Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Seitse aastat Tiibetis

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


7yearsintibet.jpg
Sevenyearsintibet.jpg
Noor-dalai.jpg
Seven years in tibet.jpg
Lhakpa.jpg
Seven-years-in-tibet-pead-k.jpg


“SEITSE AASTAT TIIBETIS” (Seven Years in Tibet). Rezhissöör Jean-Jacques Annaud, stsenarist Becky Johnston (Heinrich Harreri raamatu põhjal), peaoperaator Robert Fraisse, peakunstnik At Hoang, kostüümid: Enrico Sabbatini, monteerija Noëlle Boisson, muusika: John William, produtsendid Jean-Jacques Annaud, John H. Williams ja Iain Smith. Osades: Brad Pitt (Heinrich Harrer), David Thewlis (Peter Aufschnaiter), Ingeborga Dapkunaite (Ingrid Harrer), Jamyang Jamtsho Wangchuk (dalai-laama, neljateistkümneaastasena), Sonam Wangchuk (dalai-laama, kaheksa-aastasena), Dorjee Tsering (dalai-laama, nelja-aastasena), Ven. Ngawang Chojor (lord Chamberlain), Jetsun Pema (dalai-laama ema), B. D. Wong (Ngawang Jigme), Mako (Kungo Tsarong), Lhakpa Tsamchoe (Pema Lhaki), Danny Denzongpa (Tiibeti regent) jt. 135 min 46 s, värviline. © Mandalay Entertainment, A Reperage and Vanguard Films/Applecross Production, USA-Inglismaa, 1997. Saksamaa, 1939. Austria seikleja Heinrich Harrer jätab maha oma raseda naise Ingridi, et ronida Himaalajas Nanga Parbati tippu koos alpinist Peter Aufschnaiteri ja teiste kaaslastega. Pärast laviini on ekspeditsioon sunnitud oma plaanist loobuma ning retkelised arreteeritakse brittide poolt ja saadetakse Dehra sõjavangilaagrisse, sest Teine maailmasõda on alanud. Dehras konutades saab Heinrich oma naiselt lahutuspaberid, püüab korduvalt põgeneda ja kirjutab tihti oma pojale Rolfile. Lõpuks, septembris 1942, õnnestub tal koos Peteri ja mõnede teiste sõjavangidega põgeneda Põhja-Indiasse. Kahe aasta pikkune retk läbi Himaalaja Tiibetisse toob sõbrad suletud linna Lhasasse, kuhu nad sisenevad maskeeritult. Saades peavarju ühe lahke linnaelaniku juures ning salajast toetust kohalikult diplomaadil t Ngawangilt, sõbrunevad Heinrich ja Peter kauni õmblejanna Pemaga, kellega Peter ka abiellub. 1945. aastal, pärast uudist liitlasvägede võidust saab Heinrich Rolfilt teate, et poeg ei soovi temast enam kunagi midagi kuulda. Löödud Heinrich langeb depressiooni, millest ta päästab alles ametlik kutse kohtumisele noore dalai-laama, Kunduniga. Innukas õppima läänemaailma kombeid, võtab Kundun Heinrichi oma eestkoste alla ning teeb talle ülesandeks ehitada kino. Vahepeal valmistuvad Hiina väed Tiibetit okupeerima. Kuigi tiibetlastele on antud käsk mitte alistuda, raugeb vastupanu siiski, kui reeturlik Ngawang hävitab relvalaod, selle asemel, et astuda võitlusse endast palju arvukama vaenlasega. Heinrich soovitab tungivalt Kundunil põgeneda, kuid viimane keeldub ning ütleb Heinrichile, et too peab koju tagasi pöörduma, et olla isaks oma lapsele. Osalenud initsiatsioonil, kus Kunduni pühitsetakse Tiibeti vaimseks liidriks, sõidab Heinrich Austriasse ja kohtab lõpuks 1951. aastal oma poega, kellele ta kingib Kunduni armastatud mängutoosi. Hiljem, leppinult, õpetab Heinrich oma poega mägedes ronima.

