Edit Create Article: Mis on metafüüsika? Heidegger

Free text:

"Mis on [[metafüüsika]]?"— see küsimus kannab ootust, et juttu tuleb metafüüsikast. Me talitame teisiti. Arutame läbi ühe kindla metafüüsilise küsimuse. Seega laseme end, nagu paistab, vahetult metafüüsikasse asetada. Ainult nõnda me anname talle õige võimaluse end [[ise]] esitleda (vorzustellen). Meie plaan algab metafüüsilise küsimuse lahtirullimisega, jätkub küsimuse läbitöötamisega, ja jõuab lõpule (vollendet sich) sellele vastamisega. Metafüüsilise küsimuse lahtirullimine [[Filosoofia]] on Hegeli järgi terve inimaru vaatepunktist "ümberpööratud ilm". Seetõttu vajab meie alguse iseärasus eelkirjeldust. See kasvab metafüüsilise küsimuse topeltkarakteristikast. Esiteks määrab iga metafüüsiline küsimus alati metafüüsilise problemaatika terviku. Küsimus on see tervik [[ise]]. Seega saab iga metafüüsilist küsimust vaid siis küsida, kui küsija — kui selline — on küsimuses kohal (in der Frage mit da), s.t. küsimuse alla seatud. Sellest võtame me juhatust: metafüüsiline küsimine peab tervikuna ja olemusliku asendi poolest küsivat olemasolemist (Dasein) seada saama (?). Me küsime siin ja praegu, meie endi jaoks. Meie olemasolemine — ühenduses uurimise, õpetamise ja õppimisega — on teaduse läbi määratletud. Mida olemuslikku meiega nüüd olemasolemise põhjas loodub (geschieht), kuivõrd teadus meie kireks saanud on? Teaduste valdkonnad asuvad kaugel üksteisest. Nende ainete käsitluslaad on täiesti erinev. Seda distsipliinide hajusat mitmekesisust hoitakse tänapäeval koos veel ainult ülikoolide ja fakulteetide tehnilise organisatsiooni ning tähenduslikuna erialade praktilise eesmärgistuse abil. Seevastu on teaduste juurdumus oma olemuslikus aluses hääbunud.1 Ja siiski — kõigis teadusis, selle päristist (eigensten) (?) ettenägemist järgides, suhtume olevasse endasse. Teaduse seisukohast pole ühelgi alal eelist teise ees, ei loodusel ajaloo ees ega vastupidi. Ükski objektide kohtlemisviis ei ole teistest üle. Matemaatiline [[tunnetus]] ei ole rangem kui filoloogilis-ajalooline. Tal on vaid see "eksaktsuse" karakter, mis rangusega kokku ei kuulu. Järgides histoorilist eksaktsust tundub, nagu ollakse eksitud vaimuteaduste spetsiifilise ranguse [[idee]] vastu. Kogu teadust kui sellist läbinisti valitsev (durchherrschende) suhe maailma paneb meid olevat ennast otsima, et teha see vastavalt oma mis-sisule (Wasgehalt) ja olemislaadile (Seinsart) läbiuurimise ja põhjaliku määratlemise asjaks. Teaduses läheb [[idee]] järgi täide lähedale-tulek kõigi asjade olemuslikkusele. See kirjeldatud maailma-tõmme (Weltbezug) olevale endale on kantud ja juhitud inimeksistentsi kestva hoiaku poolt. Olevasse suhtuvad ka [[inimese]] teaduseelne ja - väline tegemine ja maldamine (Lassen). Teadusel on aga see omapära, et ta annab oma erilisel viisil esimese ja viimase sõna asja enese kohta. Sellises küsimise, määratlemise ja põhjendamise asjalikkuses toimub veidralt piiratud alistumine olevale endale, seisnegu see kasvõi enda avaldamises. See uurimise ja õpetuse teenimine kasvab põhjas üle (entfaltet sich) võimaluseks teaduse juhtivaks rolliks kogu inimeksistentsis. Teaduse eriline maailma-tõmme ja sealt (die ihn) juhitud [[inimese]] hoiak saavad olla vaid siis täiesti mõistetud, kui me seda näeme ja kinni haarame (fassen), mis selles nii hoiduvas maailma-tõmbes loodub. [[Inimene]] — olev teiste seas — tegeleb teadusega. Selle “tegelemise” käigus ei loodu vähem, kui et inimeseks nimetatud oleva sissemurre (Einbruch) oleva tervikusse, nii et selle sissemurde käigus olev avaneb sellena, mis ja kuidas ta on. Läbimurdev sissemurre aitab omal viisil oleval endaks saada. See kolmetisus — maailma-tõmme, hoiak, sissemurre, toob oma juurduvas ühtsuses olemas-olemise teaduslikku lihtsusse. Kui me selle uurimise alla võetud teadusliku olemasolemise kategooriliselt enda omandusse võtame, peame me ütlema: Kuhu maailma-tõmme suundub, on olev [[ise]] — ja rohkem eimidagi (nichts). Millest