Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Saabusin parasjagu Indiast . Te pole Indias käinud ? Mälestusi reisist Löuna-Indiasse (sygis-talv 2005) Pille Repnau

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


India-school-bus-tricycle.jpg
Karnatka01.jpg
Significance-of-Diwali-in-Sikhism.jpg
India-snake-charmer.jpg
Lovi-trepi.jpg
India overpopulation.jpg
Sadhu3.jpg


Ükskõik kui palju ma ka India kohta ütleksin, tundub ikka, et seda on liiga vähe. Üritan siiski mitte liiale minna. Esimesed sõnad, mis India kohta pähe tulevad: eksootiline, müstiline, räpane, haisev, unustamatu, 

hullumeelne, vaene, suurepärane, ajalooline, kerjusterohke, kõike seda ja veelgi enam. India kingib sulle elamuse igal juhul, külmaks ei jäta ta kedagi. Indias tundsin ennast elusana.

Elu kihab seal sõna otseses mõttes iga nurga peal ja nurga taga. Ime pole, et meie reisil sai motoks lause: " We live to fight another day ". Maa, kuhu läheks ikka jälle ja jälle ja siis veel mõned korrad. Enne kõike muud on ta põhjamaalase jaoks täielik eksootika.

India on maailma suurim demokraatlik riik, võttes enda alla omaette poolsaare. See on iidne kultuur ja maailma üks vanemaid tsivilisatsioone. Maa suudab vaevu oma praegust elanikkonda ära toita, kuid selle looduslik ilu massiivsest Himaalajast põhjas mõnede maailma vapustavamate troopiliste randadeni lõunas on hingemattev. Maastik ja kliima vahelduvad jahedatest ja kuivadest mäestikest lämmatav-rõhuva niiskuse ja kuumuseni, liiva ja tolmuni.

Iga-aastased mussoonid toovad regulaarselt kaasa üleujutusi, määrates ära tuhandeid aastaid kestnud põllumajandusliku tegevuse rütmi. Indias loodus on väga mitmekesine: maailma kõrgemad mäed ja mäestikud, laiad viljarikkad lagendikud, toredad troopikametsad, milles elavad elevandid, vihased tiigrid, kardetavad prillmaod, päikesest kõrvetatud ja skorpionidega täidetud liivakõrbed, kiirelt tormavad mäejõed ja aeglaselt voolavad veed, mis kubisevad krokodillidest, ja ja igavene külm, mis valitseb lumega kaetud mäeharjadel, ja kõrvetav kuumus lagendikel, kohati kõige märjem koht maakeral ja kohati suurim kõrb.

21. sajandil esimese kümnendi lõpuks peaks India rahvaarv ületama Hiina oma. Üldjuhul kasvab India elanikkond (üle miljardi) märksa kiiremini kui majandus, sellest ka üldine vaesus. Sellest hoolimata on India elanikud küsitluse andmetel ameeriklaste järel maailma õnnelikumad.

Indias on kerge tekkima tunne, et kogu elu elatakse tänaval. Keskmine linnatänav koosneb kaupmeestest, kes istuvad lettide taga või sebivad kaubad käe otsas või muul kombel küljes rippumas ringi; traditsioonilisi sarisid kandvaist naistest, kes erineva suuruse, kuju ja sisuga kandameid pea peal veavad; pühadest lehmadest, kes lebavad, kus juhtub või kus neil parajasti väsimus peale tuli - sõiduteel, kõnniteel, kiirteel, ja ülejäänud liiklus toimib mingil imekombel ümber nende; imekõhnadest kerjuskoertest (kasse ei märganud kuskil); sigadest, põrsastest ja ahvidest; kõige selle vahel seiklevatest lehmavankritest, auto- ja velorikshadest, d ž iipidest ja muudest imemasinatest, kerjustest käed pikal oma mati peal istumas ja kerjuskausse kolistamas, kerjuslastest, kes varukast kinni haaravad, kri naiididest, kes trummi tagudes ja lauldes mööda tänavat edasi tagasi kulgevad, kindlasti leidub seal veel mõni pika habemega eriti püha mees ja siis meie sinna metsikusse rahvamassi kergelt kaduvad üksikud valged turistid.

