Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

NSDAP enne võimuletulekut: ideed ja propaganda

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Nsdap13opener.jpg
Nsdap-versammlung im brgerbrukeller mnchen.jpg
Nsdap-plakat-02.jpg
Hitler-autos-nyrnberg.jpg
Nsdap-plakat.jpg
Nsdap-21.jpg


Käesoleva referatiivse arvestusliku kodutöö, mille teemaks on “NSDAP enne võimuletulekut: ideed ja propaganda”, eesmärgiks on anda ülevaade NSDAP asutamisest ja arengust kuni nende võimuletulekuni Saksamaal ning NSDAP ideedest ja propagandast, mis tegid viimase üldse võimalikuks.

Antud töö ei pretendeeri uuritava teema ammendavale käsitlusele, küll aga püütakse anda ülevaade olulisematest teemaga seotud sündmustest ja ideedest.

Viimastest parema ülevaate saamiseks on töö lisas ära toodud NSDAP programm, mida on osaliselt ka käesoleva töö algmaterjalina kasutatud.

Antud uurimistöö esimeses peatükis käsitletakse NSDAP asutamist ja algusaastaid, Adolf Hitleri saamist partei juhiks, NSDAP poolt korraldatud riigipöördekatset, sellele järgnenud partei keelustamist ja taassündi ning esimesi valimistel osalemisi.

Teine peatükk annab ülevaate natsionaalsotsialistliku ideoloogia põhiseisukohtadest.

Avades põgusalt natsiideoloogia seoseid selle kujunemisele mõju avaldanud riigimeeste vaadete ja intellektuaalide seisukohtadega.

Töö kolmandas peatükis uuritakse NSDAP tegevust propagandasfääris – selle sisulisi eripärasid, rakendamise meetodeid, elluviimise vahendeid ja iseloomulikke jooni.

Antakse ka ülevaade NSDAP propaganda sihtgruppidest ja ulatusest ning vaadeldakse selle edukust.

Neljandas peatükis antakse ülevaade asjaoludest, mis tingisid NSDAP populaarsuse järsu kasvu ning viisid partei eduni valimistel.

Lisaks käsitletakse perioodi Hitleri riigikantsleriks saamisest kuni kõigi olulisemate parteiliste ja riiklike ametite koondumiseni tema kätte ja NSDAP võimuletulekuni.Uurimismeetodina kasutati erinevate publikatsioonide – erialakirjanduse, perioodika ja teatmeteoste analüüsi.

Nende leidmiseks on kasutatud Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumi (ELNET Konsortsiumi) elektronkataloogi ja Internetti.


NSDAP ASUTAMINE JA TEGEVUSE ALGUSAASTAD


1919. aasta 5. jaanuaril asutati Saksamaal, Münchenis Anton Drexler’i ja Karl Harrer’i poolt Saksa Töölispartei (sks. Deutsche Arbeiterpartei). Selles oli algselt 20 – 40 liiget [4; 6; 7].

Sama aasta 12. septembril külastas Saksamaa sõjaväe Reichswehr’i informaatorina vastasutatud partei koosolekut teiste seas ka Hitler.

Alguses kuulas ta igavledes, ärritus aga siis kellegi kõne peale ja võttis sõna.

Ta sõnavõtt meeldis selle tolleks ajaks paarisajaliikmeliseks kasvanud partei juhtkonnale sedavõrd, et Hitlerist sai partei juhatuse seitsmes liige [1; 6].

Hitleri energia ja oraatorivõimed võimaldasid tal peagi parteis võimu üle võtta.

Aastatel 1920 – 1921 tõrjus ta kõrvale partei senised liidrid ja nimetas selle ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (sks. Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, lüh. NSDAP) [4; 6].

Väljend natsionaal- ehk rahvussotsialistlik pärines nagu Hitlergi Austriast, kus sealsed juudivastaselt meelestatud töölisgrupid püüdsid end sellega vastandada sotsiaaldemokraatlikule parteile, mille juhtkonna ja teoreetikute seas oli palju juute [6].

1920.a. võttis partei oma sümboliks punase taustaga valges ringis asuva musta haakristi (svastika ) [1].

29. juulil 1921 valiti Hitler NSDAP juhiks, temast oli saanud selle partei täielik liider.

Hitlerit hakati hüüdma Führer (Juht) [1; 6].

Kuigi NSDAP, mille liikmeid hakati kutsuma natsideks, kasvas Hitleri juhtimise all pidevalt, piirdus partei mõjuvõim esialgu siiski ainult Baieriga [4; 6].

NSDAP oli tihedalt seotud armeega.

1921.a. partei juurde loodud rünnakurühmade (sks. Sturmabteilung, lüh. SA) etteotsa sai Baieri diviisi staabiohvitser Ernst Röhm.

Osaliselt sõjaveteranidest koosnenud karmikäeliste rünnakurühmade ülesanne oli terroriseerida partei poliitilisi vastaseid ning turvata NSDAP koosolekuid ja muid üritusi [2; 6].

SA liikmeid hüüti nende pruunide vormisärkide tõttu ka pruunsärklasteks [9].

NSDAP hõlmas lisaks SA-le ka teisi allorganisatsioone, millest tuntuimad olid SS ja Hitlerjugend [2].

