Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Difference between revisions of "Meele tõde . Harri Kingo"

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
(Bot: Automated import of articles)
(No difference)

Revision as of 09:14, 4 January 2016

yuyu108uuyuMeele tõde . Harri Kingoyuyu108uuyu

Harri KIngo.jpg
Brass-Band.jpg
Digital-brain.jpg
Addict-desire.jpg
Afraid-.jpg
Baby washing.jpg


Rääkimine ja kuulamine, ka lugemine, on vahendatud info saamine, kus see, mida tahetakse öelda, on kodeeritud sõnadesse, sümbolitesse, keelde, ja on tohutult vaesem, kui see, mida kogetakse. On suur vahe, kas kuulda või lugeda jutustust tormisest ja päikselisest mererannast, või seal ise seista, tuules ja päikeses, valged laineharjad jalge ees liiva mürisemas ja seda kõike näha oma silmaga, kogeda ilma tekstilise jutustuse vahenduseta. Ka eesti rahva vanasõna ütleb, et "Parem üks kord näha kui kümme korda kuulda".

Pean siinkohal kogemuse all silmas terviklikku ja vahetut meeltega kogemist, ja mitte pelka vahendatud ja eelnevalt kodeeritud info saamist, mis vajab veel kuulaja peas dekodeerimist ja mis seeläbi on alati moonutusi sisaldav ja kahvatu vari võrreldes reaalse vahetu meelte läbi saadava kogemuse endaga.

Selline vaikiv, vaid vahetult meelte vahendusel saadav kogemus millestki-kellestki ilma eelkontseptsioonideta, ilma kogemusest kontseptsioone loomata, kui saame vaid faktiliselt meeltega tajutavat otsest infot, millele pole veel lisandunud ega lisandu ka hiljem sellisel otsesel meelte abil kogemisel saadud kodeeritud info - kogemuse ümberjutustamine iseendale - on märksa adekvaatsem oma tähelepanelikule vaatajale saadava meelelise info kogemise eheduses, kui on kogemisest alguse saanud, kuid juba sõnaline ja aru vormelitesse valatud info, mis varjutab algse puhta meelekogemuse ja asendab selle mõtteskeemidega meie peas ja teadvuses. Meie teadvus - meisse meie endi poolt eelnevalt võetud kodeeritud info - hakkab kohe moonutama seda esmast, sõnatut ja otsest meelte abil vastuvõetavat faktitõde - meele tõde, meele tõelust.


Me teame sama oma tavaelust. Esmane kogemus kellestki on üks, kui aga asudes temaga suhtlema, võib selguda, et ta on hoopis teistsugune. Jah, suhtlemine lisab inimese kohta infot, kuid samal ajal asetab inimese ka meis kohe tekkivatesse või varem valmis olevatesse kontseptuaalsetesse raamidesse, moonutades seda vahetut ja ehedat, mida esimesel hetkel oma meeltega kogesime.

On tõetera sees arvamusel, et esmakogemus, kus puuduvad veel kontseptuaalsed tõlgendused isikust ja tema igasuguste tema taustade teadmised, on kõige õigem ja sageli ka määravam info temast, on õigem oma eheduses ja vahetuses, kui edasine pärastine pikk suhtlus, mille käigus loome enestele paratamatult juba skemaatilise pildi isikust, mis alati erineb sellest, mis ja kes ta tegelikult on.

Kuid tõde ka see, et me tavaliselt ei oska selle esmakogemuse väärtust üldse märgata ja "magame maha" selle ehk kõige tõesema hetke inimesest.

Siin virtuaalis, aga sageli ka meie reaalelus, on isikute vahel vaid keelelis-sõnaline suhtlus, puudub aga see otsene meeleline vahetu kogemus - sõnatu ja vahetu inimese kodeerimata meeltega kogemine. See meeleline esmakogemus, kui seda osata endas tähele panna ja seda mitte maha magada, võib olla otsesem ja adekvaatsem info inimese kohta kui see, mis me aja jooksul temaga suheldes temast ise endale loome - õigem kui mistahes "sisemine kontseptuaalne pilt", mille suheldes pikemalt tegelikult inimesest enesele loome ja mis polegi enam tõeline tema.

Eneseloodud tehispilte teistest kanname me siin ja ka elus kõik, ja sageli ollakse väga enesekindlad ja isegi välistatakse võimalus enese ekslikkuse kohta, arvates, et see iseloodud tehispilt teisest isikust ongi see "tõeline tema"...

