Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Meditatsioon - Chögyam Trungpa

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Chgyam trungpa.jpg
Buda mediteerib koos pilastega.jpg
Chgyam trungpa rinpoche.jpg
Chgyam trungpa 1970.jpg
Meditatsioon on väga lai teema, aegade jooksul on siin mõndagi uut olnud ja eri usundite vahel on palju erinevusi.

Üldiselt võttes on aga meditatsiooni põhiolemuseks üks kahest vormist.

Esimene pärineb õpetustest, mis käsitlevad eksistentsi olemuse leidmist, teine puudutab suhtlemist välise või kõikehõlmava Jumala mõistega.

Mõlemal puhul on meditatsioon ainsaks võimaluseks õpetusi tegelikkuses rakendada.


Kus on olemas välise "kõrgema" olendi mõiste, seal on ka sisemine isiksus, mida kutsutakse "minaks" ehk egoks.

Niisugusel juhul saab meditatsioonist tee välise olendiga suhtlemiseks, mis tähendab, et inimene tunneb end madalamana ja üritab saada konrakti millegi kõrgema, suuremaga.

Selline meditatsioon põhineb andumusel.

Taolised meditatsiooniharjutused on peamiselt sissepoole pööratud, introvertsed, nagu neid tehakse hinduistlikus traditsioonis, kus rõhutatakse sisemist samadhi seisundit, südame sügavaimatesse soppidesse süüvimist.

Niisugust tehnikat harrastatakse ka kristluse ortodokssetes õpetustes, kus kasutatakse südamest tulevat palvet ja kus rõhk on pandud südamele keskendumisele.

See on vahend enda samastamiseks välise olendiga ning nõuab paratamatult enese puhastamist.


Aluseks on kujutlus, et ollakse Jumalast eraldatud, kuid mingi side on siiski olemas, ollakse veel osa Jumalast.

See võib põhjustada mõnikord arusaamatusi ning, et asjal selgineda lasta, ruleb süüvida sissepoole ja tõsta oma individuaalne tase kõrgema teadvuse tasemele.

Niisugune lähenemisviis kasutab emotsioone ja mitmesuguseid palvelusvõtteid, mille sihiks on kontakteeruda Jumala või mingi kindla pühakuga.

Nende võtete juurde võib kuuluda ka mantrate lausumine.

Teine peamine meditatsiooni vorm on oma lähenemisviisilt peaaegu vastupidine, ent lõppkokkuvõttes võib see viia samade tulemusteni.

Siin ei usuta kõrgemasse ega madalamasse, ei ole arusaamu erinevatest tasanditest ega enese alaarenenuks pidamist.

Iseennast ei peeta alamaks ja see, mida püütakse saavutada, ei ole midagi kõrgemat.



Seepärast ei nõua niisugune meditatsioon sisemist südamele keskendumist.

Siin ei olegi oma keskset mõistet.

Isegi niisuguste harjutuste puhul nagu keskendumine tshakratele ehk keha psüühilistele keskustele on erinevaid lähenemisviise.

Kuigi mõnedes budistlikes õpetustes mainitakse tshakrate mõistet, ei rajane sellega seotud harjutused mingi sisemise keskuse arendamisel.

See meditatsiooni põhivorm on seotud püüdega näha, mis on.

Sel vormil on mitmeid variatsioone, mis aga enamasti rajanevad erinevatel eneseavamise tehnikatel.

Niisuguse meditatsiooni kaudu saavutatav ei ole seetõttu pikaajalise ja visa harjutamise tulemus, millega me upitame end "kõrgemasse" seisundisse, ega ole siin ka transiseisundi saavutamine hädavajalik.


Pigem on tegemist millegi niisugusega, mida võiks nimetada "töiseks" ehk ekstrovertseks meditatsiooniks, kus tuleb omavahel ühendada arukad vahendid ja tarkus nagu linnu kaks tiiba.

Tegelikult oleks ilma välise nähtumuste maailmata peaaegu võimatu meditatsiooniga tegelda, sest inimene ja väline maailm pole eraldatud, nad lihtsalt eksisteerivad koos.

