Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Madhyāmika

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Nagarjuna-jrvel.jpg
Altar-buddha06.jpg
6.jpg
Nagardzuna-dt.jpg
Amitabha-burn.jpg
Baashan-ivolgas.jpg
Nagajuna-7.jpg
Buddha-tantr.jpg
Nagaryuna asanga vasubandhu.jpg
Pali-buddha-altarist.jpg
Naginis.jpg
Domolungma.jpg
Brass-Band.jpg
Extase.jpg
Kasyapa.jpg
Bardo-Herukas.jpg
Taara-white-001.jpg
Hinayana.jpg
Face of vajrasattva.jpg
Mandzhushri -l.jpg
P9060563.jpg
Naga raja-c.jpg
Fasting buddha 2-3 century gandhara india.jpg
Nagas.jpg
Sukhavati.jpg
Buddha-sarnath.jpg
Valge-tara.jpg
madhyāmika - tähendab sanskritis keskset, keskteed.

Kesktee mõiste budismis saab alguse juba siis, kui Buddha kirjeldab teed valgustusele, kui sellist, mis väldib äärmusi ja hoiab keskele.

Ühelt poolt siis tuleb hoiduda äärmistes naudingutest, teiselt poolt ka äärmuslikest askeetlikest praktikatest.

- madhyāmika kesktee viitab Nagārjuna õpetusele, kelle kirjutatud traktaatidest 4 tegelevad otseselt sunyata doktriiniga.

Tühjuse mõiste vihjab asjade lõplikule olemusele.

See, kes mõistab õieti asjade tühjuslikku olemust, ei lange äärmustesse ja on vaba hävimisest.

Langeda eksistentsi ekstreemsustesse on hoida seda, et fenomen ka tegelikult eksisteerib.

Vaba olemine hävimisest tähendab hoida seda, et sel fenomenil pole üldse mingisugust eksistentsi.

Tühjuse teooria järgi fenomen eksisteerib vaid suhtelisuses, seda terminit kasutatakse kirjeldamaks, et asi iseensest on tühi ja ta saab eksisteerida vaid suhtes millegi teisega.

Fenomenidesse suhtutakse kui sõltuvatesse, mitte kui asjadesse, millel on oma loomupärane loomus, selle läbi välditakse püsivuse äärmust.

Selle sama märgi abil on sõltuvuslik eksistents midagi muud, kui mitte midagi ja niimoodi on välditav häving.

Need doktriinid tühjusest ja sõltuvuslikust tekkest on kesksed kogu madhyāmikas.

- madhyāmika peamised tekstid on kirjutatud Nagārjuna ja Āryadeva poolt, kes oli Nāgārjuna peamine õpilane ja Mādhyāmika seisukohalt vaadelduna Nāgārjunaga tähtsuselt võrdne.

Hilisemad Mādhyāmika autorid Indias tegelesid põhiliselt nende kahe tekstide kommenteerimisega.


Tõlgendamisega seoses tekkisid loomulikult ka eriarvamused ja nende läbi tekkisid erinevad koolkonnad.

Indias paistab, et õpetlased olid rahul oma lihtsalt oma seisukohtade selgeks tegemisega, ilma et oleks loonud uusi süsteeme ja neile nime andnud.

Kuid kui budism jõudis Tiibetisse, siis tekkisid ka erinevate süsteemide klassifikatsioonid.

Siin sai Bhavaviveka süsteem nimeks Sautrantika-Madhyāmika.

Prasanga koolkond, mille loojaks peetakse Candrakirtit oli vastu Bhavavivekale, pidas põhiliseks madhyāmika postitsiooniks vastaste ümberlükkamist reductio ad absurdum.



Oluline on veel ka Santideva (691-743), kes kirjutas olulise teksti Bodhicaryavatara.

- madhyāmika viimase arengufaasi olulisemad olid Santaraksita and Kamalasila, kes yogacaraga sünkretismis viisid koolkonna Tiibetisse.

Hiinasse jõudis koolkond Kumarajiva abiga, kui san-lun ja seal edasi ka Jaapanisse - Sanron, uuris kolme teksti, mis olid olnud baasiks Hiina san-luni koolkonnale ja nagu nimigi ütleb põhineb „Kolmel selgitusel“- ühel Nāgārjuna ja kahel Ārjadeva tekstil.