hoiak oma juhtimise võtab, on olev [[ise]] — ja rohkem eimidagi. Millega uuriv mõttevahetus sissemurdes loodub, on olev [[ise]] — ja rohkem eimidagi. Aga imelik — samal ajal kui teaduslik [[inimene]] endale oma pärisust kinnitab, räägib ta millestki teisest. Uuritakse vaid olevat ja rohkem eimidagi; olev üksi ja edasi — eimidagi; ainult olev — ja muud eimidagi. Kuis on lood selle eimiskiga? On see juhuslik, et me temast täitsa iseenesest rääkisime? On see vaid kõnemaneer — ja muud eimidagi? Miks me huvitume tollest eimiskist. Eimiski on ju teaduse poolt kõrvale ja maha jäetud kui tühine (Nichtige). Kui me eimiski niiviisi maha jätame, kas ei tunnusta me teda seeläbi? Aga kas me saame Tunnustamisest rääkida, kui me midagi (nichts) ei tunnusta? Võibolla liigub see [[jutt]] juba edasi-tagasi tühjas sõnanägeluses. Seevastu rõhutab teadus veelkord, et ta vaid olevaga tegeleb. Eimiski — mida muud saab see teaduse jaoks olla, kui jälkus ja fantaasia. On teadus oma õigustes, siis seisab ta kindlalt maas: teadus ei taha eimiskist midagi teada. See ongi lõpuks eimiski teaduslikult range käsitamine (Erfassung). Me teame seda, kuna me eimiskist midagi (nichts) teada ei taha. Teadus ei taha eimiskist midagi teada. Aga sama kindlalt jääb kehtima: kui ta oma loomust välja öelda tahab, hüüab ta eimiskit appi. Ta nõuab seda, mille hülgab. Milline kahepalgeline [[loomus]] siin avaldub? Oleme meie praeguse eksistentsi — kui teaduse läbi määratletu — üle meeliskledes vastuollu langenud. Läbi selle vaidluse rullub lahti küsimus, mis vajab väljaütlemist: kuidas on lood eimiskiga? Küsimuse läbitöötamine Küsimuse eimiski järele läbitöötamine peab meid tooma olukorda, kus saab võimalikuks vastamine või arusaadavaks vastuse võimatus. Eimiski on meile jäetud. Teadus jätab ta ükskõiksena meile kui selle, "mida ei leidu." Püüame siiski eimiski järele küsida. Mis on eimiski? Juba esimene katse (Anlauf) küsida näitab midagi ebaharilikku. Selle küsimusega asetame eelnevalt eimiski millekski, mis nii ja nii "on" — kui üks olev (ein Seiendes). Kuid sellest on eimiski täiesti erinev. Küsimine eimiski järele — mis ja kuis see, eimiski ka oleks — pöörab küsitu enda vastandiks. Küsimus räägib end [[ise]] oma objektist (Gegenstand) paljaks. Seetõttu on iga vastus sellele küsimusele täiesti võimatu, kuna ta jõuab vältimatult vormi: eimiski "on" see ja see. Küsimus ja vastus on eimiski suhtes võrdselt mõttetud. Seega ei ole vaja isegi tagasilükkamist teaduse läbi. Paljutsiteeritud [[mõtlemise]] alusreegel ülepea, vastuolu vältimise [[seadus]], üldine "[[loogika]]", lööb selle küsimuse madalaks. Sest [[mõtlemine]], mis loomuldasa (wesenhaft) alati [[mõtlemine]] millegi üle on, peab mõtlemisena oma enda loomuse vastu töötama. Kuna eimiski objektiveerimine ebaõnnestus, oleme oma küsimisega eimiski järele juba lõpus — eeldusel, et ses küsimuses on "[[loogika]]" kõrgeimaks instantsiks, et aru on vahendiks ja [[mõtlemine]] teeks, millega eimiskit algupäraselt käsitada ja tema võimaliku avamise (Enthüllung) üle otsustada. Kuid kas tohib [[loogika]] valitsemisele kätt külge panna? Pole siis aru küsimuses eimiski järele tegelik isand? Tema abiga saame eimiskit ülepea määratleda ja endõõnestava probleemina tõstatada. Sest eimiski on oleva kõiksuse eitamine, täielik mitte-olev. Sellega toome eimiski ei poolest (Nichthaft) kõrgeima määratluse alla ja seega eitamise alla. Eitamine on aga valitseva ja [[puutumatu]] "[[loogika]]" õpetuse järgi spetsiifiline aru talitlus. Kuis saame me siis küsimuses eimiski järele või isegi küsimuses eimiski küsitavuse järele aru vallandada? Siiski, kas on see kindel, mida me eeldame? Esindavad ei (Nicht), eitatavus (Verneintheit) ja seega eitamine selle kõrgemat määratlust, mille alla eimiski kui eriline eituse liik kuulub? Kas leidub (gibt es) eimiski vaid seetõttu, kuna leidub ei s.t. eitamine? Või on see vastupidi? Kas leidub eitamine ja ei vaid seepärast, et eimiski leidub (või et see eimiskit annab/ es das Nichts