Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Reis Tiibeti südamesse - Teet Toome

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Domolungma.jpg
Potala loss -a.gif
Tibetischer schafhirte im grenzgebiet des himalaya zu nepal.jpg
Jokhang burhaan-a.jpg
Jokhangi templi sissekik.jpg
Jokhang burhaan.jpg
Tibet horse riders.jpg
Norbulingka band.jpg
Tiibet on mägi, suur mägi, mille keskmine kõrgus on neli kilomeetrit.

Ja selle mäe otsas on veel palju mägesid.

Mäed on nii kõrgel, et nendel suurt midagi ei kasva, vaid üksikud

rohututid, mida söövad kaljunõlvadel turnivad jakid ja kitsed.

Veel kõrgematel mägedel on lumi ja jumalad.

Inimesed elavad orus, seal kasvab lopsakas rohi ja laiuvad sügavsinised

järved.

Ja kuigi enamik maast on lage ja paljas, sisendab see nagu ise-enesest

meelerahu ning on ilmselt juba loomuldasa sobiv paik suurtele õpetustele.

Tiibetisse võib sõita lennukiga, kuid nii maandute kohe 3,5 km kõrgusel Tiibeti pealinnas Lhasas ja seetõttu jääb

ära vajalik aklimatiseerumine – enamikule kõrgusega harjumatutele on see aga vajalik. Hiina poolt saab tulla

rongiga ja Nepali poolt bussi ning autoga. Valisin viimase tee.

Nepali pealinnas Katmandus korraldavad reisibürood kõik vajaliku: viisa, load, transpordi ja majutuse.

Hiina Rahvavabariik on seadnud tingimuseks, et Tiibetisse mineja peab olema turismigrupi koosseisus, selle

organiseerimisega kohapeal probleeme ei teki.

Kõigepealt viiakse reisijad bussiga piirile ja sealt edasi maasturitega Lhasa poole.

Plaanipärane ekskursioon kestab seitse-kaheksa päeva, millest viis võtab sõit ja kaks viimast päeva on Lhasaga tutvumiseks.

Kuid tagasisõidupiletit selles paketis ei ole ja viisa võib saada ka pikemaks ajaks.

Nii võitegi jääda Tiibetiga tutvuma pärast ametliku reisi lõppu.

Tee mööda Lõuna-Tiibetit kulgeb piki Himaalaja põhja-nõlva ja seetõttu paistab ära ka mõni maailma kõrgem

mägi, nende seas ka Džomolungma ise.

Tee ääres võib aga näha väga elavat ehitamist, nagu oleks tiibetlased üleöö rikkaks saanud ja hakanud endale

kõik maantee äärde uusi maju ehitama.


Selgub aga, et tegemist on Hiina valitsuse järjekordse projektiga.

Nimelt soodustatakse ehk sunnitakse – kes kuidas soovib nimetada –

Tiibeti põllumehi ja karjakasvatajaid asuma kaugematelt ja

kõrvalisematelt aladelt maanteede äärde ja küladesse ning

väikelinnadesse. Hiinlased nimetavad seda elu edendamiseks, Tiibeti

traditsioonilise elukorralduse ja kultuuri suhtes on see kindlasti hävitav.

Tiibeti pealinn Lhasa aga on juba modernne linn ja vanast pole seal palju alles.

Võiks öelda, et tegu on Hiina linnaga, kuid ilmselt iseloomustab kõiki uusi tänapäeva linnu betoon, klaas ja

sirged laiad tänavad.


Potala valitseb linna


Siiski ei aja Lhasat ühegi teise linnaga segi, sest üle kõige kõrgub Potala, dalai-laamade loss, mis tundub

endiselt kogu linna üle valitsevat.

Potala jääb silma juba kaugelt ja kui tema jalamile jõuda, siis haarab ta vaataja endasse ning sellest lummusest

kergelt ei vabane.

Mingi imeline kergus on selles massiivses hoones.

Potala asub kõrgel künkal keset orgu, mida omakorda piiravad mäed.

Sellele künkale, Eesti mõttes muidugi mäele, ehitas juba 7. sajandil kindluse legendaarne Tiibeti kuningas


Songtsen Gampo.

Kuid sellise suurejoonelise ilme nagu praegu andis lossile viies dalai-laama 17. sajandil.

Valmides oli Potala tolle aja maailma suurim hoone.


Just tollest, 17. sajandist saadik on dalai-laamad olnud Tiibeti ilmalikud ja

vaimsed juhid.

Nii on nad tiibetlaste seas ülimalt austatud, võib öelda, et isegi

jumaldatud, kuigi tegu ei ole jumalatega, vaid lihast ja luust inimestega,

keda on varasest lapsepõlvest peale koolitatud nende vaimseteks ülesanneteks.