Vahel nimetatakse Madhyāmikat Hiinas ka Nelja Selgituse Koolkonnaks, vastavalt sellele, kas Kumarajiva poolt tõlgitud tekstidele antakse koht peamiste tekstide hulgas.


Need tekstid on kirjutatud ene kui Buddhapalita ja Bhavaviveka lõid oma traditsioonid.

Kumarajiva õpilased pidasid neid nelja teksti väga oluliseks.


Arvatakse ka, et Nagārjuna ei kirjutanud ise, ega leidnud ka teoseid nagu räägivad tema kohta käivad legendid.

Paljud õpetlased näevad Nagārjuna madhyāmikas prajnaparamita suutrate korrastamist ja süstematiseerimist.

Tema filosoofia ei ole aga siiski ainult kommentaar nendele suutratele.

Ta pakub välja teistsuguse tõlgenduse peamistele mõistele nagu sõltuvuslik tekkimine, tühjus ja asjade ise-loomus, ta toob esile rohkem kahe tõe tasandit.


Tema peamine meetod on võtta Buddha kesktee ja kehtestada see igasugustele dualismidele.

Mis ei tähenda kahe vahel kompromissi leidmist, vaid ületada mõistelise mõtlemise piirid.

Kui ületada duaalsuse illusioon, siis saab tabada asjade tõelist olemust – tahtata.

See on oma-loomusest vaba ja seetõttu kirjeldatakse teda, kui sunya’t. kui tühja.


Nagārjuna elulugu on täis müstilisi seiklusi.

Tema ilmumist olevat ennustanud mitmeid suutrad.

Sündides olevat ennustaja tema vanematele öelnud, et kui nad teevad sajale mungale annetusi, siis poeg elab 7 aastaseks, kui mitte, siis sureb kohe.

Vanemad seda ka tegid.

Kui Nagārjuna sai 7 aastaseks saatsid ta vanemad ta reisile kuna poleks suutnud vaadata poja surma.

Reisiseltskonnaga koos jõudis ta Nalanda kloostrisse.


Seal üks brahman ütles, et kui poiss hülgab imaliku elu, siis ta ei sure.


Talle õpetati dhārani mantrat ja oma seitsmenda sünnipäeva eelõhtul luges ta seda ja niimoodi võitis oma kohtumise Surmaga.



Talle õpetati kõiki põhilise budistlikke suundi ja lõpuks sai temast täieõiguslik munk nimega Bhikşu Šrīmanta.

Tema tegude kohta on erinevaid legende.



Näiteks, kui Magadha piirkonnas oli suur nälg, siis ta sai ühe brahmani käest alkeemilise eliksiiri, millega sai rauda kullaks muuta.

Mõnda aega oli ta Nālanda kloostri abt. Sel ajal ta kirjutas „Teadmise Kaunistus“ („Ornament of Knowledge“).

Ta õpetas tollal paljudele ja tema õpilaste hulgas olevat olnud ka kahe naaga emanatsioonid.

Nende juuresolekul oli ümbrus täidetud sandlipuu lõhnaga, kui nad lahkusid, siis kadus ka aroom.

Nad olid ennast sandlipuu essentsidega võidnud, et olla immuunsed inimeste ebapuhtuse vastu.


Nagārjuna palus neilt abi templi ehitamiseks ja sandlipuud Tāra pildi jaoks.

Naagad aga vastasid, et ainult siis, kui ta tuleb nendega Naagade maale võivad nad teda abistada.

Ta läkski ja jagas seal õpetust.

Naagad palusid tal sinna igaveseks jääda, kuida ta vastas „ma olen tulnud siia, et saada Prajnāpāramitā suutraid 100 000 värsis ja naaga savi, mida on vaja templite ja stuupade ehitamiseks, mul ei ole võimalust jääda.

Võib olla tulen tulevikus tagasi.“

Kui ta oli kogunud tekste ja savi, siis naases ta Jambūdvīpa maailma

Räägitakse, et naagad olid jätnud enda kätte viimase osa värssidest, et kindlustada tema tagasitulekut ja seetõttu on kõik viimased 2 peatükki igas suutras ühesugused.

Nime Nagārjuna sai ta, kuna kui ta jutlustas kloostri aias, siis naagad moodustasid tema ümber varju, mis kaitses teda päikese kuumuse eest.


