Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Pääseteed või tõde võib leida, ületades illusiooni

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Bronze lion.jpg
Coffee.jpg
Lenins head in ulan ude.jpg
Kangyur.jpg
Maiden with candle.jpg
Milk.jpg
Bread.jpg
-meditation-tour.jpg
Palveveski.jpg
Indian weddings.jpg
Buddhist nuns.jpg
Guru rinpoche zangdokpelri.jpg
Soka gakka.jpg
Buda mediteerib koos pilastega.jpg
Emmkedkoos.gif
Nunn.jpg
Meditation.1s.jpg
Munk-b.gif
Blavatskaya-225.jpg
Bodhidharma3.gif
Jaapani kk.jpg
Bud.jpg
Lustig tnisson thais.gif


Sul on kiire, sa oled aeglasest liiklusest meeleheitel ja jääd pärast ühest autoreast teise nõelumist pidama mehe taha, kes sõidab härjavankri kiirusega.

Sa lähed marru ja fantaseerid, kui mõnus võiks olla talle tagant sisse kihutada.

Kiire suunatulevilgutusega ja vandesõnaga, mis paneks su ema võpatama, keerad äkki teelt välja ning sõidad mehest paremalt poolt mööda.

Järsk kiirendus lennutab kohvitassi, mille olid hoolikalt asetanud armatuurlauale, sulle sülle, enne kui sa tassist kinni jõuad haarata.

Nüüd oled sa märg ja marus, mees sinu selja taga pillub su poole vihanooli ja mis ehk kõige hullem, sa oled ilma oma hinnalisest eliksiirist, välja arvatud veerand tolli peagi jahtuvat ollust, mis on kruusipõhja alles jäänud.

Su sõber kõrvalistmel lausub sügavmõtteliselt. “Ah, karmarõõmud.”

Aga mis on karma?

Karistus?

Kättemaks jumaliku sekkumise kaudu?

Kas universum tabas sind teolt?

Olid sa eelmises elus kaabakas ja see on nüüd sinu tasu?

On see saatus?

Popkultuur on suuresti omaks võtnud karma kiirtoidu-versiooni, muutes selle mõiste sõnakõlksuks, mida on hea ükskõikse õlakehituse saatel lendu lasta.

Kuid karmat võiks võrrelda ajaga, mille kohta püha Augustinus ütles, et ta saab sellest väga hästi aru niikaua, kuni keegi pole talt selle kohta pärinud.


See on orgaaniline

Tegelikult pole karma kuigi müstiline mõiste, sellest arusaamiseks pole vaja pead vaevata logaritmide, arvude ja aju sõlme keeravate valemitega.

Eeskätt on karma lihtsalt põhjuse ja tagajärge seadus.

Suurim vaimne tõke, millega lääne mõttelaad karma tegeliku toimimise mõistmisel silmitsi seisab, on võib-olla kohanemine arusaamaga, et inimesed ja universum on osa ühest suurest orgaanilisest tervikust, milles kõik on omavahel seotud ja mõjutab kõike:

sa teed midagi ja saavutad tulemuse; miski juhtub ja sellel on tagajärg; sa näppasid ema käekotist viieka, kui olid kuusteist, ja nüüd teeb sedasama arvatavasti ka sinu laps; liblikas lehvitab Jaapanis tiibu ja Chicagos muutub ilm.

Karma pole moraaliseadus.

Karma on neutraalne, ta näitab lihtsalt, kuidas asjad üksteist mõjutavad.

Karma pole jõud, mida juhivad jumalad, samuti pole ta jumaliku sekkumise tulemus.

Karma ei mõtle, karma ei valva sinu üle, karma ei pea nimekirja ega kontrolli seda kaks korda üle.

Sa lood endale ise oma karma, sa oled omaenda karma, sa oled oma eelnevate tegude ja mõtete lõpptulemus.

Kõige tähtsam, sa juhid oma karmat.


Kuidas külvad, nõnda...

Kui sa räägid kedagi taga ja mõne aja pärast märkad, et sind vaadatakse kummaliselt, siis on su tegu ringiga tagasi jõudnud.

Kui sa näppad teiselt juhilt parkimiskoha ja järgmine kord teeb keegi sinuga samamoodi, siis on su tegu ringiga tagasi jõudnud.

Kui sa laenad tänaval kellelegi mündi, et ta saaks taksofoniga helistada, ja kaks nädalat hiljem laenab keegi sulle bussipiletiraha, sest sa avastasid, et su taskud on tühjad, siis on su tegu ringiga tagasi jõudnud.

Sinu tegude tagajärg ei pruugi ilmneda kohe, kuid sa ei saa teha tegu, mis ei mõjuta midagi. Päev, kui te hoidsite kolmandas klassis paari sõbraga kinni üht nohikut ja viskasite tema nokamütsi puu otsa, võis olla põhjuseks, miks temast sai kakskümmend aastat hiljem roheline barett.

Haletsus, mida sa tundsid, kui vaatasid lapsena paduvihma ajal vihmausse kõnniteel väänlemas, võis aidata kaasa sinu soovile saada arstiks, et päästa elusid ja aidata neid, kes kannatavad.


