Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Suur tamm ja õde-venda

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Kuna minu eelmises läänemeresoome rahvalaulude suure tamme temaatikale pühendatud artiklis («Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata», Mäetagused jäi põhjendamata, miks pilvede liikumist tõkestavat puud ei saa pidada traditsiooniliseks ilmapuuks, alustan nüüd erinevate suure puu kujutelmade võrdlemisega. Ent ma ei piirdu ainuüksi suurele tammele paralleelide ja vastandite otsimisega. Juba eelmises artiklis kujunes hiigelpuu teljeks üsna laiale küsimusteringile. Seepärast jätkan arutlemist ka regi- ja runolauludes olulist rolli omava tegelastepaari õde-venda üle, mitte küll lootusega paljastada nende «tõelist mütoloogilist palet», vaid pigem sooviga juhtida tähelepanu mõnedele nendega seotud olulistele seikadele.

Vanahiina mütoloogiast leiame mitmeid müütilisi puid. Meile kõige huvipakkuvam on vast fusang (toetav mooruspuu) - Idamere taga asuv puu, mille kõrgus mitu tuhat zhangi, ümbermõõt tuhat zhangi. Puu okstel puhkas pärast taevast teekonda kümme päikest, üheksa alumistel okstel, üks ladvas. Taevasse tõusid päikesed kordamööda. Puu ladvas istus nefriitkukk, kes koidikul valjult kires. Tema järel häälitsesid teised müütilised kuked, nende järel omakorda kõik maised kuked. Kui päikesed korraga paistma hakkasid, tuli hirmus põud. Üheksa päikest laskis alla I (või Hou-i) - osav vibukütt, kõrgeima jumala Di-juni poeg. (Yuan Ke 1987: 139-144). Uskumus müütilistest kukkedest, kes maapealsetele kiremiseks märku annavad, paistab olevat üsna laialt levinud. Udmurdi mütoloogia tunneb näiteks looja kukkesid: «Maa all on ka kuked - kõlèin atas (kõlèini kuked). Kui laulab kõlèin atas, siis laulavad ka meie kuked.» (Vladõkin 1994: 75; Vereshtshagin 1996: 132). Eesti usundis kirevad enne maiseid kukkesid taeva kuked. Ent meie regilauludes esineb ka hiie kukk, näiteks: Lähme homme hommikulla, / et ei kuule hiie kuked / ega näe hiie neiud. < Väike-Maarja. Muistendi mitmest päikesest (ja kuust), mis üheskoos paistes maist elu hävitada ähvardavad, leiame ka Kaug-Ida rahvastelt. Vastavas nivhi tekstis on ettekujutus hiigellehisest (lehis on sageli ilmapuuks Siberi rahvastel), mille sees asuvad taevakehade kujutised. Et üleliigsetest vabaneda, tuleb need ära võtta ja maha matta. (Anissimov 1959: 30). Suur puu (kask) okste küljes rippuva kuu ja päikesega on kujutatud sölkupi ilmajõe-pildil (Prokofjeva 1961: 55).