Ükskord kui ta oli templi ehituse juures, ilmus talle Tāra ja ütles, et ta peaks minema Hiilguse mäele dhrarmat praktiseerima, Nagārjuna kuulas teda ning hiljem praktiseeris seal Tāra sādhanaid.

Nagārjunaga seotud legende on veel hulgaliselt, tema tööd aga jagatakse tavaliselt kolme rühma:


Diskursuste kogu – sh sellised tööd nagu Rātnavalī, Suhŗllekha, Prajña Šataka, Prajña Danda ja Janapoşana Bindu


Tribuutide kogu – sh Dharmadhātu Stava, Lokātīta Stava, Acintya Stava, Paramārtha Stava


Loogika kirjutiste kogu – sh Mūlamādhyamika Kārikā jt.



Neile lisaks kirjutas ta veel olulisi tekste, mis seletavad mõlemaid suutraid ja tantraid.

Öeldakse, et Nagārjuna tegi 3 suurt dharma kuulutust;

1) esimene oli Nālanda kloostris Vinaya distsipliini sisse seadmine,


2) teine oli tema Puhta Keskmise Tee välja toomine ja

3) kolmas tegu leidis aset Hiilguse mäel lõunas, kus ta koostas sellised tööd nagu Dharmadhātu Stava.


Need teod loetakse sarnaseks Buddha kolme dharma ratta pööramisega.

Nagārjuna elu lõpu kohta on üks legend, mis räägib, et üks kuningapoeg ei saanud kuidagi troonile, kuna tema isa pidi surema alles siis, kui ka Nagārjuna sureb.

Tema ema ütles talle, et kuna Nagārjuna on Boddhisattva, siis kindlasti ta annab oma pea, kui temalt paluda.

Poiss läkski Nagārjuna juurde ning sai nõusoleku oma pea maha lüüa.


Mitte ükski riist aga ei suutnud Nagārjuna kaelale liiga teha.

Siis Nagārjuna ütles, et kunagi, tükk aega tagasi, oli ta rohtu lõigates ühe putuka kogemata ära tapnud ja seepärast saab tema kaelale viga teha kasutades tera, mis on kuša rohust tehtud.

Veri, mis temast välja voolas muutus piimaks ja äralõigatud pea sositas „siit lahkun ma Sukhavati taevasse, tulevikus sisenen ma uuesti siia kehasse“.


Kuningapoeg viskas pea kaugele ära kartuses, et see võib uuesti kehaga ühineda.

Legend ütleb, et kuna Nagārjuna oli omandanud rasāyana praktika, siis tema keha ja pea muutusid kivikõvaks ja kogu aeg lähenevad üksteisele, kuni lõpus ühinevad ja Nagārjuna jagab jälle õpetust.

On kirjutatud, et Nagārjuna elas kokku 600 aastat.



Prajnaparamitaa suutrad räägivad tühja loomuse mõistmisest.

Prajnaparamitaa filosoofia on üles ehitatud loogilistele paradoksidel ja selle peamine eesmärk on vabastada inimeste mõistus mõistetes kinni olemisest.

Tühjus tähendab siinkohal seda, et kõik on suhteline - tõde on \"jah“\ ja \"ei“\ vahepeal, \"tühjus“\ on samuti hinnang, mitte realiteet, kõik filosoofilised õpetused on tühjad - põhinevad oletuslikel postulaatidel.

Mõistmine, et jaatuse ja eituse vahel on veel midagi; „+“ ja „–“ märgi vahelise vastuolu ületamine, see aga tähendab, et kõiki vastastikuseid seoseid hinnatakse kui määratlematuid.


See tühjus ei ole sama tühjus, mida me näeme kui laua peal ei ole mitte midagi, kui sealt puudub lillekimp, mis seal enne oli.

Tühjust ei ole võimaik mõista, kui ei mõista kõigepealt, mida peab tühjendama


Igasugune iseseisev reaalsus pole iseseisva loomusega, budism ei usu sellise olemasolusse.

Erinevates filosoofiates peab olema tuttavaid vihjeid.

Esimene viis on meie normaalne vaade maailmale.

Kui sellest edasi lähme, usuvad nad, et on võimalik jõuda peenosakeseni (lääne teaduses aatomiteooria).

