Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Shaolini tempel

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Shaolintemple.jpg
Shaolin quan -0kalligrafia1.jpg
Shaolin mural.jpg
Shaoli-monk.jpg
Bodhidharma-002.jpg
ZhaoZhou-Monk.jpg
Shaolin peeking.jpg
Shaolin Temple 40.jpg
Shaolin Temple Abbot.jpg
Shaolin Temple orginal shaolin 2.jpg
Shaolin Temple tshi-yan-jia.jpg
Bodhidharma3.gif
Chinese arhitecture52.jpg
Shaolin Temple 2.jpg
Shaolin Temple-0.jpg
Shaolin Temple92c.jpg
Shaolin Temple-fighters.jpg
Shaolin Templewall treegrows.jpg
Shaolin-cave.jpg
Shaolin-temple-children1.jpg
Huayan.jpg

Ühe vanima raamatu (Deng Fengi maakonna kirjapanekud, Deng Feng Xian Zhi) kohaselt tuli 464. aastal Hiinasse jutlustama India munk nimega Ba Tuo.

Teated tema tarkusest ja teenete osutamistest jõudsid ka tollaegse valitseja Wei Xiao Wenini (471-500), kes ta kohe enda juurde kutsus.

Ba Tuod julgustati jätkama oma õpetamist ja valitseja kinkis talle suure maatüki ning vajalikud ressursid templi ehitamiseks.

Kuigi Ba Tuo võis valida ükskõik millise maalapi, otsustas ta maatüki kasuks, mis paiknes ühes väikeses metsas Shao Shi mäe jalamil Henan (Honan) provintsis.

31. aasta pärast (495) valmiski tempel, mis sai nimeks Shaolin (Noor Mets).

Tempel ehitati maha raiutud ja põletatud metsa jäänustele.

Ehitamise ajal istutasid imperaatori aednikud templi ümbrusesse uusi puid ja sellest tulenebki templi nimetus Shaolin, mis tähendab "noor (või uus) mets".

On teada, et Ba Tuo oli selle templi esimene peamunk, kuid kahjuks pole säilinud ülestähendusi tema vahepealse elukäigu kohta, samuti puuduvad andmed tema surmast.

539. aastal lahkus püha mees Bodhidharma (hiina keeles Pu Ti Da Mo) oma kloostrist Lõuna-Indias, et levitada Buddha usku Hiinas.

Tema poolt levitatud budism hakkas Hiinas chan-budismi nime kandma (Ch'an on hiina keelne vaste sanskriti sõnale "dhyana", mis tähendab jooga kontsentratsiooni).

Pärast pikka teekonda üle Himaalaja mägede jõudis ta Hiinasse, ja ületades Jangtse jõe, suundus ta otse Zhengzhousse, Henan provintsi pealinna.

Linna naabruses olevas metsas leidis ta Shaolin Ssu (Noore Metsa Templi), mis oli selleks ajaks juba tuntuks saanud oma õpetlaslike budismi pühakirjade tõlkimisega hiina keelde.

Da Mo tahtis templisse pääseda, kuid shaolini mungast peaabt Fang Chang ei lubanud tal siseneda.

Seepeale läks Da Mo lähedal asuvasse koopasse, kus ta istus näoga kiviseina poole mediteerides üheksa aastat.

Üheksanda aasta lõpus tunnistasid mungad tema religioosset vaprust ja lasid tal templisse siseneda.

Räägitakse, et Da Mo läbitungivad silmad olid silmnähtavalt kalju seina augu puurinud ja Fang Chang ei suutnud teda enam kauem templisse sisenemast keelata.

Kui Da Mo templisse sisenes nägi ta, et mungad ja preestrid olid nõrgad ja haiglased.

Et leida sisemist valgustust pidid mungad ju istuvas asendis palju tunde mediteerima, mistõttu nad küll vaimselt tugevaks aga füüsiliselt nõrgaks muutusid.

Da Mo mediteeris kaua, et leida sellele probleemile lahendust.

Lõpuks leidis lahenduse ja kirjutas kaks klassikat: Yi Jin Jing (Lihaste/Kõõluste/Soonte Muutmise Klassika) ja Xi Sui Jing (Üdi/Aju Pesemise Klassika).

Yi Jin Jing õpetab oma qi (ka chi) täiustamist ülima astmeni ja selle kasutamist oma tervise parandamiseks, oma füüsilise keha muutmist nõrgast tugevaks.

Pärast Yi Jin Jingi harjutuste praktiseerimist avastasid mungad, et mitte ainult nende tervis ei muutunud paremaks, vaid suuresti kasvas ka nende jõud.

Da Mo üritas munkadele mediteerimist õpetada, aga leidis, et nood ei ole võimelised üleval olema pikkade meditatsioonitundide vältel.

Selle probleemi korrigeerimiseks õpetas ta munkadele I Chin Chingi (ka Chi Kung, mis baseerub India joogal; chi -energia, kung - töö).

I Chin Ching on 49st isomeetrilisest ja isotoonilisest harjutusest koosnev kogumik, mis liidab hingamise ja meditatsiooni.

See süsteem pani aluse ka Shaolini võitluskunstide arengule.

Mungad usuvad, et kui nad kombineerivad oma "uue" jõu võitlussüsteemiga, siis on nad võimelised end ja teisi kurjade inimeste eest kaitsma.

Nad otsustasid oma võitlussüsteemi loomade liikumisele baseeruda, sest erinevalt inimestest on loomadel vaja võidelda iga päev, et ellu jääda.

Mungad võtsid võitlustehnikad ja lükkisid nad kokku "pikkadesse vormidesse" ehk katadesse, millega said oma tehnikaid iga päev harjutada ja tulevastele põlvedele pärandada.