Potalas asuvad lisaks dalai-laama ruumidele, mis on väga väikesed ja tagasihoidlikud, ka endised Tiibeti

valitsusasutused, ülimalt suursugused tseremoniaalsed ruumid, tohutu raamatukogu ja varasemate dalai-

laamade hauamonumendid ehk stuupad.

Uhkeim neist on pühendatud viiendale dalai-laamale, tema maiseid säilmeid ümbritseb 14 meetri kõrgune ehitis,

mida katab 3700 kilo kulda ja üle 10 000 vääriskivi.

Kuna Potala peremees, 14. dalai-laama peab praegu paguluses viibima, siis tunduvad selle hiigelhoone

koridorid ja lõputud trepid kohati üsna sünged, kuid seda elustavad siin-seal välja ilmuvad kassid, kellest ühele

oli isegi oma magamisase ehitatud.

Kassid on end sisse seadnud ka teises Lhasa põhilises tõmbepunktis, Tiibeti olulisimas pühamus Džokhangi

templis. 7. sajandil ehitatud tempel on Tiibeti vaimse elu – ja praegu tihti ka poliitilise elu – keskpunkt.

Siia suunduvad kõik palverändurid ja siin asub Tiibeti vanim ning tähtsaim pühakuju.


Džokhangi templit ümbritseb tänavate ring, mis on täis poode ja

müügilaudu, kauplemist Tiibeti rahvuslike ja religioossete esemetega,

müüjateks küll tihtipeale hiinlased.

See ringkäik on ka Tiibeti üks olulisemaid kora’sid.

Kora on tiibetlastele palverännaku kvintessents, päripäeva ring ümber templi, kloostri, mäe või mõne muu püha

paiga.

Lisaks palveveskite keerlemisele, lõpututele kummardustele, teemajadele ja kauplejatele on Džokhangi ümbrus

üle külvatud ka valvsalt jälgivate kaamerate ja Hiina miilitsaga – mundris on seal enamasti tiibetlased, sest kes

muu saaks aru, kui järjekordset vabadust nõudvat meeleavaldust alustatakse.



Bussiga sõidavad palverändurid


Ühistransport on Tiibetis väljaspool Lhasat äärmiselt hõre, nagu ka rahvastik.

Tiibet on üks hõredamalt asustatud kohti maailmas, kuid isegi seda arvestades on sõiduvõimalused seal kasinad.

Bussiga võib sõita vaid Lhasa lähiümbrusesse ja need bussid on pea eranditult palverändurite bussid, mis

sõidavad igal hommikul pealinnast mõnda kloostrisse ja saabuvad sealt jälle õhtul tagasi.

Kuigi Hiina RV poliitika tulemusel elab Tiibetis ilmselt juba sama palju hiinlasi kui tiibetlasi ja Lhasa on suurelt

jaolt hiina linn, siis nendes palverändurite bussides kohtab vaid tiibetlasi.


Palverännakule minnakse tihti koos perega.

Tehakse austusring ümber kloostri, pannakse igale altarile väike rahatäht

ja kummardatakse hiiglasuurte pühakujude ees, mis helgivad võilampide

tules.

Oma austust budadele, bodhisatvatele ning kaitsejumalustele võib

näidata ka neile valgeid salle kinkides, see on Tiibeti tavaline

tervituskomme, aga samuti pidevalt põlevatesse võilampidesse uut võid lisades.

Eriline austus kuulub paljudes kloostrites troonile, mis mõeldud dalai-laamale või mõnele teisele suurele

õpetajale.

Tühjadel troonidel asuvad nende pildid, mis tähistavad, kellele õpetamispaik kuulub.

Kui teiste õpetajate pildid on lubatud, siis praeguse dalai-laama pildi on Hiina ametivõim rangelt ära keelanud.

Selle asemel asub tema troonil tavaliselt bodhisatva Avalokite‰vara pilt, see on Tiibeti kaitsja, kelle maisteks

kehastusteks dalai-laamasid peetakse.

Pärast austusavaldusi asuvad palverändurid einestama. Kloostrite juures on ka tagasihoidlikud söögi- ja

võõrastemajad, kus rändur saab vajadusel öö veeta.

Pakutakse traditsioonilist Tiibeti toitu: nuudleid liha ja juurviljadega ehk thukpa’t, Tiibeti pelmeene momo’sid ja

soolast võiteed.

Sama menüü on enamikus Tiibeti restoranides.

