Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Mongolite armeed

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Chinngis-khan.jpg
Mongol-warriors-glory.jpg
Mongol-warriors.jpg
Helmet.jpg
Battle of liegnitz.jpg
Hubilai-haan.jpg
Impact.jpg
Mongol cavalry charge.jpg
Genghis khan statue.jpg


Mongolite armeed, Temüjini ajal ja ka veel 1250. aastatel, olid kiiruse poolest üle kõikidest teistest armeedest kuni 20.sajandi mehhaniseeritud vägedeni välja. Mongolid ei pidanud kaasas kandma pikki logistilisi varustusliine. Iga sõdur elas põhiliselt ära kaasas kantavast.

Kumõsh - väga hapu piim vist, oli tohutu toiteväärtusega ning säilis väga pikka aega söömiskõlbulikuna. Kui asi päris karmiks läks ning nälg võimust võtma hakkas, lõikas mongoli sõdur oma hobusel lõhki veenikoha, ning jõi sealt verd. Iga sõdur oskas õmmelda ning valmistada vajalikke esemeid ja nõusid. Sõduri turvise all oli siidist särk, mis lubas nooletabamuse korral noole kergesti välja saada ilma mingisuguse mürgituseta ning haav oli minimaalne.


Mongoli vibu lasi suure tõenäosusega kaugemale kui inglise pikkvibu. Inglise pikkvibu laske-kaugus on kuni 300 meetrit, kuid mongoli komposiitvibu lasi 500 meetri kaugusele. Mongol kandis korraga kaasas 50-60 noolt. Neid oli nii turvist läbistavaid kui ka vilega, erinevatejs otstarveteks.


Mongoli hobune oli väga madal, kuid harjunud karmimate oludega siin maamunal. Ta läbis päevas tohutuid vahemaid. Mongoli armeed liikusid päevas üpris kergesti 100.km sada kilomeetrit, mis on isegi tänapäeval paljudele sõjavägedele suurem vaev. Iga sõduril oli kuni neli hobust, keda ta vahetas, et järjest pikki vahemaid liikuda.

Hobune suutis elada vähesest ja isegi talveajal elas ta ära karjamaal lume alt rohtu mugides.Mongoli sõjavägi ei koosnenud ainult mongolitest, seal sõdis mõne allika järgi Batu-khaani ajal vaid 40 000 mongolit ja ülejäänud olid muu rahvas, kes võitlusega ühinenud. Muidugi olid mongolid juhtivatel positsioonidel. Mongolid ühendasid paljude külade võitlejad üheks, hästi organiseeritud armeeks, mis koosnes 33 eraldi musttuhatkonnast (loe: 10000 sõdurit) ja mille juhid arutasid suuremad otsused läbi suur-khaaniga.

Etnilisi mongoleid oli väes 40 000-50 000 meest. Ülejäänud olid muud rahvad, tatarlased, kõptsakid, polovetsid, bulgarid, mitmed soome-ugri hõimud, turgid, Kesk-Aasia kazahhid, uzbekid, tadzhikid. Tzhingis khaanil oli oma meetod. Nimelt ta müüs nn. frantsiisi (meetodit) teistele rahvastele. Kohalik ülik sai oma väele paarsada mongolit, lahingulipu burunduki hobusesabaga ja võimu tõestava kuldse paitsaa.

Näiteks Venemaa alistati enamuses omade, frantsiisi saanud vene vürstide poolt. Suzdal vallutas Vladimiri jne. Ka venelased ise on seda kinnitanud. Kuidas filmis "Andrei Rubljov " mongoli tumeniülem irvitas: "Milleks meid siia vaja on, te venelased tapate üksteist ilma meietagi"...