gibt)? See pole mitte üksnes lahendamata, vaid selgesõnalise küsimusena küsimata. Me väidame: eimiski on algupärasem kui ei ja eitamine. Kui see tees õige on, siis sõltuvad eituse kui aru tegevuse võimalikkus ja aru [[ise]] mingil moel eimiskist. Kuis saab siis tahta [aru eimiski] üle otsustada? Põhineb siis paistev (scheinbare) vastuolu küsimuse ja vastuse suhtes eimiski järele üksnes ümardava aru pimedal kangekaelsusel? Kui me aga ei lase endid eksitada küsimuse eimiski järele formaalsest võimatusest, ja kiuste küsimuse püstitame, siis peame me vähemalt seda rahuldama, mis jääb iga küsimusasetuse võimaliku teostamise põhinõudeks. Kui eimiski peab kuidas iganes küsituks saama — ta (es) [[ise]] —, siis peab ta enne seda antud olema. Me peame võima teda kohata. Kust otsime me eimiskit? Kuis leiame me eimiski? Kas ei pea me millegi leidmiseks juba ülepea teadma, et see kohal on (da ist)? Tõepoolest! Eelkõige ja olulisimalt suudab [[inimene]] vaid siis otsida, kui ta otsitu käepärastolu (Vorhandensein) ette aktsepteerinud on (vorweggenommen hat). Nüüd aga on eimiski otsitav. Leidub siis viimaks otsimist ilma ette aktsepteerimiseta, otsimist, millele puhas leidmine juurde kuulub? Kuis iganes sellega ka ei oleks, tunneme me eimiskit, kasvõi sellena, mille üle me iga päev mõtlematult ja ebamääraselt räägime. Selle lihtsa, kogu iseenesest-mõistetavuse kahvatuses kahvatunud eimiski, mis nii silmapaistmatuna meie lobas ringi hulgub, [[võime]] me kergekäeliselt "definitsiooni" valmis seada: Eimiski on täielik oleva kõiksuse eitamine. Kas pole see eimiski karakteristika viimaks mitte vihje ses suunas, kus eimiskit kohata võib? Oleva kõiksus peab kõigepealt antud olema, et säärane eituse lihtsus laguneda saaks, misläbi eimiski [[ise]] avalduks (bekunden hätte). Isegi kui jätame kõrvale eimiski ja eituse suhte küsimisväärsuse (Fragwürdigkeit), kuis peaksime me — surelike olenditena — oleva tervikut ta kõiksuses iseendas (an sich) ja liiatigi meie jaoks ligipääsetavaks tegema? Me [[võime]] parimal juhul isekeskis oleva terviku "ideeks" mõelda ja seda nii ettekujutatut mõttes eitada ja eitatuks "mõelda". Sel teel leiame me küll ettekujutatud eimiski formaalse [[mõiste]], aga ei kunagi eimiskit ennast. Eimiski on eimidagi (das Nichts ist nichts) ja ettekujutatud ning "päristise" ("eigentlich") eimiski vahel ei pruugi erinevust leiduda, seda enam, et eimiski kujutab endast täielikku erinevuste kadumist. "Päristine" eimiski [[ise]] — kas pole see mitte jälle varjatud, aga vastuoluline oleva eimiski [[mõiste]]? Olgu see viimane kord, kui aru vastuväited meie otsimist segavad, mis ainult läbi eimiski põhikogemuse oma õiguspärasust tõestada saavad. Sama kindlasti kui me ei mõista oleva tervikut omaenda absoluudis, leiame me end asetatuna keset kuidagiviisi tervikuna avatud olevat. Lõpuks on ju olemuslik (wesenhafter) erinevus oleva terviku mõistmisel (Erfassen) iseeneses ja asumisel (Sichbefinden) keset olevat ta tervikus. Esimene on põhimõtteliselt (grundsätzlich) võimatu Teine loodub pidevalt meie olemasolemises. See näeb nii välja, nagu oleksime me oma igapäevaste sahmerdamistega seotud selle või teise oleva külge, nagu oleksime selle või teise oleva ala (Berzik) kaotanud. Nii killustatud kui igapäev ka ei paistaks, hoiab ta olevat, olgugi et varjutaoliselt (schattenhaft) terviku ühtsuses. Isegi siis ja eriti siis kui me asjade ja enesega tegevad ei ole, haarab meid see "tervikuna", näit. tõelise igavuse korral. See on veel kaugel, kui meie jaoks ainult see raamat, näidend, see tegevus või jõudeolek igav on. See ilmub välja kui "on igav" (es einem langweilig ist). Sügav igavus, mis meie olemasolemise sügavikus ringi hulgub justkui udu, nihutab kõik asjad, [[inimesed]] ja sind ennastki ühes imelikus ükskõiksuses kokku . See igavus avab oleva tervikuna. Teise võimaluse taoliseks avanemiseks (Offenbarung) kätkeb rõõm teise olemasolemise — mitte pelgalt isiku —, vaid armastatud [[inimese]] juuresolekust. Selline häälestatud-olemine (Gestimmtsein), milles see (es) nii ja nii on, laseb meil läbihäälestamise kaudu end keset oleva tervikut leida. Häälestuse (Stimmung) leidumus (Befindlichkeit) ei paljasta (enthüllt) mitte ainult omal viisil olevat tervikuna, vaid see paljastamine on samavõrd — kaugel sellest, et olla paljas sündmus (Vorkommnis), meie olemas-olemise põhiloodumus (Grundgeschehen). Mida me nii "tunneteks" kutsume, ei ole meie mõtleva ja tahtva käitumise pealiskaudne kaasnähtus, mitte ka pelgalt seda põhjustav ajend, mitte ka käepärastolev (vorhandener) [[seisund]], millega me nii või teisiti rahuldume. Kui häälestused (Stimmungen) meid sellisel viisil oleva terviku ette juhivad, varjavad nad meie eest eimiski, mida me otsime. Me ei ole ka arvamusel, et häälestuspäraselt (stimmungsmässig) avatud oleva eitamine tervikuna asetaks meid eimiski ette. Vastavalt algupärane saab olla vaid [[tunne]], mis oma päristisima avamismõttega (Enthüllungssinne) eimiski avab (offenbart). Kas loodub [[inimese]] olemasolemises selline häälestatud-olemine, milles see [olemasolemine] eimiski enese ette tuuakse? See loodumus on võimalik ja ka tegelik — kuigi küllalt harva — ainult hirmu põhihäälstuse (Grundstimmung) hetkedel. Selle hirmuga ei pea me silmas sagedast hirmutatust (Ängstlichkeit), mis põhja poolt kergema pelglikkuse (Furchtsamkeit) juurde kuulub. Hirm (Angst) on põhjavalt erinev (grundverschiedern) pelust (Furcht). Me pelgame alati seda või toda määratletud olevat, mis meid mingil tuntud viisil ohustab. Pelg … ees pelutab alati millegi määratletu eest. Kuna pelg on kohane oma mille ees (wovor) ja mida (warum) piiratudolemisega, on pelgur ja arg kinni hoitud selle poolt, kus ta asub. Püüdes end selle määratletu eest päästa, muutub ta teisegi suhtes ebakindlaks, lõpuks tervenisti "pea kaotanuks". Hirm ei lase sellisel tohuvabohul enam tekkida. Vastupidi põhjustab ta iseäraliku rahu. On ju hirm alati hirm... ees, mitte selle või teise ees. Hirm... ees on alati hirm... eest, aga mitte selle või teise eest. Ja selle määratlematus, mille ees ja mille eest me kardame (ängstlichen) ei ole paljas määratletuse puudumine, vaid loomupärane võimatus määratletuseks (Bestimmbarkeit). See tuleb tuntud tõlgenduses nähtavale. Hirmu puhul — ütleme me — "on see (es) kellelegi (einem) õudne". Kuis nimetada seda "seda" ja seda "kellelegi"? Me ei saa öelda, mille ees kellelgi hirm on. Tervikuna on hirm. Kõik asjad ja me [[ise]] vajuvad ükskõiksusesse. [Vajuvad] mitte palja kaotsimineku tähenduses, vaid nad pöörduvad meie poole kõrvalenihutamises (Wegrücken) kui sellises. See oleva terviku kõrvalenihutamine, mis meie hirmus tungleb, ohustab meid. Ei jää ühtegi tuge. Jääb ainult ja tuleb meie üle — oleva käest libisedes — see "mitte" ("kein"). Hirm avab (offenbart) eimiski. Me "hõljume" hirmus. Täpsemalt: hirm laseb meil hõljuda, kuna ta toob oleva terviku käestlibisemisse. Siit tuleneb, et me [[ise]] — olevad [[inimesed]] — keset olevat enda käest libiseme (mitentgleiten). Põhja poolest ei ole "sul" ega "mul" õudne, vaid kellelgi (einem). Ainult puhas olemas-olemine on veel kohal selle hõljumise läbiraputamises, milles tal millestki kinni hoida ei ole. Hirm jätab meid sõnatuks. Kuna olev tervikuna käest libiseb ja eimiski peale surub, viibib silme ees tema iga "on"-ütlemine. Et me hirmu õuduses sageli tühja vaikust juhuslike sõnadega murda proovime, on vaid tõend eimiski kohaloleku kohta. Et hirm eimiski avab, kinnitab [[inimene]] vahetult siis, kui hirm haihtunud on. Pilgu valguses, mida värske mälestus kannab, peame ütlema: mille ees ja mida me kartsime, oli "päristiselt" eimidagi. Eimiski [[ise]] — kui selline — oli seal. Hirmu põhihäälestuse kaudu oleme me olemasolemise sündmuseni jõudnud, milles eimiski avali (offfenbar) on ja millest lähtudes eimiski järele küsida saab. Kuidas on lood selle Eimiskiga? Küsimusele vastamine Meie eesmärgi jaoks olulisim vastus on juba saavutatud, kui me sellele tähelepanu osutame, et küsimus eimiski järele