Lisaks armastavad tiibetlased juua tšang’i – seda odrast kääritatud häguse väljanägemisega ja vähest alkoholi

sisaldavat jooki kulub üsna palju ning lauale kantakse seda ikka liitrite kaupa.

Tšang’i müüakse ka tänaval suuremates või väiksemates kanistrites ja sealsamas seda tihti ka juuakse.


Nädalavahetuseti võib linnast väljas tee ääres näha üksteise järel

seltskondi, kes kas autode, enamasti suurte maasturitega, või

mootorratastega on sõitnud piknikku pidama.

Eelkõige on see muidugi rikkamate lõbu, sest vaesemad tiibetlased

sõidavad tavaliselt veoauto kastis ja mitte piknikule, vaid palverännule.

Samas annab see tunnistust, et jõukamate inimeste kiht on ka tiibetlaste seas hakanud kasvama.

Kui viimastel aastakümnetel on Tiibet olnud Hiina RV mahajäänud ääremaa, kuhu oli raske ligi pääseda ja kus

enamik põliselanikke elas vaesuses, siis nüüd on Hiina kommunistid ka seal alustanud poliitikat, mis on neile

mujal Hiinas edu toonud: anda rahvale võimalus rikastuda ja jätkata vaimsete ning ühiskondlike vabaduste

piiramist.

See tähendab vabaduse äraostmist mammonaga.

Siiani on see Hiina RV-s läbi läinud, sest vaestele inimestele on parema elujärje võimaldamine kindlasti

argument. Kuid kas ka juba rikastunute lastele ja lastelastele?

Tiibetis on ühekülgse materiaalsuse vastukaal kindlasti budism, mis on sajandeid olnud Tiibeti elu kese.

Kuigi Hiina okupatsiooni algusajal hävitati enamik kloostreid, on suur osa nüüd tavaliste tiibetlaste annetuste abil

taastatud.

Ja kuigi “progressiivne” kooliharidus on täielikult hiinakeelne ning või-mud piiravad munkade ja nunnade hulka,

annavad need kloostrid sügavat vaimset haridust ikka tiibeti keeles.


Tiibeti budism on popp

Nii kaua kui vaimsed õpetajad rahvaga tiibeti keeles räägivad, pole see

keel veel kadunud.

Ja nii kummaline kui see ka pole, tunnevad tänapäeva hiinlased nii Hiina

RV-s kui ka Taiwanil üha rohkem huvi just Tiibeti budismi vastu.

Kuid Tiibeti vaatamisväärsusi hindavad ka tavalised hiina turistid.

Piletid maksavad neile samasugust soolast hinda nagu välismaalastele, odavad piletid on vaid kohalikele

tiibetlastele.

Turistibussid viivad ka Lhasast paarsada kilomeetrit põhja poole jääva Namtso järve äärde.

Namtso on üks suuremaid Tiibeti järvi – soolase veega, sest Tiibeti kiltmaa oli kord merepõhi, ja eresinise

veega, mida ümbritsevad lumised mäed.

See on karge ilu ja puhtuse sümbol keset kõledat kõnnumaad. Muidugi on see pühapaik ja sinna riputatakse

palvelippe, mis soovivad head kõigile olendeile.

Üsna vähe turiste võib kohata dalai-laamade suveresidentsis Norbulingkas.

Praeguse dalai-laama ruumid on säilinud sellisena, nagu ta need 1959. aastal põgenedes jättis.

See on pilguheit dalai-laama eraellu – magamistuba ja isiklik mõtluseruum.

Lisaks paljudele pühakujudele, mis tube enamasti täidavad, on siin ka pilt mängivatest kassipoegadest, mis austuse märgiks on samuti valge salliga kaetud.


Tiibeti südames peaks külastama kindlasti Tiibeti vanimat kloostrit Samjed, mis asub Lhasast lõuna pool Aasia ühe suurema jõe Tsangpo ääres.

Lhasast edela poole jääb Gjantse, kus asub erakordne stuupa, mis väljendab vaimse arengu eri astmeid.

Vahele ei tohiks jätta ka Shigatset, Tiibeti suuruselt teist linna, mis on pantšen-laamade, dalai-laamade kõrval

tähtsuselt järgmiste õpetajate residents.

Praegune pantšen-laama on küll Hiina võimude käes vangis ja tema piltki keelatud.

Kuid peale kloostrite, mis on sajandeid olnud Tiibeti vaimse ja poliitilise elu keskuseks, võib Maailma Katusel

võtta ette ka matku inimasustusest peaaegu puutumatutesse paikadesse, tutvuda Tiibeti rändkarjakasvatajate

eluga või püüda ronida mõne jõu-kohase mäe otsa.

13. oktoober 2007

Link