«Huainan-zi» kohaselt kasvab fusang Tangu- või Jangu-nimelises orus. Mõned allikad paigutavad selle puu aga saarele, kus elavad surematud, kes toituvad puu kord üheksa tuhande aasta jooksul valmivatest viljadest. (Mifologitsheskii slovar: 577, 225). Ent ka Läänemere ääres kasvanud sarnane puu - qiongsang (kauge mooruspuu), mille kõrgus olnud tuhat xuni, puu lehed aga punased. Vilju kannab ta kord tuhande aasta jooksul. Kes neid sööb, ei vanane. (Mifologitsheskii slovar: 609). Veel leiame vanahiina mütoloogiast hiigelsuure virsikupuu taoshu. «Mägede ja merede raamatus» kirjeldatakse Dushuo mäel kasvavat virsikupuud, mille 3000 lii kaugusele kaarduvates okstes asub vaimude värav. Taoistlikul ajajärgul muutub see ettekujutuseks pantao, lingtao või xiantao nimelisest virsikust, mis annab surematuse. (Mifologitsheskii slovar: 426, 427). Et pilt oleks täielik, ei tohi unustada ka Lõunamere taga kasvavat puud, mis kandis nime ruo või ruomu. Ka tema okstele maanduvat kümme päikest pärast päevateed. Lehed olevat tal tumerohelised, maad valgustavad õied aga punased, lootosekujulised. (Mifologitsheskii slovar: 215) Kui lisada ka põhjakaares kasvavad saja rengi kõrgune sansang ja tuhande li kõrgune xunmu (Yuan Ke 1987: 44, 266), selgub, et vanahiina mütoloogia kohaselt kasvas igas ilmakaares oma ilmapuu. Võib-olla tuleneb ilmapuude rohkus sellest, et vanahiina mütoloogia üheksa taevakorrust (jiu tian - üheksa taevast) seostusid mõnikord ka ilmakaartega, moodustades omamoodi horisontaalse maailmamudeli. Idas oli cang tian (sinine taevas) või hao tian (selge taevas), põhjas xuan tian (must taevas), lõunas yan tian (hõõguv taevas), kõige keskel aga jun tian (sile taevas) (Mifologitsheskii slovar: 606). Muuseas leiame ka mitmete Põhja-Siberi rahvaste usunditest ettekujutused, mille kohaselt on igas maailmaosas või igal maailmakorrusel oma keskne puu.

Motiiv ilmapuu okstel olevatest taevakehadest esineb Rigvedas mõistatusena (1.164.20):

Kaks kaunitiivalist lindu, sõbrad ja kaaslased,
liibuvad ühele ja samale puule, üks sööb magusat vilja,
teine vaatab ted

a ega söö...

Puu on ashvattha (hobusehoidja) - vedade ja hindu mütoloogia püha viigipuu, kõige sagedasem ilmapuu esinemiskuju Indias (Mifologitsheskii slovar: 78). Mitmete türgi-tatari sugu rahvaste mütoloogias esinebki ilmapuu või -sammas jumaluste hobusesidumise postina. Näiteks järgnevas jakuudi jutukatkendis:

«Mõistes, et see peab olema tema maa piir, mõtles ta, kus lõpeb kaheksat kihti okstega kähar puu, ja kui ta tõusis ja vaatas - see kasvas läbi jakuudi inimese väikese taeva, kasvas läbi valge taeva kolme korruse, muutus valget piimatoitu joova, laialipiserdatud õsõahhi1 sööva Valge isanda jumala (Ürüng Ai Tojooni) peamiseks hobusesidumise postiks, mis oli mustaks emaileeritud hõbedast. Tal oli võigu hobuse õsõahhiteivas, valge hobuse kõrge sammas, hiirja hobuse sidumispost ühes lakkamatult tõusva täiskuuga, ühes mitteloojuva taevakummil tiirleva päikesega...» (Hudjakov 1890: 250.)

Mongoli rahvastel kannab Põhjanael nime Altan gadas (mong. burj.), altan gasn (kalm.) - kuldne vai. Burjaatide uskumustes on see taevaseks hobusesidumise postiks, mille sepistasid üheksa taevast valget seppa, Bozhintoi üheksa poega. Soome ja Karjala sepp-jumal Ilmarinen, kelle nimi etümoloogiliselt taevaga seostub, tagus ka samba,2 mis näitab, et tegemist on väga laialt levinud müüdimotiiviga.

