Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

René Guénon

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Rene guenon.jpg


René-Jean-Marie-Joseph Guénon sündis 15. novembril 1886. aastal Loire'i orus Blois'linnas kohaliku arhitekti perekonnas pärimuslikult katoliiklikus miljöös.

René Guénon

On raske määratleda, kes oli René Guénon; tema kohta ja rolli 20. sajandi mõtteloos ei

ole võimalik piiritleda ainuüksi mõne sõnaga.

Enamik haritud eurooplasi ei ole temast midagi kuulnud ega kuulegi vist.

Ülikoolikursustes temast ei räägita.

Neil, kes on lugenud prantsuse kirjaniku Louis Pauwelsi dokumentaalromaani “Monsieur

Gurdjieff” (Pariis, 1954, uus täiendatud trükk 1996) on võinud endale meelde jätta üksnes eriskummalise aforismi:

René Guénoni õpetus pluss Panzerdivisionen on SS (1).

Vene-Kaukaasia päritolu idamaa tarkuse õpetaja Georgi Ivanovitš Gurdžijev pidas 1920.—1930. aastail Pariisi

lähedal kooli, kus viibisid ja said äratust mitmed tuntud Lääne loovisiksused, kuid paraku — Guénon soovitas juba siis

Gurdžijevist eemale hoida nagu katkutõbisest.


Enim arusaadavamalt on võimalik temast kõnelda seoses võrdleva usundilooga, paigutades ta kõrvuti niisuguste

uurijatega nagu Ananda K. Coomaraswamy ja Mircea Eliade.

Esimesega oli Guénon tihedas mõttevahetuses, teine oli Guénonist noorem, kuid tema töid märkas ta kohe ja kirjutas

neist tunnustavalt, põhimõttelisi erimeelsusi neil polnud, Eliade oli oma arvamuste avaldamisega vaid liiga “uje” (2).

Kuid Guénonis sisaldus midagi sellist, mis tegi ta teistest usundiloolastest täiesti erinevaks.

Ta ei esinenud mitte kui akadeemiline uurija, kellele usund on vaid pelk uurimisobjekt, vaid kui “ärganu” ja “usklik”, kelle

jaoks religioon ja äärmuseni käsitatud religioossus on ainuvõimalik eksisteerimisviis.


Guénoni raamatud levisid tema eluajal vähe ja ta lahkus Euroopast juba 1930. aastal. Pärast seda sidusid teda Euroopaga vaid Pariisis ilmuvad raamatud ja kirjavahetus sõpradega. II maailmasõja eelses Euroopas levival

uuspaganlusel (selle kõige äärmuslikumaks vormiks oli teatavasti austria-saksa ariosoofia ja selle mõjutusel


tekkinud SS-i “Ahnenerbe”) ja muudel, enamasti teosoofiast mõjutatud õpetustel polnud midagi ühist Guénoni käsitusega traditsioonilistest õpetustest.


Probleem on pigem selles — kui me peame tähtsaks traditsioonilisi õpetusi ja nende lähteks olevat maailmataju, siis on loogiliselt paratamatu lugeda eksituseks või vähemelt vaimseks küündimatuseks kõike, mis hälbib traditsioonist ja mille olemasolu põhineb traditsiooni salgamisel.

Et Lääne liberalism rajaneb ainuüksi viimasel, siis mõistagi näeb ta oma vaenlast kõiges ja kõigis, mis põhineb traditsioonil.

Kõik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe, muutub tahes-tahtmata “vaenlase kujuks”.

Kuid terviklikumalt käsitatud ajaloo taustal “on René Guénoni pärand lahutamatu osa suurest filosoofilisest ja ajaloolisest voolust, milles leiab väljenduse Euroopa hirm tehnika ja tööstuse arengu ja sellega kaasnevate ühiskondlike muutuste ees.

Sellesse voolu kuuluvad, vaatamata rahvuslikele, ideelistele ja usulistele erinevustele, Georges Bernanos, Oswald Spengler, Paul Valéry, Nikolai Berdjajev, Gabriel Marcel, Miguel de Unamuno, Simone Weil ja José Ortega y Gasset.

Need tundlikud mõtlejad tajusid vaimse allakäigu märke, mis on peidus majandusliku edukäigu varjus.

Need vaprad nägijad olid veendunud, et ateistlik, stsientistlik ja materialistlik Lääs allub samuti tsivilisatsioonide paratamatu surelikkuse seadusele; nende hulka tuleb arvata ka veel I maailmasõja tulest läbi käinud põlvkonna kirjanikud nagu Ernst Jünger, Pierre Drieu de la Rochelle, Henri Barbusse; sellesse põlvkonda kuulus mõistagi ka Julius Evola” (3).


René Guénoni enim levinud ja tuntud raamat “La crise du monde moderne” (1927, “Nüüdismaailma kriis”) ei ole poliitiline ega ka ajaloofilosoofiline käsitlus “Õhtumaa allakäigust”, vaid pigem “initsiatsiooniline jutustus” ajaloo olemuslikest protsessidest, mis vabastab inimese sunnist identifitseerida end selle Euroopaga, mis “käib alla”.

Erinevalt teistest “Õhtumaa allakäigu” ja lõpu lugudest — tunneme ju O.Spengleri ja J. Ortega y Gasseti teoseid (ka V. Lenini “Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium” ja “Riik ja revolutsioon”, N. Berdjajevi “Uus keskaeg”, F. Fukuyama “Ajaloo lõpp”, S. Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” ja A. Zinovjevi “Lääs” ja paljud muud peaksid siia rubriiki kuuluma) — ei ole R. Guénoni raamat pelk tundeline ja mõistusepärane konstruktsioon, vaid rajaneb kindlal õpetuslikul põhjal, milleks on india pärimuslik teadus kosmilise manifestatsiooni tsüklitest (4).


Niisuguse universaalsust taotleva lähtealusega seab ta end otseselt väljaspoole tänapäeva Lääne käsitust iseenesest, mis on enesekeskne ja sellest johtuvalt ka piiratud ja provintslik.

Nüüdiskultuuri meelisunelmaid on kontakt Maa-väliste tsivilisatsioonidega, kuid niisugusesse kontakti ollakse nõus astuma vaid Lääne enda poolt esitatud tingimustel: see tsivilisatsioon peab põhinema samadel teaduslikel ja tehnilistel alustel kui praegune Lääs, sest see on ainuõige ja ainuvõimalik.