Üritades aga maanteel avanevat vaatepilti kirjelda, tuleb alustada sellest, mida loetakse liiklusvahendiks ja mida mitte. Teel kulgevad lehmavankrid, motopeedid, jalgrattad ja rikk ad ei ole sõidukid nemad peavad ise hoolitsema, kuidas õigete liiklussõidukite eest ära saavad. Möödasõitu sooritades neid igatahes vastutulevate sõidukite hulka ei loetud.

Selle eest, kui India liiklust kastidesse jagada, kuuluvad kõrgeimasse klassi veoautod ja seda ilmselt lihtsalt tugevama õigusega. Viimased sõitsid nagu tahtsid ja ei olnud harvad vaatepildid, mil nägid kahte veoautot üksteise kõrval kitsal teel vastu kihutamas. Möödasõidud olid kõik viimase piirini napilt läbi viidud. Samas veoautode ilmsest hoolimatust kihutamisest andsid märku ka teeveertele suurtes kogustes kuhjunud vrakid. Siiski peab au andma, et kogu selles näilises kaoses valitses meie jaoks ilmselt adumatu kord.

Kui esimestel nädalatel ajas pidev tuututamine meid hulluks ja reisi keskel harjusime sellega enam vähem ära, siis reisi lõpupoole hakkasime märkama reeglipärasusi: signaal oli autojuhtide vahel suhtlusvahendiks. Kui dziip jõuab veoautole järele, siis annab ta signaali: Tere! Mina siin!. Veoautojuht vastab: Tere-tere! Ma näen sind!. Millepeale siis väiksema veoki juht esitab küsivas toonis signaali: Kas võib mööduda? ning saades mõne tuututuse pikkuse vastuse alustab möödasõitu.

Möödudes teatab ta Siin ma nüüd siis lähengi..., millele vastus kõlab: Head teed!. Olles möödasõidu lõpetanud, on täiesti paslik veel tänada: Tuut-tuut! Aitahh. Head teed sullegi!, mis loomulikult ei jää vastuseta Tuut-tuut! Head aega, oli tore kohtuda!. Selleks, et autode keel ära õppida, kulus meil hea mitu nädalat. Veoautod on kaunistatud kõikvõimalike kilinate, kulinate, värvide ja erinevate siltidega. Tavaliseimad olidki auto taga osas asuvad suured kirjad Blow Horn! ja Use dipper at night, tüüpilised olid ka patriootlikud sildikesed, näiteks: India is great.

Rikshasõit linnas on aga täiesti omaette elamus ning seda soovitaks kindlasti kõigil proovida. Mingil hetkel on võib olla hirmuäratav, kuna liiklus on väga tihe, kuid mingil hetkel tekib tunne, kui lõbustuspargis. Rikshad sõidavad linnas täiesti müstilisi radu pidi nad mahuvad läbi sealt, kus autoga ei mahuks ning sõidavad seal, kus jala kõndida ei julgeks. Loomulikult tuleb enne rikshasse istumist kindlaks määrata hind ja ise ka sellele pärast kindlaks jääda. Ei ole haruldane, et sõidu lõppedes võib olla hind muutunud. Aga alla ei tohi neile anda varem või hiljem aksepteerivad kõik nad lauset A deal is a deal .

Meil oli rikshaga sõites järgmine juhtum. Leppisime kokku enne sõidu alustamist hinna ja kohad, kus soovime käia. Kuna aga peale mõningast tiirutamist selgus, etri kshajuht ei tunne oma linna ja ei leia neid kohti, kuhu soovisime minna, hakkaski hind tõusma.

Asi lõppes vaidlusega, kuhu olid haaratud kõik kohalikud rikshajuhid ja veel mõned juhuslikud möödujad. Lõpuks, kuna ta keeldus meid ka tagasi viimast, maksime talle poole kokkulepitud rahast ja ta oli sunnitud sellega leppima. Järgmine rikshajuht viis meid aga sama raha eest hotelli juurde tagasi, seega hind pidi täiesti õige olema. Kui poleks olnud, poleks me ilmselt sealt ka terve nahaga lahkunud.

