Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Matk ümber Mt. Kailasi mäe

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Mount-kailash-and-chiyu-gompa.jpg
Kailash 01.jpg
19-0kailash.jpg
Kailash-parikrama-kora.jpg
Tibet kailashkora 4.jpg
Tiibeti kiltmaa lääneosa kauges piirkonnas, Himaalaja põhjapoolseimas regioonis, asub püha mägi Kailas. Tiibetlased on sellele andnud nime Gang Rimpoche, mis tähendab Lumejuveeli, ja indialased kutsuvad seda Meru mäeks.

Budistlikud, hinduistlikud ja jainistlikud palverändurid üle maailma tulevad siia, et teha ring ümber 6714 m kõrguse püramiidikujulise mäe. Kailasi mäe otsa ronimine on keelatud. Ainus inimene, kes on kunagi püha mäe tipus olnud, on 11. sajandil elanud tiibeti budistist joogi Milarepa. Mäe erilisus ei peitu mitte niivõrd selle kõrguses, kuivõrd selle püramiidjas kujus ja paiknemises eraldi teistest suurtest mägedest, nii et ta ei kao kuhugi teiste vahele ära, vaid pääseb mõjule täies hiilguses.

Kailasi mägi on suurepärane vaatepilt, kuna ta kõrgub Barkha paljaste tasandike kohal. Matkajad, kes lähenevad pühale mäele lõuna suunast, saavad oma esimese vaate sellest Gurla La´le (4950 m) jõudes. Sealt vaadates tundub, otsekui hõljuks mägi horisondil türkiissiniste järvede, Manasarovari ja Raksas Tali kohal. Kagust Lhasa ja Gyangtse maanteed pidi lähenevad matkajad näevad Mt. Kailasi esimest korda Thokcheni (4660 m) küla juures.

Müütiline mägi

Himaalaja mäed olid juba siis müütide ja legendide allikaks, kui sinna saabus esimene indo-aarialaste hõim umbes 2000 aastat enne meie ajaarvamise algust. Himaalaja mäestiku nägemisel lõid nad kosmoloogia, mille põhjal tunnistati neid mägesid jumalikena ja neist voolavaid jõgesid nähti eluandvatena.

Hindu, boni, budismi ja jaini usundid arendasid neid mõtteid veelgi kaugemale ja keskendusid ideele, et üks teatud mägi selles piirkonnas, nimelt Kailas on „Maailma Sammas“, mille ümber keerleb kogu elu maal. Jainid austavad seda mäge kui Asrapadat, kus nende uskumuse kohaselt saavutas valgustatuse Rishaba, nende usu rajaja. Hindud seevastu kutsuvad seda mäge Meruks ja usuvad, et nende jumal Šiva elab sellel mäel mediteerides ja ganjat (marihuaanat) suitsetades.

Boni usu kohaselt on mäed väepunktid, mis ühendavad taevast ja maad, ning Kailasi mäge nähakse kui Zhang Zhungi kuningriigi Hingemäge.

Kailasi mäele viidatakse erinevates idamaistes usutekstides Indiast Jaapanini tihti kui universumi keskpaigale.

Kuna usutakse, et selle alus asub seitsmendas põrgus ja ta tipp ulatub kõrgeima taevani, siis vaadatakse seda ka kui Maailma Sammast. Põhja-Ameerikas elavad Hopi indiaanlased tunnistavad Kailasi olevat nende püha mäe Musta Mesa vastaspoolel maakeral – seega, see mägi on Maa kosmiline selgroog.

Võitlus tiibetlaste südamete ja vaimude võitmiseks boni ja budismi vahel keerles Kailasi mäe ümber ja siiani räägitakse legendi sellest, kuidas boni jumalus Naro Bon Chung ja budistide pühak Milarepa pidasid maagiavõistluse, et selgeks teha, kumb usulahk võiks selle mäe omaks tunnistada.

Loo kohaselt võitis selle võistluse Milarepa, kuid isegi oma võidus oli ta piisavalt suuremeelne, et andis ühe lähedalasuva mäe bonidele ja lubas ka boniusulistel ikka Kailasi ümber ringe teha.

Jainid kutsuvad Kailasi mäge Ashtpada mäeks ja usuvad, et nende usu rajaja Rishabanatha elab selle mäe tipus. Tiibeti algse usu järgijad bonid on aga kindlad, et kogu see müstiline piirkond ja Üheksakorruseline Svastikamägi on kogu maailmas oleva võimu ja väe keskus. Kui seda mäge vaadelda lõunaküljelt, siis on tõesti võimalik svastikat näha.

