Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Saatus

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Revision as of 00:52, 1 February 2016 by KiireJuss (Talk | contribs) (bot adding links)

(diff) ← Older revision | Latest revision (diff) | Newer revision → (diff)
Jump to: navigation, search
Koenig bhutan.jpg
Firefighter-01-lge.jpg
Hanuman.jpg
Krishna titt.jpg
Kati-repnau-mae.jpg
Lendur.jpg


Kas saatus on olemas? Sellele võib ühesuguse eduga vastata nii „ja” kui ka „ei” – sõltub inimesest. Saatus, kui elutee on kindlasti olemas, kuid ta ei pea olema ilmtingimata ettemääratud – selles mõttes teda mõnel inimesel pole. Mõned meist kujundavad oma saatust ise, mõned on aga kui käsist ja jalust seotud. Saatus ja karma on omavahel otseselt ja väga tihedalt seotud.

Pikalt on olnud juttu sellest, et karma on põhjuse ja tagajärje seadus. Kuid mis on saatus? Meie saatus on see, mis juhtub meie valiku tõttu meie tahtel ja mõnikord meie soovil, vahel salasoovi mõjul.Karma – mõistus – valik – saatus. Selline on meie elus asjade juhtumise lihtsustatud skeem ehk – karmast on tingitud meie teadvus, millest lähtuvalt teeme oma valikuid, mis kujundavadki meie saatuse.

Otseselt karmast sõltub meie sünnipärane teadvuse tasand, kuna just mineviku- ehk hingekarma on meie hinge kogemused. Mida rohkem on kogemusi, seda kõrgemal teadvusetasandil asetseme. Teadvuse tasandist sõltuvad meie valikud.

Ma ei mõtle siin seda, mida me „suuga” valime, meie juttudest, vaid just seda, mida valime tegelikult igapäevaelus, vaatamata ka ebasoodsatele asjaoludele. Kas valime selle, mis on meile meeldivam, lihtsam, kasulikum, harjumuspärasem või valime selle, mis on lõppkokkuvõttes kasulikum meie arengule, kuigi võib-olla raskem, ebameeldivam. Millest me lähtume – kas nagu lapsed – kohe saadavast kommist või tulevikku silmas pidades.

Kõik see võib avalduda igasugustel elualadel. Näiteks tööga seoses võime olla mõistlikud ning valida pika koolituste tee, mis lõppkokkuvõttes annab meile hea hariduse. Kuid sageli sealt me edasi ei mõtlegi. Milleks mulle just selline haridus? Vastuseid on kindlasti palju – see on just see, mida teha tahaksin; head karjäärivõimalused; korralik sissetulek; jääb aega hobidele; annab võimaluse näha erinevaid maid ja rahvaid jne.

Siit saab ka selgeks, et isegi kui valime pikaajalise õppimise tee, on siin peidus tegelikult erinevad valikud. Üks valib hinge sunnil, teine soovib tegelikult võimu, kolmas raha, neljas meelelahutust jne. Sageli ei ütle me oma tegelikke eesmärke välja, need on meie peitmõtted ja sageli ei tea me oma eesmärke isegi, sest pole nende üle kunagi mõelnud.

Meil oli juttu ka sellest, et kõige aluseks on informatsioon, mõte – see on esmane laeng ja just see hakkabki realiseeruma. Seega – kui meie koolituse tegelikuks eesmärgiks on karjäär, siis selle ka saavutame, kuid see ei pruugi iseenesest veel kaasa tuua rahuldust tööst, raha, lõbu. Ja hakkabki pihta rahulolematus – olen küll kõrgel ametikohal, kuid miks nii vähe raha, miks nii vähe vaba aega, miks mina ei saa reisida, miks minul ei õnnestu perekonda luua?

Kuid ise ju valisime selle, eks!? Samasuguseid valikuid teeme ka eraelus, elustiilis, raha teenimise võimalustes jne. Sageli on need valikud omavahel tihedalt põimunud.Pikemas perspektiivis, arengu seisukohalt, pole sündmused iseenesest head ega halvad. Me ei peaks neid hindama hetke seisukohalt. Sündmus on vaid impulss, mis peab panema meid liikuma, võtma vastu otsuseid, tegema teatud valikuid. Meie tulevik sõltubki eelkõige valikust.

Üks valik viib meid ühele teele, teine teisele. Just otsustest sünnib saatus. Võibki öelda, et väga oluline valikute tegemisel on oskus näha lähitulevikust kaugemale, teha jätkusuutlikke otsuseid. Valikute tegemise puhul on veel üks oluline moment – millisest ühisväljast lähtuvalt me oma valikuid teeme ehk teiste sõnadega – millise ühisvälja ees vastutame.