Esimene kata, mida Da Mo munkadele õpetas, oli 18 Lohan Shou ehk 18 Käe Liigutust, mis koosnes ainult (nagu nimigi ütleb) käte liigutustest.

Need vormid ei õpetanud ainult efektiivseid võitlustehnikaid, vaid aitasid ka koordinatsiooni, tasakaalu ja

kardiovaskulaarsüsteemi parandada.

Da Mo teine klassika, Xi Sui Jing, õpetab qid kasutades oma luuüdi puhastama ja immuunsüsteemi tugevdama, samas ka aju ergutamist ja talle energia andmist.

Kuna Xi Sui Jing oli raske aru saada ja praktiseerida, pärandati treeningu meetodid salajaselt ainult paarile õpilasele igas generatsioonis.


Da Mo suri Shaolini templis 536. aastal (mõningatel andmetel 535. aastal) ja maeti Xiong Er mäele.


Revolutsioonilise perioodi ajal Wei (420-581) ja Tangi (618-906) dünastiate valitsemise vahel, Tang Gao Zu De valitsemisaja neljandal aastal (612) toimus tõsine lahing Qini kuninga Li Shi-Mingi ja Zhengi kuninga Wang Shi-Chongi vahel.

Kui olukord Qini kuningale ohtlikuks muutus, tulid talle appi kolmteist Shaolini templi munka.

Hiljem sai Li Shi-Mingist Tangi dünastia esimene imperaator ja ta autasustas Shaolini templit 40 qingi maaga (umbes 600 aakrit), mille ta kinkis neile.

Samuti lubas ta templil omada ja treenida enda (st templi) sõdureid.

Tol ajal oli võitluskunstide treening munkadele väga tähtis, sest nad pidid endid ja templit bandiitide eest kaitsma.

Preestritest võitlejaid nimetati sõdur-munkadeks (Seng Bing), ja nende ülesandeks oli õpetada võitluskunste templi varade kaitsmiseks.

Umbes 300 aasta jooksul omas tempel legaalselt võitluskunstide organisatsiooni ja jätkas väljastpoolt templit tulevate võitluslike oskuste lisamist oma treeningsüsteemi.

Songi dünastia ajal (960-1278/9) jätkati oskuste absorbeerimist ja ühtesulatamist Shaolini treeninguga.

Selle perioodi vältel rändas mööda maad ringi üks kuulsaimaid Shaolini munki - Jueyuan, kes otsis veel uuemaid oskusi, et neid omandada.

Ta läks Lan Zhousse, et seal kuulsat võitlejat Li Soud kohata. See tal ka õnnestus.

Samuti kohtus ta seal Li Sou sõbra Bai Yu-Fengiga ja tolle pojaga.

Need kolm meest tulid temaga tagasi templisse, kus hakkasid koos treenima.

Pärast kümneaastast vastastikust õpetamist ja õppimist otsustas Li Sou aga templist lahkuda.

Bai Yu-Feng ja tema poeg aga seevastu otsustasid mungaks hakata.

Bai Yu-Fengi munganimi oli Qiu Yue Chan Shi ja ta oli kuulus oma paljakäsi võitlemise ja kitsateralise mõõga tehnikatega üle kogu Hiina.

Shaolini Templi Üleskirjutiste kohaselt arendas just tema 18st tehnikast 173 uut ja kirjutas raamatu Viie Rusika Põhiolemus.

Raamat sisaldas ja arutas praktiseerimise meetodeid ja Viie Rusika (Looma) Märkide rakendamist.

Need viis looma olid: draakon, tiiger, madu, panter ja kurg, ning nende oskuste kasutamine oli eksisteerinud juba pikemat aega templis.

On tähendatud, et Yuani dünastia ajal (1206-1333), aastal 1312, tuli Shaolini templisse Jaapanist munk nimega Da Zhi.

Ta õppis siin 13 aastat võitluskunste ja pöördus siis tagasi kodumaale, et levitada seal Shaolini kung fud. 1335.

aastal tuli teine munk Jaapanist (Shao Yuan) templisse.

Tema omandas siin kalligraafia, maalimise, chan-budismi (Jaapanis zen-budism) teooria ja loomulikult kuulsa Shaolini kung fu. Kodumaale pöördus ta 1347. aastal ja jaapanlased pidasid teda "Maa Vaimuks".

Mingi dünastia ajal (1368-1644), 1552. aastal, võitsid 40 munka Jaapani piraate, ja seda ainult teivastega.

Hiljem, kui Mandžuuria Hiina üle võttis ja Ch'ingi dünastiaks sai, keelati võitluskunstid pikaks ajaks (1644-1911),

sest taheti ennetada Hani suguvõsa ülestõusu valitsuse vastu.

Kunstide säilitamiseks levisid tehnikad võhikute hulka ja nendega tegeldi salaja.

Viimane Mingi dünastia imperaator kinkis Shaolini templile suure nefriidist kolmnurga, et tänada neid nende teenistuse eest.

Munkadel õnnestus see aare sissetungijate eest päästa ja kasutada seda kui vastupanu sümbolit.

Shaolin oli tugev, nende maine suurepärane ja lihtkodanike toetus veel suurem kui kunagi varem.

Kuid lõpuks, 1647. aastal, hävitati Henani Shaolini tempel täielikult Ch'ingi sõdurite poolt.

Enamus munki tapeti, need, kes ellu jäid, põgenesid aga Fukieni templisse ja jätkasid 30 aasta jooksul vastupanu ning toetasid vastupanuvõitlejaid.

See viis aga Fukieni templi hävimiseni.

Sellest ajast alates olid Shaolini mungad lindpriid ja Shaolini kung fu praktiseerimine karistatav surmaga.

Palju läks kaduma, enamus hindamatutest rullidest, õpetused ja paljud teadmiste ning tarkuste aarded.

