Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Rohelise tee ajalugu

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Shen nung.jpg
Shen nung-zeleni caj.jpg

Rohelise tee ajalugu ulatub enam kui 5000 aasta tagusesse aega.

Taime avastamise au kuulub vaieldamatult hiinlastele. Legendid pajatavad, et esimene isik, kelle huuli niisutasid rohelise tee sõõmud, oli kuulus Hiina keiser Shen Nung.

Sellele valitsejale, kes ühtlasi oli ka esimene teadaolev Hiina herbaalravi algataja, omistatakse vaimustusest kantud sõnad:”Ülev jook, Sinu päritolu on Taevalik!”

Nimelt olevat Shen Nung puhanud kord teepõõsa varjus ja katlas oli keema tõusmas joogivesi.

Tuulehoog puhus mõned lehekesed anumasse ja keiser, olles uudishimu ja meeldiva aroomi ajel seda tõmmist maitsnud, leidis selle maitsva ja värskendava olevat.

Keiser tõdes, et uus avastatud taim oli maitse poolest ühtaegu nii kibe kui magus ja muutis oleku ärksamaks.

Nõnda langetas Shen Nung otsuse, et teetaim on igati kasulik taim ja et seda tasub pruukida ja edasi uurida.

Teine, veidi vähem levinud legendi versioon Shen Nungist ja rohelise tee avastamisest räägib sellest, et kord, kui keisrist taimetark maitses uurimise eesmärgil erinevaid taimi, tundis ta end ühtäkki väga halvasti: suu kuivas, keel muutus paksuks ja kogu keha kuumas.

Ta vaatas abi otsides ringi ja märkas maas lebavaid lehti, mis olid langenud lähedal kasvavalt puult.

Harjumuste ja uudishimu poolt tagant tõugatuna, noppis ta lehed maast ja maitses neid.

Olgugi, et lehed olid kibedad, omasid nad samas meeldivat lõhna. Pealegi tundis Shen Nung end veidi aja pärast palju paremini.

Nii otsustas ta korjata samalt puult hulgaliselt lehti, koju kaasa võtta ja nende omadusi edasi uurida. Sellest ajast algasid hiinlaste rohelise tee uuringud ja ka tee kultiveerimine.

Veel üks, väga tuntud budistlik legend omistab tee avastamise au Bodidharmale (V-VI saj. India buda munk, kes VI saj.Lõuna-Hiinasse ja rajas seal budismi chan-koolkonna; Jaapanis tuntud Daruma nime all, teda peetakse zen-budismi pühakuks; lisaks omistatakse talle ka karate algatamise au).

Ühel päeval, peale üheksa-aastast katkestamatut meditatsiooni, mil ta polnud maganud, ega lubanud endale mingeid eluhüvesid jäi ta tukkuma ja nägi und seksuaalsest armastusest.

Ärgates tundis ta oma nõrkuse üle meeleheidet, vältimaks sama asja kordumist, rebis ta ära enda enda silmalaud ja mattis need maha.

Need silmalaud võtsid alla juured ja neist kasvasid kaks põõsast, mis olid täis jõudu võitlemaks ärkveloleku

eest – selle sõna olemuse igas tähenduses.


Need värvikad legendid kirjeldavad ilmekalt teetaime omadusi, ent esimesed kirjalikud andmed teetaime kasvatamisest pärinevad umbkaudu aastast 2000 BC.

Iidses meditsiinilises tekstis kirjeldab õukonna tohter tolleaegsele suurele imperaatorile Huang Ti’leSzechuani provintsis, Ichow mägedes:ta räägib sellest, et teepõõsad kasvavad seal väga kõrgeks ja on ebatavaliselt sirged ja sihvakad.

Samas kirjeldatakse ka teekorjet, mis olevat toimunud aprillikuu kolmandal päeval.

Tänu budistlikele munkadele jõudis tee Jaapanisse, kes olid seal esialgu ka ainukesed tee tarbijad ja kasvatajad.

Nimelt kasutasid nad rohelist teed oma vaimu ja keha virgutamiseks pikkade meditatsioonide ajal.

Ent tasapisi jõudis tee kloostritest ka n.ö. tavainimeste sekka.

Siidikaupmeeste vahendusel jõudis tee Kesk-Aasiasse – läbides karavanis hiigelpikki vahemaid, kosutasid kaupmehed endid peatuspaikdes teega ja pakkusid-esitlesid seda jooki teistelegi. Nii said tee poolt “vallutatud” Afganistan, Iraan jt.

Kesk-Aasia riigid. Euroopasse jõudis tee alles XVII sajandi algul, algselt kuningakodadesse ja ülikute laudadele eksootilise ravimjoogina.

Umbes kahesaja aasta vältel joodi Euroopas vaid rohelist teed, mis oli pärit Hiinast ja Jaapanist.

Hiinast pärit musta teed hakati tarbima alles XVIII sajandi lõpupoole ja sedagi väga tagasihoidlikes kogustes.

XIX sajandi lõpul, mil India ja Tseiloni toodang muutus kättesaadavaks, hakati järjepanu ka musta teed üha rohkem tarbima.

Ka Ameerikasse jõudis tee XVII sajandil.

Tõsi, esialgu peamiselt hollandi kaupmeeste poolt maale toodud salakaubana.

Hollandlaste poolt korraldati 1674.a. ka esimesed uhked teepeod New Amsterdamis (nüüdne N.Y.)

Ameeriklaste eriliseks lemmikuks on kujunenud jäätee.

Katrin Vanatalu

link