1925.a.SA raames loodud kaitsemalev (sks. Schutzstaffel, lüh. SS) alustas Hitleri ihukaitse ja parteisisese politseiüksusena.

Selle liikmeid hakati nende mustade särkide tõttu hüüdma mustsärklasteks.

Hiljem üritati SS-st luua aarialaste musternäidiste üksust. Hitlerjugend oli NSDAP juurde loodud noorsoo-organisatsioon [9].

NSDAP tegevus aktiviseerus märgatavalt 1923. aastal.

Alates 8. veebruarist ilmus partei peahäälkandja “Völkischer Beobachter” päevalehena ning ajalehe toimetajaks sai Tallinnast pärit Alfred Rosenberg [2; 6; 7].

NSDAP ei väljendanud oma eitavat suhtumist Weimari vabariiki enam üksnes sõnadega.

Hitler ja ta kaasvõitlejad NSDAP-st tundsid end piisavalt mõjukatena, et üritada riigipööret.

8. novembril 1923.a. võttis Hitler koos oma poolehoidjate ja rünnakurühmlastega vangi õllelokaalis “Bürgerbräukeller” poliitilisel koosolekul kõnet pidava Baieri valitsusjuhi Gustav von Kahri.

Samas kuulutas Hitler ka Berliinis asuva keskvalitsuse ja presidendi võimult eemaldatuks, nimetades enda uueks valitsusjuhiks ning kindral Erich Ludendorffi sõjaministriks, lootes, et armee neid toetab.

Kuid Reichswehr jäi valitsusele truuks ja ka Hitleri lootused, et riigipööre toob kaasa rahutused kogu Weimari vabariigi ulatuses luhtusid ning nn. õllekeldriputð suruti järgmisel päeval kiiresti maha.

Selle käigus hukkus kokku 16 inimest.

Riigipöörde katse tulemusel mõisteti Hitler viieks aastaks vangi, millest ta istus Landsbergi vanglas ära kõigest üheksa kuud, ning NSDAP keelustati [1; 4; 6; 7].

Pärast vanglast vabanemist alustas Hitler koheselt varjusurmas oleva NSDAP taastamist. Pärast 1923.a. õnnestus parteil oma mõjuvõim saavutada seaduslike poliitiliste vahenditega.

NSDAP liikmeskond kasvas kiiresti – kui 1925.a. oli liikmeid 25 000, siis neli aastat hiljem, 1929.a. oli nende arv tõusnud juba 180 000ni [4].

Ent kuna 1924.a. oli Saksamaa majanduslik olukord hakanud paranema, vähenes ka äärmusjõudude, eriti just natside mõju.

Kuigi NSDAP, mille rakukesed levisid üle Saksamaa, hakkas üha aktiivsemalt valimistel osalema, vähenes nende poolt hääletanute arv 1924.a. 1,9 miljonilt valijalt, neli aastat hiljem ainult 0,8 miljonile [4; 6].

NSDAP programmi ei kiitnud mitte kõik selle liikmed heaks, ent 1926.a. Bambergis toimunud kohtumisel lämmatas Hitler osade liikmete lootused programm ümber kujundada.


NSDAP IDEOLOOGIA


24. veebruaril 1920.a. kuulutati välja Saksa Töölispartei programm (vt lisa 1, lk. 13), millest hiljem kujunesid välja NSDAP tegevuse alused [7].

Natsionaalsotsialistliku ideoloogia põhiseisukohad olid:aarialased ja eriti saksa rahvas on ajalooliselt ja vaimselt erandlik ning üle kõigist teistest rahvastest, kellest enamus (neegrid, asiaadid, slaavlased) on alaväärtuslikud, mistõttu peab ülemvõim maailmas kuuluma aarialastele.

Idee teostamise vahend on totalitaarne natsionaalsotsialistlik riik [1; 2; 9; 10]; Versailles’ rahulepinguga on Saksamaad alandatud ja solvatud, saksa rahvuse areng allasurutud, järelikult peab Versailles’ rahulepingut muutma.

Nõuda I maailmasõja tulemuste revideerimist Saksamaa kasuks; propageerida rassistliku ja agressiivset rahvusühtsust, mille järgi kõik sakslastega asustatud alad ja kogu saksa rahvas tuleb ühendada ühte, Suur-Saksa riiki, kus valitseksid natsionaalsotsialistlikud, rassihuvidele vastav ideoloogia ja kord [2; 9]; sakslastel on tarvis eluruumi (sks. Lebensraum).


Seda tuleb hankida Ida-Euroopa ja Venemaa arvelt läbi tungi itta (sks. Drang nach Osten), kolooniate haaramise ja riigi suurendamise. See tagab oma elanike heaolu [2; 9; 10];

tuleb kehtestada sotsialism sakslastele, mis toob kaasa heaoluriigi; kõigis maailma hädades on süüdi juudi rahamehed, kes on usurpeerinud majanduse ja vaimuelu; kommunistid ning sotsialistid, kes on reetnud rahvuse huvid klassi huvidele ning parlamentaarse korra demokraatlikud poliitikud, kes on korrumpeerunud egoistlikud lehmakauplejad [2; 6; 9];


vaenlaste võitmiseks, korra tagamiseks ja rahvussotsialismi ülesehitamiseks tuleb luua tugeva diktaatorliku keskvõimuga riik, kehtestades riigi totaalse ülemvõimu [9; 10];