Teist moodi ja teistest alustest lähtuvaid tsivilisatsioone Lääs ei tunnista endaga võrdväärseks. Ainus progressi tunnus on Lääne arusaamise kohaselt teaduse ja tehnika rakendustest sugenenud sõjaline võimsus. R. Guénon seevastu vaatleb nüüdismaailma teistsugustel alustel rajaneva tsivilisatsiooni seisukohast.

Vaimses mõttes kõrgemat ja arenenumat tsivilisatsiooni ei pea otsima kosmilistest kaugustest, selliseid tsivilisatsioone on leida veel tänapäeva maailmast, ettekujutuse neis saab veel õppides tundma traditsioonilist Ida. Kui R. Guénoni eluajal 20. sajandi alguses oli neist leida veel märgatavaid jälgi, siis praeguseks on nad tänu Lääne ekspansioonile — nii sõjalisele kui ka rahumeelsele — paraku enamuses hävinud.


Need, kes end üleni nüüdisaja Läänega identifitseerivad ja mingit vajadust avarama ja üldisema tunnetuse järele ei tunne, lähevad R. Guénonist ükskõikselt mööda, agressiivsemad neist nimetavad teda ja tema järgijaid ning lugejaid neofašistideks.

Kuid René Guénon võib ka konkreetsemates asjades õpetaja olla. Minu kohtumises tema teostega oli mõneti —peab nentima — tunda ettehoolduse puudutust.

Kord 1968. aasta sügisel sorisin ma Moskvas NSVL TA Orientalistikainstituudi raamatukogu kataloogis. Aeg oli niikaugel, et Iraani sufismi luule tekste käsitlev väitekiri pidi hakkama vormi võtma, kuid kahtlused paljude asjade osas püsisid.

Oli vaja leida “keel”, milles oleks saanud rääkida Ida metafüüsikast kõnelevate tekstide (antud juhul sufismi luuletajate) tähendusest ja nende tõlkimisest.Moskva kodukootud tarkade — aga need olid ju tolle aja tippintellektuaalid — nõust selles osas palju abi polnud.

Ida keeli osati hästi, aga keegi ei osanud täpselt seletada, mida teha metafüüsiliste tekstidega. Aleksandr Pjatigorski oli sõnastanud “raske teksti” mõiste. Teksti “raskus” ei tähenda ainuüksi tema kuulumist kaugesse tundmatusse tsivilisatsiooni, vaid vihjab sellele, et selle kauge tsivilisatsiooni sees on veelgi kaugemaid vaimse kogemuse valdkondi, mida selle tsivilisatsiooni sees olijalgi on raske mõista.

Ma olin ka ise jõudnud äratundmiseni, et teksti “raskus” on enne kõike muud “märk” selle teksti looja erilisest “raskest” meeleseisundist.

Need kaks asja — tekst ja meeleseisund —on omavahel seotud nagu “märk” ja “tähendus”, nagu “kest” ja “tuum”. Niisiis sorisin kataloogis ja leidsin raamatu pealkirjaga “Introduction générale a l’étude des doctrines hindoues” (1921, “Üldine sissejuhatus hindu õpetuste uurimisse”.

Autori nimi ei öelnud mulle tookord midagi, ükski seni loetud raamat polnud tema töid tsiteerinud. Kuid raamatu põgus lugemine oli kordumatu elamus ja lõi —praegu võib see kõlada üpris imelikult — eriskummalise selgusetunde, kogu ainevald, mis seni oli kuidagi kaootiline, endasse suletud ja sisemise süsteemita, avanes ja sai selge korra.

See polnud süsteem filosoofia mõttes, vaid pigem üldistav ja korrastav mudel (mõned uurijad on ilmselt niisugust asja kirjeldanud kui “tekstide genereerimise mehhanismi”), vaade asjadele nende keskpunktist ja alusprintsiipidest lähtudes, mõneti nagu eelaimus sellest, mida R. Guénon nimetas “keskendumiseks” (concentration).

Niisugust valgustavat kogemust on kirjeldanud ka teised R. Guénoni teoste lugejad.


Hindu õpetuste raamatut nägi tookord mu laual Volodja Stepanov, kes õige intensiivselt esoteeriliste uuringute ringe püüdis organiseerid, ja oli üpris üllatunud: Guénoni tundmine ei ole tavaline nähtus.

Moskvas oli siis juba ring, kus loeti Guénoni raamatuid, mida saadi otse Pariisist või siis teati nende asupaika Moskva raamatukogudes.

Ringi juhti Admirali mulle mõistagi ei näidatud, aga juhatati kuidas raamatukogudest Guénoni teoseid otsida (5). R. Guénoni kogu loomingut Moskvas leida ei olnud, aga kõiki neid raamatuid, mis olid, lugesin ja konspekteerisin hoolega.

Juba siis sugenes mõte tõlkida eesti keelde “Ida metafüüsika”; kuid see sai teoks aga alles 25 aastat hiljem. Seejärel õnnestus R. Guénoni raamatid hankida ka Eestisse, ingliskeelne “The Crisis of the Modern World” ringles 1970. aastatel Tartus, osa sellest tõlgiti eesti keelde ja levitati käsikirjalises ajakirjas “Magisteerium”.


Vanas konspektis on kõikidest eespool kaks kirjakohta: “Põhilisim viga, mille teevad orientalistid, on nende poolt kasutatud meetodis, milleks on kõikide asjade vaatamine Lääne seisukohast ja läbi Lääne mõttelaadi, kuigi esmaseim

tingimus selleks, et suuta antud õpetust õigesti tõlgendada, on püüdmine end samastada ja asetada end, niipalju kui võimalik, nende vaatekohale, kes selle õpetuse on loonud…


Igasuguse mõtte väljendus on iseenesest ja paratamatult puudulik, kuna ta piirab ja ahendab mõtet tahes-tahtmata, andes talle kindlapiirilise välise vormi, mis ei saa iialgi olla täielikus vastavuses sisuga; viimases sisaldub alati rohkem kui

väljenduses ning isegi võrreldamatult rohkem, kui on tegu metafüüsika mõistetega, milles on alati suur osa väljendamatut, sest nende olemuseks on olla avatud piirideta võimaluste poole.

Siirdumine ühelt keelelt teisele, milles on märgatavalt vähem väljenduslikke võimalusi, üksnes süvendab väljenduse esialgset ja paratamatut küündimatust.