Kõigest sõjasaagist, maksudest tuli loovutada kolmandik. Mis aga mongolite edu alus oli - see oli hea ideoloogiline töö. Kõikide nende lõigatud kõrvakorvide, kolbapüramiididega jm. äratati rahvastes õudu. Need kõlakad levisid ja liikusid kaugelt eespool nende vägedest. Ilma sellise töötluseta poleks keegi seda frantsiisi ostnud. Selliseid miljonilisi horde nagu vene ajaloolased pajatasid pole kunagi eksisteerinud. Sise-Mongoolia oma kehva taimkattega poleks neid suutnud toita. Mongoolias on ju olud samad siiani. Praegugi mingi paar miljonit elanikku ja teritooriumi miljon km2 peale.

Koledusi tegid mongolid kõvasti. Terved linnad olevat inimtühjad olnud pärast nende käiku. Linnad, mis alla andsid võisid jõuda parematele tingimustele ja sõdurid ei hakanud vägistama ja nii edasi. Aga mida pikem piiramine oli, seda hullemalt saadi. Ja kahjuks linlastele, võitsid mongolid praktiliselt iga piiramise kuna nad olid hiinlastest inseneridelt saanud ajastu parimaid piiramismasinaid.

Nad ei vajanud ka pidevat varustamist väljastpoolt oma piiramisringi, mis tekitas neist piirajad, kes jäid ümber linna kuni hobustel midagi süüa oli. Bagdadi linn, mis oli üks maailma suurimaid, oli pärast mongoleid pea tühi ja laipadega täidetud. Mongolid korjasid igalt tapetult ühe kõrva, et tapetute arv pärast teada oleks. Ka kolpadest moodustatud püramiidid linnade keskel oli nende tunnusmärke.

Tshingis-khaani seadustekogu – Jassa – pani asjad seaduslikult täpselt paika. Pärast linna vallutamist oli sõjameestel õigus kolm päeva linna rüüstada. Aga kui kolm päeva täis sai, pidid kõik trummi- või pasunasignaali peale oma lipu – buntshuki – alla rivvi ruttama. Kes ei tulnud, sellel murti selgroog ja ta jäeti huntide-rebaste söögiks.

Sõjamehe kogutud röövsaagist tuli tal ära anda 1/5 osa mongolite pealinna Karokorumi saatmiseks. Kingituseks suurele khaanide khaanile endale! Teine 20% tuli anda sõjakäigu ülemjuhatajale. Kes püüdis vähem anda või sohki teha, sellel murti selgroog! Ning allesjäänud 60%-st tuli teha veel kingitusi oma otsestele ülemustele, kümnikule ja sotnikule. Need omakorda tegid annetusi oma ülematele, tuhatkonnaülematele ning tumeni (10 tuhande mehe) ülematele.

Mongolid vallutasid nii Põhja- kui Kesk-Hiina riike mille sõjaväed olid igalühel suuremad kui Euroopa omad ja kelle sõjaväed olid reeglina suuremad kui mongolite omad. Mongolid vallutasid ühe Horezmi suurima linna kui nende arv oli linnasolijatest väiksem. Sübedei arvele (koos Dzhebee-Noyoniga) tuleb panna maailma sõja-ajaloo edukamaid kampaaniaid. Sübedei ja Dzhebee, ratsutasid ainult väeti 20,000 mehega Kesk-Aasiast mööda Kaspia Merd, vene steppideni kuni Ida-Euroopani, ning hävitasid enda teel kõik vastaste sõjaväed. Sellist saavutust pole vast eriti kellegil tänapäevani vastu panna.


Ei usu, et kreeklaste faalanks või isegi roomlased sõdisid nii palju järjest ilma tõsiste kaotusteta. Roomlastel võttis üle poole aastatuhande, et allutada palju kordi väiksem ala kui mongolitel poole sajandiga, mida veel enam öelda nende võrdluseks. Ja roomlastel polnud ka ratsavägi nii hinnas ja ilma selleta võid juba kohe relvad maha visata, sest mida sa jalaväega ratsanike vastu teed, kes sulle kunagi võimalustki ei anna mõõka tõsta.