tegelikult asetatud jääb. Meilt nõutakse, et me mõistaksime [[inimese]] muutumist ta olemas-olemises, kuis iga hirm meil looduda laseb, ja haaraksime kinni ilmsest eimiskist, nagu see end avaldab. Siit tuleneb nõue kategooriliselt eemal hoida need eimiski tundemärgid, mis kõneldust endast (im Ansprechen desselben) ei tulene. Eimiski avab end hirmus — kuid mitte olevana. Samavõrd vähe on ta antud objektina. Hirm ei ole eimiski käsitamine (Erfassen). Siiski saab eimiski tema läbi ja temas avatud (offenbar), kuigi mitte nii, nagu eraldaks ta eimiski õuduses püsiva oleva terviku "kõrvale". Me ütleme veelgi enam: eimiski kohtab hirmus korraga (in eins) oleva tervikut. Mida tähendab see korraga (in eins mit). Hirmus muutub olev tervikuna kehtetuks. Mis mõttes see loodub? Olev ei ole hirmu läbi nii hävitatud (vernichtet), et eimiski järele jääks. Kuis saakski see [hävineda] kui hirmuga kaasneb täielik võimetus oleva tervikusse suhtuda. Eimiski avaldub just koos olevaga ja olevas kui terviklikult käestlibisevas. Hirmus ei loodu oleva terviku hävitamist iseendas, aga sama vähe viime täide oleva eitamist ta tervikus, misläbi eimiski kõige enne leiaksime. Rääkimata sellest, et hirmule on võõras eitavate väljendite kategooriline ehitus, oleme selle eitamisega, mis eimiskit näitama peaks, juba hiljaks jäänud. Eimiski kohtab [meid] juba enne. Me ütlesime, et see kohtas "üheaegselt" oleva käestlibisemisega ta tervikus. Hirmus asub tagasitõmbumine... ees, mis tõsi küll, pole enam põgenemine, vaid võluv rahu. See tagasi... ees, võtab oma lähtepunkti eimiskilt. See ei tõmbu temale endale (zieht nicht auf sich), kuna on loomu poolest tõrjuv. Tõrjumine enese eest kui selline on aga juhatus käest libiseda lastud, langenud olevast tervikuna. See tervenisti tõrjuv käestlibiseva oleva terviku juhatamine, kui eimiski olemasolemise hirmus tungleb, on eimiski [[loomus]]: ei-sus (Nichtung) Ta ei ole oleva hävitamine ega sugene ka eitusest. Ei-sus ei lase end ka hävitamiseks ja eitamiseks pidada. Eimiski [[ise]] ei-b (nichtet). Ei-mine ei ole suvaline sündmus, vaid avab tõrjuva juhatamisena olevale ta tervikus oleva ta täiuses, seni varjul olnud võõrastuse kui lausa teise — eimiski suhtes. Eimiski heledal hirmuööl tõuseb esimest korda algseim oleva kui sellise avatus (Offenheit): et olev on — ja mitte eimiski. See meie jutus järeleöeldud "ja mitte eimiski" ei ole aga täiendav seletus, vaid sündmuslik võimalikkus oleva avatuseks ülepea. Algupäraselt ei-va eimiski [[loomus]] on selles: ta toob olemas-olemise esmakordselt oleva kui sellise ette. Vaid eimiski algupärase avatuse põhjal saab [[inimese]] olemasolemine oleva poole ja sisse minna. Kuna aga olemasolemine loomuldasa suhtub olevasse, mida ta [[ise]] ei ole ja mis ta [[ise]] on, tuleb ta esile kunati juba avali eimiskist. Olemas-olemine on: sissehoitus eimiskisse. End eimiskisse sisse hoides on olemasolemine juba olevast tervikuna üle saanud. Seda olevast üleolemist nimetame me transtsendentsiks. Poleks olemasolemine oma olemuse põhja poolest transtsendeeriv, poleks ta ennast eelnevalt eimiskisse sisse asetanud, siis ei saaks ta ei olevasse ega ka endasse suhtuda. Ilma eimiski algupärase avatuseta pole ei [[ise]]-olemist ega vabadust. Sellega on vastus küsimusele eimiski järele leitud. Eimiski ei ole objekt ega ülepea olev. Eimiski ei tule esile enda jaoks, ega ka oleva kõrval, millele ta end justkui külge riputaks. Eimiski on võimalikkus oleva avatuseks kui selliseks inimliku olemasolemise jaoks. Eimiski ei anna kõigepealt antonüümi olevale, vaid kuulub algselt loomuse enda juurde. Oleva olemises loodub eimiski ei-mine. Nüüd viimaks võib kaua tagasihoitud kartus jutuks tulla. Kui olemasolemine saab ainult enda sissehoituses eimiskisse olevasse endasse suhtuda e. eksisteerida ja kui eimiski saab algselt vaid hirmus avatuks, kas ei pea me siis pidevalt ses hirmus hõljuma, et ülepea eksisteerida suuta? Aga kas me mitte [[ise]] ei möönnud, et see algne hirm saabub harva? Eelkõige