Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Mis meiega juhtub, kui me sureme?

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Burial graveyard.jpg
Burial place.jpg
Burial-womanchild.jpg
Burial sky- corpse.jpg
Burial-sky birds and corpse.jpg
Burial sky -birds2.jpg
Burial-cry.jpg
Burial-bali.jpg


See on küsimus, mis ületab sotsiaalsed, poliitilised, majanduslikud ja soolised piirid, jäädes meie olemasolu ainsaks osaks, mis on ühine kõikidele inimestele.

Ometi on sellest ajast saadik, kui homo sapiens hakkas sada tuhat aastat tagasi selle küsimuse üle esimest korda mõtisklema, vastus käest libisenud.

Mis siis ikkagi juhtub, kui me sureme? Mis saab meie hingest, vaimust, isiksusest – meie tõelisest olemusest?

Kas meil üldse on hing või on see meie enda välja mõeldud illusioon, et luua mulje püsivusest ja säilitada lootus surematusele?


Ateisti jaoks on vastus lihtne.

Kuna mõistus ei ole midagi muud kui kude, mis on kapseldunud luust ümbrisesse, siis ei saagi meiega pärast surma midagi juhtuda.

Meie olemus, isiksus, vaim, hing – või kuidas iganes soovime oma teadvust nimetada – lihtsalt lakkab olemast.

Kuivõrd ajurakud hoiavad meid elusana, siis nende hukkudes sureb ka elus hoitud vaim ja meie ajal siin planeedil pole rohkem tähendust kui see, mis me ise oleme otsustanud sellele üürikese siinviibimise jooksul anda.


Kuid enamikku inimesi ei rahulda vastus, mille järgi oleme ainult üks suur kosmiline juhus ja seega pole meie elul ülimat eesmärki.

Ükskõik kui võimsaks, kuulsaks või jõukaks me ka saame, paari sugupõlve pärast on meie nimi parimal juhul ajaloo ääremärkuseks.

Isegi suurimad meist unustatakse täielikult kõige rohkem paari sajandi pärast, nagu poleks neid kunagi sündinud.

Selline lähtepunkt sunnib nentima, et meie olemasolul pole tähendust ja hoolimata universumi ilust ja hiilgusest ei kesta see kauem kui kevadine lill, mis õitseb vaid selleks, et mõne lühikese elupäeva järel närbuda ja surra.


Aga midagi sügavat inimese südames teab paremini.

Me mõistame vaistlikult, et oleme enamat kui oma kehaosade summa.

Seepärast usub suurem osa inimesi, et isiksus elab ühel või teisel kujul üle kehalise surma ja kestab edasi pikka aega pärast seda, kui keha on mullaks saanud.


Mõni inimene kujutleb, et me saame vaimudeks ja jääme kõigest kehatuteks hingedeks, kes sihitult mööda maad ringi liiguvad ja on küll suutelised tunnetama füüsilist maailma, kuid võimetud sellega tähenduslikul viisil ühendust võtma. Minu arust on see suurepärane põrgu kirjeldus ja tõstatab küsimuse ellujäämise mõttekusest üleüldse.

Teised jälle – õigupoolest suurem osa inimesi – usuvad, et me ei jätka olemist lihtsalt kummitustena, vaid liigume edasi mõnele teisele eksistentsitasandile.

Enamasti on eelistatuim sihtpunkt taevas – koht, kus meie teadlik isiksus ei ole enam kehasse aheldatud ja kus elame igavesti õndsuses ja rõõmus.

On neid, kes kätkevad sellesse ideesse ka uskumuse põrgust – igavene agoonia nendele, kes osutuvad kurjaks ja on neetud lõputusse piina, kahetsusse ja hirmu.


Kõik need seisukohad muudavad meie aja siin planeedil lihtsalt silmapilguks igaviku taustal, samal ajal kui otsustel, mida me kehas viibimise ajal teeme – või ei suuda teha –, on sügavad ja igavikulised tagajärjed.

Kahjuks taandab see seisukoht füüsilise maailma pelgalt kosmiliseks “haudejaamaks”, mis on olemas vaid selleks, et sünnitada uusi hingi, kes viibivad siin lühikese millisekundi, enne kui lendlevad üles (või varisevad alla) oma lõplikku seisundisse.

Peab tunnistama, et see idee muudab elu küll ülitähtsaks, kuid paneb samas ka imestama, miks füüsiline maailm on üldse vajalik.

Kui universum on kõigest vahejaam meie loomiseks, siis miks ei võiks olla nii, et me sünnime otse vaimsesse maailma?

Milleks on vaja taluda füüsilise reaalsuse valu ja raskust – eriti veel, kui on olemas tõeline oht, et teenime oma pahategudega ära hoopis põrgu –, kui meie ainus eesmärk on vaimne reaalsus?