Me kõik oleme seotud

Nüüdisaegne teadus on maailma ja universumi kohta kiiresti omaks võtmas arusaama, et kõik on omavahel lahtiharutamatult seotud, et kõik mõjutab kõike ja miski pole eraldi.

Karma mõistmine tähendab arusaamist tagajärgedest, mis on sinu tegudel sulle endale, teistele ja lõpuks kõigele.

Hoolimata emotsioonidest, mis võivad meid panna tundma teisiti, pole meist keegi tegelikult üksikesineja – meie elud on täis igapäevaseid suhteid teistega, mille kaudu me avaldame mõju sellele, kuidas päev kulgeb

. Me tegutseme isegi siis, kui me ei tee mitte midagi – me tegeleme mitte millegi tegemisega.

Me kõik mõjutame üksteist.

Olgu see naeratus inimesele, kes võtab vastu sinu tellimust, mis paneb teda omakorda naeratama, või kulmukortsutus, mis sunnib teda järgmine kord võib-olla sinu supi sisse sülitama, igal juhul teed sa kogu aeg tegusid, mis kujundavad sinu päeva ja elu kulgu.



Müüdid karma kohta

Karmat on läänes sageli vääriti mõistetud, teda on samastatud kas saatuse või ettemääratusega või peetud mingiks New Age’i kaubaks – seda nime kannab loodustoodete sari, mida müüakse orgaanilise tervisetoidu poes, kus sinu vanemad pelgaksid end näidata.

Aga kui me midagi vaatleme ja mõista püüame, siis toetume meetoditele ja suhtumistele, mis on meid kujundanud

. Proovida karmast aru saada, lugedes üksnes restoran Karma menüü tagakaanelt lühikest selgitust, on sama, mis proovida ära tunda rohelist värvi, vaadates läbi oranžide päikeseprillide.

Käesolev raamat püüab karma kohta välja tuua peamise, jõuda kõige olulisemani ja muuta see käegakatsutavaks, heites kõrvale igandid ning näidates, kuidas karma avaldub kohalikus kohvikus, ämmaga suheldes või kinos käies – ühesõnaga, sinu tegelikus elus.


Karmakultuur

Kultuurid ja mõtteviisid ei teki tühjusest ega eksisteeri tühjuses.

Näiteks paljud Vana-Kreeka mõtteloo lähtekohad, mis said lääne filosoofia ja teaduse aluseks, pärinevad egiptlastelt kuuendast sajandist eKr. Ent kuigi ida mõtteviis on kahtlemata mõjutanud mäletamatutest aegadest saadik lääne mõttelugu ja lääne kirjanikud, näiteks Ralph Waldo Emerson, on juba üheksateistkümnenda sajandi keskel tutvustanud ida vaateid, sealhulgas karmat, hakkasid ida mõtteviisi ja filosoofia põhitõed alles kahekümnenda sajandi keskpaigas, Ameerika zeni-buumi ajal, otseselt lääne psüühet mõjutama.

1960ndateks aastateks oli karma saanud kultuurihitiks ning 80ndatel ja 90ndatel muutus kõik idamaine popiks ja isegi tulutoovaks äriks.

Joogast ja meditatsioonist sai samasugune moeröögatus nagu dieetpepsi.

Vältimaks liigseid emotsioone, peaksime kokku leppima, et millegi üle arutledes, olgu see muusika, film, kunst või sinu tädi kuueaastase lapse käitumine, vajame me tähenduse edasiandmiseks sildistamist ja liigitamist.

Seepärast on järgnevatel lehekülgedel korduvalt vahet tehtud ida ja lääne mõtteviisil.

Loomulikult ei mõtle kõik idas “niimoodi” ja läänes “naamoodi”, kuid neis piirkondades välja kujunenud filosoofiasuundadele tuginevad liigitused on siiski piisavalt paikapidavad, et olla käepärased (kuigi asi näib muutuvat).

Lõpuks on tähtis mõista, et “karma” on kõigest ühe nähtuse nimetus, nagu ka “gravitatsioon”.

Tähtis pole mitte nimi, vaid arusaamine nähtusest endast.

Nagu Shakespeare ütles: “Mida sisaldab nimi?

See, mida kutsume roosiks, lõhnaks sama hästi ükskõik mis teise nimega.”

Me saame vältida tüüpilist dogmaatilist lõksu, kui peame meeles, et see, mis meid huvitab, on pigem karma mõju ja toimimine kui mingi pime usk karmasse endasse.




Esimene peatükk





Mis on karma?



Kõigel, mida me oma keha, kõne või meelega teeme, on tagajärjed. Iga tegu, ka kõige tühisem, kannab endas juba oma tagajärgede alget.

Sogyal Rinpoche,

Tiibeti raamat elust ja surmast” autor




Juhtumianalüüs

Lauldes välikäimlabluusi


Steve oli ülbe, ebakindel mees, selline mees, kellele meeldib tähtis välja näha ja kes peab asjakohaseks muuseas mainida, mis firma ülikonda ta parasjagu kannab.

Ta hoidis piinlikult puhtust, hoolitses kirglikult oma küünte eest ja oli muidugi täiesti võimetu suhtuma iseendasse kergelt.