Umbes 30 munka ja mittevaimulikust järgijat põgenesid templist laiali lõuna poole.

Nüüdsest jagunesid mungad kolme suunda: ühed, kes jätkasid kung fu õpetamist salajase katte all (nemad panid aluse paljudele uutele stiilidele, mis aitasid sissetungijate vastu võidelda), teised, kes väga aktiivselt võitlesid sissetungijate vastu (nemad asutasid triaadid), ja kolmandad, kes tegelesid budismiga, aga ei tunnistanud endid Shaolini munkadena.

1901. aastal toimunud Rusikavõitlejate vastuhakk oli alguseks Shaolini templite allakäigule.

Enne seda oli Hiina aga okupeeritud Lääne ja Jaapani valitsuste ja äriideede poolt.

Britid olid imperaatorite perekonnad muutnud võimetuteks nukuvalitsusteks, seda suuresti läbi oopiumi impordi ja müügi.

See viis teiste Euroopa riikide võimu äkksissetungini, kaasa arvatud Venemaa, Prantsusmaa ja Holland, hiljem ka jaapanlased ja ameeriklased. 19. sajandi lõpuks oli Hiina efektiivselt rahvuslikeks tsoonideks jaotatud ja iga tsooni kontrollis üks välisvõimudest.

Pikad püsivad vaenulikkused Hiina ja Jaapani vahel halvenesid veelgi, ja pakkusid osavõttu ka teistele "võõrastele kuraditele".

Rahvuslaste liikumise eesotsas seisid uue korra sõdurid, kelle seas oli ka Shaolini munki.

Neid kutsuti rusikavõitlejateks.

Kuigi nende algkallaletung okupeerijate valitsuste sõjaväejõududele ei olnud eriti edukas, juhtis ajutine lüüasaamine modernsema reformatsioonini, mille käigus võtsid mungad ka ise militaarrelvad ja -taktikad kasutusele.


1.1 SHAOLINI VIIMANE HÄVITAMINE


Pärast 1911. aasta revolutsiooni kukkus valitsejapositsioonilt Ch'ingi dünastia.

Sel ajal tõusid traditsioonilised Hiina võitluskunstid taas esile ning saladused toodi publiku ette.

1920ndatest kuni 30ndateni ilmus palju võitluskunstide alaseid raamatuid.

Ometi oli see periood aga Hiina kodusõja periood, mille käigus Chiang Kai-Shek (Check) üritas maad ühtlustada.

1928. aastal toimus Shaolini templi aladel lahing.

Tempel põletati viimast korda maha sõjaväeülema Shi You-Sani sõdalaste poolt.

Tuli vältas rohkem kui 40 päeva ja kõik suuremad ehitused hävinesid.

Taas hävinesid enamus hindamatutest raamatutest ja üleskirjutistest.

1928. aastal käskis tollane valitseja, president Chiang Kai-Shak, võitluskunstide säilitamiseks rajada Nankingi Guoshu Instituudi. Selle tarvis värvati paljud kuulsad meistrid ja praktiseerijad.

Traditsiooniline nimi "wushu" (võitlustehnikad) nimetati ümber "Zhong Guo wushuks" (Hiina võitlustehnikad) ehk lihtsalt "Guoshuks" (riigi võitlustehnikad).

See oli esimene kord Hiina ajaloos, kui valitsuse võimu all ühendati kõik erinevad võitluskunstid ühe katuse alla ja neid praktiseeriti koos.

Paljud Hiina osad olid virtuaalselt anarhiad, aga 1931. aastaks olid kõik mitte aasialastest okupeerijad edukalt maalt välja kihutatud (huvitava erandiga - 1930ndate lõpus aitasid vabatahtlikud ameeriklastest lendurid, keda tuntakse Lendavate Tiigrite nime all, Hiinal tagasi tõrjuda Jaapani jõude enne Teist Maailmasõda) ja suurimad võitlejad Hiinas olid rahvuslased ja kommunistid.

Mõlemad pooled olid arvamusel, et kui sa ei ole meiega, siis sa oled meie vastu.

Neutraalsus ei tähendanud midagi, välja arvatud võimalikkust hilisemale vaenlasele.

Seega tapeti Shaolini munki mõlema poole sõdurite poolt.

Üks tulemus, mis selle mõrvarliku programmi käigus välja kujunes, oli see, et paljud mungad rändasid mägedesse

või välismaale lootusega, et võib-olla säilivad Shaolini teadmised hoolimata templite hävingust.

Õnnetuseks algas aga 1939. aastal Teine Maailmasõda ja treeningud tuli taas katkestada.

Peale sõda võeti mandri Hiina kommunistide valitsuse alla, keelati kõik religioonid, ka Shaolin.

Hiljem, olles ikka veel Kommunistliku Partei all, taastati siiski wushu treeningud Rahvusvahelises Atleetika Instituudis.

Selles organisatsioonis eemaldati aga stiilidest teatud osad, mis võisid tekitada võitluskunstide praktiseerijate seas valitsusevastast kasutuselevõttu.

Olukord ei muutunud kuni 1980ndateni.

Pärast seda, kui kommunistide valitsus sai aru, et kunstide põhiolemus - võitluslik treening ja rakendamine - hakkas välja surema peale meistrite surma, hakati treeninguid tagant õhutama.

Kuid kahjuks olid paljud meistrid niinimetatud kultuurirevolutsiooni käigus tapetud, paljud teised olid kaotanud usalduse Kommunistliku Partei suhtes ja seetõttu ei tahtnud oma teadmisis jagada.

Üritustel kaasata Hiina wushu olümpiamängudesse, oli riik kulutanud palju jõupingutusi wushu ülendamiseks.

Selle motivatsiooniga oli Shaolini tempel taas saanud endale valitsuse tähelepanu.