Selles mõttes tundub kehaline olemasolu mitte ainult mõttetu, vaid võib-olla isegi ohtlik.


Kuid on siiski veel üks seisukoht, mida tuleks arvestada.

Läänes on seda kuni viimase ajani suures osas eiratud, kuid selle on tuhandete aastate jooksul omaks võtnud miljardid inimesed üle maailma.

See on uskumus, et füüsiline maailm pole tähendusetu või kaduv, vaid igavene.

Selle idee järgi ei ela meie hing edasi mitte kusagil eeterlikus Eedenis või Hadeses, vaid eksisteerib igavesti jätkuvate taassündide kaudu füüsilisse maailma, muutes meie aja siin planeedil mitte üheks põgusaks kogemuseks, vaid korduvaks protsessiks, mis teostub tuhandete eluaegade jooksul.

Seda ajatut uskumust – ennetab nii kristlust kui ka islamit mitme sajandiga – on eri kultuurides teatud erinevate nimede all, kuid praegusel ajal on see vast kõige paremini tuntud reinkarnatsiooniteooriana.


Traditsiooniliselt pole usk reinkarnatsiooni olnud juudi-kristlikus ja islamimaailmas kuigi populaarne ega ulatuslik.

Tavaliselt on seda nähtud millegi marginaalsena, mille on omaks võtnud New Age’i liikumisega ja idast pärinevate uskumustega mehkeldajad, või, veel hullem, “tabloid”-usuna, millel pole rohkem sisu kui astroloogial, kaartidega ennustamisel või ravivatel kristallkuulidel.

Niisiis kuni suhteliselt hiljutise ajani pole reinkarnatsiooni ideed käsitletud elujõulisena ja see on enamasti pagendatud lääne religiooni “tagaruumi” nagu mõni ärapööranud, kuid üldiselt ohutu sugulane.


Kuid näib, et suhtumine on hakanud muutuma, eriti kahekümne esimesel sajandil.

Inimesed on uuele avatumad ja valmis hülgama isegi kaua hoitud religioosseid uskumusi, kui need ei suuda enam küsimustele vastuseid anda.

Kuna lääne inimesed muutuvad teistsuguste ideede vastu üha uudishimulikumaks ja sallivamaks, kogeb reinkarnatsiooniteooria läänes midagi renessanssi taolist.

Tegelikult selgus 1998. aastal läbi viidud Harris Polli1 küsitlusest, et neljandik kõikidest ameeriklastest usub mingisse reinkarnatsioonivormi (mitte-kristlaste seast terve kolmandik) ja isegi paljud teadusharidusega inimesed, keda on hämmastanud eelmiste elude hästi dokumenteeritud mälestuste suur kasv, on valmis idee üle järele mõtlema.

Reinkarnatsionistlik uskumus ei ole enam nii lihtsalt kõrvale heidetav eksootiline veidrus kui varem, vaid on muutumas peavooluks; mida kaugemale uude aastatuhandesse inimkond edasi liigub, seda populaarsemaks näib reinkarnatsiooni idee muutuvat.


Reinkarnatsiooni-usu tärkav “renessanss ” on selle raamatu põhjuseks.

Ma olen kindlalt veendunud, et leidub palju inimesi, kes on taaskehastumise ideest huvitatud, ent tunnevad puudust erapooletust ja otsekohesest käsitlusest, mis oleks esitatud küllaltki kergestiloetavas, mitteteaduslikus stiilis, et nad saaksid ise otsustada, kas sellel ideel on neile midagi öelda.

New Age’i prohvetid, religioonid ja ilmalikud laimajad ründavad reinkarnatsiooniteooriat tihti kui ohtlikku ketserlust või ebateaduslikku, valgustamata pseudo-teadust.

Sellises olukorras on raske leida võimalust kaaluda idee plusse ja miinuseid, sattumata igasuguste propagandistide mõju alla, kes ihust ja hingest on andunud ainult oma loo jutustamisele.


Just sellist pealiskaudsust loodabki see raamat parandada.

Kui soovid, siis võid seda võtta kui reinkarnatsiooni “õpikut”.

Selle eesmärk ei ole pakkuda lõplikku ja kõikehõlmavat vastust (mis teeks sellest kaugelt ulatuslikuma teose), vaid anda alus intelligentseks arutluseks.

Selline raamat oleks aidanud mind ennast, kui ma oleksin seda lugenud kakskümmend aastat tagasi, nüüd loodan, et need, kes on huvitatud taassünni võimalustest, leiavad, et teos on neile kasulik.

Oleksin ebaaus, kui teeskleksin, et mul ei ole reinkarnatsiooni kohta oma arvamust.

Ma usun reinkarnatsiooni, kuigi see idee pole kunagi olnud osa minu algsest usundist.