Kui aga on mingil viisil jõutud mõiste käsitamiseni tema algupärase väljenduse kaudu ja on püütud end samastada võimaluse piirides selle mõiste esmakasutajate mõttemaailmaga, siis on võimalik seda küündimatust üpris suures

ulatuses parandada ning luua tõlgendus, mis arusaadavuse huvides peaks olema pigem seletav kommentaar kui pelk sõnasõnaline tõlge.

Kogu tegelik raskus seisneb enda mõttelises samastamises (l’identification mentale), mis on paratamatu niisuguse tulemuseni jõudmiseks”. Asudes lugema Ida metafüüsika teksti peame kokku leppima, kas meie huvi objektiks on pelk tekst ja tema keeleline

väljendustasand või haarab see ka väljendusest sissepoole jääva, kuid teksti tähenduse osaks oleva reaalsuse, millele tekst kui märk viitab.

Filoloogia ei luba minna kaugemale kui teksti väljendustasand, l’identification mentale ei ole selles valdkonnas “teaduslik” lähenemisviis.

Just seetõttu on iga vähegi metafüüsiline tekst filoloogi meelest “raske”, sest tal pole selget sõnasõnaliselt fikseeritavat

tähendust ehk denotaati; niisugusel puhul kõneldakse teksti mitmetähenduslikkusest, mõnikord hajub tekst hoopis

silmanähtava tähenduseta ja seoseta sõnade ja häälikute jadaks — “lindude keeleks”.


Nüüd võime seda mõista — sõnasõnaline tähendus on vaid tekstidel, mille sisuks on kehaliste vormide ehk materiaalse maailma asjad ning sündmused.

Kui tunnetus kulgeb kehaliste vormide maailmast, millest kõnelemiseks on inimkeel kõige paremini kohanenud,

abstraktsete üldistuste ja ülemaiste nägemuste valdkonda, siis ei ole sõnadel enam otseseid ja silmanähtavaid üheselt tuvastatavaid vasteid.


Selles valdkonnas muutub iga märk paljutähenduslikuks sümboliks, mis nähtavana ja öeldavana viitab mõttele, mis iseenesest nähtav ja öeldav ei ole, ja annab võimaluse seda teadvustada.

Niisuguses abstraktses valdkonnas eksisteerib alati oht eksida, mis seisneb sõna kaugema ja üldisema tähenduse asendamises lähema ja konkreetsemaga.

See toimub paratamatult siis, kui teksti lugeja ei oska aimata sõnade kaugema ning erineva tähenduse aineks oleva reaalsusevaldkonna olemasolu. India ja iseäranis budismi pärimuses on termin upāya ehk “vahend”, millele


metafüüsilisse valdkonda püriv tunnetus, kui tal pole veel tuge iseeneses, saab vajaduse korral toetuda.

Kui sõnaga puutub kokku kaugemasse reaalsusesse viiv “intellektuaalne intuitsioon” (budismis tähistab seda termin prajñā), siis tuleb esile tema lähema tähenduse tagant kaugem tähendus ja ta muutub sümboliks.


Traditsioonilise kultuuri keskkonnas, kus inimese teadvus on alati rohkem või vähem intellektuaalselt avanenud, muutub kõik, mis inimest ümbritseb, ning ka inimene ise tervikuna, kõrgema reaalsuse sümboliks; asjas ja sõnad pole pelgalt

need, mis nad meelelises kogemuses on, vaid nende kaudu esile tulevad kvaliteedid osutavad suuremale ja vähem silmanähtavale kontekstile.

Võib ilmselt öelda, et tähendus onsedasi valdavalt kindla suunaga vektoriline suurus.


Praegu, kus me lausa upume idamaiste tekstide ja muu taolise kirjavara tõlgetesse, võib sageli kuulda väljendit, et see ja see tõlge “ei tööta”.

See tähendab, et tõlkija ei ole tajunud teksti sümboolset dimensiooni ega ole seda ka tõlkesse suutnud paigutada.

Mõneti oleks see võrreldav muusikateosega ebamusikaalse inimese ettekandes.

Nende ridade kirjutaja on täiesti ebamusikaalne — muusikal pole minu jaoks olulist tähendust ja kui minu otsustada oleks, siis poleks teda ka vaja.

On selge, et muusika üle otsustamisel ei saa ma lähtuda oma kogemusest, ma pean arvestama inimestega, kelle jaoks muusika reaalselt eksisteerib ja tähendust omab.

Kuulmisviga võib kompenseerida mõne teise meele andmetega, kuid sellegipoolest on niisugune inimene selles valdkonnas ebapädev. Ilmselt on olemas ka “religioosne kuulmine” ja “religioosne kurtus”. “Religioosse” või “eksistentsiaalse kuulmiseta” inimesed on paraku defektsed ja nad peaksid vältima osalemist sellesse valdkonda puutuvate küsimuste arutamises.

Kuid paraku on tänapäeva tsivilisatsioonis selles valdkonnas aktiivsed just need, kelle enda kogemus religioonini ei ulatu. Nened pädevus piirdub mingi madalama eksisteerimistasandiga.


René Guénoni käsituses on religioon metafüüsilise tunnetuse maisusele ja ka inimesele kõige lähedasem vorm ja selle sisuks on inimeksistentsi lähtealuste tajumine ehk “kuulmine”; kui see võime puudub, siis ei saa seda kompenseerida ühegi teise võime varal.

Seetõttu on mõistetav, miks R. Guénon kõneleb nüüdisaja Läänest kui metafüüsika suhtes “kurdist” ja “pimedast” tsivilisatsioonist.

Lääne uuem filosoofia kuulutab olematuks püsivuse ja igavikulisuse, reaalsus on pelk arenev ja liikuv, ilma püsivuseta mateeria.

See oleks tõepoolest nii, kui reaalsus piirduks ainult mateeriaga, mille olemise vormid on ruum ja aeg.

Tänapäeva kultuuris tooni andev inimene polegi vist võimeline mõtlema reaalsuse vormidest, mis pole materiaalsed ega eksisteeri ruumis ja ajas.


Kuid metafüüsika, nagu seda käsitab Guénon, tähendab just sellise reaalsuse tunnetamist ja traditsioon elu niisuguses ülemaisuse poole avatud reaalsuses.