Kui abikaasa ta vabas õhus toimuvale kantrimuusikafestivalile vedas, tegi mees kõik, et näida ükskõiksena, ja ümises müügileti ääres väljakutsuvalt Bachi.

Hoolimata oma naise pealekäimistest, ei teinud ta muud, kui lõi aeg-ajalt jalaga takti kaasa, ja isegi siis, kui muusika talle tõepoolest meeldis, jäi ta paigale, sest kartis tobe välja näha.

Pärast mitut tundi šõud ja nelja jääteed oli Steve’il vaja kasutada välikäimlat.

Kui lõpuks tema kord saabus, sisenes ta ühte plastikboksi rea lõpus, mis asetses väikese astangu peal, mõeldes, kui kaua ta jaksab hinge kinni hoida.

Kui ta istus, juhtus mõeldamatu – kuid kosmiliselt võttes paratamatu – sündmus.

Välikäimla kaldus ümber ja kukkus prantsatades maha – uksega allapoole.

Pärast seda, kui Steve oli kuuldavale toonud mõned karjatused ja teinud paar ebaõnnestunud katset pöörata mitte just väga vastutulelik konteiner ise ümber, ühendas mitu inimest jõu ja neil õnnestus keerata konteiner teise külje peale.

Hr Kõrkus väljus plastkastist, kallis ülikond ja ego kaetud seedimisjääkidega.



Loo moraal: lõpuks seisab igaüks silmitsi iseenda karmaga.




Õppetund

Karma ajaloolises kontekstis


Üks põlvkond istutab puu, teine naudib puu varju.

Hiina vanasõna


Vali ükskõik milline ajaloolõik ja sa võid olla kindel, et sellel perioodil on juhtunud midagi hämmastavat.

Kas on leiutatud ratas, kirjasõna, trigonomeetria, disko, mikrolaineahjus valmiv popkorn või taassulguv tuunikalakott, mis säilitab kala terve nädala – igal ajastul on olnud omamoodi ainulaadsed ja paratamatult jahmatavad leiutised, eriti kui arvestada seda, mis oli kasutusel enne.

Karma päritoluga on samamoodi.

Kuigi on raske panna paika täpset aega ja kohta, kus see mõiste tekkis, võime 2600 aastat tagasi vaadates näha, et nii kreeklased, hindud kui ka budistid jagasid maailmapilti, mis sisaldas endas ideed karmast.


Algus

Kuues sajand eKr oli ajastu, kui veel ei eristatud metafüüsilist ja füüsilist, religiooni ja teadust, elusat ja elutut.

Üldine arusaam oli, et universum ja kõik selles sisalduv eksisteerib ühtse tervikuna.

Inimese taju universumist, mis koosneb eraldiseisvatest ja üksikutest entiteetidest, mida saab kategoriseerida ja juhtida, arvati olevat illusioon.


Seos Kreekaga

Kreeka filosoof Herakleitos uskus, et maailma loomulik olek on olla pidevas muutumises ja seega on maailm ka kaduv.

Herakleitos nimetas selle kogu universumit hõlmava muutuva oleku logos’eks või reegliks, uskudes mõnevõrra sarnaselt taoistlikule ideele yin’ist ja yang’ist, et logos valitseb maailma kooseksisteerivate vastandite kooskõla kaudu.

Seega on nii hea ja halb, armastus ja viha kui ka poistebändid ja Bob Dylan lihtsalt sama mündi kaks külge.

Vastandid mõjutavad teineteist, et reguleerida ja hallata looduse sisemist rütmi.

Kuna kogu reaalne universum on pidevas muutumises, siis ei võtnud Herakleitos tõsiselt ideed, et miski võiks olla püsiv ja muutumatu.


Hinduistlik vaade

Hinduism oli Indias selleks ajaks juba välja kujunenud ja pakkus samuti välja kõige oleva ühtse aluse, mida nimetati brahmaniks.

Sarnaselt Kreeka vaatega hüljati igasugune maailma eraldatavusele tuginev kategoriseerimine. Jumalus Šiva, ajatu universumi looja ja hävitaja, oli lihtsalt üks brahmani avaldumisi.

Šivat nähti kui näitemängu lavastajat – see on maailmanäitemäng, mida nimetatakse lila’ks ja milles oleme osalised me kõik.

Kui usume, et näitemäng on tõeline, siis ei näe me asju nii, nagu nad tegelikult on

. Niikaua, kuni oleme kiindunud oma lavarolli, oleme määratud tootma karmat.

Vastavalt hinduistlikele uskumustele seisneb pääsetee näitemängu ületamises, komejandi läbi nägemises, et ühineda seejärel ülima brahmaniga.


Beebi-Buddha

Budismi, mille rajas Buddha kuuendal sajandil eKr Indias, võib võtta nii kreeka kui ka hinduistliku vaate variatsioonina.

Kui hinduismi võib nimetada müstiliseks ja kreeka filosoofiat nüüdisaegse teaduse eelkäijaks, siis budism on omamoodi sild nende mõlema vahel.

Sarnaselt Mileetose koolkonnale ei eelda budism jumalaid ega jumalikkusi, aga nagu hinduism, võtab budism omaks selle, et inimese väljamõeldud reaalsuse kategooriad ja eristused on illusioon, mis varjab universumi tõelist olemust.