Ehitati uusi maju ja isegi üks tohutu hotell. Shaolini templist sai tähtis turistide atraktsioon.

Lisaks korraldati võitluskunstide huvilistele üle maailma erinevaid treeninguid ja programme.

Veel enam, kunstide säilitamise korras moodustati valitsuse poolt grupp (Võitluskunstide Uurimusmeeskond), mis peab otsima vanu traditsioonilisi meistreid ja nende teadmised üles kirjutama või videole salvestama.


2. TEMPLID


2.1 HENANI TEMPEL


Henani tempel on ehitatud 495. aastal Wei Xiao Weinini poolt.

Tempel asub Henani provintsis Luoyangi ja Zhengzhou vahelisel alal Song Yue Shi mäeahelikus.

Tempel ehitati maha raiutud ja põletatud metsa jäänustele, ehitamise ajal istutasid imperaatori aednikud templi ümbrusesse uusi puid ja sellest tulenebki templi nimetus Shaolin, mis tähendab "noor (või uus) mets".

Templi ehituskrunt on umbes 30,000 m² suurune ja templis asuvad erinevad ehitised ja hallid on ehitatud erinevatel aegadel.


Mäe Värav on templi peavärav ja ta püstitati imperaator Yong Zhengi valitsemisaja kolmeteistkümnendal aastal (1735) Qingi dünastia ajal.

Väravaavause kohal on hieroglüüfid, mis tähendavad "Shaolini tempel" ja need kirjutas sinna meister Xuan Hua (samuti Qingi dünastia ajal).

Mõlemal pool väravat on kivist lõvid, kes peavad templit kaitsma.

Templis sees on erinevad hallid, näiteks Taevalike Kuningate Hall, mis põles maha 1928. aastal.

Suurte Kangelaste Hall, mis on templi peahalliks, on algupäraselt ehitatud 1735. aastal ja siis taastatud 1745.

aastal (imperaator Qian Lungi valitsusaja kümnendal aastal).

1928nda aasta tules hävinesid paljud hallis olevad reliktid.

Suurte Kangelaste Hallist lääne poole jääb Kuue Esiisa Hall, kus on kuue templis elanud esivanema (Da Mo, Hui Ke, Zeng Can, Dao Xin, Hong Ren, ja Hui Neng) kujutised (vaata Lisa 2).

Suurte Kangelaste Hallist idas on aga Jin Na Lou Hall, mis majutab endas võimaliku Shaolini wushu leiutaja kujutise.

Jin Na Lou Hallist lõunas asub Yuani dünastia ajal ehitatud Trummi Torn, mis on 30 meetrit kõrge ja milles on 5.500 kilogrammi kaaluv kell, mida on kuulda 48 kilomeetri kaugusele.

Trummi Torn põles 1928. aastal maha. Torni ees on imperaator Li Shi Mingi (Tangi dünastia rajaja) raidkirjaga kivi.

Veel üks kuulus hall on Valge Rüü Hall ehk ka Sõjatekstide Viha, mis asub kohe Tuhande Buddha Halli kõrval.

Ka see hall on ehitatud Qingi dünastia ajal.

Halli põhja- ja lõunaseintel on joonistused võitlevatest Shaolini munkadest.

Tagaseinal on joonistused kolmeteistkümnest mungast, kes päästsid imperaator Li Shi Mingi elu.

Kirde ja edela seintel on joonistused erinevatest Buddha kujutistest.

Templist umbes 300 meetri kaugusel asub Pagoodide mets, mis ajalooliselt on olnud Shaolini munkade kalmistu.

Seal on rohkem kui 250 vanaaegset pagoodi, mis hoiavad endis munkade säilmeid - suurim pagoodide hulk kogu Hiinas, mille vanused ulatuvad Tangide dünastiast (791) Qingide dünastiani (1803); ja nad on ühe kuni seitsme astmelised ning ulatuvad 15 meetri kõrgusele taevasse.

Mida kõrgem oli pagoodi astmete arv, seda tähtsamal kohal munk templis oli.

Song Shani mäe küljel asub Da Mo Koobas, kus väidetavalt Da Mo üheksa aastat seinaga silmitsi istunud oli.

Kõige uuem lisand sellele alale on Shaolini Templi Võitluskunstide Kool, mis asub templist idas ja võtab enda alla 4,470 ruutmeetrit pinda.

Koolis asuvad esinemisareen, harjutussaal, võitluslava, ruumid treeneritele, külalistemaja, kohvik ja näitustesaal.

Kool on hetkel Aasia suurim võitluskunstide kool.

Kuna Henani tempel kannatas pidevalt rünnakute ja sissetungijate all, siis hakkasid tekkima uued templid.

Need kas ehitati (Fukien, Kwantung) või asuti ümber juba mingisse olemasolevasse templisse (Wu Tang, O Mei Shan).

2.2 FUKIENI TEMPEL


Fukieni tempel on ehitatud enam-vähem samal ajal, mis Henani tempelgi, kuid ühendati Shaolini peavoolu alles 650. aastal, mil temast sai "Shaolini teine tempel".

See oli ja on palju suurem kui Henani tempel ja tegutses sel ajal, kui peatempel oli hävitatud või okupeeritud.


2.3 WU TANGI TEMPEL


Ka Wu Tangi tempel lisati Shaolini korraldusse umbes samal ajal nagu Fukieni tempelgi.

Wu Tangi Tiigri tempel asub poliitiliselt ebastabiilsel alal Mandžuuria ja Korea poolsaare läheduses.

See oli tihti piiratud ja rünnakute all ja seetõttu olid mungad seal väga kogenud asjades, mis puudutasid sõdimist, relvi ja kaitsmist.

Wu Tangi tempel oli väga vana ja ta liideti Shaolini templitega aastal 800, temast sai "kolmas tempel".


