Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Mongolid

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Mongols-2.jpg
Genghis khan statue.jpg
Mongols.jpg
Mongoli-armee.jpg


13. sajandil tabas Aasiat ja Ida-Euroopat enneolematu sissetungilaine. Linnad ja külad põletati maha, nende elanikud allutati aga uutele isandatele. Vähesed piirkonnad jäid puutumata. Vallutajateks olid Sise-Aasia steppidest pärit olevad mongolid. Mongolid olid rändkarjakasvatajad ehk nomaanid. Suurte lamba- ja hobusekarjadega rändasid nad Mongoolia lõpututes stepiavarustes. Elati telkides ja paikseid asulaid neil polnudki.

Mongolid olid suurepärased ratsanikud. Hobune oli neile sama tähtis kui araablastele kaamel. Tema piim ja liha kõlbasid söögiks ja joogiks, nahk aga kehakateks. Ka sõda pidasid mongolid ratsa. Nende sõjavägi oli väga liikuv, ratsanikud aga suurepärased vibukütid. Mongolid elasid hõimudena, millest aja jooksul kujunesid hõimuliidud. Nende eesotsas seisid vürstid ehk khaanid. Lihtmongolite seast hakkasid esile kerkima ülikud ehk nojoonid.

Khaanidele ja nojoonidele kuulusid tohutud loomakarjad ning nende käes oli enamik karjamaadest. Mongolid sõdisid oma vahel üsna sageli. Naaberhõimudelt loodeti saada röövsaaki ja võtta ära karjamaad. Nendes võitlustes tõusis esile võimekas sõjapealik khaanTemutšin.

Ta painutas oma võimu alla mitmeid hõime ja sundis teisi khaane endale kuuletuma. 1206 a. toimus khaanide nõupidamine, kus Temutšin kuulutati suurkhaaniks. Ta võttis endale nimeks Tšingis-khaan. Tema juhtimisel korraldasid mongolid ümber oma sõjaväe ning asusid vallutama mitmeid naabermaid

Sõjaväe organiseerimisel võttis Tšingis-khaan eeskuju naabritelt, kultuuriliselt tunduvalt kõrgemal olevast Hiinast. Ratsavägi jagati kindla suurusega üksustesse. Suurimad olid musttuhatkonnad ( 10 000 ratsanikku ), need jagunesid tuhatkondadest ( 1000 ratsanikku ), tuhatkonnad omakorda sadakondadeks ja need veel kümmekondadeks. Sõjaväes valitses raudne distsipliin - lahingus argust üles näidanud väeosad hukati, ja selles hirmus sõdisid mongolid meeleheitliku vaprusega.

Olles alistanud läheman naaberhõimud, tungisid mongolid 1211. a. Hiinasse. Arvuliselt ülekaalukat vastast aitas purustada Tšingis-khaani väejuhikunst. Mongolite vägi ületas Hiina müüri ja vallutas Pekingi. Kaugemale lõunasse sedapuhku edasi ei mindud, sest hiinlaste arvukuseka võrreldes oli mongoleid siiski vähe. Saadi enneolematu sõjasaak. Vana kultuuriga Hiinast toodi kaasa hulgaliselt õpetlasi, ametnikke ja sõjapealikuid. Mongolid kasutasid nende teadmisi ja oskusi oma riigi laiendamisel ja haldamisel. Hiinlastelt võeti üle ka sõjalisi leiutisi - näiteks piiramismasinad linnade vallutamiseks, millele hijem lisandusid püssirohurel vad.

Järgmise suure retke korraldas Tšingis-khaan aastatel 1219-1221 Kesk-Aasiasse, kus tollal asus tugev Horezmi riik. Kallaletungi ettekäändeks sai ühe mongolite kaubakaravani paljaksriisumine ja kaupmeeste tapmine Horezmis. Kui Tšingis-khaan hüvitust nõudis, lasi Horezmi šahh Muhammad hukata ka mongolite saadikud. Tšingis-khaani ja Horezmi väed olid suuruselt enam-vähem võrdsed. Mõlemis oli 150 000 - 200 00 meest. Ent mongolite kiire ratsavägi osutus šahh Muhammadi jalamestest palju võitlusvõimelisemaks. Horezmi vägi paisati laiali ja purustati jaokaupa. Šahh läks oma ülikutega tülli ja põgenes ühele Kaspia mere saarele, kus ta peagi suri.

