Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Roman Ungern von Sternberg

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Ungern- megaga.jpg
Ungern-titt.jpg
Kadett-ungern-von--sternberg.jpg
Ungern-aasias0.jpg
ValgeKaart-.jpg
Ungen mongoolias.jpg
Semenov.jpg
Suhe-Bator.jpg
Kazakhs.jpg
Valgekaartlased.jpg
Ungern--enne--excutiooni.jpg


Kui Nikita Hrustsovile teatati 60-ndatel aastatel et Lääne Saksa kavatseb enda saadikuks Moskvasse saata ühe Ungernitest oli Nikita reaktsioon tormiline ja äge

"Ei mingit Ungernit.Meil siin oli juba üks sellestki piisas"


Sellise reaktsiooni kutsus tolle aegses NSV liidu juhis esile mälestus Kodusõjast kui punaste vastu võitles Aasia steppides üks Ungernite suguvõsa esindajatest parun Roman Ungern von Sternberg,

kes oli edukas enda sõjas bolshevike vastu nii et mongolid omistasid talle koguni SõjaJumala tiitli.


Parun Roman Ungern von Sternberg


Parun Roman Ungern von Sternberg (vene keeles Роман Фёдорович Унгерн фон Штернберг, sünninimi Robert Nicolaus Maximilian von Ungern-Sternberg;

29. detsember 1885 vkj – 15. september 1921) oli austria-saksa päritolu Venemaa sõjaväelane, üks antibolševistlike vägede

juhte Venemaa kodusõjas ja hiljem sõltumatu sõjapealik, kes püüdis Mongoolias ja Baikali taga luua budistlikku teokraatlikku riiki.


Päritolu


Ungernid on saksa -ungari päritoluga aadlikud ning nende esivanemad pärinevad Attila -aegsetest hunnidest.


Üks Ungern tapeti Jeruusalemma müüride all Richard Lõvisüdame aegu.

Ralf Ungern osales 11-aastasena laste ristisõjas. Arthur Ungern-Sternberg osales Teutooni ordu asutamises ning ordurüütlite retkedes Baltimaadele.

Heinrich von Ungern-Sternberg oli tuntud duellant, kes sai surma Cadix's.

Kaks Ungerni langes 1410. aastal Grünwaldi lahingus. 16.–17. sajandil kuulusid Ungernidele ulatuslikud maavaldused tänase Eesti ja Läti aladel.

Roman von Ungern-Sternbergi vanaisa Otto Reinhold Ludvig Ungern röövis aastaid India ookeanil Ida-India kompaniile kuuluvaid kaubalaevu, kuni ta saadi kätte.

Inglased andsid ta üle Venemaa võimudele, kes saatsid paruni Taga-Baikalisse asumisele kus esimesel budistil Ungernite hulgast olevat tihedad sidemed kujunenud kohalike burjaatidest budistidega.

Hiiumaa Ungern, keda kohalikud kutsusid Ungru krahviks, röövis samuti kaubalaevu Läänemerel.

Enamikul Ungernitel on olnud sõjaväeline mereharidus.


Lapsepõlv


Robert sündis Austrias Grazi linnas Eggenbergide lossis, kus Ungern-Sternbergide suguvõsa oli elanud alates 12. sajandist.

Roberti isa oli Theodor Leonhard Rudolph von Ungern-Sternberg ja ema Sophie Charlotte von Ungern-Sternberg (enne abiellumist von Wimpffen).

Roberti tütre Martha Ungern von Sternbergi väitel oli Robert vallaslaps, kelle isa oli tegelikult keegi tuntud seikleja.

Aastal 1887 kolis Robert koos emaga Eestisse.

Kui Robert oli kuueaastane, lahutasid tema vanemad abielu ja ema Sophie abiellus Oscar von Hoyningen-Huenega.

Ta kasvas üles oma kasuisa majas Tallinnas ja õppis Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis (Suur-Kloostri 16).

Aastal 1896 pandi ta õppima Peterburi Mereväekorpusesse.

Seal said ka alguse tema sidemed budistlike ringkondadega.

Tema vanaisa Wilhelm Ungern oli budist ja temalt arvatavasti noor Ungern kuulis ka esmalt Buddhast,budismist ja budistidest.

Hiljem kasutas Robert eesnime Roman ning oma perekonnanime kujul Ungern von Sternberg (ungern tähendab saksa keeles 'vastumeelselt', seega "vastu tahtmist von Sternberg").



krahvinna Bobrinskaja Alla Vladimirovna


Ungernitel oli Venemaal ka kuulus sugulane ja iludus krahvinna Bobrinskaja Alla Vladimirovna 1769—1846 sündinud Ungern von Sternberg, kelle pärast (oletatavasti - osaliselt) lasti surnuks duellil Vene poeet Aleksander Puškin kes sosistas kellegile öukonnas körva et tema olevat krahvinna Bobrinskajat seksuaalselt pruukinud,

Selle loo kohta on mitu raamatut kirjutatud, mönedes pakutakse isegi hüpoteesi et parun Georges d'Anthès oli mitte yksi Natalya Goncharova naiselikkuse ja au pärast duellil paugutamas vaid sinna lisandus ka Ungernite poolse iluduse krahvinna Bobrinskaja au riivamise seik, mille töttu toimunud duellil poeet Pushkin sai surmavalt haavata..