Erinevalt jainidest, budistidest ja hindudest teevad bonid mäele ringe suunaga vastupäeva. Bonpo uskumuse kohaselt saabuvad igaviku jooksul 18 valgustatud õpetajat ja Tonpa Shenrab, boni usu rajaja, on praeguse aja valgustatud õpetaja.

Usutakse, et ta sündis Olmu Rung Lingi müütilisel maal, mille asukoht on siiani suhteliselt selgusetu. Selle maa kirjeldustes on tähtsaimal kohal Yung-drung Gu-tsegi mägi (üheksa svastika rajatis), mida võib vaadelda ka kui Lääne-Tiibeti Kailasi mäge. Olmo Lung Ringi ja mäe pühaduse tõttu on nii vastupäeva svastika kui ka number 9 väga olulised Boni religioonis.

Välimine Kora

Matka pikkuseks ümber Kailasi mäe on 52 km ilma matkata Ghangjami liustikule. Hindud kasutavad sellest ringist rääkides terminit Parikrama. Tiibetlased kutsuvad päripäeva ringi tegemist ümber mäe Milarepa Koraks ning bonide vastupäeva ringi tegemist kutsutakse Bonpo Koraks. Nii kora kui ka parikrama tähendavad sama asja – palverännakut. Jalgsi ringi tegemine ümber mäe võib ära kaotada kogu elu jooksul tehtud patud ehk halva karma, nagu seda kutsutakse idamaistes religioonides.

Väga pühendunud tiibeti budistid heidavad ringi ümber Kailasi mäe tehes igal sammul kogu pikkuses näoli maha. Selliselt mäele ringi peale tegemine võtab aega mitu nädalat ja samas ka tõstab hingelise puhastatuse taset, mille need inimesed saavutavad. Mõned palverändurid teevad ringi mäe ümber ära vaid ühe päevaga.

Selle saavutamist raskendab asjaolu, et kogu tegevus toimub kõrgusel 4572 m kuni 5630 m merepinnast. Palverännakud on juba oma olemuselt väga vaevarikkad ja kindlasti on seda ka ringi tegemine ümber Kailasi mäe. Kuna Kailasi mäe Ngari piirkonna lähistel pole ühtki lennujaama ega rongivaksalit, saabuvad palverändurid oma sihtkohta jalgsi, hobusel, jakil või maastikuautoga. Kõik palverännakud algavad külast nimega Darchen (või ka Tarchen), mis asub mäe lõunakülje lähedal 4620 m kõrgusel. Soojematel aastaaegadel ümbritseb seda küla tihe palverändurite telklinnak.

Inimesed, kes ei taha või ei suuda korat ümber mäe ise ära teha, võivad palgata kellegi, kes seda nende eest teeks, ning jagada siis rännakust saadud puhastatuse ja valgustatuse omavahel pooleks. Sel viisil ei saavuta korat läbi tegev inimene ega selle rahastaja otsekohe valgustatust. Need, kes korat läbi teevad, peavad kannatama väga muutlikke ilmastikuolusid. Paljud palverändurid külastavad kindlasti ka kolme kloostrit, mis jäävad selle tee äärde.

Kora tipu lähedal on Shiwa Tsal, mille nimi pandi India kuulsa kremeerimispaiga järgi. Sinna jäetakse ohvritena riidetükikesi, manisid (graveeritud kirjaga kive), juuksesalke, hambaid või veretilku ning need tähistavad palveränduri arusaamist surma ja taassünni mõttest. Ringi kõrgeimal kohal asub Dolma La kuru, mis tähendab „Tema, kes aitab üle“.

See nimetus viitab nii jõudmisele vabastatusse, kui ka sellele, et pärast seda kohta on võimalik palverännaku ring ümber Kailasi mäe kindlasti lõpuni teha. Tara (sanskritikeelne nimi naissoost Buddhale) suurele rändrahnule kinnitatakse pikki paelu täis värvilisi palvelipukesi, mis saadavad maailma rahusõnumeid iga laperdusega, mis nad tuule käes teevad.

Kailasi mägi on nelja olulise Aasia jõe algkoht: Induse, Brahmaputra, Karnali ja Sutlej. Võrdlust India legendiga Meru mäest, mis on kogu Aasiale vettandva nelja jõe lätteks, on raske mitte märgata.