Jällegi, pääseteed või tõde võib leida, ületades illusiooni ja kogedes ühtsust, mis on universumi tõeline olemus.

Ja nagu hinduistid, nii usuvad ka budistid, et karma tõttu jäädakse eraldatuse illusiooni kütke ja seega aheldatuks kannatuste külge.


Ristteel

Kõik kolm mõtteviisi – kreeka, hinduistlik ja budistlik – eeldasid seega, et miski ei eksisteeri tervikust lahus.

Vaimul ja kehal polnud tegelikult vahet ning inimeste eesmärk oli mõista ja seejärel kogeda seda ühtsust jäävalt.

On aga huvitav, et kuigi ida ja lääs olid selles punktis sarnasel filosoofilisel rajal, hakkasid nende teed lahku minema.

Samal ajal kui lääne teadus uskus, et tõe paljastamiseks tuleb kategoriseerida ning eraldada vaim ja mateeria, nägi ida neid konstruktsioonidena ja seega illusioonidena, mis maskeerivad maailma ja kõige selles asuva tõelist tegelikku ühtsust.

Lääne teadust võib võtta kui kaardi konstrueerimist, mis peaks esitama universumit usus, et teadmiseni jõutakse vaatleja ja vaadeldava objektiivse eraldamise kaudu.

Ida filosoofia võtab omaks uskumuse, et kaart pole veel maastik: sa võid kaarti vaadata, kuid tegelikku tõde ei saa teada enne, kui sisened maastikku ja koged seda.

Täpselt sama on demonstreeritud nüüdisaegses füüsikas: tegelikult pole võimalik eraldada iseennast sellest, mida iganes vaatled, ilma et seda otseselt mõjutaksid. Juba sinu kohalolek mõjutab tulemusi.


Kesktee


Budismi kohta on sageli kuulutatud, et see laseb edukalt luua silla teaduse ja religiooni vahele. Kui hinduism on müstiline ja suunatud usule, siis budism on psühholoogiline ja suunatud kogemusele.

Budism võib tõepoolest osutuda sõna otseses mõttes keskteeks.

Mõiste ise pärineb Buddhalt, kes jõudis lõpuks arusaamisele, et ei jäägitu mõnudele järeleandmine ja liialdamine ega ka täielik loobumine ja askees ei too tegelikult rahuldust.

Dualistlik mõtteviis sunniks meid jällegi valima ühe kahest, kuna teadus õpetab, et asjad on kas õunad või apelsinid ja mitte kunagi mõlemat.

Kesktee on seega tee kahe äärmuse vahel.

Nüüd, kui sul on üldine arusaam karma arenguloost olemas, saame keskenduda selles vallas kõige tunnustatumale koolkonnale – budistlikule vaateviisile.


Õppetund

Budistlik vaateviis


On võimatu elada nautides, ilma et elataks targalt, hästi ja õiglaselt, ning on võimatu elada targalt, hästi ja õiglaselt, ilma et elataks nautides.

Epikuros,

neljas sajand eKr.



Rohkem kui 2500 aastat tagasi, kuuendal sajandil eKr, kui Laozi ja Konfutsius tegid Hiinas ajalugu ning Pythagoras vaimustus Kreekas kolmnurkadest, oli ka praeguse Nepali kuningriigi noor prints jätmas oma jälge ajalukku.

Tema elu möödus turvalises luksuses kuni hetkeni, mil ta kahekümne üheksa aastaselt tegi ringsõidu oma ümbruskonnas ning sattus masendusse inimeluga tegelikult kaasnevatest kannatustest ja tõsiasjadest, millega kokku puutus.

Otsustanud leida kannatuse põhjuse ja lahenduse, jättis Siddhartha Gautama oma palee, rikkused, naise ja äsjasündinud poja ning lahkus kuueaastasele eneseavastusretkele, et rännata askeedina Gangese orus.

Kuus aastat hiljem, õppinud tundma ja järginud kõiki vaimse virgumise teid, millega kokku puutus, polnud ta ikka veel leidnud rahuldavat seletust.

Ühel õhtul istus ta täiesti kurnatuna praeguse India linna Bihari lähedal jõekaldal kasvava puu alla, tõotades tõusta alles siis, kui on leidnud endas “tõe”.

Suureks üllatuseks kõigile, kes on proovinud füüsika eksamit ära teha, olles õpikut üksnes jõllitanud, sai Siddhartha Gautama järgmiseks koidikuks virgunuks.

Ta oli kolmekümne viie aastane. Sestpeale tuntakse Gautamat kui Buddhat, mis tähendab “virgunut”.


Karma tähendab tegu

Räägitakse, et teisel puu all veedetud ööl saavutas Buddha arusaamise karmast.

Ta ütles, et oli tänu avanenud silmadele võimeline vaatlema teed, mida mööda olendid tulid ja läksid, ning nägi, kuidas nende elud rullusid lahti vastavalt karmale ja mismoodi see mõjutas nende taassünni kvaliteeti.