Mahayaanas ei ole lõpliku peenosakest, kui pingutada on võimalik edasi minna, jõuame millegi käsitlematuni.

Yogacara lõplikus vaates - objekt lõpliku tõena meelele pole meelele mỏistetav.

Citamatria - ainult meel – ei tähenda, et see oleks ainukogemus. Ei võrdu kõik on meel.


Subjekti ja objekti väärtus on sama.

Jõuab teatud punktis ühtsuseni väljudes peenosakese teooriast.

Madhyaamika mõnes mõttes ületab yogacara, üritab leida ühte teist meelt - subjekti ja objekti kohtumispunkti.

Madhyaamika suhtub objekti rohkem kui tavapärase reaalsuse tasemel.

Budistlikus filosoofias üldse ei käsitleta objekti ilma subjektita.

Budismis reaalsus e. see, mida me usume olevat reaalne, tegeleb subjekti ja objektiga ja üritab analüüsida, kuidas on seotud subjekti ja objekti loomuse suhe.

Subjekti reaalsus ja objekti reaalsus on läänes, aga budismis ei saa objekti üksikuna analüüsida ja subjekti vaatest ja objekti vaatest – nad on vastastikku seotud.


Püüab leida reaalsuse alust.

Subjekti loomus on tühjuse loomus.

Madhyaamika jaatus (absoluutne tõde) on tühjus.

Kui vaadata, kuidas see kujuneb Vaibhaasikast alates, siis on võimalik seda ka jaatavalt mõista.

Objekti seisukohalt mõistmiseks tuleb jõuda tühjuse loomusesse.

Selleks on 10 astet, peale 10 astet jõutakse Buddha loomuseni, ei eralda objekti subjektist, pigem ühendab neid. 3 ühtsust on: subjekti objekti ühtsus, keha meele ühtsus ja mateeria energia ühtsus.

3 tasandit on:

meeleteadus,

psühholoogiline,

isiklik areng ja tasand.



3 viisi ühtsus kahesuses süsteemis on seotud budistliku filosoofia meeleteadusega, iseenda arendamisega – kõik on seotud kolme ühtsusega.

Subjekti ja objekti ühtsuse väljendamiseks tuleb nende suhtest rääkida.

Samamoodi keha –meel ja aine – energia ühtsusest rääkides.


Subjekti objekti suhe on tavaliselt seotud budismis tühjuse olemusega, isetusega.

Tavatähenduses ei osata seda aga suhtesse panna.

Tavamõistusega on lääne mõisted hoopis teise tähendusega.

Subjekti objekti suhet mõistes on selgem, kui mõistame, et subjekt ja objekt võrdub meie ja meie reaalsuse kogemus.

Meie sees on miski – meeled, emotsioonid jne. subjekti sees.

Objekt on see, mida me kogeme, näeme, kuuleme, nt situatsioon.


Need suhestuvad omavahel subjekti ja objektina.

Meeled, emotsioonid jne moodustavad meie ümbruse – subjekti poolus. 5 meele objektid moodustavad reaalsuse põhiolemuse.

Neil on olemas oma olemisviis.

Inimesel, subjektil on meeled ja mõistus, mis on seotud keele ja ideedega.


Prajnaparamitaa suutrad lahendavad duaalsuse probleemi ühendatud dharmade vahel keele ja reaalsuse seisukohalt vaadelduna.

Idee on näidata, et kui maailmas olemisest saadakse aru läbi keele ja diskursiivse mõtlemise, siis tekibki illusioon objektiivsest reaalsusest.

Nagārjuna seletab, et olemuste - svabhāva mitte eksisteerimine on seletatav kuna kõik asjad on millegi teise poolt põhjustatud ja see on kooskõlas põhjusliku tekkimise teooriaga -pratītyasamutpāda.