Ülemaisusest lähtuvad igavesed printsiibid läbistavad sel moel kogu reaalsuse, nii selle vaimse nagu ka materiaalse poole.

Eksistentsiaalselt kurtide nüüdisfilosoofide meelehärmiks ei ole maisus ja inimese elu taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.

R. Guénoni käsituse “Nüüdismaailma kriisist” on võimalik kokku võtta järgneval kujul: reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi.

Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad kultuuris olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida Aristotelese filosoofias piiritleb mõiste forma; religioon domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja

vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni mateeriasse (see on Aristotelese materia), see tingib loodusteaduste ja tehnika, tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme.


Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”.

Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus

arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele

uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi kristlus keskaja tsivilisatsiooni.

Tänapäeva Läänes ei leidnud Guénon aga ühtegi märki uuest ärkamisest, seetõttu kutsus ta neid, kes ei taha lõppeda

koos materialistliku Läänega, üles otsima ühendust Oriendiga, kus on veel säilinud metafüüsilist õpetust viljelevaid keskusi.

René-Jean-Marie-Joseph Guénon sündis 15. novembril 1886. aastal Loire’i orus Blois’ linnas kohaliku arhitekti perekonnas pärimuslikult katoliiklikus miljöös. Nõrga tervise tõttu venisid ta keskkooliõpingud tavalisest pikemaks, kuid ta oli hea õpilane ja paistis silma iseäranis matemaatikas. 1904. aastal läks ta Pariisi, et õppida matemaatikat kõrgkoolis.

Kuid kõrgkooliõpingud katkesid 1906. aastal.

Üheks põhjuseks oli ülemäärane psüühiline tundlikkus, ja samuti usulised kalduvused — ta oli käinud juba palverännakul Lourdes’is.

Hingeline tung viis ta akadeemiliste õpingute juurest neospiritualistlike harrastuste juurde ja Pariisi okultustide üldtunnustatud juhi dr. Gérard Encausse’i ehk Papusi lähikonda.

Ta käis läbi mitme “vaimuliku ordu” ja üritas ise asutada Uut Templiordut.Ta hilisema hoiaku seisukohalt oli see kõik mõistagi küündimatus, kuid just ilmselt sellest kogemusest sugenes veendumus, et”enamik nõndanimetatud neospiritualismi õpetusi on üksnes teisele taustale paigutatud materialism, nende taotluseks on rakendada vaimu uurimisel samasid meetodeid, mida kasutab tavaline teadus mateeria valdkonnas…


Püüd tunnetada vaimset maailma materiaalsete vahendite varal on silmnähtavalt absurdne; ainult iseenese ja mitte materiaalsete objektide kaudu võime me avastada selle tunnetamise põhialuseid”.

Oluline oli leida “ordu”, mis oleks põhinenud “traditsioonil”, see tähendab “pühenduse andmise” ehk initsiatsiooni ahelal. Läänes oli vaid üks selline “traditsiooniline” institutsioon — vabamüürlus.

Kuid selle praegused vormid on säilitanud vaid ainult pärimusliku kesta ilma vaimse sisuta.

On aga siiski arvatud, et Guénonil oli kontakte vana operatiivse vabamüürlusega või isegi mingit laadi “kristliku sufismiga”.

Sellega seoses nimetatakse salaühingut Estoile internelle, mille kontaktisikuks oli katoliikliku ajakirja “Regnabit” kaastööline, kristliku sümbolismi uurija L. Charbonneau-Lassay (6).

Selle kaudu on tema töödesse tulnud ilmselt motiive, mille lähteallikaid on muul viisil võimatu tuvastada (selliseid on näiteks raamatus “L’ésotérisme de Dante”, 1925; “Dante esoterism”).


Eemaldumine okultistidest leidis aset 1909. aastal, kuid nende ringides oli ta kohanud tema arengut määravalt suunanud inimesi.

Üks neist oli Albert de Pouvourville (1862—1939), kes oli töötanud koloniaalametnikuna Tonkingis ja saanud seal taoistliku pühenduse ja nime Matgioi.

Tema raamatud “La voie metaphysique” (“Metafüüsiline tee”) ja “La voie rationnelle” (“Mõistuslik tee”) võisid inspireerida Guénoni metafüüsika-alaseid uuringuid.

Teine oli sufismi pühenduse saanud Léon Champrenaud ehk Abd al-Haqq.

Vahepeal oli ta jõudnud asutada ajakirja “La Gnose” ja avaldanud selles paarkümmend kaalukat artiklit. 1910. aastal kohtus ta Rootsi idamaaränduri, derviši ja maalikunstniku Ivan Aguéliga (1869—1917), kelle araabiapärane nimi oli Abd al-Hadi.

Viimase kaudu kujunes tal

vaimne ühendus Kairo õpetaja Šeik Abd ar-Rahman Elish El-Kebiriga. Kuid Guénoni esimesed ja õpetuslikult põhjapanevad raamatud käsitlevad eranditult hindu metafüüsikat.

See eeldas eeskätt advaita-vedanta põhjalikku ja tõepärast tundmist, mis sai pärineda ainult ehtsalt õpetajalt ja mitte orientalistidelt.

Paraku pole olemas andmeid tema hindu õpetaja kohta. On arvamus, et Guénoni varjus on tegutsenud mingi India pärimuslik advaita-vedantat esindanud rühmitis, mis oli huvitatud sellest, et hindu õpetus leviks Läänes moonutamata kujul.

Idamaiste õpetuste moonutajateks olid ühelt poolt akadeemilises valdkonnas tegutsevad orientalistid, teiselt poolt teosoofid ja okultistid.


1912. aastal abiellus Guénon Blois’ neiu Berthe Louryga. I maailmasõja ajal oli ta tervise tõttu väeteenistusest vabastatud ning jätkas Sorbonne’is filosoofia õppimist, suheldes seal enamasti katoliku filosoofia uurijatega ja sai oma esimese akadeemilise kraadi uurimuse eest Leibnizi matemaatikafilosoofia kohta..

1916. aastal tutvus ta Jacques Maritainiga. 1917—1918 oli ta kooliõpetaja Alžeerias Sétifis ja 1918—1919 Blois’s.

Seejärel naasis ta Pariisi oma vanasse korterisse Saint-Louisi saarel ja esitas oma raamatu “Hindu õpetustest” Sorbonne’ile kui doktoritöö. Selle kandvaks teemaks oli käsitus “lõpmatusest”, millel rajanes ka tema arusaam metafüüsikast.

