Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Mandala kulgemisest ajas . Mait Raun

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Mait Raun.jpg
Anakonda-katel.jpg
Mandala gross.jpg
000-mystic.jpg
Chinese-acupuncture-cupping.jpg
Hell.h4.jpg
Burbling-river.jpg
Palveveski-ivolga-kloostris.jpg
Suitsutusnu-stuupa.jpg


Korrutamine ei ole vaba tehe, vaid nõuab paari eeltingimuse täitmist. Kõigepealt peab leiduma diskreetne, märgiline, horisontaalne komponent: eelnevalt peavad olema tuvastatud protsessi lülid. Samuti pidev, funktsionaalne, vertikaalne komponent: näiteks tuleb eeldada, et protsessil on edasi-vektor (nagu aja kulg).

Kuid asjatu oleks loota, et neid duaad-komponente kokku põimides võiks kujuneda ideaalne olukord, et võetakse mõlema parim omadus. Horisontaalselt paiknevad lülid ei muutu ühtäkki vertikaalseks teeks, nii nagu näeb ette lüsioloogiline protsess, ega saa neist üksteist kumulatiivselt toetavaid ja täiendavaid lülisid,[i] vaid ilmneb midagi nõiaringi taolist.

Tee” ei moodustu mitte hierarhilistest meeletasemetest, vaid horisontaalsetest, õigemini näiv-vertikaalsetest ahelalülidest, mis justkui liiguvad aina edasi, kuid korduvad spiraalina ja ainult vahetevahel kõrgemal tasemel kui eelmine keerd. Parimal juhul on märgata aeglane areng ja progress, kuid samahästi võib järgmine keerd jätkuda ka allpool.

See ei olegi ainult teoreetiline skeem. Korrutamine aitab kirjeldada meeleolude kõikumisi ja meeleseisundite üles-alla fluktuatsioone, illusoorseid muudatusi (māyā).

Näiteks, kui inimese eluprotsess järjestada meeleolude kaupa lülideks, on ilmne, et meeleolu mitte alati ei parane, vaid rõõmule järgneb kurbus ja vastupidi, progress ja regress üha vahelduvad. Kui niisuguse nähtuse kulg on enamvähem teada, saab anda ka juhiseid, kuidas seda leevendada ja ületada.


Tüüpilised lülilised dünaamikaskeemid on mandala-põhised spiraalid, mille toime illustratsiooniks on allpool kasutatud 12-osalise sõltuvusliku tekkimise ahela (pratītya samutpāda) elementi “teadmatus” (avidyā, ahela 1. lüli) ja pandud sellele vastanduma ülejäänu ehk kõik-muu ehk “mitteteadmatus”.[ii]

Oletame, et subjekt paikneb olevikus (ega ta kusagil mujal paikneda saagi) ja keskendub lülile “teadmatus”, mis on aktuaalne märk.

Keskendumine toob aga mängu ka konteksti: mineviku, kuna lüli või märki saab tuvastada üksnes tagantjärele. Järelikult on sellele märgile keskendumine jätk millelegi, kust seda “teadmatust” otsiti ja leiti (ning subjekt ise sellest märgist väljunud). Subjektsusel on eellugu, olevik ei ole puhas ja seal viibiv meel ei ole tabula rasa.

Oleviku pinnalt saab subjekt teha järgmised dialektilised otsustused:

a) Minevikus olid asjad, nähtused, märgid paigutatud teisiti või üldse teistsugused ning oleviku “teadmatus” on võrrelduna tollega uus kvaliteet. (Kvantiteedi üleminek kvaliteediks.)

Siin läheb olevikust mineviku suunas tagasi-vektor. Selle komponendid on olevik-seos-minevik ning aktuaalset märki teades saab vektori kirjutada ka kujul teadmatus-seos-muu. Tegu on vertikaalse triaadiga.