Euroopa sõjaväed toetusid raske-ratsaväelastele - rüütlitele. Ka jalaväele ning vibulaskjatele. Mis oli nende halvad küljed kui nad mongolitega kokku oleksid saanud 1 ) Eurooplaste ammud oleksid kasutud kuna nende laskekaugus oli hädine ja mongolid ei laseks vastaseid endale piisavalt lähedale. 2 ) Rüütlid toetusid oma raskusele ja tohutule kaitsele turvise näol. Ainus mure on jälle, et raskeratsaväelased ei saaks kunagi ühelegi mongoli kergeratsaväelasele piisavalt ligi, et oma ainust eelist kasutada. 3 ) Rüütli hobune pidi kandma mitukümmend kilo rohkem raskust kui mongoli oma. Rüütel lihtsalt väsitab oma hobuse ennem ära.



Mongolite üleolekut Euroopa sõjavägedest näitavad nii Legnica kui ka Sajo jõe lahing.

Legnica: 30,000 eurooplast Sileesia hertsog Henry II eestvedamisel kelle hulgas olid poola rüütlid, teutooni rüütlid templirüütlid, suur hulk jalaväelasi. 20,000 mongolit Kaidu juhtimise all, kes olid suures enamuses kergeratsaväelased nahkturvistega.


Eurooplastele oli appi tulemas 50,000-meheline abivägi Boheemia kuningas Wenceslas'e eestvedamisel. Henry kohtus aga mongolite plaanimiste tagajärjel ilma abiväeta. Sõjaväed olid siiski täielikud. Põhiliselt juhtus see, mida mongolid teadsid, et juhtub. Eurooplased tormasid pea eest piigid pikalt ette lükatult mongolite poole ja nad notiti nootega maha ennem kui ligidalegi jõuti. Mongolid kasutasid mitu korda enda kõige tavalist strateegiat ja kõik need korrad langesid eurooplased sellesse lõksu.

Trikk oli selles, et kohe lahingu alguses kui rüütlid ründele asusid, hakkasid mongolid "taganema" ja see ajas rüütlid indu täis. Mongolid olid palju kiiremad ja jagunesid kiiresti kahte kampa ja piirasid rüütlid ümber ja lasid nad nooltega üle. Kui nooled turvisest läbi ei võtnud, lasid mongolid rüütlite hobused alt ära ja piikidega mongolid nottisid nad maha ilma suurema kärata. Lahingus langes ka Henry II kuna eurooplaste väeülemad olid uhkust otsivad uljaspead ja tormasid lahingus ringi kui hullud.


Pärast lahingut raiuti Henry II pea maha ja topiti oda otsa. Igalt euroopa langenult lõigati ära üks kõrv ja neid saadi 25,000. Niiet, selline kaotuste protsent oli hämmastav oma aja kohta. Pärast sellist lahingut taganesid ka Wenceslase 50,000. Templirüütlid tapeti viimse meheni.


Juba järgmisel päeval astus 60,000-70,000 ungarlast suurema mongoli väe vastu. Seal langes 40-65,000 eurooplast.

Kahe päevaga oli terve Ida-Euroopa ja osa Kesk-Euroopast sõjaliselt alistatud. Tee oli Pariisini peaaegu täiesti vaba.


Ogedei Khaan, suri 1241. aasta kevadel, kui mongolid olid Batu-khaani ja Sübedei juhtimisel hävitanud juba kaks Euroopa armeed - Poola ja saksa raudrüütlid langesid Liegnitzi all ning samuti Ungari kuninga Bela IV väed. Ungarlaste löömine lahingus on üks ajaloo parimalt plaanitud lahinguid, ühe maailma parima strateegi, Sübedei, poolt.