Kuigi tollane suurim autoriteet india filoloogia alal Sylvain Lévy möönis, et orientalistikas võib olla ka “teisitimõtlejaid” oli teaduskonna otsus järsult eitav.

Viimases oli ilmselt mängus ka meie aja tuntuima neotomistliku filosoofi Maritaini käsi. Viimane oli Guénoni toetanud, kui see kirjutas raamatut “Le théosophisme, histoire d’une pseudo-réligion “ (1921, “Teosoofia, ühe pseudoreligiooni ajalugu”), kuid “Hindu õpetustesse” suhtus ta täiesti vaenulikult: “kristlaseks olemise” juurde kuulub veel praegugi veendumus, et kõik teised pärimused on pelgad “panteistlikud” või “loodusmüstilised” õpetused ilma ilmutusliku ja usulise substantsita.

Maritain väitis, et “Guénoni metafüüsika on põhimõtteliselt ühitamatu usuga … Kui teosoofia pseudo-orientalistika, mille propaganda uputab nüüd Läänt, ohustab intellekti oma rikutuse ja radikaalse mandumisega, siis tuleb möönda, et Guénoni soovitatud rohi, kui öelda otsesõnu — kõikide hereesiate ema, antiigi gnoosise hinduistlik taastamine — teeb asja veel hullemaks”. Teineteist nad pärast seda enam nimepidi ei nimetanud, kuid sisuline vaidlus nende vahel jätkus asjaosaliste surmani. Guénon oli tõepoolest kinnitanud, et religiooni tundeliste vormide suhtes on ta täielikult ükskõikne, kuid teadmise ja usu (või armastuse) tee ei erine olemuslikult, nende vastuolu on põhjustatud ainult vaatekohtade erinevusest: usk seob end suuresti “tugedega” ehk “vahenditega”, teadmine, mis pürib absoluutsesse transtsendentsi, end nendega ei samasta ja näib seetõttu “külma” ja “kalgina”.

Kuigi peaks olema selge, et tunnetuse kõrgemad ja üldisemad vormid sisaldavad endas kõiki madalamaid vorme nagunii.

Neotomistlik inimesekäsitus on suuresti pööratud maisuse poole, Maritaini ideaaliks oli omalaadne “kristlik kommunism”, paradiis maa peal, Guénoni käsituses seevastu on maisus üleni avatud transtsendentsi poole ja ka inimene pole midagi püsivat ja lõplikku, vaid ainult aste olemise üldises hierarhias.

Selles ei ole midagi ebakristlikku, kuna õigeusu kiriku õpetuses on inimese liikumine jumala poole (theosis) põhilisimaid dogmasid. 1924. aastal ilmus Prantsusmaal F. Ossendowski raamat “Loomad, inimesed ja jumalad”, selle puhul korraldas ajakiri “Les nouvelles littéraires” ümarlauavestluse, milles osales Guénon koos Maritainiga.

See sündmus oli mõneti ajendiks raamatule “Orient et Occident” (1924).

Agartha- ainest sai alguse ka teine oluline raamat “Le Roi du monde” (1927). 1925. aastal pidas Guénon oma esimese ja ka viimase avaliku loengu Sorbonne’is, mis ilmus hiljem kui “Ida metafüüsika”. Selle kuulajate hulgas oli ka Maritain, kes mõistagi ei suutnud andestada selles tekstis sisalduvat neotomismi-vastast õelutsemist.

Olles Prantsusmaa saadik Vatikanis püüdis Maritain saavutada Guénoni teoste kandmist keelatud raamatute Indexisse. Kuid Pius XII tähelepanu see taotlus ei pälvinud. Pidades katolitsismi Lääne traditsiooni ainsaks ehtsaks vormika, püüdis Guénon ikkagi veel leida selle raamides tugipunkti metafüüsiliseks ärkamiseks; 1925—1927 osales ta tegusalt ajakirja “Regnabit” tegevuses ja avaldas suure hulga käsitlusi kristliku sümboolika kohta.

Isa Félix Anizani ja Louis Charbonneau-Lassay juhitud ajakirja taga oli benediktiinliku taustaga Societé du Rayonnement intellectuel du Sacré-Coeur.

Kuid see koostöö lõppes neotomistide vastutegutsemise tõttu.

Selleks ajaks oli Guénon juba mitme põhjapaneva raamatu autor: “Hindu õpetustega” esitatud ainet arendas “L’homme et son devenir selon le Vedanta” (1925, “Inimene ja tema areng vedanta järgi”) olemise hierarhia kõrgemate astmete uurimise suunas.


“La crise du monde moderne” (1927, “Nüüdismaailma kriis”) oli piiritlenud Lääne metafuusilisest kurtusest sugenevaid ohtusid.

See on tänini Guénoni enim tuntud ja levinud raamat. 1925. aastal oli Guénon hakanud oma artikleid avaldama väikese levikuga ajakirjas “Voile d’Isis” (võrdle: J. P. Blavatskaja teos oli “Isis Unveiled”!), mis järk järgult minetas oma okultistliku suunitluse ja muutus guénonistliku traditsionalismi põhiliseks häälekandjaks; 1933. aastal sai ajakiri endale nimeks “Ētudes traditionelles” ja lõpetas oma ilmumise alles 1994. aastal, kui oli ilmunud kogusummas 518 numbrit.


1928. aasta alguses suri Guénoni abikaasa, aasta hiljem lahkus elavate hulgast ka ta tädi, tänu kellele oli püsinud side kodupaigaga Blois’s.

Sedasi lähemate sugulasteta sõitis ta 20. II 1930 Marseille’sse ja sealt kaks nädalat hiljem, 5. III Egiptusesse.

Ta kaaslaseks oli rikas ärinaine Madame Mary Dina.

Neil oli kavatsus viibida seal vaid mõni kuu, et koguda avaldamiseks islami esoterismi tekste.

Kuid kolm kuud hiljem naasis Madame Dina Prantsusmaale, Guénon jäi üksinda Kairosse ja pidi toime tulema üpris nappide vahenditega. Ta jäi peatuma al-Azhari ülikooli linnajakku ega puutunud palju kokku eurooplastega, kõneles araabia keelt ja taastas sidemed oma sufi vennaskonnaga, kuhu ta oli Ivan Aguéli vahendusel kuuluma hakanud, ning hakkas kasutama nime Cheik Abdel Wahed Yahya. “Le Voile d’Isis” jätkas tema artiklite avaldamist — aasta aasta järel ilmus igas numbris kaks tema kirjutist. 1931. aastal ilmus raamat “Symbolisme de la croix” (“Risti sümbolism”, mille ta pühendas oma sufi õpetajale.