Ta laenas sõna “karma”, mis sanskriti keeles tähendab tegu, hinduismist ja hakkas sellega tähistama eelkõige tahet, motivatsiooni või kavatsust.

Me tegutseme – füüsiliselt, vaimselt ja sõnaliselt – vastavalt oma kavatsusele või ihale

. Iga teo taga lasuv kavatsus, teo karma, kujundab vältimatult teo tagajärge – “karmalist vilja” – ja nii on iga sooritatud tegu selle teo tagajärje seeme.

Seda mõeldakse vanasõnaga “Kuidas külvad, nõnda lõikad”.

Külvad õunaseemne ja sa saad õunapuu – mitte banaani- või apelsinipuu ega ka mitte kohvritäie raha.

Samamoodi ei peaks sa olema üllatunud, kui külvad kannatuseseemneid ja saad hiljem tunda selle kannatuse maiku.

Õnn saavutatakse samal viisil.

Me loome oma karmat kogu elu, külvates pidevalt tulevikuseemneid.

Budismi järgi oleme me ise esmaselt vastutavad kogetava kannatuse eest, sest kannatus algab meelest, samuti karma, ja seega hoolitseme enese karmat valitsedes ka oma õnne eest.

Karma määratlemiseks kasutas Buddha sõna “tahe”, mis tähendab jõudu valida või otsustada.

Tahe ja seega ka karma viitavad teo motiivile ja kavatsusele.

Kui sa oled päevasündmustest väsinud ja valad selle koju jõudes välja oma abikaasa peale, siis teed seda motiveerituna vihast ja kavatsusega põhjustada valu – see on aksula ehk kahjulik karma

. Kui sa kaastundest ja lahkusest avad postkontoris ukse inimesele, kes kannab Volkswageni-suurust kasti, siis teed seda, et kergendada tema koormat, ja see on kusula ehk kasulik karma.

Kui sa panid kolmandas klassis peerukoti oma parima sõbra toolile, lootes, et teised peavad sind seetõttu lahedaks kutiks... noh, ma arvan, et sa said asjale pihta.


Sülitades vastutuult

Otsustamaks, milles seisneb kahjulik tegu, mis vastandub kasulikule teole, võime vaadelda sõnade aksula ja kusula tähendusi.

Aksula ehk kahjulik karma tähendab oskamatust või taipamatust.

Kusula ehk kasulik karma tähendab oskuslikkust või taiplikkust.

Me võime neist sõnadest seega aru saada nii, et need kirjeldavad oskamatult sooritatud tegusid ja tarkade kavatsustega sooritatud tegusid.

Kui asetame diivanil istudes joogiklaasi lohakalt diivani käetoele, selmet panna see kohvilauale, ja see kukub maha ning läheb katki, nii et jõhvikamahl lendab valgele vaibale, siis on tegemist vastutustundetu otsuse tulemusega, mis rajaneb pigem mugavusel ja laiskusel kui hoolikal järelemõtlemisel.

Tõepoolest, hea maletaja (või piljardimängija) teab, millal ohverdada paar nuppu või mängu, andes oma vastasele võidulootusi ainult selleks, et kokkuvõttes ise võita.

Kahjulikud teod on need, mis tehakse lollusest, halvast tahtest või ahnusest. Sellised teod põhjustavad paratamatult sinule ja teistele kannatusi.

Näiteks kui autotehas proovib värvi kvaliteedi pealt kokku hoida, võib ärritatud omanik kurta tarbijakaitsele, et nende kaks aastat vana auto näeb välja, nagu oleks see kaksteist aastat mööda soolatatud talveteid sõitnud.

Kui restoran lubab sulle jumalikku salatit ja selle asemel saad kausitäie jäätunud lehti ja mõned porgandikuubikud, siis sa räägid oma halvast kogemusest teistelegi.

Nagu alkohoolik on pandud uskuma, et pudel on tema sõber, on meidki lollitatud mõtlema, et oma karmalisi soove ja ihasid rahuldades saame õnnelikuks, pidama õnne ostetavaks tarbekaubaks ja väliseks auhinnaks.

Kui jaemüüja tõstab hindasid ja inimesed ikka ostavad, võib ta ahnusest tõsta hindu veelgi, kuni tema äri läheb lõpuks lihtsalt pankrotti, sest inimestele hakkab tunduma, et neid kasutatakse ära. See on teotsev karma.


Põhjatu haud

Ja ikkagi, nagu aeg ja ainult aeg meile näitab, mida rohkem me tahame, seda rohkem ma hakkame tahtma.

Ühe iha rahuldamine viib teise iha tekkimiseni ja sellel pole lõppu: kui ma teenin 40 000 dollarit, siis tahan teenida 50 000 dollarit.

Kui sa olid kuuene ja mõtlesid, et sul on kvartali ägedaim ratas, ja tundsid ennast maailma valitsejana, siis läksid sa endast välja, nähes teist last sõitmas veel kallima rattaga, ja imestasid, kuidas elu võib nii ebaõiglane olla.

Kunagi pole küllalt ja me elame oma elusid, orjates seda, mida himustame.


Mida käskis teha doktor Buddha

Puu all istudes mõistis Buddha, et inimese kannatuse allikaks on iha, saamahimu, kõige kaduvuse mittemõistmine ja valelootused – kõik see viib karma tekkimiseni.