üksisik tuleb allutada grupile, klassivastuolud allutada rahvuse ühiseesmärgile ja rahvus allutada nn. juhiprintsiibile (sks. Führerprinzip); viia läbi halastamatut poliitilist tahet, mida mingil määral ei kammitse traditsiooniline moraal ega õigusriik ning millega kaasneb mis tahes metsikuste õigustamine;

eitada kõikide inimeste kodanikuõigusi ja mõne suhtes isegi inimsust, seda kuni orjatööni ja alamate rasside, näiteks slaavlaste ja mustlaste, aga eriti juutide hävitamiseni [10];


riigisiseseid sotsiaalseid vastuolud tuleb ületada majanduse poliitilise juhtimise ja välisvallutuste abil ning rahvusühtsuse ja kollektivismi põhimõtteid rakendades;

viia läbi sotsiaalseid reforme [2];

seada kehaline tegevus kõrgemale intellektuaalsest; ülistada militarismi ning Saksamaa Kristuse-eelset ajalugu, kangelasi ja müüte; hävitada mitte-aaria, eriti dekadentlikku kunsti ja kirjandust [10];


Natsionaalsotsialismil ehk natsismil oli seega mitmeid ühiseid jooni Itaalias tekkinud faðismiga, nagu näiteks rõhutatud rahvuslikkus ja diktaatorlik valitsemiskord.

Kuid natsism oli nii oma ideede kui ka nende elluviimise meetodite osas hoopis radikaalsem.

Kuigi natsionaalsotsialism sai tugevat mõju Hitleri isiklikest ideedest, ulatuvad selle juured Preisi traditsioonilisse poliitikasse, mis arenes välja selliste riigimeeste kui Friedrich Suur ja Otto von Bismarck valitsemise ajal.

Selle järgi oli au sees armee militaarne vaimsus ja distsipliin, mida toodi eeskujuks nii üksikisikule kui üritati rakendada ühiskonnas tervikuna.

Lisaks mõjutasid varast natsionaalsotsialismi tugevalt sellised XIX sajandi intellektuaalid nagu Comte de Gobineau, Richard Wagner ja Houston Stewart Chamberlain, kelle väited germaani rahvuste üleolekust kõigi teiste rahvuste ja rasside suhtes said hiljem natside ideoloogia üheks nurgakiviks.

Hitleri isiklike seisukohtade, mis hiljem mängisid olulist rolli natsiideoloogia väljatöötamisel, kujunemisel oli oluline osa tema elu Viini-perioodil.

Seal puutus ta kokku mitmete sakslaste eluruumi laiendamist ja antisemitismi propageerinud liikumistega.

Tema äärmuslikku natsionalismi, juutide ja slaavlaste vihkamist võib osaliselt seletada just läbikukkumistega paljurahvuselises Viinis [3].


NSDAP PROPAGANDA


Olulist osa natside populaarsuse kasvus ja hilisemas võimuletulekus mängis NSDAP tegevus propagandasfääris.

Nad adusid, et propagandale ei tule läheneda mitte niivõrd ideoloogilisest kui psühholoogilisest seisukohast.

Seni polnud ükski poliitiline liikumine ajaloos psühholoogilistele faktoritele nii palju tähelepanu pööranud.

Lisaks leidis natslik propaganda sobiva pinnase haritud, kõrge kirjaoskusega informeeritud saksa rahva näol.

NSDAP propaganda eesmärk oli vormida ideoloogia rahvale vastuvõetavaks kaubaks.Natside propaganda oli juba nende tegevuse algusaegadel pealetükkiv – ei öelnud nad kunagi ära autodelt lendlehtede loopimisest ega majaseintele plakatite kleepimisest.

Lisaks kasutati valimiskampaaniates tolleaja uusimaid tehnilisi saavutusi – Hitleri kõnede transleerimist liikuvate raadiojaamadega ning heliplaatide ja reklaamfilmide kasutamist [8].

NSDAP propaganda sisaldas pseudosotsialistlikke elemente, demagoogiat, lubadusi ja rahvuskirgede õhutamist, mille peamiseks eesmärgiks oli töölisklassi toetuse saamine [2; 4].

Lisaks olid propaganda olulised komponendid meelitused, vaenlaste mustamine ning programmi pidev suusõnaline uuendamine [8].

Reaalsuse tajumist peeti tähtsamaks kui reaalsust ennast.

Vähesed neist 13 miljonist sakslasest, kes 1932.a. Hitleri poolt hääletasid, olid teda kohanud.

See Hitler, kellest nad olid kuulnud, lugenud ajakirjandusest või näinud valimiskoosolekutel ja rahvakogunemistel, sobis kujutlusega, mille oli loonud ja mida oli ilustanud natsipropaganda.

Selle kujutluse “turustamine” oli elutähtis.

Natsipropaganda selgrooks olnud ideed rahvuslikust taassünnist ja vaenlase kõrvaldamisest ei olnud iseenesest midagi eriomaselt natslikku.

Need olid paremäärmuslaste aabitsatõed olnud juba enne NSDAP loomist. Kuid massilise toetuse saavutamisel ei olnud tähtis mitte natside sisemine doktriin, vaid väljendusvorm: ebamääraste ootuste, hirmude ja foobiate esitamine.