aga, me eksisteerime ja suhtume olevasse, mis me [[ise]] ei ole ja mis me oleme — ilma selle hirmuta. Kas pole hirm mitte omavoliline leiutis, eimiski aga liialdus? Kuid mida see tähendab: see algne hirm loodub vaid harvadel silmapilkudel? Eimidagi muud, kui: eimiski on meie eest ennekõike ja enamasti oma algupärasusse sulgunud. Misläbi siis? Seeläbi, et me tuntud viisil täielikult olevasse vajume. Mida rohkem me oma intriigides end oleva poole keerame, seda vähem laseme tal kui sellisel käest libiseda, seda rohkem keerame end eimiskist kõrvale. Seda kindlamini aga trügime me endid olemasolemise avaliku (öffentlich) pealispinna poole. Ja siiski on see pidev, kuigi kahetähenduslik ärapööre (Abkehr) eimiskist teatud piirides ta enda mõttele vastav. See — eimiski oma ei-mises — pagendab meid otse oleva juurde. Eimiski ei-b pidevalt, ilma et me teadmisega, millega me iga päev ringi liigume, sellest loodumusest (Geschehen) tõeliselt teaksime. Mis näitab tungivamalt eimiski pidevat ja levivat, kuigi moonutatud avatust meie olemasolemises, kui eitamine? See ei too aga sugugi eimiskit kui vahendit eristamiseks ja vastuasetamist antu juurde, otsekui sinna vahele lükatuna. Kuis saab siis eitamine eimiski endast välja võtta, kui ta vaid siis eitada saab, kui talle eitatav ette antud on? Kuis saab aga see, mida eitatakse ja see, mida tuleb eitada (zu-verneinendes) ei-lisena (Nichthaftes) märgatud olla, kui mitte muidu, et [[mõtlemine]] kui selline eimiskit juba ette märkab (vorblickt). Eimiski saab vaid siis avatud olla, kui tema algupära, eimiski ei-mine ülepea, ja seega eimiski [[ise]] varjatusest võetud on Eimiski ei teki läbi eituse, vaid eitus põhineb eimiskil, mis eimiski ei-misest alguse saab. Eitamine on aga ka vaid ei-mise viis s.o. tugineb eelnevalt eimiski ei-misele. Seeläbi on ülaltoodud tees peajoontes tõestatud: eimiski on eituse algupära, mitte vastupidi. Kui murtakse aru võim küsimuste vallas eimiski ja olemise järele, siis otsustatakse sellega ka "[[loogika]]" ülemvõimu [[saatus]] [[filosoofias]]. "[[Loogika]]" [[idee]] [[ise]] kaotab ennast algseimate küsimuste keerises. Nii tihti ja eri viisil kui eitamine — väljaöeldud või mitte — kogu mõtlemist läbib, samavõrd vähe on tal põhjendatud eeldusi olemasolemise juurde loomu poolest kuuluva eimiski avatuse jaoks. Eitusest ei saa rääkida kui ainsast, isegi mitte kui juhtivast ei-vast käitumisest (Verhalten), milles olemasolemine eimiski ei-mise poolt läbiväristatud saab. Põhjatu, nagu paljas vastavus mõtlevale eitamisele, on vastutoimimise kõvadus ja vihkamise sfäär. Vastutavaim on läbikukkumise valu ja keelu halastamatus. Rusuvaim on viletsuse mõrudus. Need ei-va käitumise võimalused, jõud, milledes olemasolemine oma heidetust kannab, kuigi sellest jagu ei saa — ei ole pelgalt eituse viisid. See ei sega neil aga ei's (nein) ja eituses avaldumast. Seeläbi avaldub igatahes eituse [[tühjus]] ja ulatus. Olemasolemise läbitungivus ei-va käitumise poolest tõendab eimiski pidevat ja igatahes pimendatud (verdunkelte) avatust, mille vaid hirm algupäraselt avab (enthüllt). Siit järeldub aga: see algne hirm on enamasti olemasolemise poolt alla surutud. Hirm on kohal (da). Ta vaid magab. Ta hingeõhk loidab pidevalt läbi olemasolemise: kõige vähem läbi "hirmutava" ja ebaselgelt toimekate "ja ja " ja "ei ei" jaoks; ennekõike suhtuva (verhaltene) läbi; kõige kindlamalt läbi põhja poolest ulja olemasolemise. See aga loodub vaid selle jaoks (aus dem), misjaoks see end raiskab, et olemasolemise viimast suurust säilitada. Ulja hirm ei talu vastuasetamist rõõmuga või isegi rahuliku oleluse mugava lõbuga. Ta seisab — siinpool seda vastuolu — salajases liidus töötava igatsuse rõõmsameelsusega ja leebusega. Algne hirm võib igal hetkel olemasolemises virguda. Ta ei vaja äratussignaali ebatavalise sündmuse poolt. Tema valitsemise sügavus vastab ta võimalike põhjuste tähtsusetusele. Ta on pidevalt hüppel, ja tuleb, kuigi harva, meil pinda jalge alt lööma. Olemasolemise