“Muu” on “teadmatuse” vastand, teine kvaliteet, dialektika tehte järgi õigemini kvantiteet, millest kujunes kvaliteet. Juba see on paradoksaalne, et aega tagurpidi kulgema pannes ja tagasisuunas vaadates osutub kvantiteet ise kvaliteediks. Paradoksaalne on ka “muu” sisu, kuna see sisaldab muuhulgas ka “teadmatust” ennast.

b) “Teadmatus” asus minevikus paaris ülejäänuga, mis oli “mitteteadmatus”, ning nende vahel oli mõlemapoolne side “teadmatus-mitteteadmatus”. (Vastandite ühtsus ja võitlus.)

Minevikus oli tegu horisontaalse triaadiga teadmatus-seos-mitteteadmatus, mis kokku on sama mis eelmise triaadi “muu”. Ilmneb, et “muu” pole muud kui teadmatus funktsionaalses seoses oma aktuaalse vastandiga.

c) See, miks mineviku triaadist sai olevikus aktuaalne märk-monaad, tulenes erinevast tendentsist: “teadmatus” oli minevikus eelistatud ja “mitteteadmatus” tõrjutud tendents. Seega nende side oli säärane, et kaotas (eitas) “mitteteadmatust” ja võimendas “teadmatust”, jättes olevikku järele vaid “teadmatuse”. (Eituse eitus.)

Minevikust tuleb olevikku edasi-vektor. See on vertikaalne triaad minevik-seos-olevik, kus minevik on omakorda horisontaalne triaad. Kui teha asendused, kujuneb kahe triaadi kokkupanu järgmiseks: teadmatus/seos/mitteteadmatus-seos-teadmatus. Tegu ei ole siiski mitte kvintaadiga, vaid kvadraadiga, sest seos on neil ühine horisontaal-vertikaal ehk dünaamiline seos. Seostavaks subjektseks olluseks on aga subjekt ise, kes ühendab oma meelega oleviku ja mineviku. Olevikus üks märk, minevikus kaks märki, kokku kolm.


Skeem, mille subjekt oma meeles kokku ühendab, on küllaltki veider, kuna olevikku ja minevikku vahendab seal edasi-tagasi vektor ning selle vahendamise käigus saab duaad-kvantiteedist “teadmatus-mitteteadmatus” monaad-kvaliteet “teadmatus”, säärane uskumatu juhtum, kus duaad oskab edasi-tagasi loksuda monaadiks.[iii] Ebakõlad tingib asjaolu, et subjekti teoreetilised eeldused ja praktiline tegevus ei ole teineteisega vastavuses: subjekt paikneb oma dünaamikaga kusagil mineviku ja oleviku vahel, mitte olevikus, mille pinnalt ta justkui otsustusi teeb. Kui ta oleks olevikus, ei saakski ta seda märgilisel kujul märgata.

Eeltoodud kolm otsustust on paratamatult suhtelised[iv] ning märgid ja asendused ja ühendamised on seda samuti. Aga mida siis ette võtta?

Subjektil on näiteks võimalik kolida kergema vaatenurga juurde ja postuleerida, et ta asub pidevalt olevikus ja tuhiseb koos sellega muudkui ajas edasi. Ta võib kujutleda, et olevik on täiuslik tervik. Näiteks monaad “teadmatus”, kui keskenduda teadmatusele. Kuid seda saab olevik olla kahjuks ainult siis, kui seda mitte millegi muuga seostada – see aga ei ole süsteemi lüli, vaid “asi iseeneses”, mida ei saa märgata ega tõlgendada. Vähimalgi seostamisel on paraku kohemaid tegu triaadiga.

