Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Reinkarnatsioon budismi mõttes

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


5-dhjani-buddhas.jpg
Amitabha-mandala.jpg
Mahakala mandala-a.jpg
Tiibeti meditsiini järgi on meie meel või teadvus seotud meis oleva tuulega (tib.k. rlung, sanskr. prana). Neid tuuli on erinevaid kuid neid juhib kõige peenem tuul millel nimeks -eluhoidev tuul. Kui kõik elemendid surma järel lagunevad, siis jääb järele see kõige peenem eluhoidev tuul (omades kogu karmilist informatsiooni jne...), mis sobivate tingimuste kokkulangedes saab uue keha. Hetk, mil viiest elemendist koosnev füüsiline keha ja meel/teadvus lahutatakse ehk saabub füüsilise keha surm, ei tähenda loomulikult meele/teadvuse surma. Kui rääkida budistlikus traditsioonis omaks võetud kategooriates ja terminites, siis peale keha surma jääb alles meel/teadvus, mis koosneb või on üles ehitatud viiest skandhast ehk kogumikust (kuigi meele/teadvuse ja füüsilise keha lahutamisest kuni järgmise füüsilise keha kujunemiseni vormi ehk rupa skandha laguneb).

Selline meel/teadvus on ebapuhas, kuna sisaldab karmilisi jäljendeid (sanskriti keeles ´vasanad´; inglise keeles ´karmic imprints´) ja harjumuslikke tahte kalduvusi (sanskriti keeles ´samskarad´; inglise keeles ´habitual/karmic tendencies´).

Võib öelda, et sellist ebapuhast meelt/teadvust läbistab väga peen energia – võime nimetada seda ka eluhoidvaks tuuleks – mis imab endasse ja säilitab kogu karmilise informatsiooni. See karmiline informatsioon on loodud mõtete, sõnade ja tegudega ning tõukab meid meie tahte vastaselt sünni ja surma ringkäiku. Või teisti öeldes ja natuke teisi aspekte rõhutades: karma tegelik akumuleerija või koguja on meel/teadvus. Sõna (kõne) ja keha (teod) üksnes toetavad karma akumuleerimist või kogumist, kusjuures küpsenud karmat – ja seega kannatust – kogeb seesama ebapuhas meel/teadvus, mitte keha ega kõne.

Selline ebapuhas meel/teadvus loob individuaalsuse – ja seega eraldatuse – illusiooni, olles samal ajal katvaks või varjavaks looriks meele tõelisele olemusele või puhtale buddha meelele. Eraldatuse illusioon on kohal nii ärkvelolekus, unenägudega unes kui ka vaheolude – täpsemalt nende vaheolude, mil meel/teadvus on füüsilisest kehast lahutatud – nendes etappides või faasides, kui meel/teadvus ei ole n-ö minestanud.

Kõige jämedamal tasandil avaldub selline individuaalsus, kui eraldatuse illusioon lugematute ümbersündide jooksul sügavalt sissejuurdunud harjumuslikus kalduvuses „mina“ ja „teiste“ eristamises (duaalsuses). Omakorda sellise harjumusliku kalduvuse kõige tugevam ja jämedam väljendus on „Mina olen keha“ (sanskriti keeles ´dehatma buddhi´) mõte või veendumus.


Kuid - nii paradoksaalne kui see ka ei näi, ka individuaalsus, kui eraldatuse illusioon saab võimalikuks seetõttu, et on olemas meele tõeline olemus või puhas buddha meel. See on justkui alguseta ja lõputa, muutumatu ja kõikjalolev avarus/ruum, mis läbistab kõike ning on samal ajal potentsiaaliks kõige, sealhulgas nii mateeria (jämedakoelise energia) kui ka põhjuslikkuse avaldumisele. Või piltlikult öeldes: see on nagu ekraan, mis teeb piltide ilmumise ja liikumise võimalikus, kuid mis ise ei ilmu ega liigu.

Nii kaua, kui kestab individuaalsus või eraldatuse illusioon – ehk on olemas entiteet, kes küpsenud karmat kogeb ja tekitab –, usume, et sünnime ümber. Valgustumine ongi sellisest illusioonist või unenäost ärkamine ehk individuaalsuse lahustumine

Füüsilise keha suremise protsessis toimub jämedakoeliste elementide lahustumine või lagunemine peenekoelisematesse elementidesse. Sellises protsessis kogeb ebapuhas või duaalne meel/teadvus vastavalt oma karmiliste jäljendite ehk vasanate iseloomule ning nende jõulisusele ja jäikusele väga erinevaid seisundeid.

Hetkel, mil toimub õhu elemendi lahustumine ruumi elementi – ehk tühjuse, selge valguse või dharmata vahelolus –, ebapuhas või duaalne meel/teadvus minestab ehk saavutab teadvuseta seisundi (see on sarnane seisundile, milles meel viibib unenägudeta unes või süvaunes). See on nii seetõttu, et selline meel/teadvus ei tunne ära meele algkirkust või selle tõelist olemust/loomust.


Kuivõrd füüsilise keha sündimise – täpsemalt selle kujunemise või loomise – protsess on füüsilise keha suremise protsessile vastupidine protsess, siis toimub ebapuhta või duaalse meele/teadvuse minestamine ka sisenemisel üska.

Mis puudutab teist kommentaari, siis valgustumisel „mind“ ega „teisi“ olemuslikult (enam) ei ole. Sellises meele või teadvuse algolekus ei ole kohta mistahes kontseptsioonidel – ei näiteks „olemisel“ ega „olematusel“, „õigel“ ega „vääral“, „ilusal“ ega „inetul“. Ja tõepoolest ei ole seda dihhotoomiast väljapoole jäävat ehk seda ületavat meele algolekut või ühtsusseisundit võimalik sõnadega väljendada. Erinevad kontseptsioonid ärkavad ellu ja saavad elada üksnes duaalsuses/kahesuses

link