Ent üks teine jakuutidelt pärinev ilmapuu kirjeldus meenutab suuresti mordva laulude suurt kaske:

«Kaheksaküljelise maailma kollasel nabal on kähar kaheksa oksaga puu, mille koor on mustast (niello-) hõbedast, pahad hõbedast, mähk kullast, käbid kui üheksast kohast väljakummunud sangadega karikad, lehed nagu nelja-aastase mära nahk. Valge isanda jumala (Ürüng Ai Tojooni) valge sülügüi (jumalik nektar) vahutab üles, Valge isanda jumala kollane sülügüi sillerdab, loksub. Näljased möödasõitjad söövad, jõu kaotanud puhkavad, näljased kosuvad, väsinud lähevad rasva. (Hudjakov 1890: 112-113).

Võrdluseks toon moksha-mordva laulu:

Päike liigub ümber kase,
kuu laskub ta ladva kohale.
Ta toetab taevast oma okstega.
Tähed säravad ta okstel.
Peopesa laiused on kase lehed,
kogu maa kohal on ta oksad.
Piitsavarre jämedused on ta pungad,
kogu maad katavad ta juured.
Selle kase all on allikas-kaev,
tammiste raketega kaev,
kaetud sindlitega.
Kaevu kohal on kollane laud.
Laual on valge lina.
Linal on pronkskauss.
Kausis on pronkskopsik.
Selles kopsikus on päike, kuu.
Päike, kuu ja hommikused tähed.
Kummardavad seal sandid-pimedad,
sandid-pimedad, käsitud-jalutud,
käsitud-jalutud sandid.
Pimedad joovad - nägijaiks saavad.
Käsitud joovad - käed tekivad.
Jalutud joovad - jalad kasvavad.
Jalad kasvavad, käima hakkavad.
Levozh(PMNMI, 2: 25-31)

Araabia misjonärist rännumehe Al Garnati sulest pärineb ugrilasi puudutav kirjeldus, millest leiame ka omapärase suure puu kujutelma: «Aga Visu taga Pimeduse mere ääres on piirkond, mida tuntakse Jura nime all. Suvel on neil päev väga pikk, nii et päike ei lähe looja neljakümnel päeval, nagu räägivad kaupmehed, aga talvel on öö sama pikk. Kaupmehed räägivad, et Pimedus pole neist kaugel ja et Jura inimesed käivad selle juures ja sisenevad sinna tõrvikutega ja leiavad sealt hiigelsuure puu, mis on otsekui suur küla. Aga selle otsas on suur olend, räägitakse, et see on lind. Ja tuuakse kaasa kaupa ja iga kaupmees asetab oma asjad eraldi ja teeb nende peale märgi ja läheb ise ära, pärast tagasi tulles aga leiab kauba, mis on nende maal vajalik...» (Al Garnati: 32). Võib-olla viitab just puu otsas elav müütiline lind sellele, et Granadast pärinev misjonär kirjutas üles kaupmeesteni jõudnud ugri (või samojeedi) rahvaste ilmapuu-kujutelma.

Üldiselt kirjeldatakse ilmapuud suure, sageli lopsaka või kähara puuna, millel sageli on kindel arv oksi. Eraldi mainitakse sageli lehtede suurust ja värvi. Puu koor on eriline, viljad aga, kui neid mainitakse, suured. Sageli kasvab puu kindlas müütilises paigas, näiteks mõne maailmaosa keskmes. Üldlevinud on ilmapuu seostamine taevakehadega, mis kas puhkavad ta okstel või tiirlevad ladva ümber. Sageli on ilmapuu ka elupuu - mõnel pool ta viljad annavad surematuse, mõnel pool asub puu juures allikas või kaev eluveega. Ilmapuu lehtedele võib olla kirja pandud inimeste saatus. Tihti on ilmapuu elupaigaks ka mõnele müütilisele tiivulisele olendile. Võib öelda, et nii, nagu ilmapuu juurte all või lähedal elav madu sümboliseerib allilma, on puu ladvas elav tiivuline olend ülailma sümboliks.

