Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Skolastika

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search

Skolastika - iseloomustavateks joonteks on ratsionaalne ja loogikal baseeruv lähenemine (vastandina intuitsioonile ja

kaemuslikkusele), debatt ja dialektika, püüd õpetust süstematiseerida, pöörates tähelepanu peentele detailidele ja samas

omades entsüklopeedilist haaret.

Tundub, et ka india-tiibeti budistlikku traditsiooni võiks skolastiliseks pidada, alates u 6. saj, mil Indias hakkasid

tegutsema suured budistlikud kloosterülikoolid Nalanda, Vikramashila, Odantapuri jt.

Võib-olla on tiibeti budismi näol üldse tegemist viimase elava skolastilise traditsiooniga - kui vaadata mille baasil ja kuidas antakse haridust eriti gelug ja sakja ordude kloostrites.

Ehk pole päriselt ekslik arvata, et skolastika saab esile tulla alles siis, kui traditsioon on oma arengu käigus jõudnud

teatud küpsuseni, kui on kokku kuhjatud aukartustäratav tekstikogu, mis nüüd vajab kommenteerimist ja milles esitatud

ideed süstematiseerimist.

Selles mõttes võiks skolastikat võtta kui loomulikku ja paratamatut faasi religiooni/kultuuri arengus.

India budistlik skolastika tekkis filosoofilises dispuudis erinevate hinduistlike koolkondade ja džainistidega.

Kusjuures dispuut sai võimalikuks alles peale seda, kui loogika oli piisavale tasemele arenud, kui olid välja töötatud

üldaktsepteeriavad argumenteerimise reeglid. (India süllogistika ei kopeeri täpselt aristoltelese loogikat.)

Utreeritult -- kui enne sai vastandada ühe õpetaja sõnu teise õpetaja sõnadele, siis alles loogika areng andis vahendid

seisukohtade argumenteeritud põhjendamiseks või ümberlükkamiseks.

See seletab ühtaegu, miks skolastikud üldiselt (nii Euroopas kui Indias) tundsid suurt huvi loogika vastu.

Loogika oli neile nii töövahend kui ka uurimise objekt.

Lisaks, skolastika on võimalik vist ainult teatud põhiarusaama korral -- et keele ja loogilise mõtlemise abil on üleüldse mõttekas püüda maailma kirjeldada, et selline kirjeldus on viljakas, tasub ära.

Selles suhtes näiteks india-tiibeti budistlik traditsioon erineb ütleme hiina chani traditsioonist.


Esimene kujunes skolastiliseks, teine mitte.


Tiibeti budistlikus kirjanduses on selline žanr nagu 'koolkondade vaadete esitus'(grub mtha'i rnam bzhag), milles

reeglina antakse kõigepealt ülevaade india mittebudistlike koolkondade (näiteks hinduistlikud vaishe.sika, saa.mkhya,

miimaa.msa, džainistid ehk nirgrantha, materialistid ehk chaarcaaka) filosoofilistest seisukohtadest ja selle järel nelja

budistliku filosoofiakoolkonna (vaibhaa.sika, sautraantika, cittamaatra, maadhyamika) seisukohtadest.

Kusjuures tiibetlased ise nimetatud mittebudistlike koolkondadega vahetult kokku ei puutunud!

Teadmine nende kohta võeti üle india budistlikust traditsioonist.

Milleks tutvuda võõraste vaadetega, kui puudub reaalne võimalus nende pooldajatega kohtuda ning seega praktiline vajadus omi seisukohti nende vastu kaitsta?

Teiste koolkondade seisukohtade esitamise mõte oli pakkuda ainest debatiks, et hakatuseks treenida loogilist

mõtlemist, mõtelda ja vaielda, ning loogilise ümberlükkamise teel veenduda nende paikapidamatuses.

Samade vahenditega tuleb lõpuks järele katsuda ka oma koolkonna vaadete kehtivus.

Kindlus, mis rajaneb mingi autoriteedi uskumisel, on kergesti kõigutatav, võrreldes kindlusega, mis rajaneb loogiliselt igakülgselt läbimõeldul.

Vähemalt tiibeti sakja ja gelug ordude haridussüsteemis on debatil meditatsiooni kõrval väga oluline (igapäevane) roll.

Loengu kuulamine või tekstide lugemine on üks asi, aga alles debatis ilmneb, kui paljust on tegelikult aru saadud.

Ning debati käigus saavad muidugi paljud asjad selgemaks ka.

(Meditatsioon on siis kolmas etapp, et läbimõeldu kinnistada.)

Siin ongi huvitav paralleel ladina skolastikaga -- ka lääne skolastikud esitavad oma töödes argumente näiteks väidete

"Jumalat ei ole olemas", "religioon on mõttetu" jms toetuseks -- et siis nood omakorda vastuargumetidega ümber lükata.

Enne skolastikat oli sääraste religiooni dogmade vastu rääkivate argumentide mainiminegi suhteliselt ebaharilik.