Kõige ilmsem probleem Jean-Jacques Annaud’ küllusliku Tiibeti-joovastuse juures on see, et filmil on lähedased seosed Martin Scorsese “Kunduniga”, nagu omal ajal Patrick Bergini armetu “Robin Hood” rajas teed Kevin Costneri ülistatud filmile “Robin Hood, varaste prints”: see on film, mis linastus just enne seda, kui teine ja kuulsam ilmus. Kuni ootused Scorsese kauaoodatud filmi kohta on kõrged, on Annaud’ ainus õigustatud pretensioon aule ja kuulsusele see, et tema oli esimene ning seepärast on tal nüüd täielik õigus Richard Gere’iga golfi mängida, olles rahul teadmisega, et ta on suurejooneliselt “Tiibetit teinud”. Kuid siiski jääb pidevalt kiusama küsimus: mis siis, kui oleks vastupidi juhtunud? Siis poleks see film midagi enamat kui kena klantspilt, reisifilm koos tagasihoidlike filosoofiliste pretensioonidega. Scorsese staarivaba näitlejanimistu on pannud Annaud’d kasutama pleekinudblondi Brad Pitti, kelle grimmiga tehtud kurde täis nägu paistab parimal juhul riukalik, kuid halvimal juhul lihtsalt juhm. Alates tema avarepliigist, kui ta hulluks ajava austria aktsendiga teatab, et ta lahkub otsekohe: “Da Himalayas! Da Himalayas!”, kuni lõpuepisoodini, kus ta mehiselt ja ülepingutatud pidulikkusega ütleb: “Vell done, son, vell done!” on Pitti pea paigutatud ahvatlevalt kriitika tapapakule, kutsudes entusiastlikule kirvekasutusele. Ometigi, hoolimata oma üldisest ebaõnnestumisest pole “Seitse aastat Tiibetis” kaugeltki nii eemalepeletav, kui ta olla võiks. Kujundus on silmarõõmustav, loodusvaated suurejoonelised, film on poliitiliselt tõetruu ja korrektne. Ka leidub filmis vihjeid pisut vildakale teravmeelsusele: kui Pitt on esimest korda kutsutud dalai-laamaga kohtuma, siis tuletab see poisilik ja sarmikas hämmeldus, mida Pitt esitab, meelde, kui hea näitleja ta võib olla, kui ta ei käitu filmitähena. Kõik see on imetlust vääriv, nagu ka Robert Fraisse’i pildikeel ning Annaud’ ja Noëlle Boissoni montaazh, millega on õnnestunud filmi piiratud aega lükkida kohutavalt palju (tänuväärselt episoodilist) tegevust. (Annaud paistab armastavat ida raamistuses filme; olles lavastanud Marguerite Durasi romaanil põhineva “Armukese” — L’Amant, 1992, on teravdunud ta maitse panoraamvõtete suhtes filmiga Wings of Courage, 1995, mis on esimene ja võib-olla ainus “Imax 3-D” mängufilm, mida kunagi on tehtud.) Filmi tõelised puudujäägid on pigem kosmeetilised. Kesksel kohal on filosoofiline probleem väidetavalt sõltumatu filmi tegemisest, mis samas toetub selles osalevale Hollywoodi staarile. Kui Becky Johnston’i stsenaarium taunib jõuliselt Hiina impeeriumi teostatavat ekspansiivset survet, siis film ise maalib veidralt vildaka, isevärki pildi disneyseeritud Tiibeti kultuurist. See tõlgendus on sama kahtlustäratavalt ülevalt poolt peale sunnitud, nagu ähvardav kommunistlik kord tiibetlastele endile. Alates kaunist õmblejannast, kes kordab filosoofilisi labasusi kohalikust religioonist kuni kurioosselt entusiastliku dalai-laamani, kes tundub aktsepteerivat Heinrichit nagu endaga vaimselt võrdset. Lhasa elanikud käituvad pigem nagu armastusväärsed eksootilised välismaalased, kes on erutatud kirevast turistidele mõeldud suveniirikaubandusest, kui inimesed, kes on uhkelt sulgunud oma kultuuri. “Mis on molotovi kokteil?” pärib Kundun päranisilmse imestusega, kui teda esimest korda silmatorkavalt silmapaistmatu Heinrichiga tutvustatakse. “Mis on elevaator? Kes on Rappija-Jack? Kas sa saad mulle kino ehitada?” See ongi muidugi küsimuse võti. Läbi kogu filmi saadab meid mulje, et isik, keda Kundun kõnetab, ei ole mitte Austria maadeuurija, vaid Hollywoodi ikoon, võluv Ameerika näitleja, kes levitab enda ümber armastusväärset heatahtlikkust läbi kino-ime, umbes nagu natsid oma ohjeldamatu ülbe rännuhimuga.

Filmi kõige otsesemalt ennastülistaval hetkel küsib püha laps Pittilt: “Usud sa, et ühel päeval vaatavad inimesed Tiibetit filmiekraanilt ja imestavad selle üle, mis meiega on juhtunud?” Võib-olla küll. Jääb ainult küsimus, kumba nad näevad, kas tõelist, reaalset Tiibetit või saneeritud filmi oma liba-filosoofiliste seisukohtadega. Poliitilise sõnumiga film on tore ja õilis asi, aga ainult siis, kui sõnumit on kuulda ka üle filmitegijate entusiastlikult vappuvate turskete turjade.

Ajakirjast “Sight and Sound”, detsember 1997 tõlkinud ÜLLE PÕLMA

http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/98aug_k2.htm