Ja kui asi jõudis juba esitluseni, oli Hitler ületamatu.

Kuigi tema kõned olid enamasti pelk lameduste ja banaalsuste kogum, muutsid õhustik, lavakujundus, messialiku suuruse müstiline aura, millesse natsipropaganda oli ta nüüd mähkinud, need kuulajatele vastupandamatuks sõnumiks.

NSDAP propaganda poolt ettevalmistatud kõned ja sinna juurdekuuluv oli lavastamiseni ettevalmistatud [7].

Sageli oli ürituste detailne planeering Hitleri enda isikliku kontrolli all.

Ta kontrollis enne esinemist kõiki detaile – akustikat, ventilatsiooni, ruumide asetust ja suurust.

Olulised olid ka inimeste arvu ja ruumi suhe, esinejate järjekord ning ürituse toimumise kellaaeg.

Koosolekute eesmärk oli muuta kõik osalejad kaastegevateks müsteeriumides, poliitilisest koosolekust sai tihtipeale usuline talitus, milles osalejad viidi massipsühhoosi seisundisse, taandades nende individualismi ja muutes nad massiinimeseks [8].

Põhipanuse ideoloogilisel töötlemisel tegi NSDAP noorsoole.

NSDAP tahtis järgida mudelit “noored noortele” – pidasid nad ju ennast samuti noorteks, uue põlvkonna esindajaks, kes “vanakesed” poliitikast eemale tõrjuvad.

Ajaks, mil NSDAP sai Saksamaa poliitilisel areenil tuntuks, olid kõik partei juhtkonda kuuluvad tegelased – Hitler, Heinrich Himmler, Rudolf Hess, Gregor ja Otto Strasser jt. 30 – 40tes eluaastates mehed.

NSDAP suutis oma etteastete ja propaganda kaudu kõiki nooruse atribuute – jõud, otsustavus, uljus, ohvrimeelsus – ühtaegu nii esindada kui ka rakendada.

Kasvatus ja propaganda olid natsionaalsotsialistide peamised vahendid totalitaarse poliitika elluviimisele valmistumisel [5; 7].

Mõjutamaks last juba varases nooruses, võeti mängu nende emad.

Konkreetselt naistele suunatud propaganda rõhutas juhiarmastust ja antisemitismi.

Tulemuseks oli see, et vaimustuses naised mõjutasid kodus ka oma abikaasat ja lapsi.

Propaganda eesmärgiks oli eelkõige mõjutada noorsugu natsionaalsotsialistlike doktriinidega, et kasutada neid tulevikus eesmärkidel, milleks vanemal generatsioonil puudusid eeldused [8].


Hitleri teose “Mein Kampf” mõned võtmelõigud on pühendatud propagandale.

Seal märkis ta, et NSDAP kõige tähtsam ülesanne on propaganda.

Ta kirjutas, et propaganda ülesanne on “näidata, et idee võidab toetajaid” ja “püüda sundida doktriini peale kogu rahvale”.

Teisalt on “organisatsiooni” ülesanne võita uusi liikmeid, aktiivseid propagandiste, kes “teevad liikumise võidu poole tõepoolest võimalikuks”.

Hitler omistaski juhtimises suurema tähtsuse pigem agitatsioonile kui teoreetilisele programmile.

Ühe tolleaegse poliitikavaatleja kohaselt pidi propaganda Hitleri seisukohalt piirama intellektuaalset taset, et olla mõistetav ka kõige rumalamatele kuulajatele.

Ainuüksi NSDAP propagandal masside enda poole võitmiseks olnuks siiski vaid vähest edu, kui poleks olnud väliseid tingimusi, mis esitasid “valimisturule” natside poliitilise alternatiivi. NSDAP populaarsusele aitas kaasa majandussurutis, riigi ja valitsemise kriis ning kodanlike liberaal-konservatiivsete parteide lagunemine.

NSDAP-d toetasid enamasti vabakutselised, talupojad, ametnikud ja riigiteenistujad.

Hitleri ja ta parteikaaslaste toetus oli tugevam valdavalt protestantlikul Põhja- ja Ida-Saksamaal, ning pigem maapiirkondades ja väikelinnades.

Kuid enne 1933.a. ei pooldanud ligi kaks kolmandikku Saksamaa valijaskonnast Hitlerit.

Kuigi ta võitis massid enda poole alles pärast opositsiooni suu sulgemist ja meedia üle täieliku kontrolli saavutamist, on kolmandiku elanikkonna toetuse võitmine 1929. ja 1932.a. vahel poliitilise mobiliseerimise erakordne saavutus.

1929.a. sügisel liikvele läinud propaganda- ja reklaamivanker veeres kogu 1930.a. suve ja sai täishoo pärast märkimisväärset triumfi 1930.a. valimistel.

Partei liikmete arv suurenes, mis omakorda võimaldas käivitada erakordse ulatusega agitatsiooni [7].

Just alates 1929.a. hakkas NSDAP korraldama suuri massimiitinguid, kus osalejate arv ulatus miljonitesse. Nürnbergis toimunud traditsiooniline parteiistung arendati massidemonstratsiooniks kõigi psühholoogiareeglite järgi [8].

Kogu oma eksisteerimisaja vältel iseloomustas NSDAP propagandat silmatorkavus ja jultumus.