Sõjaväeteenistus


Aastal 1904 suundus noor Roman Ungern von Sternberg Vene-Jaapani sõtta, kuid tema tegevuse kohta on vastuolulisi teateid.

Ühe versiooni kohaselt lõppes sõda enne kui Ungern sõjaväljale jõudis, sest ta rändas vahepeal Mongoolias, kus tutvus Dža-laamaga.

Teise versiooni kohaselt võitles ta vapralt Mandžuurias ning sai mitmeid autasusid.

1908 lõpetas Ungern von Sternberg Peterburis Pavlovi sõjaväeakadeemia ja teenis Siberis Taga-Baikali kasakaväes, kus tutvus muuhulgas mongolite ja burjaatide religiooni (budism ) ning kohaliku rahva eluviisidega.

Augustis 1912 tegi ta üksi hobusel kuulsa retke retke Tšitaast läbi metsiku taiga Mongooliasse, et ühineda Dža-laama vägedega Kobdo kindluse all.

Ta esitas avalduse erruminekuks Amuuri kasakapolgust, et asuda teenima Mongoolia sõjaväes ja sõdida koos Dža-laamaga.

Juba varem oli Ungern alustanud mongoli keele õpinguid. Polkovnik Kazakov, kes töötas Vene konsulaadis Urgas (nüüdses Ulaanbaataris ), keelas parun Ungernil Venemaa sõjaväeteenistusest lahkuda ja suunas ta tagasi vanasse väeossa Taga-Baikalis.

Mõnede teadete kohaselt ei pöördunud Ungern kohe Urgast tagasi Tšitasse, vaid suundus Kobdosse Dža-laamale appi ning osales lahingutes hiinlaste vastu.

Aastal 1913 läks Ungern von Sternberg tegevteenistusest erru ja pöördus Tallinna perekonna juurde.

21. veebruaril 1913 osales parun Romanovite dünastia 300-aastase troonijuubeli auks pooleliolevas Peterburi datsanis peetud teenistusel.

Esimeses maailmasõja puhkedes pöördus parun Ungern von Sternberg sõjaväkke tagasi ja teenis Galiitsias kindral Aleksandr Samsonovi juhitavas 2. armees.

Teda peeti väga vapraks, isegi hulljulgeks, ohvitseriks.

Suvel 1917 suunas Ajutine Valitsus Ungern von Sternbergi Taga-Baikali kasakaväe jessauuli Grigori Semjonovi juhitavasse üksusesse, et tagada Mandžuurias valitsusele lojaalne sõjaline kohalolek ja organiseerida vabatahtlike väeosasid.


Kodusõda


Pärast oktoobrirevolutsiooni Venemaal asusid Semjonov ja tema parem käsi Ungern von Sternberg oma Mandžuuria erirühma eesotsas võitlema bolševike vastu.

Peatselt, 1917. aasta lõpul ühinesid nendega Ungerni kunagise koduväeosa Ussuuri diviisi sõdurid.

Semjonov ja Ungern von Sternberg võitlesid küll bolševike vastu, kuid keeldusid allumast admiral Aleksandr Koltšaki ülemjuhatusele.

Kevadel 1918 nimetati Grigori Semjonov Taga-Baikali kasakate atamaniks.

Parun oli algselt Semjonovi alluvuses Hailari raudteejaama komandant, hiljem juhatas vägesid Dauurias.

Tema vägi oli segu Vene sõduritest, Taga-Baikali kasakatest, mongolitest ja burjaatidest.

Ungern von Sternberg paistis silma sellise julmusega vastaste, vastu, et teenis ära Verise Paruni hüüdnime.

Ekstsentrilise käitumise tõttu kutsuti teda ka Hulluks Paruniks.

Ta oli veendunud antisemiit.

Novembris 1918 omistati Ungern von Sternbergile kindralmajori auaste. Kui 18. novembril 1918 kuulutati admiral Koltšak Venemaa ülemvalitsejaks, ei tunnistanud Semjonov ja Ungern von Sternberg tema ülemvõimu.

Nende väeosad hakkasid lisaks punaste rongidele ründama ka valgeid vägesid varustavaid ronge, kahjustades nii märkimisväärselt Koltšaki tegevust Uuralites.