Talle sai selgeks, et kannatuste vähendamiseks peame kontrollima oma ihasid ja sõltuvust nende rahuldamisest, hoolimata sellest, millist mõju see meile võiks avaldada, ja seega muutma oma karmat.

Nagu varem mainitud, tuleb süüdistada rumalust.

See oli rumalus, mis viis jaemüüja mõttele, et ta võib jätkata hindade tõstmist – oma klientide lüpsmist – ja ikkagi säilitada heast tahtest pakatava eduka äri.

Samamoodi ei saa sa pidulikul lõunasöögil teiste ees lõputult hoobelda ja seejärel oodata, et nad koju minnes märgivad, kui tagasihoidlik ja võluv sa olid.

Kui Buddha tõusis, siis ei sirutanud ta kõigepealt mõnuga selga, vaid jagas oma kogemusi ja vastseid teadmisi erakuterühmaga.

Buddha tutvustas oma uut ellusuhtumist samamoodi, nagu arst diagnoosib patsienti: kõigepealt määratleb haige seisundi allika või põhjuse, seejärel väidab, et haigust saab ravida, ja tõmbab taskust retseptiraamatu.

Buddha kirjeldas seda protsessi nelja ülla tõe kaudu.


Õilsad tõed

Esimene õilis tõde, duhkha, seletab lahti inimelu kõige tähtsama sümptomi, milleks on kannatamine või meeleheide – meie karma tagajärg.

Me tahame kõike saada, kuid oleme pettunud, kui peame tunnistama, et ei suuda seda kõike oma käte vahel hoida.

Me soovime, et rannas säraks kogu aeg päike, ja toome kuuldavale krõbedaid vandesõnu, kui peame kaks päeva kolmepäevasest puhkusest veetma vihmavarju all ning kolmanda päeva päikselise osa lennujaamas lennukit oodates.

Pea meeles, et isegi dalai-laama võib külmetuda ja isegi Martha Stewartil on aeg-ajalt köök segamini.

Teine õilis tõde, trishna, selgitab veelgi kannatuse põhjust, milleks on meie keeldumine vastu võtta esimest õilsat tõde, mistõttu klammerdume jätkuvalt pettekujutelma külge, et saame elu tõsiasju mingil moel muuta.

Mu kolledžiaegne sõber teadis väga hästi, et ta peab lõpetamiseks ära tegema võõrkeele eksami.

Viivitades nii kaua kui võimalik, ootas ta viimase aasta esimese semestrini, enne kui sellega tegelema hakkas.

Nüüd ei kohutanud teda ainult tõsiasi, et eksam lõpuks saabub, nagu tõepoolest juhtus, vaid ka see, et ainus keel, mida kahel viimasel semestril võtta ja ära teha sai, oli ladina keel. Kujutle seda õudust.

Pea meeles: tähtajad saabuvad, patareid saavad tühjaks, piim läheb hapuks, me vananeme ja tervis muutub kehvemaks, puhkused lõpevad, lilled närtsivad, võidujoovastused mööduvad.

“Elu on närune,” oleks Buddha võinud öelda (kuigi ei teinud seda arvatavasti).

Budistid viitavad sellele kurbusemerele kui sansaarale, lõputule sündimise, suremise ja taassünni tsüklile, mida toidab lakkamatu põhjuse ja tagajärje ahel – karma.

Kolmas õilis tõde ütleb, et on olemas tee, mis viib kannatuse ületamiseni ja õnnelikku ellu – vikerkaare lõpus on tõepoolest rahapada, me peame lihtsalt vikerkaare lõppu jõudma.

Meil on võimalik vabaneda sansaara lõputust tsüklist. See on justkui mänguautomaadi peavõit, mille põhjuseks pole õnn, saatus ega jumalik sekkumine (sellest tuleb rohkem juttu järgmises peatükis), vaid lihtsalt tõsiasi, et mängisime oma kaardid õigesti välja.

Pea meeles: sa ei saa võita uskumatut peavõitu, kui sa mängus ei osale.

Neljas õilis tõde tutvustab neid “eeskirju”, mille abil saavutada budaseisust ja seega nirvaanat.

Tegemist on kaheksaosalise teega, millele tavaliselt viidatakse kui “keskteele”, mis viib kannatuse lõppemiseni ehk duhkha’ni. Kaheksaosalise tee juurde pöördume tagasi 3. peatükis.


Õppetund

Karma kohta käivate müütide ümberlükkamine


See pole... karma, mis meid autasustab või karistab, meie ise karistame ja autasustame ennast.


H. P. Blavatsky,

Teosoofia Ühingu asutaja


Kuna karma on seotud nii budismi kui ka hinduismiga, siis on teda läänes tihti valesti tõlgendatud kui religioosset moraaliseadust.

Aga karmal pole mingit seost kõlbelise kohtumõistmisega ega jumaliku sekkumisega

. See on puhas ja lihtne põhjuse ja tagajärje seadus: sa teed midagi ja sellel on tagajärg

. Midagi juhtub ja sellel on põhjus. Sa lööd jalaga vastu seina ja su varvas saab haiget.