Endale püüti tõmmata tähelepanu kõigi vahenditega, et saada tasuta reklaami.

Kuid NSDAP propaganda tippsaavutus oli Hitleri isik.

1930.a. aprillis, mil NSDAP propagandamasin Joseph Goebbelsi kätte koondus, asuti kujutlust vormima varasemast oskuslikumalt ja järjekindlamalt [7].

Tema juhtimisel lähtuti propaganda kujundamisel kolmest põhinõudest: lihtsus, ulatus ja kontsentratsioon.

Propaganda pidi sarnanema plakatile, kergelt omandatavale loosungile, mis tõmbas inimeste tähelepanu, kuid ei õpetanud neid.

Ideid tuli esitada väga lihtsal kujul, et need oleks massidele vastuvõetavad [8].

Kampaaniate loosungeid, juhtmõtteid, kõnelejaid ja reklaami reguleeriti nüüd tsentraalselt, kuigi samas pöörati suurt tähelepanu ka kohalikule piirkondlikule rõhuasetusele.

Natsipropaganda levitas lakkamatult ettekujutust jõule, dünamismile ja noorusele tuginevast võimust – pidevast marsist triumfi poole, tulevikku, mis tuleb kätte võidelda usuga Führer’isse.

1932.a. suveks sarnanes reklaamikampaania pidurdamatu laviiniga, mis kulmineerus võimuletulekuga [7].

NSDAP propaganda mõjuvõimu ja Hitleri oratoorivõimeid iseloomustab kõige paremini ütlus: "Hitler rääkis end võimule" [5; 8].

NSDAP geniaalsus massiürituste korraldamisel suutis natsionaalsotsialismi idee ümber liita paljusid inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest. Natside propagandasüsteemi tehnilisi põhimõtteid tuleb lugeda tänapäevase massimeedia aluseks Euroopas.

Tungides infokanalite abil igasse kodusse, suutis ja suudab selline süsteem küllaltki lühikese aja jooksul muuta üldsuse arvamust.

NSDAP poolt maksimumini viidud massidega manipuleerimise tehnika oli üheks antud liikumise võimuletuleku peapõhjuseks [8].


NSDAP POPULAARSUSE KASV JA VÕIMULETULEK


Euroopa suurriikidest kannatas 1929.a. alanud ülemaailmse majanduskriisi läbi kõige rohkem just Saksamaa.

USA-st saadud laenud, mis olid aidanud elavdada majandust 1920. aastail, lakkasid, kuid võlgade eest tuli tasuda.

Kuni 1931.a. jätkus ka reparatsioonide maksmine.

Tööstuslik tootmine langes üle 40%, paljud ettevõtted läksid pankrotti.

Täiesti tööta jäi kaheksa miljonit inimest.

Inimeste sissetulekud langesid peaaegu poole võrra. Kodanike silmis langes süü suuresti Saksamaad seni juhtinud valitsusele ja parteidele.

Kiiresti hakkas kasvama Weimari vabariiki alati kritiseerinud NSDAP populaarsus. 1930.a. septembris toimunud Saksamaa parlamendi Riigipäeva (Reichstag) valimistel kogusid natsid kaheksa korda rohkem hääli kui 1928.a. omadel – 800 000 asemel 6,4 miljonit ning senise 12 saadiku asemel marssis neid nüüd parlamenti 107 [4; 6].

Samal aastal võttis esimese natsina Wilhelm Frick vastu ministriportfelli.

Enne seda oli 1929.a. Coburgist saanud esimene linn, kus kohalikel valimistel anti NSDAP-le häälteenamus [7].

Majanduskriisi ajal ja osaliselt tänu sellele saavutas NSDAP esmakordselt üleriigilise tähtsuse, natsionaalsotsialism sai massiliikumiseks, leides laialdast toetust pettunud rahvakihtides (töölistes, teenistujates, käsitöölistes).

Kriisi oludes sai rahvale kergesti sisestada messianistlikke ideid (rõhutud saksa rahva vabastamine, et elada sotsiaalselt õiglast elu), tugeva korra nõuet ning esitada vaenlase koondkuju.

Miljonid inimesed, kes 1929 – 1930.a. töö kaotasid, olid NSDAP-le tänuväärt elektoriaadiks, kellele oma põhimõtteid selgitada.

Suurenesid nii partei liikmeskond kui ka valijaskond ning partei populaarsus kasvas kiiresti – 1932.a. 31. juulil peetud valimistel oli nende poolt hääletanuid juba 13 700 000.

Vabadel valimistel jäi see nende tipuks. NSDAP 230 liikmeline fraktsioon oli parlamendi suurim.

Ometi polnud neil veel absoluutset enamust.

Novembris toimunud järjekordsetel ennetähtaegsetel valimistel nende pooldajaskond juba vähenes 12 000 000 hääle tasemeni (33% häältest).

Selle põhjuseks oli peamiselt töötuse vähenemine [4; 6]. Sama aasta aprillis toimunud presidendivalimistel sai Hitler 36,8% häältest, millega jäi alla Paul von Hindenburgile [7].

Hitleri eesmärgipärane tegevus viis selleni, et Saksamaa tollane president von Hindenburg nimetas ta 30. jaanuaril 1933.a. riigikantsleriks [4].

