Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Prajñāpāramitā

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


0026prajaparamita sutra.jpg
Prajpramit 6-s.jpg
Prajpramit esileht.jpg
Prajñāpāramitā , ehk “Ületava mõistmise” tekstid on üldise arvamuse kohaselt kõige vanemad mahajaana tekstid.

Esimesed neist on tekkinud -1. sajandil, hilisemad 5. sajandil.

Neid teatakse üle neljakümne nimetuse.

See on tohutu mahukas kirjandus.

Kõige lühem prajñāpāramitā tekst on Ekāksharā prajñāpāramitā, mis tähendab “Ühetäheline prajñāpāramitā”.

Kõige pikem on Śatasāhasrika prajñāpāramitāprajñāpāramitā”.

“Sajatuhandelise” all mõeldakse tingvärsside arvu suutras.

Prajñāpāramitā tekstid on enamasti kirjutatud proosas, aga nad jaotatakse tingvärssideks, kuigi tegelikult esineb värsse seal üliharva.

Kõige kuulsam Prajñāpāramitā tekst on Ashtasāhasrikā prajñāpāramitāprajñāpāramitā”. ehk “Sajatuhandeline – “Kaheksa tuhande tingvärsirealine



Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā peategelane on Bhagavat ehk Buddha.

Teine oluline tegelane on Subhūti, kes esineb Theravaada tekstides ainult mõni kord, kus tema kohta on öeldud, et ta armastas elada metsas.

Eriti palju temast Teravaada tekstides juttu ei ole, mis viitab ka sellele, et ta võib-olla viibis Buddha juures tegelikult väga vähe aega.


Aga prajñāpāramitā tekstides on Subhūti kõige olulisem kuju, palju olulisem kui Šāriputra, kes ka prajñāpāramitā tekstides esineb, aga kes Subhūtiga võrreldes ei mõista neid asju mitte kõige paremini.


Prajñāpāramitā on liitsõna, mis koosneb kahest osast: prajñā ja pāramitā. Pāramitāpāram ja itā, kus i on verbijuur, mis tähendab ‘minema’, ta on grammatiline vorm, mis on ka ladina keeles olemas ja mida tähistatakse kolmetähelise vormeliga ppp ehk mineviku passiivi partitsiip, ita tähendab siis ‘mindus’, aga pikk ā on lõpus sellepärast, et see sõna on naissoost.


Pāram on akusatiivi kääne sõnast pāra, mis tähendab ‘teist kallast’. Pāramitā on niisiis ‘teisele kaldale mindus’.

Prajñā koosneb eesliitest pra ja verbijuurest jñā – ‘teadma’, mis on vana indoeuroopa sõna nagu vene keele znat’. Pra on mitmeti mõistetav eesliide.

Prajñā tähendab ‘mõistmine’, mis ei väljenda niivõrd inimteadvuse omadust koguda teadmisi (nagu wisdom – ‘tarkus’), vaid inimteadvuse võimet anda hinnanguid ja võtta vastu otsuseid. Prajñāpāramitā on seega ‘ületav mõistmine’. koosneb omakorda kahest sõnast:

Väga võimalik, et teisele kaldale mineku all mõeldakse tegelikult paberile kirja panemist. See on paberile pandud mõistmine, mida teised saavad lugeda ja uurida.

Tekkis arusaam, et kirja pandud tekst on just kõige õigem teadvuse väljendus.

Ja sellele viitab ka asjaolu, et pälvimusi (punya) – nirvaana jaoks olulisi tegureid – saab kõige rohkem just üles kirjutatud teksti lugedes, uurides, seletades ja omakorda ümber kirjutades.


Kirjalike tekstide kujunemisega tekkis budismis varasemaga võrreldes täiesti uus situatsioon, mis andis võimaluse vabastada suure osa inimteadvusest mälu pingutamisest, mida seni läks vaja tekstide pähe õppimiseks.

Pärast Buddha surma hakati austama tema konte kui reliikviaid ja seda Buddha surnud keha nimetati śarīra’ks.

See termin hõlmab keha ka üldises mõttes; elav keha ehk ihu on kāya. Dharmakāya on nõnda ‘õpetuse keha’ (nt ladina keeles corpus scriptorum – ‘tekstide keha’).

Kasutati ka sõna sanghaśarīraprajñāpāramitā tekste ka toppima stuupadesse ja neid kummardama nagu Buddha säilmeid.


Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā teeb vahet kahe mõiste vahel: üks on dharmaśarīra ehk tekst, mis on pandud stuupa sisse ja mida kummardatakse; teine on dharmakāya ehk ‘õpetuse ihu’, mis tähendab elavat teksti.

Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā rõhutab dharmakāya tähtsust.


Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā ise on dharmakāya, tekst mida loetakse, uuritakse ja kirjutatakse; just see ongi algselt dharmakāya, mitte mingi müstiline kuskil pilvedes hõljuv kosmiline Buddha.


Prajñāpāramitā tekstides on kesksel kohal bodhisattva kui inimtüüp.

Bodhisattvale on vastandatud kaks teist budistlikku tüüpi: šraavaka ja pratjekabuddha, keda nimetatakse ka bodhisattvateks, aga teises tähenduses.