Sa naeratad ja teed sellega kellelegi rõõmu.

Karma on neutraalne – meie oleme need, kes otsustavad, kas tulemus on hea või halb. Karmat ei maksa segi ajada ka saatuse või ettemääratusega.


Me saame oma karmat muuta

Saatus ja ettemääratus eeldavad, et sündmused liiguvad tulemuseni, mis on vältimatu ja mida ei saa muuta.

“Minu saatuseks on saada suureks muusikuks!” võib imelaps hoobelda klassikaaslaste ees, aga kui ta enamiku ajast vaidleb omasugustega tühja-tähja üle, siis pole võimatu, et ta omandab kõigest ühe igavese ninatarga maine.

Karma seisneb pigem potentsiaalis – virtuoossete viiulimänguoskustega kuueaastasel lapsel on potentsiaali saada suureks viiuldajaks –, aga see pole ette määratud ja me peame tegema aktiivselt vastavaid valikuid, et see juhtuks.

Karmat saab alati muuta, saatust ja ettemääratust ei saa.

Karma on seega saatuse ja ettemääratuse täielik vastand.

Me loome pidevalt karmat ja meil on alati võimalik tuleviku mõjutamiseks muuta praegusi tegusid.

Iseenda karma omanikena omame ka lõpptulemust: kui sa asja ära lõhkusid, pead ka uue ostma.

Samuti eitab karma täielikult ideid taevast ja põrgust, sest nende järgi eksisteerime kas igaveses kannatuse- või õndsuseseisundis, kui oleme ühte kord jõudnud.

Karmat saab alati muuta.

Niisiis pole karma kokkuvõttes jumaliku sekkumise tulemus, sest ei ole muid sekkujaid peale meie endi ja teiste.

Nagu terav hapupiimalõhn, nii on ka karmatõde lihtsalt universumi enda sisemine aspekt.


Kes-seda-tegi probleem

Mõtle mingile sündmusele, mis juhtus esmapilgul ootamatult.

See võib olla ükskõik mis, kas autoõnnetus, loteriivõit, autorehvi purunemine, vistriku tekkimine päev enne lõpupidu, kahesaja-dollarilise kleidi ostmine päev enne, kui see hinnati alla seitsmekümne viie peale.

Kuigi me võime need sündmused ära seletada pelga juhusena, kokkusattumusena, hea või halva õnnena, saatusena, ehk isegi Jumala tahtena, on tähtis mõista, et kõik need seletused eeldavad, et meil puudub kontroll sündmuste üle ja nende toimumise puhul on tegu kas jumaliku sekkumisega või statistilise tõenäosusega.



Juhus, kokkusattumus ja karma

Neid kahte sõna – juhus ja kokkusattumus – on lendu lastud nii tihti, et me oleme peaaegu hakanud neid võtma kui konkreetseid seletusi.

Aga vaatame, mida need sõnad tegelikult tähendavad.

Nad esitavad seda, mis iganes parasjagu juhtus, täiesti juhusliku sündmusena: see, noh, lihtsalt juhtus.

Juhus sarnaneb mõnevõrra õnnega – olgu tegu siis täringu veeretamisega või vastusega, mille saad, kui esitad küsimuse oma ennustamislelule.

Kokkusattumuse puhul oleks nii, et paar asja satuvad universumis ühte ritta ja põhjustavad mingi sündmuse, mis on sedavõrd harv ja ennustamatu, et sa pead ohates käed üles tõstma või haarama astroloogiakäsiraamatu järele, et näha, kas Merkuur on retrograadses liikumises.

Aga kui sündmus on nii harukordne ja ennustamatu, siis kuidas see üldse juhtuda saab?

Kokkusattumus?

Mitte päris.

Kui see juhtub, siis see juhtub.

Teadus ütleb meile, et kõigel on põhjus, ja me võtame selle reegli omaks, aga siis toimub midagi üllatavat ning me muutume täiesti ebausklikeks, hakates uskuma selliseid asju nagu õnn, juhus ja kokkusattumus.

Kuna budistid usuvad karmasse, siis ei usu nad juhustesse ja kokkusattumustesse – kuigi sündmused toimuvad loendamatute muutujate vastastikuse mõju tulemusena ja kõigel on oma “põhjus” või “sellepärast, et”

. Juhuslik kohtumine, kui sa ühel päeval pangast väljudes põrkasid kokku vana sõbraga, keda polnud aastaid näinud, ei olnud kokkusattumus, kuid see ei tähenda ka seda, et see oli saatus.

Seda võib seletada hoopis kui sinu eelnevate tegude ja praeguse hetke impulsside summat.

Sinu karma – segatuna su sõbra karmaga – viis selle olukorra teostumiseni.


“Aga kui?”

Perekond läheb autoreisile ja pärast tunniajast sõitu avastab, et suvila võtmed on koju jäänud. Paari oige saatel pöörduvad nad tagasi ja toovad võtmed ära.

Võtmed käes, asuvad nad taas teele.

Kolmveerand tundi hiljem jõuab neile pärale, et nad unustasid maha kohvri, milles olid fotokas, käterätikud, ujumisriided ja kingitus, mille nad olid sõbrale ostnud.