Natsidel polnud siiski ülekaalu ka Hitleri poolt moodustatud valitsuses – 11 ministrikohast kuulus neile kõigest kolm (lisaks Hitlerile veel Frick ja Hermann Göring). Riigipäeva 583 saadikust toetas seda valitsust 247 [6].

Järgnevate kuude jooksul kasutas Hitler oma võimu, et valitsuses natside mõju kindlustada.

Kuid parlament saadeti laiali ning 5. märtsil 1933.a. toimusid järjekordsed valimised.

Ning nüüdki, mil natsid võisid rakendada terrorit vabamalt kui kunagi varem, ei kogunud nad absoluutset enamust – nende poolt hääletas 17,3 miljonit inimest ehk 43,9% valijatest.

Seega ei hääletanud sakslased parlamentaarse riigikorra tingimustes kunagi diktatuuri poolt.

Kuid natside edasine printsiibitu tegevus, mille hulka kuulus ka kommunistliku partei keelustamine, viis selleni, et natsid said Riigipäevas absoluutse enamuse.

Riigipäev kiitis heaks valitsuse erakorralised volitused, millega Weimari konstitutsioon likvideeriti lõplikult.

Kõik parteid peale NSDAP keelustati ning 14. juulil 1933.a. nimetas Hitleri juhitav valitsus NSDAP ainukeseks poliitiliseks parteiks Saksamaal.

Kehtestus ühe partei diktatuur, mis pidi loogiliselt tähendama ka ühe isiku diktatuuri [4; 6].

12. novembri Riigipäeva valimistel sai NSDAP juba 92,2% häältest [7].

Poliitiline tasalülitamine viidi lõpule “pikkade nugade ööl”.

Kuna Hitler ei tundnud oma võimu piisavalt kindla olevat, hävitati 30. juuni 1934.a. SA juhtkond eesotsas Röhmiga, lisaks neile veel mitu Hitleri võimalikku konkurenti ning rida natsidele ebameeldivaid isikuid.

Pärast president von Hindenburgi surma 2. augustil 1934.a. võttis Hitler endale lisaks riigikantsleri nimetusele tiitlid Führer ja armee ülemjuhataja, jäädes samal ajal ka NSDAP juhiks.

Hitlerist oli saanud diktaatorliku võimuga riigipea. Kõik tähtsamad parteilised ja riiklikud ametid olid koondunud tema kätte [4; 6].


KOKKUVÕTE


Saksamaal 1919. aastal asutatud Saksa Töölispartei liidriks sai peagi Hitler, kes lisas partei nimele sõna natsionaalsotsialistlik.

Sündinud oli Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP). Partei, mille mõjuvõim piirdus esialgu Baieriga, oli tihedalt seotud armeega. NSDAP juurde loodi mitmeid militaristlikke allorganisatsioone. 1923.a. üritas NSDAP riigipööret, kuid ebaõnnestunult.

Sellele järgnes partei keelustamine ja Hitleri vangistus.

Pärast vabanemist õnnestus Hitleril varjusurmas olev partei mitte üksnes taastada vaid sinna ka palju uusi liikmeid võita.

NSDAP tegi peagi oma esimese etteaste valimistel, kuid ilma märgatava eduta.1920.a. välja kuulutatud partei programmi läbivad ideed olid aarialaste üleolek teistest rassidest, Suur-Saksamaa rajamine ja antisemitism.

Nende elluviimise taktika osas vahendeid eriti ei valitud. Kuigi natsionaalsotsialism sai tugevat mõju Hitleri isiklikest ideedest, ulatuvad selle alged Preisi traditsioonilisse poliitikasse. Lisaks Saksamaa tollasele kriisile, omas olulist osa NSDAP edus nende poolt läbiviidav propaganda, millele on pühendatud ka Hitleri teose “Mein Kampf” mõned lõigud.

Partei propagandat, mis pidi olema lihtne, ulatuslik ja kontsentreeritud, iseloomustas inimpsühholoogia peen tundmine, moodsate massimeediavahendite kasutamine aga ka pealetükkivus, silmatorkavus ja jultumus.

NSDAP propaganda sisaldas muuhulgas ka pseudosotsialistlikke elemente, demagoogiat, lubadusi, rahvuskirgede õhutamist, meelitusi ning vaenlaste mustamist.

Propaganda selgrooks olnud ideid rahvuslikust taassünnist ja vaenlase kõrvaldamisest ei saa aga iseenesest millekski eriomaselt natslikuks pidada.

Need olid paremäärmuslaste aabitsatõed olnud juba enne NSDAP loomist. Kuid NSDAP viis need ideed massideni oma propagandaga, mille üheks olulisemaks osaks olid lavastamiseni ettevalmistatud ja müsteeriume meenutavad koosolekud.

Lisaks propagandale oli natsionaalsotsialistide peamiseks vahendiks totalitaarse poliitika elluviimiseks valmistumisel kasvatus. NSDAP propaganda, mida võib pidada tänapäevase massimeedia aluseks Euroopas, mõjuvõimu ja Hitleri oratoorivõimeid iseloomustab kõige paremini ütlus: "Hitler rääkis end võimule".


Euroopa suurriikidest kannatas 1929.a. alanud ülemaailmse majanduskriisi läbi kõige rohkem Saksamaa – paljud ettevõtted pankrotistusid ja töötuid sigines kokku kaheksa miljonit.