Valgetesse suhtutakse enamasti rassistlikult. See tähendab, et komme valgetesse kui ülematesse suhtuda, mille inglased hindudele nii hästi selgeks on õpetanud, ei ole Indiast kuhugi kadunud. Kasvõi näiteks juba lennujaama tualetis järjekorras seistes juhatas sealne teenindaja mu enne uksest sisse, takistades enne mind seisvaid kohalikke, kuigi oleksin olnud nõus rahulikult oma järje ära ootama.

Tundub, et Indias ülerahvastatuse tõttu, nagu ka paljudes teistes vaesemates maades, on palju selliseid väljamõeldud ameteid seal tualetis töötas kokku 3 naist üks avas ukse, üks keeras lahti kraani ja ulatas kätekuivatuspaberi, kolmanda funktsioon jäi mulle hoopis arusaamatuks seisis niisama käsi pikal. Aga sina õnnetu valge turist oled ju loomulikult tohutu rikas ja peaksid neile kõigile hõbedat kõlistama. Valgeid nähes lihtsalt hakkavad neil vist kohe dollarimärgid silme ees jooksma.

Oma valgest nahavärvist veel niipalju, et tihtipeale paljudes kohtades, mida külastasime, muutusime meie ise klassiekskursioonile tulnud noorukitele suuremaks vaatamisväärsuseks, kui see, mida algselt vaatama mindi. Indias on siseturism laialt levinud ja meie seal sees tundsime endid suurte staaridena. Seda pahatihti muidugi mitte asja positiivsest küljest. Nemad soovisid meid pildistada rohkem kui meie turistidena neid. Mõned küsisid luba, mõned üritasid salaja, kui luba ei antud. Valget inimest katsutakse, pildistatakse ja vahitakse suu ammuli. Mina mäletan küll, et minule ema väiksena õpetas, et ei ole ilus jõllitada seal aga paistab sellekohane häbitunne puuduvat. Ei olnud haruldane, kui lapsevanem näitas ise lapsele näpuga meie poole, et too valgeid silmitseks.

Ja seda ei juhtunud ainult eraldatud maakohtades, kus selliseid asju võiks veel oodata. Turistlikes kohtades liikudes olid sellised intsidendid palju tavapärasemad ja mingil hetkel võisime olla lihtsalt kohalikest paks ult ümbritsetud ning teha pole midagi. Millegipärast soovitatakse alati sellistele maadele sõites võtta kaasa lastele pastakaid, pliiatseid, komme ja muud sellist odavat, kergelt kaasaskantavat träni. Mina soovitaks soojalt Indias liikudes selle vastu. Ei ole lihtsalt võimalik võtta kaasa piisavalt palju asju.

Andes ühele lapsele pastaka, ei ole võimalik jätta teisele andmata ja isegi kui tundub, et ongi ainult 1 laps silmapiiril, siis nii pea kui avate koti ja võtate sealt välja pastaka, tekib neid müstiliselt juurde tuhandeid. Ja nad ei mõista lihtsalt, et sa ei ole Mary Poppins ja su kotti ei mahu lõputul arvul äraantavat nänni. Kahju oli neist muidugi, kui nad oma suurte tumedate silmadega sulle otsa vaatavad, kuid kuskil teisel nädalal saabus immuunsus. Asi võib veel muidu lõppeda sellega, et seisad ise varsti samamoodi seal tee ääres, käsi pikal, kerjates koju tagasisõidu raha. Ainult kahtlane on, kas keegi valgele inimesele annaks.

Veel on kohalikel kombeks alustada sinuga juttu, küsides Where are you from? . Või isegi mitte vestlust alustada, seda võidakse küsida niisama tänaval möödudes, juhtus isegi, et vastust sellele ei jäädud ootama. Enamasti ei ole nad muidugi Eestist kuulnud, nii et vahet ei ole, mida vastata. Meil tekkis lõpuks harjumus vastata I am from India Nimetada sinna juurde veel üks konkreetne linn, siis on nad nõus seda uskuma küll.