Erinevalt ilmapuud kirjeldavatest tekstidest on läänemeresoome suure tamme laulus põhirõhk puu tekkelool (selle panevad ühel või teisel viisil kasvama ebamäärasteks jäävad mütoloogilised tegelased) ning selle raiumisel. Ükski eeltoodud ilmapuu-tekst aga ei puuduta ei puu algupära ega selle hävitamist. Ka pole suur tamm toeks ega puhkepaigaks taevakehadele (küll on selleks ahellaulude tamm või sammas), vastupidi, oma kiire kasvuga ähvardab ta taevast lõhkuda ning takistab pilvede liikumist. Taevakehade valguse varjajana on ta ilmapuu vastandiks. Sel kujul langeb meie suur tamm kokku sumerite huluppu-puuga.

Ka huluppu-puu loos pööratakse enam tähelepanu puu päritolule - puu, mis istutati Eufrati äärde ajal, mil jumalad jagasid omavahel valdused, langes tuule mõjul jõkke, kust Inanna selle välja tõmbas ja oma aeda istutas. Ent nagu läänemeresoome suur tamm, nii väljus ka sumeri huluppu-puu teda istutanud jumala(te) kontrolli alt:

...madu, kelle peale loitsud ei mõju,
tegi oma pesa puu juurtesse,
Anzu-lind pani oma pojad puu okstele
ja must neidis Lilith ehitas koja ta tüvesse.
(Wolkstein & Kramer 1983: 8)

Kuigi mao ja linnu näol on ka antud juhul tegemist traditsiooniliste ilmapuu atribuutidega, sümboliseerib huluppu-puu pigem jumalate (konkreetselt Inanna) tahtele vastanduvat jõudu. Eriti tähenduslik tundub olevat Lilith, kelle täpsem olemus sumeri mütoloogias on ebaselge, ent kes babüloonia traditsioonis oli ardat lili - kõleduse neidis, tühermaade vaim ning kellest talmudi traditsioonis sai öö deemon (Leach & Fried 1984: 622). Siiski viitab epiteet «must» sellele, et Lilith seostus pimedusega juba sumeritel. Nii võime öelda, et üks põhjusi, miks Inanna nuttis ja abipalvega Gilgameshi poole pöördus, oli tema aeda tunginud pimedus. Muuseas pöördub Inanna mõnes tekstivariandis kõigepealt palvega oma venna Utu, päikesejumala poole, kes aga õde ei aita (Wolkstein & Kramer 1983: 4-9). Nagu läänemeresoome suure tamme puhul, nii pööratakse ka sumeri huluppu-puu loos suurt tähelepanu puu raiumisele ning sellele, mis maharaiutud puust tehakse, kusjuures iste (troon) ja säng esinevad loetelus mõlemal juhul.

Puu tüvest nikerdas ta trooni oma pühale õele.
Puu tüvest nikerdas Gilgamesh voodi Inannale.
Puu juurtest kujundas ta pukku oma vennale.
Puu ladvast kujundas Inanna mikku Gilgameshile,
Uruki kangelasele.
(Wolkstein & Kramer 1983: 9)

Pukku ja mikku, mida on üldiselt tõlgendatud trummiks ja trumminuiaks, kukuvad allilma, neid läheb Gilgameshi õpetusel ära tooma Enkidu, kes aga jääb igaveseks surnuteriiki (Mifologitsheskii slovar: 154). Sumeri tekstide puhul tuleb tähelepanu juhtida veel kahele seigale: a) mõnes variandis esineb Gilgamesh Inanna vennana, b) ta pole mitte ainult huluppu-puu langetaja, vaid ka taevase sõnni tapja.