Kuna kodanike silmis langes süü suuresti Saksamaa valitsusele ja võimulolevatele parteidele, hakkas kiiresti kasvama Weimari vabariiki alati kritiseerinud NSDAP populaarsus.

1930.a. toimunud Riigipäeva valimistel sai NSDAP-le osaks esimene tõsine edu. NSDAP omandas esmakordselt üleriigilise tähtsuse, natsionaalsotsialism sai massiliikumiseks.

Suurenesid nii partei liikmeskond kui ka valijaskond. 1932.a. valimiste tulemusel sai NSDAP-st parlamendi suurim fraktsioon. 1933.a. alguses nimetas president Hitleri riigikantsleriks.

Natside edasine printsiibitu tegevus, mille hulka kuulus ka kommunistliku partei keelustamine, viis selleni, et nad said Riigipäevas absoluutse enamuse.

Sellele järgnes peagi Weimari konstitutsiooni likvideerimine ja kõigi parteide keelustamine peale NSDAP.

Oli kehtestunud ühe partei diktatuur, mis loogiliselt tähendas ka ühe isiku diktatuuri.

Pärast Saksamaa presidendi surma 1934.a. suvel võttis Hitler endale lisaks riigikantsleri nimetusele tiitlid Führer ja armee ülemjuhataja, jäädes samal ajal ka NSDAP juhiks.

Hitlerist oli saanud diktaatorliku võimuga riigipea.

Kõik tähtsamad parteilised ja riiklikud ametid olid koondunud tema kätte.


LISA 1. NSDAP PROGRAMM [8]


Meie nõuame rahvaste enesemääramise õiguse põhjal kõikide sakslaste liitmist ühiseks Suur-Saksamaaks.


Meie nõuame saksa rahva võrdõigustamiste teiste rahvastega ja Versailles’ ning St. Germaini rahulepingu kaotamist. Meie nõuame maad (asumaid) meie rahva toitlustamiseks ja rahvastiku juurdekasvu asustamiseks.

Riigi kodanikuks võib olla ainult see, kes on rahva liige.

Rahva liikmeks võib olla ainult see, kes on saksa verd, arvestamata usutunnistust.

Ükski juut ei või seepärast olla rahvaliikmeks.

Kes ei ole riigi kodanik, sellele peab Saksamaal võimaldama elada ainult külalisena, kelle suhtes kohaldatakse välismaalaste kohta käivat eriseadusandlust.

Riigi juhtimisest ja seadusandlikust tööst osavõtmise õigus tohib kuuluda ainult riigi kodanikule.

Seepärast nõuame, et iga avalik amet, ükskõik missugust laadi, hoolimata sellest, kas riigis, osariigis või kohalikus omavalitsuses, peab täidetama ainult riigi kodanikega.

Meie võitleme korruptsiooni põhjustava parlamendikombe vastu, kus kohtadele määramist teostatakse ainult partei vaatekohtade järgi, arvestamata iseloomu ja võimeid.

Meie nõuame, et riik kohustuks esimeses järjekorras hoolitsema riigi kodanike teenistus- ja äraelamisvõimaluste eest.

Kui ei ole võimalik toita kogu riigi rahvastikku, siis peab võõraste rahvaste liikmeid (mitteriigikodanikke) riigist välja saatma.

Iga uut mittesakslaste sisserändamist tuleb takistada. Meie nõuame, et kõik mittesakslased, kes 1914.a.

2. augustist saadik on Saksamaale sisse rännanud, sunnitakse viivitamata lahkuma riigi piiridest.


Kõik riigi kodanikud peavad evima võrdseid õigusi ja kohustusi.


Iga riigi kodaniku esimeseks kohustuseks peab olema loov töötamine kas vaimselt või kehaliselt.

Üksikisik ei tohi oma tegevuses eksida üldsuse huvide vastu, vaid peab tegutsema üldsuse raamides ja kõikide hüvanguks ja kasuks.


Seepärast nõuame:Tööta ja vaevata sissetulekute kaotamist. Protsendiorjuse murdmist.


Arvestades hiiglasuuri varanduse- ning vereohvreid, mida nõuab rahvalt iga sõda, peab isiklikku rikastumist sõja läbi nimetama kuriteoks rahva vastu.


Meie nõuame seepärast kõikide sõjaprofiitide täielikku võõrandamist (konfiskeerimist).


Meie nõuame kõikide seni juba kapitaliühinguteks muutunud käitiste (trustide) riigistamist.


Meie nõuame (töölistele) kasust osasaamist suurkäitistest.


Meie nõuame vanaduskindlustuse suurejoonelist väljaarendamist.


Meie nõuame terve ja tugeva keskseisuse loomist, tema säilitamist, suurkaubamajade viivitamata kommunaliseerimist ja nende väike-ettevõtjatele välja üürimist odavate hindadega, kõikide väikeettevõtjate suuremat arvestamist riigi, osariikide ja omavalitsuste hangete puhul.


Meie nõuame meie rahvuslikele vajadustele kohandatud maareformi, seaduse loomist maa tasuta võõrandamiseks üldkasulikeks eesmärkideks, maarendi kaotamist ja maaga spekuleerimise lõpetamist.


Meie nõuame halastamatut võitlust nende vastu, kes oma tegevusega mõjutavad halvavalt ja kahjustavad üldhuvisid.