sissehoitus eimiskisse teeb peidetud hirmu põhjal inimesest eimiski asetäitja (Platzhalter). Oleme nii lõplikud, et me ei suuda algupäraselt ennast avameelselt otsustuste ja tahte abil eimiski ette tuua. Nii sügavale olemasolemises kaevub äralõpetatus (Verendlichung), et meie vabadusele ainsat ja sügavaimat lõplikkust (Endlichkeit) andmast keeldub. Olemasolemise sissehoitus eimiskisse varjuloleva hirmu põhjas on oleva ületamine ta tervikus: transtsendents. Meie küsimine eimiski järele peab meid [[metafüüsika]] enda ette juhtima. Nimetus "[[metafüüsika]]" põlvneb kreeka meta\ ta\ fusika/’st. Seda imelist tiitlit on hiljem seletatud kui küsimuse, mis meta/ — trans — “üle” oleva kui sellise välja läheb, tähistust. [[Metafüüsika]] on väljaküsimine oleva üle, et me ta kui sellise tervikuna mõistmiseks tagasi saame. Küsimuses eimiski järele loodub selline üleminemine oleva üle ta tervikus. Seega osutub küsimus "metafüüsiliseks". Taolist liiki küsimustele anname me alustuseks topeltkarakteristika: iga metafüüsiline küsimus hõlmab ka [[metafüüsika]] terviku. Igasse metafüüsilisse küsimusse on ka küsiv olemasolemine sisse võetud. Kuivõrd haarab küsimus eimiski järele [[metafüüsika]] terviku ja rakendab selle ümber? Eimiski kohta ütleb [[metafüüsika]] ühes tuntud paljutähenduslikus teesis: ex nihilo nihil fit, eimiskist ei saa midagi (eimiskist saab eimiskit). Kuigi selle teesi läbiarutamises ei saa eimiski [[ise]] kunagi probleemiks, see-eest leiab väljendamist, pidades silmas seda või teist vaatepunkti eimiskile, juhtiv põhiarusaam (Grunderfassung) olevast. Antiikne [[metafüüsika]] võtab eimiskit mitteoleva tähenduses, s.o mittevormitud aine, mis ei saa endale [[ise]] vormida vormipärast ja sellekohaselt avanenud oleva välimust (ei=)doj). Olev on tekkinud kujul, mis avaldub välimuses. Selle oleva [[mõistmise]] päritolu, õigus ja piirid on nii vähe läbiarutatud, kui eimiski [[ise]]. Kristlik dogmaatika seevastu salgab teesi ex nihilo nihil fit tõesust (Wahrheit) ja annab seeläbi eimiskile muudetud tähenduse jumalavälise oleva täieliku eemaloleku mõttes: ex nihilo fit ens creatum. Eimiskist saab nüüd tõelise oleva, summum ens'i, jumala kui ens creatum'i vastandmõiste. Ka siin annab eimiski tõlgendus teada oleva põhiarusaamast. Oleva metafüüsiline läbiarutamine jääb aga samale tasemele kui küsimus eimiski järele. Küsimused oleva ja eimiski kui selliste järele jäävad mõlemad ära. Seejuures ei hämmasta kedagi raskus, et kui [[Jumal]] loob eimiskist, peab ta eimiskisse suhtuma. Kui aga [[Jumal]] on [[Jumal]], ei saa ta eimiskit tunda, kuna [[absoluut]] välistab kogu ei-lisuse (Nichtigkeit). See toores histooriline mälestus näitab eimiskit kui tõelise oleva vastandmõistet, kui selle eitamist. Kui aga eimiski üldse probleemiks saab, kuuldub selles vastassuhestamises mitte ainult selge määratletus, vaid kasvab esile tõeline metafüüsiline küsimusasetus oleva olemise järele. Eimiski ei jää vaid tundmatuks vastandiks olevale, vaid avab end juurdekuuluvana oleva olemisele. "Puhas olemine ja puhas eimiski on üks ja seesama". See Hegeli lause (Loogikateadus I. raamat, WWW III. lk. 74) on õige. Olemine ja eimiski kuuluvad kokku, aga mitte seepärast, et nad mõlemad, nagu Hegeli [[mõiste]] mõttest välja paistab — oma määratlematuses (Unbestimmtheit) ja vahetuses (Unmittelbarkeit) kokku lepivad (übereinkommen?), vaid kuna olemine [[ise]] loomu poolest lõplik on ja avaldub vaid eimiskist välja tõmmatud olemasolemise transtsendentsis. Kui küsimus olemise kui sellise järele on kõikehõlmav [[metafüüsika]] küsimus, siis osutab küsimus eimiski järele laadi (Art) poolest, et ta [[metafüüsika]] terviku ümber rakendab (umspannt). Küsimus eimiski järele läbib aga samavõrd kogu metafüüsikat, kuna see sunnib meid probleemi ette eituse päritolust. s.t. sunnib põhjava otsustamise ette [[loogika]] valitsemise õiguspärasusest metafüüsikas. Vana tees ex nihilo nihil fit sisaldab veel teist, olemisprobleemi ennast kohtavat mõtet ja kõlab: ex nihilo