Järgnenud aastal ilmus “Vedanta” raamatu ainet jätkav “Les états multiples de l’étre” (1932, “Olemise erisugused astmed”; lisagem, et samal aastal avaldas ka Maritain põhjapaneva ja mõneti ka samaainelise teose “Distinguer pour unir ou les degrés de savoir”, “Eristada, et ühendada ehk tunnetuse astmed”). Selleks ajaks oli ta loobunud juba mõttest naasta Pariisi. 1934. aastal abiellus ta oma sõbra Šeik Mohammad Ibrahimi vanema tütre Fatma-Hanemiga ja asus elama äia juurde.

Ta loobus oma Pariisi korterist, kuid osales kirjavahetuse kaudu innukalt Pariisi vaimuelus ja kirjutas hulganisti artikleid. Kairos külastasid teda hilisemad nimekad traditsionalistid nagu Frithjof Schuon, Titus Burckhardt ja Martin Lings. 1935 alanud kirjavahetus Ananda K. Coomaraswamyga tegi viimasest veendunud traditsionalisti.

1937. aastal asus ta elama Kairo eeslinna Dokisse, kuhu ta inglasest austaja John Levy talle maja —.Villa Fatma — oli muretsenud. II maailmasõja aastad, kui kirjavahetus oli katkenud, andsid aja mitme suurema töö lõpetamiseks. 1945. aastal ilmunud “La règne de la quantité et les signes des temps” (“Kvantiteedi võim ja aja märgid”) oli kavandatud seletuste ja täiendustena “Nüüdismaailma kriisi” jätkuks.

“Aperçus sur l’initiation” (1946, “Käsitlusi initsiatsioonist”) vaatles põhjalikumalt “pühenduse andmise” tähendust ja vaimseid aluseid, “Les principes du calcul infinitésimal” (1946, “infinitesimaalarvutuse printsiibid”) tuleb tagasi “lõpmatuse idee” juurde matemaatika kaudu.

Pärast rohkeid nurjunud katseid sai ta 1948. aastal Egiptuse kodakondsuse. Viimatel aastatel olid hakanud ilmnema püsivalt mitmed ebamäärased haigusnähud ja ta suri 1951. aasta 7. jaanuari hilisõhtul.

Veidi enne seda oli ta nentinud, et “an-nafsu halas” (‘hing on pääsenud’) ja öelnud naisele, et tema tööruum jääks nii nagu see on, sest ta tahab sinna nähtamatult naasta. Nagu juba ütlesime, ei olnud Guénon tuntud ega mõjukas mõtleja tavalises tähenduse, kuid tema raamatud ilmuvad uustrükkides, need levivad ja neid tõlgitakse ning kirjandus tema kohta muutub üha hõlmamatumaks.

Euroopas ja Ameerikas on väike rühm “võrdleva usundiloo” ainel kirjutavaid uurijaid, kelle teosed lähtuvad puhta traditsiooni vaimust.

Esmajärjekorras tuleks korrata A. K. Coomaraswamy, F. Schuoni, T. Burckhardti ja M. Lingsi nime ning lisada neile veel Julius Evola, Alain Daniélou ja Seyyed Hossein Nasr. Kuid kõige suurem osa tema mõjust jääb nähtamatuks või avaldub õige ootamatul viisil.

Guénon rõhutas alati, et ta on üksnes käsitlenud idamaiseid õpetusi nii nagu nad on, tema enda isik on sealjuures täiesti kõrvaline — tõde on alati ja kõikjal ühesugune ja üksnes valel ning eksimustel on autorid.

Guénon distantseerub otsesõnu ka tänapäeva uudishimulikele inimestele armsate psüühiliste fenomenide käsitlemisest, kuigi ta biograafid on toonud andmeid selle kohta, et tema taandumist Egiptusesse ajendas soov pääseda lakkamatutest okultsetest ja psüühilistest rünnakutest.

Tunnistuseks ta teoste traditsioonitruudusest võib olla Marco Pallise sõnum Tiibetist: “Oleme ise korduvalt kogenud, kuivõrd täielikus, mõnikord isegi sõnasõnaliste kokkulangevusteni ulatuvas vastavuses on Guénoni käsitlus metafüüsilistest printsiipidest praegu Tiibetis omaks peetud arusaamadega.

Meil tuli korduvalt tsiteerida tema väiteid, mõistagi nime nimetamata, et selgitada mõnd õpetuslikku seisukohta ja nentida ühtlasi, et meie Tiibeti vestluskaaslased, kelle hulgas oli nimekaid laamasid, nõustusid kohe kõneks olnud väitega… Pidime kirjutama “Nüüdismaailma kriisist” lühendatud, tiibetlaste jaoks kohandatud mugandause…mis ilmus 1950. aastal tiibeti keeles.

Et anda teosele traditsioonipärane kuju, esitleti seda kui kommentaari 13. Dalai-laama testamendile” (7). “Nüüdismaailma kriisis” kirjeldatud arengutest ja ohtudest kõneldakse praegu kõikjal. Ka kirik kõneleb “Jumalata ühiskonnast”: “Nüüdisaja kiriku dialektiline vastasseis Jumalata ühiskonna murede, tülide, vaenudeja katastroofiriskidega ning progressi vaevarohkete ja petlike kogemustega kinnitatud inimsüdameis ilmsiks saavate aimamatute evangeelsete võimalustega — ja viimaks ka Jumala halastuse saladustega, milles avaneb Jumala võimu käsitamatu rikkus — see kõik ütleb meile, et käes on suur ja otsustav tund, kui tuleb elada avasilmi ja kindla südamega”.

See on lõik paavst Paulus VI (ta pidas end Maritaini õpilaseks) sõnavõtust 7. I 1976. See päev on kummalise kokkusattumise tõttu ühtlasi Guénoni 25. surma-aastapäev ja paavsti sõnavõtt mõttelt üpris solidaarne “Nüüdismaailma kriisi” vaimuga. II Vaticanum möönis ka nn. mittekristlike religioonide ilmutuslikku olemust.