Oma valikute tegemisel valime endale vastutuse määra. Loomulikult peame valima alati lähtuvalt iseendast, oma eelistustest ja annetest, seda eelkõige. Kuid kui eelistame oma valikutes perekonda, siis on ka meie saatus tihedalt seotud perekonna saatusega, meie karma saab perekonnakarma osaks, oleme selle mõju all.

Kui valime põhiliselt töökollektiivi, siis samamoodi – meie saatus on tihedalt seotud selle töökollektiivi karmaga ja oleme selle mõju all ning vastutame nendes piirides. Kui teeme valikuid lähtuvalt oma erialast, siis jällegi seome oma saatuse selle eriala karmaga. Võime valida lähtuvalt linnast, riigist, religioonist, hobidest, vaimsest arengust, Maast… Valikuid on palju, kuid alati hakkab tööle just nimelt see algidee, see esimene mõte.

Mida suurema ja tugevama ühisvälja mõju all oleme, seda tugevamini see ka meid mõjutab, luues samas meile soovi korral ka suuremad võimalused. See, millist ühisvälja eelistame, näitab meie teadvuse tasandit, meie maailm on seetõttu kitsam või laiem ning ka meie võimalused on sellest lähtuvalt kitsamad või laiemad. Inimene võib näiteks tegutseda riiklikul tasandil, kuid sellegipoolest teha vaid iseenese heaolust lähtuvaid otsuseid.

Valik on justkui vastava karma sisselülitamise nupp – tähelepanu koondub mõnele ühisväljale, näiteks linna ühisväljale, ühingu ühisväljale, riigi ühisväljale jne. Elatakse nendest ideaalidest lähtuvalt. Mitmel koos elaval või töötaval inimesel võib tegu olla küll sarnane, kuid nende endiga hakkavad juhtuma erinevad asjad, nende saatus kujuneb erinevaks – lähtuvalt just nimelt sellest, millise ühisvälja nimel nad tegutsevad – erinevad taustsüsteemid muudavad tulemust.

Püüdluste saavutamine hakkabki sõltuma sellest, kuivõrd harmoonilised võnked on inimesel selle ühisväljaga, kuivõrd on ta sellega sünkroonis, kuivõrd sarnane on nende võnkesagedus, kas nad tugevdavad üksteist, või vastupidi – nõrgendavad.

Ühisväli on alati üksiku inimese väljast tugevam ning seetõttu ongi igati seaduspärane, et taustsüsteemiga vastuolus olev inimene ei suuda oma eesmärke selles ühisväljas ellu viia. Hullemgi veel – ühisväli võib selle inimese purustada. Kehtib see juhul, kui inimese võnkesagedus on madalam ühisvälja võnkesagedusest.

Kui inimese võnkesagedus on aga selle ühisvälja võnkesagedusest kõrgem, on inimene võimeline seda ühisvälja muutma. Loomulikult suudab seda teha vaid tugeva sisemise väega inimene. Edukus sõltub sellest, kuivõrd inimese enda vaated ja aated, tema arengutasand vastab antud ühisväljale, antud taustsüsteemile.

Muidugi on võimalik, et ühisväli muudab inimese võnkesagedust, voolib ta endale „parajaks” ja siis hakkab inimene ellu viima mitte niivõrd iseenda, kuivõrd ühisvälja eesmärke. Inimesele hakkab tunduma, et need ongi tema eesmärgid, tema aated. Kõige mõistlikumaks toimimisviisiks on teenida meie elu eesmärgile kõige enam vastavat ühisvälja.

Sellisel juhul meie ja ühisvälja energiad on resonantsis, nad tugevnevad mõlemad, meil on ühised eesmärgid ning ühisväli hakkab ise looma võimalusi selleks, et meie oma eesmärke saavutaksime. Meie saatus koosnebki meie valikutest.

Kuid millest lähtuvalt me ikkagi oma valikuid teeme? Oli juttu, et see sõltub teadvuse tasandist – muidugi, kõik on õige. Mida kõrgemal teadvuse tasandil asume, seda vähem on meil mõttemalle, mõttestampe, seda vabamad oleme oma otsustes, oma valikutes. Mida madalam on meie teadvuse tasand, seda rohkem on meil piirangud kõikvõimalike mõttemallide näol. Mida mõttemall endast kujutab? Mõttemall on mingi kindel arusaam meid ümbritsevast ja tavaliselt pole see meie endi väljamõeldis, vaid kasvatuse, õpetamise tulemus. Siinkohal oleks õigem isegi nimetada seda pigem käitumis- kui mõttemalliks, kuna me enamasti järgime neid nende üle mõtisklemata.

Vanemad, koolid, töökaaslased, sõbrad, ühiskond, raamatud – üldjuhul sealt saame oma teadmisi. Mõttemalle on tohutul hulgal. Pean, sest nii on tehtud, nii on õpetatud, nii on mõistlik, olen alati nii käitunud jne. Enamasti on siin tegu inimkonna kogemusega, seega juba varem välja mõeldu või avastatuga. Me lihtsalt matkime seda.