Kurjategijaid, liigkasuvõtjaid, hangeldajaid ja muid rahvavaenlasi tuleb karistada surmanuhtlusega, arvestamata nende usutunnistust ja rassi.


Meie nõuame materialistlikku maailmakorda teeniva rooma õiguse asendamist saksa õigusega.


Et igale andekale ja usinale sakslasele võimaldada kõrgema hariduse saamist ja seega juhtivale kohale pääsemist või jõudmist, peab riik hoolt kandma kogu meie rahvaharidusasjanduse põhjaliku väljaarendamise eest.

Kõikide haridusasutiste õppekavad peab kohandama tegeliku elu vajadustega.

Riigipõhimõtte sisendamist tuleb teostada juba koos arusaamise algusega kooli kaudu (kodanikuõpetus).

Meie nõuame, et vaeste vanemate vaimselt eriliselt andekatele lastele antakse haridus riigi kulul, arvestamata vanemate seisust või elukutset.


Riik peab rahva tervise tõstmise eest hoolt kandma ema ja lapse kaitsmisega, noorsootöökeelu, võimlemis- ja spordikohustuse seadusliku kindlaks määramisega ja kehajõu tugevadamise saavutamiseks kõikide

noorsoo kehalise kasvatusega tegelevate ühingute suurema toetusega.


Meie nõuame palgasõduritest väe kaotamist ja rahvaväe loomist.


Meie nõuame seaduslikku võitlust teadliku poliitilise vale ja selle levitamise vastu ajakirjanduse kaudu.


Saksa ajakirjanduse loomise võimaldamiseks nõuame:kõigi saksa keeles ilmuvate ajalehtede toimetajad ja kaastöölised peavad olema rahva liikmed;


mittesaksa ajalehed peavad ilmumise ja väljaandmise loa hankima riigi vastavalt võimult, neid ei tohi saksa keeles trükkida; iga rahanduslik osavõtt

saksa ajalehtedest või nende mõjutamine mittesakslaste kaudu keelatakse seaduse poolt.

Karistuseks üleastumise eest nõuame sellise ajalehekäitise sulgemist ja sellest osavõtnud mittesakslaste viivitamata väljasaatmist riigist.


Kõik ajalehed, mis eksivad üldhuvide vastu, peavad oma ilmumise lõpetama.

Meie nõuame seaduslikku võitlust kunsti- ja kirjandusesuuna vastu, mis avaldab demoraliseerivat mõju meie rahva elule, ja ürituste sulgemist, mis eksivad eelpool nimetatud nõudmiste vastu.

Meie nõuame kõigile usutunnistustele vabadust riigis, kuid niipalju kui see ei ähvarda riigi püsimist ega eksi germaani rassi sündsuse- ja moraalitunde vastu.


Erakond kui niisugune asub positiivse kristluse seisukohal ilma end konfessionaalselt sidumata teatud kindla usutunnistusega.

Tema võitleb juudimaterialistliku vaimu vastu meie seas ja väljaspool meid ja on veendunud selles, et meie rahva kestev tervenemine võib teostuda ainult seestpoolt põhimõttel – ühiskasu enne omakasu.


Kõige selle teostamiseks nõuame:


Riigi tugeva keskvõimu loomist.
Poliitilise keskparlamendi tingimusteta autoriteeti üle kogu riigi ja üldiselt üle tema organisatsioonide.
Seisus- ja kutsekodade moodustamist ja riigi poolt antud raamseaduste läbiviimist üksikutes osariikides.


KASUTATUD ALLIKAD
1. Adolf Hitler / Online / 13.11.2000 / Saadaval HTTP : http:8www.htg.tartu.ee/~d8kiisu/hitler.html
2. Eesti Entsüklopeedia VI. – Tallinn, 1992. – lk. 566.
3. Encyclopaedia Britannica. National Socialism. Totalitarianism and expansionism / Online / 13.11.2000 / Saadaval HTTP : http:8www.britannica.com/bcom/eb/article/2/0,5716,56392+2+55014,00.html
4. Encyclopaedia Britannica. Nazi Party / Online / 13.11.2000 / Saadaval HTTP : http:8www.britannica.com/bcom/eb/article/9/0,5716,56489+1+55111,00.html?query=nsdap
5. Fašismi ajalugu. Kuivõrd fašistlikud reþiimid suutsid oma totalitaarseid püüdlusi noorte suhtes teostada? / Online / 13.11.2000 / Saadaval HTTP : http:8madli.ut.ee/~heda/Kasekamp.htm
6. Jaanson, Kaido (Koost.). Üldajalugu: XX sajandi algusest kuni 1938: õpik X klassile. – Tallinn, 1992. – lk. 165 – 169; 220 – 226.
7. Kershaw, Ian. Hitler. – Tallinn, 1999. – lk. 60 – 68; 223 – 242.
8. Kuusik, Urmas. Kolmas Riik. – Põltsamaa, 1999. – lk. 54 – 57; 107 – 109.
9. Mõisteid maailma ajaloo kursusest (20. sajand, esinemise järjekorras) / Online / 13.11.2000 / Saadaval HTTP : http:8my.tele2.ee/uno/0001/mmoisted.htm
10. Nolan, Cathal J. Longmani maailmapoliitka leksikon. – Tallinn, 1999

link