Mongoolias


Veebruaris 1919 keskendasid Semjonov ja Ungern von Sternberg oma tähelepanu Mongoolia aladele, soovides luua mongoli ja vene alade ühendamisel iseseisva riigi.

Salajasel kongressil otsustati luua sõltumatu Mongoolia budistlik vabariik, mida pidi hakkama juhtima mongolite vaimne juht bogdogeegen. hiinlased kindral Xu Shichengi juhtimisel, vallutasid 1919 Mongoolia.

Kui Grigori Semjonov oli edaspidi sunnitud võitlema peamiselt ägedalt peale tungivate bolševike üksustega, siis Ungern von Sternberg jätkas tegelemist Mongoolia küsimusega.

Tema idee oli lisaks Mongoolia riigi loomisele ka Qingi dünastia taastamine Hiina troonil, mis oleks lõpuks pidanud viima Tšingis-khaani riigi taastamiseni ja väidetavalt ühtse Kaug-Ida budistliku teokraatia tekkeni.

Sellel eesmärgil abiellus ta augustis 1919 ka Qingi dünastiast pärit printsessiga, kes võttis ristimisel omale nime Jelena Pavlovna. Samal aastal ülendas Semjonov paruni kindralleitnandiks.

Mongooliat sai Ungern von Sternberg rünnata alles oktoobris 1920, suundudes kolme ratsaväepolguga Urga peale. Neis kolmes polgus oli tal kokku vaid 800 meest ja 6 suurtükki.

Bogdogeegen andis salaja parunile nõusoleku Mongoolia vabastamiseks. Jõudnud 27. oktoobril Urga lähistele Maimatšeni linna juurde, sai ta hiinlastelt lüüa, kaotas oma suurtükid ja oli sunnitud taanduma.

Novembris 1920 ebaõnnestus ka tema teine pealetung Urgale. See tõi kaasa bogdogeegeni vahistamise hiinlaste poolt.

Enne kolmandat katset Urga vallutamiseks otsustas Ungern von Sternberg vabastada bogdogeegeni, keda hoiti oma lossis koduarestis.

See õnnestus tal 31. jaanuaril 1921 tiibeti sõdalaste abil. 2. veebruaril vallutati Maimatšen ja 3. veebruaril kihutas parun hiinlased Urgast välja.

13. märtsil 1921 kuulutati välja sõltumatu Mongoolia eesotsas bogdogeegeniga .

Riigi tegelikuks valitsejaks tõusis aga Mongoolia vabastaja parun Roman Ungern von Sternberg.

Ungern aitas tugevalt kaasa tehnilisele progressile Mongoolias, lastes ehitada Urgasse esimese elekrijaama ning sillad üle Orhoni ja Tola jõgede.

Ta lasi puhastada Urgas tänavad ja rajas esimese tänavavalgustuse, asutada ajalehe, rajas haiglaid ja koolimaju ning esimese veterinaarlabori.

21. mail 1921 andis parun oma vägedele käsu liikuda Mongoolia põhjaossa, et purustada punaste mongolite väed eesotsas Damdin Sühbaatariga.

31. mail toimunud kokkupõrkes õnnestus punamongolitel nõukogude väeüksuste toel Ungerni armee taganema sundida ja sellest alates jätkus bolševike pealetung kuni Urga vallutamiseni 6. juulil 1921.

17. juulil tungis ennast Selenga jõe ääres varjanud parun oma diviisiga Mongoolia põhjaossa ja suundus tagasi Venemaale, kus ta avastas, et tema 2500 mehe vastas on ligi 15000-meheline nõukogude armee.

Pisemaid kokkupõrkeid võites suundus Ungern von Sternberg taas Mongooliasse, soovides sealt jätkata teed Tiibeti aladele.

See idee ei meeldinud tema ohvitseridele ja mongolitest sõduritele, kes ta 21. augustil reetsid ja punavägedele üle andsid.


Kohus ja surm


Augustis 1921 kuulasid bolševikud paruni üle Troitskossavskis ja toimetasid ta sealt edasi Novonikolajevskisse, kus 15. septembril peeti kohaliku puhkepargi teatrihoones tema üle avalik kohtuistung.

Viis tundi kestnud protsessil süüdistati kohtualust koostöös Jaapaniga, relvastatud võitluses eesmärgiga taastada Romanovite dünastia ja julmustes ning terroris.

Ungern von Sternberg olevat öelnud kohtus tšekistidele : "Ungern von Sternbergide üle ei saa keegi kunagi kohut mõista - meie oleme need, kes seadust esindavad siin maailmas ja teiste üle kohut mõistavad."

Kohus mõistis parun Ungerni surma mahalaskmise läbi.

Otsus viidi täide sama päeva õhtul.

Bogdogeegen austas Ungern von Sternbergi teenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, 13. dalai-laama kuulutas paruni aga budistliku raevuka jumaluse, kuuekäelise Mahākāla inkarnatsiooniks.