Ei teata kui palju oleks Euroopa suutnud vastu seista mongolitele, kuid eriti ei usu, et midagi suurt teha oleks suudetud selle armee vastu. Arvatakse, et mongolid ei suutnud Euroopas sõdida kuna seal oli puudus piisavalt suurtest karjamaadest. Mongoli armee vajas tohutu suuri rohumaid oma sadadele tuhandetele hobustele ja neid oli Venemaal ja Kesk-Aasias lõputult, kuid mitte väikeses Euroopas. 13. sajandi keskel olid Aasias armeed mitmeid kordi suuremad kui Euroopas ja sama suhe ka rahvaarvuga. Mongolid olid suure osa Hiinast (põhiliselt Põhja-Hiina) vallutanud kordi väiksemate sõjavägede vastu võideldes ja tehnoloogiliselt olid hiinlased maailma sõjanduses kõigist euroopa rahvastest ees.

Pärast Ogedei surma läks asi hapuks. Maailma suurim mongolite loodud ühendatud impeerium läbi inim-ajaloo, hakkas lagunema. Nomaadide seaduste kohaselt pidid pojad oma isa saadud maad eraldi valitsema. Ka pärast Temüjini(Tshingis-Khaan) surma tehti seda, kuid Ogedei sai neist Kha-khaani tiitli, mis tähendab siis khaanide khaani.


Mongolite Impeerium oli jagatud - khakhaan valitses sise-Mongooliat ning ligiduses olevaid Kesk-Aasia alasid, veel oli Hiina kus valitses nüüd mongolite Yuani dünastia, il-Khaanide alad- Araali merest Iraagini ja tulevase Kuldhordi alad tänapäeva vene steppides ja Ukrainas.

Igaüks khaanidest hakkas ajama oma rida ja sealt alates, kusagil 1240'ndatel ja 1250'ndatel, hakkas kogu asi laiali minema. Sõjaväeliselt hakkas asi sellepärast alla käima, kuna impeerium haldas tohutult palju eri rahvusi, siis armeesse pääsesid ka muud sugu rahvad - türklased, kasahhid, saratseenid. Seega sõjaline taktika arvatavasti muutus ja ka relvastus,.


Kamakura valitsuse (Jaapan) esimeseks suuremaks proovikiviks oli mongolite invasioon. 1258. aastal vallutas Kublai khaan Korea poolsare ning 1266. aastal kuulutas ta end Hiina keisriks. Samal aastal saabusid mongolite esindajad Jaapani keisri õukonda ning nõudsid Jaapani kohest alistumist.

Õukond oli paanikas kuid shogunaat otsustas vastupanu kasuks. 1274. aastal saatis Kublai khaan oma laevastiku Jaapani vastu kuid see hävis pea täielikult ootamatu tormi käes. Jaapanlased vaatasid seda kui jumalikku sekkumist ning nimetasid seda kuulsat tormi kamikaze - jumala tuul.

Kublai üritas uuesti 1281. aastal, rünnates Jaapanit tolle aja suurima ja kõige paremini varustatud mereväega. Seekord oli shogunaat rünnakuks paremini valmistunud, ehitades rannikule müüri mis takistas mongolite vägedel maabumist. Selle abil suudeti vaenlast niikaua eemal hoida kuni puhkes järjekordne torm mis taas kord uputas enamuse Hiina-Mongoli armee laevastikust.


Islami maailm oli 1200 aastaks saavutanud enneolematu ulatuse, kuid seoses mongolite tugevnemisega algasid peatselt tagasilöögid. Tsingis-khaan suutis luua võimsa Kuldhordi ja peatselt hakkasid nad vallutama endile Kesk-Aasia alasid. 1220 aastal langesid talle esimesed islami linnad ja pea mitte keegi ei suutnud Tsingis-khaani peatada. Peatselt oli mongolitel vallutatud Pärsia ja Iraak.

Islami maailmal oli küll rohkem sõdureid kui mongolitel, kuid nad ei suutnud panna neid sõdima. Pea iga lahing põgenesid paljud sõdurid, distsipliin lonkas ja lahing kaotati. Ikka ja jälle lõi välja vaen sunniitide ja shiiitide vahel, mis ei lasknud teha tõhusat vaenlase tõrjumist. Mongolid liikusid nüüd Süüria ja Egiptuse peale.