„Kindlasti ei ole olemas eksisteerivate asjade ise-olemist (svabhāva) sõltuvuslikes põhjustes, jne: Ja kui ei eksisteeri ise-olemist siis ei ole ka teist-olemist (parabhāva)“


„Mitte ühtegi eksistentsi ei saa kuskil ette tulla, mis oleks tekkinud ise, teistest või mõlemast või ilma põhjuseta (1.3, cf 21.13) (Prassannapadā, p 12, v 1)


Ja „A“ tekib olles sõltuv „B“ st, ei ole identne „B“ga ja mitte midagi muud kui „B“, selle pärast on ta mitte annulleeritud ja mitte igavene (18.10) (Prassannapadā, p 375)


Mitte üksk dharma ei ilmu, mis ei ole sõltuvuslikult tekkinud, seepärast ei ilmu ka mitte üks mitte-tühi dharma (24.19) (Prassannapadā p 505)


Konseptsionaalne reaalsus tekib läbi keele, ideede, ilma nendeta ta ei ilmu.

Idee, teatud objekt, idee asjadest, seotus sõnadega - ilma sõnata pole vestlust, idee inimestest, asjadest jne – ilma selleta meel ei tööta.

Seda saab katkestada muidugi – haiguse, rohtude, narkootikumidega, siis ei saa konseptsionaalne meel vahet teha asjadel. Inimmõistus on tihedalt sellega seotud.

See, kuidas on seotud keele ja ideedega ja alusreaalsusega on väga peen seletus sautrantika filosoofias.


Meelte objektid on rohkem loomulikud objektid.

Konseptsionaalne reaalsus pole ilma keele ja ideedeta võimalik.

Inimmeel ei toimi ilma ideedeta.

Konseptsionaalne reaalsus seotud konseptsionaalsete meeltega, pole seotud põhireaalsusega nagu vorm, kaal jne, ta on seotud inimmeelega.


Diskursiivse mõtlemise– vikapla – tegevus on seotud asjade kategoriseerimisega, nende jagamisega osadeks.

Selleks vajab ta laiendatud substraati, mida ei ole enne muudetud, et siis sellele rajada.

Prapañca tähendab laienemist, esile toomist, see on nagu valge leht, mis hoiab sõnade ja asjade esialgset tähendust, hetkel mil vikalpa hakkab tööle.

Vikalpat toidab karma ja selle läbi ta ka klassifitseerib asjad kategooriatesse


Niipea kui vikalpa on eraldanud laienemise, toimub jagamine gruppidesse eksistentsi spetsiifiliste vormidega.

See toob esile vääritimõistmise, et midagi peaks olema meeldib või hea, kestev ja rumalusest ei anna inimene endale aru, et need on ainult abstraktsioonid – kevala – ja tühjad põhialused.


Dharmade ebareaalsuse kohta kirjutavad madhyāmika teaosed, et see avaldub läbi kahe tõetasandi- maine pindmine (lokasamvrti) ja see, mis on lõplik tõde (satyam paramārthatah).

Öeldakse, et konvetsionaalne tõde, ei olegi tegelikult tõde, vaid on avidya – rumalus.

Nagārjuna ütleb, et need, kes ei suuda vahet teha nende kahe tõe vahel, on võimetud taipama Buddha õpetuse ülimat tähendust.


Madhyāmika koolkonnal on 2 peamist haru – Svatanrika Madhyāmika ja Prasangika Madhyāmika.

Arvatakse, et viimane annab kõige kõrgema tasemega filosoofilise maailmavaate.

Prasangika seisukohast ei ole isiksuse mittesubstansiaalse olemasolu tunnetamine täiuslik vahend, olemasolu ringkäigust vabaneda.

Nende seisukohalt vaadelduna on ekslik see, kui arvatakse, et atmani tajumine ettekujutlus nagu isiksus oma loomuselt erineks kehast ja mõistusest.

See ettekujutus omakorda tekib sellest, et me tahtmatult kasutame mittebudistlikke filosoofilisi ideid.


Prasangika Madhyāmika seisukohast on olemasolu ringkäigu põhjuseks dharmade ise-olemise kontseptsioon – nö objektide individuaalne „mina“ – ja sellest lähtuv ekslik indiviidi ise-olemise kontseptsioon- isiksuse individuaalne „mina“.

See tekitabki näivuse indiviidi reaalsest olemasolust.

See on erinev teistest budistlikest koolkondadest, prasangika väidab, et „iseolemine on vaid väline tase, millele sisemisel tasemel vastab vaid ekslev teadvus – isesuse häll“


Teised koolkonnad väidavad, et Sravakad ja Pratjekabuddhad tunnetavad ainult seda, et isiksus on isiksus ilma materjaalse olemasoluta ja seda mõistes on nad saavutanud vabanemise.