2.4 O MEI SHANI TEMPEL


O Mei Shan (Suur Valge Mägi)oli andunud raamatukogu ja meditsiinitempel.

Ta asus ligipääsmatul alal (mäetipus) Sichuani provintsis. Kui teised templid "importisid" kung fu meistreid, siis see tempel "importis" ravitsejaid.


Hiina sõdurid pidasid seda aga üsnagi sobivaks suurtükiväe harjutamise sihtmärgiks ja nii siis rahvuslased ja ka kommunistid teda kordamööda pommitasid.

Sobival saatusemomendil taasehitati see tempel kommunistide poolt 1970ndate keskel ning nüüd asuvad seal Rahvuspark ja pandade uurimise peakorterid.


2.5 KWANTUNGI TEMPEL


Kui umbes 18. sajandi lõpus Shaolini templid taasavati, lisati neile juurde "viies tempel" - Kwantung, mis asus Fukieni templist umbes 200 kilomeetrit edela pool.

Kuid võimulolijad olid ikka veel kartuses, et Võitlevad Mungad nad hukutavad ja seetõttu lubati selles templis tegelda Shaoliniga ainult religioosses mõttes, võitluskunstid polnud siin lubatud.



3. SHAOLINI TEGEVUSPRINTSIIBID


1500 aastat tagasi, ütleb legend, teenisid Shaolini mungad inimesi kui sõdalased ja preestrid.

Nad olid teoinimesed, valmis kaitsma, ja rahuinimesed, valmis lohutust andma.

Shaolini munk sõdalasena oli distsiplineeritud, vapper, kohanemisvõimeline ja tegevusvõimeline.

Shaolini munk preestrina oli lahke, hea, intelligentne ja abivalmis.

Shaolini filosoofias saavad munk ja sõdalane eksisteerida ühes isikus. Shaolini sõdalane ei ründa ja ta otsib rahu ja harmooniat. Kui ta saab rusikahoobi või jalalöögi, siis ta vaid suunab selle osavalt ründajale tagasi.

Shaolini tegevusprintsiibid ei ole religioossed printsiibid, vaid nad toovad esile lihtsa filosoofilise väljavaate, kuidas elada harmooniliselt, kuid siiski veel mugavasti, tänapäeva maailmas.

Nad on pigem suunatud eelkõige sisemise rahu leidmisele kui füüsilisele võitlusele.

Printsiibid arenevad tähtsatest enesekindluse õppetundidest.

Nad pakuvad meile perspektiivi hindama seda, kus me olema ja kuhu me loodame minna.

Neis on palju põhjenduslikke elutarkusi kinnistatud.

Shaolini tegevusprintsiibid peaksid aitama meil arendada vaimset ja füüsilist visadust. Nad on väikesed osakesed tegevustest, mis võivad meid juhtida eluaegsesse spirituaalse ja vaimse kasvu tasandisse, tervise ja finantsõitsengusse.


3.1 KÜMME SHAOLINI SEADUST


Shaolini jüngrid tõotavad kogu siirusega kinni hoida ja täita kümmet Shaolini seadust.

1. Tuleb respekteerida meistrit, austada moraalset teed ja armastada kaasõpilasi nagu õdesid-vendi.
2. Tuleb hoolsalt harjutada Shaolini kunste ja eeldusena olla füüsiliselt ja vaimselt terve.
3. Tuleb olla pojalik vanematele, respekteeriv vanemate inimeste suhtes ja kaitsev nõrgemate suhtes.
4. Tuleb alal hoida õiglust ja olla nii tark kui ka julge ning vapper.
5. Keelatud on olla tänamatu ja ebaaus, eirata inimese ja taeva seadusi.
6. Keelatud on vägistamine, kiusamine, kurja tegemine, varastamine, röövimine või petmine.
7. Keelatud on liituda pahade inimestega; keelatud on teha jumalavallatuid asju.
8. Keelatud on võimu kuritarvitamine, olgu see ametlik või füüsiline; keelatud on heade ängistamine ja heatahtlike türanniseerimine.
9. Kohustatud on olla inimlik, kaastundlik ja levitada armastust, ja teostada igavene rahu ja õnn kõikidele inimestele.
10. Kohustatud on olla lahke ja rüütellik, kasvatada talente ja pärandada Shaolini kunste teenekatele õpilastele.


Need kümme seadust on mittereligioossed ja nad on läbinud kõik kultuurid ja rassid.

Seadused Shaolini traditsioonis ei ole mõeldud olema karistatavad või piiravad, aga nad on järgijatele abiks eesmärkide ja sihtide saavutamisel; sel juhul on nad abiks, et jõuda parima võimaliku tulemuseni Shaolini kung fu praktiseerimisel, et elada rõõmsalt, et tähele panna ekspansiooni ja vaimset täitumust.

Kümnel Shaolini käsul ei ole legaalset käsku; kedagi ei saa kohtusaalis süüdi mõista, kui ta murrab neid reegleid.

Käsk on moraalne.

Nad ei ole järgijatele pealesunnitud, järgija aktsepteerib neid, sest ta on nii otsustanud, sest ta usub, et need on talle abiks tema füüsilisel, emotsionaalsel, mentaalsel ja spirituaalsel kultivatsioonil.

Kui ta murrab seadusi hoolimata küllaldastest hoiatustest, kästakse tal võib-olla lahkuda Shaolini treeningutelt, mitte karistuse pärast, vaid sellepärast, et treening ei ole talle sobilik.


4. SHAOLINI ÜHISKOND


Shaolini templis on olnud kolme liiki inimesi: buddha-mungad, võitlusmungad ja mittevaimulikud.

Kuigi osad nende eludest on sarnased, järgivad nad väga erinevaid igapäevaseid rutiine.

