Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Siberi uurimine

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search

Pärast võite mongolite üle 15. sajandil asusid venelased ründama Kuldhordist kujunenud khaaniriike, mis eraldi ei olnud nii tugevad.

Jermak Timovejevitš (ca 1530-85) (артельный котел) juhtis kasakate rühma. Osales Liivi sõjas ning kutsuti 1582. a. Stroganovite poolt kaitsma oma valdusi Volgast ida pool. 1582. a. Jermak koos 580 sõdalasega vallutas Lääne-Siberi lõunaosas asunud khaaniriigi pealinna Kašlõki ja sundis khaan Kutšumi steppidesse põgenema. 1585. a. Jermak uppus reetmise tulemusel. Jermaki retk ei toonud veel endaga kaasa venelaste tungi ida poole Irtõši, see toimus 17. sajandil

17. sajandi esimestel kümnenditel jõudsid vene rühmad (землепроходец) Jenisseile ja 1620. aastal suundus ataman Penda mööda Alam-Tunguskat Leenale ja 1632. a. rajati jõe keskjooksul Jakutsk. 1633. a. laskus salk I. Rebrovi juhtimisel mööda Leenat kuni selle suudmeni Pikka aega tegutses Siberis Mihhail Staduhhin, kes juhtis 1633. a. retke Viljui jõgikonnas. 1650-51 liikus Staduhhin maitsi Kolõmalt Anadõri ülemjooksule ja seda mööda kuni Beringi mereni

Semjon Dežnjov (ca 1605-1673), teenis Tobolskis, Jenisseiskis ja Jakutskis. Osales 1640. a. retkedes P-Jäämerele. 1643. a. liikus oma grupiga kuni Kolõma suudmeni ja rajas Nižne-Kolõmski kindluse. 1647. a. üritas Kolõma suudmest P-Jäämeres jõuda Anadõri suudmeni Beringi meres, kuid jääolud ei võimaldanud eesmärki täita. 1648. a. liikus Dežnjov laevadega Kolõma suudmest läbi Beringi väina Kamtšatka poolsaare põhjaosani ja rajas Anadõri kindluse

Ivan Moskvitin oli esimene venelane, kes nägi 1639. a. Ohhoota merd. Retk saadeti Jakutskist otsima idas asuvat “sooja merd”. Sellist küll ei leitud. 1640-41 liikus ta mööda Ohhoota mere rannikut lõunasse, kus kuulu järgi pidi asuma suur jõgi Mamur (Amuur). Jõge ei leitud, kuid käidi Šantari saartel ja Udskoi lahes. Lisaks avastati Sahhalini saar

Vassili Pojarkov, töötas Jakutskis kirjutajana. Saadeti 1643. aastal 130 mehest koosneva salgaga uurima Leena jõe lätteid. Ta siirdus mööda Aldani jõge lõunasse, ületas Stanovoi aheliku ning jõudis Amuuri jõgikonda Zeja jõel. Ta laskus mööda Zejat kuni Amuurini ning siis mööda seda jõe suudmeni kust suundus põhja suunas. Jõudis tagasi Jakutski 1646. aastal 30 mehega

Teise venelasena jõudis Amuurile 1649. aastal ettevõtja Jerofei Habarov (ca 1610-67), kes liikus sellele mööda Oljokma jõge. Tema retke käigus (1649-53) allutati Amuuri äärsed alad Vene kroonile. Ta koostas esimese Amuuri (Dauuria alade kaardi), mida kasutati allikana selle ala kohta veel ka 18. sajandil. Habarovi nimega nimetati 1858. a. asutatud kindlustus Amuuri jõel (praegu Habarovsk)

Vladimir Atlassov (ca 1652-1711), 1695. a. määrati Anadõri kindluse komandandiks. Atlassov otsustas 1696. a. liikuda sealt lõuna poole, et allutada Venemaale uusi ja sooblirikkaid alasid. Avastas Kamtšatka ning allutas selle Venemaale 120 mehega eesotsas. Ekspeditsioon oli aga raske ning tagasi Anadõri jõudis vaid 12 meest. 1700. a oli Atlassov Moskvas, kus kohtus Peeter I-ga, kes huvitus väga Atlassovi andmetest ja käskis organiseerida uue ekspeditsiooni. Röövimisega harjunud Atlassov aga riisus ühte kaupmeest Moskvas ja pandi türmi. Hiljem ta küll vabanes, kuid tapeti Siberis võimuvõitluse käigus. Oma jala Kuriilidele panid venelased Kamtšatkast lõuna pool esmakordselt 1711. aastal ja 18. sajandi jooksul hõlvasid kõik saared kuni Urupini