Egiptus suutis ennast tänu fanaatilistele mamelukkidele kaitsta. Süüria ühines koos ristisõdijatega mongolite vastu ja suutis esialgu ennast kaitsta, kuigi peamised linnad nagu Damaskus ja Aleppo langesid. Alles khaani surm suutis ära hoida Egiptuse langemise. Tekkinud mongolite segadust kasutasid ära mamelukid ning ründasid neid täie jõuga. Neil õnnestuski tänu sellele sundida mongolid Süüriast taganema 1260 aastaks.

Kuigi suured territooriumid olid langenud mongolite kätte, ei hävinenud nendelt aladelt islam. Kuigi mongolid olid rohkem shamaansed budistid, ei surunud nad oma usku vallutatud aladel peale. Seepärast ei hävinenud islam vallutatud aladel. Hoopis vastupidi, paljud mongolid hakkasid ise võtma üle islamit ja selle mõjusid, kuid see toimus siiski vaid üksikute ülikute suhtes. Samuti toimus vastupidiseid protsesse, kust võeti üle mitmesuguseid sümboleid budistidelt.

Alles Ghazani nimeline mongoli khaan läks üle vabatahtlikult sunniidi moslemiks ja hakkas vallutatud aladele taas kehtestama mitmeid islami reegleid. Tema surmaks oli pea kõik olulised islami maailma elemendid üle võetud. Tema poeg Oljetu oli jälle shiiit ja see halvendas järsult mamelukkidega suhteid, kes olid sunniidid. Oljetu poeg Abu Said oli juba sünnilt moslem ja ta restaureeris juba ametlikult sunni islami usu. Saadi tagasi jälle rahu mamelukkidega. See eest Abu Said läks konflikti jälle ülejäänud Kuldhordiga ja sai surma nendevahelises lahingus.

Mongolid olid vallutanud suuri alasid maailmas ning vallutatud alade valitsemisega hakkasid nad üle võtma sealset kultuuri ja tavasid. Kuna alad olid väga erinevad siis oli lagunemine vältimatu. Kesk-Aasia ja pärsia aladel sai üheks sellise khaaniriigi juhiks Timur. Oma olemuselt oligi ta rohkem türklane kui mongol. Ta oli moslem ja kogu oma elu ta põhiliselt sõdis.

Ta sõdis Armeenias, Aserbaidsaanis, Gruusias, Iraagis, Pärsias, Süürias, Põhja-Indias. Egiptus jäi tal vallutamata vaid selle tõttu, et see oli liiga kaugel tema põhibaasist - Samarakandist. Ka plaanis ta vallutada Hiinat, mis jäi tegematta tema surma tõttu. Timuri impeeriumit loetakse islami impeeriumiks. Kõik alad, mis ta vallutas olid varem juba islamiseeritud, ta rohkem vaid ühendas varasemaid killustunud islamiriike.

Mongolid omasid mitmesuguseid mõjusid islami maailmale. Ühest küljest hävitati suur osa selleks ajaks saavutatud islamimaailma suurusest ja ta ei saanud enam kunagi tagasi sellist mõjuvõimu. Ka oli sõdimine olnud katastroofiline - oli hävitatud suur osa raamatukogusid, purustatud moseesid, majandus oli kaoses. Peatus selleks ajaks usuline areng.

Teisest küljest, islami usk säilis kõigil vallutatud aladel. Isegi mongolid hakkasid seda üle võtma, tõsi küll alles 40 aasta pärast. Mongolid põhjustasid ka türgi keele suurt levikut. Nimelt oli vaja neil sõdureid ja peamiselt said nendeks türklased. Koos vallutustega mujal levisid nende sõdurite kaudu ka türgi keel vallutatud aladele. Sellepärast ongi tänane aserbaidzaan türgikeelne. Ka tänu mongolitele said türklased endile püssirohu saladused,.