Buddha-mungad tulid templisse pärast oma pere juurest lahkumist kavatsusega rabeleda valgustatuseni.

Nad on üldiselt vanemad ja veedavad palju aega palvetades, mediteerides ja pühakirje lugedes.

Mõned neist olid varem võitlusmungad ja on siiani kung fus väga osavad.

Ka võitlusmungad elavad oma peredest lahus, aga seda selleks, et kung fule kontsentreeruda.

Kui nende meistrid arvavad, et nad on jõudnud kõrgeima tasemeni, võivad nad valida, kas hakkavad buddha-munkadeks, või ühinevad taas maailmaga.

Mittevaimulikkond koosneb inimestest, kes ei ole mungad, aga soovivad templis õppida.

Nad tulevad erinevatelt maadelt (näiteks Taiwan, Singapur, Šveits, Rootsi, Belgia, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Brasiilia) ja omavad erinevaid ameteid.

Mõned neist elavad templis pikka aega, mõned aga külastavad ainult ajutiselt.


4.1 MUNGA PÄEV ELUS


Varajasel hommikul äratab kellade helistamine igaühe poole viiest ja siis suundutakse koos meditatsioonile.

Kell kuus kogunevad buddha-mungad laulmiseks, samal ajal alustavad võitlusmungad aga oma harjutustega, mis algavad mägedes jooksmisega.

Tund enne hommikusööki on puhkepaus.

Pool kaheksa süüakse ühiselt hommikusööki.

Buddha-mungad veedavad ülejäänud päeva mediteerides või koristustöid tehes, võitlusmungad aga treenivad üheksast poole kaheteistkümneni.

Algajad alustavad venituste ja põhiliigutustega, mis sisaldavad löögiasendeid, hüppeid, jalalööke ja ka muid lööke.

Enamus munkadest harjutavad ainult neid liigutusi terve aasta enne kui nad suudavad perfektset kontrolli ja keskendumist näidata.


Järgmisena tuleb lõunasöök, mis serveeritakse kell kaksteist, sellele järgneb väike uinak.

Pärastpoole mediteerivad buddha-mungad taas ja võitlusmungad praktiseerivad kung fud poole kolmest poole kuueni.

Õhtul laulavad buddha-mungad veel, kuid arenenumad võitlusmungad harjutavad salajasi tehnikaid, mida nad ei tohi teistele näidata. Magama minnakse varakult, sest on vaja järgmiseks päevaks end taas koguda.


4.2 TEMPLITE STRUKTUUR


Shaolinil oli limiteeritud klasside struktuur, millesse kuulus kolm peamist astet: õpilased, jüngrid ja meistrid.

Kõige madalam oli loomulikult õpilaste aste, selles oli ka kõige rohkem liikmeid.

Selle grupi liikmed valmistasid kõik toidud, pesid riideid ja tegid kõik ülejäänud teenijate tööd.

Nende positsioon oli selline, et neile tuli õpetada inimlikkust ja respekti.


Järgmine klass koosnes jüngritest.

Need on õpilased, kes on demonstreerinud, et nad on võimelised õppima võitluskunste.

Kui nad astuvad sellesse klassi, veedavad nad kaks kuni neli aastat Shaolini sõja- ja meditsiinikunstide ainuõppimisele, olles saavutanud juba algteadmised filosoofilises treeningus õpilastena.

Olles õpilased, õppisid nad Shaolini eetilisi reegleid, aga nüüd, kui nad on jüngrid, peavad nad nende reeglite järg i elama, andes teistele eeskuju.

Jüngrites veel kõrgemal asusid meistrid, kellel oli täismunga staatus.

Nad kandsid meistri tiitlit, sest nad olid täielikult omandanud võitluskunstide süsteemi ja mingil määral seda ka täiustanud, omandades seejuures tehnilise meisterlikkuse.

Samuti on nad omandanud templi filosoofia sellisel tasemel, et nad võivad seda ise õpetada.

Tegelikult oligi see nende funktsiooniks templis - nad olid teadmiste jagajad.

Nende endi seas olid tubliduse astmed, mis osutasid nende võitluslikule vaprusele ja Shaolini filosoofia mõistmisele.

Tiitel "suurmeister" ei ole traditsiooniline klass, aga see loodi selleks, et eraldada meistreid, kes on õpetanud õpilasi, kes saavutanud meistri klassi.

Mingit testi või eksamit selle tiitli omamiseks ei olnud ja suurmeistreid kasutasid harva seda enda suhtes.


4.2.1 KLASSID


Shaolinis on neli traditsioonilist vöö värvi (meistrite astmed on jagatud madalam kuldne ja kõrgem punane aste):

  • valge vöö: õpilane
  • must vöö: jünger
  • kuldne vöö: relvade meister, põhiline relvastamata meister
  • punane vöö: relvastamata meister, preestri ja munga aste

Standardrüü on valget värvi ja seda kombineeritakse järgnevate värvidega:

  • punakaspruun triip (hobuse sümbol) - Choy Li Fut;
  • valge triip (sookure sümbol) - kurg;
  • helesinine triip - Tiibeti valge kurg;
  • smaragdroheline triip - kobra;
  • tumeroheline triip - madu;
  • punane triip (tervete lihaste sümbol) - tiiger;
  • õpitava draakoni värv - draakon
4.3 ELU TEMPLIS


4.3.1 MAALILISUS


On väga raske kirjeldada "tavalist" päeva "tavalise" Shaolini munga elus, sest nagu ka kõik ülejäänu, nii on ka iga päev ja iga elu erinev.

Järgnevalt on ära toodud juhendatud tuur läbi templi (baseerub suulisel ajalool), nii nagu see kestis 1915. aastani.

Iseärasused on üldistatud, aga peaksid andma tegelikkuse tunde.