Olgu, ta võib postuleerida ka seda, et olevik on horisontaalne triaad “teadmatus-seos-mitteteadmatus” ning liigub aja vertikaalteljel kaasa. Paraku ei aita seegi skeem kirjeldada mandala sisu. Olevik on sellest vaatenurgast alati aktuaalne ega toimu mingit lülivahetust, sest sel puuduks mõte, olevik ei muutu, on vaid pidev kulg.[v]


Lähemal vaatlusel taandub probleem suuresti osa-tervik proportsioonile. Dünaamilisi lahendusi saab olla musttuhat, kõik omast kohast tervikud ja näiteks ajas realiseerubki üks variant, üks absoluut, üks monaad, üks ajalugu, kuid need on ikkagi vaid osad terviku suhtes. Isegi konkreetne monaadi-taoline ajaloosündmus (fakt) on seotud eelneva ja järgneva ajalooga ega paikne omaette. Üksiklahendused, üksikasjad, üksiklülid ja muu seesugune on kvantiteedid kvaliteedi suhtes.

Korrutamise olemusse on see asjaolu ka sisse kirjutatud. Korrutatakse ju märke, mida on paratamatult alati mitu ja mis ühekaupa on kvantiteedid ja üksteise vastandid. Neid kokku põimides saadakse tulemus, mida on (ideaalis) üks, kvaliteet.

Kui liites on märkide ja tulemuse dünaamika (tähendusväli) üpris samas suurusjärgus, siis korrutades saab tükk maad avarama tähendusväljaga tulemuse kui komponendid ise ning avaldises on märgatav pinge kvantiteet-kvaliteet, horisontaalne-vertikaalne, staatika-dünaamika, osa-tervik. Tehte üksikmärk on justkui tekst, millel on sellest avaram kontekst.

Ka 12-ahela lüli on küll tervik, kuid seda vaid piiratud ulatuses, üksikmärk, mis on ometi ka osa millestki suuremast, konkreetsel juhul pratītya samutpāda´st.[vi] Lülisid on nii ees- kui tagapool seda lüli, millele juhtuti keskenduma. Tänu sellele ei ole ükski lüli iial absoluutselt aktuaalne (isoleeritud monaad), vaid sisaldab jääke eelmisest ja üleminekut järgmisele.

Teadmatus” ja kõik teised ahela lülid ongi paradoksaalsed mitme oleku segud: korraga nii (suhteliselt) aktuaalsed monaadid kui ka varjatud triaadid. Aktuaalsed sel määral, kui subjekt sellele keskendub, varjatud triaadid sel määral, kuidas toimub muundumine. Sellal kui lüli paistab aktualiseeruvat, toimub juba varjatud algete küpsemine järgmiseks lüliks, mis on omakorda näivalt aktuaalne monaad, ent sisaldab samuti varjatud väärtusi.

Olevikulise, aktualiseeritud lüli kohta saab kasutada korraga vähemalt kolme erinevat märgistust[vii] ja kõik need kehtivad korraga, ehkki ka järjestatult (vaatepunktideks vastavalt minevik, olevik, tulevik):

a) Minevikust vektor olevikku kui tulevikku: teadmatus/seos/mitteteadmatus-seos-teadmatus; selles lüli “teadmatus”.

b) Staatiline olevik: teadmatus-seos-mitteteadmatus; selles kogu tervik “teadmatus-seos-mitteteadmatus”.

c) Tulevikust vektor olevikku kui minevikku: meeleolud/seos/mittemeeleolud-seos-meeleolud; selles lüli “meeleolud/seos/mittemeeleolud”.

Teadmatus = teadmatus-seos-mitteteadmatus = meeleolud-seos-mittemeeleolud.


Niimoodi lahtikirjutatuna osutub lüliline skeem mitme paralleelse rea põiminguks. Üks variant kolmest kattub eelmise lüli ühe variandiga[viii] ja üks järgmise omaga,[ix] ainult monaad on ainulaadne. Naaberlülid omavahel mingil määral alati suguluses. Eksituste vältimiseks kannavad lülilise protsessi osad tavaliselt erinevaid nimetusi, mineviku kogum “teadmatus-seos-mitteteadmatus” kannab teist lülinime kui lüli “teadmatus”, 12-ahelas on selleks “suremine”.[x]

Samasugune operatsioon kehtib kõigi samsāra ahela 12 lüli kohta, ühest saab teine, teisest kolmas.