Läänemeresoome lauludes on suure tamme raiujaks (ja suure härja tapjaks) kas vend (mõnikord rõhutatult väike, ka kolm või viis venda) või väike mees merest:

Pieni mies mereshtä nousi,
pishshin peikalon pitushe,
kolmen shormen korkevushe,
hivelöy hiän kirveshtähe,
tuli tuikki kirveheshtä...
Kalevala (KKR I: 338-339)

M. Sarmela möönab võimalust, et merest tõusev väike must mees, keda Viena-Karjalas on nimetatud veidi surnust paremaks /veidi kadunust kaunimaks, märkis Manala-asukat (Sarmela 1994: 213). Tõepoolest on paljud Põhja-Euraasia rahvad surnute maa asukaid väikesekasvulistena ette kujutanud, näiteks arvasid udmurdid, et maa sees on samuti inimesed, ainult nad on meist kasvult palju lühemad, nagu lapsed (Vereshtshagin 1996: 132). Huvitav on see, et muidu raud- või vaskkübara ning kirvega mehe asemel esineb Viena-Karjalas ka jäise kübara ja jääst kirvega mees, mis sobib ettekujutusega põhjakaares asuvast surnuteilmast. Merest tulemine võiks samuti vihjata allilmale, nagu seegi, et tamme langetamisele musta mehe poolt järgneb sageli lendva sünnilugu, mille tegelased on kahtlemata pärit Toonelast. Eestis on mehe merest kerkimise motiiv sageli seotud mere pühkimisega (mida artikli eelmises osas pidasin mütoloogiliste tegelaste pööripäevaga seotud toiminguks). Tõenäoliselt on kahte motiivi ühendavaks teguriks pööripäev - kuulus ju nii suvise kui talvise pööripäeva juurde ka ennustamine, kusjuures eriti püüdsid neiud esile kutsuda nägemust oma tulevasest mehest. Muuseas oli sel puhul üheks võimalikuks maagiliseks toiminguks õuest prahi võtmine ja padja alla panek. Võib-olla on motiiv 'Mis mees merest tõuseb'suure tamme lauluga liitunud samuti pööripäeva tõttu? Ainus kindel asi, mida võime öelda, on see, et kõige üldisemal skaalal oma-võõras paigutuvad esimesed merest tulevad mehed (raudsed jne) selgesti võõra poolele. Kas nad on piisavalt võõrad selleks, et olla teispoolse maailma esindajateks, see sõltub konkreetsest kultuuritaustast.

Muuseas kuulusid mansi mütoloogia kohaselt kas Põhjameres või Obi suudme lähedal asuval saarel elava Allilma Isanda kaaskonda ka seitse raudvibuga meest. Munkácsi poolt kogutud Kul-ooteri sünnist rääkivas muistendis seisab:

«Kas ujus ta lühikest või pikka aega, äkki tõstsid lained ta üles. Laineharjul peaaegu oma isa Numi-Torumi juurde tõustes vaatas ta: ennäe, saar paistab. Kõigest jõust ujudes suundus ta sinnapoole. Ta ronis kaldale ja jäi kõhuli lamama. Tädi hõbesuine kägu ütles lauldes: «Kas kavatsed veel pikka või lühikest aega lamada? Tõuse üles! Viska üle pea mõned kuuse küljest kistud laastud! Siis tekib sinna nelinurkne palktare. Jaluta sellel Obi saarel ringi! Otsi oma paremast taskust, sa leiad seitse ühe sõrmuse peale lükitud hõbetükki, viska need seitse ühe sõrmuse peale lükitud hõbetükki minema - sellest sünnib seitse raudvibuga meest, sellest sünnib seitse raudnoolega meest, kerkib piirideta linn.»» (Vogul Folklore: 44).

Võõramaa (või võõrais relvis) sõdalaste allilma valitseja abilistena kujutamise näol tundub tegemist olevat üsna universaalse nähtusega.

Teisest küljest lähtub väike mees või noorem vend universaalsest printsiibist, mille kohaselt osutub võitjaks kõige noorem või väliselt kõige väetim tegelane. Obiugri mütoloogia üks võtmekuju - Maailmavaatav Mees - on samuti noorim vendade seas, Naise Poja nime all kujutatakse teda mõnikord lausa äbarikuna, näiteks ühes mansi karupeielaulus:

Aado Lintrop