Vastavalt prajnaparamitaa suutratele tähendab vabanemine just mõistmist, et isiksus ja ka kõik teised dharmad on mitteisesed.


Et aru saada Madhyāmika filosoofiast, peaks tegelikult mõistma ka neid süsteeme, mis Indias enne Nagārjunat eksitseerisid.

Näiteks Abhidharma õpetus oli kindlasti Nagārjunale tema töös taustaks.

Erinevad sektid Indias on loonud oma enda dharmade loetelud ja skeemid.


Eriti rõhutab Nagārjuna, et ta eitab Sāmmitīya koolkonna uskumist sõltumatusse individuaali – pudgala üle viie skandha.

Ilmselt on rohkem mõjutanud teda Sarvāstivāda koolkond, keda iseloomustab doktriin – kõik fenomenid (dharmad) eksisteerivad oma enda iseolemises – svabhāva kogu aeg ning manifesteeruvad konkreetsetes vormides – bhāva.

Iseolemine on lõputu ja muutumatu, mis eksisteerib läbi kõikide ajahetkede.

Nende ilmumise põhjuseks konkreetsetes vormides on karma.


Nagārjuna on öelnud isegi, et tema filosoofiat võib mõista ainult see, kes on enne tuttav Abhidharma õpetusega.

Mõnes mõttes ta aksepteerib seda, mõnes mõttes aga lükkab tagasi, see on sarnane tema teooriaga kahest tõetasandist – suhteline- samvrti ja absoluutne tõdeparamārtha, kus esimene toimib vahendina teisele.


Konventsionaalset tõde nimetatakse vahendiks - upāya, Lankāvatārasûtra toob selle kohta illustreeriva näite – see on kui sõrm, mis näitab kuu poole ja ainult rumal näeb sõrme, aga mitte kuud.


Tõeline budist peaks aksepteerima mahayana ideaali boddhisattvast ja ka hinayana dogmad ilma neis kahtlemata, need on vahendid lõpptulemusele – absoluutsele reaalsusele – paramārhtasatya, mida mõistetakse tühjusena.

Nagārjunat lugedes tuleb meeles pidada, et tuleb vahet teha nendel kahel tõel ja et see eristus ise on ka suhteline.

Samuti on upāya see, kuidas inimesed suhtuvad jumalatesse.

Nad usuvad, et jumalad võivad neid päästa, kuid tegelikkuses viivad praktikad inimese nii kaugele, et ta ei vaja enam seda usku.

Rõhutatakse seda, et see vahe kahe tõe vahel on väga suhteline, kõik oleneb inimesest endast.

Sellepärast rõhutavad madhyāmiklased: „nirvaana on samsaara ja samsaara on nirvaana“.

Samamoodi nagu nad kõnelevad valgustuse saavutamisest, pidid nad nõustuma, et kui rääkida Absoluudi vaatepunktist, siis ei eksisteeri absoluutset tõde.

Vahet valgustumise ja rumaluse vahel tuleb teha konventsionaalsel tasandil.


Kui asjade ilmumise vorm ja nende sisemine loomus oleksid omavahel kooskõlas, võiksime neile loota.

Nagārjuna ütleb Ratnavali’s: „Vorm, mida me näeme kaugelt muutub selgemaks, kui me temale läheneme.

Kui ilmutus on vesi, siis miks see kaob, kui me selle lähedal oleme?

Mida kaugemal asume maailmas, seda tõesem see meile paistab.

Mida lähemale tuleme, seda nähtamatumaks see muutub, ilmutusele sarnaselt muutub ta tähendusetuks“.

Kuigi me teame, et (konventsionaalsel tasandil) on tõsi, et effekt sünnib põhjusest.


Kui tekkiv effekt aga oleks juba iseenesest olemas, siis ei saaks ju põhjus teda tekitada - ta on juba olemas.

Põhjusel ei oleks mingit tarvidust teda tekitada, ta ei saa tekitada midagi, mida ei ole olemas olevuslikuks muutumise hetkel.

Aga kui see mitte-tekkimise seisund oleks loomult olemasolev, see ei oleks kuidagi erinev totaalsest mitte-olemisest.