Seepärast ei kerkigi üles suhtlemise ja kõrgema olendiga samastumise küsimust.

Niisuguses meditatsioonipraktikas mängib väga olulist rolli käesoleva hetke mõiste.

See ongi meditatsiooni olemus.

Mida ka ei tehtaks, millega ka ei tegeldaks, eesmärgiks ei ole kõrgema seisundi saavutamine ega mingi ideaali või teooria järgimine, vaid lihtsalt püüd näha, mis on siin ja praegu, ilma mingite auahnete taotlusteta.


Tuleb teadvustada käesolevat hetke, kasutades selliseid meetodeid nagu näiteks hingamisele keskendumine - harjutus, mis on tekkinud just nimelt budistlikus traditsioonis.

Võte rajaneb käesoleva hetke tajumise arendamisel, sest iga hingetõmme on ainukordne, praeguse väljendus.

Iga hingetõmme on järgmisest eraldatud, seda nähakse ja tuntakse tervikuna, mitte visualiseerides ega ka lihtsalt keskendumise abivahendina, vaid sellega tuleb tegelda tervikuna ja korralikult.

Just nagu väga näljane inimene ei pane süües tähelegi, et ta sööb.

Ta on söömisest nii haaratud, et samastab end täielikult oma tegevusega ning peaaegu samastub toidu maitse ja söömismõnuga.

Nii on lood ka hingamisega - kogu mõte on selles, et püütakse antud ajahetke läbi näha.

Niisugusel juhul ei tõusegi küsimust millekski kõrgemaks saamisest ja arvamustel pole erilist tähtsust.


Mingis mõttes annavad arvamused põgenemisvõimaluse: nad põhjustavad teatud loidust ja ähmastavad selget nägemist.

Meie selget teadvust looritavad ette valmismõeldud mõisted ja kõike, mida me näeme, üritame siis sobitada mingisse lahtrisse või viia kuidagimoodi vastavusse oma eelarvamustega.

Seepärast võivad mõisted ja teooriad - ning ses mõttes ka teoloogia - saada takistuseks.

Nüüd võib tekkida küsimus, mis mõte on siis üldse budistlikul filosoofial.

Et on olemas pühakiri ja tekstid ja et kindlasti on olemas ka mingi filosoofia, millesse uskuda, kas pole see siis üks järjekordne mõiste?

Noh, sõltub inimesest, aga enamasti pole see arusaam õige.

Kohe algusest peale üritatakse mõisteid ületada, vahest koguni vägagi kriitiliselt, üritatakse teada saada, mis on.


Tuleb arendada kriitikameelt, see ergutab taipu.

Algul võib see panna ära põlgama kõike, mida õpetajad ütlevad või mida raamatuis kirjutatakse, aga siis hakatakse järk-järgult midagi ära tundma ja enese jaoks leidma.

Seda nimetatakse kujutluste ja tegelikkuse kohtumiseks, kus teatud sõnade ja mõistete tunnetamine puutub kokku intuitiivse teadmisega, kuigi vahest üsnagi ähmaselt ja ebatäpselt.

Võib tekkida kahtlusi, kas see, mida õpitakse, on õige või mitte, kuid üldiselt tuntakse siiski, et ollakse millegi avastamise äärel.

Ei ole võimalik kohe täiuslikuna alustada, kuid kusagilt tuleb ju alustada.

Ning kui arendada seda intelligentset, intuitiivset taipu, hakkab pikkamööda, järk-järgult tärkama tõeline intuitsioon ning kujutluslik või viirastuslik element hakkab selguse ees taanduma, kuni lõpuks kaob.


Viimaks muutub ähmane avastamise tunne väga selgeks, nii et ei jää enam peaaegu mingit kahtlust.

Ka sel astmel on võimalik, et ei suudeta oma avastust sõnades väljendada või täpselt paberile panna - ja õigupoolest, kui seda püütakski teha, oleks tegemist oma võimaluste piiramisega, järelikult millegi üsna ohtlikuga.