René Guénoni biograafid märgivad, et see mööndus pole veel kaugeltki Guénoni-pärase “religioonide transtsendentse ühtsuse” idee omaksvõtt, kuid siiski olulise tähendusega sündmus.

Kui üritada kokku võtta Guénoni sõnumi põhiideid, siis peab esimesena nimetama just “usundite transtsendentset ühtsust”. See pole mõistagi oikumeenilise liikumise viljeldud pelk inimlik sallivus ja liberalism. Maisel ja mõistuslikul tasandil on erisugused identiteedid ja erinevused paratamatud ning ületamatud, ühtsus hakkab silma paistama alles esoteerilise tunnetuse tasandil.

Kui kaob sellel tasandil toimida suutev vaimueliit, siis hajub religioonist ja ka ilmalikust elust ühtekuuluvustunne pöördumatult.

Niisuguse teadmise kaotsiminek renessansis ja reformatsioonis põhjustas kristliku tsivilisatsiooni sisemise lagunemise, mis pole veel kaugeltki lõpule jõudnud.

Seetõttu pidas Guénon “Intellektuaalse intuitsiooni” tasandil tegutseva eliidi taastamist ainumõeldavaks väljapääsuks praeguse maailma kaosest.

Selles, et maailm on kaoses, ei kahtle enam keegi ning seetõttu on arusaadav, miks teda on nimetatud “Lääne viimaseks võimaluseks” (J. Robin.

René Guénon, la dernière chance de l’Occident”, 1989) ja praegust ajahetke “üheteistkümnendaks tunniks” (M. Lings. “The Eleventh Hour.

The spiritual Crisis of the Modern World in the Light of Tradition and Prophecy”, 1987). Läänes selleks enam vaimseid ressursse ei ole, algimpulss peab saabuma Idast, et olla valmis, “avasilmi ja kindla südamega”, kui kosmilise manifestatsiooni tsüklis käivitub allakäigule vastupidine arengutsükkel.

Antiigi allakäigule järgnes täielikult traditsiooni alusel seisnud keskaeg, mille lõpu alguse paigutas Guénon 14.—15. sajandisse. Ka praeguses allakäigus on alati võimalik “naasmine alguse juurde”.


Kuigi praegust “raudajastu” lõppu eraldab tulevasest “kuldajastust”paratamatult palju kestvam ja sügavam katastroofide “pime ajastu”.

Eelnev tekst — kui mitte arvestada väiksemaid parandusi — on kirjutatud 1995. aasta septembris. Mõni kuu hiljem, võttes läbi Rooma ja Vatikani raamatukauplusi, pidin tõdema, et Guénon ja tema koolkond polegi Euroopas nii perifeerne, nagu varem ujedalt arvasin.

Peaaegu kõik tema teosed olid saadaval itaalia keeles ja nendega ka arvestatakse. Itaalias on kahtlemata kõige mõjukam guénonist A. Pallavicini, kes 1950. aastal vahetas Guénoni mõjul katoliikluse islami vastu ja on pärast oma akadeemilises õpetamistegevuses lähtunud ainult tema vaimsest pärandist.

Ta on Itaalia Islami Kultuuri Keskuse (selles osalevad kõikide islamimaade saadikud Roomas) esindaja Vatikani Paavstlikus Uskudevahelise Dialoogi Nõukogus (Pontifico Consiglio per il dialogo interreligioso).

Ühes oma tekstis toob ta tsitaadi paavst Johannes Paulus II kõnest: “Igasugune eetika peab lähtuma antropoloogiast, mis on õpetus inimesest, ning see omakorda metafüüsikast.


Eetika kriis on ilmseim märk antropoloogia kriisist — kriisist, mis on omakorda tingitud ehtsalt metafüüsilise tunnetuse puudumisest. Mainitud kolme tasandi — eetika, antropoloogia ja metafüüsika eraldamine üksteisest on ohtlikeim eksitus, tänapäeva kultuuri areng on seda traagiliselt kinnitanud.”

Pallavicini lisab: “Oleme lubanud endale tsiteerida Läänes domineeriva religiooni kõrgeima autoriteedi sõnu kinnitamaks, kui oluline on usulise pärimuse sisemine metafüüsika, mis René Guénoni sõnul “ei ole idast ega läänest”, ning on igas ilmutuses sisalduvate arhetüübiliste printsiipide vahetu väljendus” (8)..


Märkused. Essee ilmus ajakirjas Vikerkaar” nr. 5-6, 1996 kui saatesõna “Ida metafüüsika”, “Islami esoterismi” ja “Lindude keele” tõlke juurde. “Ida metafüüsika” ilmus 1997 eraldi brošüürina koos artiklitega “Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta” ja “Loomine ja manifestatsioon”).

Selle koostamisel kasutasin teoseid: P. Chacornac. La vie simple de René Guénon. Pariis, 1956; J. Robin. René Guénon, témoin de la tradition. Pariis, 1986; René Guénon. Cahiers de l’Herne, Pariis, 1985; Études traditionnelles. Numéro spécial consacré à René Guénon. 1951; L’Age d’Or. René Guénon, témoin de la tradition et prophèète de l’Age d’Or à venir. Hiver 1986— 1987.


Enim kokkuvõtva ja tabavama iseloomustuse Guénonist on loonud Alain Daniélou oma mälestustes “The Way to the Labyrinth”.(A New Directions Book. New York, 1987,lk. 145—146): Kui ma hakkasin esimest korda huvi tundma India usundi ja filosoofia vastu, leidsin, et kasu on vaid René Guénoni töödest.

Olin hoolega lugenud kõiki ta teoseid ja hakanud tellima ajakirja “Voile d’Isis”… “Introduction aux doctrines hindoues”on üks väheseid teaduslikke raamatuid, mis loob usaldusväärse pildi India tsivilisatsiooni filosoofilistest ja kosmoloogilistest alustest.

Guénon oli õppinud ehtsa hindu müstiku juhatusel ja esitas tema vaateid imetlusväärse selgusega.

Paraku ei antud sellele suurele õpetlasele sissesõiduviisat Indiasse. Briti tolleaja poliitika pelgas kõiki mõeldavaid hinduismi kiitmisi, millest oleks olnud tuge rahvuslusele.