17. sajandi algul lõid mandžud Hiinas tugeva dünastia, mis oli võimul kuni 1911. aastani. Hiinlased asusid 17. sajandil hõlvama samuti Amuuri jõge ning kokkupõrked venelastega kestsid kuni 1650. aastateni. 1658. a. saavutasid hiinlased suure võidu venelaste üle ja kontroll Amuuri ning Sahhalini üle läks hiinlastele. 1689. a. Nertšinski rahulepinguga ka fikseeriti piir, kuid kuna hiinlastel siiski polnud jõudu seda piirkonda aktiivselt kontrollida, maksid põliselanikud jassakit edasi venelastele. See oli aga keskvõimudele ligi 170 aastat teadmata

Venelased allutasid endale Siberi äärmiselt lühikese aja jooksul (100 aastaga). Seda soodustas mongoli khaaniriikide killustatus ja nõrkus ning laialdased Siberi inimtühjad alad, mis ei võimaldanud osutada aktiivset vastupanu. Vaatamata Siberi liitmisele Venemaale puudus kogu 18. sajandi vältel keskvõimul tegelik kontroll uute alade üle ja iga ataman oli seal ise käskijaks ja tsaariks. Lisaks ei teadnud keskvõim eriti midagi kasaka atamanide retkedest Kaug-Idas, sest need andmed ei huvitanud neid toona ning Siberis elanud venelased ei pidanud samuti vajalikuks oma avastustest ja retkedest valitsust informeerida.

Esimene lääne-eurooplane, kes tõi teateid maadest põhja pool Jaapanit oli Maerten Gerritsz de Vries, kes kaardistas Hokkaidot, Sahhalini ja Kuriile (Kunaširi, Ituruppi) oma 1643. a. ekspeditsiooni ajal (st. samal ajal kui venelane Pojarkov). Pidas Sahhalini halva ilma tõttu Hokkaidoga ühenduses olevaks ning ebatäpsete hispaanlaste kaartide tõttu Ameerika kohta pidas Urupi saart Ameerika jätkuks

Saksa arst Daniel Gottlieb Messerschmidt (1685-1735) uuris Peeter I käsul 1720-27 Siberit, aastail 1721-22 aitas teda selles uurimistöös sõjavang Philipp Johann Strahlenberg (Tabber) (1676-1747), kes erinevalt Messerschmidtist publitseeris ka oma reisitulemused raamatus “Das Nord und Östliche Theil von Europa und Asia (1730). Selles kasutas ta palju Messerschmidti andmeid. See raamat oli esimene põhjalikum Venemaa sisealade kirjeldus üldse ja seetõttu Euroopas eriti hinnatud allikas 18. sajandi teise pooleni Messerschmidti andmed (10 kd-t) jäid aga Peterburi TA arhiivi, kus neid kasutasid paljud akadeemikud oma uurimustele täiendava materjali leidmiseks. Alles 1960. aastatel Messerschmidti päevikud avaldati Ida-Saksamaal. Euroopale teatas Messerschmidti uuringutest Pallas ligi 60 aastat hiljem oma “Neue Nordische Beyträge”’s (1782).

Oma riigi piiride kindlakstegemiseks otsustas Vene keiser Peeter I saata suurema ekspeditsiooni ühelauselise instruktsiooniga “итти к востоку“ Selle nn. esimese Kamtšatka ekspeditsiooni (1725–30) juhiks määrati Taani päritolu meresõitja Philipp Johann Strahlenberg (Tabber)(1681–1741), milles osales kokku 34 meest sh. Martin Spangberg ja Aleksei Tširikov. Ohhoota mere ääres ehitati kaks laeva, millega purjetati mööda Kamtšatka idarannikut põhja poole, mille käigus Bering avastas St. Lawrence saare ning tegi kindlaks, et Aasiat ja Ameerikat lahutab väin. 1732. a. määrati Bering teise Kamtšatka ekspeditsiooni juhiks (1733–43), mille eesmärgiks oli lõplikult ümber lükata ettekujutus Ameerika ja Aasia omavahelisest ühendusest. Selle ekspeditsiooni eesmärgid olid palju laiaulatuslikumad kui eelmise ekspeditsiooni omad. Lisaks põhirühmale Beringi juhtimisel, olid ekspeditsioonil kaasas mitmed Peterburi TA akadeemikud ja üliõpilased (G. F. Müller, J. G. Gmelin, G. W. Steller, S. Krašeninnikov, L. de L’Isle) ning eraldi rühma moodustasid mereväelaste grupid, kelle ülesandeks oli Siberi põhjaranniku kaardistamine. Kokku oli ekspeditsioonil 3000 liiget! Bering ehitas Ohhoota mere ääres jälle kaks laeva “St. Paul” ja “St. Peter” (1737–40) ning seilas Ohhotskist Kamtšatka rannikule. Avastas poolsaare idarannikul Avatša lahe ning asutas seal Petropavlovski. 1741. a. suundus oma laevadega itta ja avastas Alaska ranniku, kaardistades seda ning avastades mitmeid saari Aleuudi saarestikus, kuid ei leidnud märkigi müütilisest Juan da Gama maast, mille väidetavalt avastasid hispaanlased 16. sajandil. Avastatud maid kirjeldas põhjalikult oma päevikutes Steller. 1741. a. novembris avastati veel Komandorisaared, kus talvitudes Bering suri nagu ka mitmed teised. 1742. a. ehitasid järelejäänud mehed uue laeva, vana põhjaläinud asemel, ning purjetasid 1742. a. septembris Kamtšatkale. Seal ühines Steller Kamtšatkale jäetud Krašeninnikoviga ja uuris seda poolsaart kuni 1744. aastani. Hiljem avaldas Krašeninnikov 1755. enda ja Stelleri vaatluste põhjal raamatu “Описание земли Камчатки“