Hiinas juhtus see, et kuna mongolid olid puhas stepi rahvas, ei olnud neil aimugi, kuidas kedagi administratiivselt valitseda ja asi jäi suuresti kohalike hoolde. Hiina kultuur, kui arenenum mongolite omast, hakkas võimust võtma. Hiinlased elasid oma soodu edasi, makstes oma makse, kuid kohalikud mongolid hiinastusid ja nii oli mõne aja möödudes kogu Mongoli-Hiina sama hea kui ennem, ainult maksud olid peal. Aga ega nii kaua ei saa, ning 1368. aastal Yuani dünastia langeski ja valitsema sai Songi dünastia.


Il-Khaanide aladest paljut ei tea, peale selle, et nad islamiseerusid. Ju siis imbusid samuti kohaliku rahva hulka. Pealinna Ulaanbaatari ümber olev Mongoolia Impeeriumi peakorter koos mõnede Kesk-Aasia aladega ei suutnud enam edukaid sõjaretki korraldada ja suurema tõenäosusega sõdis oma Impeeriumi sees. Sealt alates vajus seegi ajaloo hauda, kadus mälestustest.


Kuldhordi lugu teavad niikuinii paljud. Dimitri Donskoi ja Ivan III, kes 1480. kuulutas välja Moskoovia riigi, kuna Kuldhordi valitseja ei pannud seal toimuvat tähelegi, oli kaugenenud sealsetest aladest ja kogus makse nii kui juhtus ja valikuliselt.


Põhiliselt langes mongolite impeerium,sellepärast, et mongolid olid iseenesest liikuv nomaadi rahvas nagu kõik teavad. Nad ei hoolinud linnadest, nende valitsemisest, vaid hoopis karjapidamisest, jahiretkedel käimisest, sõdimisest ja siis kui vaja neilt makse korjata ja seda nad valitsemise asemel oma languse ajal ka põhiliselt tegid. See riik sai ainult ühe mehe nägemuse pärast tõelisuseks.

Tshingis-Khaan, Temüjin, ühendas kõik kohalikud hõimud mongolite alla, Ennem polnud midagi säärast juhtunud, aastasadu oldi sõditud omavahel ja vahel ka naabritega riieldud, aga selline ühtsus oli enneolematu. Selline Tshingis-Khaani tegu on üpris seletamatu, kuidas sai sellisest nomaadide hõimukogumikust tekkida riik, mille sõjavägi, algselt ainult 200,000 mehe ringis, mis oli võimsam ja distsiplineeritum kui ükski teine maailmas.

See armee oli ühtne ja kuulas käske nagu roomlased ennem neid ja ustavuskoodeks oli ilma sõnagi ütlemata igale sõdurile selge. Iga kümme meest valisid endale oma komandöri, iga sada meest oma komandöri, mis olenes tolle julgusest ja oskustest. Mehed ei lasknud lihtsalt kergatseid neid võimalikku surma juhtima. Kümne tuhande-mehelise üksuse komandöri valis Khakhaan Kui Temüjin 1227. aastal suri, hakkas impeeriumi kell tiksuma.

Paljud ajaloolased usuvad, et Tshingis-Khaan oli see kes riigi tööle pani, selle võimsaks muutis ja kellega see ka suri. Kuigi veel hea paarkümmend aastat pärast tema surma tundsid inimesed alates Jaapani rannikust kuni Rooma linnani surmahirmu "Jumala nuhtluse" ees, ei olnud mongolite riik enam see, millest Tshingis oli unistanud. Riik jagunes koheselt pärast tema surma ja väiksemad jagelemised hakkasid poegade vahel kohe peale. 14. sajandiks oli mongoli "riik"/riigid kaotanud põhilse poliitilise ja sõjalise tähtsuse ja 15. sajandiks oldi oma vibudega juba ajast ja arust, püss(vale mõiste kindlasti)ja algsed kahurid hakkasid arenenud riikides peale tulema.