Järgnevalt asusid mongolid ükshaaval linnu vallutama. Buhhaara, Samarkand, Urgentš ja mitmed teisedki linnad olid hästi kindlustatud ja osutasid südi vastupanu. Mõne linna kaitsmine kestis mitu kuud. Lõpuks pidid nad aga kõik vallutajatele alla vanduma. Vastupanu osutanud linnade elanikke tapsid mongolid halastamatult. Sel viisil tahtsid nad tulevasi vastaseid hirmutada ja neid kiirele alistumisele manitseda. 1227. a. Tšingis-khaan suri. Enne seda oli ta jaganud võimu poegade vahel. Üks neist sai suurkhaaniks ja talle pidid alluma kõik teised. Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan sai valitsemiseks riigi läänepoolsed alad. Tema ülesandeks jäi alistada kõik seni veel sõltumatud maad läänes kuni,,viimase mereni" välja .

1236. a. asus Batu-khaan suure väe eesotsas teele. Kiiresti liiguti läbi Lääne-Siberi ja alistati Volga äärsed rahvad. 1237. a. jõudsid mongolid vene vürstiriikideni. Venemaa oli tollal killustatud paljudeks iseseisvateks vürstiriikideks, kes omavahel alatasa tülitsesid. Koostööst vallutajate vastu ei tulnud midagi välja. Esimesena langes löögi all Rjazani vürstiriik. Selle valitseja palus abi tugevamatelt naabritelt, kuid asjata. Rjazan langes ning kõik selle elanikud tapeti.

Edasi vallutasid mongolid ühe vene linna teise järel. Vladimiri suurvürst püüdis küll väge koguda, kuid edutult. Tema väike sõjavägi piirati sisse ja hävitati viimse meheni. Mõne kuuga oli suur osa vene vürstiriikidest alistatud ja mongolite vägi pöördus tagasi Volga-äärsetesse steppidesse. Ajal mil Batu-khaani retk oli juba lõpule jõudnud, tungis teine mongolite vägi Kesk-Aasiast Pärsiasse ja Mesopotaamiasse. Bagdad vallutati ja viimane kaliif sai surma......

Saatuslikuks sai 1242 aastal mongolite maailma-vallutamise plaanidele nende khaani Ogadai ootamatu surm. Tema poja Batu-khaani kohus oli koos sõjaväega naasta, et uus khaan valida. Nii päästis üheainsa inimese surm tuhandete kilomeetrite kaugusel tõenäoliselt kogu kristliku maailma.

13. sajandil tabas Aasiat ja Ida-Euroopat enneolematu sissetungilaine. Linnad ja külad põletati maha, nende elanikud allutati aga uutele isandatele. Vähesed piirkonnad jäid puutumata. Vallutajateks olid Sise-Aasia steppidest pärit olevad mongolid. Mongolid olid rändkarjakasvatajad ehk nomaanid. Suurte lamba- ja hobusekarjadega rändasid nad Mongoolia lõpututes stepiavarustes. Elati telkides ja paikseid asulaid neil polnudki.

Olles alistanud läheman naaberhõimud, tungisid mongolid 1211. a. Hiinasse. Arvuliselt ülekaalukat vastast aitas purustada Tšingis-khaani väejuhikunst. Mongolite vägi ületas Hiina müüri ja vallutas Pekingi. Kaugemale lõunasse sedapuhku edasi ei mindud, sest hiinlaste arvukuseka võrreldes oli mongoleid siiski vähe. Saadi enneolematu sõjasaak. Vana kultuuriga Hiinast toodi kaasa hulgaliselt õpetlasi, ametnikke ja sõjapealikuid. Mongolid kasutasid nende teadmisi ja oskusi oma riigi laiendamisel ja haldamisel. Hiinlastelt võeti üle ka sõjalisi leiutisi - näiteks piiramismasinad linnade vallutamiseks, millele hijem lisandusid püssirohurelvad.

Järgnevalt asusid mongolid ükshaaval linnu vallutama. Buhhaara, Samarkand, Urgentš ja mitmed teisedki linnad olid hästi kindlustatud ja osutasid südi vastupanu. Mõne linna kaitsmine kestis mitu kuud. Lõpuks pidid nad aga kõik vallutajatele alla vanduma. Vastupanu osutanud linnade elanikke tapsid mongolid halastamatult. Sel viisil tahtsid nad tulevasi vastaseid hirmutada ja neid kiirele alistumisele manitseda. 1227. a. Tšingis-khaan suri. Enne seda oli ta jaganud võimu poegade vahel. Üks neist sai suurkhaaniks ja talle pidid alluma kõik teised. Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan sai valitsemiseks riigi läänepoolsed alad. Tema ülesandeks jäi alistada kõik seni veel sõltumatud maad läänes kuni,,viimase mereni" välja .