Siiski saavutatakse tunde kasvades ja arenedes lõpuks vahetu teadmine: ei saavutatagi nagu midagi sellist, mis oleks teist eraldi.

Te muutute tehtavaga üheks nagu võrdluspildis näljasest mehest.

Seda on võimalik saavutada üksnes meditatsiooni kaudu.

Seetõttu on meditatsioon suurel määral harjutamise asi, praktiline tegutsemine.

Siin pole küsimus mitte sügavale sissepoole minekus, vaid väljapoo1e laienemises ja avardumises.


Need ongi kahe meditatsioonitüübi peamised erinevused.

Esimene võib enam sobida ühtedele, teine teistele.

Ei ole nii, et üks oleks teisest parem või täpsem.

Ent igasuguse meditatsioonivormi puhul tuleb kõigepealt üle saada suurtest nõudmistest ja auahnetest taotlustest, mis on kõige suuremateks takistusteks.

Teisele inimesele, näiteks gurule, nõudmiste esitamine ja taotlus saada tehtavast mingit kasu tekivad eneses kasvatatud ihast või himustamisest; himustamine on otsekui koondmõiste. See koondmõiste on oma põhiolemuselt pime.

See on, nagu oleks teil üksainus silm, mis asuks rinna peal.

Kõndides ei saaks te pead pöörata ja nägemisulatus oleks piiratud.

Kuna te näete ainult ühes suunas, pole teil ka taipu pead pöörata.

Seetõttu võite kergesti kukkuda.


Teie himu on nagu loor ja saab kergesti takistuseks käesoleva hetke leidmisel, kuna himu rajaneb kas tulevikul või püüdel jätkata midagi, mis oli minevikus - nii et käesolev unustatakse üldse ära.

Võib-olla tehakse küll mingeid pingutusi käesolevale keskenduda, kuid ainult oma kakskümmend protsenti teadvusest tuginebki praegusele, ülejäänu on laiali minevikus ja tulevikus.

Seetõttu pole piisavalt jõudu, et näha olevat vahetult.

Ka siin mängib isetusõpetus väga tähtsat osa. Küsimus pole üksnes ego olemasolu eitamises, sest ego on midagi suhtelist.

Kus on olemas teine isik, kõrgem olend või millegi meist eraldi oleva mõiste, seal kaldume mõtlema, et kuna on olemas midagi väljaspoolset, peab ka ego midagi olema.

Väline nähtumus muutub mõnikord kole rusuvaks, kõikehõlmavaks, sel näivad olevat kõiksugused hukutavad ja agressiivsed jooned, seepärast püstitame selle vastu mingi kaitsemehhanismi, mõistmata, et ka see mehhanism iseenesest on välise pikendus.


Püüame end välisest eraldada ja see loob meis mingi hiiglasuure mulli, mis koosneb üksnes õhust ja veest või antud juhul hirmust ja välise peegeldusest.

Hiigelmull takistab värske õhu juurdepääsu ning see ongi "mina" - seesama ego.

Nii et ses mõttes on ego küll olemas, kuid tegelikkuses on ta meelepetteline.

Kui sellest on aru saadud, tahetakse tavaliselt luua mõnd välist iidolit või varjupaika.

Aiateadlikult teatakse, et see "mina" on ainult mull, mis võib iga hetk lõhkeda, seepärast üritatakse teda kaitsta nii hästi kui võimalik - kas siis teadlikult või alateadlikult.

Ego kaitsmisel oleme tegelikult isegi niisuguse osavuseni jõudnud, et meil on õnnestunud seda aastasadu säilitada.

Võrdluseks võiks tuua inimese, kellel on väga kallid prillid, mida ta hoiab karbikeses või mõnes muus hoiukohas, et neid kaitsta, nii et isegi juhul, kui teised asjad purunevad, jääksid prillid terveks.


Ta ehk leiab, et teised asjad võivad raskustes terveks jääda, ent ta teab, et mitte prillid - karbis aga püsiksid nad kauem.