Mul on evangeelne kristlik taust ja ma arvasin kakskümmend aastat, et reinkarnatsionistlik uskumus on võõras, ebapiibellik ja ehk isegi deemonlik õpetus, mis juhib miljonid inimesed eksitusse.

See oli miski, mille vastu ma isiklikult võitlesin.

Ma ei teinud seda mitte teadmistele tuginedes, vaid rohkem mugavamalt teadmatuse vaatepunktist lähtudes.

Uskusin end aru saavat, mis on reinkarnatsioon ja kuidas see toimib, ent aastad on mulle näidanud, kui vähe ma tegelikult teadsin ideest, mida ma nii kiiresti olin valmis maha tegema.

Kuid kuidas saan ma seda teemat erapooletult ja tasakaalustatult käsitleda, kui olen taaskehastumises veendunud?

Te võite arvata, et ma pole erapooletum enesekindlast laimajast või vaimustunud pooldajast.


Ma ei saa eitada, et see etteheide on õigustatud ja et mu isiklikud uskumused mitte ei aita, vaid pigem takistavad arusaamist sellest valdkonnast, kuid ehk teeb mind pädevaks tõsiasi, et olen vaadelnud teemat võrdse siirusega mõlema osapoole seisukohalt.

Ma mõistan hästi nii reinkarnatsionisti kui ka anti-reinkarnatsionisti väiteid ja nii saan taaskehastumise idee tugevusi ja nõrkusi tunnetada paremini kui see, kes on teemat tavapäraselt käsitlenud ainult ühest seisukohast lähtudes.

Jäägu lugeja otsustada, kas tegemist on tõeliselt erapooletu teosega.

Igal juhul on mul kavatsus anda mõlemale poolele sõnaõigus, olles nii õiglane kui võimalik.

Selguse huvides jagasin ma materjali kahte ossa.

Esimene osa raamatust – esimene kuni üheksas peatükk – annab põgusa ülevaate reinkarnatsiooni käsituse ajaloost ja tegeleb teaduslike ning mõistuspäraste tõenditega, mis räägivad reinkarnatsiooniteooria poolt või vastu.

Eesmärk on viia lugeja kurssi selle käsituse tänapäevase taustaga ja anda ulatuslik ülevaade vaidluse põhipunktidest.

Teine, raamatu teoreetilisem osa tegeleb reinkarnatsiooni mehhanismiga: kuidas see väidetavalt toimub, mis on selle eesmärk ja mida see kõik tähendab.

Püüan uurida erinevaid hüpoteese ja näidata, kuidas need omavahel sobituvad, võttes arvesse iga teooria loogikat, et näha, kas need peavad vastu ratsionaalsele mõtlemisele ja teaduslikele tõenditele.

Ilmselgelt on see raamatu spekulatiivsem osa, kuid peaks rahuldama nende inimeste uudishimu, kes tahavad saada teemast võimalikult tervikliku pildi.


Viimaks olgu märgitud, et vastupidiselt paljudele sarnastele raamatutele ei sisalda see teos mingit kanaldatud infot kehatutelt vaim-teejuhtidelt ega ka kuulujuttudel põhinevaid lugusid regressioonist eelmisse ellu.

See ei tähenda, et nii saadud informatsioon ei võiks olla asjakohane või väärtuslik, kuid ma olen valinud analüütilisema käsitlusviisi.

Kui ma ka viitan aeg-ajalt sellistele allikatele, siis on tegu – nii palju, kui ma võin tagada – usaldusväärsete asjatundjate esitatud teaduslike tõendatud juhtumianalüüsidega, samuti tuginevad iga seisukoha poolt- ja vastuargumendid puhtale loogikale.

Saab näha, kas minu “loogikataju” vastandub teiste omale, aga vähemalt on mu meelestatus selline.

Seetõttu on siin käsitletud ainult ühte eelmise elu juhtumit – see on esitatud näitena, millist loogikat kasutatakse hea reinkarnatsioonijuhtumi seletamiseks või “laimamiseks” – ja paar isiklikku lugu, et näidata, kuidas eelmine elu võiks mõjutada praegust.

Ülejäänu tugineb dokumenteeritud tõenditele ja minu enda avastustele, mis jäävad loodetavasti mõistuse piiridesse.


Ma loodan südamest, et see teos aitab lugejal veidi mõista, kuidas siirad, mõistlikud ja intelligentsed mehed ja naised võivad omaks võtta nii ainulaadse uskumuse, nagu seda on usk reinkarnatsiooni, ja kas või natuke määratleda oma vaimset teed.

See raamat räägib võimalustest, mitte ainult inimhingest, vaid ka -südamest; see on igavikulootusest, mis sisaldub filosoofia püüetes väljendada väljendamatut ja tõusta üles Jumala palge ette.

Loodetavasti aitab see teos leida vähemalt ühe osa vastusest, mis on ka kõik, mida üks surematuse teemat käsitleda püüdev raamat suudab teha.