Kailasi mägi ja Manasarovari järv kui palverännaku sihtkohad

29 km Kailasist kagusse jääb türkiissinine Manasarovari järv ehk Tso Rinpoche (Kallis järv). Sellele 103-kilomeetrise ümbermõõduga järvele tehakse ring peale vaid väheste palverändurite poolt – selle võtavad ette ainult kõige pühendunumad. Selles järves suplemine või kasvõi lihtsalt pea jääkülma vette kastmine on palveränduritele tohutu vaimse väärtusega toiming. Hindude meelest tagab end üleni vette kastmine selle, et nad sünnivad uuesti jumalatena.

Tiibetlased seevastu hoiduvad vette minemast, et seda mitte räpaseks teha. Manasarovar on mageveejärv, mis asub ligi 5 km üle merepinna. Selle lähedal on ka soolase veega järv, mille nimi on Raksas Tal (Kuradi järv). Palverändurid ei suple selles ega kõnni selle poolkuu kujuga veekogu ümber, kuid nad avaldavad oma austust selle suunas pilgu heitmisega.

Hindud on Manasarovari juurde palverännakuid teinud juba pea 2000 aastat, esimesed kirjalikud allikad sellest on sanskritikeelsest kirjandusest, mis kirjutati juba 1700 aastat tagasi.


Manasarovari järve kallastel on alates 1981. aastast taas üles ehitatud viis kloostrit. Enne hiinlaste invasiooni oli neid seal kaheksa. Väsinud palverändureil lubatakse kloostrites peatuda. Igal aastal taotleb õigust tulla palverännakule ümber Mt. Kailasi mäe üle 6000 India kodaniku, kuid ainult vähem kui 400 neist tohib selle palverännaku ette võtta, kuna India ja Hiina valitsuste vahel on lahkhelid. Enamik indialastest, kes selle võimaluse saavad, valitakse loosi teel ja võimekuse järgi oma reis kinni maksta – sellest tulenevalt on enamik reisi sooritajaid keskealised ärimehed suurlinnadest.

Enne kultuurirevolutsiooni võtsid paljud selle palverännaku ette. Nad rändasid kas jalgsi või hobustel. Mõned olid isegi nii pühendunud, et heitsid kogu tee jooksul iga mõne sammu tagant näoli maha. Palverännaku sooritamine sellisel viisil võis sõltuvalt kaugusest ja ilmastikuoludest võtta aega aastaid.

Vähesed palverändurid kandsid kaasas relvi ja seetõttu olid nad varastele ja röövlitele väga kerge saak. Ent isegi sellistes äärmuslikes tingimustes ei kartnud nad surma, kuna palverännaku sooritamise ajal suremine tagas neile palju karmapunkte, mis oleksid ümbersünnil suurt kasu toonud.

Pärast seda, kui hiinlased okupeerisid Tiibeti, suleti kõik välispiirid – ehk siis piirid India ja Nepaliga – kust sai riiki siseneda. Hämmastavalt suurejoonelise ja rahumeelese žestina avasid hiinlased Humal Karnali piiri Loode-Nepaliga 1993. aasta alguses, andes välismaalastele esimest korda okupeerimise algusest saati võimaluse läheneda Kailasi mäele lõunast.

Tänapäeval on kõige soodsam võtta ette palverännak Kailasi mäele läbi kauni loodusega Nepali, selle asemel, et läbida vähemalt nädalapikkust maismaareisi Lhasast. Reisijatele, keda huvitab Himaalaja piirkonna iidne ajalugu ja kultuur, on see tõepoolest ainulaadne võimalus.

Inimesed, kes tahavad minna Kailasi mäele, peavad selleks siiski läbima mitmeid takistusi. Tiibeti palverändurid peavad saama loa selleks, et nad üldse tohiksid mäge külastada. Loa hankimine on tihtipeale pikk ning keeruline protsess ja viimasel ajal on üha rohkem juttu sellest, et lubade saamist on tehtud veelgi raskemaks.

Väidetavalt ähvardati 2002. aastal Lhasas töötavaid Tiibeti valitsusametnikke pensionitest ja isegi tööst ilmajäämisega, kui nad oleksid rännanud Kailasi mäele, et tähistada budistlikku Sagadawa festivali. Hiinlaste kontroll ei mõjuta mitte ainult tiibeti turiste, vaid ka palverändureid, kes tahavad Kailasile minna väljastpoolt Tiibetit. Vahel suletakse Kailasi ala ja kogu Tiibeti piirkond perioodiliselt kõigile külastajatele turvalisuse eesmärgil. Sulgemise põhjuste hulka kuuluvad Afganistani sõda, SARSi levik ja „sisepoliitilised põhjused“.