Johann Georg Gmelin kogus ekspeditsiooni käigus (Jakutskist lääne ja põhja poole) botaanilist materjali, avaldades “Flora Sibirica” (1747-69). Lisaks tegeles paleontoloogia ja mineraloogiaga. Määras geograafilisi koordinaate. Just tema kirjutas esimesena Siberi külmast kliimast Georg Friedrich Müller avastas Jakutski arhiividest materjale, mis tõestasid, et Siberi põhjarannikule jõudsid venelased juba 17. sajandil ning purjetasid siis ka läbi Beringi väina Väga tähtsateks osutusid Venemaa füüsilise geograafia jaoks ekspeditsiooni nn. põhjarühmade tegevus D. ja H. Laptevi, P. Lasseniuse, V. Prontšištševi, S. Malõgini, D. Ovtsõni, S. Tšeljuskini jpt. osavõtul, kes andsid oma elu, et kaardistada Siberi põhjarannikut. Ainsana jäi venelastel kaardistamata ala Šelagi neemest Kolõma suudmeni. Neid kogutud andmeid aga ei leia Vene impeeriumi atlasest (1745), sest andmed salastati.

Pärast Teist Kamtšatka ekspeditsiooni pöördus riigi tähelepanu mitte enam niivõrd oma piiride kindlakstegemisele kuivõrd ülevaate saamisele selle majanduslikest võimalustest ning loodusoludest. Selline vajadus viis aastail 1766-74 nn. akadeemiliste ekspeditsioonide organiseerimisele valitsuse poolt Peterburi TA eestvõttel Akadeemia korraldas kaks ekspeditsiooni nn. Orenburgi oma ja Astrahani oma. Neisse kuulus kokku 5 rühma Peter Simon Pallase (1741-1811), Ivan Lepjohhini (1740-1802), Johann Peter Falcki (1727-74), Samuel Gottlieb Gmelini (1744–74), Johann Anton Güldenstedti (1745-81). Lisaks eelnimetatud rühmadele moodustati veel 5-6 rühma üliõpilastest, kes täitsid lisaülesandeid erinevates Venemaa piirkondades

Astrahani grupp uuris Volgamaad, Uuralit ja Arhangelski kubermangu. Erilist tähelepanu pöörati loodusolude uurimisele, paikkonna geograafiale ja majandusoludele. Tähtsad olid Arhangelski kubermangus tehtud vaatlused, sest põhjaalade kohta teati kogu maailmas toona vähe Riiast pärit arst Güldenstedt (alates 1769. a. Peterburi TA adjunkt), uuris Kaspia põhjarannikut ning Kaukaasiat. Ta uuris esimesena maailmas stepitaimestikku ja muldasid, eristades mustamullavööndi, mille teket seostas taimejäänustega. Sel moel oli ta mullateaduse üks eelkäijaid. Oma vaatlused avaldas ta raamatus “Reise durch Russland und Caucasischen Gebirge…” (1787-91) Nii süstemaatilisi kompleks-geograafilisi uurimusi ei toimunud Venemaal kuni 20. sajandini

Pallas juhtis Orenburgi ekspeditsiooni, mis uuris Siberi lõunaosa, Kaspia mere põhjarannikut, Uuralite lõunaosa ning Taga-Baikalimaad. Pallase vaatlused olid väga täpsed ja ta koostas esimese süstemaatilise Venemaa fauna ülevaate, mis oli kõrgelt hinnatud veel ka 19. sajandi teisel poolel. Pallas uuris kõiki läbitud alasid kompleksselt, jälgides taimestiku ja loomastiku muutumist vastavalt kliimaoludele ja geoloogilisele aluspõhjale. Lisaks kirjeldas ta läbitud mäestikke, seal valitsevaid kliimaolusid ja avastas mitu eelajaloolist Siberi looma, üks neist oli igikeltsas jäänud isegi lagunemata.


Tänu Beringi ekspeditsioonidele said selgeks Venemaa ulatus ja piirid. Koloniseeriti Alaska. Peterburi TA aktiivsed akadeemikud rajasid Venemaal geograafiliste ekspeditsioonide läbiviimise traditsiooni. Eriti akadeemiliste ekspeditsioonide tulemusel sai päris hästi tuntuks mitmed Venemaa sisealad Vaatamata sellele, et 18. sajandil tegid Vene valitsused katseid kehtestada Siberi üle kontrolli, neil seda tegelikult ei olnud. Keskvõimu tugevnemine algas Siberis 19. sajandil.

link