Nõnda säilib ka ego kauem, kuna inimene kardab, et see võib iga hetk mõraneda.

Ego purunemise ees tuntakse hirmu, sest see oleks liig - inimene tunneks end liialt paljana.

Ja väljaspool meid asub niisugune lumm, niisugune võlu - kuigi see on tegelikult meie endi peegeldus.

Seepärast polegi egotuse mõiste mitte üksnes "mina" olemasolu või mitteolemasolu küsimus - võib ka öelda, et Jumala olemasolu või mitteolemasolu küsimus.

Pigem on tegemist mulli kujutlusest lahtiütlemisega. Kui see on tehtud, pole vajagi egot tahtlikult purusrada ega Jumalat tahtlikult taunida.

Ning kui see tõke on eemaldatud, võime otsekohe avarduda ja edasi liikuda.

Ent seda on võimalik saavutada üksnes meditatsiooni kaudu, millele tuleb läheneda väga praktiliselt ja lihtsalt.

Siis võib igast asjast leida müstilise rõõmu või armu või ükskõik millise kogemuse.


Seda püütakse saavutada "vipassana" ehk "taipamise" meditatsooniharjutusega.

Kui distsipliini põhinõuetele on alus pandud ja oleme endas arendanud korrapärase olukorra käsitlemise viisi - kas hingamise või kõndimise või ükskõik mille - siis mingil astmel hakkab tehnika järk-järgult vaibuma.

Reaalsus avardub tasapisi, nii et meil ei tarvitse üldse mingit tehnikat rakendada.

Ning sel puhul pole tarvis keskenduda sisemisele, vaid võib üha enam avarduda väljapoole.

Ent mida enam avardutakse, seda lähemale jõutakse keskmeta olemasolu mõistmisele.


Niisugune on meditatsiooni põhimudel, mis rajaneb kolmel peamisel teguril: esiteks, mitte keskenduda sisemisele, teiseks, mitte igatseda kõrgemale tõusta ja kolmandaks, samastuda täielikult praeguse koha ja hetkega.

Need kolm elementi läbivad kogu meditatsioonipraktika algusest kuni teostumise saavutamiseni.

Üldiselt ei saa meditatsioonijuhiseid anda klassis.

Õpilase ja õpetaja vahel peab olema isiklik suhe.

Samuti on iga põhitehnika, näiteks hingamise jälgimise raames teatud teisendeid.

Ent vahest peaksin ma lühidalt peatuma põhilisel mediteerimisviisil - ning seejärel, kui tahate, võite kindlasti jätkata ja saada meditatsiooniõpetajalt uusi juhiseid.

Nagu me juba rääkisime, ei ole taolise meditatsiooni eesmärgiks mitte püüd arendada keskendatust.


Kuigi paljud budismialased raamatud väidavad, nagu oleks niisugused harjutused nagu shamatha keskendatuse arendamiseks, arvan siiski, et see termin on teatud mõttes eksitav.

Võib jääda mulje, et meditatsiooniharjutusi saab kasutada ärilistel eesmärkidel ja et nende abil suudetakse keskenduda rahalugemisele või midagi sellesarnast.

Meditatsioon ei ole aga üksnes äriliseks kasutuseks, siin on keskendumisel teistsugune tähendus.

Tavaliselt ei suuda inimene tõeliselt keskenduda.

Kui püütakse seda teha kõigest jõust, on tarvis mõtlemist, mis keskenduks antud teemale, aga ka midagi, mis kiirendaks asja käiku.


Seega on siin tegemist kahe protsessiga, kusjuures teine protsess on omamoodi valvur, mis jälgib, et te teeksite kõike õigesti.

See osa tuleb kõrvaldada, muidu muutub inimene lihtsalt enesest rohkem teadlikuks, ta ei ole tegelikult keskendusseisundis, vaid pigem teadvustab, et keskendub.

Sellest saab nõiaring.