Budismis peetakse sellist otsest meelte läbi saadavat kogemust väga tähtsaks. See saabub siis, kui inimene on endas ületanud kõik need maailma kontseptuaalsed käsitlused, kui ta on need endast kõrvale jätnud ja kogeb maailma vaid oma viie meele abil.

Selline kontseptsioonideta otsene meelte abil kogemine, ilma kogetavat keelemärkidesse ja mõtteskeemidesse oma teadvuses panemata, on budismi kohaselt suur samm tegelikkuse õige nägemise suunas ja väga oluline praktika. Asjad ON siis just need, mis nad ON. Mitte meie endi jutustus maailmast meile endile.

Budismis tuleb ületada esmane pinnaline ja tehislik aru loodud kontseptsioon maailmast ja osata võtta vastu see, mida meeled tegelikult ja moonutamata m eile maailmast vahetult annavad. Teadvusel on kalduvus asetada maailm lahtritesse, kuid vahetu meeleline kogemine on otsene info maailma kohta, ja sellise tehnika läbi jäetakse kõrvale inimlik kontseptuaalne maailm, et saabuks vaade, kus "Jõed on taas jõed ja mäed on taas mäed" - just nii, nagu nad ON, mitte aga nii, nagu me neist arvame ja neid lahterdame ja "oma pilti" paigutame.

Esmakogemus enne igasugust aru skematiseerimist kaob ja hajub õige ruttu meie aru kontseptsioonide rägasse. Budistlik praktika väärtustab just sel põhjusel inimese meelelist esmakogemust - vahetut esmast nägemist, kuulmist, lõhna, maitsed, puudet. Sest see on õige ja tõeline vaade maailmale ja iseendale selles maailmas. Nii tuleb elada ja selline elu on elamine tões ja tõeluses.

Huvitav on ka märkida, et Tiibeti Surnuteraamat räägib täpselt sama meie surmakogemuse kohta - oma surmas me esmaselt kogeme olemise täiuslikkust, ja seda nimetatakse Algkirkuse esmakogemuseks. Kuid inimene ei oska seda Algkirkust ei ära tunda, sellesse jääda, selleks saada, see olla - inimene hakkab olemise asemel kõike koheselt kontseptualiseerima ja mõne aja pärast ta ei tunne Algkirkust enam ära ja jääb oma kontseptsioonide - nn. teadvuse karma - meelevalda, mis ta paratamatult viib järgmisesse sündi.

Tegelikult on iga uus ja tavaline igapäevane meie millegi kogemine enne selle kogemise kontseptualiseerimist just selline "maine algkirkuse" kogemine juba eluajal - asjade otsene, selge nägemine sellena, mis need asjad on ise.

Kuna me kaotame kohe ja kiiresti millegi-kellegi tegeliku ja tõese, adekvaatse ja otsese meeltega kogemise, ega oska seda, mis on, märgatagi, siis ongi budistlik praktika suuresti suunatud sellise algse asjade vahet u kogemise saavutamisele ja selle seisundi püsivaks muutmisele. Kes nii oskab asju näha, iseennast sealhulgas, see läbib ka surmavalla ja võib surmas Algkirkuse ära tunda ja sellesse jääda, vabanedes taassünni vajadusest. Kui näiteks õpetaja soovitab õpilasel keskenduda hetkele kahe mõtte vahel, siis just sellisele puhtale Algse Meele kogemisele ta õpilast suunabki.

Seega, need ida "salatarkused" ja "sealpoolsuse müsteeriumid" on tegelikult meie endiga siin ja praegu ning igal hetkel toimuvad sündmused ja nende kogemised, me lihtsalt ei tunne neid nende algsuses, vahetus terviklikkuses ja täiuslikkuses ära ega aimagi, kui lähedal meile tegelikult on see seesmine kirkusseisund, mida kontseptuaalsel tasandil leida pole võimalik. "Samsaara on nirvaana" - nii on seda budismis lühidalt ka kokku võetud.

Jeesus ütles, et me vaataksime ja kogeksime maailma nagu lapsed - avatuna usus kui usalduses ja ilma kontseptsioone maailmast loomata. Eks lapse meeled olegi veel arukusest vabad ja ta usaldab oma meelekogemust ja kogetavat enam kui oma kontseptsioone - neid tal veel suurt polegi.

"Olge laste sarnased!" oli Jeesuse täpselt samane õpetus kui see, mida seletavad ida gurud ja õpetajad meile teises religioosses ja filosoofilises kontekstis, ja mida me üritame suruda oma mõistuslikesse vormidesse ja valemitesse selle asemel, et lihtsalt kogeda ja olla üks sellega, mis meis on Tõelus - ja seda ilma mistahes taustade ja skeemideta.