Nii kujunebki, et me ei vaeva oma pead uue loomisega, vaid järgime vanu mõttemalle, mis ongi karmamustrite ehk saatuse kujunemise aluseks. Karma mustri moodustavad karmaniidid. Need on omalaadsed energeetilised kanalid, mis meid ühtede või teiste energiatega ühendavad – energia liikumise teed.

Tugevdades ühtesid ja purustades teisi karmaniite saame ise „kududa” endale meelepärase karmamustri. Mõelgem korraks – kas vanu mõttemalle järgides saame luua endale uut saatust?Mõttemallid ja hingekarma sunnivad meid teatud olukordades ikka ja jälle sarnaselt käituma.

Nad on võimelised säilitama ja võimaldama juurdepääsu faktidele ja järelduste tegemise reeglitele, mis on loodud toetudes eelnevatele isiklikele kogemustele. Oleme justkui programmeeritud masinad, mitte aga Homo Sapiens. Sageli elame nagu unes, teadvustamata, mida teeme ning paneme juhtunu saatuse arvele, kuigi tegelikult oleme alateadlikult teinud valiku ise.

Arvame, et saatus on midagi niisugust, mida me pole suutelised muutma, mingi eriline väline jõud, kuid tegelikult saatus on meie endi sees. Me ei mõtle selle üle, miks nii teeme, kuid alati käitume sarnaselt. Kohati oleme veel selle üle hästi uhked – võtke või jätke – selline on minu iseloom; mina ennast teiste alla painutama ei hakka; mitte keegi ei või mulle nii öelda… Jah, need ongi omalaadsed programmid. Kes nende meelevallas on, see käitub ikka ja jälle sarnaselt.

Kujunevad välja teatud mustrid – karmamustrid ehk saatus. Sellise inimese saatust, eluteed on kerge ette näha, see liigub justkui mööda rööbasteed. Ei maksa järeldada, et karmamustrid on alati halvad – sugugi mitte. Kui meil mõnes eluvaldkonnas pidevalt läheb hästi, siis pole ju mõtet seda muuta. Kui aga on probleeme, siis tuleb minna peegli ette ja endalt küsida – mida teen valesti?

Oma saatust muuta, muuta oma karmamustrit saab ainult läbi teadvustamise, oma mõtete muutmise, iseenda muutmise. Sellega muudame oma infovälja. Jällegi jõuame välja samasse kohta. Kahjuks paremat ja kergemat retsepti pakkuda ei ole. Muidugi on olemas meetodeid, mis võimaldavad korraks mõnda süsteemi muuta, kuid pärast kõik ikkagi taastub.

Ainus kindel moodus saatuse muutmiseks on iseenda arendamine. Inimene, kes pole mõttestampides kinni, ei tee automaatseid liigutusi. Ta mõtleb alati enne miks ta nii käitub ja mida see endaga kaasa toob. Mida arenenum on inimene, seda selgemini näeb ta karmalisi seoseid, näeb tagajärgi ja lähtuvalt sellest tegutsebki.

Kõiksuses pole kaost, on olemas potentsiaal, st võimalus, mis realiseerub siiski vastavuses mustriga, tekib siis, kui jõuab kätte tema aeg – ei varem ega hiljem ja asetub täpselt nii nagu vaja. Juhusel kohta pole, kõik on määratud ja kooskõlas üldise pildiga. Juhus on meie poolt teadvustamata seaduspärasus.

See, et ta on määratud, ei tähenda veel sugugi, et seda pole võimalik muuta – kuna kõik on protsess ja protsess tähendab muudatusi. Võib öelda küll, et meie saatus on meie kätes. Inimesed pole olukordade ohvrid, nad ei pea tundma end märtritena.Öeldakse, et tähed juhivad nõrka… Jah, keegi peab ju juhtima, kui me ise seda teha ei suuda…

Hingekarma paneb meie ette rea tingimusi, mida pole võimalik muuta, see on see vundament, millele me hakkame oma saatust rajama, need eeldused, anded, ideaalid, mõttemaailm, mida arvestades määrame kindlaks oma elu eesmärgi ja järgime seda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et saatus kui selline on olemas vaid madalamatel tasanditel – alumisel ja keskmisel teel. Alumisel teel on see üpris kitsas koridor, mida mööda me liigume – ei saa pöörata ei paremale ega vasakule. Keskmisel teel mõnel alal määrame ise oma saatust, mõnel aga mitte. Kõrgemal teel käies loome oma saatust ise. On vaja mehisust ebasoodsate olukordade ületamiseks, enese tundmaõppimiseks.

link