Seega sobib mandala dünaamika kirjeldusmudeliks kolmik märk-horisontaalseos-kõik muu, millel on vertikaalseos (kokku kvadraad). Konkreetse näite puhul “teadmine-horisontaalseos-mitteteadmine”, millel on vertikaalseos “meeleolud”. Kolmik on algseisund: horisontaalne triaad, mille moodustab vähemalt kaks märki ja nendevaheline funktsionaalne seos. Olevik. Kui sellega midagi ette ei võeta, kui seost ei rakendata tegevusse, siis ongi jääbki, midagi ei juhtu (paradoksaalselt taandub see kolmik siis üheks ja nullikski), olevik on igavene, aga kui võtta, siis algab lüsioloogiline protsess ja suundutakse tulemuse poole.

Seda vahepealset dünaamilist olekut, teelolekut, paradoksaalsust, lüsioloogilist protsessi kajastabki dialektika oma tehetes.[xi]

Teadmatus” on märk ja sellisena horisontaalne triaad. Lülide seos “teadmatusmeeleolud” on muutus ja sellisena vertikaalne triaad. Nende triaadide kokkupanu on dünaamiline kvadraad, mille moodustavad lüli märk, selle vastasmärk, märkidevaheline seos ja seos järgmise lüliga.


Kuna vastavalt 12-ahela reeglistikule eeldatakse progressiivsust, ühesuunalist ajalist kulgu, siis järelikult ei ole tegu niisuguse dünaamilise kvadraadiga, mis sisaldab kahesuunalist vertikaalset seost ja on omane ilma progressita toimuvatele fluktuatsioonidele, vaid 12-ahela lüli vertikaalne seos (mis iseloomustab muutust) on ühesuunaline: lülist edasi järgmise lüli suunas ehk “teadmatusmeeleolud”. Horisontaalne seos aga on lüli märkide siseseos ehk “teadmatus–mitte-teadmatus” vaheline.

Kui aga lüli vaadelda koos eelnenuga, siis küünitub lülini samasugune vertikaalne seos ka eelmisest lülist ehk “suremine–teadmatus”. Vertikaalne seos läheb justkui lülist läbi. Nii nagu aeg läheb eludest ja sugupõlvedest läbi.

Kui edasi uurida, siis läbib see vertikaalne seos kõik 12 lüli nagu nöör, ent miski (horisontaalsuse osalus) kõverdab seda, ning lõpuks saavad otsad kokku või õigemini on ahela alguse ja lõpu määratlus üpris tinglik, suremine (jarāmarana) läheb sujuvalt üle teadmatuseks (avidyā), vertikaalne seos keerleb muudkui ühtsoodu, olles säärasena horisontaalne või koguni vaid tinglik lülide kooshoiu mehhanism. Ainult konkreetse lüli pinnalt vaadatuna, ahelat kui tervikut kõrvale jättes, avaldub see näivalt ühesuunalise edasiliikumisena. Kogu mandala on näiv.

Kuid ka säärane oivaline edasiuurimine ei too endaga kaasa täiuslikku tõde, vaid annab lihtsalt teistsuguse kujutluse, kuna selle juures on vargsi muudetud vaatepunkti: lüli vaadeldakse väljastpoolt (monaadina), mitte selle seest ega pinnalt.

Fluktuatsioonid tulevad aga siingi nähtavale ­– nimelt osutub kogu 12-ahel tervikuna hoolimata üksiklüli progressiivsusest fluktuaktiivseks. Üks keerd tõstab meeleseisundit, teine keerd jälle langetab. Paremal juhul on pikemas perspektiivis tegu spiraalse arenguga, ehk siis hilisemad keerud läbitakse kvalitatiivselt kõrgemal tasemel eelnevaist ja toimub progress. Võib aga ka madalamal tasemel, ja siis toimub regress.