Sellegipoolest jätkub inimesi, kes saavad võimaluse see püha teekond oma jalge alla võtta. Tiibetlased teevad ringi ümber mäe ära ühe päevaga, sellal kui enamik välismaalasi varuvad selleks rännakuks koguni neli päeva, et oleks võimalik kohaneda ekstreemsete ilmastikuoludega ning võtta aega ka kloostrite külastamiseks ja hingematvalt kauni looduse nautimiseks. Välismaalastel koguni soovitatakse veeta paar päeva Darchenis, et harjutada oma keha selle kõrgusega (4620 m).

Samal ajal kui lõõskab päike, puhub lõikav tuul läbi külma hõreda õhu. Teeäärsed pühamud kaunistavad tee iga käänakut ja palvelipud laperdavad sügavsinise taeva taustal.

Hoolimata sellest kõledast looduslikust ümbrusest ja aastakümnetepikkusest tagakiusamisest on sadade tiibeti palverändurite, kes igal uuel päeval kora ette võtavad, näod lausa liigutavalt reipad ja rõõmsad. See on vägagi aukartustäratav tõestus sellest, et inimesed on oma loomult lausa hämmastavalt vastupidavad.

Sellal, kui Hiina valitsus takistab palverändureid minemast Kailasi mäele, reklaamivad nad seda kohta siiski kui rahvusvahelistele turistidele mõeldud sihtkohta. Viimastel aastatel on Hiina arendanud Kailasi piirkonna infrastruktuuri, ehitades teid ja sildu ning paigaldades telefoniliine.

Koos arenguga tuleb ka hirm looduse rikkumise ja kommertsturismi laastava mõju ees juba niigi haavatavale kultuurile. Veel muretsetakse selle pärast, kas Hiina austab ja hoiab piisavalt Kailasi mäe pühadust, kui ta seda turistidele ligipääsetavamaks ja ihaldusväärsemaks teeb. 2002. aasta kuulutas valitsus välja kui „turismiaasta“ Kailasi piirkonnas ja mäe juurde viivale teele ehitati Hiina-stiilis värav. See oli ilmselgelt tiibeti traditsioonilise kultuuri eiramine.

2004. aasta kevadel kavatses Hiina valitsus rajada tee ümber mäe, et elavdada turismi arengut. Ent tee olemasolu oleks häirinud olemasolevate rituaalide läbiviimist ja samuti oleks see hävitanud looduse –muutes selle ala vähem ihaldusväärseks just nendele turistidele, keda valitsus tahtis ligi meelitada. 2004. aasta veebruaris Hiina valitsus õnneks siiski loobus sellest plaanist tänu igalt poolt üle maailma tulnud kriitikale. Praegu korraldatakse kampaaniaid, et Kailasi mägi kuulutataks Maailma Pärandiks (World Heritage), et seeläbi kaitsta piirkonda ka tulevikus selliste plaanide eest.

Sisemine Kora

Lisaks suurele ringile, mis viib matkaja ümber mäe, on ka väiksem ring ehk „sisemine Kora“, nagu seda kutsutakse. Sisemine kora on püham kui välimine ring – ta on koguni nii püha, et usutakse, et inimene ei tohi seda teed jalge alla võttagi, kui ta pole varem läbi teinud vähemalt 13 välimist ringi. Sellegipoolest on võimalus sellest traditsioonist mööda hiilida: kui välimine kora tehakse läbi Hobuse aastal, siis uskumuse kohaselt on see võrdne 13 ringiga igal muul aastal. Viimati oli Hobuse aasta 2002.a. ja järgmine Hobuse aasta on 2014.a.

Sisemise kora tee jõuab mäele väga lähedale ja see on üks raskemaid palverännakuid maailmas. See sisaldab endas 34-kilomeetrist jalgsirännakut mäe juurde. Kõrgeimaks punktiks on Serdung Chuksum La nimeline kuru 5859 m kõrgusel. Siinne maastik koosneb täielikult kividest, kaljulõhedest, lumest ja jääst.

Kui mitte arvestada kaht kloostrit, ei ela ükski inimene sisemise kora piirkonnas. Kogu Kailasi ja Manasarovari piirkond on täis pikitud iidseid budistlikke kloostreid, millest paljud seisavad praegu tühjalt.


Link