Perekond pöördub veel kord tagasi.

Nüüd, kolm tundi hiljem, asuvad nad uuesti teele.

Kui nad jõuavad kohta, kus pidid viimane kord tagasi keerama, leiavad nad eest suure ahelkokkupõrke, kus segi paisatud autorida ümbritseb kiirteele risti ette libisenud treilerit.

“Vau, me oleksime võinud sellesse õnnetusse sattuda, kui poleks pidanud võtmete ja kohvri pärast tagasi pöörduma... on alles karma,” võiksid nad öelda.

“Kujutle, kui me oleksime siin olnud tund või kaks tagasi.”

Kui nad sellest räägivad paarile oma skeptikust sõbrale, võivad nad kokku puutuda “karma eitamisega”, sest nende sõbrad seletavad toimunut otse loomulikult juhuse või kokkusattumusena.

Tihtipeale on nii, et kui me eitame saatuse või ettemääratuse olemasolu, siis eeldame, et ainus muu võimalus on uskuda juhusesse ja kokkusattumusse.

Kui aga vaadata sündmusi orgaanilise terviku raamistikus, milles kõik mõjutab kõike, siis kerkib esile teistsugune pilt, mis viitab sellele, et karma mängis tõepoolest rolli, aga selles polnud midagi jumalikku

. Pea meeles, et karma viitab tahtele või kavatsusele, mis juhib meie tegusid ja millel on tagajärjed või tulemid.

Perekond tahtis minna puhkusele ja käivitas sellega protsessi. Iga hetk olid nad silmitsi valikutega, mis pidid muutma igat tulevast hetke.

Nad oleksid võinud võtmeteta edasi sõita, pidades tagasiminekut liiga kurnavaks ja arvates, et küll nad midagi välja mõtlevad, kui kord kohale jõuavad.

Kui nad oleksid edasi sõitnud, siis oleks just nende kohalolek mõjutanud päeva kulgemist ning pole mingit põhjust väita, et treiler oleks ikkagi kiirteele risti ette libisenud.

Selle asemel et riskida, otsustas perekond tagasi minna ja võtmed võtta. Kui nad aru said, et on unustanud kohvri, olid nad jälle silmitsi mitme valikuga.

Selle jutu mõte on, et saatust või ettemääratust pole võimalik tõestada.

Ainus asi, mida saab öelda, on see, et asjad juhtuvad vastavalt valikutele, mida teeme – seda, mis parajasti juhtub, saame teada alles siis, kui see juhtub.

Nii on karma meie ja teiste elude loomupärane osa. Selles pole tõesti midagi müstilist.


Jumalad, religioon ja karma

Me elame skeptitsismi ajastul ega kipu midagi pimedas usus vastu võtma – enamik meist teadis, et Milli Vanilli ei laulnud ise; me ei lootnud, et kasvatame kodus töötades tõepoolest 1500 dollarist 5000 dollarit, kui helistasime telefonipostile kleebitud numbril; me teadsime, et pole võitnud 12 miljonit dollarit, kui saabunud kiri seda väitis – ja me järgime teaduslikku printsiipi, et miski on olemas ainult siis, kui me võime seda toimimas näha.

Veelgi enam, me usume, et kui midagi on kord juba juhtunud, siis võib see ka edaspidi juhtuda.

See on põhjus, miks paljud on hüljanud traditsioonilise organiseeritud religiooni kui mingi hookuspookuselaadse arhailise müstika, mille abil seletati universumit enne teaduse sündi, ja piiblit nähakse kreeka müütide ajaloolise analoogina.

Vaal ei saanud Joonast alla neelata ja mees ei saanud looma kõhus ellu jääda, et pärast taas maal ringi rännata, sest see on naeruväärne (ainult veidi usutavam oleks idee, et vaal üldse Joonase ära sõi)

. Kui Noa oleks tõepoolest oma laeva võtnud igast liigist kaks looma, kas poleks siis gasellil lõpp käes olnud, sest ta pidi lõvile nii lähedal olema?

Kas Noa käis kiiresti Lõuna-Aafrikas, et peale võtta kaks suurt sipelgasiili ja piisavalt sipelgaid, et nad rahul oleksid?

Kujuta ette, kui isane loom oleks olnud viljatu...

Ei, kui üldse midagi, siis on enamik meist hakanud Vana ja Uut Testamenti nägema kui suurt muinasjutukogumikku, kui lugusid, mis kuuluvad oma aega.

Organiseeritud religioon rajaneb ideel kõikvõimsast ülimast olendist, kes on aistimisvõimeline ja valitseb kogu universumit.

Tänu sellele leiavad paljud tröösti teadmisest, et kurjategijad saavad oma karistuse ja õiged tasu.

Aga Buddha ei pidanud ennast ei jumalaks, jumaluseks ega üldse millekski enamaks kui inimeseks.

Kuigi sõnaga “buda” viidatakse peaaegu alati temale, ei pea see sõna tähendama ainult teda.

Igaüks võib olla buda ja igas inimeses on potentsiaal selleks saada.

Me peame lihtsalt vabastama ennast hiilguse pettekujutelmadest ning toimima armastuse ja tarkusega.


Link