On olemas kolm teed.

Esimene on śrāvakayāna ehk ‘kuulajate tee’, mida mööda käivad need, kes hoolsalt kuulavad Buddha õpetusi.

Siin on tõenäoliselt peetud silmas, et nemad ka 400 aastat pärast Buddha parinirvaanasse minekut kuulasid õppinud munkade käest ikka neidsamu tekste.


Šraavakad olid ka Buddha enese õpilased.

Šraavakaid nimetati ka peenema nimega śrāvakayānika bodhisattva – ‘kuulajate sõidukisse kuuluv bodhisattva’.

Teine sõiduk on pratyekabuddhayāna. Pratyekabuddha on liitsõna, mis koosneb eesliitest prati – ‘jaoks’, arvsõnast eka – ‘üks’ ja sõnast buddha.

Need on niisugused budistid, kes elavad omaette ainult iseenese jaoks, keda ei huvita üldse teiste käekäik, ei kogudus ega mahajaana.

Neid nimetatakse ka pratyekabuddhayānika bodhisattva’teks ja nende lõplik siht on saada ‘buddhaks iseenese jaoks’.

On olemas ka pratjekabuddhade tekste ja tõenäoliselt oli selline inimtüüp ka kunagi üsna levinud, aga kuna nad elasid üksinda, siis nad eriti ei suhelnud teistega ja materjali ka palju nende kohta alles ei ole.


Śrāvakayāna ideaal on arhat ehk väärikas, mida kuulutatakse ka Theravaada tekstides. Pratjekabuddha ja mahajaana ideaal on mahāyānika bodhisattva ehk lihtsalt bodhisattva.

Aga selleks et eristada bodhisattvat kui üldnimetust teistest bodhisattvatest, nt śrāvakayānika bodhisattva’st, öeldaksegi bodhisattvayānika bodhisattva, kelle suhtes kasutatakse ka nimetust bodhisattva mahāsattva ehk ‘virgumisolend-suurolend’.


Ka bodhisattvaid-mahāsattvaid on erinevat tüüpi.

Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā’s eristatakse kahte kõrgemat tüüpi: vyākrita bodhisattva mahāsattva ehk ‘ettekuulutatud bodhisattva-mahāsattva’, see kelle kohta Buddha on kuulutanud, et temast saab kunagi buddha; veel kõrgem on aga avinivartanīya bodhisattva mahāsattva – ‘bodhisattva-mahāsattva, kes ei pöördu enam tagasi’; teised võivad langeda tagasi, tema aga enam mitte.


Edasi vaatleme nelja terminit, mis tähistavad teadvuse kõige kõrgemat seisundit.


1. Prajñāpāramitā, mis tähendab ühelt poolt kirjalikku teksti, mille lugemine viib teadvuse kõrgemasse seisundisse, teiselt poolt aga seda teadvuse kõrgemat seisundit ennast, kus on võimalik ka ise samasugust teksti luua.

2. Sarvajñatā, mis tuleneb samuti tüvest jñā, tähendab ‘kõigeteadmist’.

3. Anuttarā samyaksambodhi, mille põhisõna on bodhi ehk ‘virgumine’, eesliited samyak + samanuttarāTathatā on ‘nõndasus’, niisugune olek, mille kohta muud sõnad jäävad tähenduslikult veidi kitsaks, nii et saabki vaid öelda tathatā.

Tathā on ‘nõnda’ ja tathatā on ‘nõndasus’; mina olen nõndasuses. tähendavad ‘täiuslikku, lõplikku’ ning – ‘kõige kõrgemat’; kokku võib seda terminit tõlkida siis ‘kõige kõrgemaks täiuslikuks lõplikuks virgumiseks ’.

4.

Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā lõpus on ilus legenditaoline lugu bodhisattva Sadapraruditāst.

Need lõpupeatükid Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā’s näitavad, kuidas bodhisattva elu peab olema: ta peab otsima väga pingsalt prajñāpāramitā’d, nii nagu Sadapraruditā seda tegi.

Siin on juttu Gandhavatī linnast, mis on kõigi mahajaana mütoloogiliste linnade prototüüp.

Sadapraruditā jõuab sinna Gandhavatī linna, kus kõik on suurepärane, kõik on kalliskividest, lõhnab vaimustavalt jne.

Seal elab bodhisattva Dharmodgatā, kelle juures saab prajñāpāramitā’d kuulda.

Kuna Sadapraruditā on vaene, siis otsustab ta müüa oma keha surmajumal Mārale, selleks et teha kingitust õpetajale.

Jumal Šakra sekkub ja rikka kaupmehe tütar annab kingitusi.

On veelgi takistusi, kuid lõpuks Dharmodgatā õpetas Sadapraruditāle prajñāpāramitā’d, kuna nägi, et ta juurde on tulnud tõeline õpilane.

Siin räägitakse ka Akshobhja Buddha maast, mis asub idas.

Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā’s on ilmselt esimene kirjeldus mütoloogilise Buddha maast, millest hiljem kujunesid välja erinevad Buddha maade kirjeldused, millest kõige kuulsamaks on saanud Buddha Amitābha maa Sukhāvatī, mis asub läänes.

link