Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Mis on meditatsioon?

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Dhyanalinga meditation1.jpg
Meditation-00.jpg
Headphone meditation.jpg
Meditation68.jpg
Meditation-zen-0.jpg
Meditation-practice3.jpg
Meditation-zen.png
Meditation image 400 w.jpg
Meditation0.jpg


Ladina meditatio vasteks tarvitatakse eesti keeles mõtisklus, mõlgutlus, meelisklus, aga ka hardumus, ja meditari tähendaks siis mõtisklema, mõlgutlema

Inglise keeles tähendab meditation eelkõige millegi üle hoolikalt ja sügavalt pika aja jooksul mõtlemist või mitmesuguste eri nähtuste jms detailset tundmaõppimist meeles, aga ka mingi aja jooksul rahus ja vaikuses püsimist kui religioosse harjutamise üht osa.


Nõnda on sõna meditatsioon tähendusväli küllalt lai ja selle sõnaga võib tähistada erinevaid asju.

Mitte iga meditatsioon ei ole meditatsioon ja vastupidi.


Budismialases kirjanduses on sõna meditatsioon kasutatud peamiselt kahe sanskritikeelse sõna – dhyāna ja samādhi – vastena.

Dhyāna on moodustatud tegusõna juurest dhyā, mis tähendab mõtisklema, ette kujutama, meeles pidama, läbi mõtlema.

Eesti keeles on seepärast pakutud dhyāna vasteks mõtlus (kui miski, mis on seotud mõtlemisega, aga mis pole üksnes mõtlemine).

Samādhikokkuvõtmine, ühendamine, sügav keskendumine, täideviimine jne.

Seetõttu on samādhi vasteks selles kontekstis keskendumine või veel parem keskendatus, sest samādhi ühenduses dhyāna´ga tähistab eelkõige seisundit, kui eeldust dhyāna´ks (ilma keskendumiseta ei saa olla mõtlust).

Järelikult, kui keegi teeb harjutusi selleks, et kontsentreerida meelt – olla keskendunud –, ei mediteeri ta veel.

Kui keegi on harjutustes saavutanud edu ja on keskendunud, ka siis ei ole veel tegu meditatsiooniga dhyānaSamādhi ei ole dhyāna ja ilma samādhi ´ta ei ole dhyāna´t.

Kui treial treib süvenenult mingit detaili, viibib ta samādhi´s – on keskendunud oma tegevusse.

Kui teadlane uurib süvenenult mingit teaduslikku probleemi, siis võib öelda, et ta viibib samādhi´s – on keskendunud selle probleemi lahendamisele – ja mõtiskleb oma probleemi üle – viibib dhyāna´s.

Seetõttu, arvan, on iga inimene kogenud seisundit, mida nimetatakse samādhi´ks. tähendab tähenduses.


Meditatsioon dhyāna tähenduses (mõtlus), nii nagu sellest räägivad budistid, ei ole hingamisharjutused, lootoseasendis istumine ega lõõgastumine või pingete mahavõtmine.


Dhyāna ei tähenda ka müstilisi elamusi, suurt kõikehaaravat rõõmu või levitatsiooni – lendlemist raskusjõu kiuste.

Dhyāna on üks vahend teadvuse kõrgeima seisundi – virgumise (bodhi) – saavutamiseks.

Auväärne Bhikkhu Khantipalo[1] on rääkinud, et kui kõneldakse meditatsioonist, tuleb tingimata rõhutada motivatsiooni: inimene peab selgelt teadma, miks ta mediteerib, millega on see põhjendatud.

Meditatsioon on vaid üks osa budistliku dharma rakendusest ja peab kulgema käsikäes dharma teiste osadega – helduse, kaastunde, vägivallatuse, kannatlikkuse, tasakaalukuse ja tagasihoidlikkusega.

Kui kellelgi neid väärtusi lähteliselt ei ole ega tärka need omadused ka mediteerimise käigus, on midagi väga valesti ja jätkamine selge sõgedus.

Kõlblus (šīla) on keskendumise vankumatu alus ja see, kes ei tee pingutusi juhiste rangeks järgimiseks, ei saavuta iial teadvuse kõrgeimat seisundit.


Imelikud nägemused, veidrad tundmused ja muu taoline ei ole samādhi “progressi” märgid (ehkki on mõeldav, et neid võib esineda, kui tõepoolest saavutatakse edu).

Pigem on tunnismärgiks kõikehõlmav ja harmooniline kasvamine seadmuses (dharma).


See, kellel puudub elav budistlik õpetaja, peab olema topeltvalvas, sest vastasel korral ei mõista ta iial, kas nende elamuste näol on tegu kurja deemoni Māra võrgutusega või on see tõesti kulgemine keskteel (madhyamā pratipad – budistlik tee).


Inimene võib tegeleda igasuguste asjadega: himude rahuldamisega, materiaalsete hüvede kogumisega, võimu taotlemisega teiste üle jne.

Sellega tegelevad tavalised inimesed.

Budistlikust seisukohast on need kõik nõmedad tegevused, sest varem või hiljem viivad need kannatuse sisse.

Arukas on tegelea selliste asjadega, mis viivad kannatusest välja.

Pingutus hea tervise saavutamiseks on ohjeldamatust prassimisest arukam.

Ometi ei vii hea tervis iseenesest kannatuse rattast välja: ka hea tervisega inimesed surevad varem või hiljem.

Seepärast soovitavad budistlikud õpetajad neile, kes tõepoolest tahavad kannatustest ja oma probleemisest lõplikult vabaneda, kolme – kõlblust (šīla), mõtlust (dhyāna) ja mõistmist (prajňā).