Teiseks põhjuseks võis olla Guénoni põlgus Teosoofiaseltsi vastu, mille küündimatusi oli ta vaadelnud oma kuulsas raamatus — Seltsi president Annie Besant oli juhtivalt tegev Briti poliitika suunamisel Indias.


Guénon jäi elama Egiptusesse ja hakkas huvituma — nagu ta väljendus — “ürgtraditsiooni” sugemetest kristluses ja iseäranis islamis.

Ta avaldas hiilgavaid artikleid Islami sufismi ja esoterismi kohta. Tolle traditsiooni läheteni ta aga ei pääsenud, tal polnud võimalust astuda ühendusse India aarja-eelsete usunditega, sealhulgas šivaismiga, mille tekstide ja riituste juurde pole hõlbus pääseda.

Tema püüdlusi pidurdas tõsiselt ka islami puritanism. Tol ajal avaldas Guénon väga suurt mõju teatud Lääne intellektuaalidele, ja see mõju püsib ikka veel. Tänu temale muutsid India filosoofia ja kunsti uurijad — näiteks A. Coomaraswamy USA-s — oma käsitusi ja arusaamu India tsivilisatsiooni kohta, hoolimata tavaliste ülikooli- ja indoloogiliste ringkondade vastuseisust.

Ei ole kahtlust, et Guénon mõjutas suuresti Mircea Eliade mõtlemist. Indias tema töid ei üldse ei tuntud, kuid suurtes joontes oli tema filosoofia kooskõlas hindu pärimuse põhiprintsiipidega.

Kuigi aja jooksul sai tema mõtlemine vormi ja väljenduse osas teistsuguse suuna, on see siiski parim lähtepunkt hindu maailmakäsituse ehtsaks tundmaõppimiseks.

Hindu õpetlastele pakkusid Guénoni vaated suurt huvi, minu suutmisest nende vahendajaks olla oli palju kasu ja see tegi meievahelise suhtlemise lihtsamaks.

Tõlkisin pikki lõike tema teostest hindi keelde ja avaldasin neid ajakirjas “Siddhanta”. See ajendas mitmeid huvitavaid mõttevahetusi ja teaduslikke kommentaare ning selles seoses tekkis mul ulatuslik kirjavahetus Guénoni endaga… Guénon suri enne, kui ma temaga kohtuda jõudsin.

Oli väga kurb, et temataolisel, erakordsete vaimuannete ja oivalise ettevalmistusega õpetlasel ei tekkinud kontakti India esoteerilise pärimusega, mis on mõeldamatu, kui ei osata perfektselt india keeli; see mõistagi ei kahanda tema tööde tähtsust ega tee ebaolulisemaks tema rajatud suunda inimmõtte lähete ja arengu uurimises.”


(1)“Dictionnaire biographique des intellectuels français” (Pariis, 1996, lk. 567) väidab, et J. Evolale lähedal olnud ringkonnas oli see aforism niisugune: “Hitler? Seeon Guénon ja Panzerdivisionen!” Sama teos jätkab: “Kuid eeskätt sürrealistid (André Breton ise, kuigi heites talle ette reaktsioonilist ideoloogiat, Arthaud ja Grand Jeu osalised) osutasid talle tähelepanu rohkem kui ükski teine Euroopa intelligentide rühmitus — kui mitte arvastada mõnda fašistlikku mõtlejat või “rahvusrevolutsionääri.”

Selles teemast annab pikema ülevaate uurimus: E. Badache.
Surréalisme et tradition. La pensée d’André Breton jugée selon l’oeuvre de René Guénon. Pariis, 1978. See on lähtunud väitest: “Mida rohkem süveneda sürrealismi, seda rohkem kasvab veendumus, et tema nurgakiviks on hermetism, mis on inspireerinud tema põhimõisted.”


(2) R. Guénon avaldas tunnustava retsensiooni Eliade raamatu “Le Mythe de l’étérnel retour” (Pariis, 1949) kohta. M. Eliade on ise mitmel puhul kirjutanud Guénonist: artiklis “Un autre regard sur l’ésoterisme” (“Occultisme, sorcellerie et modes culturelles. Pariis 1978, lk. 89—92; eesti keeles on sellest ilmunud katkend: “Vikerkaar” nr. 1—2, 1994) ja oma autobiograafias “L’épreuve du labyrinthe”. Pariis, 1987, lk. 170—171. Nende mõlemi kohast traditsionalistide hulgas annab ülevaate: W. Quinn Jr. The Only Tradition. The State University of New York Press, Albany, 1997.


(3) D. Cologne. Puissance et spiritualité dans le traditionalisme intégral. René Guénon. Cahiers d’Herne. Pariis, lk. 92.


(4) Seda teemat piiritleb lühidalt ja ülevaatlikult R. Guénoni essee “Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta". Eesti AO Sõnumitooja, september, 1990)


(5) Alles internetiajastul sain teada, et Admiral on Jevgeni Golovin, luuletaja ja parimaid Lääne alkeemia tundjaid, kes 1960. aastatel oli nn. Južini põiktänava esoteerilise ringi juhte.

Teine oluline figuur selles ringis oli praegune prominentne kirjanik Juri Mamlejev. Neilt sai hiljem äratust ka A. Dugin (sünd. 1962). Vaata “Unio mistica. Московский эзотерический сборник.” Moskva, 1997, lk. 10. (6) L. Charbonneau-Lassay (1871—1946) oli ehitusmälestiste ja kristliku kunsti uurija, tema olulisim teos on “Bestiaire du Christ”. “Kontakt teatud hiliskeskajal asutatud hermeetilis-müstiliste vennaskondadega, nende hulgas on Estoile internelle ja Fraternité des Chevaliers du Divin Paraclet, on alati ergutanud huvi Charbonneau-Lassay vastu.

Ta ise on seoses Estoile internelle’iga väitnud: see absoluutselt puhast katoliiklust järgiv vennaskond, milles pole kunagi olnud rohkem kui kaksteist liiget, on rangelt salajane, ta on säilitanud oma 15. sajandi algupärased käsikirjad, oma põhikirjalised ja müstilised kirjutised (“Dictionnaire critique de l’ésotérisme”. Pariis, 1998, lk. 287—288).
(7) M. Pallis. René Guénon et le bouddhisme. “Études traditionelles. Numéro spécial
consacré à René Guénon” 1951 (reprint 1986), lk 308—316).
(8)A. Pallavicini. Islam interiore. Milano, 1991, lk. 141.
(40 000 tm.)