omne ens qua ens fit. Alles olemasolemise eimiskis tuleb olev tervikuna omaenda võimalikuse järele, s.t. lõplikul viisil iseenda juurde. Mil viisil siis on küsimus eimiski järele, kui ta metafüüsiline on, sattunud meie küsiva olemasolemise sisse? Meie iseloomustame oma siin ja praegu kogetud olemasolemist kui loomu poolest teaduse läbi kindlaks määratut. Kui meie nii määratletud olemasolemine eimiski järele küsimusse seatud on, siis peab ta selle küsimuse läbi kahtlaseks osutuma. Teaduslik olemasolemine saab oma lihtsuse ja teravuse sellest, et ta suhtub silmapaistval viisil olevasse endasse ja ainult sellesse. Teadus tahaks eimiski kaalutletud zestiga maha jätta. Nüüd aga tuleb küsimuses eimiski järele ilmsiks, et teaduslik olemasolemine on vaid siis võimalik kui ta end ennakult eimiskisse sisse asetab. Ta saab endast aru sellena, kes ta on, vaid siis, kui ta ei hülga eimiskit. Teaduse näiline kainus ja üleolek saavad naeruväärseks, kui ta eimiskit tõsiselt ei võta. Vaid kuna eimiski avali on, võib teadus teha oleva enda uurimise objektiks. Vaid kuna teadus [[metafüüsika]] läbi eksisteerib, saab ta oma loomulikku ülesannet ikka uuesti leida, mis ei seisne mitte teadmiste kogumises ja korrastamises, vaid alati kõigi looduse ja ajaloo tõe (Wahrheit) alade uut laadi täideviivas avamises. Vaid kuna eimiski olemasolemise põhjas avali on saab oleva täielik imestusväärsus (Befremdlichkeit) meie üle tulla. Vaid seetõttu, et oleva imestusväärsus meid kimbutab, äratab see ja kutsub esile imestuse. Vaid imestuse põhjalt s.t. eimiski avatusest tekkib "miks?" Vaid kuna miks kui selline võimalik on, [[võime]] me tuntud viisil põhja järele küsida ja põhjendada. Vaid kuna me küsida ja põhjendada suudame, on meie eksistentsi [[saatus]] uurija kätte antud Küsimus eimiski järele asetab [[ise]] meid — küsijaid — küsimusse. Ta on metafüüsiline. Inimlik olemasolemine saab vaid siis olevasse suhtuda, kui ta ennast eimiskisse sisse asetab. Oleva piiridest üleminemine loodub olemasolemise loomuses. See ületamine aga on [[metafüüsika]] [[ise]]. Siit järeldub: [[metafüüsika]] kuulub [[inimese]] loomuse (natur) juurde. Ta ei ole koolifilosoofia eriala ega ka tahtlike omavoliliste ideede ala. [[Metafüüsika]] on olemasolemise põhiloodumus. Ta on olemasolemine [[ise]]. Kuna [[metafüüsika]] [[tõde]] selles sügavas põhjas elutseb, on tal pidevalt varitsev sügavaima vea võimalus lähimas naabruses. Seetõttu ei ulatu teaduse rangus [[metafüüsika]] tõsiduseni (Ernst). [[Filosoofiat]] ei tohi kunagi teaduse [[idee]] mastaapides mõõta. Kui lahtirullunud küsimus eimiski järele tegelikult meie poolt kaasa küsitud saab, siis pole [[metafüüsika]] meie jaoks väljast ette toodud. Me pole ka endid sellesse alles "asetanud". Meil pole vaja endid üldse sellesse asetada, kuna me — niikaua kui eksisteerime — juba alati selles seisame. fu/sei g/ar, w=) fi/le, e)/nesti/ tij filosofi/a tv= tou= a)ndro\j dianoi/# (Platon, Phaidros 279 a). Niivõrd, kui [[inimene]] eksisteerib, loodub teatud viisil filosofeerimine. [[Filosoofia]] — mida me sellena võtame — on [[metafüüsika]] kulgu-toomine (In-Gang-bringen), mille läbi ta iseendani ja oma selgeltväljendatud ülesanneteni jõuab. [[Filosoofia]] tuleb liikumisse läbi talle omase eksistentsi sissehüppe, milles on olemasolemise põhivõimalikkused tervikuna. Selle sissehüppe jaoks on otsustav: esiteks ruumitegemine oleva terviku jaoks, siis enda lahti laskmine eimiskisse, s.t. [[vabanemine]] puuslikest (Götzen), keda igaüks omab ja kelle eest salaja hoolitseb; viimaks selle ripatsi välja hõljuda laskmine, et see pidevalt tagasi hõljutaks [[metafüüsika]] põhiküsimuse, mille eimiski [[ise]] peale sunnib: miks on ülepea olev ega pigem eimiski? 1 See lõik on Ü. Matjuse tõlkes. Tõlkinud Leo Luks. Originaal: Was ist Metaphysik? // Martin Heidegger, Wegmarken. — Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. — 1978. — Lk. 103-1 [http://www.taipla.ee/trykk/?id=79&rbr_id=3 link]

Summary:

This is a minor edit Cancel