kursuslased. Nii saime formaalselt budistideks.

Need, kes tundsid selle kloostri laamadega erilist seost, said oma õpetajatelt uued nimed.

Ka mina olin nende hulgas.

Üks munk ulatas mulle paberitüki uue nimega.

See ei meeldinud mulle eriti ja nii unustasin selle jälle ära.

Nüüdsest peale olin ma budistide hulka vastu võetud.

link