Templist väljaspool asuvad maalapid on need, kus kasvatatakse põhiline munkade toidupoolis.

Esimüürid on maastikustatud selleks, et peegeldada Shaolini rahu ja harmoonia üldmõisteid.

Männid ja bambused on kahel pool peateed templisse, kuid puid eraldab peaväravatest rohumaa, mis on umbes 13 meetrit lai.

Sellel alal harjutatakse enamusi relvatehnikaid.

Peasissekäik on tõkestatud kahe tohutu puuvärava poolt, mis sulguvad õige nurga all üksteisega; üks liigub nagu tavapärane uks, teine libiseb lateraalselt ühest seinast teiseni, tagades ekstra kaitse pommitusrünnakute eest.

Tavaliselt kasutatakse esiväravaid tseremoniaalseteks puhkudeks, näiteks hiljuti edutatud munga lahkumine.

Turistid peavad sisenema ühest küljemüüri väravast.

Kui kõndida piki küljemüüri, on näha paari munka mängimas traditsioonilisi muusikainstrumente, või filosofeerimas vanema mungaga.

Kuigi filmid loovad kujutluspildi Shaolini munkadest kui testosterooni täispumbatud megasõduritest, on templid kultuurikeskusteks (nagu tänapäeva ülikoolid).

Usuti, et meistriks saab ainult siis, kui on saavutatud harmoonia keha, mõistuse ja vaimu vahel. Iga munk oli osav ja vilunud võitluskunstides, mis olid tegelikult täiuslikkuse alamad astmed.


Kui siseneda läbi madala kiviportaali, jõuab järgmisesse aeda, kus kasvatatakse erinevaid lilli.

Väikeses lähedal olevas hoovis õpivad jüngrid kung fud.

Seinte ääres on istepingid, kus nooremad õpilased parandavad riideid, meisterdavad korve või harjutavad kalligraafiat.

Vasakul asuv kiviehitis on viljaait, kus mungad jahu teevad.

Kõik inimesed sinu ümber teevad teenijatööd.

Suur ehitis, mis asub 18 meetrit paremal, meenutab templit; sisenedes on näha altar, kujud ja kaugel olevad põlevad viirukiküünlad.

See ei ole küll peatempel, aga õpilaste ja jüngrite ala igapäevaseks meditatsiooniks.

Siin saavad nad hommikused ja õhtused juhtnöörid meditatsioonis ja kujutlemises, ja päevasel ajal õpetatakse jüngritele siin koordinatsiooni aspekte.


Siin on märgata, et kõik elanikud ei ole mehed; samuti ei ole praktikandid kõik mehed.

Shaolin on pühendatud inimese kogemuste universaalsusele.

Ka kõige kuulsamate Shaolini elanike seas olid mõned "nunnad".

Termin nunn (nagu ka preester) võeti kasutusele kristlike misjonäride järgi, kes Hiinas kristlust levitasid.

Templis olevatel naistel olid samad õigused, privileegid, vastustused ja ka ülesanded, mis meestelgi.

Kõiki kutsuti "munkadeks", ainult spetsiifilised tiitlid olid sooliselt erinevad (vaata Lisa 1.) nagu näiteks vanemaid naisi kutsuti "vanem õde", treeningumeistreid "tädi" ja nii edasi.

Väljudes eemalolevast uksest ja jätkates teekonda vasemale, on näha ilusasti hooldatud aed.

Jalgtee lookleb läbi rohusaarte, hoolikalt rehitsetud liiva ja killustiku.

Väikesed puud on tipitud saarekeste peale.

Ühel pool on kaladega tiik, mille ääres mediteerib munk, kaugel tagapool on õpilased, kes samuti mediteerivad.

Jalutuskäik lõppeb järsult järgmise seina juures, kust saab pöörata nii vasemale kui ka paremale.

Paremale minnes jõuab seina lõppu, mis on tseremoniaalse ja põhitempli lõunatiib.

60 meetri kaugusel on taas peavärav.

Pöörates vasemale jätkub teekond templi sissekäiguni.

Kivitrepist üles astudes ja läbi keeruka ukse minnes (mõlemad pooled toestatud graveeritud lendavate draakonitega tulbast) jõuab templisse.


Sissekäigu kohal on punane plakat kuldsete hieroglüüfidega, mis tõlgitult tähendavad "Shaolini Tempel".

Hiiglasuured puust uksed on tavaliselt kinni, välja arvatud tseremoniaalsetel puhkudel.

Seinte ääres on küünlad, millede taga on kuni meetrisuurused kujud; vasaku seina ääres on aga Buddha erinevad reinkarnatsioonid, Bodhidharma ja tähtsad patriarhid Shaolini ajaloost.

Parempoolse seina ääres on kujutised erinevatest loomadest erinevates võitlusasendites.

Suure halli kauges otsas on Buddha hiigelsuur kuju.


Kui lahkuda peatemplist külgukse kaudu, jõuab taas toidualasse - seal on köögid, söömis- ja magamisruumid.

Kaugel paremal madalates ehitistes on igapäevased ruumid, raamatukogu ja kirjutusruumid.

Edasi liikudes tulevad hoovid, kus kindlate intervallide tagant on näha uksi, millede taga asuvad kung fu treenimise ruumid - need on need legendaarsed kambrid.


4.3.2 LEGENDAARSED KAMBRID


Need treeningkambrid on omandanud aegade jooksul müütilise staatuse võitluskunstide harrastajate seas, arvatavasti edukate õpilaste legendaarsete tulemuste pärast.

Tegelikkuses olid need kambrid lihtsalt erinevate kung fu stiilide treenimiskohad (näiteks tiigri ja draakoni stiilide harjutamine).

Mõned kambrid olid muskulatuuri arendamiseks, näiteks hobusetreeningu ja veekandmise kambrid.