Selle probleemi lahendab Nagārjuna „Sûnyatāsaptatikārika“s nii:

„Kui see juba on olemas, siis olemasolu ei tekitata; kui see ei ole veel olemas, mitte-olevat ei ole võimalik sünnitada“.

Kui mingite asjade olemasolu on põhjustest ja tingimustest sõltuv, siis on võimatu, et see asi oleks sõltumatult olemas.

Sealt edasi jõutakse järeldusele, et kui asjad ei oleks olemusllikult tühjad, siis nad ei saaks sõltuvuslikult tekkida ja kui mingi asi oleks olemas – tõeliselt, läbi oma ise-olemise – siis ei saaks ta kunagi muutuda.


Prajnaparamita suutrate põhiidee on see, et vabanemine tähendab isiksuse ja ka teiste ilmingute mitteisesuse mõistmist.

Selle tunnetamine valmistab meid ette vabanemiseks: „Me viibime ise-olemise ettekujutuse (usk kõigi dharmade reaalsesse olemasollu) tugeva mõju all ja sellepärast me ei tahagi,et tuleks vabanemine olemasolu ringkäigust“

Kui mõistetakse, et kõik on ebapüsiv, siis jõutakse seisundisse, kus on võimalik ületada ette kujutus iseolemisest.


Varajane budism ei tunne sellist jumalust, keda võiks nimetada Loojaks või Absoluudiks, kuigi paistab, et Buddha ise oli selles küsimuses pigem agnostik kui ateist.

Ainuke, mida on võimalik absoluudile lähedaks tunnistada on Nirvana.

Varajases budismis oli arusaam, et teadmine absoluutsest Nirvanast pole võimalik.

Nirvana omaduseks oli intuitiivne kogemus, mida sai väljendada ainult suhtelistes mõistetes läbi eituse.

Seepärast varajased budistid eitasid eksisteerivat maailma.

Peale Buddha surma tekkis erinevaid teooriaid dharmade eksistentsi kohta.

Sarvastivādinitel oli teooria dharmade igavese eksistentsi kohta kõigis kolmes maailmas, nende kriitikud leidsid, et on viga pidada dharmasid tõelisteks realiteetideks.

Satyasiddhi kooli katsed vältida sellist äärmusesse langemist jõudsid välja nihilistlikku teooriasse mitte-olemisest.

Madhyāmika leidis oma kesktee sunyatas – ehk absoluutses tühjuses.

Selle tulemusena tekkis võrdusmärk Nirvana ja tühjuse vahele ning selgeks sai, et nirvana ei ole koht vaid meele suhtumine.

Ainuke loogiline järeldus on see, et tegelikkuses ei ole nirvaanal ja samsaaral vahet.

Mulamadhamakakarikas on öeldud, et nirvaana ei ole ei eksisteeriv asi, ega ka mitte-eksisteeriv asi, ta ei ole tekkinud ega hävinud.

KIRJANDUS
Companion Encyclopedia of Asian Philosophy, edited by Brian Carr & Indira Mahalingam, Routledge 1997
Mûlamadhyamakakārika 1:1-14
Tarab Tulku „ühtsus kahesuses, sissejuhatus“ loengu materjalid, juuli 2002

Daigan Matsunaga, Alicia Matsunaga „Foundation of Japanese Buddhism Vol 1“ Kenkyusha Printing co. 1987
Mäll Linnart, „Nulli ja lõpmatuse kohal“


Pyysiäinen Ilkka, „beyond language and reason, mysticism in Indian Buddhism“ Helsinki 1993, Suomalainen Tiedeakatemia
Richard H. Robinson, „Early Madhyāmika in India and China“, the University of Wisconson press, 1967
Sharma C, Indian philosophy, 1952

Tema Pühadus Neljatesikümnes Dalai Laama Tenzing Gyatsho „Tantra Olemus“ kommentaar Tsongkhapa „Agrim’ile“ London 1977, tõlge vene keelde 1986, tõlge vene keelest Tallinn 1988.


Tema Pühadus Neljatesikümnes Dalai Laama Tenzing Gyatsho „Opetuksia Viisaudesta“ Biokustannus OY, 1976
„Nagārjuna ’s letter“ commentary by Venerable Rendawa, Zhö-nu Lo-drö; Library of Tibetian Works & Archives, Dharamsala, 1979