Lülideks haugatud protsess, nagu seda kätkeb eneses mandala, on mõistagi vaid dünaamika meelevaldne kirjeldusviis, mitte tõde, kuid mingil määral on see siiski stabiilne, objektiivne omadus – ning korrutamise taset tuleb elus ikka ette. Niiviisi kulgeb ajas protsess, mis on jaotatud ühikuteks, osadeks, portsjoneiks, lülideks. Säärane protsess, mis tavaliselt ei too kaasa püsivaid hierarhilisi muutusi. Ehk siis tüüpiline samsāra.


[i] Täiendamine on omane astendamise tasemele, näiteks toimib sel printsiibil astāngikamārga, kaheksaosaline tee, mis on seotud budismi kolmanda aluspostulaadiga “ahistust saab ületada”.

[ii] “Mitteteadmatus” on paradoksaalne moodustis, saadud eituse eituse teel sõnast “teadmine”, millele vastandub “teadmatus”.


[iii] Tahtmise korral saab kasutada ka teisi elemente kui siintoodud, kuid veidrus sellest ei kao, vaid omandab üksnes teised vormid.

[iv] “Paratamatu suhtelisus” on paradoks, kuid sellel rajaneb kogu märgiline konstrueerimine.

[v] Nii mineviku kui oleviku maksimiseerimisel on korrutamise võimalused viidud miinimumini, tegu on äärmuslike lahendustega. Kõige korrutuslikum vaade on see, kui subjekt paikneb nende kahe vahel, mineviku-oleviku dünaamilises pingeväljas.

[vi] Seegi on suhteline: ka pratītya samutpāda kuulub lülina endast suuremasse tervikusse, näiteks nii (kui mitte kasutada psüühilist näidet), nagu aasta kuulub kümnendisse, kümnend sajandisse ja nõnda edasi, ning samamoodi on iga lüli ise tervik, mitte üksnes suurema koosluse osa.

[vii] Kena, kui subjekt suudab kogu selle dialektika korraga meeles pidada, ehkki teisalt on ettekujutus, et lüli muundub vähemalt kolme paralleelse reana ja need kuuluvad lüli koostisse, üksnes meelevaldne kujund. Kuid mis oleks teistsugune. Ainult kinni ei tohi selle külge jääda.

[viii] Eelmise lüli (suremine, jarāmarana, ahela 12. lüli) puhul on kattuvus triaadis “teadmatus-seos-mitteteadmatus”, erinevateks ridadeks on monaad “suremine” ja triaad “suremine-seos-mittesuremine”.

[ix] Järgmise lüli (meeleolud, samskārās, 2. lüli) puhul on aga kattuv triaad “meeleolud-seos-mittemeeleolud”, erinevad on monaad “meeleolud” ja triaad “teadvus-seos-mitteteadvus”.

[x] Laias laastus käituvad kõik lülid ühtmoodi, mulje lülide täielikust erinevusest tuleb ilmselt sellest, et just monaadne komponent (mis saab mõistagi olla üksnes illusoorne, kuna kuulub mitmuse hulka) kannab lüli nimetust, olles seejuures ka petlikult aktuaalne. Mingil määral on iga lüli siiski ainulaadne, sellel on tervikus kindel asetus. Eripära kirjeldab laadide, olekute jms parameetrite ainulaadne kombinatsioon.

[xi] Piirang 1) Dünaamika toetub terviku primaarsusele tähendab, et kuigi dünaamiline võib olla igasugune märkide pinge ja kõikvõimalikud fluktuatsioonid, siis vertikaalis, tendentsis on eelistatud lüsioloogiline protsess ja suund uue kvaliteedi poole. Ja kuna dünaamika on subjekti tunnetuse ala, siis kehtib see ka subjekti suhtes – tema elus, tema olemasolus sünnist surmani.

Link