Mõned õpetasid koordinatsiooni ja refleksi; võitlust ja sparringut; relvade kasutamist; meditatsiooni ja kujutamise tehnikaid.

Kambrite tegelik numeratsioon varieerus olenevalt selles, millises templis viibitakse, templi suurusest ja meistrite erinevatest õpetusstiilidest.



4.3.3 MÜÜDID JA HARIDUS


Tuleb mainida, et Shaolini templit ümbritseb rohkem müüte kui õigustatud on.

Juba käiku lastud eksiarvamuste seas on: kõik isikud templis on meessoost, on pühitsetud, on peamiselt sõjakad, õpivad peamiselt kung fud, on kõik treenitud arstid, on teistest kuidagimoodi erinevad.

Müüdid tõstavad tõelise inimese pjedestaalile.

Ja pärast kõike, kes suudaks tõenäoliselt ja reaalselt saavutada pooljumalikkuse?

Shaolinil olid omad kangelased ja kaabakad, askeetlikud preestrid ja poliitilised mässajad, tõsised pühitsetud ja tootlikud vanemad.


Kõige üldisem uskumus on, et Shaolin oli koht kung fu õppimiseks.

Hiinal on sadade võitluskunstide ajalugu ja ainult väike osa tõelisi "Shaolini" praktiseerijaid, virtuaalselt polnud kunagi vaja rusikavõitluse õppimiseks kloostrit.

Tegelikult õpetati munkadele kung fud, et nad oskaksid võita endas mina, et tagasi hoida oma egoismi ja arendada füüsilist valitsust oma keha üle.

Kui Da Mo kaasas need harjutused igapäevasesse rutiini, oli tema peamine eesmärk mungad füüsiliselt tugevaks teha, et nad suudaksid isoleeritult mediteerida.

See on üks vanimaid Shaolini aksioome : "see, kes osaleb aktiivselt võitluses, on lahingu juba kaotanud."


Varasemad Shaolini treeningfaasid sisaldasid paljut, mida me tänapäeval keskkooliks nimetaksime.

Pikad päevad veedeti lugemist ja kirjutamist õppides, kalligraafia oli hea hariduse tunnuseks.

Õpilased õppisid ka matemaatikat, ajalugu, kombeid ja tavasid, taoismi ja budismi filosoofiaid, maalimist, muusikat, tekstiilitöid, põlluharimist, keraamikat ja söögi valmistamist.

Vanemad õpilased kirjutasid tihti ajaloo-, luule- või loodusajalooraamatuid, samal ajal kui teised moodustasid meistritega "ansambleid", maalisid või õppisid meditsiini. Inimese elu kultuuriline areng märgistas põhiliselt kuuluvust Shaolini ühiskonda.

Rändavad mungad tõid kunsti, meditsiini, lugemise ja põllumajanduse eemalolevatesse küladesse, et inimesed saaksid tulla ja neid asju õppida.

Põhiliselt tuldi põllumajandust ja meditsiinilist abi õppima.


5. SHAOLINI TEMPEL TÄNAPÄEVAL

Ajad muutuvad, nii ka Shaolini tempel.

Tempel on avanud oma väravad turistidele.

Igaüks, kes on huvitatud, võib osta endale pileti ja jalutada läbi templi ühe osa, aga see osa, kus elavad ja treenivad mungad, on ekskursioonisaalidest eraldatud.

Soovile vaadata munkade treeningut vastatakse naeratades "Ei". Paradoks seisneb selles, et Shaolini klooster on alati hoidunud liigsest kuulsusest.

Ta on küll tänapäeval wushu huviliste keskpunkt, kuid tõelise võitluskunsti ja äri vahel ei ole midagi ühist.

Arendamaks hiina traditsioonilist wushud ja rahuldamaks välismaalaste soovi seda kunsti õppida, otsustas Henani provintsi valitsus 1984. aastal hakata ehitama Shaolini templi ümbrusse spordikoole ja turismikeskusi.

1988. aastal avati suur spordipalee.

Praegu on igal välismaalasel võimalik 40-50 dollari eest päevas õppida, mida ta iganes soovib, kuid tõeline kunst jääb templiseinte vahele.

Templi läheduses on palju väikeseid poode, mägedes on atraktsioonid: kinoteater, vana lennuk, suur buddha, köisraudtee, väikesed restoranid, kallid hotellid ja lõpuks ka palju kung fu koole:

Shaolini Wushu Keskus on treeningukeskuseks turistidele, mis asub templist 15 minuti kaugusel. 60 dollari eest

päevas on sul õhukonditsioneeriga tuba, kolm puhast toidukorda ja neli tundi treeningut Shaolini munga poolt. Ja on ka keegi, kes tõlgib.

Songshan Shaolini Tagou Wushu kool kergelt võõraid vastu ei võta.

Hiina poisid ja tüdrukud saavad seal paar aastat elada, aga nad peavad kõva trenni tegema ja nad saavad ka minimaalse hariduse.

Euroopas on teada, et Shaolini munk Shi Xing Peng on juba enam kui kaks aastat õpetanud Shaolini kung fud

Hollandis ning on teinud ka visiite Belgiasse ja Saksamaale.

Kuid Ameerikas on asi kiirelt levinud.


Iga päev on templis tegevust täis: higistavate õpilaste grupid tassivad poksikindaid, poksikotte, ja võitluskeppe oma magamisruumidesse.

Teised harjutavad lendavaid jalalööke, käelööke, venitusi ja meditatsiooni. Iga päev näidatakse turistidele spetsiaalseid perfoormanseid.

Templi suurimate varanduste seas on 18 Arhati freskot, mis on maalitud 1828. aastal ning kujutavad iidseid munki

klassikalistes võitluspoosides, mida tänapäeva mungad ikka veel matkivad.