Mäletan, et üks meie reisikaaslastest tegi huvitava märkuse, selle kohta kuidas kogu aeg räägitakse India vaimsusest ja sellest, kuidas India on nii vaimne maa ja ikka nii edasi. Sellest tekkis temal küsimus, miks oli meie reisi jooksul väga harva neid hetki, mil kohalike suust kuulsime muud kui Give me one rupee või kui nad meile parasjagu midagi müüa ei üritanud. Üldiselt peale raha oli veel populaarne paluda, et ostaksime piimapulbrit. Rääkisime Mumbais ühe kohaliku tüdrukuga, kes tuli alguses meile õitest punutud käevõru pakkuma, raha ta selle eest ei tahtnud, küll aga, kui olime temaga pikemalt vestelnud selgus, et peaksime nüüd ikkagi midagi talle ostma. Ja see midagi oli piimapulber tema pisikesele õele piima valmistamiseks.

Tüdruk ütles, et ta raha küsida ei tohi. Käevõrusid pakkus ta sellepärast, et need on ilusad ja nende abil on hea inimestega juttu alustada. Elas ta kuskil sealsamas tänaval. Tänavatel magamine oli teine täiesti tavapärane nähtus, millega tuli harjuda. Loomulikult peale südaööd lennujaamast linna saabudes oli esmapilt harjumatu öine linn, kus kõik suhteliselt vaiksed tänavad olid ääristatud magavate inimestega. Hommikuks aga olid kõik need magamisasemed asendunud kaupluslettidega.

Kuidagi raske on uskuda, et ammuses ajaloos nii suurejooneline kultuur on praeguseks ainult kaupmeesteks ja kerjusteks mandunud. Muidugi see ei ole ainult nii, kuigi kohati tundub, et suured ehitised ja suured filosoofid jäävad kõik India minevikku ja jalutades muistete suurlinnade varemete vahel või külastades koopaid, kus kunagi elasid erakud, on vaja ainult veidike kujutlusvõimet, et nad kõik ellu ärkaksid. Loomulikult vaadata on palju, India on tohutu suur ja igale poole ei ole võimalik jääda nii kauaks kui sooviks tundideks, päevadeks, aga vahel piisab isegi sellest, kui lihtsalt peatuda, esimese ettejuhtuva kivi peale istuda ning fantaasial lennata lasta. Kui korra juba kaasaegse linnamüra ja kära seest pääseda, siis ka India loodus on täiesti hingematvalt ilus.

Jälile jõuda sellele, mismoodi kohalike loogika töötab, on üsna raske. Kohati tundub, et ainuke viis ennast mõistetavaks teha, on karjudes ja kurjalt ähvardades. Igasuguste postkaartide, kulinate ja muude suveniiride pakkujad paistavad vaid sellest aru saavat. Eestlasele harjumuspärane, vaikne No, thank you jääb märkamata, rääkimata lootusest mõnes müügikohas midagi rahus vaadata ja siis otsustada, mida just täpsemalt soovid. Nende arusaam poes käimisest on kauplemine, kauplemine ja veelkord kauplemine ning kui juhtud mingil põhjusel väljapandud esemele pilku heitma, siis mõistetakse seda otse loomulikult soovina ese ära osta! Emotsioonid emotsioonide otsa!


Indias toimib kõik kuidagi teises rütmis - aeg, inimesed, vahemaad, bürokraatia. Turistina tuleb seal täita raske ülesanne üritada samasse rütmi sobituda. Lühikestest vahemaadest saavad väga kergelt pikad keskmiseks liikumiskiiruseks maanteede peal on 50 kilometrit tunnis. Ja hotellis tuleb täita sisseregistreerimisel ankeete, nii et selleks tuleb kannatust varuda.

Kokkuvõttes võib see küll esialgu tunduda liiga võõrastav ja hirmutav maa, kuid INDIA ON SUUREPÄRANE. Eelkõige täiesti erinev sellest, mida varem näinud olen. Ja vaatamist on seal palju - kaugetest aegadest pärit hindude templid, mis meie silmale on võib olla vastuvõetavamad, kui kaasaegsed värvikirevad tegutsevad pühamud; suurepärased moslemi ehitised, millest kõige kuulsamat Tad ž Mahali peab kindlasti nägema; d ž unglites asuvad müstiliste muistsete linnade ja templite varemed ja palju muud vapustavat ja meeldejäävat. Soovitan soojalt kõigil seal ära käia. Kogemus, mida te ei unusta.


Link