Neid kolme tuleb rakendada korraga, sest ühte pole teiseta.


Dhiravamsa[2] ütleb meditatiivsest eluviisist kõneldes, et viis või tee ei tähenda siin ei meetodit, koolkonda ega tehnikat.

See tähendab elada oma elu mõtlusele vastavalt.

Ta ütleb, et tuleb mõista, mis asi meditatsioon on. See on väga raske, mõistmata, mis asi meditatsioon ei ole.

Meditatsiooni vastand on meditatsioon.

Kui rakendame mingit meditatsiooni vormi või tehnikat, ei mediteeri me tegelikult, vaid üksnes katsetame, proovime.

Kui oleme kõik vormid ületanud ja need rahule jätnud, alles siis hakkame tõeliselt mediteerima.


Meditatsioon ei ole maagiline või müstiline moodus, mille abil asjad näivad müstilised või salapärased. Meditatsioon on päevakohane teadlikkus igapäevaelus.

Meditatiivne eluviis ei ole ka eriliselt püha eluviis, vaid vastupidi – elu lihtsustumine. Kui püüame olla pühad, hajub meie energia pühaduse ideesse ja tulemust ei olegi.

Tiibeti õpetaja Chögyam Trungpa[3] on öelnud, et budistlik mõtluspraktika on kui teaduslik uurimistöö, mille käigus sõbrunetakse iseendaga ja seatakse mõtluse mikroskoobi alla mitte kõrgemad teadvuseseisundid, vaid hoopis “ sansaara ” mehhanism.

Kui nüüd mõistetakse, kuidas see mehhanism töötab, ei ole “ nirvaanat ” enam tarvis.


Auväärne Bhikkhu Khantipalo räägib, et võib täheldada kaht justkui selgelt eristatavat budistliku meditatsiooni suunda, mis ometigi teineteist täiendavad.


Inimestel, kelle meel on väga elav ja kes kalduvad kannatama meelesegaduse all, on kasulik jälgida tähelepanelikult seda sõgedat “ahvimeele akrobaatikat”.

Meel on tegelikult terve hulk jadasid meeleoludest, mis tärkavad ja samas kaovad lausa uskumatu kiirusega. Iga meeleolu on omakorda meel, mis koosneb meele moodustistest.

Seega on algul selline meele tähelepanelik jälgimine tegelikult justkui kellegi “tähelepanelik” meel, kes jälgib teisi “ meeli ” (mis mõistagi asuvad kõik ikka sellesama iseenda mentaalse järjepidevuse sees).

Sel moel areneb oskus vaadata meele sisse ja näha, kuhu see on läinud.

On see pöördunud minevikku, olevikku või tulevikku?

On see läinud materiaalsusesse, tundmustesse või ehk teadvuslikkusesse?

Niisuguse “Kuhu see on läinud?”-meetodi abil pöördub hälbinud meel aeglaselt tähelepaneliku meele järelvalve alla ja tähelepanust saab kindel alus edasisele arengule.

Sellisest tehnikast niihästi tärkab märgatav meeleselgus kui ka on sellist tehnikat vaja meeleselguse säilitamiseks.

Kui meel on rahunenud, võib hakata rakendama süüvimist sooviga jõuda tolle aluspinnaseni, millelt võib tärgata tõeline mõistmine. Seda meetodit nimetatakse “rahusse juhtivaks tarkuseks”.


Ülejäänud meetodid sobivad neile, kelle meel ei ole häiritud, ja siin kasutatakse keskendumiseks kindlaid objekte, milleks võivad olla mediteerija keha või selle osa, värv või pilt, sõna või fraas, abstraktne mõtisklus jne.



Kõik need tehnikad on seotud meele tugeva, ometi paindliku distsipliiniga, sest meelel on loomupärane kalduvus hälbida.



Hälbinud meel tuleb tähelepanu abil hellalt tagasi tuua, et püsida valitud objektil.




Inimesed arvavad täiesti vääralt, et niisugune tehnika peab vältimatult viima rahusse ja vaikusse. Võib üllatuda, kogedes algul enam pinget kui eeldati.

See on nii sellepärast, et – esiteks – inimene pole tavaliselt kunagi vaadelnud oma meelt ega tea, missuguses seisundis see tegelikult on.

Teiseks, soovides meelt distsiplineerida, peab algaja mediteerija ergutama seda “seisva vee tiiki” või otsekui sorkima kepiga tuld tuha all.

Metsik meeleelevant on harjumuspäraselt tuimaks tehtud või kurnatud varasemast tähelepanupiitsaga ohjeldamisest.

Ometi saavad lõpuks töökus ja järelemõtlikkus võitu liigtasaduse viljadest.

Seda tüüpi tehnikaid rakendatakse virge tarkuse saavutamiseks ja nimetatakse “tarkusesse juhtiva rahu”-meetoditeks ning on väga vajalikud tänapäeva arutult pingelisel ajal.

Ja ikkagi: “Nau tules paistev lootos pole tõeline, nii ka meditatsioon ja ihad pole tõelised – seda Nad näitavad”. ( Vimalakirti-suutrast )

[1] Bhikkhu Khantipalo. Practical Advise for Meditators. – Syarikat Dharma, Kuala Lumpur, 1982.

[2] Dhiravansa. A new approach to Buddhism. – The Dawn Horse Press, Lower Lake, California, 1974.

[3] Guenther, H. V., Trungpa, Ch. The Dawn of Tantra. Shambala Publications, Berkley, London, 1975.

Harri Ints Sõnumitooja 8 (32), 1990