Seetõttu ei ole võimalik ainuüksi keskendatust arendada, kõrvaldamata koondatud valvsust, püüdu olla hoolas - see tähendab, kõrvaldamata egot.

Seega shamatha ehk hingamise jälgimise harjutus ei ole seotud hingamisele keskendumisega.

Idamaades on üldlevinud ristijalu istumisasend ning kui te suudate nõnda istuda, on soovitatav seda teha.

Siis võib end harjutada maha istuma ja mediteerima suvalises kohas, kasvõi keset põldu ning pole tarvis muretseda, et pole tooli, ega otsida, millele istuda.

Kehaasendil on ka teatav tähtsus.

Näiteks, kui pikali heita, võib magama jääda; seistes aga kiputakse kõndima.

Neil aga, kel on raske ristijalu istuda, oleks päris kasulik istuda toolil: õigupoolest tuntakse toolil istumise asendit budistlikus ikonograafias Maitreya asanana, nii et ka see on päris vastuvõetav.



Siingi on oluline hoida selg sirge, et hingamisel ei tekiks pinget.

Ja mis hingamisse endasse puutub, siis sellele ei tule keskenduda, nagu me juba rääkisime, vaid tuleb püüda hingamistundega üheks saada.


Algul on vaja veidi pingutada, kuid kui oled juba mõnda aega harjutanad, hoiad tähelepanu lihtsalt hingamise liikumise piiril: see kõik tuleb üsna loomulikult ja polegi eriti tarvis püüda meelt hingamisega siduda.

Üritatakse tunnetada hingamist - hingad välja, hingad sisse, hingad välja, hingad sisse - ja tavaliselt on nii, et väljahingamine on sissehingamisest pikem ning see aitab märgata väljahingamise ruumilisust ja avardumist.


Väga oluline on ka vältida pidulikkust, tunnet, et osalete mingis erilises rituaalis.

Tuleb olla täiesti loomulik ja sundimatu ning lihtsalt samastuda hingamisega.

See ongi kõik, siia juurde ei kuulu mingeid ettekujutusi ega analüüse. Kui mõtted ka tekivad, vaadelge neid kui mõtteid, mitte kui mõtlemisainet.

Tavaliselt, kui meil tulevad mõtted, juhtub see, et me ei teadvusta üldsegi, et need on mõtted.

Oletagem, et keegi plaanib oma järgmist puhkusereisi: ta on oma mõtteisse nii süvenenud, et arvab juba peaaegu end reisil olevat ega märkagi, et need on vaid mõtted.

Kui aga mõistetakse, et sellise pildi on loonud paljas mõte, hakatakse seda kõike vähem reaalsena nägema.


Pole tarvis meditatsiooni ajal mõtteid maha suruda, tuleb vaid mõista mõtetele omast mööduvust, läbipaistvust.

Pole mõtet lasta end neist sisse mässida ega neid ka ära tõugata, lihtsalt vaadelge neid ja pöörduge siis hingamise jälgimise juurde tagasi.

Asja tuum on kõigega leppimise arendamine, seepärast ei tohiks mingeid piire tõmmata ega lasta end ühestki võitlusest kaasa kiskuda.

See ongi peamine meditatsioonitehnika ning pealegi üsna lihtne ja sirgjooneline.


Pole tarvis tahtlikke jõupingutusi, enesevalitsust ega püüdu olla rahulik.

Selleks kasutataksegi hingamist.

Hingamist on kerge tajuda ning pole vaja olla enesest teadlik ega midagi erilist teha.

Hingamine on igaühel omast käest võtta ja seda tuleb lihtsalt tajuda. See ongi põhjus, miks algul on tehnika nii oluline.

See on peamine alustamise viis, kuigi tavaliselt jätkub ja areneb ta igal üksikjuhul omamoodi.

Mõnikord leiate, et teete kõike pisut teistmoodi kui siis, kui alustasite - et teete kõike päris spontaanselt.

Seda ei liigitata algajate või edasijõudnute tehnikaks.

Ta lihtsalt kasvab ja areneb pikkamööda.

link